Susan Mallery. Naistemees (Ersen, 2018)

naistemeesTõlkinud Aile Meedo
208 lk.

Mallery armastusromaanid mulle meeldivad. “Naistemees” on suhteliselt keskpärane raamat minu meelest. Tal on palju paremaid romaane. Muidugi lugeda kõlbas see ka, aga mind ei haaranud nii kaasa, kui eelnevad. Võib olla oli siin oma osa ka selles, et olin nädalavahetusel maal ja mul ei olnud eriti aega süveneda. Lisaks avastasin, et see on sarja teine osa, aga õnneks olen ma esimest lugenud (esimene osa on Üllatusabielu). Eriti seotud need omavahel ei olnud, lihtsalt peategelased on kolm sõbrannat. Igas osas on üks neist peategelane.

Lugu algab sellega, et Rachel on otsustanud hakata rohkem väljas käima ning ta läheb sõbrannaga koos baari. Baaris kohtab ta Carter Brockettit. Juhtub nii, et mees viib naise koju ning jääb tema juurde. Mõne aja pärast avastab Rachel, et ta on rase. Naine otsustab mehele sellest küll rääkida, aga soovib, et mees loobuks lapsest.

Carter sellega muidugi nõus ei ole ning õige pea on asjasse segatud üks mehe eksidest ning mehe perekond. Mehe perekond soovib muidugi, et noored abielluksid, aga neil on kindel plaan jääda vallaliseks, kuigi mõlemad soovivad last.

Selline küllalt naiivne raamatuke, kus tegeletakse enda hirmude ületamisega. Natuke koomiline ka. Koomiliseks teevad selle mehe perekond ja terve hord endiseid tüdrukuid. Ajaviiteks lugeda kõlbab, aga midagi erilist ei ole.

Advertisements

Helen Dickson. Härrasmehe saladus (Ersen, 2018)

härrasmehe-saladusTõlkinud Ülle Jälle
255 lk.

Kui eelmine raamat valmistas mulle pettumuse, siis käesolevast ma ei oodanud suurt midagi, aga valmistas mulle hoopis meeldiva üllatuse. See on tüüpiline armastusromaan, mille tegevus on viidud Victoria-aega.

Lydia on hakkaja noor naine, kes kahjuks on sattunud skandaali, millest teda päästab Alex Golding. Nende kahe vahel puhkeb kirg, kuid Alex väidab, et ei kavatse uuesti armuda ning rohkem ei saa nende vahel midagi juhtuda. Lydia üritab teda unustada ning pühenduda enda eesmärkidele.

Lydia tahab avada enda õmblustöökoja, ent pank keeldub talle laenu andmast. Juhuslikult kohtub ta uuesti Alexiga, kes talle laenu annab ning enam ei takista teda miski. Ent siis avastab naine, et ootab Alexi last.

Tavaliselt on sellised raamatud küllaltki lihtsakoelised, kus naine on pidevalt ehmunud olekuga ning tuleb üks härrasmees, kes lõpuks neiukese päästab. Siin minu jaoks midagi sellist ei olnud. Naine oli iseseisev ning sõltumatu ning oli ise suuteline oma elu korraldama. Mees oli küll härrasmees, kes alguses oli natuke tõrges, aga pärast leebus. Eks siin oli muidugi kirge ja lembehetki ka ning draamat ja melodraamat, aga see ei seganud. See oli kuidagi asjalikum raamat, kui tavaliselt sellised ajaviitekad. Kes otsib kerget meelelahutust, siis see sobib ideaalselt. Mina igatahes ei pettunud ning lugesin selle päevaga läbi.

Helen Pollard. Väike Prantsuse külalismaja (Pegasus, 2018)

väike-prantsuse-külalismajaTõlkinud Raili Puskar
383 lk.

See oli nii armas raamat. Tõeline suvelugemine. Juba kaanepilt oli nii kutsuv ning raamat ületas kõik mu ootused. Lugesin seda ning tahtsin ise ka seal olla. Nii mõnus, soe ja hubane. Kuigi ka siin ei saa praegu soojuse puudumise üle kurta.

Emmy Jamieson saabub koos oma elukaaslase Nathaniga Prantsusmaale La Cour des Roses’i külalismajja, et turgutada suhet. Läheb aga hoopis nii, et Nathan laseb majaperemehe naisega jalga ning Emmy ja Rupert jäävad hämmeldunult maha. Ruperti tervis pole kiita ning Emmy otsustab, et ei naase kohe Inglismaale vaid aitab oma puhkuse ajast meest.

Ootamatult avastab ta sellest väikesest kohast aktiivse seltsielu ning leiab endale mitmeid sõpru. Ta on siiski Nathani ära minekust löödud, kuid see ei tähenda sugugi seda, et ta ei märka enda ümber teisi mehi. Seksikat ja sõbralikku Ryan’it ning tagasihoidlikumat Alain’i.

