Paolo Cognetti. Kaheksa mäge (Tänapäev, 2017)

kaheksa-mägeTõlkinud Kaidi Saavan
188 lk.

See on üks mõnus kulgemise raamat. Lugu räägib ühe poisi suureks saamisest ja tema teekonnast iseenda leidmiseni. Samuti räägib see sõprusest alguses kahe poisi, hiljem juba meeste vahel.

Kõigepealt kirjeldatakse peategelase Pietro lapsepõlve ja eriti suhet isaga. Isa armastab mägesid. Poeg proovib temaga sammu pidada ja hakkab temaga kaasas käima. Nendega liitub üks külas elav poiss Bruno, kellega Pietro sõbrustab. Tegelikult ei seo neid suurt miskit. Nad kohtuvad enamasti suvel, kui Pietro perekond mägedes puhkab.

Vahepeal nad ei kohtunud pikka aega, sest Pietro hakkas saama täiskasvanuks ning tahtis leida oma teed ning nad läksid isaga riidu. Pärast isa surma kohtuvad nad taas ning jätkavad oma kummalist sõprust. Nad on nii erinevad. Bruno armastab mägesid ja ei taha nendest lahkuda, samas kui Pietrol on tahtmine reisida ja maailma näha. Samas ei  saa temagi päris ilma mägedeta elada.

See on tõesti üks mõnus ja rahulik kulgemise raamat, kus ilusa ja poeetilise keelega kirjutatakse kahe inimese elust, sõprusest ning mägedest. Raamat on küll lühike, aga minul võttis selle lugemine oodatust kauem aega. Asjad tahtsid natuke kauem settida. Ilmselt mul ei olnud päris õige hetk selle rahuliku raamatu lugemiseks, sest mul on sellel nädal olnud kuidagi rahutu meeleolu.

Romaani “Kaheksa mäge” eest pälvis kirjanik aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega. Raamat ilmus eesti keeles Tänapäeva Punase raamatu sarjas.

Advertisements
Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Alessandra Torre. Mustad valed (Päikese Kirjastus, 2017)

mustad-valedTõlkinud Elin Lepa
303 lk.

Kes tahab lugeda midagi sellist nagu hallid varjundid, siis see raamat sobib selleks väga hästi. Alguses seda lugedes mul oligi tunne nagu oleks see täpselt sama olnud. Ainult, et süütu tütarlapse asemel on rikutud naine.

Peategelased on mõlemad rikkad. Nad kohtuvad ühel üritusel ja armuvad (loomulikult, kuidas siis teisiti). Sellega käib kaasas sage seks ja kõik need kirjeldused on siin ikka väga üksikasjalikud. Neid kirjeldusi on väga palju ja muutub lõpuks tüütuks ning muu sisu jääks nagu selle varju.

Sisu on siiski olemas. Layana ja Brant on õnnelikus suhtes, mida küll kõigiti püüab takistada mehe tädi Jillian. Layana ei lase ennast heidutada ja on kõigeks valmis, et enda suhet kaitsta. Siis kohtub ta ootamatult Leega niing armub temasse, aga samas ei kavatse ta Branti mingil tingimusel maha jätta. Lee’l saab sellest kõrini ning ta esitab naisele ultimaatumi.

Raamatu esimene pool oli täielik jama. Mulle ei meeldinud naispeategelane. Rikutud ja rikas naine, kes pole pidanud ise päevagi tööd tegema. Tegelikult võiks tema kohta isegi krõbedamini öelda. Lõpuks selgub küll, miks ta teatud viisil käitus, aga see ei muutnud enam mu arvamust temast.

Raamatu teine pool oli juba natuke parem. Ilmsiks hakkasid tulema saladused. Kusjuures ma raamatu keskel ühel hetkel järsku taipasin, mis selleks saladuseks on. Kuigi see tundus uskumatuna. See kahjuks enam raamatut minu jaoks ei päästnud. Minu jaoks jäi natuke igavaks ja pealiskaudseks.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Kate Atkinson. Lõpetamata juhtumid (Ersen, 2017)

lõpetamata-juhtumidTõlkinud Kati Karu
311 lk.

See on üks äärmiselt kummaline raamat. Väga väga kummaline. Tekitas minus totaalse hämmingu. Ma tegelikult mõtlesin vahepeal pooleli jätta, aga millegipärast lugesin siiski edasi. Tegu peaks olema põnevuromaaniga, aga eriti põnev ta ei olnud. Pigem selline lihtsalt krimi.

Siin on kolm erinevat juhtumit. Esimene juhtus aastal 1970, kui kadunuks jäi 3-aastane Olivia. Teine juhtus aastal 1994, kui tapeti näiliselt põhjuseta 18-aastane Laura ning kolmas leidis aset 1979. aastal, kui Michelle tappis oma abikaasa Keithi. Nii ja nüüd jõuame raamatu tänapäeva, mis on 2004. aastal. Kõigist kolmest juhtumist on omajagu aega möödas, kui neid asub uurima eradetektiiv Jackson Brodie.

Uurima on isegi liiga palju öeldud. Tegelikult arvab Brodie, et ta ei leia nende kohta nagunii midagi uut. Pealegi mulle tundus ta natuke laisavõitu, aga samas heasüdamlik. Niisiis, ta võtab ikkagi tööotsad vastu, kui nendega seotud inimesed tema abi paluma tulevad. Igatahes ta ei teeks nagu suurt midagi ja lõpus siiski leiavad need mingisuguse lahenduse. Mulle tundus, et kuidagi lihtsalt jõudis info Brodie’ni.

Lisaks maadleb Brodie siin veel oma eraeluga, mis on üsna sassis. Nagu sellest veel vähe oleks, siis keegi püüab teda järjepidevalt tappa.

See on üks kummalisemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Tegelased on ikka väga omamoodi ja markantsed. Näiteks Amanda. Ta on umbes 45-aastane (ma enam ei mäleta, kas see oli raamatus kirjas ka) ja iseloomult selline nagu ora oleks teatud kohas. Tal on õde Julia, kes on tema vastand, rõõmus ja energiline. Nad kaklevad pidevalt. Siis on seal veel paks ja heasüdamlik Theo, üks kodutu plika, üks hirmus vana proua, kellel on hunnik kasse ja Caroline, kes ei salli oma abikaasa lapsi esimesest abielust.

Kohati oli raamat hulluksajavalt igav, nii et tõesti mõtlesin pooleli jätta. Ma enam ei saagi aru, miks ma seda ei teinud. Ju mind siis midagi ikka köitis. Suurt kärtsu ja mürtsu raamatus ei olnud, aga need situatsioonid, mis siin aset leiavad on sageli ikka väga koomilised. Omapärased võrdlused ja mõtted. Näiteks mõtleb Amelia, kas ta oleks nõus seksima koeraga, kui seda oleks vaja Julia elu päästmiseks. Olgu öeldud, et ta ei salli eriti Juliat. Või see, milliste sõnadega Caroline mõtleb oma abikaasa lastest. Kohutav, aga samas ajab muigama.

Selle raamatuga oli mul veel see probleem, et osad tegelased ei tahtnud meelde jääda. Kirjutab lõpus ühest tegelasest ja ma ei suutnud meenutada, kes too selline oli 😀

Jackson Brodie’st on veel kolm raamatut. Ma ei tea, kas ma olen valmis järgmiseid lugema. Lihtsalt nii veider kogemus selle raamatuga.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Margaret Moore. Kelmide abielu (Ersen, 2017)

kelmide-abieluTõlkinud Anne Kull
280 lk.

Mu eelmised paar raamatut olid küllaltki ängistavad ja kurvad, nii et tahtsin seekord midagi helgemat. Ja mis saaks selleks olla parim valik, kui lihtne ja mõnus armastusromaan. Õnneks see raamat ei petnud mu ootuseid.

Tegevus toimub aastal 1814 Põhja-Inglismaal. Sir Develin Dundrake’i juurde saabub ootamatult Theodora Markham, kes teeb mehele abieluettepaneku. Thea teeb seda sellepärast, et tema isa kaotas mängupõrgus Develinile nende viimase varanatukese. Develin on ettepanekust üllatunud, aga samas on tingimused mõistlikud ning ta otsustab nõustuda.

Muidugi ei lähe kõik nii lihtsalt nagu plaanitud. Juba abielus olles kerkivad esile igasugused probleemid ja ka tunded ei püsi vaka all.

See oli just täpselt selline raamat, mida mul tol hetkel vaja oli. Kerge ja nauditav ajaviitelugemine, kus liigselt mõtlema ei pea. Tead, et lõpp on helge ja õnnelik. Raamat oli ka hästi toimetatud ja tõlgitud, mingeid erilisi vigu ma ei märganud.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et see raamat meie raamatukokku telliti. Tavaliselt pole meile juba tükk aega selliseid lihtsaid ajaloolisi armastusromaane võetud. Mul on väga hea meel, et seda seekord siiski tehti. Paljud lugejad tegelikult tahaksid neid lugeda.

Soovitan lugeda, kellele meeldivad lihtsad armastuslood või kes ajaviiteks tahavad lugeda midagi kerget.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Robert Seethaler. Kogu elu (Hea Lugu, 2017)

kogu-eluTõlkinud Piret Pääsuke
120 lk.

Ma oleksin sellest raamatust äärepealt mööda vaadanud, kuni järsku taipasin, kes autor on. Mulle meeldis tohutult tema raamat “Tubakapoodnik” (Varrak, 2015). Ka “Kogu elu” on hea raamat, aga ta ei avaldanud mulle niisugust mõju nagu eelmine.

Nagu pealkirigi viitab jutustab raamat ühe mehe eluloo. Mehe nimi on Andreas Egger. Ta on lihtne ja vähenõudlik mees, kes on harjunud tööd tegema. Tema elukäik ei ole lihtne, aga ta ei kurda kunagi, vaid võtab elu nii nagu see on. Autor laseb meil pilgu heita tema lapsepõlve ja noorukiikka, tema esimesele armumisele ja teistele episoodidele, kuni tema surmani välja. Samal ajal saame Eggeri silmade läbi teada, kuidas muutus ühiskond.

Tegemist on hea raamatuga, aga mitte nii hea, kui eelmine selle autori raamat. Raamatu tutvustuses on kirjas, et selles on nii huumorit kui poeesiat. Poeesiat on siin küll, keeleliselt suurepärane raamat. Huumor minuni eriti ei jõudnud, pigem jäid minu jaoks kõlama nukrad noodid. Siiski soovitan lugeda! Eriti nendel, kellele meeldis Seethaleri eelmine raamat ja kes naudivad poeetiliselt kirjutatud raamatuid.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

Tess Gerritsen. Tulega mängides (Ersen, 2017)

tulega-mängidesTõlkinud Marge Paal
272 lk.

Jällegi üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, aga teema oli raske. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat lugu. Esimene on Lorenzo lugu minevikus ja teine Julia lugu tänapäevas.

Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhuslikult ühest Rooma antiigipoest ühe muusikapala, mis teda jäägitult lummab. Seda muusikapala võikski pidada üheks selle raamatu peategelaseks, sest selle ümber lugu keerlebki. Selle valsi nimeks on Incendio ja see on loodud 1944. aastal. Autoriks Lorenzo Todesco.

Julia hakkab ajama selle loo jälgi, sest pala näib põhjustavat tema elus kaost. Tundub, et see muudab tema 3-aastase tütre vägivaldseks. Lisaks selgub veel, et ühele perekonnale ei meeldi, et Julia ajaloos tuhnib. Lugu tundub natuke uskumatu, aga lõpuks selgub, mis asjaolud selle taga olid. Siiski on minu meeles lõpus ka natuke müstikat.

Ühest küljest oli raamat põnev ja teisalt oli see nii kurb. Lugesin ja lihtsalt pisarad jooksid. Ma olen üsna läbi raputatud, nii et ei leia eriti sõnu, et seda teost kirjeldada. Ja võib-olla ei olegi vaja. Seda peab ise lugema. Raamatul on ajalooline taust ka olemas, millest autor raamatu järelsõnas kirjutab. Soovitan lugeda!

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Melinda Leigh. Valusad saladused (Ersen, 2017)

valusad-saladusedTõlkinud Ülle Jälle
319 lk

November algas igatahes põnevuse lainel. Tahtsin lugeda midagi kergemat ning mis edeneks kiiresti. Õnneks valisin õige raamatu.

Raamatu sündmused saavad alguse, kui tapetakse Kate ja Lee Barrett. Kate oli laste iluuisutamise treener ja Lee advokaat. Esmapilgul tundub nagu see oleks olnud rööv, aga siis hakkavad selguma häirivad asjaolud.

Nende surmast teatatakse Lee vennale Grant Barrettile, kes on parajasti Afganistanis lähetuses. Grant on sõjaväelane. Peale teate saamist naaseb ta koju, et hoolitseda vennalaste Carsoni ja Faithi eest.

Vennalapsi aitab hoida nende naabritüdruk Julia. Ühel õhtul aga ähvardatakse Julia ema Ellie’t, et ta otsiks üles ühe Lee juhtumi kausta. Kui ta seda ei tee, siis ähvardatakse tappa tema tütar ja vanaema. Ainuke probleem on, et seda kausta ei ole kusagil.

Selline mõnus pingeline lugemine oli. Siin on nii tapmist ja ähvardamist, aga samas ka armastust ja ilusaid hetki. Tapmisega sai palgamõrvar küll suurepäraselt hakkama, aga muu ei õnnestunud tal üldse. See oli lausa koomiline kui viltu tal ikka vedas. Mõrvarit ei arvanud mina küll ära. Soovitan lugeda, kes vajavad mõnusat ajaviite lugemist.

Tegemist on sarja esimese raamatuga, mida oli lugedes ka aimata. Loodan, et tõlgitakse ka ülejäänud kaks osa ära.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar