Colleen Hoover. Ei iial enam (Pegasus, 2017)

ei-iial-enamTõlkinud Pilleke Laarmann
335 lk.

Algul seda raamatut lugema hakates mõtlesin, et mis jama see on. Peategelaseks on noor naine Lily, kes kohtub ühel ööl ühe maja katusel kena meesterahva Ryle’iga. Mulle ei meeldinud see, kuidas Lily õhkas selle mehe järele nagu mingi teismeline. Umbes nii, et Ryle on nii ilus mees ja nii seksikas ja jumalik ja nii edasi. Eriti seksikas oli veel siis, kui mees kirurgirüüga haiglast koju tuli. (Kuigi minu meelest nad ikka vahetavad need ära, kui tööpäev lõppeb 😀 )

Seda õhkamist oli lihtsalt tüütu lugeda. Või olen mina juba nii kibestunud ja õel inimene, et selline asi mulle hinge ei lähe, aga minu jaoks oli see liiga imal. Vahepeal mõtlesin juba raamatu pooleli jätta, aga kangekaelne nagu ma olen, lugesin ikkagi edasi. Mul on hea meel, et seda tegin, sest pärast läks raamat paremaks. Kohe ikka väga palju paremaks.

Nad olid tegelikult täiesti erinevad inimesed. Lily tahtis suhet ja perekonda, Ryle’i huvitasid ainult üheöösuhted. Lõpuks läks asi muidugi nii kaugele, et neist sai perekond. Alguses oli kõik endiselt üks suur roosamanna ning Ryle tundub olevat liiga ideaalne, et tõsi olla. Tavaliselt ongi nii, et mis tundub ideaalne ei ole seda mitte. Nii ka siin. Aeglaselt hakkasid nende suhte kohale tekkima murepilved. Lisaks ilmub ootamatult välja ka Lily esimene armastus Atlas.

Hoover ise kirjutab raamatu lõppsõnas, et kirjutas selle romaani, et inimesed mõistaksid koduvägivalla all kannatavaid naisi. See on tema jaoks väga isiklik raamat. Peale selle raamatu lõpetamist ma ikkagi ei mõista, kuidas sa saad sellist inimest armastada, kes sulle niimoodi haiget teeb? Mis siis, et ta peale esimest korda tundub siiralt kahetsevat ja vabandavat ning lubab, et seda ei juhtu enam kunagi. Ma lihtsalt ei mõista. Eriti, kuna Lily isa oli vägivaldne ja ta nägi seda juba maast madalast ning oleks pidanud aimama, et peale esimest korda see ei lõppe.

Peale konarlikku algust selgus, et tegu on siiski väga hea raamatuga, mida soovitan kõigil lugeda. Peale seda õhkamisperioodi lõppu haaras nii kaasa, et ei saanud käest panna. Lugesin seda poole ööni.

Advertisements

S. K. Tremayne. Tulelaps (Pegasus, 2017)

tulelapsTõlkinud Matti Piirimaa
340 lk.

Järjekordne suurepärane raamat, mis suutis lõpuni endasse haarata. Algas see juba suurepäraselt Cornwalli kirjeldusega. See tundus nii gootilik ja samas ka idülliline. Noor abielunaine Rachel kirjeldab oma ideaalset abielu ja ideaalset kasupoega. Ja suur suur maja, mis on hääbumas ning mis vajab restaureerimist.

Kõik on ilus, kuni hetkeni, mil tema kasulaps Jamie hakkab Rachelile kummalisi asju ütlema. Kõige hullem on see, et need asjad lähevad ka täide. Ühel hetkel ütleb Jamie talle, et ta sureb jõulu esimeseks pühaks. Rachel ei oska sellesse algul kuidagi suhtuda, aga mida aeg edasi, seda enam ta arvab, et see võib tõeks saada.

