Elizabeth Macneal. Nukuvabrik (Pegasus, 2019)

nukuvabrikTõlkinud Marge Paal
384 lk.

Viimasel ajal ei ole minu suhe põnevusromaanidega enam väga hea olnud. Kuidagi ei ole olnud põnev ega kaasahaarav. Samamoodi algas ka see raamat, aga teose teine pool on kindlasti parem kui esimene.

Tegevus toimub 1850. aastal Londonis. Iris töötab koos oma kaksikõega proua Salteri juures nukupoes. Ta ei ole sellega rahul, ta soovib maalida. Selle asemel peab ta seal poes nagu puuris olema. Kuni ta kohtub ühel hetkel Louis Frostiga, kes palub teda endale modelliks. Iris leiab, et see on tema võimalus välja rabeleda ja unistused teoks teha. Hoolimata teiste arvamusest.

Samal ajal valmistub London Suureks näituseks ning Hyde Parki ehitatakse selleks sobiv koht. Hyde Parkis kohtub Iris topisemeister Silasega, kellele naine jätab tohutu mulje.

Sisust rohkem ei kirjuta, sest muidu ei ole põnev. Mulle ikkagi meeldis see raamat, hoolimata konarlikust algusest. Romaan on aeglase kulgemisega, aga see mind ei häirinud. Õhustik on sünge. Kõik see vaesus ja räpasus ja lootusetuse tunne. See tekitab masendava tunde, aga ometi hoidis see mind raamatu küljes kinni. Edaspidi läheb meeleolu küll paremaks, aga see vaesus ja räpasus ei ole kadunud. Ja kuidas üks kinnisidee võib inimesi mõjutada. Tegemist on autori debüüdiga ning ma tõesti ootan tema järgnevaid romaane. Paljutõotav igatahes.

Kaanepilt on muidugi ilus. Pegasus andis vist valida kahe kaanepildi vahel, mul on hea meel, et just see võitis.

Advertisements

Alex Michaelides. Vaikiv patsient (Pegasus, 2019)

vaikiv-patsientTõlkinud Raili Puskar
349 lk.

Mul on viimasel ajal mingi teema nende põnevikega. Pidevalt mind miski asi häirib nendes ja kuidagi ei ole leidnud seda, mis nagu väga-väga meeldiks. Nii ka selle “Vaikiva patsiendiga”. Raamat ei ole halb, võib-olla on mu maitse muutunud.

Alicia Berenson on raviasutuses, mis tegeleb psüühiliste probleemidega. Alicia ei ole rääkinud sõnagi sellest hetkest alates, kui ta tulistas oma abikaasat viis korda näkku. Miks ta seda tegi, kui nad armastasid teineteist? Ja miks ta keeldub rääkimast?

Teda püüab ravida psühhoterapeut Theo Faber. Ta on nimelt veendunud, et tema on ainus, kes suudab Alicia uuesti rääkima panna, kuigi teistel ei ole see kuue aasta jooksul õnnestunud.

Ja nüüd see, mis mind selle raamatu juures häiris. Selleks oli Theo tegelaskuju. Ta käis mulle juba alguses natuke närvidele. Püüdis olla nii kuradima hea ja õilis uurides, mis Aliciaga juhtus. Sageli eiras ta reegleid ja siis kui vahele jäi, käitus vagatsevalt ja alandlikult. Ja see, kuidas ta oma isikliku eluga toime tuli. Ühesõnaga närvidele käiv tegelane.

Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Ta on küllalt põnev, et edasi lugeda, kuigi vahel ajas Theo mind nii närvi, et ma panin raamatu käest ja lugesin teisi raamatuid või tegin ükskõik mida, et mitte “Vaikivat patsienti” kätte võtta. Ja peale Alicia päevikute lugemist, ma hakkasin midagi ka aimama lõpplahendusest. Raamatu lõpp oli igati sobilik.

Tahan kiita kaanekujundust. See kutsub lugema. 🙂

S. K. Tremayne. Tõde tõuseb, vesi vaob (Pegasus, 2019)

tõde-tõuseb-vesi-vaobTõlkinud Aive Lauriste
316 lk.

