Angela Marsons. Vaikne karje (Pegasus, 2017)

Vaikne karjeTõlkinud Triin Aimla-Laid
400 lk

Olen juba sellest ajast tahtnud Marsonsi raamatut lugeda, kui see ilmus. Nüüd alles jõudsin selleni ja tuleb tõdeda, et jälle on mul üks lemmikkrimikirjanik juures. Plaanin lähitulevikus ka järgmised osad, mis eesti keeles on ilmunud, läbi lugeda.

Ühel päeval leitakse poiste erakooli direktor tapetuna. Kim Stone pole saanud veel uurimisse süvenedagi, kui juba leitakse teinegi laip. Neid seob see, et nad töötasid enne ühes lastekodus, mis on juba aastaid suletud. Lisaks leitakse endise lastekodu juurest maetuna kolme teismelise tüdruku laibad. Kes seda tegi ja miks? Ja miks nüüd aastaid hiljem hakatakse tapma endiseid lastekodu töötajaid? Mis seal juhtus? Seda püüab Kim Stone koos oma meeskonnaga lahti harutada.

Mulle väga meeldis see raamat. Esiteks see, kuidas autor põimis loo sisse Kim Stone’i elulugu. See oli kuidagi loomulik. Teiseks meeldis mulle see, kuidas uurija suhtus ohvritesse. Ükskõik, mida nad tegid, ei olnud nad väärt sellist surma. Muidugi oli raamat põnev ning huvitav ja ma ei aimanud, kes on nende kohutavate sündmuste taga. Autoril olid väga huvitavad ja ootamatud süžeepöörded. Raske oli seda raamatut käest ära panna. Soovitan krimisõpradele, kellel see veel lugemata on.

Lehte Hainsalu. Mineviku tulevik (Atlex, 2008)

Mineviku tulevikIllustratsioonid Avo Paistik
64 lk.

Sellel aastal olen kuidagi ootamatult palju luuletusi lugenud. Ma tavaliselt eelistan rohkem proosat. Lehte Hainsalu luuletused on mulle ikka meeldinud, kuigi ma ei ole kõiki tema kogusid lugenud.  Konkreetse kogu puhul mind võlus selle kujundus. Tõmbas kohe mu pilgu endale.

Selles kogumikus on seitse poeemi ja nad on tehtud Piibli ainetel. Poeemideks on Paradiisiõun, Noa laev, Jehoova kiusamine, Taavet ja Koljat, Saalomoni palve, Niinive, Jehoova kõneleb Jesaja vastu. Kes on kursis nende lugudega, need juba aimavad ka nende poeemide sisu.

Luuletused on lihtsalt loetavad, kuigi neis on sügav mõte ja neid oli vahelduseks huvitav lugeda. Hainsalu tekst, olgu siis proosa või luule, on alati nauditav ja voolav. Haarab kaasa ja kaod sinna sisse ära. Hainsalu on osav sõnasepp. Igatahes mõnus vahepala mu senistele lugemistele.

Väikeseks näiteks toon siia esimese poeemi “Paradiisiõun” esimese salmi (lk 5):

On madu välja pääl kavalaim loomadest.
Mürk peidetud riuklike sõnade meesse,
see läheneb loogeldes, mängeldes, roomates.
Kui seisatab süütuma naise ees see
ja võnkuva keele sirutab kaheli,
metalsete silmade külma lummusse
siis variseb vaataja mõte ja tahegi
ning ohvri taibukus taganeb tummusse.

Dan Abnett. Aquaman. Volume 2, Black Manta Rising (DC Comics, 2017)

Aquaman2Illustreerinud Scot Eaton, Brad Walker, Philippe Briones
216 lk.

Atlantise ja kuival maal elavat inimeste vahel on endiselt vaen ja seda on otsustanud õhutada üks salajane rühmitus, kellest praktiliselt keegi midagi ei tea. USA president muidugi arvab, et neid ründab Atlantis ja Atlantis arvab jällegi, et USA on rikkunud nende piiri. Aquaman püüab seda olukorda klaarida, et ei tuleks rohkem ohvreid ning konflikt ei läheks suuremaks.

Nagu eelmist osa, oli ka seda põnev ja huvitav lugeda. Elada kaasa nende tegemistele ning tragöödiatele. Lisaks Atlantise tegelastele on siia kaasatud ka Õigluse Liiga tegelased, kuigi väga suurt rolli neil ei ole. Järjekordne mõnus lugemine.

Robert Bryndza. Surmavad saladused (Pegasus, 2019)

Surmavad saladusedTõlkinud Raili Puskar
333 lk

“Surmavad saladused” on Erika Fosteri sarja kuues raamat. See oli sama põnev ja huvitav, kui eelmised. Nagu olen kuulnud, siis autor paneb mõneks ajaks selle sarja pausile ning kirjutab midagi muud. Loodan, et sellele sarjale ikka kunagi veel lisa tuleb, sest nii põnev oli lugeda.

Erika Foster on just lõpetanud eelmise uurimise, kui ta juhuslikult satub järgmisele. Oma kodumaja ukse ees on jõhkralt tapetud ilus tütarlaps Marissa. Uurides selgub, et Marissa oli päris õel ja omakasupüüdlik inimene ning paljudel oli põhjust teda tappa.

Samal ajal toimuvad samas piirkonnas rünnakud nii meestele kui naistele. Ründajaks on gaasimaski kandev suurt kasvu mees. Kas tema on ka Marissa mõrva taga? Seda selgitab juba uurimine.

Ma juba teadsin, et kui ma Bryndza raamatu kätte võtan, siis kipuvad muud tegemised tahaplaanile jääma, sest raamat on lihtsalt nii põnev. Ega ma suurt ei eksinudki. Ma ei tahtnud teha muud, kui seda lugeda. Bryndza ei ole just mingi meisterkirjanik, aga ta kirjutab lihtsalt nii huvitavalt, kuigi ma seekord arvasin mingid stsenaariumid ära. Samas mõrvari ja motiivi peale poleks elu sees tulnud. Igatahes mina soovitan tervet seda sarja lugeda.

Colleen Hoover. Kõik su täiuslikkused (Pegasus, 2019)

Kõik su täiuslikkusedTõlkinud Marge Paal
280 lk.

Colleen Hoover on üks mu lemmikautoritest, kelle teosed on mulle siiani väga meeldinud. Kahjuks “Kõik su täiuslikkused” valmistas pisikese pettumuse. Õnneks oli lõpp juba nagu tõeline Hoover, nii et see natukene päästis mu lugemiselamuse.

Quinn ja Graham on abielupaar, kes teineteist sügavalt armastavad. Nad on olnud aastaid abielus ja nüüd ohustab seda abielu üks probleem – neil ei ole õnnestunud last saada. Sellest saab Quinni jaoks kinnisidee.

Raamatu tegevus on antud edasi minevikus ja käesolevas ajas, nii et saab teada nende kohtumise ja armumise loo. Samuti selle, mis hetkest hakkab kõik kiiva kiskuma ning mis võib juhtuda, kui inimesed teineteisega ei räägi.

Mind häiris selle raamatu puhul see, et need tunded siin tunduvad kohati ülepaisutatud ja jääb võlts mulje. Mind häiris Quinni käitumise puhul see, et ta tõrjus oma meest eemale ning siis pahandas Grahami peale, kui too tõmbuski eemale. Nagu alguses ütlesin, siis raamatu lõpp oli parem. Grahamist oli autor küll teinud praktiliselt ideaalmehe. 😀

Natuke ebaloogilisust jäi ka silma. Näiteks istusid nad kahekesi paari miinuskraadiga õues lõkkeaseme juures teki sees, nii et seljas olid ainult pidžaama ja öösärk (aluspesu polnud). Nendel küll oli ka pisike lõke, aga keegi ei istu miinuskraadidega tunde niimoodi õues.

Ja siis üks ebaloogiline lause veel. “Tegin uksed lukust lahti, kuigi need polnud niigi lukustatud.” See oli siis auto kohta. 

Lugeda võib, aga Hooveril on paremaid teoseid.

Dan Abnett. Aquaman. Volume 1, The drowning (DC Comics, 2016)

Aquaman1Illustreerinud Scot Eaton, Oscar Jimenez, Mark Morales
192 lk.

Seni olen lugenud peamiselt Marveli graafilisi romaane. Nüüd siis esimene DC oma. Ilmselt loen ma  neid ka edaspidi.

Aquaman ehk Arthur Curry on Atlantise kuningas. Samal ajal on ta ka kangelane ning osalenud Õigluse Liigas. Ta on kasvanud üles maal mitte vees, nii et ta tunneb mõlema maailma olusid. Ta soovib näidata inimestele, et Atlantise elanikud ei ole neile ohuks. See on keeruline, sest Atlantis on nii kaua aega inimeste silmade eest peidus olnud. Nii ongi plaanis avada saatkond, mis ühendaks kahte erinevat maailma. Kõik aga ei lähe nii hästi, sest keegi on otsustanud seda saboteerida. Ameeriklased süüdistavad selles muidugi Atlantise inimesi ning kahe maailma vahel kujuneb kergesti konflikt, mida Aquaman ja tema kihlatu Mera püüavad vältida.

Mulle väga meeldis. Seda oli põnev lugeda ning tegelastele kaasa elada. Sellele aitas kaasa ka sobiv pildikeel. Kõik see kokku andis väga meeldiva lugemiselamuse. Soovitan nendele, keda huvitab koomiksimaailm ning superkangelased.

Maria Adolfsson. Tormihoiatus (Ühinenud Ajakirjad, 2019)

TormihoiatusTõlkinud Kadi-Riin Haasma
437 lk.

Adolfssoni esimene raamat (“Eksisamm“) mulle suurt muljet ei avaldanud. See oli hea, aga ei midagi erilist. Samas teadsin, et kui tuleb sarjale teine osa, siis ilmselt ikka loeksin läbi. Pean ütlema, et teine osa on parem kui esimene.

Kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby on peale eelmist uurimist kodus haiguslehel ning parajasti peetakse jõule. Ta on natuke tüdinenud seltskonnast ning soovib olla omaette. Just sellisel hetkel ta saab töölt kõne, et Noorö saarelt ühest karjäärist on leitud surnud mees. Nii sukeldub Karen uurimisse ja sellega pole veel kuigi kaugele jõutud, kui juba leitakse teine laip.

Karen Eiken Hornbyl on nüüd käed-jalad uurimisega tööd täis, kui endast annab märku tema eraelu. Üks tema sõber on hädas ja Karen teeb meeleheitlikke samme, et teda aidata.

Teine osa suutis mind palju rohkem kaasa haarata kui esimene. Siin on küll kasutatud mitmeid võtteid nagu ikka tänapäevastes krimiraamatutes kasutatakse. Peategelasel on oma probleemne elu. See ei ole siin küll esiplaanil, aga ikkagi antakse märku, et tal on oma deemonid. Muidugi satub ta lõpuks hätta, aga kõik lõppeb tema jaoks ikka õnnelikult.

Veel mulle meeldib romaani tegevuspaik – Doggerland. Saarestik asub Põhjameres Taani ja Suurbritannia vahel. Raamatus on see küll välja mõeldud, aga kunagi enne meie aega on olnud selline maamassiiv, mis ühendas Suurbritanniat Euroopa mandriosaga, aga lõpuks ujutas vesi selle üle. Autor on mõelnud sellele asukohale mõnusa põhjamaise atmosfääri, kus süngust on ikka omajagu.