Sarah Crossan. Õun ja vihm (Varrak, 2018)

Oun_vihm_kaas.inddTõlkinud Kristina Uluots
271 lk.

Mõnus ja kerge noortekas tõsistel teemadel. Mulle tohutult meeldis tema eelmine raamat “Üks” (2017) ning seega ootasin ka sellelt romaanilt palju. Mu ootused said kuhjaga täidetud. Nii armas ja südamlik raamat.

Apple on üksildane 13-aastane tüdruk, kes üle kõige igatseb oma ema. Ema jättis ta 11 aastat tagasi maha ning teda kasvatab vanaema ehk Memm. Memm on range ja ei luba tüdrukul iseseisvalt suurt midagi teha. Seega tunneb Apple end õnnetuna. Tal ei ole eriti sõpru ja see üks, kes on, hakkab hoopis klassi liidriga sõbrustama. Ta soovib, et tema ema tuleks tagasi. Samuti soovib ta mõista, miks ema ta maha jättis. Memm ütleb talle selle peale õpetlikud sõnad, et ole ettevaatlik oma soovidega.

Ühel päeval lähebki see soov täide ning tüdruku ema naaseb Ameerikast. Apple on nii õnnelik ning arvab, et nüüd on kõik hästi. Kahjuks saavad tema lootused suure tagasilöögi. Emal on talle ootamatu üllatus varuks ning Apple ei tea, kuidas uue olukorraga toime tulla.

Nii hea südamlik lugu sellest, mis on õige ja vale, kuidas sõlmida sõprust ja seda hoida, esimesest armastusest ning armastusest oma perekonna vastu. Soovitan noortele, aga sobib ka vanematele. Kiiresti edenev raamatuke. Kaanekujundus on ka suurepärane.

Advertisements

Kelly Rimmer. Ema pihtimus (Ersen, 2017)

ema-pihtimusTõlkinud Tiina Kanarbik
320 lk.

Olen lugenud samalt autorilt veel ühte raamatut – “Salajane tütar“. Kuna eelmine meeldis, siis võtsin ka romaani “Ema pihtimus” käsile. Seda lugedes tekkis mul terve rodu erinevaid tundeid. Peamiselt viha, aga ka kurbus ja lõpuks oli hea meel, et Olivia sellest olukorrast välja pääses.

Sündmuseid antakse edasi kahe tegelase vaatevinklist. Nendeks on Olivia ja Ivy ning nad on omavahel seotud ühe mehe Davidi tõttu. Nimelt on David Olivia mees ning Ivy poeg. Lugu algab nii, et sündmused on juba toimunud ning naised jutustavad sellest oma meenutuste kaudu.

Juhtus üks kohutav sündmus, mis mõjus Oliviale rängalt ning ta püüab paraneda. Ühel päeval otsustab David ennast ära tappa, mis minu jaoks oli natuke üllatav, sest tavaliselt perevägivallatsejad ei ole enesetapjalike kalduvustega (vähemalt minu arvates).

Igatahes see lugu, mis nendel lehekülgedel jutustatakse on võigas ja kole, aga ometi haaras kaasa, sest lootsin, et ehk lõppeb Olivia jaoks kõik siiski hästi. Tegemist on raske ja masendava looga, kus väliselt oleks tegemist nagu musterperekonnaga, aga tegelikult on see naise jaoks põrgu. Tundsin Oliviale kaasa ning muretsesin tema pärast.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis jutustavad naine ja ema oma lugu mõlemad vaheldumisi. Kui Olivia pani endale kaasa tundma, siis Ivy lugu ajas mind tõsiselt vihale. Esiteks juba see, kuidas ta oma ainust poega kasvatas. Tema poeg peab olema igal alal parim ning ta on teistest erilisem. Seda siis sisendati Davidile. Ilmselt sellepärast, et Ivy enda unistused jäid rasedaks jäämisega unustuse hõlma ning ta jäi koduseks emaks, kes pole kunagi tööl käinud. Tema ainukeseks hobiks ja huviks oli tema poeg. Mind ajas nii vihale, kuidas ta kogu aeg oma poega ülistas ning ei näinud üldse tema vigu.

