Tõlkinud Marge Paal
303 lk
„Valetajate perekond” on eellugu raamatule „Me olime valetajad”.
„Valetajate perekond” jutustab sama perekonna eelmise põlvkonna loo. Siin, nagu eelmiseski raamatus, on perekond tulnud suveks oma erasaarele. Seal suvitavadki ainult paar perekonda. Nad on harjunud seal omaette olema ning keegi ei sega neid seal. Seekordse suve juures on siiski üks asi.
Mina-tegelase Carrie nõbu Yardley on kutsunud saarele oma poiss-sõbra ning tema kamraadid. Sellest peaks tulema lõbus suvi täis seikluseid, aga lõppeb see kõik hoopis ootamatult.
„Valetajate perekond” on selline kulgemise raamat, kus praktiliselt midagi ei toimugi. See kulgebki nagu puhkus, kus inimesed lihtsalt on hetkes. Kuni ühel hetkel toimub sündmus, mis korraks muudab raamatu aktiivsemaks.
Samas oli seda kerge ja lihtne lugeda, mis peaks noortele sobima, sest just nemad on selle raamatu sihtgrupp. Peategelane ei ole eriti usaldusväärne, kusjuures ta rõhutab seda alguses ka ise. Minu jaoks oli ta ka kahepalgeline, sest soovis teada ema saladusi. Pidas saladuste hoidmist halvaks asjaks, aga pärast oli nii varmas oma tegusid salajas hoidma ning kinni mätsima.
Hoolimata sellest mulle raamat siiski meeldis. Seda oli põnev lugeda ning edenes kiiresti. Mis siis, et pealtnäha raamatus nagu suurt miskit ei toimunudki, aga huvitav oli ikkagi. Kujutan ette, et puhkuse ajal võrkkiiges seda lugeda oleks ideaalne.
Peategelase areng teismelisest täiskasvanumaks oli kaasakiskuv. Samuti hämmastas mind lapsevanemate ükskõiksus oma laste tegemiste ning probleemide suhtes.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar