Diana Palmer. Kullast kallim (Ersen, 2018)

kullast-kallimTõlkinud Eva Nooni
320 lk.

Vahelduseks otsustasin lugeda ajaviiteks midagi lihtsamat. Selleks sobis hästi Diana Palmer’i raamat “Kullast kallim”.

Ivory Keene’il on seljataga raske lapsepõlv, kui ta saabub New Yorki. Ta saab tööd Kells-Meredith’i moemajas. Tema unistuseks on saada kuulsaks ja rikkaks rõivadisaineriks, aga alguses peab Ivory leppima madalama töökohaga.

Curry Kells on ärimaailmas tegija ning nüüd püüab ta oma viimast ostu, Kells-Meredith’i moemaja kasumisse viia. Ta märkab Ivory Keene’i annet ning edutab ta nooremdisaineriks.

Ka nende omavahelised suhted muutuvad ülemuse-alluva suhtest õige pea palju intiimsemaks. Kuid Ivory’l on saladusi, mille ilmsikstulekut ta püüab takistada.

See oli mõnus ajaviite lugemine. Hea ja kerge õhtul enne magamajäämist lugeda. Klassikaline Tuhkatriinu-lugu, kus natuke naiivsest, aga töökast vaesest tüdrukust saab lõpuks rikas naine. Raamat on küll etteaimatav, aga vahelduseks sobis see lugemiseks küll.

Advertisements

Carla Neggers. Jõemaja (Ersen, 2018)

jõemaja-kaheksas-raamatTõlkinud Maia Planhof
286 lk.

“Jõemaja” on Swifti jõeoru kaheksas romaan. Mul on tunne, et mul hakkab selle sarjaga vaikselt tüdimus tekkima ning tundub, et ka autor on ennast natuke ammendanud. Vaatasin Goodreads’ist, et autor peaks järgmisel aastal üheksanda osa välja andma. Ei tea, kas viitsin seda enam lugeda.

Felicity MacGregor on kolinud tagasi Knights Bridge’i ning tegeleb erinevate ürituste korraldamisega. Nüüd on Felicity palgatud läbi viima ettevõtluslaagri pidu. Selle ürituse tõttu tuleb kodulinna tagasi ka Gabe Flanagan, et ettevõtluslaagrist osa võtta.

Felicity ja Gabe on alates lapsepõlvest sõbrad olnud. Vahepeal oli nende vahel ka midagi romantilisemat, aga see lõppes pauguga. Nüüd on Gabe Felicity ukse taga ning palub öömaja. Vaikselt hakkavad nad omavahel leppima ning uuesti suhtlema.

Minu jaoks muutus siin raamatus tüütuks see, kuidas kogu aeg nämmutati sarja esimeses osas kokku saanud paari kokkusaamise üle. See varjutas käesoleva osa tegelasi. Kes soovib lihtsat ajaviidet, kus kaasa mõtlema ei pea, siis see on sobiv raamat.

Eelnevad osad:

Kaotatud suve saladused
See öö Ohaka teel
Siidrioja
Kajajärv
Kevad Samblamäel
Võõrastemaja Punane Ristik
Jõulud Knights Bridge’is

 

Sarah Mallory. Vikonti kättemaks (Ersen, 2018)

vikonti-kättemaksTõlkinud Ülle Jälle
256 lk.

Vikont Gilmorton ei olnud naiste võrgutaja. Ta oli ikka olnud aumees. Seekord otsustas ta kättemaksuks võrgutada leedi Deborah Melthami. Kättemaksuks selle eest, et neiu vend oli võrgutanud tema õe ning jätnud ta siis saatuse hooleks. Lisaks sellele tapnud duellil veel tema noorema venna.

Deborah tundis Gilmortoni vastu vastupandamatut iha, mis ta lõpuks hukutab. Ometi ei suutnud ta vastu panna. Loomulikult on ta tulivihane kui mehe tegelik eesmärk välja tuleb, aga midagi pole enam teha.

Mõlemad püüavad toimunut vaikselt unustada, aga see pole võimalik. Gilmorton ei taha tunda neid tundeid, mis tal Deborah vastu tekkinud on. Deborah’gi püüab meest unustada, aga kui tal on vaja abi, et enda ja oma venna elu korda saada, siis ainus võimalus on pöörduda Gilmortoni poole.

See on selline tüüpiline ajaviiteromaan, mille ma ilmselt varsti unustan. Tegemist ei olnud millegi erilisega, aga aeg-ajalt on vaja midagi sellist lugeda, et peale eriti head raamatut, saaks liikuda edasi järgmise juurde. Igatahes oma eesmärgi see raamat täitis. Olen sellest sarjast lugenud paremaid. Natuke ilmetu oli, midagi ainuomast meelde ei jäänudki. Kes tahab tõesti midagi lihtsat lugeda, et aega parajaks teha, siis see vast sobiks.

Kaari Utrio. Tuulepistrik (Rahva Raamat, 2017)

tuulepistrikTõlkinud Loone Ots
591 lk.

Teismelisena mulle Utrio väga meeldis, eriti tema raamat “Vendela”. “Tuulepistrik” mulle nii palju muljet ei avaldanud, aga oli siiski päris hea lugemine, kui konarlikust algusest üle sain.

Tegevus saab alguse kauges minevikus, aastal 1066 ja lõppeb 1085. aastaga. Euroopas toimuvad pöördelised sündmused. Bütsants on kokku varisemas ning Itaalias toimuvad rahutused ning sõjad.

Selles kaootilises maailmas püüavad hakkama saada Aure ja Lyy. Nad on õde ja vend. Kui Aure oli 14-aastane kohtus tema tee Olaf Tuulepistrikuga. Kahjuks ei sündinud sellest Aurele midagi head, vastupidi. Olafi tegu nõuab vana kombe kohaselt veritasu. Peale Olafi tegu rändavad Aure ja Lyy Soomest laia maailma. Nende tee viib Bütsantsi ja seejärel Itaaliasse.

Aure on natuke nagu nõiatar. Teda kutsutakse Aure Uinutaja, sest ta valdab sellist laulu, mis aitab haigetel paraneda. Lyy on sõdalane, kellest sai varjaagide (Bütsantsi keisri põhjameestest koosnev ihukaitsevägi) pealik. Nende tee ristub Bütsantsi keisri sõjakäigul saratseenide vastu uuesti Olaf Tuulepistrikuga, kellest on vahepeal saanud Sinetra krahv Olaf Falco.

Mul oli alguses raske sellesse raamatusse sisse elada. Tekst on tihedas väikeses kirjas, erinevaid tegelasi ning tegevuspaiku on palju. Lisaks kõik need sõjad ja omavahelised väikesed nägelused. Alguses oli nagu lihtsalt jutustav lugu, kus suurt miskit ei toimunud. Kui oli loetud umbes 200 lehekülge, siis läks asi minu jaoks huvitavaks. Siis sai tegevus õige hoo sisse. Hakkasid toimuma intriigid, endiselt jätkusid sõjad, tähtsad olid ka usuasjad ning loomulikult ei puudu teosest ka armastus. Näha on, et autor on teinud tõsist uurimist, et seda raamatut kirjutada. Armastuse pool siin raamatus meeldis mulle väga, intriigid ka. Kes armastab ajaloolisi romaane, siis soovitan lugeda.

Christina Dodd ja Connie Brockway. Iidne armualtar (Ersen, 2002)

Iidne armualtarTõlkinud Raili Puskar
319 lk

See oli praegu nii vale raamat lugemiseks aga ometi nii õige. Vale selles mõttes, et tegemist on isikliku raamatuga, mida ma kunagi juba lugenud olen. Ometi mul on nii palju muid raamatuid, mida ma veel lugenud ei ole. Aga tuli tahtmine seda lugeda ja nii ta ikkagi ette võtsin.

Siia kaante vahele on kokku koondatud neli armastuslugu. Kolm neist toimuvad minevikus ning üks tänapäevas. Keskseks tegelaseks, kui nii võib öelda, on nendes lugudes üks voodi – Mastersoni voodi.

Laurel korraldab Mastersonide mõisas viimast ekskursiooni, enne kui mõis külastajatele suletakse. Ootamatult avastab ta turistide seast enda endise armukese. Laurel räägib külastajatele mõisa ja selle omanike minevikust lugusid. Mineviku lugude vahele ongi põimitud tänapäevane lugu. Minevikulood räägivad rüütlist, kellel on tõrges naine; vaesunud aristokraadist, kes tahab röövida rikast pärijannat, kuid võtab hoopis vale naise; ning leedist, kes ühe mehe voodi külge aheldab, kuid jääb ise ka sinna lõksu. Neljas lugu on Laureli ja Maxi armulugu.

Tegelased ja ajastud muutuvad, aga voodi on jäänud ikka samaks.

Selles raamatus on väga palju kirge ning seksi. Kõik on muidugi kirjeldatud ülivõrdeis, nii tunded kui inimesed, aga mind see ei häirinud. Võtsin asja huumoriga. Ei soovita lugeda, kes ei salli seksikirjeldusi. Raamat ei lähe ilmselt peale ka feministidele. Kirglikku seksikirjeldusi on siin kuhjaga, aga mind need ei häirinud. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Susan Mallery. Naistemees (Ersen, 2018)

naistemeesTõlkinud Aile Meedo
208 lk.

Mallery armastusromaanid mulle meeldivad. “Naistemees” on suhteliselt keskpärane raamat minu meelest. Tal on palju paremaid romaane. Muidugi lugeda kõlbas see ka, aga mind ei haaranud nii kaasa, kui eelnevad. Võib olla oli siin oma osa ka selles, et olin nädalavahetusel maal ja mul ei olnud eriti aega süveneda. Lisaks avastasin, et see on sarja teine osa, aga õnneks olen ma esimest lugenud (esimene osa on Üllatusabielu). Eriti seotud need omavahel ei olnud, lihtsalt peategelased on kolm sõbrannat. Igas osas on üks neist peategelane.

Lugu algab sellega, et Rachel on otsustanud hakata rohkem väljas käima ning ta läheb sõbrannaga koos baari. Baaris kohtab ta Carter Brockettit. Juhtub nii, et mees viib naise koju ning jääb tema juurde. Mõne aja pärast avastab Rachel, et ta on rase. Naine otsustab mehele sellest küll rääkida, aga soovib, et mees loobuks lapsest.

Carter sellega muidugi nõus ei ole ning õige pea on asjasse segatud üks mehe eksidest ning mehe perekond. Mehe perekond soovib muidugi, et noored abielluksid, aga neil on kindel plaan jääda vallaliseks, kuigi mõlemad soovivad last.

Selline küllalt naiivne raamatuke, kus tegeletakse enda hirmude ületamisega. Natuke koomiline ka. Koomiliseks teevad selle mehe perekond ja terve hord endiseid tüdrukuid. Ajaviiteks lugeda kõlbab, aga midagi erilist ei ole.

Helen Dickson. Härrasmehe saladus (Ersen, 2018)

härrasmehe-saladusTõlkinud Ülle Jälle
255 lk.

Kui eelmine raamat valmistas mulle pettumuse, siis käesolevast ma ei oodanud suurt midagi, aga valmistas mulle hoopis meeldiva üllatuse. See on tüüpiline armastusromaan, mille tegevus on viidud Victoria-aega.

Lydia on hakkaja noor naine, kes kahjuks on sattunud skandaali, millest teda päästab Alex Golding. Nende kahe vahel puhkeb kirg, kuid Alex väidab, et ei kavatse uuesti armuda ning rohkem ei saa nende vahel midagi juhtuda. Lydia üritab teda unustada ning pühenduda enda eesmärkidele.

Lydia tahab avada enda õmblustöökoja, ent pank keeldub talle laenu andmast. Juhuslikult kohtub ta uuesti Alexiga, kes talle laenu annab ning enam ei takista teda miski. Ent siis avastab naine, et ootab Alexi last.

Tavaliselt on sellised raamatud küllaltki lihtsakoelised, kus naine on pidevalt ehmunud olekuga ning tuleb üks härrasmees, kes lõpuks neiukese päästab. Siin minu jaoks midagi sellist ei olnud. Naine oli iseseisev ning sõltumatu ning oli ise suuteline oma elu korraldama. Mees oli küll härrasmees, kes alguses oli natuke tõrges, aga pärast leebus. Eks siin oli muidugi kirge ja lembehetki ka ning draamat ja melodraamat, aga see ei seganud. See oli kuidagi asjalikum raamat, kui tavaliselt sellised ajaviitekad. Kes otsib kerget meelelahutust, siis see sobib ideaalselt. Mina igatahes ei pettunud ning lugesin selle päevaga läbi.