Autor on loonud “Tulelapses” suurepärase pineva õhkkonna, kus sa jõuad juba kõiki kahtlustada. Kes Rachelit ähvardab? On see tema alguses ideaalsena tundunud abikaasa David? Kõik näib vihjavat temale. Või on see hoopiski Jamie ise, kes loodab, et tema paar aastat tagasi surnud ema tagasi tuleb? Või näebki poiss tulevikku? Samas võib-olla on Rachel lihtsalt hull, kellele pidev üksindus ja suur kõle maja on mõjunud. Ta kuuleb hääli ja näeb kummitusi.

Kõik need mõtted käivad mu peast läbi, kui seda lugesin. Kahtlustasin isegi Davidi natuke seniilset ema ja nende teenijatüdrukut. Vahepeal jõudsin mõelda isegi seda, et see Davidi esimene naine polegi surnud. Ja ma ei arvanud ikkagi lõpplahendust ära 😀

Seekord olen ma lõpuga rahul, erinevalt tema eelmisest raamatust, mida lugesin (“Külmakaksikud“). Kuidagi sobis siia. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad saladusi ja põnevust. See põnevus hakkab vaikselt raamatu alguses kerima ja jõuab haripunkti raamatu lõpus. Lugesin seda eile poole ööni, ei tahtnud üldse käest panna. Varuge endale aega selle lugemiseks, sest “Tulelaps” ei lase teid enne minema, kui läbi on. Mõnusalt sünge, pinev ja natuke gootilik õhkkond tõmbas mind kaasa.

Raamatus on ka fotod, mis illustreerivad natuke lugemist. Need on Cornwalli kaevandustest.

David Jonsson. Kõhusõber (Pegasus, 2017)

kõhusõberTõlkinud Birgit Neider
172 lk.

Peale eelmise raamatu lõpetamist vaatasin oma raamaturiiulit ja mitte ükski ilukirjanduslik teos, mis seal on, ei tundunud parajasti kutsuv. Nii otsustasin vahelduseks lugeda hoopis midagi muud. Seekord siis tervisliku toitumise alast raamatut. Olen neid ennegi lugenud. Vahel nende autoritega nõustunud ja vahel mitte. Seekord juhtus nii, et minu põhimõtete ja vaadetega see sobis. Järgimine on muidugi omaette teema. Ikka tuleb ette, et rämpstoit tundub ahvatlevam kui tervislik. Esiteks muidugi see, et ta on lihtsamini kättesaadav ja selle tegemisega ei pea reeglina vaeva nägema. Teiseks on see, et ta on odavam.

Raamatus kirjutatakse eelkõige toidust, mis rahustab kõhtu ja toob parema tervise. Autor kirjutab erinevatest kõhuprobleemidest (ärritunud soole sündroom, erinevad põletikud) ning milline toit aitab kõhul rahuneda ja millist peaks vältima. Soolebioota parandamiseks soovitab ta süüa hapendatud toite ja ka probiootikume, mis aitavad headel bakteritel pahade üle võimust võtta.

Samuti on juttu toidu mõjust kehale. Mismoodi toit mõjutab meie aju, tervist ja kaalu. Eraldi peatükk on bakteritest meie kõhus. Kes nad on? Kuidas nad mõjutavad meie isu ja kas bakterid teevad meid paksuks? Raamatust selgub, et teevadki paksuks. Oleneb muidugi sellest, mida sa sööd. Kui süüa rafineeritud suhkrut, jahu ja halbu rasvu, siis toidad halbu baktereid ja head jäävad nälga . Kui nendest loobuda ja hakata sööma terviktoitu, siis heade bakterite arv kõhus kasvab ja halbade oma kahaneb. Terviktoit on looduslik ja mitte liigselt töödeldud. Autor ei pea silmas seda, et terviktoit peaks olema toortoit. Terviktoidu hulka kuuluvad köögiviljad, juurviljad, puuviljad, marjad, pähklid, seemned, kala, koorikloomad, liha, toorriis, kinoa, toidukaer jne.

Raamatust selgub, et kõik, mida sa sööd mõjutab su keha. Ka seda, kuidas su keha haigustega toime tuleb. Selgub, et kõhus on häid baktereid, mis suudavad võidelda põletikega, kui neile vaid võimalus anda. See tähendab, et tuleb neid toita täisväärtusliku toiduga. Vältima peaks lisatud suhkruid, jahutooteid, täisfabrikaate ja poolfabrikaate.

Kui tahad hoolitseda oma tervise ja kõhu eest, peaksid esimese asjana tugevalt piirama suhkru tarbimist. (lk 54)

Autor peatub päris pikalt hormoonidel: insuliin, greliin (näljahormoon), leptiin jne. On palju erinevaid tegureid, mis reguleerivad meie näljatunnet ja täiskõhutunnet. Kui soolebioota on tasakaalust väljas, siis tekivadki erinevad probleemid.

Paljud arvavad, et see, kui palju ja kui tihti me sööme, on vaid tahte, iseloomu ja kotrolli küsimus. Ma siiski loodan, et see peatükk õpetas sulle, et koostoime on tegelikult palju keerulisem. Nälg, isu ja täiskõhutunne on füsioloogilised seisundid. Raske on endale ette kujutada, et keegi väidaks midagi sarnast mõne teise füsioloogilise seose, nt vererõhu kohta. Enamik vaataks mind imestunult, kui ma ütleks: “Või nii, sul on kõrge vererõhk – otsusta nüüd, et see hakkab vähenema.” Selline väljaütlemine tundub täiesti absurdne, aga isu ja täiskõhutunde kohta öeldakse seda ju iga päev ja see ei pane kedagi kulmu kergitama. (lk 89).

Autori sõnum on selline, et muuda oma soolebiootat, siis elab su kõht hästi ja tervel kehal läheb siis olemine paremaks. Ja seda mitte ainult nendel inimestel, kellel on kõhuga probleeme, vaid ka täiesti tervetel inimestel.

Raamatu lõpus on autor välja toonud mõned retseptid, mis on küllalt lihtsad ja mida ma plaanin järgi proovida.

Minu meelest üks asjalik raamat, kust leiab kõhusõbralike toiduainete loetelu, vastuse küsimusele, miks on hea süüa terviktoitu ja kas väide “veidi mustust puhastab kõhtu” kehtib. Asjalikult ja arusaadavalt kirja pandud. Lõpus on lisaks retseptidele välja toodud kasutatud kirjandus, millele autor on toetunud. Soovitan selle raamatuga tutvuda, et parandada oma elukvaliteeti.

M. L. Stedman. Valgus ookeanide vahel (Pegasus, 2016)

valgus-ookeanide-vahelRomaani “Valgus ookeanide vahel” põhjal on valminud ka samanimeline film, mis praegu kinodes jookseb. Mina tegin seekord pattu ja vaatasin enne filmi ja nüüd lõpetasin raamatu lugemise. Tavaliselt ma teen vastupidi, aga seekord ei jõudnud raamatut ära oodata.

Õnneks see minu lugemiselamust ei rikkunud. Ma teadsin küll, mida oodata, aga see ei seganud. Film on raamatule sarnane. Palju ei ole muudetud.

Raamatu tegevus toimub peale I maailmasõda, kui Tom Sherbourne naaseb sõjast Austraaliasse ning läheb Janus Rock’ile majakavahiks. Ta kohtub Isabeliga. Nad armuvad ja abielluvad. Pärast luhtunud lootusi last saada, on Isabel murtud. Ühel hommikul aga uhub ookean randa paadi, kus on surnud mees ja väike imik. Nad otsustavad imiku ise üles kasvatada.

See on üks parimaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Siin ei saa kedagi hukka mõista või kellegi poolt olla, sest raske on kõigil. Karm teema on nii hästi kirja pandud. Ja tegemist on autori debüütromaaniga. Ma loodan, et ta kavatseb veel kirjutada, sest mina igatahes tahan veel tema raamatuid lugeda.

