Kevin Alan Milne. Heategu, mis muutis kõike (Ersen, 2016)

heategu-mis-muutis-kõikeSee raamat on nüüd üks pisarakiskuja. Lihtsalt nii kurb raamat. Lugesin selle ühe päevaga läbi, nii et läheb väga kiiresti. Kohati tundsin, et lugemistempo on mu jaoks isegi liiga kiire. Ilmselt nende raskete teemade tõttu, mida raamatus kajastatakse.

Raamatus kirjutatakse tegevus lahti mitme tegelase vaatenurgast. Asi saab alguse, kui sureb Nathan Steen ja temast jäävad maha kaks last ja abikaasa Halley. Lapsed Alice ja Ty ning Halley püüavad kõik oma leinaga kuidagi hakkama saada.

Nathan oli hea mees ja isa. Lisaks meeldis talle teha heategusid, et aidata naabreid, sõpru, tuttavaid ja võõraid. Järsku avastab Halley peale mehe surma tema tööarvutit lugedes, et Nathan on talle kogu aeg valetanud. Selgub, et mees on enne teda abielus olnud ja tal on üks tütar veel. Ning kõigele lisaks suhtleb ta oma naise selja taga endise naisega.

Teised püüavad sellega kuidagi leppida, kuid Alice ei usu seda, sest isa on talle öelnud, et ta on tema ainuke tütar. Alice usub isa. Nädal peale isa surma lähebki Alice otsima naist, kellega tema isa enne abielus oli.

Raamatus jutustatakse ka endise naise Madelaine’i lugu ning peaaegu kõik saladused tulevad ilmsiks. See on lihtsalt nii kurb lugu, et pisarad tulevad silma.

Siin raamatus on kaks suuremat teemat, millest räägitakse. Need on koolikiusamine ja leinaga toimetulek. Valusad teemad mõlemad. Kellele need ei sobi, siis peaks sellest raamatust eemale hoidma. Muidu selline kiire lugemine, kuigi raamat on tiheda kirjaga.

Keegi oli teinud Facebook’i Nathani meenutamiseks lehekülje, kus siis inimesed kirjutasid tema heategudest. Vot see natuke häiris mind. Tahtsin lugeda lugu ühe jutiga, sest oli põnev, aga vahele oli torgatud need heategude kirjeldused, mis katkestasid jutu. Muidugi oleks need saanud ka vahele jätta, aga ikkagi.

Raamatu lõpus selgus, et need on inimestega päriselt juhtunud, sest autor palus Facebookis, et inimesed jagaksid temaga heategusid, mida nad ise on teinud või mida neile on tehtud.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

Nicola Yoon. Sina minu kõrval ja maailm meie vahel (Päikese Kirjastus, 2016)

sina-minu-kõrval-ja-maailm-meie-vahelVahelduseks sattus kätte üks noortekas, mille lugemine edenes ootamatult kiiresti. Seda ilmselt tänu raamatu ülesehitusele. Raamatus on palju pilte ja kohati on teksti esitatud sõnumite või märkmetena. Pildid on joonistanud autori abikaasa David Yoon.

Maddy on elanud terve elu kodus, kust ta ei ole 17-ne aasta jooksul lahkunud, sest ta on haige. Iga asi võib talle mõjuda surmavalt. Ta on olnud oma eluga rahul ja õnnelik. Ainsad inimesed, kellega ta kokku puutub on tema ema ja hooldusõde Carla. Kuni ühel päeval kolib tema naabermajja uus perekond.

Nii näeb ta esimest korda Ollyt. Ta on pikk, sihvakas ja kannab musta. Maddy aimab, et ta armub Ollysse ja sellest tuleb tõeline katastroof, sest ühel hetkel ta ei suuda enam leppida oma senise maailmaga. Ta soovib Ollyga kohtuda ja minna välja maailma. Loomulikult ema ei luba seda ning sellest saavad alguse kõigi tegelaste elusid muutvad sündmused.

Maddy tunneb peale Ollyga kohtumist, et tema senine maailm on kitsaks jäänud ja ta ei suuda enam leppida senisega, vaid soovib enamat. Kas tema soovidel on määratud täide minna või jäävad need ainult unistuseks?