Vägivalla kalduvused lõid Davidil välja juba lapsena, aga ema ei tahtnud näha või ei näinudki neid. Ikka olid kõik teised Davidi hädades süüdi. David pole ju võimeline kellelegi liiga tegema. Ivyle ei meeldinud ka Olivia ning ta üritas pidevalt nende suhet õõnestada. See viis lõpuks kohutavate tagajärgedeni. Ivy puhul vihastas veel see, et ta teadis, et David peksab Oliviat, aga ta õigustas oma poega ning ei võtnud midagi ette vägivalla peatamiseks.

Ma võiks vist sellel teemal veel pikalt vahutada, aga soovitan raamatut lugeda. Raamatu teema on küll raske ja sünge, aga pani kaasa mõtlema.

Jennifer Clement. Palved röövitud tüdrukute eest (Toledo Kirjastus, 2015)

TRYKKI_Clement - Palved röövitud tüdrukute eest_kaas_03-12_6ige.Tõlkinud Pirkko Põdra
216 lk.

“Palved röövitud tüdrukute eest” on suurepärane raamat masendavatel teemadel. Võrratult hästi kirjutatud raamat.

Noor tüdruk Ladydi kirjeldab enda elu ühes äärmiselt masendavas ja lootusetus paigas Mehhikos. Kirjeldab, miks emad ütlevad, et sündis poiss, kuigi tegelikult oli vastupidi. Miks emad kaevavad auke, kuhu tütred saaksid peitu minna? Miks teevad tüdrukud ennast ilusaks tegemise asemel hoopis koledaks? Miks seal elavad ainult naised, kuhu kõik mehed on jäänud?

Ladydil ei ole olnud erilist lapsepõlve. Ta on pidanud saama ruttu täiskasvanuks. Tema ema on isa peale tige ja kipub liiga palju pudelipõhja vaatama. Kooliharidus on nii ja naa, sest neil on igal aastal uus õpetaja. Lõpuks saab Ladydi Acapulcosse lapsehoidjaks, aga sealgi ei kujune elu selliseks nagu ta lootis.

Ja palvetada ei tohi kunagi selle eest, mida sa tegelikult soovid. Tuleb palvetada hoopis mingi muu asja eest. Selline äraspidine loogika.

Keeleliselt äärmiselt ilus ja poeetiline raamat. Lühidalt ja kaunilt saab kirja pandud kõik, mis vajalik. Peamiselt elu pahupool. Läbivateks teemadeks on vägivald, narkokaubandus, inimkaubandus jms. Soovitan lugeda, sest tegemist on tõesti suurepärase raamatuga.

Ketlin Priilinn. Kommionu (Tänapäev, 2017)

kommionu294 lk.

Mul oli nii hea meel eelmise aasta lõpus, kui nägin, et Rebecca Lindebergi sarja kolmas raamat on ilmunud. Ma tavaliselt suhtun Eesti autoritesse teatud eelarvamusega ning ei kipu eriti neid lugema (erandiks on Minu-sari ja mõned lemmikud). Ketlin Priilinn oskab kirjutada ning ma plaanin kunagi tulevikus läbi lugeda ka teised tema raamatud, mis mul lugemata.

Seekordses osas lähevad kaduma teismelised ja nooremad tüdrukud. Rebecca, Anders, Martin, Maria ja Karl asuvad asja uurima. Alguses on kadunud kaks tüdrukut ja järsku kaob ka kolmas. Juhtlõngu eriti pole ning lõpuks leitakse ühe tüdruku surnukeha. Juhtum saab hoopis uue tähenduse. Ning siis kaovad veel neljas ja viieski tüdruk. Politseinikud püüavad välja selgitada, mis neid tüdrukuid seob, sest mingi ühine nimetaja peab nende vahel ju olema. Uurijad tammuvad paigal, kui leitakse teise tüdruku surnukeha.

