Winston Graham. Must kuu. Viies Poldarki raamat (Varrak, 2018)

must kuu_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
456 lk.

Eesti keeles on Poldarkite sarjas ilmunud nüüd viis raamatut. Kokku on neid kaksteist. Loodan, et ka ülejäänud tõlgitakse, kuigi viies osa mul vahepeal natuke venis. Tahaks siiski teada, kuidas sari lõppeb ning mulle meeldib lugeda rohkem eesti kui inglise keeles.

Tegevus algab sellest, kui Elizabeth kukub kuuvarjutuse ajal trepist alla ning sünnitab poja, kelle üle George Warleggan on väga uhke. Samal ajal võetakse Geoffrey Charles’ile hoidjaks Elizabethi sugulane Morwenna.

Ka Rossil ja Demelzal läheb hästi ning nendegi perre sünnib laps. Ühel õhtul saabuvad neile külla Demelza vennad Sam ja Drake, kes tulid sinna tööd otsima. Ross ja George ei saa endiselt omavahel läbi ning kui Morwenna ja Geoffrey Charles saavad sõbraks Drake’iga, ei tõota see midagi head.

George Warleggan püüab igati hävitada ka Agatha Poldarkit. See tal ka õnnestub, kuid Agatha ei anna niisama lihtsalt alla ning ta paneb George’i südamesse kahtluseseemne idanema.

Mulle üldiselt meeldib Winston Grahami aeglane ja rahulikult kulgev jutustamisstiil, aga seekord ma muutusin natuke kärsitust. Kuidagi ei edenenud nii kiiresti  kui eelnevad osad. Sellest hoolimata mulle raamat üldiselt meeldis, kuigi ma ei ole rahul sellega, mis Morwennaga lõpus juhtus. Hea oli lugeda Rossi lojaalsusest oma sõprade suhtes. Jään ootama järgmist osa.

Eelnevad Poldarki sarja raamatud:

Poldark
Demelza
Jeremy Poldark
Warleggan

Advertisements

Erin Watt. Murtud prints (Pegasus, 2018)

murtud-printsTõlkinud Liina Saarm
320 lk.

“Murtud prints” on järg raamatule “Paberist printsess“. Siinses osas jätkub Royalite perekonna lugu. Täpsemalt siis Ella ja Reedi. Esimene osa lõppes väga põneva koha pealt ning siin need jätkuvad.

Ella ja Reed on lahus, aga ikka ei suuda ilma teineteiseta elada, kuigi usaldus on proovile pandud. Selle teema ümber praktiliselt kogu raamat keerlebki. Endiselt on seal ka koolikiusamise teema, aga põhirõhk on omavahelisel suhtel.

Teine osa on palju labasem kui esimene. Tegevus antakse seekord edasi nii Ella kui ka Reedi kaudu. Kui Ella jutt on enam-vähem normaalne, siis Reed muudkui ropendab ning see on kohati häiriv. Rääkimata siis nendest seksikirjeldustest. Terve see perekond on kummaline. Isa ja viis poega. Isa pruut seksib tema pojaga, kaksikutel on kahepeale üks tüdruk ja Easton eriti ei hooli tüdrukutest, kellega ta magab. Kaksikud ja Easton on alaealised.

Ja tegemist on noortekirjandusega (tagakaanel on küll kirjas, et alla 15-aastastele ei sobi). Raamat iseenesest on ju põnev, kui need roppused ja muu selline välja jätta. Nüüd toimus seal isegi mõrv ja raamat lõppes jälle põneva koha pealt ning tuleb kolmandat osa ootama jääda. Eks ole näha, kas see tõlgitakse või mitte.

Lisaks roppustele on raamatus ka korralikult draamat ning ülereageerimist nagu teismelistele kohane. Soovitan nendele, kes soovivad ajuvaba ajaviidet. Õhtul, enne magama minekut on seda hea lugeda.

Plusspunktiks on sarja kujundus. Mulle väga meeldib.

Nora Roberts. Loojangute värvid (Ersen, 2018)

loojangute-värvidTõlkinud Raili Puskar
414 lk.

Ma pole ammu enam midagi Nora Robertsilt lugenud. Vanasti ikka lugesin teda, aga ühel hetkel sai küllalt ning seega ei olnud ootused just väga kõrged. Kuid tegu oli siiski üle ootuste mõnusa naistekaga.

Bodine Longbow on Montanas asuva Bodine’i puhkekeskuse juhataja. Puhkekeskusele panid aluse tema vanaemad ja ema. Läheduses on neil ka rantšo, kus elavad koos mitu sugupõlve. Lisaks Bodine’ile tema ema, vanaema ja vanavanaema ning isa ja kaks venda. Lisaks on puhkekeskuse ja rantšoga hõivatud veel töölisi ning tagasi kodukanti saabub ka Callen Skinner. Puhkekeskuses toimuvad igasugused üritused: pulmad, peod, sünnipäevad ja kõik, mis seondub hobuste ning ratsutamisega.

Bodine’l on ka tädi Alice, kellest keegi eriti rääkida ei taha, sest ta lahkus Montanast õe pulmapäeval ning pole senini tagasi tulnud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Tegelikult tahtis Alice tagasi tulla, aga ta istus vale tüübi auto peale, kes teda nüüd keldris kinni peab. See oli päris õudne liin raamatus.

Bodine’i ja Calleni vahel hakkab tasapisi asi susisema, kui järsku leitakse üks töötajatest surnuna. On selge, et tegemist on mõrvaga. Läheb natuke aega mööda, kui leitakse teine surnud naine ning kõige tipuks saabub ootamatult tagasi ka Alice.

Mõnus vahepeal lugeda ehtsat naistekat. Sisu ja lõpp on küll ootuspärane, mingit üllatusmomenti polnud, aga siiski oli hea lugeda (vahelduseks süngetele raamatutele). Soovitan naistekate austajatele.

Kui nüüd norida, siis on raamatus palju hooletusvigu (sõnakordused, tähed sõnades puudu, vale nimi). Ühes kohas on ka hobuse nimi tõlkimata jäetud, kuigi muidu terves raamatus on see tõlgitud. Ersenil juhtub selliseid asju kahjuks küllalt tihti.

 

Neil Gaiman. Põhjala müüdid (Varrak, 2018)

Pohjala_myydid_kaas.inddTõlkinud Allan Eichenbaum
255 lk.

Neil Gaimani raamatust “Põhjala müüdid” kirjutan seekord ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Ma tunnistan, et ma ei teadnud Põhjala müütidest suurt midagi. Muidugi olen kuulnud nimesid Thor ja Odin, aga see on ka kõik. Ei ole senini nende vastu ka huvi tundnud. Raamatu võtsin kätte ainult autori pärast, sest Neil Gaiman on suurepärane kirjanik ja üks mu lemmikutest. Ausalt, ma ei pidanud seda valikut kahetsema.

Raamat algab nii nagu müüdid ikka – maailma loomisega. Kuidas alguses olid ainult tuli ja udu ning kuidas sellest sai maailm ja maailma esimesed inimesed ja jumaladki. Need jumalad olid võimsad, riuklikud, aga samas ka natuke naljakad ja mõnikord rumalad. Siin on kolm põhilist tegelast: kõigeisa Odin, tema poeg Thor ja Odini verevend ning Thori sõber Loki.

Odin on tark, teab saladusi ning tunneb maagiat. Miski ei saa tema eest varjatuks jääda.

Thor on piksejumal. Ta on tohutu suur ja tugev, aga mitte kõige teravam pliiats karbis.

Loki on väga kena välimusega. Ta on usutav ning veenev, aga kahjuks ka kõige salakavalam. Kui mingi jama on, siis Thor teab, keda kõigepealt süüdistada. Neid jamasid siin raamatus ikka juhtub. Mõni hullem kui teine. Ja on ka jumalate lõpp – Ragnarök. Sellel lõpul on ilus mõte. Mitte miski ei hävi lõplikult ning hävingust saab uus algus.

Raamat oli mõne tunni lugemine. Põnev, kaasahaarav ning naljakas. Autor on nendest müütidest kokku kirjutanud suurepärase loo, olenemata sellest, et nendest nii vähe alles on jäänud. Meieni on jõudnud vaid mõned müüdid rahvalugude kujul ümberjutustatuna luule või proosa vormis. Seda soovitab Gaiman ka meil teha. Lugeda neid, teha need enda omaks ja siis teistele edasi jutustada. Ilusat lugemist!

Linda Goodnight. Saladuslik veski (Ersen, 2017)

saladuslik-veskiTõlkinud Ketlin Tamm
320 lk.

See oli üks kerge ja mõnus raamat, vahelduseks erinevatele süngetele raamatutele. Tegemist on sarja kolmanda osaga. Esimesed kaks osa on “Mälestuste maja” (2016) ja “Vihmavarblane” (2017). See on üks suurepärane sari.

Honey Ridge’i väikesesse linna saabub Grayson Blake, kes plaanib ehitada vana viljaveski ümber restoraniks. Tema plaanidele tõmbab hoogu maha vana veski alt leitud luud. Need luud kuuluvad inimesele, kes ilmselt tapeti mingil ajal pärast kodusõda.

