Siobhan Curham. Kuuvalgel unistajad (Pegasus, 2017)

Kuuvalgel unistajadTõlkinud Lii Tõnismann
319 lk.

Selle raamatu ostsin eelmise aasta novembris. Ma tegelikult ei plaaninud seda üldse osta, aga kui nägin, et soodukaga, siis mõtlesin, et miks mitte. Mulle meenus, et olin selle raamatu kohta ainult head kuulnud ja nii ta minu raamatute kuhja sattuski. Ostsin tookord päris palju raamatuid ning arve sai küllalt kopsakas. 😀 Aga ma ei kahetse, et selle ostsin, sest tegemist on tõesti hea raamatuga.

15-aastane Amber on üksildane tüdruk. Koolis ei ole tal sõpru, sest teised norivad teda, kuna teda kasvatavad kaks isa. Ja koduski tundub nagu üks isadest ei hooliks temast. Nii otsustab ta luua Kuuvalgel Unistajate seltsi, milleks talle andis inspiratsiooni üks Oscar Wilde’i tsitaat. Ainult, et keda sinna salajasse klubisse kutsuda. Üsna juhuslikult kohtub ta Maali, Sky ja Rose’iga ning peagi avastavad nad, et on üsna sarnased, kuigi samas ka nii erinevad.

See on kuidagi helge noortekas. Siin on küll tõsised probleemid nagu koolikiusamine, pereprobleemid ja suhteprobleemid, aga peale jääb siiski positiivsus, mis mulle meeldis. Mulle meeldis raamatu sõnum, et elus juhtub koledaid asju ja kõik ei lähe alati nii nagu tahaks, aga elu läheb edasi ning varsti on see kõik möödanik. Peale koledaid asju on võimalik, et elu läheb paremaks. Siin on küll natuke ka teismeliste draamat ning uksepaugutamisi, aga see ei häiri. Raamat näitab, kui oluline on noorele inimesel sõprade tugi ning teadmine, et ta ei ole oma murede ja probleemidega üksi. Soovitan lugeda!

Advertisements

Robert Bryndza. Külm veri (Pegasus, 2019)

külm-veriTõlkinud Raili Puskar
365 lk.

See on nüüd üks raamatutest, mida ma eesti keelde oodanud olen. Mul on hea meel, et õnnestus nüüd see läbi lugeda. Bryndza on endiselt hea. Püüdsin alustada “Veriapelsini” lugemist, aga see kuidagi ei edenenud. Tuju ei olnud kiita ning alustasin Bryndza raamatuga. Alguses tundus, et ma ei suuda raamatusse sisse elada, aga siis olin jälle sellesse nii märkamatult sisse mässitud, et kui ma seda lugeda ei saanud, siis muudkui mõtlesin sellele.

“Külm veri” on juba viies raamat Erika Fosteri krimilugude sarjast. seekordses osas tuleb Erikal ning tema meeskonnal tegemist teha järjekordse sarimõrvariga. Ühel päeval leitakse Thames’i jõest kohver, milles on tükeldatud surnukeha. Mõne aja pärast leitakse teine taoline kohver koos surnukehaga. Erika otsib juhtumis läbimurret, kui talle endale järsku kallale tungitakse. Lisaks röövitakse veel ringkonnaülema Marshi kaksikud.

Mulle Bryndza stiil meeldib. Ta on küll minu jaoks kohati liiga verine, aga ta kirjutab nii põnevalt, et enne ei saa pidama, kui raamat läbi on. Süüdlane või süüdlased selguvad siin õige pea, aga see ei takista lugemist. Huvitav on jälgida, kui palju nad politseist ees on ning mis hetkest olukord muutuma hakkab.

Lisaks meeldib mulle Erika kui peategelane. Ta on väga hea uurija, aga samas suhtlejana saamatu. Tema eraelu on ka paras segadus. Siin pole seda küll nii palju sisse toodud, aga natuke ikka. Mulle meeldib, et tema tausta on raamatus piisavalt, mitte pole keskendutud ainult juhtumi lahendamisele. Soovitan krimide ja põnevike austajatele.

Sarjas on ilmunud ka kuues osa. Loodan, et seegi peatselt eesti keelde tõlgitakse. Vaadates tõlkimise tempot, siis võiks eeldada, et kuues osa ilmub veel selle aasta jooksul.

Sarja eelnevad osad:

Tüdruk jääs” (2017)
Varitseja öös” (2017)
Mustjas vesi” (2018)
Viimne hingetõmme” (2018)

John Green. Kilpkonnad alla välja (Pegasus, 2018)

kilpkonnad-alla-väljaTõlkinud Pilleke Laarmann
247 lk.

Minu selle aasta üheks eesmärgiks on lugeda võimalikult palju enda isiklikke raamatuid. Neid on mul üle ootuste palju kogunenud. 😀 See John Green’i raamat kuulub ka nende hulka. Võitsin ta juba eelmisel aastal, aga kuidagi ei jõudnud lugeda. Nüüd andis lugemise väljakutse selleks tõuke. Mul on hea meel, et seda lõpuks tegin, sest tegu on suurepärase raamatuga, mida ma ilmselt tahan veel korra lugeda.

16-aastane Aza tundub esmapilgul nagu tavaline tüdruk oma parima sõbra ja koolieluga. Päris tavapärane tema elu siiski pole, sest ta maadleb sundmõtetega. Ta on tihti süüvinud omaenese mõtetesse ning pole harjunud palju rääkima. Sellepärast ei ole ta ka eriti huvitatud, kui tema parim sõbranna Daisy tuleb tema juurde jutuga, et miljardär Russell Pickett leidmiseni viiva info eest on välja pandud suur summa raha. Daisy aga ei anna alla ning soovib, et Aza soojendaks oma tutvust Picketti poja Davis’ega.

Tegemist on ühe mõnusa noorteraamatuga, mille lugemine edeneb kiirelt. Seda on lihtne ja ladus lugeda ning lisaks saab teada, milline elu on inimesel, kes vaevleb sundmõtete küüsis. Teoses on olulisel kohal ka sõprus ning armastus. Õnneks ei ole John Green kujutanud oma raamatus armastust palavalt nagu tavaliselt noortele suunatud romaanides tehakse, vaid pigem tagasihoidlikult ning kargelt. See sobis siia raamatusse. Mulle meeldis ka raamatu lõpp. Suurepäraselt lahendatud. Soovitan eelkõige noortele, aga lugeda võivad ka teised. John Green on suurepärane kirjanik.

Robert B. Cialdini. Mõjustamise psühholoogia (Pegasus, 2014)

mõjustamise-psühholoogiaTõlkinud Silja Truus
319 lk.

Ma enam täpselt ei mäleta, kes soovitas mul seda raamatut lugeda. Igatahes üks õppejõud loengus soovitas, et asjalik raamat. Asjalik on ta küll ning paneb asju paremini mõistma, aga mul oli seda kuidagi raske lugeda. Ei tea, kas lugemishetk polnud õige või segas mind miski muu. Eelnevalt olen seda ka paaril korral püüdnud lugeda, aga siis on pooleli jäänud. Seekord õnnestus ikka lõpuni lugeda.

Meid mõjustatakse ja samas ka me ise mõjustame teisi iga päev. Autor kirjeldab siin kuute mõjustamise printsiipi, mida enamasti kasutatakse: vastastikkus, kohustumine ja järjekindlus, sotsiaalne tõendus, meeldivus, autoriteetsus ja nappus. Kõik need printsiibid on juba väga pikalt ühiskonnas eksisteerinud ja iseenesest neis ei ole midagi halba. Need aitavad meil elus valikuid teha. Küll aga muutub asi siis, kui keegi püüab neid halbadel eesmärkidel ära kasutada.

Cialdini kirjutab kõigepealt, kuidas need printsiibid toimivad, mis nende eesmärk on ja kuidas ennast kaitsta. Raamatus on lisaks teoreetilisele jutule ka palju erinevate inimeste kogemusi. Nende hulgas ka mitmeid autori enda juhtumisi. Lisaks on veel palju illustratiivset materjali ning palju erinevaid katsete kirjeldusi.

Kasulik lugemine oli see küll, kuigi raskelt edenes. Kes meist poleks langenud mingi reklaami ohvriks. Hea on teada, kuidas mõtlevad ja toimivad inimesed ning firmad, kes tahavad meile oma kaupa müüa. Millistele nuppudele nad vajutavad, et me ikka ostaksime nende pakutavat. Samamoodi on võimalik mõjustada avalikku arvamust mingil teemal. Poliitikud kasutavad samuti neid võimalusi väga hästi ära.

Kõige huvitavam oli minu jaoks sotsiaalse tõenduse printsiip. Sellest lugemine haaras tõesti kaasa. Näiteks sain teada raamatust sellise huvitava asja, miks on nii, et terve hulk pealtvaatajaid ei osuta abi abivajajale, kes seda hädasti vajab, vaid lihtsalt kõnnivad mööda. Miks see nii on, saate raamatust teada.

Igal juhul soovitan selle raamatuga tutvuda. Annab palju kasulikku infot, kuidas teha paremaid valikud ja mitte lõksu langeda.

Camilla Läckberg “Merineitsi” (Pegasus, 2018)

merineitsiTõlkinud Maiu Elken
400 lk

Kõigepealt ma tahaks kirjanikuga natuke kurjustada. No kes see lõpetab raamatu sellise koha pealt! Ma tahaks ju sellise lõpu peale haarata kohe järgmist osa. Kahjuks eesti keelde ei ole seda veel tõlgitud. 😦 Ma pidin oma südame rahustamiseks guugeldama järgmises raamatus toimuvat. Muidu oli raamat Läckbergile omaselt väga hea.

Fjällbackas jääb kadunuks üks mees. Patrik ja teised tema kolleegid otsivad meest, ent edutult. Ta oleks nagu jäljetult haihtunud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Mõned kuud hiljem ta siiski leitakse. Kahjuks surnult.

Samal ajal avaldab Erica sõber Christian Thydell oma raamatu “Merineitsi”. Esitluspeol saab Erica teada, et juba poolteist aastat on Christian saanud ähvarduskirju. Kuna Christian ja Magnus olid omavahel sõbrad, siis paneb see Erica muretsema. Kõigest hoolimata ei taha Christian aga politsei poole pöörduda. Nii asub uudishimulik Erica asja omal käel uurima.

Nagu eelmisedki Läckbergi raamatud oli ka käesolev nii põnev, et raske oli seda käest panna. Müsteerium oli päris uskumatu ning elu sees poleks seda ära arvanud. Nagu eelnevates osadeski, on ka siin inimesed nagu tavaelust pärit oma rõõmude ja muredega ning need mured panevad neile kaasa tundma. Ja nende rõõmude üle saab rõõmustada nii kaua, kuni tuleb mõni ootamatus.

“Merineitsi” läks mulle nii südamesse, et mul on nüüd hinges tühi tunne. Ei tahakski kohe järgmist raamatut võtta. Soovitan lugeda, kes ei ole seda veel lugenud ning kes armastavad põnevust ning mõnusaid karaktereid.

Eelnevad osad:
Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)
Sohilaps (2017)

Jan Stocklassa. Stieg Larssoni jälgedes (Pegasus, 2018)

stieg-larssoni-jälgedesTõlkinud Tõnis Arnover
368 lk.

Nii kui nägin, et selline raamat on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Eelkõige sellepärast, et mulle Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sari väga meeldib.

“Stieg Larssoni jälgedes” on jaotatud kahte ossa. Esimeses osas on kirjutatud sellest, kuidas Stieg huvitus Olof Palme mõrvast ja kuidas ta seda uuris. Teine osa raamatust on autori Jan Stocklassa enda uurimine sealt, kus Stieg Larssonil see pooleli jäi.

Olof Palme mõrvati 28. veebruaril 1986. Larssonil oli muljetavaldav arhiiv Olof Palme mõrva kohta. Olof Palme mõrv on huvitav teema. Ma ei teadnud sellest enne suurt midagi. Muidugi ma teadsin, kes ta oli ja teadsin ka, kuidas ta surma sai, aga lähemalt süvenesin sellesse nüüd antud raamatu kaudu.

Siin on mainitud mitmeid võimalusi, kes võis ta tappa ning miks, aga kuna mõrv on senini lahendamata, siis jääb see praegu ainult teoreetiliseks. Stieg mainib võimalustena kohalikke paremäärmuslasi, Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistust või siis pani teo toime mõni üksik hull. Jan Stocklassa jätkab uuringutega sealt, kus Stieg’il jäi pooleli ning läheb oma uurimisega veel kaugemale. Lõpuks ta esitab oma teooria, mis võib olla õige aga ei pruugi. Ta on esitanud oma nägemuse ka Rootsi politseile, aga need on senini loiud olnud uurimisega. Raamatust koorub välja mõte, et üldse on Rootsi politsei selle asjaga kuidagi saamatult hakkama saanud. Tehtud on tohutult palju vigu ning alguses keskenduti ainult ühele uurimissuunale.

Kõik see on kirja pandud põnevalt ning kaasahaaravalt nagu üks põnevusromaan või spiooniromaan olema peakski. Samuti sai mulle selgemaks Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sarja taust. Mulle tundub, et ta on päris palju oma uurimisest saanud ainest nende raamatute jaoks. Teema poolest soovitan lugeda. Nüüd tuleb aga üks suur AGA.

Raamatus on tohutult palju vigu. Üks organsisatsioon on kahes kohas erinevalt tõlgitud, kuigi on ilmne, et tegemist on ühe ja sama organisatsiooniga. Teiseks on palju hooletusvigu ja veidi kohmakat tõlget. Seda eriti raamatu teises pooles. Kolmandaks on ühes kohas väidetud ühe perekonna kohta, et kõik said õnnetuses surma, aga mõned lehed eespool väideti, et noorim tütar jäi ellu, kuigi eluks ajaks ratastooli. Ei tea, kas see oli autori viga või on siin ka tõlkija ning toimetaja viga. Ühesõnaga jäi mulle mulje, et toimetaja pole viitsinud raamatu teise poolde eriti süveneda, millest mul on ääretult kahju. Ma plaanisin seda raamatut endale osta, aga nüüd ei teagi, kas ostan või mitte.

Raamatut sisu poolest julgen soovitada, aga kes valdab rootsi keelt, siis võib-olla on parem lugeda originaali.

NB! Mind häiris raamatu juures üks asi veel. Ma ei tea, kuidas on õige. Eesti keelde on Stieg Larssoni esimene raamat tõlgitud kui “Lohetätoveeringuga tüdruk”, rootsi keelest otetõlge vist “Mehed, kes vihkavad naisi”. Siin raamatus oligi tõlgitud selle raamatu pealkirjaks “Mehed, kes vihkavad naisi”. Kas poleks olnud õigem, kui oleks tõlgitud nii nagu eesti keeles on raamat ilmunud?

Camilla Läckberg. Sohilaps (Pegasus, 2017)

lackberg2_kaas_final.inddTõlkinud Maiu Elken
463 lk.

Läckberg on üks mu headest leidudest sel aastal. Ta suudab krimiromaani kirjutada nii eluliseks ja inimlikuks. See haarab su nii endasse, et mõtled raamatule ka tükk aega peale selle lõpetamist.

Seekordses osas on Patrik hoopis kodus lapsehoolduspuhkusel ning Erica üritab kirjutada oma järgmist raamatut. Kirjutamine eriti ei õnnestu, sest sellelt tõmbavad tähelepanu eemale hoopis ema päevikud ning Erica hakkab uurima oma ema lugu. Miks ta oli tema ja Annaga nii külm ja kauge? Mis temaga juhtus?

Raamat algab aga hoopis sellega, kuidas kaks teismelist leiavad ühe mehe laiba. Selgub, et tegemist oli Erica ema Elsy sõbraga. Juurdlust juhib seekord Patriku asemel Martin, aga ka Patrik ei suuda eemale jääda. Tundub, et see, mis juhtus 60 aastat tagasi Teise maailmasõja lõpus, on oluline võti mõrva lahendamiseks. Aga mis juhtus 60 aastat tagasi? Asjaosalised ei taha rääkida.

Mulle väga meeldib Läckbergi oskus kirjutada nii, et see võib ka päriselt juhtuda. Samuti mulle meeldib, et ta laseb lugejal osa saada sellest, mis siis tegelikult juhtus, kajastades nii minevikku kui tänapäeva vaheldumisi. See ei olekski nagu enam kriminaalromaan vaid perekonnadraama. See dünaamika erinevate tegelaste vahel on lihtsalt nii hea. Ootan juba, millal saan järgmise osa sarjast kätte võtta.

Eelnevad osad:

Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)