David Lagercrantz. Tüdruk, kes peab surema (Varrak, 2019)

Tüdruk, kes peab suremaTõlkinud Kadri Papp
320 lk

Raamatu lõpetasin küll juba teisipäeval, aga kohe üldse pole kirjutamiseni jõudnud. Nüüd siis parandan selle vea.

Mul oli väga hea meel, kui nägin kevadel, et see raamat augustis ilmumas on ja nii see raamat enda raamaturiiulisse soetatud saigi. Eelnevad osad ka kõik kenasti riiulis olemas.

Asusin õhinaga seda raamatut lugema, samas väike kurbusenoodike oli ka sees, et ikkagi viimane osa. Sellest on küll kahju, sest tegemist on ühe suurepärase sarjaga.

Ühest Stockholmi pargist leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Kes ta on ja kust ta tuli, seda ei tea  keegi. Politseil ei õnnestu tema isikut kindlaks teha. Ainus niidiots on see, et tema kalli jope taskust leitakse Mikael Blomkvisti telefoninumber. Mikael ei ole üldse huvitatud sellega tegelema. Tema ei tea, kes see kodutu oli ja  miks tal oli seljas kallis jope ning selle taskus tema number. Mikael on natuke tülpinud ja soovib hoopis puhata. Lugu aga ei anna talle ikkagi rahu, nii et ta asub uurima, mis värk selle mehe surma taga on.

Raamatu teise liini keskmes on muidugi Lisbeth Salander, kes on riigist lahkunud ning siirdunud Moskvasse oma õe jälgi ajama, et teda lõplikult hävitada. Kõik ei lähe aga päris nii nagu Lisbeth lootis.

See oli mõnus ja kiire lugemine. Seekord oli tegevus natuke jõhkram kui eelmises osas, aga selle eest oli põnev. Tõesti nii põnev, et ei saanud käest panna ning tuli lugeda ka uneajast. See raamat on kõigile põnevuseaustajatele. Ma usun, et kes sarja eelmised osad on läbi lugenud, loevad kindlasti läbi ka selle. Mina igatahes soovitan.

Advertisements

Neil Gaiman. Ameerika jumalad (Tänapäev, 2003)

ameerika jumaladTõlkinud Tiina Randus
642 lk.

Mul peaks olema vist nüüd kõik eesti keeles ilmunud Gaimani raamatud loetud, välja arvatud see, mis ta Pratchettiga koos on kirjutanud. “Ameerika jumalaid” plaanisin ka juba pikalt lugeda, aga millegipärast tema paksus hirmutas mind. Ma ei saagi aru miks.

Nagu Gaimanile omane on seegi raamat omapärane ja väga huvitava fantaasialennuga. Alguses tundus mulle selline road-trip’i raamat, kus on lihtsalt üks kulgemine. Seda oli mõnus lugeda, aga muutusin natuke kannatamatuks, et mis selle loo mõte on ja kuhu see välja peaks jõudma. Õnneks ma ei pidanud pettuma, ootamatud sündmused ikkagi tulid omal ajal ja need olid põnevad. Rääkimata sellest tegelastegaleriist, kes lugejate silmade eest läbi astub. Kirev ja mitmekesine, sest Ameerikas on palju jumalaid. Nad on siia toonud inimesed, kes on neisse uskunud. Teadupärast on inimesi Ameerikasse igalt poolt sisse rännanud ja kui iga rahvuse kild toob oma jumalad kaasa, siis neid saab palju. Ameerikas on lisaks vanadele jumalatele tekkinud ka uued – näiteks tehnika ja meedia jne.  Vanad jumalad on nõrgaks jäänud, sest neid enam eriti ei usuta, aga ikkagi nad veel elavad ja loodavad. Jumalate kõrval leiduvad siin raamatus ka mõned inimesed. Näiteks peategelane Shadow-nimeline mees. Oi, kuidas mulle meeldis tema naine. Gaiman suutis ta ikka nii meeldejäävaks kirjutada.

Kellele Gaimani raamatud meeldivad, aga see on lugemata, siis kindlasti soovitan lugeda. Soovitan teistele ka, sest autori fantaasia on huvitav ja tema tegelased meeldejäävad. Ja mida rohkem tead erinevate maade mütoloogiast seda parem. Üks mõnus lugemiselamus on garanteeritud.

Diane Chamberlain. Unistuste tütar (Ersen, 2019)

unistuste-tütarTõlkinud Marja Liidja
376 lk

Chamberlain on jällegi üks neist autoreist, kelle peale võib kindel olla, et ta sind alt ei vea. Järjekordne mõnus raamat temalt, mida ajaviiteks lugeda.

Carly Sears on noor naine, kes hiljuti kaotas oma mehe Vietnami sõjas. Tema ainsaks lohutuseks on see, et ta on rase. Tema rõõm ei kesta kaua, sest ühel hetkel ütleb arst talle, et tema sündimata lapse süda on haige ning ta ei jää tõenäoliselt ellu. Carly muretseb ning ei tea, mida teha, kuni tema õemees Hunter ütleb, et on üks lahendus. See on hirmutav lahendus ning Carly ei tea, kas teda võib uskuda. Lõpuks ta muidugi otsustab riskida, sest naine on valmis oma lapse pärast tegema kõike ning kaotada pole tal enam midagi.

Mulle väga meeldis. Esiteks oli see lahendus, mida Hunter Carly probleemile pakkus, ootamatu. See on väga hea, kui autor suudab üllatada. Teiseks oli kaasahaarav jälgida, kas kõik läheb õnneks ja mis siis saab, kui asi valesti läheb. Raamatu teema läks ka südamesse – mida kõike emad teevad oma laste heaks. See ei ole klassikaline armastusromaan, vaid raamat emaarmastusest.

Ellis Peters. Vend Haluini pihtimus (Elmatar, 2008)

vend-haluini-pihtimusTõlkinud Maia Planhof
240 lk

See oli minu esimene raamat Öölase sarjast. Mulle täitsa meeldis. Selle autori raamatuid loen ilmselt ka edaspidi, sest mulle meeldis siin see peategelane ja autori stiil. Ma sain väikese üllatuse osaliseks ka. Olin seni arvanud, et Ellis Peters on mees, aga selgus hoopiski, et naine.

Raamatu tegevus toimub 1142. aastal Inglismaal. Peategelaseks on munk Cadfael. Raamatu sündmused saavad alguse ühest õnnetust juhusest, kui vend Haluin kukub katust parandades alla. Ta ei sure, aga saab raskelt viga. Arvatakse, et ta ei hakka enam kunagi kõndima, aga ta hakkas. Ja tal on üks eesmärk. 18-aastat tagasi juhtus tema elus murranguline sündmus, mis painab teda seniajani. Nii ta tahabki ette võtta  väikese palverännaku, et oma patte lunastada. Sellest saab alguse sündmuste jada, mille peale nad poleks elu sees tulnud.

Minu jaoks oli see nauditav lugemine. Ta ei olnud küll nii põnev, et käest ei saanud panna, aga huvi oli ikka teada saada, et mis saama hakkab. Kuigi ma aimasin sündmused ette ära. Selles mõttes oli tegu väga ette aimatava raamatuga. Mulle meenutas natuke Hargla apteeker Melchiori lugusid, kuigi Melchior oli tegusam tüüp ja tema puhul ei suuda ma suurt midagi ära arvata. Cadfael oli natuke nagu kõrvalseisja, tegutses vaikselt. Lugedes jäin mõtlema, et see peaks ju kriminaalromaan olema, aga kuhu jääb kuritegu. Lõpuks see siiski tuli, aga see oli nagu tagaplaanil. Muud sündmused olid olulisemad. Isegi süüdlast ei saadud kätte. Mulle igatahes meeldis, nii et ilmselt loen varsti teisi tema raamatuid ka.

Fern Michaels. Ootamatu avastus (Ersen, 2019)

ootamatu-avastusTõlkinud Siiri Hommik
280 lk

Fern Michaels on üks selline autor, kelle peale saab kindel olla, et ta ei vea sind alt. Puhkuse ajaks ideaalne lugemine.

Tessa Jamison on veetnud kümme aastat vanglas kuriteo eest, mida ta ei sooritanud. Talle mõisteti eluaegne vanglakaristus oma kaksikute tütarde ja mehe tapmise eest. Tessa on lootuse kaotanud, et ta üldse kunagi vanglast vabaneb ja tegelik süüdlane tabatakse. Kuni ühel hetkel talle teatakse, et tema kohtuotsus on tehnilistel põhjustel tühistatud. Ta pääseb järelvalve all oma endisesse koju, kust ta leidis oma mehe ja lapsed. Tema uus advokaat on seekord kokku pannud asjaliku meeskonna, kes otsivad asitõendeid, mis tõestaksid naise süütust.

See oli huvitav raamat, mille lugesin praktiliselt ühe hooga läbi. Siin oli saladusi ja mitmeid üllatavaid pöördeid, mille peale poleks tulnudki. Lisaks mitmed tõsised teemad, peale mõrvade ka laste seksuaalne väärkohtlemine. Kohati tundus mulle küll, et kuidas on võimalik, et eelmine kord praktiliselt üldse asja ei uuritud ja seekord leiti kohe hunnik asitõendeid ja tunnistajaid. Mõned asjad tundusid raamatus küll uskumatud ja muinasjutulised, aga raamatu üldmuljet need ei muutnud. Lõpp oli kahtlaselt siirupine, mis mulle tundus natuke uskumatuna, aga ei häirinud. Häirisid hoopis tekstis olevad hooletusvead, mida siin natuke ikka leidus. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad põnevuslugusid, kus on üllatavaid pöördeid.

Lauri Räpp. Maailma lõpus on kohvik (Rahva Raamat, 2018)

maailma lõpus on kohvik192 lk

Ma ise poleks ilmselt veel niipea selle raamatu peale sattunud, kui kolleeg poleks seda soovitanud. Pean pärast puhkust teda tänama väga hea soovituse eest. Nii mõnus raamat.

Tegu on teatud moel reisiraamatuga. Kindlasti ei ole tegu klassikalise reisiraamatuga, kus kirjeldatakse erinevaid kohti, kuhu autor satub. Siin on rõhuasetus just isiklikel kogemustel ja juhtumistel, mis erinevatel reisidel juhtunud on. Neid oli väga mõnus lugeda. See raamat on humoorikas ja filosoofiline. Kirjutamisstiil on ladus ning lugemine edeneb kiiresti. Unenäoline ja muinasjutuline raamat.

Need kohad, kuhu autor satub, on ka muidugi erilised. Need ei ole tavalised turismisihtkohad, vaid sellised natuke kõrvalised. Enamus meist tõenäoliselt nendesse ei satu. Väikesed kohad Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Vietnamis. Soovitan lugeda!

Autor ise on öelnud oma raamatu kohta nii:

Kõik need lood on läbinisti tõsi, sest need on minuga juhtunud või olen ma neid sündmuseid vahetult pealt näinud. See, mis ei ole minuga juhtunud või mida ma ei ole pealt näinud, selle olen ma välja mõelnud. Need lood siin on faktsioon, kus piir päriselu ja fantaasia vahel ei ole selge. Mõne loo puhul on see isegi nii ka minu enda jaoks.

Lugege ja vaadake joonistusi. Need sobivad nii hästi nende juttude vahele. Ma avastasin, et tal on veel raamatuid. Nüüd ma pean need ka läbi lugema.

Ann Cleeves. Surnud vesi (Varrak, 2019)

surnud-vesiTõlkinud Lauri Vahtre
312 lk

Ma hakkasin seda raamatut väikese hirmuga lugema, sest sarja neljas osa lõppes nii nagu ta lõppes. Kuidas Jimmy Perez oma eluga hakkama saab ja kuidas sari edasi läheb. Cleeves õnneks mind alt ei vedanud.

Nagu ka eelnevates osades, siis siingi toimub kõigepealt üks mõrv. Asja asub uurima nooruke Willow Reeves või Reewes (ma ei tea, kumb õige on, sest tagakaanel on Reewes, aga raamatus Reeves). Teda abistab Sandy Wilson, kes püüab ka Jimmy Perez’t uurimisse kaasata. Jimmy põeb depressiooni ning pole alguses üldse huvitatud. Õnneks ta mingil hetkel võtab vedu, aga kahekesi koos Willow’ga asja uurides tekivad neil omavahel väikesed hõõrumised. Õnneks see uurimist ei sega, teeb raamatu hoopis huvitavamaks.

Nagu eelmistes osades, nii meeldis mulle ka siin see taust, mis siin tooni annab – see loodus ja ilm ning saarte inimesed ja suletud kogukond. Kõik see kokku moodustab mõnusa atmosfääri. Minul oli raske seda raamatut käest ära panna. Cleeves on suutnud jälle kirjutada mõnusa mõrvaloo, mille motiivi ja mõrvarit ma ära ei aimanud. Tegevus ja uurimine kulgeb küll aeglases tempos, aga lugedes oli ikka huvitav. Lihtsalt nii palju erinevaid seoseid ja inimesi. Tore oli ka näha, et Perez ei olnud omadega päris põhjas. Vaist töötab tal ikka samamoodi nagu enne. Ma loodan, et ehk varsti ilmub ka sarja järgmine osa eesti keeles.

Igatahes mina soovitan krimisõpradele seda lugeda, aga alustada tuleks sarja algusest.

Eelnevad osad:

Ronkmust
Valged ööd
Punased luud
Sinine välk