Madli Pesti. Eesti teatri 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-teatri-100-aastat208 lk.

Suve tõttu jäi see raamat natuke venima. Kuidagi ei tundunud õige aeg selleks, kuigi alustasin lugemist juba juulis. Nüüd ta siis sai läbi ja väike jalutuskäik Eesti teatrilukku tehtud.

Raamat alustab Eesti rahvusliku teatri sünnist  – selle arengutest ja edusammudest, samuti repertuaarist ja näitlejatest. Alustatakse juba enne esimest iseseisvuse aega, aga raamat keskendub rohkem ajavahemikule iseseisvumisest kuni tänase päevani. Kajastatakse teatrite alustamist ja nende kujunemislugu. Millised olid nende repertuaar ja mis suunad teatris valitsesid, kes olid lavastajad ja teatrijuhid ning näitlejad, erinevad näitlemistehnikad ja kuidas aeg erinevaid teatreid mõjutanud on. Välja on toodud ka olulisemad etendused. Siin ei kajastata ainult suuremaid teatreid, vaid ka pisemaid (välja on jäänud kahjuks teater “Varius”).

See on ülevaatlik raamat, mis on vähestele lehekülgedele olulisema info ära mahutanud. Põhjalikumaks teatriajalooga tutvumiseks tuleks lisa lugeda, aga ülevaate siit saab. Lisaks tekstile on raamatus fotod erinevatest etendustest. Lugemine ise oli lihtne ja ladus ning edenes kiiresti.

Ma ise pean ennast suhteliselt teatrikaugeks inimeseks, kes eriti teatris ei käi. Sellest hoolimata on siin nimetatud tegelased ja enamik näidenditest tuttavad. Mäletan, kuidas teismelisena vaatasin telekast “Armastus kolme apelsini vastu” ja naersin. See elamus on mul siiani meeles, kuigi ei näinud seda etendust teatris vaid hoopiski televiisorist.

Mulle väga meeldib selle sarja kujundus. 🙂

 

Advertisements

David Lagercrantz. Tüdruk, kes peab surema (Varrak, 2019)

Tüdruk, kes peab suremaTõlkinud Kadri Papp
320 lk

Raamatu lõpetasin küll juba teisipäeval, aga kohe üldse pole kirjutamiseni jõudnud. Nüüd siis parandan selle vea.

Mul oli väga hea meel, kui nägin kevadel, et see raamat augustis ilmumas on ja nii see raamat enda raamaturiiulisse soetatud saigi. Eelnevad osad ka kõik kenasti riiulis olemas.

Asusin õhinaga seda raamatut lugema, samas väike kurbusenoodike oli ka sees, et ikkagi viimane osa. Sellest on küll kahju, sest tegemist on ühe suurepärase sarjaga.

Ühest Stockholmi pargist leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Kes ta on ja kust ta tuli, seda ei tea  keegi. Politseil ei õnnestu tema isikut kindlaks teha. Ainus niidiots on see, et tema kalli jope taskust leitakse Mikael Blomkvisti telefoninumber. Mikael ei ole üldse huvitatud sellega tegelema. Tema ei tea, kes see kodutu oli ja  miks tal oli seljas kallis jope ning selle taskus tema number. Mikael on natuke tülpinud ja soovib hoopis puhata. Lugu aga ei anna talle ikkagi rahu, nii et ta asub uurima, mis värk selle mehe surma taga on.

Raamatu teise liini keskmes on muidugi Lisbeth Salander, kes on riigist lahkunud ning siirdunud Moskvasse oma õe jälgi ajama, et teda lõplikult hävitada. Kõik ei lähe aga päris nii nagu Lisbeth lootis.

See oli mõnus ja kiire lugemine. Seekord oli tegevus natuke jõhkram kui eelmises osas, aga selle eest oli põnev. Tõesti nii põnev, et ei saanud käest panna ning tuli lugeda ka uneajast. See raamat on kõigile põnevuseaustajatele. Ma usun, et kes sarja eelmised osad on läbi lugenud, loevad kindlasti läbi ka selle. Mina igatahes soovitan.

