Paullina Simons. Bellagrand (Varrak, 2016)

bellagrandTõlkinud Riina Jesmin
524 lk.

Seda raamatut lugesin ma päris pikalt (lugesin e-raamatukogu ELLU vahendusel). Alustasin juba detsembri alguses vist. Alguses tundus raamat mulle igav. Mõtlesin selle vahepeal isegi pooleli jätta, aga kui ELLU kinni panin, siis miski hoidis nagu kinni. Miski jäi hinge kriipima ja nii ma selle ikka lõpetasin. Pealegi ma tahan lugeda tema Vaskratsaniku sarja ning “Bellagrand” on selle eellugu.

Gina on noor Itaaliast pärit immigrant, kes on tulnud koos perega Ameerikasse paremat elu otsima. Ta kohtub noore Harryga, kes on rikka ja tuntud perekonna ainus poeg. Nende armulugu saab alguse trotsides kõiki selleaegseid tavasid. Harry jätab oma pruudi nädal enne pulmi maha, et koos Ginaga olla ning Harry perekond ütleb temast lahti.

Nende vahel on suur armastus, kuigi neid kimbutavad erinevad eluraskused. Ausalt öeldes ei saanud mina sellest suurest armastusest aru, sest see mees oli lihtsalt jobu. Ainuke koht, kus tõesti tundus, et tegu on suure armastusega, oli siis, kui nad viibisid Bellagrandis. Sedagi sunnitult, sest Harry pidi veetma seal kolm aastat koduarestis riigivastaste tegude eest.

Harry nimelt pooldas kommunismi ja ta kutsus inimesi üles hävitama kehtivat korda Ameerikas. Ma lihtsalt ei suutnud seda meest mõista. Ausalt öeldes tundus ta mulle lihtsalt loll. Ta oli nii idealistlik. Nad elasid alguses Gina ema juures. Gina pidi tööd rabama, et neil süüa oleks, sest Harryle ei sobinud ükski töö. Tema eelistas kogunemisi, kus sai inimesi mässule õhutada. Isegi korduvad arreteerimised ei muutnud tema käitumist. Isegi see ei muutnud tema suhtumist, et Bellagrandis koduarestis olemine oli tema viimane võimalus. Kui ta ennast kokku ei võta, oodanuks teda välja saatmine Nõukogude Liitu. Selgub, et ta tahtiski sinna nii väga, et lasi endalt kodakondsuse ära võtta.

Mind nii häiris selle mehe suhtumine, et ainult tema unistused on õiged ja teised ei tea asjast midagi. Isegi tema endised kamraadid, kes Nõukogude Liidust põgenesid ja seal toimuvast rääkisid, ei suutnud tema silmi avama panna.

Ja Gina? Ta teadis, et see on tee hukatusse ja ikka järgnes sellele mehele ja viis oma poja ka sinna. No ma ei või. Selline asi lihtsalt ärritas mind. Ometi ma ei suutnud pooleli ka jätta. Mingi aja pärast võtan ka järgmised selle autori raamatud ette, aga vaheapeal keskendun teistele teostele. Püüan leida midagi kergemat, sest jaanuari lugemised on kõik kuidagi sünged juhtunud. Ka need, mis praegu pooleli on. 😀

Advertisements

Katrin Pauts. Öömees (Rahva Raamat, 2017)

Oomees_kaaned_280x190.indd264 lk.

Nagu näha, siis mu jaanuar jätkub endiselt süngete toonidega. Seekord siis kodumaine krimi. Olen ka eelnevaid tema raamatuid lugenud ja need on mulle meeldinud, nii et ei kõhelnud ka selle teose kätte haaramises. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma.

Vanal sillal tapetakse noor koolitüdruk Lisann. Liikvele läheb jutt, et seda tegi Öömees. Öömees on ühe vana linnalegendi tegelane. Asja asub omal käel uurima kohalik nn külapolitseinik Virve. Selgub, et tüdruk oli uurinud oma ajalooõpetaja Danieli palvel seda sama legendi.

