Villy Sørensen. Ragnarok (Perioodika, 1998)

RagnarokTõlkinud Anu Saluäär
104 lk.

Alates sellest ajast, kui lugesin Gaimani raamatut “Põhjala müüdid” olen olnud Skandinaavia mütoloogia fänn. Nii, et püüan lugeda kõike, mis sellel teemal on. Ma palju pole jõudnud, aga siin nüüd ongi järjekordne raamat antud teemal.

Kes on lugenud Gaimani raamatut, siis siinne on praktiliselt sama. Samad tegelased, samad jutud, ainult et Gaiman on minu meelest natuke meelelahutuslikum. Sørenseni raamatus keskendutakse rohkematele tegelastele kui Gaimani omas ning see tundub natuke nagu realistlikum. Ma ei oskagi täpselt öelda miks. Võib-olla keelekasutus.

Igatahes mulle see raamat meeldis, mis siis, et näitas ühte mu lemmiktegelast suht lollina, aga selle eest oli ta väga tugev. Ega ei saagi elus kõike häid asju, isegi jumalad mitte. 😀

Ma lugesin sellest raamatust 1-2 jutukest päevas, et raamatut kauem jätkuks. Nii hea oli neid lugeda. Millegipärast need tegelased köidavad mind. Nad on oma iseloomult nagu inimesedki – rumalad, tugevad, ahned, võimujanused, armastavad, naljakad. Võib-olla sellepärast need lood köidavadki, et nad ei ole inimestest nii erinevad ega peajagu üle. Nad ei ole ka surematud, neid on võimalik tappa.

Soovitan lugeda, keda huvitab põhjamaade mütoloogia

Advertisements

Amanda McCabe. Müürilille saladused (Ersen, 2019)

müürilille-saladusedTõlkinud Iiri Sirk
280 lk

Mul lugemine ei taha praegu eriti edeneda. Lootsin, et see raamat haarab mind endaga kaasa ning saan selle kiiresti läbi. Kahjuks jäi ka see raamat venima ja tegelikult oli see üsna igav. Ma oleks võinud selle ka pooleli jätta, aga inertsist olin juba pool raamatut läbi lugenud ja lootsin, et ehk läheb lõpu poole huvitavamaks. Ei läinud. Soovitada seda raamatut ei julge.

Diana Martin on noor naine, kes läheb Pariisi kajastama maailmanäitust. Tema vanemad pole sellest just vaimustuses, sest loodavad, et tütar leiab endale hea mehe ning loob perekonna. Nad siiski lubavad tal minna, sest loodavad, et Pariisist leiab hea kosilase. Dianal ei ole mõtteski veel perekonda looma hakata. Tema tahab oma vabadust ja tööd teha jne.

William Blakely on Diana sõbranna nõbu, kes töötab välisministeeriumis. Ka tema läheb Pariisi maailmanäitusele, Wales’i printsi kaaskonnas. Mees otsustab Dianat kaitsta tema ohtlikus töös. Kuigi minu jaoks jäi mõistetamatuks, mida on ohtlikku moeajakirjaniku töös.

Selline kerge ja üsna sisutühi lihtne raamatuke armastusest. Mulle praegu ei läinud üldse peale see õhkamine ja naiivsus. Tundus, et see raamat on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast, tühja sellest sisust.

Mattias Edvardsson. Täiesti tavaline perekond (Eesti Raamat, 2019)

täiesti-tavaline-perekondTõlkinud Kadri Okas
371 lk

Jätkan Skandinaavia autoriga. Kui eelmine raamat valmistas kerge pettumuse, siis “Täiesti tavaline perekond” seda ei teinud.

Nagu raamatu pealkirigi vihjab, siis on tegemist täiesti tavalise perekonnaga – ema Ulrika, isa Adam ja nende tütar Stella. Nende elu kulgebki üsna tavalist rada, kuni ühel hetkel nende tütar arreteeritakse. Teda kahtlustatakse 32-aastase ärimehe, Chrisi jõhkras mõrvas. Stella vanemad ei suuda kuidagi mõista, kuidas selline asi juhtuda sai. Nende tütar ei ole ometi mõrvar. Mässumeelne ja impulsiivne seda küll, aga mõrvar?

Autor jutustab lugu kolme tegelase vaatevinklist. Kõigepealt isa, siis tütre ja kõige lõpuks ema silmade kaudu. Igaüks neist jutustab lugu nii nagu nemad sellest aru saavad ning arvates, et tunnevad oma pereliikmeid väga hästi.

Huvitavaks teeb raamatu asjaolu, et Stella isa on preester ja ema advokaat. Nad peaksid olema ju lugupeetud inimesed ja kuidas siis nende tütart nüüd mõrvas kahtlustatakse. Stella ei ole ju ometi mõrvar. Või on? Kui on, mida sa siis oled valmis tegema, et oma tütart vanglast välja saada.

Siin on väga hästi välja toodud, kuidas isa ja ema hoolivad nii väga teiste inimeste arvamusest, et oma tütre huvid jäävad tahaplaanile. Kuigi nende enda meelest teevad nad kõike Stella huvides.

Raamatu algus ärritas mind. Õigemini isa suhtumine iseendasse. Ta oli endast ikka väga heal arvamusel ja kuidas tema on ikka nii hea inimene. Ego oli tal päris suur. Kohati mulle tundus, et ta on paras psühhopaat. Stella peatükk oli nii huvitav. Siis ma ei suutnud raamatut üldse käest panna. Autor kruvib põnevuse lakke ja ootad, et nüüd kõik paljastub, aga siis suudab autor jälle tempo maha võtta.

Soovitan põnevike ja psühholoogiliste romaanide austajatele. Oli huvitav lugemine.

Maria Adolfsson. Eksisamm (Ühinenud ajakirjad, 2019)

eksisammTõlkinud Kadi-Riin Haasma
479 lk.

Seda raamatut lugedes mõistsin, et mulle see Skandinaavia krimikirjandus ikka väga ei istu. Eelistan natuke teistsugust, kuigi sellel raamatul väga midagi viga polnud, aga ma ei suutnud sinna sisse elada.

Tegevus toimub Doggerlandis. Doggerland on välja mõeldud saarestik Põhjameres Taani ja Suurbritannia vahel. Seal toimub austrifestival, mis on nende iga-aastane suur pidu. Inimesed joovad palju, söövad palju ja teevad lolluseid. Nii leiab kriminaalinspektor end järgmisel hommikul pohmellis peaga hotellitoast koos oma ülemusega. Ta kiirustab ruttu koju, aga tal ei lasta ennast välja puhata, sest üks naine leitakse oma köögist tapetuna.

Karen asub juurdlust juhtima, aga see on keeruline. Tapetud on Kareni ülemuse eksnaine. Kes seda tegi ja miks? Seda püüabki Karen selgeks teha, aga mingeid juhtlõngu pole ning juurdlus ei taha kuidagi edeneda. Keegi ei näinud ega kuulnud midagi. Kas tegemist on valesti läinud varguskatsega või peitub põhjus naise minevikus?

Minu jaoks oli raamatu kulg kuidagi liiga aeglane. Mulle üldiselt meeldivad rahulikumad krimiraamatud, aga sellega ei saanud kohe üldse vedama. Kusagil keskel läks natuke huvitavamaks ja lõpp suutis täielikult üllatada. Tegelased olid kõik kuidagi omamoodi. Minu meelest natuke üle võlli oli nende karakteritega mindud. Sellegipoolest ma ilmselt loeksin sarja teist osa ka, kui see peaks eesti keeles ilmuma. Originaalis ongi seda ilmunud vist ainult kaks raamatut praeguseks.

 

Julie Garwood. Tšempion (Ersen, 2019)

tšempionTõlkinud Ruth Vestel
319 lk.

Mulle meeldib aeg-ajalt lugeda selliseid kergeid Erseni naistekaid. Selleks sobis see raamat hästi, kuigi midagi erilist ta pole. Mitmeski kohas ajas muigama, sest no kohati liiga nunnu ja ülivõrdeis oli asi.

Peyton Lockharti onu teeb talle ja ta õdedele ettepaneku juhatada ookeani ääres asuvat Bishop Cove’i aasta aega. Kui nad suudavad seda aasta aega käigus ja kasumis hoida, siis nad saavad selle endale.

Peytonil pole selle vastu midagi, sest ta on just äsja kaotanud töö toidukriitikuna. Seal tal tekkisid ülemusega teatud teemadel lahkhelid nii, et naine lahkus ummisjalu. Tulemuseks oli see, et ta endine ülemus püüab teda nüüd tappa.

Abi pakub talle Finn MacBain, kes on kunagine ujumise meister ja töötab nüüd FBI-s. Samuti päästis ta lapsepõlves Peytoni elu.

Nagu ikka on sellistes raamatutes pahalane, kes püüab peategelase elu põrguks muuta. Antud juhul siis tappa. Midagi erilist selles raamatus tõesti polnud, aga nii jama ka polnud, et käest oleksin pannud. Siin olid kõik natuke üle võlli seksikad või nunnud. Ja muidugi tärkas armastus kohe esimesest pilgust mitmete paaride vahel.

Mind häiris alguses natuke tõlge. Kasutatud keel tundus natuke nagu arhailine, mitte tänapäevane. Õnneks see läks raamatu edenedes paremaks. Kes soovib kiiret ja kerget lugemist, siis selleks sobib raamat küll.

George Saunders. Lincoln kaalukojas (Eesti Raamat, 2019)

lincoln-kaalukojasTõlkinud Lauri Saaber
399 lk

Mulle kuidagi väga istub seekordne nüüdisromaanide valik. Vähemalt need kolm, mida lugenud olen. See raamat on kindlasti üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Raamat on võitnud 2017. aastal Man Bookeri preemia.

See on üks omapärane raamat ja mul on väga hea meel, et seda lugesin. „Lincoln kaalukojas“ on ajalooaineline ilukirjandusteos.