Alguses ei suutnud see raamat, mind köita. Tundus liiga lihtsakoeline ja seda jäi varjutama eelmine raamat, mis oli suurepärane. Kui eelnev raamat oli väga hea, siis mõnikord järgmisena loetu kahvatub. Nii juhtus mul seekord siis raamatuga “Sina minu kõrval ja maailm meie vahel”. Raamat oli minu meelest natuke ette aimatav. Sellest hoolimata oli lõpp raamatul kaasahaarav.

Üks asi, mis mind selle raamatu puhul natuke häirib, on see, et mulle ei jää kuidagi raamatu pealkiri meelde. Inglise keeles on selle pealkiri “Everything, Everything”. Ma saan aru, et seda eesti keelde tõlkida võib olla raske ja tegelikult eestikeelne pealkiri sobib sellele raamatule, aga kahjuks on minul raskusi selle meeldejätmisega.

Raamatust on õige pea tulemas ka film, mida plaanin kindlasti vaatama minna (filmi trailer) . Julgen raamatut soovitada nii noortele kui ka vanematele. Hea meelelahutus, kus on kurbust, rõõmu, kaotusvalu, kõike.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Narine Abgarjan. Taevast kukkus kolm õuna (Tänapäev, 2016).

taevast-kukkus-kolm-õunaArmeenia muinasjutud lõpevad tihti sellega, et taevast kukub kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas, aga kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse.

Selle raamatu tegelased elavad ühes kõrvalises Armeenia mägikülas. Sinna viib ainult üks kitsas teeke ja seegi kadumas. Külas elavad vanemad inimesed, noored on kas surnud või lahkunud.

Küla on hääbumas, aga selle eest on inimesed seal kokkuhoidvad ja üksteist aidatakse alati. Sellesse õhukesse raamatusse (192 lk) mahub mitmete tegelaste elulugu. Sageli juba surnud inimese, kelle elulugu antakse meenutuste kaudu edasi. Raamatu tegevus toimub muidu aasta ja ühe kuu jooksul.

Neil inimestel on olnud keeruline elu. Paljud nende sugulased ja lähedased surid, kes maavärina tõttu, kes sõjas ja kelle viis minema mitme aastane näljahäda. Hoolimata sellest on nad siiski rõõmsad ja usuvad, et elu läheb edasi.

Nii reaalselt on kirjeldatud väikese Marani-küla elu, et pilt tuleb majadest ja tegelastest silme ette.

Mulle tohutult meeldis see raamat oma lihtsuses ja siiruses. Juba esimesest lausest peale köitis see raamat mind.

Reedel, kohe pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis Sevojantsi Anatolia surema.

Enne kui teise ilma minna, kastis ta hoolikalt juurviljaaeda ja puistas kanadele varuga sööta – ei ole ju teada, millal naabrid avastavad tema elutu keha, linnud ei saa ometi söömata ringi käia. (lk. 7).

Loomulikult ta ei surnud. Suremise asemel vapustab kogu küla ja Anatoliat  ennastki uudis, et ta on rase. Ega sellest muidu midagi polekski, aga Anatolia on 58-aastane.  Raamatu esimene ja kolmas osa keskenduvadki Sevojantsi Anatoliale ja tema mehele.

Hoolimata kõigist hädadest, milles raamatus kirjutatakse, jättis raamat minu hinge sooja tunde. Peale selle kirjutab autor väga hästi ja tõlge on ka hea. Julgen soovitada, hea lugemiselamus garanteeritud! 🙂

Siia lõppu veel paar autori stiilinäidet.

“Kui issand tahab inimest karistada, siis esimese asjana võtab ta temalt mõistuse,” vangutas Ovanes pead, pahvides kibedat tubakasuitsu. (lk. 36)

“Su iseloom on vanusega päris käest ära läinud. Solvud pisiasjade peale,” ohkas Valinka.
“Ära tekita neid pisiasju, siis ma ei solvu.” (lk. 106)

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kate Hamer. Tüdruk punases mantlis (Eesti Raamat, 2016)

tüdruk-punases-mantlis“Tüdruk punases mantlis” on järjekordne põnev raamat, mida lugema sattusin.

Beth ja Paul on äsja lahutanud oma abielu. Neil on väike tütar Carmel. Carmel on natuke eriskummaline ja oma mõtetesse kaduv ning armastab tohutult punast värvi. Peale lahutust klammerdub Beth oma tütre külge nagu kartes tedagi kaotada. Ja siis ühel päeval see juhtubki. Carmel kaob. Otsimine on pingeline, aga mitte ühtegi juhtlõnga ei ole.

Samal ajal viib mees, kes Carmelile tutvustas ennast tema vanaisana, tüdruku minema. Ta väidab Carmelile, et tema ema sai autoõnnetuses surma ja isa ei taha temast enam midagi teada, sest tal on uus elukaaslane. Carmel satub omapärasele teekonnale.

Ema muidugi süüdistab ennast, et ta oli lohakas ja vastutustundetu. Ei hoidnud tütrel piisavalt hästi silma peal. Kuid see kõik on kasutu. Ometi see vaevab teda. Tüdruku kadumise juures on ka üks hea külg. Beth ja Paul lepivad ära, ning Beth ja Pauli uus elukaaslane Lucy sõbrunevad.

Mind ajas vihale see mees, kes Carmeli minema viis.  Õige pea muidugi selgub ka, miks ta seda tegi.  Väga isekas mees. Ainult omakasu peal väljas. Kuidas saab üks inimene olla nii loll ja ajupestud? Arvata, et ainult sina elad õigesti ja sul on õigus teiste eludesse niimoodi sekkuda. Lugesin ja mõtlesin, et tahaks sellele mehele virutada.

Jutustus on kirjutatud vaheldumisi nii ema kui tütre pilgu kaudu. Autor annab hästi edasi ema kaotusvalu ja tütre leina ning igatsust ema järele.

Raamat on autori debüütromaan ja see on suurepäraselt kirjutatud. Hakkad vaikselt lugema ja pinge muudkui kerib ja kerib. Ootad, et millal see moment tuleb, kui tüdruk leitakse. Või siis ei leita. Tahad teada, millega see kõik lõppeb ja see sunnib lugema ka uneajast. Pinge ja põnevus säilib raamatu lõpuni. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust.

 

 

 

 

 

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Margit Prantsus. Minu Iisrael (Petrone Print, 2017)

minu-iisrael-kuidas-tõlkida-sabatitJärjekordne raamat Minu-sarjast sai läbi loetud. See peaks olema sarja 98. raamat. Ma väga ootasin selle raamatu lugemist ja õnneks ei pidanud pettuma. Raamatust jäävad mulle meelde lõbusad ja helged toonid.

Autor elab kolm aastat Iisraelis. Alguses ta satub elama Jeruusalemma äärelinna religioossesse juudi perekonda, kus ta töötab nende juures koristajana. See maja on muideks 6-kordne. Samuti õpib ta heebrea keelt  ja muusikat ning kohtub mitmete huvitavate inimestega.  Juudi peres elab ta umbes 13 kuud, peale seda satub ta üürima korterit ühelt Iisraeli poliitikult, ajaloolaselt ja kirjanikult.

Esimese perekonna juures ta töötab kuus päeva nädalas, vaba on ainult üks päev. Teises kohas on ta rohkem iseenda peremees. Et ennast elatada jätkab erinevate perede juures koristamist, aga jõuab käia keeletundides ja reisida mööda Iisraeli.

Väga huvitav oli lugeda juudi kommetest, tavadest ja pühadest. Ortodoksetel ja usklikel juutidel on nii palju erinevaid keelde ja käske. Palju uut ja huvitavat sai teada. Seda ma teadsin, et neil on üks hingamispäev ja nad siis ei teegi tööd. Aga ma ei teadnud, et isegi nupule vajutamine ja telefoniga sõbrale helistamine käivad töö alla. Ja selleks päevaks on isegi spetsiaalne wc-paber, mida ei pea rebima, sest see on ju ka töö.