Valery on Virsikuaia külalismaja kaasomanik, kelle elu ei ole korras. Tal on hinge peal üks vana asi, millega ta ei suuda rahu teha ning mis ajab teda jooma. Kui Grayson tuleb nende külalismajja peatuma, siis tunneb Valery tema vastu tõmmet. Ta üritab seda eirata, sest ta on väidetavalt meestega lõpparve teinud ning ta arvab, et Grayson on tema jaoks liiga hea. Graysonit tõmbab samuti naise poole, aga ta ei tea, kas naist on võimalik päästa tema enda käest.

Selline mõnusalt kirjutatud hea ajaviiteromaan, kus on lisaks armastusele ka natuke ajaloolist tausta. Igas Honey Ridge’i sarja raamatus on lisaks tänapäevasele tegevusele ka ajalooline tegevusliin pärast kodusõda. Nii ka siin. Seekord lahendatakse salapäraste nootide saladust. Soovitan kõigile, kes otsivad ja soovivad lugeda midagi kerget. Sobib ka nendele, kellele ei meeldi seksistseenide kirjeldused. Siin neid peaaegu ei olegi. 🙂

Erin Watt. Paberist printsess (Pegasus, 2017)

paberist-printsessTõlkinud Liina Saarm
343 lk.

Nii vahelduseks üks noortekas, mis ei sobi lugemiseks alla 15-aastastele. Nii on vähemalt raamatu tagakaanel kirjas ja ma nõustun sellega. Nimelt, kui raamatu suvalisest kohast lahti võtsin, vaatas mulle vastu küllaltki julge seksikirjeldus. Peale seda jäin mõtlema, kas see on ikka loetav raamat. Mitte, et mul raamatutes seksi vastu midagi oleks, aga kuidagi tekkis selline kõhklev tunne. Hea, et ma siiski lugesin, sest mulle meeldis.

17-aastane Ella Harper on maailmas üksi. Tema ema on surnud. Ta ise käib stripparina tööl, et ennast elatada ja koolis käia. Ella eesmärgiks on minna ülikooli ja võidelda endale parem elujärg.

Ühel hetkel saabub kooli Callum Royal, kes väidab, et ta on tüdruku hooldaja. Peagi selgub, et ta on Ella isa (kes suri hiljuti) parim sõber. Ta viib Ella enda häärberisse, kus mees elab koos oma poegadega. Callum on väga rikas ja samuti oli seda ka Ella isa. Tüdruk tunneb ennast uues kohas kohmakana ning samuti ei taha Callumi pojad teda sinna.

Raamat ise on natuke naljakas. Natuke nagu klišee, kuidas vaesest neiukesest saab ootamatult rikas ning kuidas rikkad teda ei salli ning kiusavad teda nii kodus kui koolis. Ajapikku Ella muidugi võidab nende usalduse. Naljakas oli ka poiste kirjeldus, kes kõik olid hiiglaslike musklitega ja megaseksikad jne jne. Kui sellest mööda vaadata, siis oli ääretult põnev ja kaasakiskuv lugemine. Ma ei tea, võib-olla sellepärast, et mulle Tuhkatriinu-lugu meeldib. Igatahes ootan järgmist osa ja ehk ei peagi kaua ootama, sest  e-kataloogi ESTER andmetel ilmub raamat selle aasta esimeses kvartalis. Esimene osa lihtsalt lõppes sellise koha peal, et peab ka teise osa lugemiseks võtma. 🙂

Soovitan lugeda, kes tahavad lihtsat meelelahutust. Siin on küll erinevaid probleeme (koolivägivald, peresuhted, uimastid, suhteprobleemid), aga siiski on see lihtsalt meelelahutus.

Margus Karu. Hobune Henry unenägu (Margus Karu Sihtasutus, 2017)

hobune-henry-unenägu98 lk.

Kuna ma tavaliselt lasteraamatuid ei loe, siis oli väga värskendav seda vahelduseks lugeda. Selline helge ja mõnus lugemine.

Nagu juba pealkirjast eeldada võib, siis jutustab lugu hobusest, kelle nimi on Henry. Ta elab koos teiste loomadega farmis ning tunneb ennast natuke üksikuna ning igatseb teada saada, kas see mets on ikka nii hirmus koht nagu räägitakse. Oma päevad veedab ta koplis ringi kapates ning teiste loomadega suheldes. Öösel seevastu näeb ta unenägu.

See on lihtsalt nii armas raamat. Mõnikord ka natuke kurb, aga kokkuvõttes jääb siiski kajama rõõmus toon. Keelekasutus on juba mõnus. Kõik need huvitavad väljendid ja võrdlused. Eriti mulle meeldis, et lehmad olid nagu klatšivad ning edvistavad neiud (ka nimed olid vastavad 😀 ) ning lammaste võrdlemine ususektiga.

Soovitan lugeda nii täiskasvanutel, noortel ja lastel. Ja kes ise veel lugeda ei oska, nendele võib ette lugeda.