Tegevus toimub veebruaris 1862. aastal Ameerikas. Presidendiks on Abraham Lincoln ning alanud on kodusõda. Kuigi kodusõda ei ole siin raamatus eriti oluline. Taustal on ta olemas ning aegajalt mainitakse, aga palju olulisem on see, et Lincolni 11-aastane poeg Willie on haige ning sureb. Ta asetatakse puhkama Georgetowni kalmistule, kus siis president käib tema juures istumas ja leinamas.

Willie Lincoln avastab ennast järsku hoopis uuest kohast. Ta ei saa hästi aru, kus kohas ta on ning miks isa teda ei kuule, kui ta ometi temaga rääkida püüab. Willie ei saa aru, et ta on surnud. Ta on nii öelda kaalukojas. Ja ta ei ole seal mitte üksinda. Seal on palju erinevaid hingi, kes ei taipa, et nad on surnud. Nad arvavad, et on tõbised ning on pandud tõvevoodisse, kuniks nad paranevad ning saavad naasta oma perekondade juurde. Nendele hingedele meeldib jüts, nagu nad Willie’t nimetavad ning leiavad, et see ei ole poisile õige koht. Hinged teevad kõik, mis nende võimuses, et poisike liiguks edasi.

Kõigile neile erinevatele hingedele annab autor oma raamatus ka sõna. Raamat on oma vormilt natuke erinev tavapärasest romaanist. Pigem meenutab kohati näidendivormi, aga pole päriselt ka see. Siin on nii autentseid kui välja mõeldud ajalooallikaid, mille kaudu saab sõna 166 erinevat häält.

Autoril on väga huvitav fantaasia. Surnute maailma on kujutatud kohati koomilisena, teisalt on see jälle nii hirmuäratav. Erinevate tegelaste keelekasutus on ka muidugi erinev. Siin kohtab nii kõrgelt haritud inimesi kui ka labaselt ropendavaid tegelasi. See ei häirinud üldse. Minu jaoks oli tegemist väga nauditava lugemisega. Mind ajasid need tegelased muigama, sest nad lihtsalt on nii naljakad. Teisest küljest on nad ka traagilised. Nad jutustavad oma elust, mis neil ikka hinge vaevab. Milliseid ebaõigluseid nad taluma pidid, mis läks nende elus valesti, mida kahetsevad, aga ka ilusaid hetki.

Selles raamatus oleks nagu kaks poolt. Ühelt poolt see surnute maailm oma koomika ja traagikaga ning teiselt poolt president Lincolni sügav lein. Need kaks moodustavad omapärase aga samas nii suurepärase koosluse. Mul on väga hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud. Ma ei ole midagi sellist enne lugenud. Soovitan lugeda inimestel, kes ei pelga kätte võtta natuke teistsugust kirjandust harjumuspärasele. See raamat on väärt lugemist.

Sheila Roberts. Tere tulemast Kuupaistelahele (Ersen, 2019)

tere-tulemast-kuupaistelaheleTõlkinud Marja Liidja
328 lk

Kui eelmine raamat edenes mul üle kivide ja kändude, siis sellega läks ladusalt. Nagu ka pealkiri ja kaanepilt vihjab, siis tegemist on kergemat sorti ajaviitekirjandusega, aga mulle praegu sobis. Kes soovib lugeda naistekat, kus esiplaanil ei ole armastuse leidmine, siis sobib ideaalselt.

Jenna Jones on just lahutanud ning tähistab oma 40-ndat sünnipäeva. Ta peab suutma ära toita ennast ning oma 14-aastast tütart. Nagu sellest oleks veel vähe, siis määrati kohtu poolt, et ta peab oma kunstnikust eksmehele maksma toetust, mida too siis kulutab koos uue naisega.

Jenna saab oma tädi Edie’lt kirja, milles tädi kutsub teda ja ta tütart enda juurde elama ning motelli juhatama. Motell on kulunud väljanägemisega ning üsna kehvas seisus. Seal ei saa külalisi majutada enne remonti, milleks tädil ega Jennal raha pole. Aga nagu ikka, siis kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Tõesti selline mõnus ajaviiteromaan, mis keskendub pigem lahutusest üle saamisele ning elus uue suuna leidmisele kui armastusele. Muidugi ei saa siin päris ilma tunneteta. Jenna silmapiirile ilmub kaks mees – üks tahumatu ja teine rikas ning atraktiivne. Siiski ei lähe asi suudlustest kaugemale, sest Jennal on vaja oma elu uuesti käima saada. Mõnusa huumoriga kirjutatud raamat.  Alguses võib-olla tundus, et autor on sellega liialdanud, aga õnneks siiski mitte.

Tegemist on sarja esimese osaga ning praeguseks on ilmunud inglise keeles ka teine ning kolmas osa, kus Jenna  elu edasi läheb. Loodan, et need ka eesti keelde tõlgitakse. Mõnusaks ajaviitelugemiseks ideaalne raamat. Soovitan!