Olen lugenud Tremayne’i eelmiseid raamatuid – “Külmakaksikud” ja “Tulelaps“. Nüüd siis sain loetud kolmanda raamatu, mis eesti keelde tõlgitud. Autori käekiri on üsna sarnane kõigi raamatute puhul, nii et järjest ei soovita neid lugeda. Muutub tüütuks.

Aasta eelviimasel päeval oleks Kath Redway elu peaaegu lõppenud. Ta sõitis autoga Burratori paisjärve. Tal õnnestus sealt välja rabeleda, kuid elu peale õnnetust pole enam seesama, mis enne.

Tal on armastav mees Adam ja tütar Lily, kes on ilmselt Aspergeri sündroomiga, aga nad ei ole kindlad. Nad ei taha teda sildistada, nii et vanemad ei ole Lily’t arsti juurde viinud. Peale õnnetust on mees temaga jahe ja vaenulik ning jälgib teda kahtlustavalt. Lily on veelgi kummalisem kui enne ning mingil põhjusel kardab oma isa. Samuti räägib ta mingist mehest nõmmel. Kath ei saa aru, milles asi, sest ta ei mäleta midagi, mis toimus peale teist jõulupüha. Õnnetus on selle tema mälust pühkinud.

Raamatu algus ei meeldinud mulle eriti. Keelekasutus oli rabe ja Kathi suhtumine veider. Alguses on umbes selline lause, et tütar vaikib ja mees on sünge, aga mind ei huvita, olen õnnelik. Nagu misasja. Ühesõnaga Kathi suhtumine tundus alguses ikka väga veider. Tema perekonnal ei lähe asjad hästi ja tema on ikka õnnelik. Mulle eriti ei meeldi, kui raamatus on mina-jutustaja vormi kasutatud. Mõjub mulle millegipärast kummaliselt.

Kui sellest algusest üle sain, siis läks raamat paremaks. Suutsin sellesse sisse elada. Sellele aitas kaasa Dartmoori looduse kirjeldus. Need nõmmed ja sood ja hilistalvine aeg, kus on veel pime ja sünge ja väljas on tihe udu. Kõik see loob müstilise atmosfääri. Selle looduse keskel elab üksinduses naine, kes püüab selgust saada, mis temaga ikkagi juhtus 30. detsembri õhtul. Mulle meeldis, kuigi lõpp läks ikka liiga võikaks minu jaoks, aga see atmosfäär.

Pärast lugemist guugeldasin seda kohta ja selgus, et Dartmoori rahvuspark ja Burratori paisjärv on päriselt ka olemas ja piltidelt tundub, et on ilusa kohaga tegemist.

Siobhan Curham. Kuuvalgel unistajad (Pegasus, 2017)

Kuuvalgel unistajadTõlkinud Lii Tõnismann
319 lk.

Selle raamatu ostsin eelmise aasta novembris. Ma tegelikult ei plaaninud seda üldse osta, aga kui nägin, et soodukaga, siis mõtlesin, et miks mitte. Mulle meenus, et olin selle raamatu kohta ainult head kuulnud ja nii ta minu raamatute kuhja sattuski. Ostsin tookord päris palju raamatuid ning arve sai küllalt kopsakas. 😀 Aga ma ei kahetse, et selle ostsin, sest tegemist on tõesti hea raamatuga.

15-aastane Amber on üksildane tüdruk. Koolis ei ole tal sõpru, sest teised norivad teda, kuna teda kasvatavad kaks isa. Ja koduski tundub nagu üks isadest ei hooliks temast. Nii otsustab ta luua Kuuvalgel Unistajate seltsi, milleks talle andis inspiratsiooni üks Oscar Wilde’i tsitaat. Ainult, et keda sinna salajasse klubisse kutsuda. Üsna juhuslikult kohtub ta Maali, Sky ja Rose’iga ning peagi avastavad nad, et on üsna sarnased, kuigi samas ka nii erinevad.

See on kuidagi helge noortekas. Siin on küll tõsised probleemid nagu koolikiusamine, pereprobleemid ja suhteprobleemid, aga peale jääb siiski positiivsus, mis mulle meeldis. Mulle meeldis raamatu sõnum, et elus juhtub koledaid asju ja kõik ei lähe alati nii nagu tahaks, aga elu läheb edasi ning varsti on see kõik möödanik. Peale koledaid asju on võimalik, et elu läheb paremaks. Siin on küll natuke ka teismeliste draamat ning uksepaugutamisi, aga see ei häiri. Raamat näitab, kui oluline on noorele inimesel sõprade tugi ning teadmine, et ta ei ole oma murede ja probleemidega üksi. Soovitan lugeda!

Robert Bryndza. Külm veri (Pegasus, 2019)

külm-veriTõlkinud Raili Puskar
365 lk.

See on nüüd üks raamatutest, mida ma eesti keelde oodanud olen. Mul on hea meel, et õnnestus nüüd see läbi lugeda. Bryndza on endiselt hea. Püüdsin alustada “Veriapelsini” lugemist, aga see kuidagi ei edenenud. Tuju ei olnud kiita ning alustasin Bryndza raamatuga. Alguses tundus, et ma ei suuda raamatusse sisse elada, aga siis olin jälle sellesse nii märkamatult sisse mässitud, et kui ma seda lugeda ei saanud, siis muudkui mõtlesin sellele.

“Külm veri” on juba viies raamat Erika Fosteri krimilugude sarjast. seekordses osas tuleb Erikal ning tema meeskonnal tegemist teha järjekordse sarimõrvariga. Ühel päeval leitakse Thames’i jõest kohver, milles on tükeldatud surnukeha. Mõne aja pärast leitakse teine taoline kohver koos surnukehaga. Erika otsib juhtumis läbimurret, kui talle endale järsku kallale tungitakse. Lisaks röövitakse veel ringkonnaülema Marshi kaksikud.

Mulle Bryndza stiil meeldib. Ta on küll minu jaoks kohati liiga verine, aga ta kirjutab nii põnevalt, et enne ei saa pidama, kui raamat läbi on. Süüdlane või süüdlased selguvad siin õige pea, aga see ei takista lugemist. Huvitav on jälgida, kui palju nad politseist ees on ning mis hetkest olukord muutuma hakkab.

Lisaks meeldib mulle Erika kui peategelane. Ta on väga hea uurija, aga samas suhtlejana saamatu. Tema eraelu on ka paras segadus. Siin pole seda küll nii palju sisse toodud, aga natuke ikka. Mulle meeldib, et tema tausta on raamatus piisavalt, mitte pole keskendutud ainult juhtumi lahendamisele. Soovitan krimide ja põnevike austajatele.

Sarjas on ilmunud ka kuues osa. Loodan, et seegi peatselt eesti keelde tõlgitakse. Vaadates tõlkimise tempot, siis võiks eeldada, et kuues osa ilmub veel selle aasta jooksul.

Sarja eelnevad osad:

Tüdruk jääs” (2017)
Varitseja öös” (2017)
Mustjas vesi” (2018)
Viimne hingetõmme” (2018)

John Green. Kilpkonnad alla välja (Pegasus, 2018)

kilpkonnad-alla-väljaTõlkinud Pilleke Laarmann
247 lk.

Minu selle aasta üheks eesmärgiks on lugeda võimalikult palju enda isiklikke raamatuid. Neid on mul üle ootuste palju kogunenud. 😀 See John Green’i raamat kuulub ka nende hulka. Võitsin ta juba eelmisel aastal, aga kuidagi ei jõudnud lugeda. Nüüd andis lugemise väljakutse selleks tõuke. Mul on hea meel, et seda lõpuks tegin, sest tegu on suurepärase raamatuga, mida ma ilmselt tahan veel korra lugeda.

