Ernesto Sábato. Tunnel (Postimees Kirjastus, 2019)

TunnelTõlkinud Asta Põldmäe ja Tiiu Põder
160 lk.

“Tunnel” on üks mu isiklikest raamatutest. Neid ma püüan sel aastal rohkem lugeda. Raamat kuulub Postimehe Kirjastuse romaanisarja, mis minu jaoks tundub üsna huvitav sari olevat. Olen nüüd lugenud kahte ning mitu on veel ees ootamas.

“Tunnel” räägib ühe mehe ebaõnnestunud armuloost. Juan Pablo Castel on maalikunstnik, kes saab tuntuks sellega, et mõrvab külmavereliselt Maria Iribarne. Ainsa naise, kes teda kunagi mõistnud on.

Vanglas otsustab Castel enda armuloo Mariaga kirja panna. Ta väidab, et püüab seda teha võimalikult ausalt, aga see on minu jaoks natuke kaheldav tema paranoiade ja sundmõtete tõttu. Castel kohtab Mariat esimest korda galeriis, kus tema maal oli välja pandud. Maria silmitses tükk aega maalil ühte detaili ning Castel soovis temaga rääkima minna. Enne jõudis Maria aga rahvahulka kaduda. Seejärel hulgub Castel sihitult linnatänavatel, et naist uuesti kohata, mis tal lõpuks ka õnnestub.

Ma ei ole päris kindel, mis tundeid see raamat minus tekitab. Kõige rohkem vist vastikust selle mehe ja tema käitumise vastu. See, kuidas ta kujutab kohe ette, et nad on nii armunud ja teineteise jaoks ideaalsed ning naine peab kohe tema jaoks kättesaadav olema. Ise ei tea naisest suurt midagi. Pluss kõik need paranoiad ja kahtlustamised. Iga väiksemgi naise sõna, tegu või pilk oli tema meelest Maria süüle viitav. Mees oli liiga pealetükkiv. Samas ei saanud ma väga hästi aru ka naisest, et miks ta jätkas suhet Casteliga.

Segaseid tundeid tekitav raamat, aga lugeda soovitan ikkagi. Hästi kirjutatud psühholoogiline romaan ja teema on ka praegusel ajal oluline, mis siis, et raamat on esmakordselt avaldatud üle 70 aasta tagasi.

Susan Mallery. Margot’ ja Sunshine’i suvi (Ersen, 2019)

Margot' ja Sunshine'i suviTõlkinud Evi Eiche
368 lk

Lõpuks ometi leidsin ühe sellise naisteka, kus on kirge ja emotsioone. Jõuludest saadik juba otsinud sellist kerget ja mõnusat ajaviiteromaani, kus väga kaasa mõtlema ei pea, aga mis oleks nauditav lugemine. Mallery ikka ei vea alt.

Margot ja Sunshine, kellest siin raamatus juttu on, on kaksikõed. Margot on etiketiõpetaja, kes palgatakse aitama vananevat näitlejat Biancat. Bianca on tuntud oma šokeeriva käitumise poolest, kuid nüüd on ta otsustanud abielluda diplomaadiga ning soovib õppida peent käitumist. Margot kolib elama uhkesse kloostrist ümber ehitatud majja, kus elab Bianca koos oma täiskasvanud poja Aleciga.

Sunshine on palgatud Declani pojale Connor’ile lapsehoidjaks. Sunshine on alati olnud õest lõbujanulisem ning erinevate meeste pärast tihti töökohti vahetanud. Nüüd on aga aeg muutusteks ning Sunshine soovib enda käitumist muuta. Lisaks kõigele sellele on ta otsustanud minna ka kolledžisse ning saada haridus.

Nagu juba eespool kirjutasin, siis ma väga nautisin õhtuti selle raamatu lugemist. Siin oli muidugi armastust ja romantikat, aga oli ka palju muud. Õed ei otsi armastust, vaid soovivad ennast ja enda elu paremaks muuta. Inimesena areneda. Muidugi nad mõlemad leiavad ikka armastuse ka ning tänu sellele saab neile nii mõnigi elutõde selgemaks. Selline tore ja mõnus ajaviitelugemine. Kes pelgab, et on palju seksi, siis ei pea kartma. Ei ole palju. 🙂 Mina igatahes soovitan mõnusaks ajaveetmiseks.

Carla Neggers. Kivisillad (Ersen, 2019)

KivisilladTõlkinud Maia Planhof
296 lk.

Seda raamatut hakkasin lugema eelmise aasta viimasel päeval lootes taas natukene romantikat. Sarja eelnevad osad (lausa kaheksa) on olnud päris mõnusad lugemiselamused. Kahjuks see raamat valmistas totaalse pettumuse, sest siin konkreetselt ei toimu mitte midagi.