Brian Azzarello. Joker (DC Comics, 2008)

jokerIllustreerinud Lee Bermejo
127 lk.

Minu esimene DC graafiline romaan. Ausalt öeldes ma natukene kahtlesin raamatukogus kas seda üldse võtta, sest kaanepilt on väga ehmatav ja rõve. Ei taha seda vaadatagi, aga uudishimu sai minust võitu. Tahtsin sellest tegelasest rohkem teada, sest temast on nüüd varsti film tulemas. Kuigi see raamatuke on tulevasest filmist ilmselt erinev.

Sisust nii palju, et Joker on kõigile ootamatult saanud hullumajast välja. Sealt tulles avastab ta, et tema endised kamraadid on tema impeeriumi omavahel laiali jaganud. Joker ei jäta seda asja nii ja alustab tapatalguid.

Ma ei saa seda kõigile soovitada, sest see oli päris jõhker lugemine ja vaatamine. Verd voolas ojadena. Ma olen tavaliselt suht nõrganärviline, aga mind seekord see isegi ei häirinud. Oli hoopis põnev teada saada, et mis Jokerist raamatu lõpus saab. Raamat oli kergesti jälgitav ning edenes kiiresti. Alguses, kui ta kätte võtsin, tundus ta suht paks, aga mul kulus täpselt tunnike, et see läbi saada. Pildikeel oli sünge ja groteskne, aga no sobis selle tegelasega täiuslikult. Ma ei kahetse, et seda kätte võtsin.

Augusti kokkuvõte

Nii kiiresti see suvi ongi möödunud. Juba on meil 1. september. August on mul selle aasta kõige parem lugemiskuu senini. Vähemalt lehekülgede arvu poolest. Sellele aitas kaasa paari nädalane puhkus. Raamatud, mida kaasa valisin, olid ka head. Lugesin peamiselt naistekaid, reisiraamatuid ja krimiraamatuid, sekka natuke mütoloogiat ka. Ühte konkreetset lemmikut on seekord raske välja tuua ja otseselt väga pettumust valmistavat raamatut ka ei olnud.

Isiklikest raamatutest sain läbi loetud neli, lugemise väljakutse teemadest sain täidetud kolm. Lugemise väljakutse teemadest on loetud 34, lugemata on veel 19 teemat. Ehk jõuab aasta lõpuks ikka läbitud selle. Augusti nutika raamatukoguhoidja ja teaduskirjanduse väljakutsed sain ka tehtud.

Loetud raamatuid: 15
Loetud lehekülgi: 4560
Kõige õhem raamat: Lauri Räpp “Maailma lõpus on kohvik” (192 lk)
Kõige paksem raamat: Neil Gaiman “Ameerika jumalad” (642 lk)

Augusti raamatud

Hendrik Relve. Kiviaja puudutus (Varrak, 2017)

kiviaja puudutus KAAS OK.indd223 lk

Siin raamatus kirjeldab Hendrik Relve oma reisi Uus-Guinea saare džunglisse. Ta läheb sinna, sest tunneb huvi korowaide vastu. Korowaid on metsarahvas, kes elab keset džunglit. Nende majad asuvad puude otsas ja nende juurde pääsemiseks on vaja läbi teha paaripäevane džunglirännak.

Korowaid elavad endiselt nagu kiviajas. Isegi kivikirved on veel kasutusel. Muidugi on osa neist juba tänapäevase tsivilisatsiooniga kokku puutunud ning sellest natuke mõjutatud, aga päris paljud elavad samamoodi nagu nende esivanemad omal ajal. Relve kirjeldabki siin raamatus, kuidas tal tekkis tahtmine selline raske reis ette võtta, mida ta reisil koges ja metsarahva kommetest ja tegemistest.

Korowaid elavad täiesti loodusega kooskõlas. Nad ei hari maad. Toit tuleb kõik džunglist ning selleks ei pea üldiselt väga palju vaeva nägema. Aega nad ei mööda ja numbrid pole tähtsad, nii et enda vanust nad ka ei oska öelda. Tundub pealt vaadates selline pingevaba elu, aga kunagi ju ei tea, mis mured neil on.