Selles Danielis on ka midagi kummalist. Ta on kuidagi rabe ja närviline. Virvele ei meeldi ta alguses üldse. Ja siis kaob Danieli teismeline tütar Kristina.

Midagi pole öelda, Katrin Pautsil jookseb sulg hästi. Alguses oli küll selline tunne, et mis tiinekate jama see on, aga eks seda vist oli vaja. Pärast läks raamat nii põnevaks, et lugesin ühe jutiga läbi. Tegelased on muidugi jälle kummalised. Teravalt omamoodi karakterid. Kõik mingisuguse kiiksuga. See tiinekate jutt oli natuke tüütu, aga muu oli küll suurepärane.

Lisaks see õhustik, sünge väike maa-asula. Mulle meenub laul depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Ja kõik see põnevuse keerutamine. Tegelased lõpupoole juba aimavad, kes see mõrvar on, aga keegi ei maini ta nime. Põnevus säilib lõpuni. Nagu raamatu lõpust võis aru saada, siis on sellele ka järge oodata. Jään põnevusega ootama uut raamatut.

Hannah Kent. Matmisriitused (Päikese Kirjastus, 2018)

matmisriitusedTõlkinud Bibi Raid
336 lk.

Minu lugemisaasta on alanud süngete nootidega. Eelmine raamat ei olnud ka just helgete killast, aga “Matmisriitused” on klass omaette. Juba pealkiri reedab, et midagi kerget sealt tulemas ei ole. Sellest hoolimata mulle raamat tohutult meeldis. Lihtsalt võimas.

1829. aastal mõistetakse Põhja-Islandil Agnes Magnúsdóttir kaasosalisena süüdi kahe mehe tapmises. Karistuseks surmanuhtlus. Karistuse täideviimiseni saadetakse ta piirkonnaametnik Jón Jónssoni tallu. Mees ja mehe perekond (tütred Steina ja Lauga ning naine Margrét) ei taha teda sinna. Kes tahaks enda juurde süüdimõistetud mõrtsukat? Nii väldibki perekond temaga suhtlemist. Temaga suhtleb ainult abiõpetaja Tóti, kes peab Agnese surmaks ette valmistama. Kui suvest saab talv, siis hakkab pererahvas vaikselt aimu saama Agnese loost.

Raamat põhineb tõestisündinud lool. Agnes Magnúsdóttir oli viimane inimene, kes Islandil hukati. Autor kirjutab, et ta tegi enne mitu aastat uurimistööd. Enamik tegelasi, kes raamatus esinevad, on ka reaalselt elanud ning ka paljud kohanimed vastavad reaalsetele nimedele.

Järjekordselt sai loetud üks raamat, mis mind hingepõhjani raputas. Kõik see süngus ja äng on antud edasi nii kaunis keeles. Mulle tundub, et ka tõlge on suurepärane. Raamat ei edenenud mul kiiresti, aga see ei takistanud mul raamatusse sisse elamast ning seda nautimast. Lugemisaasta algas küll süngete nootidega, aga väga suurepärase lugemiselamusega. Ei kahetse üldse, et selle raamatu ka enda isiklikku raamaturiiulisse soetasin. Ilmselt tahan seda kunagi veel lugeda.

Raamat ei sobi ilmselt kõigile, sest teema on sünge ja karm.

