John Green. Kilpkonnad alla välja (Pegasus, 2018)

kilpkonnad-alla-väljaTõlkinud Pilleke Laarmann
247 lk.

Minu selle aasta üheks eesmärgiks on lugeda võimalikult palju enda isiklikke raamatuid. Neid on mul üle ootuste palju kogunenud. 😀 See John Green’i raamat kuulub ka nende hulka. Võitsin ta juba eelmisel aastal, aga kuidagi ei jõudnud lugeda. Nüüd andis lugemise väljakutse selleks tõuke. Mul on hea meel, et seda lõpuks tegin, sest tegu on suurepärase raamatuga, mida ma ilmselt tahan veel korra lugeda.

16-aastane Aza tundub esmapilgul nagu tavaline tüdruk oma parima sõbra ja koolieluga. Päris tavapärane tema elu siiski pole, sest ta maadleb sundmõtetega. Ta on tihti süüvinud omaenese mõtetesse ning pole harjunud palju rääkima. Sellepärast ei ole ta ka eriti huvitatud, kui tema parim sõbranna Daisy tuleb tema juurde jutuga, et miljardär Russell Pickett leidmiseni viiva info eest on välja pandud suur summa raha. Daisy aga ei anna alla ning soovib, et Aza soojendaks oma tutvust Picketti poja Davis’ega.

Tegemist on ühe mõnusa noorteraamatuga, mille lugemine edeneb kiirelt. Seda on lihtne ja ladus lugeda ning lisaks saab teada, milline elu on inimesel, kes vaevleb sundmõtete küüsis. Teoses on olulisel kohal ka sõprus ning armastus. Õnneks ei ole John Green kujutanud oma raamatus armastust palavalt nagu tavaliselt noortele suunatud romaanides tehakse, vaid pigem tagasihoidlikult ning kargelt. See sobis siia raamatusse. Mulle meeldis ka raamatu lõpp. Suurepäraselt lahendatud. Soovitan eelkõige noortele, aga lugeda võivad ka teised. John Green on suurepärane kirjanik.

Advertisements

Robert B. Cialdini. Mõjustamise psühholoogia (Pegasus, 2014)

mõjustamise-psühholoogiaTõlkinud Silja Truus
319 lk.

Ma enam täpselt ei mäleta, kes soovitas mul seda raamatut lugeda. Igatahes üks õppejõud loengus soovitas, et asjalik raamat. Asjalik on ta küll ning paneb asju paremini mõistma, aga mul oli seda kuidagi raske lugeda. Ei tea, kas lugemishetk polnud õige või segas mind miski muu. Eelnevalt olen seda ka paaril korral püüdnud lugeda, aga siis on pooleli jäänud. Seekord õnnestus ikka lõpuni lugeda.

Meid mõjustatakse ja samas ka me ise mõjustame teisi iga päev. Autor kirjeldab siin kuute mõjustamise printsiipi, mida enamasti kasutatakse: vastastikkus, kohustumine ja järjekindlus, sotsiaalne tõendus, meeldivus, autoriteetsus ja nappus. Kõik need printsiibid on juba väga pikalt ühiskonnas eksisteerinud ja iseenesest neis ei ole midagi halba. Need aitavad meil elus valikuid teha. Küll aga muutub asi siis, kui keegi püüab neid halbadel eesmärkidel ära kasutada.

Cialdini kirjutab kõigepealt, kuidas need printsiibid toimivad, mis nende eesmärk on ja kuidas ennast kaitsta. Raamatus on lisaks teoreetilisele jutule ka palju erinevate inimeste kogemusi. Nende hulgas ka mitmeid autori enda juhtumisi. Lisaks on veel palju illustratiivset materjali ning palju erinevaid katsete kirjeldusi.

Kasulik lugemine oli see küll, kuigi raskelt edenes. Kes meist poleks langenud mingi reklaami ohvriks. Hea on teada, kuidas mõtlevad ja toimivad inimesed ning firmad, kes tahavad meile oma kaupa müüa. Millistele nuppudele nad vajutavad, et me ikka ostaksime nende pakutavat. Samamoodi on võimalik mõjustada avalikku arvamust mingil teemal. Poliitikud kasutavad samuti neid võimalusi väga hästi ära.

Kõige huvitavam oli minu jaoks sotsiaalse tõenduse printsiip. Sellest lugemine haaras tõesti kaasa. Näiteks sain teada raamatust sellise huvitava asja, miks on nii, et terve hulk pealtvaatajaid ei osuta abi abivajajale, kes seda hädasti vajab, vaid lihtsalt kõnnivad mööda. Miks see nii on, saate raamatust teada.

Igal juhul soovitan selle raamatuga tutvuda. Annab palju kasulikku infot, kuidas teha paremaid valikud ja mitte lõksu langeda.

Camilla Läckberg “Merineitsi” (Pegasus, 2018)

merineitsiTõlkinud Maiu Elken
400 lk

Kõigepealt ma tahaks kirjanikuga natuke kurjustada. No kes see lõpetab raamatu sellise koha pealt! Ma tahaks ju sellise lõpu peale haarata kohe järgmist osa. Kahjuks eesti keelde ei ole seda veel tõlgitud. 😦 Ma pidin oma südame rahustamiseks guugeldama järgmises raamatus toimuvat. Muidu oli raamat Läckbergile omaselt väga hea.