Viimaste lehekülgede lugemise ajal pisarad lihtsalt voolasid. See oli südamlik ja nii nii kurb. Nii hästi kirjeldatud kõik need tunded ja emotsioonid. Filmi vaadates juba mõtlesin, et raamatus saab neid veelgi paremini kirjeldada ja autor ei petnud mu ootusi. Film oli hea ja raamat oli lihtsalt super. Soovitan lugeda!

John Green. Katherine’ite küllus (Pegasus, 2016)

katherine-ite-kullusMinu arvates on see seni üks John Green’i kehvematest raamatutest. Algus oli raamatul igav, teine pool oli õnneks parem. Igavaks tegi selle minu jaoks see, et suurt midagi ei toimunud ja kogu aeg käis üks matemaatika jutt. Ja matemaatika lihtsalt ei ole minu teema.

Natuke sisust ka. Peategelaseks on Colin Singleton, kes on nii öelda imelaps. Talle meeldib luua igasuguseid teoreeme ja anagramme ja seoseid erinevate asjade vahel. Samuti meeldivad talle tütarlapsed, kelle nimi on Katherine. Ta on käinud 19 Katherine’iga. Loendamine algas algklassidest. Nende tüdrukute ühiseks nimetajaks on see, et nad jätavad lõpuks Colini maha.

Peale viimast mahajätmist otsustab Colini sõber Hassan, et oleks aeg keskkonda vahetada ja minna ühele automatkale. Nii nad satuvadki linnakesse nimega Gutshot. Nad kohtuvad Lindsey Lee Wells’i ja tema emaga. Jäävad nende juurde pidama ja teevad natuke tööd ning kohtuvad erinevate inimestega.

Colin on nohik ja ta ei meeldi eriti omaealistele. Sealt tema probleemid alguse saavadki. Ta tahaks olla lahe. Raamat lahkab selliseid teemasid nagu tähtsus, laiskus, erinevad väärtused ja muud teismeliste probleemid.

Lõpetuseks üks väike jutukatke Lindsey Lee Wellsi suust, mis mulle selles raamatus kõige rohkem meeldis: “Ma muudkui luiskan. Ma pole kunagi mina ise. Vanakestega räägin lõunaosariikide murret; sinuga kaifin graafikuid ja sügavaid mõtteid; Coliniga olen Miss Ilus Särtsakas Printsess. Ma olen tühi koht. Kui sa eluaeg kameeleoni teed, siis jõuad lõpuks nii kaugele, kus miski pole enam ehtne. Sinu probleem on selles – kuidas sa ütlesidki-, et sa pole tähtis?” (lk. 166).

S. K. Tremayne. Külmakaksikud (Pegasus, 2016)

külmakaksikudOn üks pealtnäha normaalne perekond: ema Sarah, isa Angus ja kaksikutest tütred Kirstie ja Lydia, kes on nii sarnased, et isegi ema ja isa ei tee neil vahet. Kahjuks saab üks tütardest surma, kui ta kukub alla teise korruse rõdult.

Aasta pärast seda kurba sündmust kolivad nad ühele väikesele šoti saarele, kus on ainult vana majakas ja majakavahi hoone. Seal loodavad nad uuesti alustada oma kildudeks purunenud elu. Samal ajal hakkab Kirstie väitma, et tema on hoopis Lydia ja miks te mind Kirstieks kutsute. Kumb kaksikutest siis ikkagi surma sai? Miks see juhtus? Ja kes on süüdi? Hoolimata suurest salatsemisest Anguse ja Sarah vahel, hakkavad saladused ilmsiks tulema.

Tegemist on äärmiselt pineva psühholoogilise põnevikuga. Ma lugesin seda raamatut poole ööni nii, et kellaaeg ununes. “Külmakaksikud” jääb mind ilmselt pikaks ajaks painama. Autor kirjutab suurepäraselt, aga mulle ei meeldinud kaksiku surmani viinud sündmuste ahel. See tundub kuidagi labane ja liiga lihtsakoeline. Raamatu lõpplahendus oli ilmselt ainuvõimalik. Soovitan lugeda, aga ärge lõppu enne ära lugege!