Camilla Läckberg. Majakavaht (Pegasus, 2019)

MajakavahtTõlkinud Maiu Elken
410 lk.

Sellel aastal on mul plaanis võimalikult palju lugeda isiklikke raamatuid. Läckbergi oma osutus esimeseks valituks ja üldse ei kahetse, et selle oma raamaturiiulisse soetasin. Läckberg oma tuntud headuses.

Eelmine osa lõppes nii põneva koha peal, et ma oleks kohe tahtnud järgmist osa lugeda, aga kahjuks polnud seda tol hetkel eesti keeles veel olemas. Õnneks ei lõppenud “Majakavaht” selliselt nagu eelmine raamat. Siin said kõik asjad lõpetatud. Või noh peaaegu. Mis sai Madelaine’ist, seda päris hästi ei tea, kuigi suure tõenäosusega saab seda aimata.

Ühel ööl põgeneb üks naine koos oma väikese pojaga Fjällbacka lähistel asuvale Gråskäri saarele.

Paar päeva hiljem tapetakse mõned kuud tagasi ametisse astunud valla finantsjuht Mats Sverin, kes oli hiljuti tagasi koju Fjällbackasse naasnud. Mats Sverin tundub olevat korralik ja meeldiv inimene, kes ei teinud kärbselegi liiga ning tundub uskumatuna, et ta tapeti. Politseil on raske leida motiivi ja veel raskem leida, kes ta tappis. Lõpuks hakkavad mingid saladused ikkagi pinnale ujuma ning selgub ka tõsiasi, et Mats Sverin külastas enne oma surma Gråskari saart.

Sellel saarel on kohalike seas üks teine nimi ja sellega on seotud mitmeid legende. Põhiline on see, et kohalike arvates seal kummitab ning need kes saarel surevad, ei lahku sealt mitte kunagi.

See oli põnev. Ma lugesin selle paari päevaga läbi. Paraku oma muid tegemisi unustades. See raamat lihtsalt haaras niimoodi endaga kaasa. Läckberg oskab niivõrd hästi oma tegelastele näo ja hääle anda, et nad oleksid nagu päris inimesed. See, mis nendega juhtub, tekitab nii palju emotsioone. Nad on kõik nii inimlikud ja suurele osale neist lihtsalt peab kaasa elama ja lootma, et neil läheb kõik hästi. Samas need teemad, mis siin käsitlemist leiavad on karmid. Koduvägivald ning sellega seotud teemad. Kuigi teemad on karmid ei ole see nii verine, kui tavaliselt skandinaavia krimkad. Sellepärast mulle Läckberg nii meeldibki.  Mina soovitan krimiaustajatel lugeda, aga lugeda läbi ka eelnevad osad, kes pole veel seda teinud.

  1. Jääprintsess (2011)
  2. Jutlustaja (2012)
  3. Kiviraidur(2014)
  4. Murelind(2016)
  5. Sohilaps(2017)
  6. Merineitsi(2018)

Angela Marsons. Julmad mängud (Pegasus, 2018)

Julmad mängudTõlkinud Marge Paal
378 lk

See on Kim Stone’i sarja teine raamat. Õnneks on mul mitu selle sarja raamatut veel lugeda, sest ka teine osa oli päris põnev.

Seekord uurib Kim Stone mitut juhtumit. Pooleli on uurimine lapsepilastaja üle, kui tema meeskond kutsutakse uurima jõhkrat pussitamist. Selgub, et tapetud on süüdimõistetud vägistaja. Tapja tabatakse küll õige pea, aga Kim Stone’i tähelepanu on püüdnud juba üks kahtlaste katsetega tegelev psühholoog. See tundub uskumatuna, et üks psühholooh võiks nii käituda, aga Kim Stone usaldab oma instinkte ning asub vaikselt seda asja uurima. Nii algab nende kahe kassi-hiire mäng.

See oli päris põnev lugemine, aga mitte nii põnev kui esimene. Sellest hoolimata mulle meeldis ja ma loen ka järgnevad osad läbi. Mulle meeldis, et keskenduti rohkem Kim Stone’i lapsepõlvele ja tundub, et ta vaikselt hakkab sellest traumast paranema.  Kellel veel lugemata, siis soovitan seda lugeda, aga alustada ikka esimesest osast (“Vaikne karje“).

Angela Marsons. Vaikne karje (Pegasus, 2017)

Vaikne karjeTõlkinud Triin Aimla-Laid
400 lk

Olen juba sellest ajast tahtnud Marsonsi raamatut lugeda, kui see ilmus. Nüüd alles jõudsin selleni ja tuleb tõdeda, et jälle on mul üks lemmikkrimikirjanik juures. Plaanin lähitulevikus ka järgmised osad, mis eesti keeles on ilmunud, läbi lugeda.

Ühel päeval leitakse poiste erakooli direktor tapetuna. Kim Stone pole saanud veel uurimisse süvenedagi, kui juba leitakse teinegi laip. Neid seob see, et nad töötasid enne ühes lastekodus, mis on juba aastaid suletud. Lisaks leitakse endise lastekodu juurest maetuna kolme teismelise tüdruku laibad. Kes seda tegi ja miks? Ja miks nüüd aastaid hiljem hakatakse tapma endiseid lastekodu töötajaid? Mis seal juhtus? Seda püüab Kim Stone koos oma meeskonnaga lahti harutada.

Mulle väga meeldis see raamat. Esiteks see, kuidas autor põimis loo sisse Kim Stone’i elulugu. See oli kuidagi loomulik. Teiseks meeldis mulle see, kuidas uurija suhtus ohvritesse. Ükskõik, mida nad tegid, ei olnud nad väärt sellist surma. Muidugi oli raamat põnev ning huvitav ja ma ei aimanud, kes on nende kohutavate sündmuste taga. Autoril olid väga huvitavad ja ootamatud süžeepöörded. Raske oli seda raamatut käest ära panna. Soovitan krimisõpradele, kellel see veel lugemata on.

Robert Bryndza. Surmavad saladused (Pegasus, 2019)

Surmavad saladusedTõlkinud Raili Puskar
333 lk

“Surmavad saladused” on Erika Fosteri sarja kuues raamat. See oli sama põnev ja huvitav, kui eelmised. Nagu olen kuulnud, siis autor paneb mõneks ajaks selle sarja pausile ning kirjutab midagi muud. Loodan, et sellele sarjale ikka kunagi veel lisa tuleb, sest nii põnev oli lugeda.

Erika Foster on just lõpetanud eelmise uurimise, kui ta juhuslikult satub järgmisele. Oma kodumaja ukse ees on jõhkralt tapetud ilus tütarlaps Marissa. Uurides selgub, et Marissa oli päris õel ja omakasupüüdlik inimene ning paljudel oli põhjust teda tappa.

Samal ajal toimuvad samas piirkonnas rünnakud nii meestele kui naistele. Ründajaks on gaasimaski kandev suurt kasvu mees. Kas tema on ka Marissa mõrva taga? Seda selgitab juba uurimine.

Ma juba teadsin, et kui ma Bryndza raamatu kätte võtan, siis kipuvad muud tegemised tahaplaanile jääma, sest raamat on lihtsalt nii põnev. Ega ma suurt ei eksinudki. Ma ei tahtnud teha muud, kui seda lugeda. Bryndza ei ole just mingi meisterkirjanik, aga ta kirjutab lihtsalt nii huvitavalt, kuigi ma seekord arvasin mingid stsenaariumid ära. Samas mõrvari ja motiivi peale poleks elu sees tulnud. Igatahes mina soovitan tervet seda sarja lugeda.

Colleen Hoover. Kõik su täiuslikkused (Pegasus, 2019)

Kõik su täiuslikkusedTõlkinud Marge Paal
280 lk.

Colleen Hoover on üks mu lemmikautoritest, kelle teosed on mulle siiani väga meeldinud. Kahjuks “Kõik su täiuslikkused” valmistas pisikese pettumuse. Õnneks oli lõpp juba nagu tõeline Hoover, nii et see natukene päästis mu lugemiselamuse.

Quinn ja Graham on abielupaar, kes teineteist sügavalt armastavad. Nad on olnud aastaid abielus ja nüüd ohustab seda abielu üks probleem – neil ei ole õnnestunud last saada. Sellest saab Quinni jaoks kinnisidee.

Raamatu tegevus on antud edasi minevikus ja käesolevas ajas, nii et saab teada nende kohtumise ja armumise loo. Samuti selle, mis hetkest hakkab kõik kiiva kiskuma ning mis võib juhtuda, kui inimesed teineteisega ei räägi.

Mind häiris selle raamatu puhul see, et need tunded siin tunduvad kohati ülepaisutatud ja jääb võlts mulje. Mind häiris Quinni käitumise puhul see, et ta tõrjus oma meest eemale ning siis pahandas Grahami peale, kui too tõmbuski eemale. Nagu alguses ütlesin, siis raamatu lõpp oli parem. Grahamist oli autor küll teinud praktiliselt ideaalmehe. 😀

Natuke ebaloogilisust jäi ka silma. Näiteks istusid nad kahekesi paari miinuskraadiga õues lõkkeaseme juures teki sees, nii et seljas olid ainult pidžaama ja öösärk (aluspesu polnud). Nendel küll oli ka pisike lõke, aga keegi ei istu miinuskraadidega tunde niimoodi õues.

Ja siis üks ebaloogiline lause veel. “Tegin uksed lukust lahti, kuigi need polnud niigi lukustatud.” See oli siis auto kohta. 

Lugeda võib, aga Hooveril on paremaid teoseid.

Lars Kepler. Mänguväljak (Pegasus, 2016)

MänguväljakTõlkinud Maiu Elken
317 lk

Minu esimene tutvus Kepleriga. Ilmselt jääb see pikaks ajaks ka viimaseks tutvumiseks temaga. No ei olnud see minu raamat.

Jasmin Pascal-Anderson on sõjaväelane, leitnant. Ta sai Kosovos haavata. Ta süda seiskus natukeseks ajaks ning selle aja jooksul jõuab naine ühte vägivaldsesse sadamalinna. Arstide arvates on tal aga hoopiski posttraumaatiline psüühikahäire, mida ravima hakatakse.

Aeg läheb mööda. Jasmin elab oma elu. Talle sünnib poeg, kelle nimeks saab Dante. Kui Dante on viie aastane, siis nad satuvad autoõnnetusse ning Dantet on vaja opereerida. Selleks peavad arstid korraks ta südame seisma panema. Jasmin mõistab, et Dantel on vaja abi, et sadamalinnas ellu jääda ning järgneb pojale sinna.

Peaks olema põnev lugemine, aga mina ei suutnud kuidagi sinna sisse elada. Alatasa avastasin, et peale natukest aega lugemist panin raamatu kõrvale ja võtsin teise. Ja mida rohkem ma seda lugesin, seda vägivaldsemaks ja verisemaks läks. Minu jaoks oli selles raamatus liiga palju julmust. Eriti laste vastu. Lõpp oli küll põnevam, et kuidas nad sellest olukorrast välja tulevad, kui tulevad, aga kahjuks see siiski üldmuljet ei parandanud.  Minu jaoks tundus see põnevus ja tegevus siin liiga punnitatud.

Mary Ann Shaffer, Annie Barrows. Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts (Pegasus, 2018)

guernsey-kirjandus-ja-kartulikoorepiruka-seltsTõlkinud Evelin Banhard
286 lk

Jälle üks suurepärane lugemiselamus. See on samuti üks neist raamatutest, mida olen tahtnud ilmumisest saadik lugeda ja nüüd oli võimalik see kätte võtta.

Juliet Ashton on kirjanik, kes otsib oma uue raamatu jaoks teemat, aga miski nagu ei tundu kõnetavat. Tegevus toimub peale Teise maailmasõja lõppu 1946. aastal. Ühel päeval saab Juliet kirja ühelt mehelt, kes elab Guernsey saarel. Mehe kätte sattus raamat, millel oli Juliet’i nimi sees. Kuna see on Dawsey lemmikraamat, siis ta otsustab naisele kirjutada, et mõtteid vahetada. Sellest saab alguse Juliet’i pikk kirjavahetus nii mehega, kui teiste saareelanikega, kes kuuluvad Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi. Juliet’le tundub, et sellest seltsist ja saarest ja sõjaaja meenutustest saaks suurepärase raamatu ning ta otsustab saart külastada. Sellel külastusel on elumuutev jõud.

No nii hea raamat. Tegemist on kiriromaaniga, see tähendab, et raamat koosneb kirjadest. Seda oli nii hea lugeda, kuidas kirjade kaudu antakse edasi toimunud sündmuseid ja tegelaste mõtteid. Teema on kohati küll raske ja sünge (sõda ja selle mõjud), aga raamatust jääb kõlama siiski positiivne meeleolu. Raamatus on päris palju ka huumorit. Mul oli kahju, kui raamat läbi sai. Selline tunne tekkis, et tahaks veel teada, mis nendest tegelastest edasi sai. Soovitan lugeda kõigil, kellel see raamat on veel lugemata.

Nüüd pole muud, kui vaadata ka raamatu põhjal valminud filmi. Loodan, et saan seda mingi aeg teha.