Fjällbackas jääb kadunuks üks mees. Patrik ja teised tema kolleegid otsivad meest, ent edutult. Ta oleks nagu jäljetult haihtunud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Mõned kuud hiljem ta siiski leitakse. Kahjuks surnult.

Samal ajal avaldab Erica sõber Christian Thydell oma raamatu “Merineitsi”. Esitluspeol saab Erica teada, et juba poolteist aastat on Christian saanud ähvarduskirju. Kuna Christian ja Magnus olid omavahel sõbrad, siis paneb see Erica muretsema. Kõigest hoolimata ei taha Christian aga politsei poole pöörduda. Nii asub uudishimulik Erica asja omal käel uurima.

Nagu eelmisedki Läckbergi raamatud oli ka käesolev nii põnev, et raske oli seda käest panna. Müsteerium oli päris uskumatu ning elu sees poleks seda ära arvanud. Nagu eelnevates osadeski, on ka siin inimesed nagu tavaelust pärit oma rõõmude ja muredega ning need mured panevad neile kaasa tundma. Ja nende rõõmude üle saab rõõmustada nii kaua, kuni tuleb mõni ootamatus.

“Merineitsi” läks mulle nii südamesse, et mul on nüüd hinges tühi tunne. Ei tahakski kohe järgmist raamatut võtta. Soovitan lugeda, kes ei ole seda veel lugenud ning kes armastavad põnevust ning mõnusaid karaktereid.

Eelnevad osad:
Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)
Sohilaps (2017)

Camilla Läckberg. Sohilaps (Pegasus, 2017)

lackberg2_kaas_final.inddTõlkinud Maiu Elken
463 lk.

Läckberg on üks mu headest leidudest sel aastal. Ta suudab krimiromaani kirjutada nii eluliseks ja inimlikuks. See haarab su nii endasse, et mõtled raamatule ka tükk aega peale selle lõpetamist.

Seekordses osas on Patrik hoopis kodus lapsehoolduspuhkusel ning Erica üritab kirjutada oma järgmist raamatut. Kirjutamine eriti ei õnnestu, sest sellelt tõmbavad tähelepanu eemale hoopis ema päevikud ning Erica hakkab uurima oma ema lugu. Miks ta oli tema ja Annaga nii külm ja kauge? Mis temaga juhtus?

Raamat algab aga hoopis sellega, kuidas kaks teismelist leiavad ühe mehe laiba. Selgub, et tegemist oli Erica ema Elsy sõbraga. Juurdlust juhib seekord Patriku asemel Martin, aga ka Patrik ei suuda eemale jääda. Tundub, et see, mis juhtus 60 aastat tagasi Teise maailmasõja lõpus, on oluline võti mõrva lahendamiseks. Aga mis juhtus 60 aastat tagasi? Asjaosalised ei taha rääkida.

Mulle väga meeldib Läckbergi oskus kirjutada nii, et see võib ka päriselt juhtuda. Samuti mulle meeldib, et ta laseb lugejal osa saada sellest, mis siis tegelikult juhtus, kajastades nii minevikku kui tänapäeva vaheldumisi. See ei olekski nagu enam kriminaalromaan vaid perekonnadraama. See dünaamika erinevate tegelaste vahel on lihtsalt nii hea. Ootan juba, millal saan järgmise osa sarjast kätte võtta.

Eelnevad osad:

Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)

Karin Slaughter. Hea tütar (Pegasus, 2018)

Hea tytar_156x235_KAAS_cmyk.inddTõlkinud Jüri Kolk
432 lk.

Selle raamatu kaanepilt on väga ilus, aga raamatu sisu koha pealt väga petlik. Ilusat ei ole siin suurt midagi. Hoiatan ette, et kes veriseid ja koledaid lugusid lugeda ei taha, siis oleks targem sellest eemale hoida. See raamat oli ikka väga jõhker, minu jaoks isegi liigagi. Muidugi oli see ka põnev, sellepärast ma lugesin ikkagi lõpuni.

Sündmused algavad 1989. aastal, kui Quinnide pere vastu toimus kohutav rünnak, mis hävitas õdede Samantha ja Charlotte’i elu. Tapeti nende ema ja nad ise ei pääsenud ka puhtalt. See paiskas terve nende elu segi ja mõjutab neid isegi 28 aastat hiljem.

Nüüd 28 aastat hiljem on Charlotte’ist saanud isa Rusty eeskujul advokaat. Kui tema isa kaitseb mõrtsukaid, röövijaid vägistajaid jne, siis tütar kaitseb tavalisi inimesi, kes on sattunud elu hammasrataste vahele.

Ühel päeval satub Charlie ootamatult koolitulistamise sündmuste keerisesse. Ta on tunnistaja ning tema isa Rusty on otsustanud koolitulistajat kaitsma hakata. See sündmus elustab ka tema enda kohutava kogemuse, mida ta on püüdnud unustada.

Ühest küljest oli see raamat hea, aga teisest küljest nii kohutav. Raamat on põnev, sündmused haarasid kaasa, aga ma jäin seda lugedes mõtlema, et kas seda peab ikka nii veriselt edasi andma. See oli ikka liiga jõhker. Lisaks veel keerulised peresuhted, aga põnevuse ja veriste lugude austajatele on see ideaalne.