Sabat on neil laupäeval ja siis tõesti ei tehta muud, kui puhatakse. Ei sõideta isegi autoga ja kui hädakorras seda tegema peab, siis nad häbenevad seda. Tuled pannakse enne sabati algust põlema, telefoniga ei helistata ja arvutid pannakse kinni. Ja uus aasta on neil hoopis septembris. See kestab kaks päeva ja on võrdsustatud sabatiga, kus samuti töö tegemine keelatud on.

Loomulikult räägib autor Iisraeli ajaloost ja vaatamistväärivatest paikadest. Eriti siis, kui tal sugulased ja tuttavad Eestist külas käivad. Minu jaoks on natuke imelik, et ta saadab ja sõidutab külalised vaatamisväärsustega tutvuma, aga ise läheb mingeid muid toimetusi tegema.

Muidugi ei saa mööda minna usu temaatikast, aga siin oli see kuidagi loomulikult edasi antud ja mul ei tekkinud tunnet, et seda mulle peale surutakse (nagu Minu Ahvenamaas).

Autor ei kirjuta raamatus poliitikast ja konfliktidest ja seda teadlikult. Lõppsõnas ta ütleb, et see on liiga valus ja ammendamatu teema.

Raamat on hästi ja ladusalt kirjutatud, nii et kohe haarab kaasa. Juba esimestest peatükkidest selgus, et tuleb hea lugemiselamus. Põnev ja nauditav. Soovitan kõigile! Ja soovitan ka Heilika Pikkov’i raamatut “Minu Jeruusalemm” (Petrone Print, 2014).

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Jon Steele. Vahimehed (Varrak, 2016)

vahimehedMul on hea meel, et selle raamatu lõpuks läbi sain. Mul läks selle lugemisega liiga kaua, aga kahjuks ei edenenud kiiremini. Tegevus natuke nagu venis või oli sissejuhatavat osa liiga palju.

See on üks väga kummaline raamat. Tegevus toimub Lausanne’is. Lausanne’i katedraali alla on peidetud üks saladus. Keegi ei tea, mis seal on. Katedraalil on oma valvur – Marc Rochat. Ta on vigane noormees. Tema üks jalg on kõver. Samuti on ta natukene lihtsameelne. Alguses see mulle ei meeldinud, aga hiljem ma harjusin sellega, sest autor oli teinud temast sümpaatse tegelase. Marc ei ole tavaline lihtsameelne poiss. Ta näeb pahasid varjusid, räägib katedraali kellade ja narritajate varjudega. Ta näeb maailma natuke teistmoodi.

Katedraali vastas elab Katherine Taylor. Ta on kõrgklassi prostituut, kes elab muinasjutulist elu. Vähemalt nii see esmapilgul tundub. Ühel hetkel tema maailm variseb põrmu.

Siis on veel Jay Harper. Üks kummaline tegelane, kes on Londonist Lausanne’i kutsutud ja töötab ROK-i heaks, et leida üles üks mees. Tal on ainult üks probleem. Ta ei mäleta oma elust enne Lausanne’i mitte midagi. Harper ajab selle oma alkoholiprobleemi süüks.

Ühel hetkel nende elud ristuvad ja nad peavad päästma maailma. Algab headuse ja kurjuse võitlus. Alguses mulle tundus, et see on mingi krimiromaan, aga siis hakkasid seal toimuma kummalised asjad. Tegu ongi minu jaoks kummalise raamatuga. Sellel on veel kaks osa, mis eesti keeles pole ilmunud. Ma ei ole praegu kindel, kas ma tahan järgnevaid osi lugeda, sest minu jaoks oli selles raamatus natuke liiga palju teistsugust, nagu ma olen harjunud kujutlema.

Alguses tundus, et loeksin nagu Hugo raamatut “Jumalaema kirik Pariisis”, sest Marci kirjeldust lugedes tuli mulle silme ette Quasimodo. Samuti oli Katherine’i kujutatud nii ilusana, et enamus mehi ei suutnud temalt silmi pöörata. Siingi varjab Marc lõpuks Katherine’i katedraalis, nagu Quasimodo varjas Esmeraldat kirikus.