Ainukesed sündmused, mis toimuvad on alguses kolme poisi kadumine metsa lühikeseks ajaks ja lõpus toimuvad pulmad. Vahepealne osa on ainult mingid heietused ja kirjeldused, kuidas tehakse hommikusööki või lõunat jne. Ja nende tegelaste mõtted ja tegevused kordusid kogu aeg.

Loo keskmes on seekord Adam Sloan ja Adrienne Portale, kes siis armuvad. Lugesin seda raamatut ja ma ei tundnud nende tegelaste vahel olevat mitte mingisugust tõmmet. Nende dialoogid olid veidrad ja nagu punnitatud. Samas see võib olla ka tõlke viga, sest siin oli kummalisi tõlkeid ja väljendeid piisavalt.

Üheks tegelaseks on siin Adrienne’i äsja leitud isa Vic, kellega autor vist ei ole osanud midagi peale hakata. Vic on kogu aeg rahutu ja mitmes kohas korratakse, kuidas ta ainult mängib scrabble’it ja püüab oma memuaare kirjutada. Ausalt öeldes oli selle lugemine paras piin. Miks ma siis ikka lõpuni pingutasin? Alguses kindlasti sellepärast, et ma lootsin, et ehk läheb paremaks. Alguse asi. Kui olin juba kusagile keskele jõudnud, siis mõtlesin, et punnitan siiski lõpuni, tegemist on ikkagi sarja üheksanda osaga.

Minu soovitus autorile oleks (kuigi ta ilmselgelt seda ei loe 😀 ) vahepeal puhata ja midagi muud kirjutada. Ehk siis järgmised osad tulevad paremad, sest see praegune ilmutab täiesti väsimuse märke. Ja ma olen kindel, et järgmised osad tulevad, sest paar venda ei ole veel omale naist leidnud.

Camilla Läckberg. Majakavaht (Pegasus, 2019)

MajakavahtTõlkinud Maiu Elken
410 lk.

Sellel aastal on mul plaanis võimalikult palju lugeda isiklikke raamatuid. Läckbergi oma osutus esimeseks valituks ja üldse ei kahetse, et selle oma raamaturiiulisse soetasin. Läckberg oma tuntud headuses.

Eelmine osa lõppes nii põneva koha peal, et ma oleks kohe tahtnud järgmist osa lugeda, aga kahjuks polnud seda tol hetkel eesti keeles veel olemas. Õnneks ei lõppenud “Majakavaht” selliselt nagu eelmine raamat. Siin said kõik asjad lõpetatud. Või noh peaaegu. Mis sai Madelaine’ist, seda päris hästi ei tea, kuigi suure tõenäosusega saab seda aimata.

Ühel ööl põgeneb üks naine koos oma väikese pojaga Fjällbacka lähistel asuvale Gråskäri saarele.

Paar päeva hiljem tapetakse mõned kuud tagasi ametisse astunud valla finantsjuht Mats Sverin, kes oli hiljuti tagasi koju Fjällbackasse naasnud. Mats Sverin tundub olevat korralik ja meeldiv inimene, kes ei teinud kärbselegi liiga ning tundub uskumatuna, et ta tapeti. Politseil on raske leida motiivi ja veel raskem leida, kes ta tappis. Lõpuks hakkavad mingid saladused ikkagi pinnale ujuma ning selgub ka tõsiasi, et Mats Sverin külastas enne oma surma Gråskari saart.

Sellel saarel on kohalike seas üks teine nimi ja sellega on seotud mitmeid legende. Põhiline on see, et kohalike arvates seal kummitab ning need kes saarel surevad, ei lahku sealt mitte kunagi.

See oli põnev. Ma lugesin selle paari päevaga läbi. Paraku oma muid tegemisi unustades. See raamat lihtsalt haaras niimoodi endaga kaasa. Läckberg oskab niivõrd hästi oma tegelastele näo ja hääle anda, et nad oleksid nagu päris inimesed. See, mis nendega juhtub, tekitab nii palju emotsioone. Nad on kõik nii inimlikud ja suurele osale neist lihtsalt peab kaasa elama ja lootma, et neil läheb kõik hästi. Samas need teemad, mis siin käsitlemist leiavad on karmid. Koduvägivald ning sellega seotud teemad. Kuigi teemad on karmid ei ole see nii verine, kui tavaliselt skandinaavia krimkad. Sellepärast mulle Läckberg nii meeldibki.  Mina soovitan krimiaustajatel lugeda, aga lugeda läbi ka eelnevad osad, kes pole veel seda teinud.

  1. Jääprintsess (2011)
  2. Jutlustaja (2012)
  3. Kiviraidur(2014)
  4. Murelind(2016)
  5. Sohilaps(2017)
  6. Merineitsi(2018)

Erkki Koort. Kättemaks Kirumpääl (Hea Lugu, 2018)

kättemaks-kirumpääl295 lk

Kuna mul praegu pole ajaviiteromaanidega eriti hea suhe, siis valisin vahelduseks ühe ajaloolise kriminaalromaani. Plussiks oli veel see, et tegemist on Eesti autoriga.

