Caroline Louise Walker. Peidus su silme all (Helios Kirjastus, 2019)

Peidus su silme allTõlkinud Hella Urb
326 lk

Raamatu kaanel on kirjas põnevik, aga minu arvates on see rohkem psühholoogiline romaan. Romaan kulges üsna aeglases tempos, eriti just raamatu algus. Samas tempos kulges ka mu lugemine. Raamatu lõpuosa läks kiiremini.

Robert, Elizabeth ja Jonah moodustavad pealtnäha ideaalse perekonna. Neil on olemas kõik. Nad on rikkad, elavad Sag Harboris jõukas piirkonnas. Robert Hart on just nimetatud Aasta kodanikuks. Ees on ootamas ideaalne suvi, kui poleks Jonah sõpra Nicki. Robert hakkab kahtlustama, et Nickil ja Elizabethil on tekkimas liiga lähedane suhe. Robert ei taha muidugi naisest ilma jääda ning nii ta peab midagi ette võtma. Tema valedest ei sünni aga midagi head.

Mulle oli see Robert peaaegu esimesest lausest vastumeelne. Ta on nii üleolev teiste inimeste suhtes, nagu teised poleks midagi väärt. See tüüp peab teistele näitama, kui hea inimene ta ise ikka on. Kõige nõmedam ongi see, et ta ei ütle inimestele, mis ta neist arvab, vaid näitabki välja oma head poolt.

See oli üks omamoodi raamat oma tegelastega. Terve perekond seal valetas ja vassis ning manipuleeris. Lugejat püüti mitu korda eksiteele viia, aga lõpp oli siiski etteaimatav, kuigi autor suutis ka mind natuke eksitada. Mulle üldiselt meeldib, kui raamatus on tegevust edasi antud mitme tegelase kaudu. Mulle meeldis see siin ka, aga häiris natuke nende kõnepruuk. Mina tegin, mina kuulasin, mina mõtlesin. Just siis, kui Roberti kaudu tegevust edasi anti. Ma mõnikord lausa ootasin teise tegelase peatükki. Kuna tegu on raamatu eelkoopiaga, siis vigadele ma tähelepanu ei pööranud. Küllap need on õiges versioonis parandatud.

Mulle viimasel ajal ei meeldi põnevus- ja psühholoogiliste raamatute tegelased. Aga ma tahan, et oleks ka keegi selline, kellele saaks südamest kaasa elada. Praeguse raamatu puhul mul oli hea meel, kui sellel Robertil halvasti läks. Ta lihtsalt käis oma käitumise ja mõtete ning suhtumisega närvidele.

Aitäh Helios kirjastusele raamatu eelkoopia eest! Küll ma mõistatasin, mis pakk see mulle tulnud on. 😀

Advertisements

Louise Allen. Leedi, kes vajas pärijat (Ersen, 2019)

leedi-kes-vajas-pärijatTõlkinud Anne Kull
296 lk.

Selline raamat on ideaalseks lugemisvaraks puhkusel. Kerge ja kiire, eriti mõtlema ei pea, aga siiski kaasahaarav. Olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ning tõdenud, et osad on üsna kehvad, aga käesolev oli meeldiv üllatus.

On aasta 1815. Gabrielle Frost elab Portugalis oma viinamarjaistanduses, mida ta ise juhatab. Tol ajal on see ennekuulmatu, et üks naine ajab äri. Sellepärast saadab tema tädi Inglismaalt Leybourne’i krahvi Nathaniel Graystone’i tooma Gabrielle’i Londonisse seltskonda, et ta leiaks sobiva abikaasa. Gabrielle’il ei ole mingit soovi abielluda, et ta ise ja kogu tema vara läheks mehe käsutusse.

See oli tõesti mõnus ajaviitelugemine, mis lihtsalt haaras kaasa. Elasin naisele kaasa tema eesmärkide täitmisel ja lootsin, et ta saavutab selle, mida soovib. Lõpp oli muidugi klassikaline ja natuke liiga roosamanna, aga mis seal ikka. Mulle meeldis, et kangelanna ei olnud mingi värisev kaitsetu naisolevus ja mees ei olnud liiga macholik. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Brenda Novak. Enne kui me võõraks jäime (Ersen, 2019)

enne-kui-me-võõraks-jäimeTõlkinud Eva Nooni
344 lk

Tundub, et ma olen puhkuse ajaks õiged raamatud valinud. Ka see oli ideaalne puhkuse lugemine. Õnneks ma ei pea tundma süümepiinu, et puhkuse ajal muudkui loen. Ilm on selline, et suurt midagi õues teha ei saagi.