See oli selline silmiavav raamat. Olen teadlik, et tänapäeval on leitud džunglitest hõime, kes elavadki niimoodi, aga seda kõike lugeda ja vaadata oli huvitav. Nende eluviis on meie omast nii erinev, aga inimloomus on ikkagi sarnane. Raamat oli lihtsalt loetav, sellele aitasid kaasa rohked fotod ja raamatu lõpus QR-koodidega vaadatavad videod. Tunnistan, et tõukude söömist ei suutnud vaadata.

Neil Gaiman. Ameerika jumalad (Tänapäev, 2003)

ameerika jumaladTõlkinud Tiina Randus
642 lk.

Mul peaks olema vist nüüd kõik eesti keeles ilmunud Gaimani raamatud loetud, välja arvatud see, mis ta Pratchettiga koos on kirjutanud. “Ameerika jumalaid” plaanisin ka juba pikalt lugeda, aga millegipärast tema paksus hirmutas mind. Ma ei saagi aru miks.

Nagu Gaimanile omane on seegi raamat omapärane ja väga huvitava fantaasialennuga. Alguses tundus mulle selline road-trip’i raamat, kus on lihtsalt üks kulgemine. Seda oli mõnus lugeda, aga muutusin natuke kannatamatuks, et mis selle loo mõte on ja kuhu see välja peaks jõudma. Õnneks ma ei pidanud pettuma, ootamatud sündmused ikkagi tulid omal ajal ja need olid põnevad. Rääkimata sellest tegelastegaleriist, kes lugejate silmade eest läbi astub. Kirev ja mitmekesine, sest Ameerikas on palju jumalaid. Nad on siia toonud inimesed, kes on neisse uskunud. Teadupärast on inimesi Ameerikasse igalt poolt sisse rännanud ja kui iga rahvuse kild toob oma jumalad kaasa, siis neid saab palju. Ameerikas on lisaks vanadele jumalatele tekkinud ka uued – näiteks tehnika ja meedia jne.  Vanad jumalad on nõrgaks jäänud, sest neid enam eriti ei usuta, aga ikkagi nad veel elavad ja loodavad. Jumalate kõrval leiduvad siin raamatus ka mõned inimesed. Näiteks peategelane Shadow-nimeline mees. Oi, kuidas mulle meeldis tema naine. Gaiman suutis ta ikka nii meeldejäävaks kirjutada.

Kellele Gaimani raamatud meeldivad, aga see on lugemata, siis kindlasti soovitan lugeda. Soovitan teistele ka, sest autori fantaasia on huvitav ja tema tegelased meeldejäävad. Ja mida rohkem tead erinevate maade mütoloogiast seda parem. Üks mõnus lugemiselamus on garanteeritud.

Diane Chamberlain. Unistuste tütar (Ersen, 2019)

unistuste-tütarTõlkinud Marja Liidja
376 lk

Chamberlain on jällegi üks neist autoreist, kelle peale võib kindel olla, et ta sind alt ei vea. Järjekordne mõnus raamat temalt, mida ajaviiteks lugeda.

Carly Sears on noor naine, kes hiljuti kaotas oma mehe Vietnami sõjas. Tema ainsaks lohutuseks on see, et ta on rase. Tema rõõm ei kesta kaua, sest ühel hetkel ütleb arst talle, et tema sündimata lapse süda on haige ning ta ei jää tõenäoliselt ellu. Carly muretseb ning ei tea, mida teha, kuni tema õemees Hunter ütleb, et on üks lahendus. See on hirmutav lahendus ning Carly ei tea, kas teda võib uskuda. Lõpuks ta muidugi otsustab riskida, sest naine on valmis oma lapse pärast tegema kõike ning kaotada pole tal enam midagi.

Mulle väga meeldis. Esiteks oli see lahendus, mida Hunter Carly probleemile pakkus, ootamatu. See on väga hea, kui autor suudab üllatada. Teiseks oli kaasahaarav jälgida, kas kõik läheb õnneks ja mis siis saab, kui asi valesti läheb. Raamatu teema läks ka südamesse – mida kõike emad teevad oma laste heaks. See ei ole klassikaline armastusromaan, vaid raamat emaarmastusest.