Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

Advertisements

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. V (Avita, 2012)

376 lk. (e-raamatu aluseks on Avita 2004. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Lõpuks sain viimase viienda osa läbi. See viimane jäi natuke venima, kuigi raamat ei olnud halb, lihtsalt ei ole olnud nii palju aega lugeda.

Viimases osas on Indrek tagasi Vargamäel. Andres ja Pearu on jäänud vanaks, kuigi ega see neid väga muutnud ei ole. Omavahel nad ikka läbi ei saa. Ja ega nende peredki omavahel suurt läbi ei käi. Kui just vahel sunnitud pole. Andres on kolinud nüüd Vargamäe sauna ja Vargamäel elab Maret koos Sassi ning nende kahe lapsega.

Maale tuleb ka Indreku juures linnas lapsehoidjana töötanud Tiina, kellel on üks saladus. Neljandas osas võis juba aimata, mis saladus see selline on. Ka viiendas osas on olulisel kohal suhted nagu neljandaski. Seekord pööratakse rohkem tähelepanu nooremale põlvkonnale, aga mitte ainult. Noorte omavahelised suhted arenevad päris draamaks ja seda võib võrrelda isegi tänapäeva action’iga.

Pearu arvab, et Andres tegi valesti, et Vargamäe Sassile andis. Nii öelda võõrale verele. Mõne aja pärast aga avastab ta ennast samasuguse mure eest, et kellele jätta enda talu. Orul erab Karla oma perega, aga temal on ainult 2 tütart ja poeg Eedi, kes ei ole täie aruga. Pearu arvab, et tütardele ei saa jätta, nii langeb tema valik Joosepi ja Liisi teisele pojale. Selle vastu räägib aga see, et siis saaks Andrese suguvõsa terve Vargamäe endale. Seda ei või Pearu kannatada.

Andresel on jälle teised mured. Tema tunneb, et tema töö on kõik olnud üsna kasutu. Raamatu lõpus saab tema süda lõpuks rõõmustada, et üks tema suur soov siiski täitub. Oma elu lõpul arvavad mõlemad, et õigus ei olnud neil vaid vastasel.

Romaan lõpeb sümboolselt sellega, et Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt sama teed mööda, mille kaudu aastaid tagasi saabusid sinna Andres ja Krõõt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle meeldisid kõige rohkem I ja IV osa, nendele järgneb V ja siis II ning kõige vähem meeldis III.

 

Fern Michaels. Täispööre (Ersen, 2017)

Tõlkinud Ann Kuslap
343 lk.

Vahelduseks üks mõnus ja põnev lugu, mis edenes ladusalt. Sündmused seal raamatus just mõnusad ei olnud. Eriti need, mis juhtusid minevikus.

Lugu algab sellega, et Casey vabastatakse vaimuhaiglast, kus ta on veetnud 10 aastat. Ta oli kõigest 18, kui ta sinna pandi. Casey ei tea, miks ta sinna pandi, samuti ei tea ta midagi oma eelnevast elust. Ta lihtsalt ei mäleta oma eelnevast elust midagi.

Dr Blake Hunter leiab Casey mööda tänavaid hulkumas. Tal on käes ainult paberilipik aadressiga, kuhu ta minema peaks. Casey on natuke segaduses, sest talle ei meenu midagi. Hunter viib ta luksuslikku häärberisse, kus Casey ema koos oma uue abikaasaga elab.

Kõik võiks olla ilus ja tore, aga Caseyle ei anna rahu, millised sündmused eelnesid tema mälukaotusele. Ta arvab, et see pidi olema midagi kohutavat, sest tundub, et paljud inimesed ei salli teda. Ja keegi ei taha tema minevikust rääkida. Isegi ema põikleb vastuste andmisest kõrvale.

Lõpuks muidugi selgub tõde ja ka valusad minevikusündmused, sest Caseyle hakkab tasapisi meenuma erinevaid pildikesi. Üheskoos Blake’iga suudavad nad sasipuntra lahti harutada. Samal ajal püüab keegi neid selles agaralt takistada.

Algus oli äärmiselt põnev, ei suutnud raamatut käest panna. Lõpp oli minu meelest natuke kahvatum, aga siiski päris hea. Headus pääses võidule ja kuri sai oma palga. Mõne koha pealt tundus asi natuke ülepakutud, aga see siiski ei häirinud. Soovitan lugeda, kes soovivad argiõhtutesse natuke põnevust ning raamatust ei puudu ka killuke armastust.

Emily France. Sinu jäljed (Päikese Kirjastus, 2017)

Tõlkinud Aet Süvari
235 lk.

Siit tuleb nüüd küll vist minu kõige negatiivsem blogipostitus. Mis asi see oli, mida ma lugesin? :O See on üle tüki aja üks kehvemaid lugemiselamusi. Mõtlesin selle isegi paar korda pooleli jätta, aga ikka lootsin, et ehk läheb paremaks. Ei läinud. Viimased 50 lehekülge lihtsalt libistasin silmadega üle, ei viitsinud enam süveneda.

Riley Stout on 16-aastane. 2 aastat tagasi suri tema ema. Riley’l on oma sõpruskond, kuhu kuuluvad Kate, Noah ja Jay. Neist igaüks on kellegi kaotanud. Ühel päeval näeb Riley oma ema vaimu. Ta arvab, et hakkab hulluks minema, kui selgub, et ka Kate ja Jay näevad oma surnud lähedasi. Nad avastavad, et selle keskmes on üks vana rist, mille Jay isa leidis. Kõik teised näevad, peale Noah. Ühel hetkel on Noah kadunud ja teised lähevad paanikasse.

Raamatu idee on ju hea, aga teostus on küll alla igasugust arvestust. Esiteks see keel, mida raamatus kasutati, oli liiast. Ma saan aru, et tegemist on noortekaga, aga ka seal on võimalik paremini edasi anda sisu. Kogu aeg oli selline närviline ja paaniline õhkkond. Täiesti absurdne. Kõik need tegelased olid natuke labiilsed. Tegid mõttetust asjast sellise draama. Teiseks oli peategelane nii egoistlik. Muudkui mina ja mina ja mina. Kolmandaks ta ema oli surnud juba paar aastat. Ma saan aru, et ta leinab ja puha, aga mind häiris see, et ta pidevalt ootas, et saaks emaga kokku ja temaga rääkida. Ja muidugi see kõik oli niiiiiiiiiiiiiii ÕUDNE. Ja nii normaalne on tungida teise inimese koju ning seal sorida jne.

Raamat oli ebaloogiline ja mind häiris see mina-vorm.

Ei julge seda isegi teismelistele soovitada.

Linda Järve. Nooruse lugu (Petrone Print, 2017)

232 lk.

“Nooruse lugu” räägib ajakirja Noorus eluloo. Ajakirja tegevusaastad on laias laastus 1946-1997. Ma ei oskagi öelda, millega see raamat mu tähelepanu köitis, et selle pihku haarasin. Ma ei mäleta, et ma ise oleksin Noorust lugenud. Küll aga mäletan, et lugesin Põhjanaela ja Meie Meelt. Nende uut numbrit ootasin põnevusega.

Linda Järve on ise olnud pikaaegne Nooruse peatoimetaja (aastatel 1984-1994). Raamatus kirjutatakse ajakirja sünniloost ja miks ajakiri tegevuse lõpetas, kui see oli nii populaarne. Sinna vahele leiavad kajastust teemad, millest kirjutati, samuti on pikalt ja põhjalikult juttu ajakirja tegijatest ja nendest, kes sinna artikleid kirjutasid.

Samas ei ole see ainult ajakirja lugu. Palju saab teada tolleaegsest ühiskonnast, mis teemad olid olulised ja populaarsed ning mis teemadel ei tohtinud kirjutada. Tsensuurist ja selle absurdsusest saab ka mõndagi teada.

Minu jaoks oli raamat natuke kuivalt kirjutatud. Selle eest oli küllalt põhjalik, aga ma ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Tähelepanu kandus mujale. Kõige põnevam osa oli minu jaoks see, kui Eesti iseseisvus. Tegelikult juba mõned aastad enne, kui tsensuur läks vabamaks ja tohtis juba kirjutada teemadel, mis veel mõned aastad enne seda oli rangelt keelatud. Ma arvan, et kes oli Nooruse lugeja, nendel on huvitav meenutada seda aega ja ajakirja. Kes ise ei ole ajakirja lugenud, siis võib-olla jääb teema natuke kaugeks.

Raamat on ilmunud sarjas Aja lugu, mis minu meelest on väga oluline, sest kajastab inimese jaoks, kes raamatu kirjutas, mingit olulist perioodi. Enamasti on tegu küll lapsepõlvelugudega, aga seekord on tegemist ühe konkreetse etapiga Linda Järve tööelus.

 

Kim Edwards. Mälestuste talletaja tütar (Ersen, 2017)

Tõlkinud Piret Lemetti
392 lk.

Seda raamatut olen ma päris pikalt lugenud. Tegemist on küllaltki hea raamatuga, aga minul ei edenenud lugemine nii kiiresti kui soovisin. Lootsin, et on kiirem lugemine, sest mul on käes nii palju raamatuid, mis ootavad lugemist.

Tegevus saab alguse 1964. aastal, kui David Henry on sunnitud oma naise sünnituse ise vastu võtma. Norah sünnitab kaksikud. Poisiga on kõik korras, aga tüdrukul on Downi sündroom. David saab sellest kohe aru, sest ta on arst. Seega teeb ta midagi mõeldamatut. Ta annab oma tütre meditsiiniõe Caroline’i kätte ja palub, et too viiks tüdruku ühte hooldekodusse. Caroline ei suuda aga tüdrukut sinna jätta, sest see on külm ja kõle koht. Samal ajal valetab David oma naisele, et tüdruk sündis surnult.

Kogu raamatu vältel kirjeldataksegi kaksikute Pauli ja Phoebe suureks kasvamist. Paul kasvab oma perekonnaga ja Phoebe’t kasvatab Caroline. Kurb oli lugeda, kuidas sellest ühest otsusest sõltus nii palju. Kuidas kujunesid peale seda abielupaari omavahelised suhted ja kuidas mõjutas see üks otsus Davidi ja Pauli suhet. Kogu see kurbus ja taak. Mees peab toime tulema oma otsuse ja selle tagajärgedega, naine maadleb leina ja depressiooniga.

Teiselt poolt on oluline, kuidas muutus nende aastate jooksul suhtumine Downi südnroomiga lastesse ja kui palju pidi Caroline võitlema, et Phoebe saaks haridust. Selline kurvapoolne raamat minu jaoks.  Soovitan lugeda, kes ei pelga natuke aeglasemalt kulgevat raamatut.

NB! Juba teine Erseni raamat järjest, mis on lohakalt toimetatud. Ikka päris palju oli hooletusvigu sees.

Susan Mallery. Tulbiõdede saladused (Ersen, 2017)

Tõlkinud Raili Puskar
344 lk.

See on üks väga kummaline raamat. Ausalt öeldes ma natuke pettusin selles. Minu arvates on see üks Mallery nõrgemaid teoseid.

Raamatus on kesksel kohal õed Kelly ja Olivia. Kelly tegeleb tulbikasvatusega oma väikeses kodulinnas. Oliviat ei ole ta näinud aastaid. Nende suhted ei ole head, sest pärast seda, kui ema perekonna maha jättis, saadeti Olivia internaati. Olivia pole seda senini andestanud.

Kelly elu on senimaani rahulik olnud, aga ühel hetkel tulevad kodulinna tagasi nii tema õde Olivia ja Kelly kooliaegne sümpaatia Griffith. Lisaks ilmub ühel hetkel kohale ka 13 aastat eemale hoidnud ema Marilee.

Mis mind selle raamatu juures häiris? Esiteks see, et need nii öelda saladused, mis siin on, ei ole midagi erilist. Mulle ei avaldanud need muljet. Peategelaste käitumine oli ka kuidagi liiga melodramaatiline, kui saladused ilmsiks tulid.

Teiseks häiris mind selles raamatus tegelaste suhted. Olivia hakkab käima Kelly endise kaaslasega. Kellyl on sellest ükskõik. Samal ajal on Kelly praegune partner ja eelmine partner sõbrad. See on lihtsalt natuke kummaline. Või olen mina lihtsalt vanamoodne? 😀 Lisaks see, et Kelly sõbranna Helen on armunud Kelly isasse. Vanusevahe mind ei häirinud, aga veidi tüütu oli lugeda, kuidas Helen kogu aeg mõtles, kuidas meest oma voodisse saada. Kusjuures mulle meeldiski raamatus kõige rohkem Heleni liin.

Kolmandaks häiris mind raamatu juures see, et toimetajatöö oli kehv. Palju hooletusvigu ja tõlge tundus kohati kohmakas. Tulpidest said mitmes kohas tublid jne. Samas tõlkija on suurte kogemustega ja eelnevate tema tõlgitud raamatute juures pole seda märganud.

Lõpetuseks võib öelda, et see raamat kujunes pettumuseks, arvestades seda, et eelmised tema raamatud on mulle meeldinud. “Tulbiõdede saladused” ei suutnud mind endaga kaasa haarata. Muidu selliseks lihtsaks ajaviiteks sobib lugeda küll.