Puhkus möödub kiiresti ning selle aja jooksul on Emmy hakanud ennast La Cour des Roses’is tundma nagu kodus. Lisaks silmailule on ta leidnud sealt endale ka sõpru ning ta ei oota üldse tagasiminekut Inglismaale korterisse, mida jagas Nathaniga ning tööle, kus nad on töökaaslased.

See on tõeline ajaviitekirjandus selle kõige paremas tähenduses. See raamat toob naeratuse suule ja helge tunde hinge, oli südantsoojendav lugemine. Raamatus on küll mõned klišeed, aga mind need ei häirinud. Suurt põnevust siin küll pole, aga mind köitis raamat siiski. Mis võib natuke häirida, on mõnikord peategelase Emmy lapsikus (mind see praktiliselt ei seganud). Küll aga häiris mind see, et 33-aastast meest kutsuti poisiks. No mis poiss see 33-aastane ikka enam on, kuigi teod võivad poisikese omad olla. 😀

Mulle oli heaks avastuseks ka see, et raamatule on järjed olemas. Loodan, et Pegasus tõlgib need ära, et saaks eesti keeles lugeda. Mul on väga hea meel, et Pegasus selle raamatu avaldas ning mina selle võitsin. Nüüd pole muud kui oodata järgmist osa. Head lugemist!

Winston Graham. Must kuu. Viies Poldarki raamat (Varrak, 2018)

must kuu_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
456 lk.

Eesti keeles on Poldarkite sarjas ilmunud nüüd viis raamatut. Kokku on neid kaksteist. Loodan, et ka ülejäänud tõlgitakse, kuigi viies osa mul vahepeal natuke venis. Tahaks siiski teada, kuidas sari lõppeb ning mulle meeldib lugeda rohkem eesti kui inglise keeles.

Tegevus algab sellest, kui Elizabeth kukub kuuvarjutuse ajal trepist alla ning sünnitab poja, kelle üle George Warleggan on väga uhke. Samal ajal võetakse Geoffrey Charles’ile hoidjaks Elizabethi sugulane Morwenna.

Ka Rossil ja Demelzal läheb hästi ning nendegi perre sünnib laps. Ühel õhtul saabuvad neile külla Demelza vennad Sam ja Drake, kes tulid sinna tööd otsima. Ross ja George ei saa endiselt omavahel läbi ning kui Morwenna ja Geoffrey Charles saavad sõbraks Drake’iga, ei tõota see midagi head.

George Warleggan püüab igati hävitada ka Agatha Poldarkit. See tal ka õnnestub, kuid Agatha ei anna niisama lihtsalt alla ning ta paneb George’i südamesse kahtluseseemne idanema.

Mulle üldiselt meeldib Winston Grahami aeglane ja rahulikult kulgev jutustamisstiil, aga seekord ma muutusin natuke kärsitust. Kuidagi ei edenenud nii kiiresti  kui eelnevad osad. Sellest hoolimata mulle raamat üldiselt meeldis, kuigi ma ei ole rahul sellega, mis Morwennaga lõpus juhtus. Hea oli lugeda Rossi lojaalsusest oma sõprade suhtes. Jään ootama järgmist osa.

Eelnevad Poldarki sarja raamatud:

Poldark
Demelza
Jeremy Poldark
Warleggan

Erin Watt. Murtud prints (Pegasus, 2018)

murtud-printsTõlkinud Liina Saarm
320 lk.

“Murtud prints” on järg raamatule “Paberist printsess“. Siinses osas jätkub Royalite perekonna lugu. Täpsemalt siis Ella ja Reedi. Esimene osa lõppes väga põneva koha pealt ning siin need jätkuvad.

Ella ja Reed on lahus, aga ikka ei suuda ilma teineteiseta elada, kuigi usaldus on proovile pandud. Selle teema ümber praktiliselt kogu raamat keerlebki. Endiselt on seal ka koolikiusamise teema, aga põhirõhk on omavahelisel suhtel.

Teine osa on palju labasem kui esimene. Tegevus antakse seekord edasi nii Ella kui ka Reedi kaudu. Kui Ella jutt on enam-vähem normaalne, siis Reed muudkui ropendab ning see on kohati häiriv. Rääkimata siis nendest seksikirjeldustest. Terve see perekond on kummaline. Isa ja viis poega. Isa pruut seksib tema pojaga, kaksikutel on kahepeale üks tüdruk ja Easton eriti ei hooli tüdrukutest, kellega ta magab. Kaksikud ja Easton on alaealised.

Ja tegemist on noortekirjandusega (tagakaanel on küll kirjas, et alla 15-aastastele ei sobi). Raamat iseenesest on ju põnev, kui need roppused ja muu selline välja jätta. Nüüd toimus seal isegi mõrv ja raamat lõppes jälle põneva koha pealt ning tuleb kolmandat osa ootama jääda. Eks ole näha, kas see tõlgitakse või mitte.

Lisaks roppustele on raamatus ka korralikult draamat ning ülereageerimist nagu teismelistele kohane. Soovitan nendele, kes soovivad ajuvaba ajaviidet. Õhtul, enne magama minekut on seda hea lugeda.

Plusspunktiks on sarja kujundus. Mulle väga meeldib.

Nora Roberts. Loojangute värvid (Ersen, 2018)

loojangute-värvidTõlkinud Raili Puskar
414 lk.

Ma pole ammu enam midagi Nora Robertsilt lugenud. Vanasti ikka lugesin teda, aga ühel hetkel sai küllalt ning seega ei olnud ootused just väga kõrged. Kuid tegu oli siiski üle ootuste mõnusa naistekaga.

Bodine Longbow on Montanas asuva Bodine’i puhkekeskuse juhataja. Puhkekeskusele panid aluse tema vanaemad ja ema. Läheduses on neil ka rantšo, kus elavad koos mitu sugupõlve. Lisaks Bodine’ile tema ema, vanaema ja vanavanaema ning isa ja kaks venda. Lisaks on puhkekeskuse ja rantšoga hõivatud veel töölisi ning tagasi kodukanti saabub ka Callen Skinner. Puhkekeskuses toimuvad igasugused üritused: pulmad, peod, sünnipäevad ja kõik, mis seondub hobuste ning ratsutamisega.

Bodine’l on ka tädi Alice, kellest keegi eriti rääkida ei taha, sest ta lahkus Montanast õe pulmapäeval ning pole senini tagasi tulnud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Tegelikult tahtis Alice tagasi tulla, aga ta istus vale tüübi auto peale, kes teda nüüd keldris kinni peab. See oli päris õudne liin raamatus.

Bodine’i ja Calleni vahel hakkab tasapisi asi susisema, kui järsku leitakse üks töötajatest surnuna. On selge, et tegemist on mõrvaga. Läheb natuke aega mööda, kui leitakse teine surnud naine ning kõige tipuks saabub ootamatult tagasi ka Alice.

Mõnus vahepeal lugeda ehtsat naistekat. Sisu ja lõpp on küll ootuspärane, mingit üllatusmomenti polnud, aga siiski oli hea lugeda (vahelduseks süngetele raamatutele). Soovitan naistekate austajatele.

Kui nüüd norida, siis on raamatus palju hooletusvigu (sõnakordused, tähed sõnades puudu, vale nimi). Ühes kohas on ka hobuse nimi tõlkimata jäetud, kuigi muidu terves raamatus on see tõlgitud. Ersenil juhtub selliseid asju kahjuks küllalt tihti.

 

Neil Gaiman. Põhjala müüdid (Varrak, 2018)

Pohjala_myydid_kaas.inddTõlkinud Allan Eichenbaum
255 lk.

Neil Gaimani raamatust “Põhjala müüdid” kirjutan seekord ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Ma tunnistan, et ma ei teadnud Põhjala müütidest suurt midagi. Muidugi olen kuulnud nimesid Thor ja Odin, aga see on ka kõik. Ei ole senini nende vastu ka huvi tundnud. Raamatu võtsin kätte ainult autori pärast, sest Neil Gaiman on suurepärane kirjanik ja üks mu lemmikutest. Ausalt, ma ei pidanud seda valikut kahetsema.

Raamat algab nii nagu müüdid ikka – maailma loomisega. Kuidas alguses olid ainult tuli ja udu ning kuidas sellest sai maailm ja maailma esimesed inimesed ja jumaladki. Need jumalad olid võimsad, riuklikud, aga samas ka natuke naljakad ja mõnikord rumalad. Siin on kolm põhilist tegelast: kõigeisa Odin, tema poeg Thor ja Odini verevend ning Thori sõber Loki.

Odin on tark, teab saladusi ning tunneb maagiat. Miski ei saa tema eest varjatuks jääda.

Thor on piksejumal. Ta on tohutu suur ja tugev, aga mitte kõige teravam pliiats karbis.

Loki on väga kena välimusega. Ta on usutav ning veenev, aga kahjuks ka kõige salakavalam. Kui mingi jama on, siis Thor teab, keda kõigepealt süüdistada. Neid jamasid siin raamatus ikka juhtub. Mõni hullem kui teine. Ja on ka jumalate lõpp – Ragnarök. Sellel lõpul on ilus mõte. Mitte miski ei hävi lõplikult ning hävingust saab uus algus.

Raamat oli mõne tunni lugemine. Põnev, kaasahaarav ning naljakas. Autor on nendest müütidest kokku kirjutanud suurepärase loo, olenemata sellest, et nendest nii vähe alles on jäänud. Meieni on jõudnud vaid mõned müüdid rahvalugude kujul ümberjutustatuna luule või proosa vormis. Seda soovitab Gaiman ka meil teha. Lugeda neid, teha need enda omaks ja siis teistele edasi jutustada. Ilusat lugemist!