Ma püsin vagusi. Olen kindlalt nõuks võtnud end maailma eest lukku panna, süda kõvaks teha ja klammerduda selle külge, mida minult veel varastatud pole. Ma ei saa lasta endal minema libiseda. Ma hoian alles selle, kes ma sisimas olen, ja hoian kätega kõvasti kinni neist asjadest, mida olen näinud ja kuulnud ja tundnud. Luuletustest, mis sündisid, kui ma pesin pesu ja niitsin heina ja tegin süüa, kuni mu käed olid karedad. Saagadest, mida tean peast.  Ma uputan kõik, mis mul veel alles, ning vajun vee alla. Kui ma kõnelema hakkan, tõuseb mu huulilt vaid õhumulle. Nad ei suuda minu sõnu endale hoida. Nad näevad hoora, hullu, mõrtsukat, naist, kellest tilgub rohule verd ja kes naerab, suu mullast ummistunud. Nad ütlevad “Agnes” ja näevad ämblikku, nõida, kes on takerdunud omaenda saatuslikku võrku. Võibolla näevad nad lambukest, kelle ümber tiirlevad kaarnad ja kes määgib oma kadunud ema järele. Aga nad ei näe mind. Mind ei ole seal. (lk. 37)

Fern Michaels. Väike kollane liblikas (Ersen, 2017)

väike-kollane-liblikasTõlkinud Marja Liidja
199 lk.

Fern Michaelsi eelmine raamat “Täispööre” meeldis mulle väga. Kahjuks “Väike kollane liblikas” valmistas pettumuse. See oli lihtsalt liiga siirupine ja ei tundunud mulle tõsiseltvõetav, et mehed niimoodi käituvad.

Peategelaseks on Jake St. Cloud, kes pärib oma 35. sünnipäeval ema varanduse. Samuti saab ta teada, et tal on poolvend Alex ning sõidab temaga kohtuma, kuigi vend ei taha temast võib-olla midagi teada. Siiski läheb Alexiga kohtumine üle ootuste hästi ning Jake on õnnelik sealt ära sõites. Ta ei jõua kaugele, sest sõidab otsa teisele autole.

Kohtunik otsustab ta saata aastaks vabatahtlikuks Angelica ja Fancy Danseri juurde hüljatud laste turvakodusse. Fancy on endine tantsija, kelle baleriinikarjäärile tegi lõpu kohutav õnnetus.

Raamatus olid mehed nagu mingid draamakuningannad ja see ei meeldinud mulle eriti. Raamat on ajaviiteks loetav küll, aga kõik on kuidagi liiga läägeks tehtud. Ehtne naistekas.

Sheila Roberts. Kolm jõulusoovi (Ersen, 2017)

kolm-jõulusooviTõlkinud Tiina Kanarbik
303 lk.

Jätkan jõuluteemaliste raamatutega. Selleks pühadehooajaks valisin just spetsiaalselt sellised kergemad ajaviiteromaanid, mis aitaksid mõnusalt pühad mööda saata. See raamat sobis just ideaalselt sellesse aega.

“Kolm jõulusoovi” jutustab loo kolmest naisest, kes on oma eluga natuke puntras. Riley Ericksoni peigmees jättis ta kolm nädalat enne pulmi maha. Riley õde Jo on abielus ning ootab oma esimest last, kuid ta ei ole rahul, et mees töötab mereväes ning on mitmeid kuid perest eemal. Noel on Riley sõbranna, kes on üksik ning kes igatseb endale meest ning last.

Et mitte lasta tujul langeda otsustavad nad minna välja ostlema. Kaubamajas kohtavad nad jõuluvana, kes ennustab neile seda, mida nad soovivad. Riley’le ütleb, et ta kohtab juba õige pea sobivat meest meeldejääval viisil. Jo’le ütleb ta, et sünnitus algab varsti ning tema ellu tuleb uus mees ning Noel’ile, et ta saab soovitud maja koos mehega.

Alguses tundus selle kirjutamisstiil natuke kummaline. Selline plähmerdav ja natuke sarnane komöödiafilmidele, kus tegelased on äärmiselt kohmakad. Nende kolme tegelasega juhtub ka selliseid asju pidevalt. Varsti ma harjusin sellega ning see hakkas mulle meeldima.

See oli üks mõnus lugemine, mis kergelt kaasa haaras . Selline mõnus, kerge ja helge lugemine siia aasta lõppu. Nagu ilmselt võite juba arvata, siis see on õnneliku lõpuga raamat. Soovitan nendele, kes soovivad lugeda midagi kerget ning hingele head.

Carla Neggers. Jõulud Knights Bridge’is (Ersen, 2017)

jõulud-knights-bridge-isTõlkinud Maia Planhof
206 lk.

Pühade ajaks olen seekord valinud sellised kergemad raamatud, mida on mõnus ajaviiteks lugeda. Ka see raamat, ei petnud mu ootuseid. Mõnus ja sobilik pühadeks, sest ka siin toimub tegevus parajasti jõulude eel ja ajal.

Clare Morgan on kolinud Bostonist Knights Bridge’i, et uuesti alustada. Clare jäi kuus aastat tagasi leseks ning soovib endale ja oma 6-aastasele pojale Owenile rahulikumat keskkonda. Ta on saanud tööd kohaliku raamatukogu direktorina.

Väikeses ja rahulikus linnakeses kohtub ta Bostoni kiirabiarsti Logan Farrelliga, kes aitab enda vanaemal Daisyl vanadekodusse kolida. Vanaema palub Loganil tema maja veel viimast korda enne müüki jõuludeks kaunistada. Claire läheb koos pojaga Loganile appi. Kaunistamise käigus tärkab nende vahel armastus.

Ega siin suurt tegevust toimugi, lihtsalt kahe inimese kokku saamine ja tunnete arenemise lugu. Mõnus südamlik ja heatahtlik lugu. Lisaks sisaldab raamat ka mõnda toiduretsepti.

Ei tea, kas mu meeleolu oli parem, aga mulle meeldis see osa natuke rohkem kui eelmised. Eestikeeles on see ilmunud seitsmenda osana, aga Goodreadsi andmetel on tegemist sarja viienda osaga. Nüüd peaks terve sari eesti keeles olemas olema, välja arvatud üks lisalugu.

Eelnevalt olen enda blogis kajastanud järgmiseid selle sarja raamatuid:

See öö ohaka teel
Siidrioja
Kajajärv
Kevad Samblamäel
Võõrastemaja Punane Ristik

Elisabeth Naughton. Allasurutud mälestused (Ersen, 2017)

allasurutud-mälestusedTõlkinud Leelo Kaskmann
311 lk.

Rahulikku jõuluaega valisin ühe mõnusa ja kerge põneviku. Raamatu lugemine edenes seekord tõesti kiiresti.

Samantha Parker on sunnitud naasma kodulinna ema eest hoolitsema ning kui ema sureb, siis tahab ta tema maja maha müüa. Kõik ei edene aga sugugi nii kiiresti kui loodetud. Samantha tahab võimalikult kiiresti sealt linnast kaduda, sest see toob meelde halvad mälestused.

Nimelt tapeti 18 aastat tagasi Sami vend. Sam ei mäleta sellest ööst suurt midagi. Sellest ööst saadik kummitavad teda õudusunenäod.

Ka Ethan McClane ei taha eriti Hidden Falls’i naasta, sest seal ei oota tead head mälestused. Tagasi sellesse linna toob teda tagasi üks tema hoolealune. Ethan on nimelt psühholoog, kes tegeleb probleemsete noortega. Seekord peavad Ethan ja Sam tegema koostööd ning nende vahel lööb lõkkele armastus.

Samal ajal on pinnale kerkimas vanad saladused. Keegi ei taha, et Sam linnas on, sest nii võib talle meenuda, mis juhtus 18 aastat tagasi tol ööl, kui ta vend suri.

See oli selline lihtne, mõnus ja küllalt põnev lugemine. Samas oli raamat ka etteaimatav, aga siiski oli see ajaviiteks hea lugeda. Kes otsib midagi kerget, kus ei pea liigselt mõtlema ning lisaks on ka armastust.