Lisaks sellele on raamatusse paranormaalne element sisse toodud. Harper ei ole tegelikult inimene vaid inimese kuju võtnu. See, kes ta päriselt on läheb minu meelest vastuollu minu ettekujutusega sellest tegelasest. Raamatus on teda kujutatud mannetuna, alles lõpus suudab ta ennast kokku võtta. Minu ettekujutus sellest tegelasest (ma ei kavatse reeta, kes ta on, et mitte põnevusmomenti rikkuda) on hoopis vastupidine. Ta on võimas ja kindel. Muidugi raamatu lõpus ta juba vastab minu ettekujutusele. Kui ropendamine ja sõimamine välja arvata. Inimesena mulle Harper meeldis.

Raamat ei ole halb, lihtsalt minu jaoks oli seda kõike natuke palju ja see ei läinud minu ettekujutusega kokku. Kahjuks edenes ka aeglasemalt kui oleks võinud. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad fantaasiat, müsteeriumi ja paranormaalsust.

 

 

 

 

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

1913-sajandi-suviSeekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini.

1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei tule, sest riigid on majanduslikult üksteisest liiga sõltuvad.

Enamus juttudest keskenduvad kunstile, kirjandusele ja kultuurile. Sekka ka mõni poliitik, teadlane ja leiutaja ning vähemalt minu jaoks täiesti tundmatuid tegelasi. Ka lihtsalt seltskonnategelasi, kelle nimi ei ütle tänapäeval enam midagi. Kuna raamatu autor on ise sakslane, siis mõistagi on suurem rõhk sakslastel.

Palju tuleb juttu sellistest tegelastest nagu Freud ja Jung, Picasso, Kafka, Rilke, Thomas ja Heinrich Mann jne jne. Loomulikult ei jäeta mainimata Hitlerit ja Stalinit. Peale nende on veel palju muid igasuguseid minu jaoks tundmatud tegelasi. Juttu on nende tegemistest ja eraelust, armuvalust ja suhetest. Nende mõtetest ja filosoofiast.

Miks see raamat mulle kummaline tundus? Esiteks tundusid need jutud mulle seosetult kokku pandud, üksteisega mitte haakuvad. Tundus, et neid seob ainult see, et nad on toimunud ühes kuus. Hiljem ma harjusin sellega, nii et raamat kõige hullem ei tundunudki, aga siiski oli ta minu arvates natuke igav. Võib-olla sellepärast, et paljud tegelased olid tundmatud.

Minus tekitas natuke segadust ka see, et raamat on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas. Seal on ilukirjanduslikud raamatud, kuid “1913. Sajandi suvi” on pigem kultuurilooline kui ilukirjanduslik.

Mõned näited raamatust:

1913. aasta esimene sekund. Pimedas öös kaigub lask. On kuulda plõksatust, sõrm päästikul tõmbub pingule, järgneb teine kume lask. Alarmeeritud politsei ruttab kohale ja võtab laskja otsemaid kinni. Tema nimi on Louis Armstrong.
Kaheteistaastane oli tahtnud varastatud revolvriga tervitada uut aastat New Orleansis. Politsei pistab ta kongi ja saadab ta juba 1. jaanuari varahommikul parandusasutusse Colored Waif’s Home for Boys. Ta käitub seal nagu metsaline, nii et asutuse juhataja Peter Davis ei leia muud nõu, kui poisile trompet pihku pista (tegelikult oleks ta tahtnud poisile vastu kõrvu anda). Louis Armstrong jääb ühtäkki vait, võtab pilli vaat et õrnalt vastu ning tema sõrmed, mis veel eelmisel õhtul olid närviliselt näppinud revolvri päästikut, tajuvad nüüd taas külma metalli, kuid paugu asemel meelitab ta sealsamas direktorikabinetis trompetist välja esimesed soojad, ürgselt jõulised helid. (lk 9)

Preisi printsess Victoria Luise ja Ernst August von Hannover suudlevad jaanuaris esimest korda. (lk 20)

3. augustil lämbub Berliini ääremail Jungfernheides liivahunnikus üks artist. Tema kunst seisnes selles, et ta suutis olla kuni viis minutit elavalt maetud.
Ent sel päeval unustas trupijuht suures jutuhoos artisti sootuks ära ning hakkas teda kahjuks alles kümne minuti pärast välja kaevama. (lk 190)

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar