Helen Pollard. Väike Prantsuse külalismaja (Pegasus, 2018)

väike-prantsuse-külalismajaTõlkinud Raili Puskar
383 lk.

See oli nii armas raamat. Tõeline suvelugemine. Juba kaanepilt oli nii kutsuv ning raamat ületas kõik mu ootused. Lugesin seda ning tahtsin ise ka seal olla. Nii mõnus, soe ja hubane. Kuigi ka siin ei saa praegu soojuse puudumise üle kurta.

Emmy Jamieson saabub koos oma elukaaslase Nathaniga Prantsusmaale La Cour des Roses’i külalismajja, et turgutada suhet. Läheb aga hoopis nii, et Nathan laseb majaperemehe naisega jalga ning Emmy ja Rupert jäävad hämmeldunult maha. Ruperti tervis pole kiita ning Emmy otsustab, et ei naase kohe Inglismaale vaid aitab oma puhkuse ajast meest.

Ootamatult avastab ta sellest väikesest kohast aktiivse seltsielu ning leiab endale mitmeid sõpru. Ta on siiski Nathani ära minekust löödud, kuid see ei tähenda sugugi seda, et ta ei märka enda ümber teisi mehi. Seksikat ja sõbralikku Ryan’it ning tagasihoidlikumat Alain’i.

Puhkus möödub kiiresti ning selle aja jooksul on Emmy hakanud ennast La Cour des Roses’is tundma nagu kodus. Lisaks silmailule on ta leidnud sealt endale ka sõpru ning ta ei oota üldse tagasiminekut Inglismaale korterisse, mida jagas Nathaniga ning tööle, kus nad on töökaaslased.

See on tõeline ajaviitekirjandus selle kõige paremas tähenduses. See raamat toob naeratuse suule ja helge tunde hinge, oli südantsoojendav lugemine. Raamatus on küll mõned klišeed, aga mind need ei häirinud. Suurt põnevust siin küll pole, aga mind köitis raamat siiski. Mis võib natuke häirida, on mõnikord peategelase Emmy lapsikus (mind see praktiliselt ei seganud). Küll aga häiris mind see, et 33-aastast meest kutsuti poisiks. No mis poiss see 33-aastane ikka enam on, kuigi teod võivad poisikese omad olla. 😀

Mulle oli heaks avastuseks ka see, et raamatule on järjed olemas. Loodan, et Pegasus tõlgib need ära, et saaks eesti keeles lugeda. Mul on väga hea meel, et Pegasus selle raamatu avaldas ning mina selle võitsin. Nüüd pole muud kui oodata järgmist osa. Head lugemist!

Advertisements

Stephen King. Laskur (Pegasus, 2006)

LaskurTõlkinud Mart Kalvet
226 lk.

Puhkus on mul vist pea sassi ajanud, sest ma ei saanud alguses aru, mida raamat endast kujutab. Eks ta vist on praegugi natuke segane. Kõige paremini iseloomustaks seda raamatut sõna unenäoline. Minu unenäod on selle raamatu sarnased. Õhustik sünge ning pinev ja toonid tumedad ning hallid.

Peategelaseks on Roland ehk siis laskur. Laskur jälitab mingil põhjusel meest mustas. Nii palju on aru saada, et see on mingil moel seotud Torniga. Sellel teekonnal kohtub ta mitmete kummaliste tegelastega. Näiteks kõrtsipidaja Alice, kummalised vaimolendid ning loomulikult Jake. Jake on üks noor poiss, kes on oma maailmast teise tõmmatud.

Tegemist on sarja esimese osaga nii, et siin ei selgu suurt mitte midagi. Nagu ütlesin, siis oli raamat kummaline. Mul oli tükk tegu, et aru saada, millise maailmaga tegu on. Kas see on tulevikus või minevikus? Vist oli ikka tulevikumaailm. Kuigi päris kindel ma ei ole.

Alguses oli mul lugedes tõesti mingi möh-moment. Et mis asi see on, aga raamat oli ikkagi kaasahaarav. Lihtsalt sellesse sisseelamine võttis mul natuke aega. Raamatus ongi peamiselt selle teekonna kirjeldus ning kuidas ta selle mehe mustas jälitamiseni jõudis. Huvitav ning omapärane raamat ja oli omajagu põnevust ikka ka. Mulle tohutult meeldis selle raamatu keel. Selline voolav ning jutustav. Ma küll ei oska täpselt öelda, mis žanri alla raamat kuuluda võiks, aga mul on väga hea meel, et selle lugemiseks võtsin.

See oli minu esimene Kingi-raamat, ilmselt ma pean nüüd terve selle sarja “Tume torn” läbi lugema, et saada rohkem aimu sellest maailmast.

Harper Lee. Mine, pane vahimees välja (Pegasus, 2017)

mine-pane-vahimees-väljaTõlkinud Matti Piirimaa
246 lk.

26-aastane Jean Louise Finch ehk Nirksilm naaseb New Yorgist, et külastada oma perekonda. Aastad on mööda läinud, aga ühiskonnas on ikka oluliseks teemaks mustanahaliste õigused.

Lõuna osariigid on tuntud oma orjandusliku korra poolest. Nad on sellega leppinud, et mustanahalised pole enam orjad, aga samas nad ei taha neile anda ka valgete inimestega sarnaseid õiguseid. Näiteks õppida valgetega samas koolis ja klassis. Peetakse mitmesuguseid koosolekuid, kus Jean Louise näeb osalemas ka oma isa ning oma võimalikku tulevast meest. Ta ei suuda oma silmi uskuda ning tunneb, et isa on reetnud kõik oma põhimõtted. Et isa on reetnud kõik, mida ta talle on kunagi õpetanud. See mõjub Jean Louise’le rängalt.

Lugesin hiljuti autori kuulsamat romaani “Tappa laulurästast” ning pean tunnistama, et see meeldis mulle rohkem. “Mine, pane vahimees välja” jäi minu jaoks igavaks, eriti raamatu algus. Lugesin ja uni tuli peale. Raamatu teine pool oli küll huvitavam, aga ma ei saanud päris hästi aru sellest, mida Atticus saavutada püüdis.

Minu jaoks oli kurvaks uudiseks ka see, et Jem on siinses raamatus surnud ning Dill kadunud kõige nelja tuule poole. Kahe raamatu vahel oli ka väike ebakõla. Kui raamatus “Tappa laulurästast” kolis Nirksilma tädi Alexandra mingi aeg nende juurde, et laste eest hoolitseda, siis käesolevas raamatus mainitakse, et ta kolis nende juurde siis, kui Jean Louise läks New Yorki.

Mulle siinses raamatus meeldisidki kõige rohkem Jean Louise’i mälestused lapsepõlvest. Need olid armsad ja helged.

Harper Lee. Tappa laulurästast (Pegasus, 2017)

tappa-laulurästastTõlkinud Valda Raud
347 lk.

Millegipärast ma arvasin, et Harper Lee on mees. Ühel hetkel vist googeldasin teda ja sain teada, et hoopis naine on. Ma olen juba väga pikalt tahtnud seda raamatut lugeda, aga kuidagi ei ole see mu pihku sattunud. Ju nüüd siis oli õige aeg. Raamatu peamine teema on parajalt sünge, aga raamat ise seda minu meelest küll pole.

Raamatu tegevust annab meile edasi noor, 8-aastane tüdruk Jean Louise ehk Nirksilm nagu teda enamasti kutsutakse. Nirksilma isa on Atticus Finch, kes on väikeses linnas advokaat. Tüdruk jutustab meile oma elust, mängudest, suhetest venna Jem’i ning isa Atticusega. Alguses on neil peamiseks kõneaineks Koll Radley. Nii kutsuvad ümbruskonna lapsed ühte meest, kes oma majast kunagi ei välju. Laste uudishimu on aga suur ning nad tahavad temast rohkem teada.

Koll Radley teema vajub aga ühel hetkel unustusse, sest nende isa on asunud kaitsma meest, keda süüdistatakse vägistamises. Ega sellest muidu polekski midagi, kui tegevus ei toimuks 1935. aastal ning süüdistatavaks poleks mustanahaline mees, kes väidetavalt vägistas valgenahalise neiu.

Nirksilm püüab mõista tolleaegset maailma ja miks mingi asi juhtub, kui see ei peaks juhtuma.  Ta püüab mõista, mis vahe on mustadel ja valgetel. Miks mõne arvates mustanahalised on vähem väärt kui valged.

Kõik see jutt on edasi antud lapseliku siiruse ja süütusega. Raamatu algus oli minu jaoks natuke igavavõitu, lõpp selle eest oli juba põnevam. Mulle nii meeldis, kuidas raamatus olid välja toodud isa ja laste omavahelised suhted ning isa õpetussõnad lastele. See isa ja laste suhe oli nii armas. Soovitan lugeda, kellel veel lugemata.

Lõpuks õnnestus Nirksilmal ka Koll Radley’t näha. Mis asjaoludel see juhtus, seda saate teada juba raamatust.

Robert Bryndza. Varitseja öös (Pegasus, 2017)

varitseja-öösTõlkinud Raili Puskar
383 lk

Hiljuti lugesin sama sarja esimest osa “Tüdruk jääs” ja see oli väga hea. Teine osa ei jää headuselt milleski esimesele osale alla. Mõtlesin, et võtan õhtul ajaviiteks lugemiseks enne magama minekut, aga ma suht ei saanudki seda enne lõppu käest. Ikka väga põnev raamat.

Seekordses osas tuleb Erikal jälle teha tegemist sarimõrvariga. Ohvrid on omaenda voodis lämmatatud. Nende käed on kinni seotud ja silmad pea ümber kinni tõmmatud kilekoti all punnis. Kõik ohvrid on üksi elavad mehed.

Erika ja tema meeskond teevad kõik, et mõrvarit tabada, kuid jälle loobitakse talle kaikaid kodarasse ning lõpuks kõrvaldatakse ta töölt.

Mind natuke häiris, et Erikat seekord jälle niimoodi kotiti. Juhtumi lahendamise au anti ka teisele inimesele. No ma ei saa aru, miks temaga seekord jälle niimoodi tehti. See mulle antud raamatu puhul ei meeldinud.

Muidu oli vast isegi kaasahaaravam, kui esimene osa. Raamatust saab küll üsna ruttu teada, kes mõrvar on, aga see ei vähenda põnevust sugugi. Soovitan lugemise jaoks aega varuda, sest seda on tõesti raske käest panna.

Õnneks on eesti keeles juba ilmunud ka kolmas osa, mis mind riiulil ootab ja mille varsti kätte võtan. Loodan, et Pegasus tõlgib ka ülejäänud sarja osad ära.

Mõnusaid lugemiselamusi! 🙂

Robert Bryndza. Tüdruk jääs (Pegasus, 2017)

tüdruk-jääsTõlkinud Raili Puskar
384 lk.

Võtsin üle tüki aja jälle ühe krimiraamatu kätte ning ei kahetse seda. Kavatsen varsti ka ülejäänud kaks osa, mis eesti keeles ilmunud on, läbi lugeda. Loodan, et ka ülejäänud selle sarja raamatud tõlgitakse. Praeguseks on neid ilmunud viis, aga Goodreadsi andmetel on varsti ilmumas ka kuues.

Töötu noormees leiab Londoni ühest pargist jää alt noore naise laiba ning juhtumit kutsutakse uurima peainspektor Erika Foster. Tegemist on keerulise juhtumiga, sest praktiliselt mingeid niidiotsi pole või need viivad tupikusse. Juurdlust segab tugevalt surnud naise isa, kes on rikas ning mõjuvõimas inimene. Erika avastab lõpuks, et sarnaselt on tapetud veel mõned noored naised. Need naised olid prostituudid ning rikkast ja privilegeeritud perest pärit Andrea ei sobiks nagu mustrisse.

Nii põnev raamat ja mulle meeldis. Ma aimasin küll juba üsna alguses ära, kes mõrvar tõenäoliselt on, aga ikkagi oli nii huvitav lugeda. Haaras täiesti kaasa ning oli päeval raske tööle keskenduda. Mõtted läksid kogu aeg raamatu tegevuse juurde. Kasutatud on küll palju tavalisi selle zanri võtteid nagu see, et telefon saab alati siis tühjaks, kui tegelane on hädas ning loomulikult läheb Erika sündmuspaika üksi uurima, kus ta hädaohtu satub. Aga need ei häirinud.

Lisaks meeldis mulle Erika tegelaskuju. Ta oli küll natuke sassis omadega, aga mõõdukalt ja see mõjus tema olukorra puhul loomulikuna. Veel meeldis mulle, et mõrvarit kutsuti lihtsalt kujuks. Sobis väga hästi.

Soovitan lugeda krimisõpradel, kes armastavad põnevust.

Erin Watt. Murtud prints (Pegasus, 2018)

murtud-printsTõlkinud Liina Saarm
320 lk.

“Murtud prints” on järg raamatule “Paberist printsess“. Siinses osas jätkub Royalite perekonna lugu. Täpsemalt siis Ella ja Reedi. Esimene osa lõppes väga põneva koha pealt ning siin need jätkuvad.

Ella ja Reed on lahus, aga ikka ei suuda ilma teineteiseta elada, kuigi usaldus on proovile pandud. Selle teema ümber praktiliselt kogu raamat keerlebki. Endiselt on seal ka koolikiusamise teema, aga põhirõhk on omavahelisel suhtel.

Teine osa on palju labasem kui esimene. Tegevus antakse seekord edasi nii Ella kui ka Reedi kaudu. Kui Ella jutt on enam-vähem normaalne, siis Reed muudkui ropendab ning see on kohati häiriv. Rääkimata siis nendest seksikirjeldustest. Terve see perekond on kummaline. Isa ja viis poega. Isa pruut seksib tema pojaga, kaksikutel on kahepeale üks tüdruk ja Easton eriti ei hooli tüdrukutest, kellega ta magab. Kaksikud ja Easton on alaealised.

Ja tegemist on noortekirjandusega (tagakaanel on küll kirjas, et alla 15-aastastele ei sobi). Raamat iseenesest on ju põnev, kui need roppused ja muu selline välja jätta. Nüüd toimus seal isegi mõrv ja raamat lõppes jälle põneva koha pealt ning tuleb kolmandat osa ootama jääda. Eks ole näha, kas see tõlgitakse või mitte.

Lisaks roppustele on raamatus ka korralikult draamat ning ülereageerimist nagu teismelistele kohane. Soovitan nendele, kes soovivad ajuvaba ajaviidet. Õhtul, enne magama minekut on seda hea lugeda.

Plusspunktiks on sarja kujundus. Mulle väga meeldib.