Tegevus toimub 1389. aastal Kirumpääl. Vastseliina piiskopilinnuse sõjasulane Markus lahkub sealt, et minna Tartusse lodja peale sõitma. Vahepeal teeb aga peatuse Kirumpääl, kus elab tema hea sõber Tebbe. Kuuldes aga, et Tebbe on kahtlastel asjaoludel surma saanud, otsustab Markus mõneks ajaks Kirumpääle pidama jääda. Ta saab tallimehena tööd ning asub asja uurima. Ta saab teada, et tegu on mõrvaga ning aegamisi saab teada ka, millised inimesed süüdi on. Seejärel asub ta kätte maksma.

Täitsa huvitav raamat oli. Alguses mõtlesin, et võib-olla on igav, aga ei olnudki. Kohati oli küll natuke lihtne ja mõned asjad olid natuke veidrad. Näiteks lõpus, see kuidas ta mingite asjade kohta teada sai. Ikkagi mulle pigem meeldis ja loen ilmselt ka järgmise osa. Kirjutatud oli ka ladusalt, nii et raamat edenes kiiresti. Raamatu lõpus on kirjutatud ka raamatu ajalooline taust, mis annab teosele palju juurde. Lisaks kõik see ajastu kirjeldus. Mina soovitan lugeda.

Sheila Roberts. Jõulud koos eksidega (Ersen, 2019)

jõulud koos eksidegaTõlkinud Tiina Kanarbik
256 lk.

Tahtsin lugeda midagi mõnusat ja romantilist. Selle raamatu kaanepilt oli lubav, aga paraku valmistas raamat mulle väikese pettumuse. Siin oli kõike muud liiga palju, aga romantikast oli puudus.

Cass Wilkes valmistub oma tütre Dani pulmadeks. Sellega tekib aga üks probleem. Dani soovib oma isa ka pulma. Kuna linna majutuskohad on kõik kinni, siis peab Cass oma eksmeest ja tema uut naist enda kodus majutama.

Charlene Albach peab Icicle Falls’is restorani ja püüab oma eksmehest üle saada, kes lasi teise naisega jalga. Ühel päeval aga saabub Richard restorani, et naiselt andeks paluda ning ta tahab saada teist võimalust.

Ella O’Brien elab koos oma eksabikaasaga. Nad peavad elama koos, kuni saavad oma maja müüdud. Müük ei taha aga kuidagi edeneda. Samas püüab Ella eksabikaasa Jake naist tagasi võita. Ella ei taha sellest aga kuulda ning süüdistab meest nende abielu lagunemises.

Lootsin tõesti sellest raamatust natuke enamat, aga ei olnud päris selline nagu ma tahtsin. Samas ajaviiteks sobis küll. Selline lihtne lugemine.

Lugemise ajal avastasin, et see on sarja teine osa. Sarjas on kokku 11 osa. Eesti keeles on ilmunud esimene, teine ja neljas osa. Neljandat osa olen lugenud ja see oli palju parem kui praegune. Neid saab lugeda ka eraldiseisvana, aga tõlkimise järjekord on ikkagi kummaline.

Michael Robotham. Ema saladus (Petrone Print, 2019)

ema saladusTõlkinud Kadri Pettai
376 lk

Kuna mu tuju ei olnud peale eelmise raamatu lõpetamist just kiita, siis seekord valisin meeleoluga sobivama raamatu.

Agatha arvates on Meghan Shaughnessy’l ideaalne elu. Tal on armastav ja hästi teeniv abikaasa, kaks toredat last ning ta ootab kolmandat. Nii ta siis jälgib kaugelt Meghani head elu. Agatha ise töötab poes. On veidras suhtes mereväes teeniva mehega ning ootab samuti last.

Need kaks naist on väga erineva tausta ja eluga. Ühendavaks asjaoluks on emadus. Lisaks sellele on kummalgi naisel oma saladused. Saladused, mis välja tulles võivad nende elu rikkuda.

Raamatu tegevus ongi edasi antud vaheldumisi nende kahe naise kaudu. Alguses oli raamatu tempo natuke aeglasevõitu. Küll ma mõtlesin, mis selle raamatu mõte on ja siis hakkas juhtuma igasuguseid asju. Juba Agatha juttu lugedes võis aru saada, et midagi on natuke valesti. See, mis järgnes oli kohutav, aga muidugi hästi kirjutatud. Põnevus säilis kuni lõpuni.

Mul oli mõlemast naisest kahju. Eriti Agathast. Seda, mida ta pidi läbi elama ei sooviks kellelegi. Kahjuks keegi ei hoolinud sellest. Samas see, mis ta ise tegi, oli ka kohutav ning seda ei õigusta miski. Tegemist on tõeliselt huvitava psühholoogilise romaaniga. Kellel see lugemata, siis soovitan lugeda.