16-aastane Aza tundub esmapilgul nagu tavaline tüdruk oma parima sõbra ja koolieluga. Päris tavapärane tema elu siiski pole, sest ta maadleb sundmõtetega. Ta on tihti süüvinud omaenese mõtetesse ning pole harjunud palju rääkima. Sellepärast ei ole ta ka eriti huvitatud, kui tema parim sõbranna Daisy tuleb tema juurde jutuga, et miljardär Russell Pickett leidmiseni viiva info eest on välja pandud suur summa raha. Daisy aga ei anna alla ning soovib, et Aza soojendaks oma tutvust Picketti poja Davis’ega.

Tegemist on ühe mõnusa noorteraamatuga, mille lugemine edeneb kiirelt. Seda on lihtne ja ladus lugeda ning lisaks saab teada, milline elu on inimesel, kes vaevleb sundmõtete küüsis. Teoses on olulisel kohal ka sõprus ning armastus. Õnneks ei ole John Green kujutanud oma raamatus armastust palavalt nagu tavaliselt noortele suunatud romaanides tehakse, vaid pigem tagasihoidlikult ning kargelt. See sobis siia raamatusse. Mulle meeldis ka raamatu lõpp. Suurepäraselt lahendatud. Soovitan eelkõige noortele, aga lugeda võivad ka teised. John Green on suurepärane kirjanik.

Robert B. Cialdini. Mõjustamise psühholoogia (Pegasus, 2014)

mõjustamise-psühholoogiaTõlkinud Silja Truus
319 lk.

Ma enam täpselt ei mäleta, kes soovitas mul seda raamatut lugeda. Igatahes üks õppejõud loengus soovitas, et asjalik raamat. Asjalik on ta küll ning paneb asju paremini mõistma, aga mul oli seda kuidagi raske lugeda. Ei tea, kas lugemishetk polnud õige või segas mind miski muu. Eelnevalt olen seda ka paaril korral püüdnud lugeda, aga siis on pooleli jäänud. Seekord õnnestus ikka lõpuni lugeda.

Meid mõjustatakse ja samas ka me ise mõjustame teisi iga päev. Autor kirjeldab siin kuute mõjustamise printsiipi, mida enamasti kasutatakse: vastastikkus, kohustumine ja järjekindlus, sotsiaalne tõendus, meeldivus, autoriteetsus ja nappus. Kõik need printsiibid on juba väga pikalt ühiskonnas eksisteerinud ja iseenesest neis ei ole midagi halba. Need aitavad meil elus valikuid teha. Küll aga muutub asi siis, kui keegi püüab neid halbadel eesmärkidel ära kasutada.

Cialdini kirjutab kõigepealt, kuidas need printsiibid toimivad, mis nende eesmärk on ja kuidas ennast kaitsta. Raamatus on lisaks teoreetilisele jutule ka palju erinevate inimeste kogemusi. Nende hulgas ka mitmeid autori enda juhtumisi. Lisaks on veel palju illustratiivset materjali ning palju erinevaid katsete kirjeldusi.

Kasulik lugemine oli see küll, kuigi raskelt edenes. Kes meist poleks langenud mingi reklaami ohvriks. Hea on teada, kuidas mõtlevad ja toimivad inimesed ning firmad, kes tahavad meile oma kaupa müüa. Millistele nuppudele nad vajutavad, et me ikka ostaksime nende pakutavat. Samamoodi on võimalik mõjustada avalikku arvamust mingil teemal. Poliitikud kasutavad samuti neid võimalusi väga hästi ära.

Kõige huvitavam oli minu jaoks sotsiaalse tõenduse printsiip. Sellest lugemine haaras tõesti kaasa. Näiteks sain teada raamatust sellise huvitava asja, miks on nii, et terve hulk pealtvaatajaid ei osuta abi abivajajale, kes seda hädasti vajab, vaid lihtsalt kõnnivad mööda. Miks see nii on, saate raamatust teada.

Igal juhul soovitan selle raamatuga tutvuda. Annab palju kasulikku infot, kuidas teha paremaid valikud ja mitte lõksu langeda.