Diane Chamberlain. Vaikuse vangis (Ersen, 2018)

vaikuse-vangisTõlkinud Leelo Kaskmann
328 lk.

Nii hea mõnus ja lihtne lugemine vahelduseks. Puhkamise ajaks ideaalne. Laseb ka ajul puhata. Autori kaks eelnevat eesti keelde tõlgitud raamatut on mulle ka meeldinud, nii et suhteliselt kindla peale minek oli see.

Laura Brandoni abikaasa laseb ennast maha, olles samal ajal pisikese tütrega kahekesi kodus. Kui Laura koju jõuab, avastab ta tütre trepi peal karjumas. Alates sellest ajast ei räägi 5-aastane Emma enam sõnagi.

Laura viib Emma terapeudi juurde, kes selgitab välja, et Emma kardab mehi ning talle oleks vaja positiivset eeskuju. Nagu kõigest sellest oleks vähe, suri mõnda aega tagasi Laura isa, kes nõudis, et Laura käiks külas ning hoolitseks ühe hooldekodus elava naise eest. Laura ei tea, kes see naine on ning miks isa talle sellise kummalise kohustuse pani. Enne oma enesetappu nõudis Laura abikaasa, et naine ei täidaks isa viimast soovi.

Raamat oli natuke etteaimatav nagu selline meelelahutuskirjandus kipub olema, aga see ei seganud. Lugeda oli ikka põnev ning huvitav. Autor on kaastundlikult käsitlenud oma tegelaste saatuseid, mis on kohati olnud päris rasked. Siin on erinevaid saladusi ning loomulikult ei puudu ka armastus. Kõik see on ilusas keeles kirja pandud. Hea ajaviitekirjandus, mida sobib lugeda igal ajal. Selle raamatu seltsis puhkasin nii hästi välja, et peale nädalavahetust tööle minnes, oli vajalik salasõna ununenud. 😀

 

 

Advertisements

Barbara Freethy. Pikse küüsis (Ersen, 2018)

pikse-küüsis-pikselöögi-triloogia-2-raamatTõlkinud Ketlin Tamm
288 lk.

Vahelduseks selline kerge ja lihtsam lugemine. Eriti oma peakest kaasa mõtlemisega vaevama ei pea, sest raamat on etteaimatav, aga ajaviiteks sobib selle lugemine küll.

Noor, äsja residentuuri lõpetanud arst Katherine Barrett mõtleb parajasti, kuidas oma eluga edasi minna, kui ta saab oma vennalt TJ-lt kõne, milles too väidab, et teda jälitatakse ning ta plaanib Mehhikosse kaduda.

Katherine ei saa seda asja niisama jätta ning tõttab venda päästma. Selleks peab ta kuidagi Mehhikosse saama ning ta palkab Jake Monroe, et too naise lennukiga kohale viiks. Katherine ja Jake olid kümme aastat tagasi paar ning naine ei oska arvata, kuidas mees tema palvele reageerida võib.

Nad asuvad teele, kuid mõne aja pärast puhkeb torm ning nende lennuk saab välgutabamuse ning nad kukuvad alla. Nad elavad selle üle, kuid peavad sellest eluga pääsemiseks koostööd tegema.

Mulle meeldis sarja esimene osa “Tormi kütkeis” rohkem. Teine osa tundus kuidagi nii naiivne. Lauseehitus oli kuidagi nii lihtlabane. Ma ei tea, kas autor kirjutaski päris nii või on asi ka tõlkijas. Nendel kahel raamatul on erinevad tõlkijad. Muidugi ei saa kõike ka tõlkija kraesse ajada, eks autorgi ole siin natuke jama kirjutanud. Näiteks, vaevalt, et puu süttib paljalt sellest, et sa tikuga ta süütad. Eriti kui eelnevalt on olnud torme, mis on kõik niiskeks teinud. Aga see selleks.

Mulle üldiselt meeldib, kui raamatus esineb müstikat, aga konkreetses raamatus tundus see natuke kunstlik. Muidugi võib-olla, et mu meeleseisund ei olnud selle lugemiseks õige. Sellest hoolimata loodan, et ka sarja kolmas osa eesti keelde tõlgitakse, sest tahaks ju ikkagi teada, kuidas asi lõppeb ja kes need kurjamid siis on.

Soovitan neile, kes otsivad natuke lihtsamat lugemist. Näiteks enne magama minekut on ideaalne lugemine. Aju saab puhata.

Jojo Moyes. Ikka mina (Kunst, 2018)

ikka-minaTõlkinud Tiina Viil
428 lk.

“Ikka mina” on järg raamatutele “Mina enne sind” (Kunst, 2013, 2016) ja “Pärast sind” (Kunst, 2016). Mulle kaks eelmist osa väga meeldisid ja ei olnud erandiks ka kolmas osa. Ja kolmas osa lõppes nii, et ma ei imestaks, kui Moyes kirjutaks ka neljanda osa sarjale. Igatahes mina jään ootama.

Kolmandas osas läheb Louisa Clark New Yorki, et alustada uut elu. Ta alustab tööd rikka perekonna Gopnikute juures. See töö ei ole lihtne. Ta on Leonard Gopniku teise ja palju noorema abikaasa Agnese isiklik assistent. Ühesõnaga Louisa peab kõiki tema asju ajama ning saladusi varjama. See on üks veider perekond, kus mees ei suuda oma endise ja praegu perekonna vahel asju paika panna.

Igatahes kohtub Louisa New Yorgis paljude huvitavate inimestega. Samal ajal suhtleb ta edasi ka oma perekonna ja Samiga, kes jäid Inglismaale. Louisa plaanib New Yorgis veeta aasta ning siis naasta Inglismaale. Ja ta loodab hoida oma suhet Samiga tugevana, aga teadagi, mida kaugus võib suhtega teha. Ühesõnaga see on keeruline.

Moyes on üks mu lemmikkirjanik. Ta romaanid lähevad hinge oma teemadega. Need on kõik olulised: surm, üksindus, lein, armastus, kuidas olla sina ise, perekond. Samas on neid teemasid kajastatud nii, et neist ei ole raske lugeda. Tegelased on siin raamatus kõik omapärased ning omanäolised. Siin on nii nalja, naeru kui nuttu. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, aga alustada tuleks esimesest osast.

Susan Mallery. Tema viimane esimene kohting (Ersen, 2018)

tema-viimane-esimene-kohtingTõlkinud Reelika Haapanen
216 lk.

Aasta lõpetasin täieliku naistekaga. Mallery mulle üldiselt meeldib ja ega polnud sellelgi raamatul midagi viga, aga olen lugenud temalt paremaid. Eelmine Mallery raamat oli parem kui see, aga ajaviiteks aitas lugeda küll.

Crissy Phillips on iseseisev ärinaine, kelle kaks sõbrannat on rasedad. Crissy ei ole lubanud endale õnne, sest ta karistab ennast minevikus tehtud vea eest. Ta jäi teismelisena rasedaks ning andis enda poja lapsendada.

Kuni ta kohtub Josh Daniels’iga. Nende vahel löövad tunded lõkkele ning nad veedavad öö koos. Sellel ööl on tagajärjed. Kas Josh suudab oma minevikupagasist lahti lasta ning lubada olla endal õnnelik?

Selline lihtsakoeline ja naiivne raamat, aga ajaviiteks sobilik küll. Enamasti on kirjutatud rõõmsates toonides. Kelle aju vajab puhkust või soovib midagi kergemat lugeda, siis selleks sobib raamat ideaalselt.

Susan Mallery. Kui me leidsime kodu (Ersen, 2018)

kui-me-leidsime-koduTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

Hea on oma puhkust alustada sobiva raamatuga. Mallery raamatud sobivad selleks just ideaalselt. Totaalne ajaviitelugemine, aga ometi on kaasahaarav ning mõnus lugeda.

Callie Smith püüab oma eluga kuidagi järje peale saada, kui ta saab ootamatult teada, et tal on poolvend ja poolõde. Callie vanaisa loodab, et naine tuleb Seattle’isse tema juurde elama. Vanaisa on südamlik ja lahke mees, kes soovib oma poja tegemata jäänud tegusid heastada.

Callie’t ei hoia miski kinni. Nii ta pakibki oma vähesed asjad ning kolib Seattle’sse. See on tema senise eluga võrreldes tohutu muutus. Mitte ainult rikkus, vaid kohanemine vanaisa, poolvenna ja poolõega.

Poolvend Malcolm on harjunud lapsepõlvest peale rikkusega. Ta on heasüdamlik mees, kes ei oska alguses oma õdedega suhelda. Keira on kõigest 12-aastane, kui vanaisa ta üles leidis, aga ometi juba nii palju pidanud üle elama. Callie’l ja Keiral edeneb kohanemine raskelt, aga lõpuks saadab neid ikka edu.

Loomulikult ei puudu siit raamatust ka armastus. Lisaks sellele on siin olulisel kohal veel perekond, usaldus ning õigus olla see, kes sa ise tahad.

Ajaveetmiseks on see ideaalne raamat. Mõnus ja soe, jätab hinge helge tunde. Jõulude aega just paras lugeda.

Natuke jäi häirima raamatus olnud vead. Neid ei olnud küll palju, aga mõnes kohas olid valed nimed.

Diana Palmer. Kullast kallim (Ersen, 2018)

kullast-kallimTõlkinud Eva Nooni
320 lk.

Vahelduseks otsustasin lugeda ajaviiteks midagi lihtsamat. Selleks sobis hästi Diana Palmer’i raamat “Kullast kallim”.

Ivory Keene’il on seljataga raske lapsepõlv, kui ta saabub New Yorki. Ta saab tööd Kells-Meredith’i moemajas. Tema unistuseks on saada kuulsaks ja rikkaks rõivadisaineriks, aga alguses peab Ivory leppima madalama töökohaga.

Curry Kells on ärimaailmas tegija ning nüüd püüab ta oma viimast ostu, Kells-Meredith’i moemaja kasumisse viia. Ta märkab Ivory Keene’i annet ning edutab ta nooremdisaineriks.

Ka nende omavahelised suhted muutuvad ülemuse-alluva suhtest õige pea palju intiimsemaks. Kuid Ivory’l on saladusi, mille ilmsikstulekut ta püüab takistada.

See oli mõnus ajaviite lugemine. Hea ja kerge õhtul enne magamajäämist lugeda. Klassikaline Tuhkatriinu-lugu, kus natuke naiivsest, aga töökast vaesest tüdrukust saab lõpuks rikas naine. Raamat on küll etteaimatav, aga vahelduseks sobis see lugemiseks küll.

Carla Neggers. Jõemaja (Ersen, 2018)

jõemaja-kaheksas-raamatTõlkinud Maia Planhof
286 lk.

“Jõemaja” on Swifti jõeoru kaheksas romaan. Mul on tunne, et mul hakkab selle sarjaga vaikselt tüdimus tekkima ning tundub, et ka autor on ennast natuke ammendanud. Vaatasin Goodreads’ist, et autor peaks järgmisel aastal üheksanda osa välja andma. Ei tea, kas viitsin seda enam lugeda.

Felicity MacGregor on kolinud tagasi Knights Bridge’i ning tegeleb erinevate ürituste korraldamisega. Nüüd on Felicity palgatud läbi viima ettevõtluslaagri pidu. Selle ürituse tõttu tuleb kodulinna tagasi ka Gabe Flanagan, et ettevõtluslaagrist osa võtta.

Felicity ja Gabe on alates lapsepõlvest sõbrad olnud. Vahepeal oli nende vahel ka midagi romantilisemat, aga see lõppes pauguga. Nüüd on Gabe Felicity ukse taga ning palub öömaja. Vaikselt hakkavad nad omavahel leppima ning uuesti suhtlema.

Minu jaoks muutus siin raamatus tüütuks see, kuidas kogu aeg nämmutati sarja esimeses osas kokku saanud paari kokkusaamise üle. See varjutas käesoleva osa tegelasi. Kes soovib lihtsat ajaviidet, kus kaasa mõtlema ei pea, siis see on sobiv raamat.

Eelnevad osad:

Kaotatud suve saladused
See öö Ohaka teel
Siidrioja
Kajajärv
Kevad Samblamäel
Võõrastemaja Punane Ristik
Jõulud Knights Bridge’is