Maria Adolfsson. Tormihoiatus (Ühinenud Ajakirjad, 2019)

TormihoiatusTõlkinud Kadi-Riin Haasma
437 lk.

Adolfssoni esimene raamat (“Eksisamm“) mulle suurt muljet ei avaldanud. See oli hea, aga ei midagi erilist. Samas teadsin, et kui tuleb sarjale teine osa, siis ilmselt ikka loeksin läbi. Pean ütlema, et teine osa on parem kui esimene.

Kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby on peale eelmist uurimist kodus haiguslehel ning parajasti peetakse jõule. Ta on natuke tüdinenud seltskonnast ning soovib olla omaette. Just sellisel hetkel ta saab töölt kõne, et Noorö saarelt ühest karjäärist on leitud surnud mees. Nii sukeldub Karen uurimisse ja sellega pole veel kuigi kaugele jõutud, kui juba leitakse teine laip.

Karen Eiken Hornbyl on nüüd käed-jalad uurimisega tööd täis, kui endast annab märku tema eraelu. Üks tema sõber on hädas ja Karen teeb meeleheitlikke samme, et teda aidata.

Teine osa suutis mind palju rohkem kaasa haarata kui esimene. Siin on küll kasutatud mitmeid võtteid nagu ikka tänapäevastes krimiraamatutes kasutatakse. Peategelasel on oma probleemne elu. See ei ole siin küll esiplaanil, aga ikkagi antakse märku, et tal on oma deemonid. Muidugi satub ta lõpuks hätta, aga kõik lõppeb tema jaoks ikka õnnelikult.

Veel mulle meeldib romaani tegevuspaik – Doggerland. Saarestik asub Põhjameres Taani ja Suurbritannia vahel. Raamatus on see küll välja mõeldud, aga kunagi enne meie aega on olnud selline maamassiiv, mis ühendas Suurbritanniat Euroopa mandriosaga, aga lõpuks ujutas vesi selle üle. Autor on mõelnud sellele asukohale mõnusa põhjamaise atmosfääri, kus süngust on ikka omajagu.

Andrus Kasemaa. Vanapoiss (Kultuurileht, 2019)

lrk-17-18-2019-andrus-kasemaa-vanapoiss108 lk

See on nüüd ilmselt selle aasta suurim pettumus. Täielik piin oli seda raamatut lugeda. Ma oleksin selle pooleli jätnud, aga ei viitsinud enam lugemise väljakutse teemasse sobivat raamatut otsima hakata. See raamat ajas mu kohati päris marru.

Mulle millegipärast jäid siit raamatust meelde ainult negatiivsed emotsioonid ja mõtted. Terve see raamat oleks nagu skisofreeniku kirjutatud. Ta kirjutab siin, kuidas ta vihkab inimesi, naisi, geisid  (kuigi see vanapoiss on siin ise gei) jne. Üldse vihkab kõike ja kõiki. Eesti on nii kole ja tema ei taha siin elada, aga samas kuskil mujal ka ei taha olla. Loodab, et tuleb Venemaa ja hävitaks siin kõik senise ära. See jääb mulle siit raamatust meelde. Siin oli muidugi ka natuke ilusamaid mõtteid looduse teemal, aga minu mõtteis jäi kajama see, kuidas kõik on nii kole ja vastik ja kuidas see vanapoiss midagi ei salli.

Ma ei tea, kas see peaks olema mingi sarkastiline vaade tänapäeva ühiskonnale, aga mulle selline stiil ei sobinud. Kõik see negatiivsus ja koledus, mis siin on. Mul on tunne nagu see valguks kõik mulle peale ja ma tahan peale selle lugemist minna duši alla ja selle kõik endalt maha pesta.

 

Edgar Valter. Pokuraamat (Rahva Raamat, 2019)

pokuraamatIllustreerinud Edgar Valter
144 lk

Vahelduseks üks selline tore lasteraamat. See on tõesti tore raamat, kus mitte midagi halba ei juhtu.

On ühed sellised tegelased nagu pokud. Nad näevad välja nagu mättad. Neile meeldib elada parajalt niiskel maapinnal, kus on ligidal nii mets kui lagedamaid alasid. Veekogu peab ka olema, muidu pokude jalatallad hakkavad kihelema. Ühel hetkel aga nende kodukoha muld muutub liiga kuivaks ning nad peavad endale uue elupaiga otsima. Muidu paikse eluviisiga Pokud asuvad rännakule. Ja jõuavad nad lõpuks ühe majakese juurde. See meeldib neile väga. Seal elavad kass ja koer ja üks vana mees.

Siin raamatus suurt midagi ei juhtu. Selline mõnus olesklemine ja loodusega kooskõlas oleva elu kirjeldus. Rahulik ja heatahtlik raamat. Kindlasti lastele mõnus lugemine. Valteri pildid on ka muidugi vaimustavad.

 

Olavi Antons. Minu Tenerife (Petrone Print, 2019)

minu-tenerife-kompassiga-kliimapagulane327 lk.

Selle raamatu juures köitis mind alguses kaanepilt, kassiarmastaja nagu ma olen. Ja kollakat-oranžikat-punakat tooni kassid on mulle juba väikesest peale sümpatiseerinud. Õnneks raamat ise ka pettumust ei valmistanud.

Autor räägib mõnusa huumoriga, miks ta üldse Tenerifele läks, kuidas ta seal hakkama saab ja mis elu ta seal elab. Põhiliselt on juttu muidugi oma firma (Tenerife Kompass) asutamisest ja käima tõmbamisest ning erinevatest asjaajamistest Tenerife moodi. Oli väga omapärane lugemine näiteks sellest, kuidas autor tutvustab ühele turismitöötajale, mis asi on google maps ja imestust selle üle, et pangajuhataja laua peal ei ole arvutit. Veel räägib autor Tenerifel kohatud inimestest ja muidugi oma kassidest.

Mulle väga meeldis autori stiil. Jutt tal jooksis ja raamat on kirjutatud mõnusa huumoriga erinevatest seikadest Tenerifel. Raamatu algus meeldis mulle rohkem, lõpp vajus natuke ära, aga tegemist on siiski hea lugemiselamusega. Soovitan ikka lugeda! Hoopis teistsugune Tenerife koorub siit välja, mida tavaline turist ei pruugi märgata. Raamatu lõpus on ka mõned nõuanded Tenerife külastajatele.

Lars Kepler. Mänguväljak (Pegasus, 2016)

MänguväljakTõlkinud Maiu Elken
317 lk

Minu esimene tutvus Kepleriga. Ilmselt jääb see pikaks ajaks ka viimaseks tutvumiseks temaga. No ei olnud see minu raamat.

Jasmin Pascal-Anderson on sõjaväelane, leitnant. Ta sai Kosovos haavata. Ta süda seiskus natukeseks ajaks ning selle aja jooksul jõuab naine ühte vägivaldsesse sadamalinna. Arstide arvates on tal aga hoopiski posttraumaatiline psüühikahäire, mida ravima hakatakse.

Aeg läheb mööda. Jasmin elab oma elu. Talle sünnib poeg, kelle nimeks saab Dante. Kui Dante on viie aastane, siis nad satuvad autoõnnetusse ning Dantet on vaja opereerida. Selleks peavad arstid korraks ta südame seisma panema. Jasmin mõistab, et Dantel on vaja abi, et sadamalinnas ellu jääda ning järgneb pojale sinna.

Peaks olema põnev lugemine, aga mina ei suutnud kuidagi sinna sisse elada. Alatasa avastasin, et peale natukest aega lugemist panin raamatu kõrvale ja võtsin teise. Ja mida rohkem ma seda lugesin, seda vägivaldsemaks ja verisemaks läks. Minu jaoks oli selles raamatus liiga palju julmust. Eriti laste vastu. Lõpp oli küll põnevam, et kuidas nad sellest olukorrast välja tulevad, kui tulevad, aga kahjuks see siiski üldmuljet ei parandanud.  Minu jaoks tundus see põnevus ja tegevus siin liiga punnitatud.

Matt Fraction. Hawkeye. 2. Little hits (Marvel Comics, 2013)

Hawkeye,2Illustreerinud David Aja, Francesco Francavilla
133 lk

See on teine osa Hawkeye seeriast. See koosneb erinevatest väikestest lugudest, kus Hawkeye võitleb erinevate tegelastega oma lahinguid. Kõige pealt on seal üks suur torm, mis ähvardab linna maatasa teha, seejärel on tal probleemid oma tehnikaga ja ühe jõuguga ja muidugi tekib tal sekeldusi naistega. Loomulikult kuulub selle juurde ka see, et teda tahetakse tappa.

Minu jaoks oli seda osa kuidagi raske lugeda. Ma ei suutnud kuidagi keskenduda ja tundus olevat natuke igavavõitu. Seekordne koomiks tundus kuidagi hüplik olevat. Ilmselt oli asi selles, et siin on erinevad lood ja ma ei suutnud nii kiiresti ühelt teisele üle minna. Igatahes ma ikkagi jätkan Marveli tegelastest lugemist. Loodan, et järgmised meeldivad rohkem.

Marta Breen, Jenny Jordahl. Naiste võitlus (Tänapäev, 2019)

Naiste võitlusIllustreerinud Jenny Jordahl
Tõlkinud Maarja Siiner
121 lk

Kui nägin, et see raamat on ilmumas, siis teadsin kohe, et tahan raamatut lugeda. See raamat mulle pettumust ei valmistanud.

Juba pealkirjast võib järeldada, et see raamat räägib naiste võitlusest oma õiguste eest. Alustab see 150. aasta tagusest ajast, kui naise eest tegi otsuseid mees. Alguses oli selleks isa ja pärast abiellumist naise mees. Naised ei saanud osaleda valimistel, neile ei antud samasugust kooliharidust nagu meestele, nad ei saanud ise endale elatist teenida ning omada kinnisvara. Isegi oma keha üle ei tohtinud otsustada. Need on asjad, mis meile tänapäeval tunduvad naistega seoses loomulikud.

Osadel naistel sai sellisest elust villand. Nad hakkasid kogunema ning nõudma endale meestega võrdväärseid õiguseid. Siin raamatus ongi kajastatud ülevaatlike sammudega, kuidas see toimus, milliseid meetmeid kasutati ja kuhu me praegu oleme välja jõudnud.

See oli kiire ühe õhtu lugemine. Tegemist on graafilise romaaniga. Raamat on ülevaatlik, ei lähe teemaga väga süvitsi, aga olulisemad märksõnad, kuupäevad ja tegelased on välja toodud. Natuke omapärane, aga selle eest väga hea lugemine olulisel teemal. Samuti mulle meeldib raamatu pildikeel ja see, kuidas erinevate teemade juures on kasutatud erinevaid värve. Ma igatahes soovitan selle teosega tutvuda.