Sloane on otsustanud peale kümne aastast eemalolekut naasta oma kodulinna Millcreek’i. Kümme aastat tagasi katkestas ta suhted kõigiga, kaasa arvatud oma parima sõbranna ja kallimaga. Nüüd on ta tagasi, et uurida, mis juhtus 23 aastat tagasi, kui tema ema kadus. Sloane kahtlustab, et isa tegi emale midagi, aga isa on korrutanud kõik see aeg, et ema läks lihtsalt minema ja jättis kogu oma perekonna maha. Paraku usub seda ka enamus linnaelanikke.

Sloane’i isa on nüüd linnapea ja ta ei vaata hea pilguga, kui tütar tuleb tagasi, et seda vana asja torkida. Sloane’il ei ole lihtne seda asja uurida, aga ta loodab siiski ema kadumises selgust saada, et teha sellega rahu. Ta ei saa kellegi peale loota peale iseenda. Üllatuseks tuleb talle appi endine kallim, keda Sloane ei ole suutnud unustada.

Selle autori raamatud ei ole mind kunagi alt vedanud. Ta on üks nendest, kelle raamatuid ma võtan lugemiseks ilma sisututvustust lugemata. Siin raamatus on nii põnevust, saladusi kui armastust. Raamatus on küll natuke klišeesid, just armastuse osas, aga see ei häiri. Lugemine oli põnev, kuigi nii mõnigi asi oli aimatav. Soovitan nendele, kes otsivad ajaviiteks mõnusat lugemist.

Tessa Dare. Hertsoginna lugu (Ersen, 2019)

66240585_362180414416423_238612650500554752_nTõlkinud Ülle Jälle
304 lk

See oli ideaalne raamat puhkuseks. Nii mõnus raamat. Ma loodan, et järgmised osad ka üsna pea eesti keelde tõlgitakse.

Ashbury hertsog on üksildane mees. Ta on naasnud sõjast kohutavate armidega. Ta ei käi kodust väljas, välja arvatud öösiti. Tegeleb oma maavaldustega. Nüüd on tal tekkinud uus mure – tal on vaja pärijat, aga pärija saamine eeldab abikaasat. Milline naine oleks valmis abielluma temasuguse armilise koletisega?

Ühel päeval ilmub mehe  raamatukogutuppa pulmakleidis naine, Emma. Emma tuli nõudma pulmakleidi eest raha, mida mehe endine kihlatu keeldub maksmast. Kui Ash näeb Emmat, siis ta otsustab, et see naine sobib tema abikaasaks. Nii nad sõlmivad kokkuleppe ja teatud reeglid, mis nende abielus peavad olema.

Väga mõnusalt kirjutatud raamat, mis haarab endasse. See on küll traditsiooniline ajalooline armastusromaan, aga vürtsitatud omapärase huumoriga, mis teebki selle lugemise nii nauditavaks. Soovitan lugeda, kellele meeldivad kvaliteetsed armastusromaanid ning kes ei pelga julgeid seksistseene.

Stephen King. Raamatukogupolitseinik (Kupar, 1995)

RaamatukogupolitseinikTõlkinud Teet Kallas ja Tiito Himma
189 lk

Ma nüüd ei tea, mida Stephen Kingist arvata. Olen lugenud temalt enne raamatut “Laskur“. Selle muljed olid mul nii ja naa. Plaanisin sellel aastal väljakutse raames lugeda sarja järgmist osa, aga enne sattus kätte “Raamatukogupolitseinik”.

Sam Peebles’il palutakse ühel üritusel pidada kõne. Ta alguses ei taha, aga tal pole põhjendust ka keelduda. Niisiis ta koostabki kõne, mille palub enne läbi lugeda Naomil, kes käib tema juures aeg-ajalt tööl. Naomi soovitab tal kõne ilmestamisel kasutada paari raamatu abi. Nii seab Sam sammud raamatukogu poole. Talle antakse seal soovitud raamatud ja tähtajaks nädal aega. Raamatukoguhoidja korrutab veel üle, et tähtaeg on nädal aega ja et mees raamatud ikka õigeks ajaks tagasi tooks. Või muidu ….

See peaks olema õudusromaan, aga minul küll õudne polnud. Võib-olla on viga minus, aga minu jaoks oli see kuidagi koomiline raamat. Õudne oli selles ainult üks koht. See, mis tegelikult juhtus väikese Sam’iga aastaid tagasi, kui ta ei viinud õigeaegselt raamatut tagasi. Võib-olla oleks see minu jaoks õudsem olnud, kui ma oleksin seda lugenud talvel ja pimedas, aga praegu puhkusel olles ei tekkinud seda õiget meeleolu. Minu jaoks jäi lugu natuke nõrgaks ja mul oli natuke teine ettekujutus sellest raamatust. Sellest hoolimata ei jää see raamat ilmselt minu viimaseks tutvuseks Stephen King’iga.

Elizabeth Macneal. Nukuvabrik (Pegasus, 2019)

nukuvabrikTõlkinud Marge Paal
384 lk.

Viimasel ajal ei ole minu suhe põnevusromaanidega enam väga hea olnud. Kuidagi ei ole olnud põnev ega kaasahaarav. Samamoodi algas ka see raamat, aga teose teine pool on kindlasti parem kui esimene.

Tegevus toimub 1850. aastal Londonis. Iris töötab koos oma kaksikõega proua Salteri juures nukupoes. Ta ei ole sellega rahul, ta soovib maalida. Selle asemel peab ta seal poes nagu puuris olema. Kuni ta kohtub ühel hetkel Louis Frostiga, kes palub teda endale modelliks. Iris leiab, et see on tema võimalus välja rabeleda ja unistused teoks teha. Hoolimata teiste arvamusest.

Samal ajal valmistub London Suureks näituseks ning Hyde Parki ehitatakse selleks sobiv koht. Hyde Parkis kohtub Iris topisemeister Silasega, kellele naine jätab tohutu mulje.

Sisust rohkem ei kirjuta, sest muidu ei ole põnev. Mulle ikkagi meeldis see raamat, hoolimata konarlikust algusest. Romaan on aeglase kulgemisega, aga see mind ei häirinud. Õhustik on sünge. Kõik see vaesus ja räpasus ja lootusetuse tunne. See tekitab masendava tunde, aga ometi hoidis see mind raamatu küljes kinni. Edaspidi läheb meeleolu küll paremaks, aga see vaesus ja räpasus ei ole kadunud. Ja kuidas üks kinnisidee võib inimesi mõjutada. Tegemist on autori debüüdiga ning ma tõesti ootan tema järgnevaid romaane. Paljutõotav igatahes.

Kaanepilt on muidugi ilus. Pegasus andis vist valida kahe kaanepildi vahel, mul on hea meel, et just see võitis.

Alex Michaelides. Vaikiv patsient (Pegasus, 2019)

vaikiv-patsientTõlkinud Raili Puskar
349 lk.

Mul on viimasel ajal mingi teema nende põnevikega. Pidevalt mind miski asi häirib nendes ja kuidagi ei ole leidnud seda, mis nagu väga-väga meeldiks. Nii ka selle “Vaikiva patsiendiga”. Raamat ei ole halb, võib-olla on mu maitse muutunud.

Alicia Berenson on raviasutuses, mis tegeleb psüühiliste probleemidega. Alicia ei ole rääkinud sõnagi sellest hetkest alates, kui ta tulistas oma abikaasat viis korda näkku. Miks ta seda tegi, kui nad armastasid teineteist? Ja miks ta keeldub rääkimast?

Teda püüab ravida psühhoterapeut Theo Faber. Ta on nimelt veendunud, et tema on ainus, kes suudab Alicia uuesti rääkima panna, kuigi teistel ei ole see kuue aasta jooksul õnnestunud.

Ja nüüd see, mis mind selle raamatu juures häiris. Selleks oli Theo tegelaskuju. Ta käis mulle juba alguses natuke närvidele. Püüdis olla nii kuradima hea ja õilis uurides, mis Aliciaga juhtus. Sageli eiras ta reegleid ja siis kui vahele jäi, käitus vagatsevalt ja alandlikult. Ja see, kuidas ta oma isikliku eluga toime tuli. Ühesõnaga närvidele käiv tegelane.

Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Ta on küllalt põnev, et edasi lugeda, kuigi vahel ajas Theo mind nii närvi, et ma panin raamatu käest ja lugesin teisi raamatuid või tegin ükskõik mida, et mitte “Vaikivat patsienti” kätte võtta. Ja peale Alicia päevikute lugemist, ma hakkasin midagi ka aimama lõpplahendusest. Raamatu lõpp oli igati sobilik.

Tahan kiita kaanekujundust. See kutsub lugema. 🙂