Jätkuvad ka uurijate eraelulised liinid, mis on ka väga huvitavad. Rebecca on rase, Marial ja Martinil hakkab eraelu paika loksuma, Andersil seevastu on keeruline seis.

Ühesõnaga jälle üks põnev lugemine, mis haaras niimoodi kaasa, et muud tegevused ununesid. Alguses oli natuke palju heietamist, aga see möödus ruttu. Samuti oli minu jaoks natuke ebatäpsusi. Näiteks sõitsid Martin ja Karl Tabasallu ning sattusid liiklusummikusse, aga ootamatult jõudsid Tallinna kesklinna. 😀

Nendest väikestest asjadest hoolimata ootan, et ilmuks ka neljas osa ning miks mitte rohkemgi.

PS. Nimed on ka raamatu tegelastel huvitavad. Mitte ainult uurijatel, vaid ka teistel.

Linda Goodnight. Saladuslik veski (Ersen, 2017)

saladuslik-veskiTõlkinud Ketlin Tamm
320 lk.

See oli üks kerge ja mõnus raamat, vahelduseks erinevatele süngetele raamatutele. Tegemist on sarja kolmanda osaga. Esimesed kaks osa on “Mälestuste maja” (2016) ja “Vihmavarblane” (2017). See on üks suurepärane sari.

Honey Ridge’i väikesesse linna saabub Grayson Blake, kes plaanib ehitada vana viljaveski ümber restoraniks. Tema plaanidele tõmbab hoogu maha vana veski alt leitud luud. Need luud kuuluvad inimesele, kes ilmselt tapeti mingil ajal pärast kodusõda.

Valery on Virsikuaia külalismaja kaasomanik, kelle elu ei ole korras. Tal on hinge peal üks vana asi, millega ta ei suuda rahu teha ning mis ajab teda jooma. Kui Grayson tuleb nende külalismajja peatuma, siis tunneb Valery tema vastu tõmmet. Ta üritab seda eirata, sest ta on väidetavalt meestega lõpparve teinud ning ta arvab, et Grayson on tema jaoks liiga hea. Graysonit tõmbab samuti naise poole, aga ta ei tea, kas naist on võimalik päästa tema enda käest.

Selline mõnusalt kirjutatud hea ajaviiteromaan, kus on lisaks armastusele ka natuke ajaloolist tausta. Igas Honey Ridge’i sarja raamatus on lisaks tänapäevasele tegevusele ka ajalooline tegevusliin pärast kodusõda. Nii ka siin. Seekord lahendatakse salapäraste nootide saladust. Soovitan kõigile, kes otsivad ja soovivad lugeda midagi kerget. Sobib ka nendele, kellele ei meeldi seksistseenide kirjeldused. Siin neid peaaegu ei olegi. 🙂

Bram Stoker. Dracula (Eesti Digiraamatute Keskus OÜ, 2011)

draculaTõlkinud Hans Luik
315 lk.

Vahelduseks üks õudukas, mis ei olnudki õudne. Kohati mu unenäod on palju õudsamad, aga raamat tasus siiski lugemist.

Johathan Harker on töö tõttu sunnitud külastama Dracula lossi. Seal tundub talle, et võõrustaja on kummaline kuju ning kogeb lõpuks mitmeid õuduseid. Läbi raskuste pääseb ta sealt tulema, avastades, et Dracula on reisinud vahepeal Londonisse ning on oma tegevust seal juba alustanud. Jonathan koos oma sõpruskonna ja naisega peab krahvi peatama enne, kui too midagi tõeliselt kurja jõuab korda saata.

Mul kolleeg hoiatas, et nii igav raamat. Minu jaoks oli vastupidi, algas just väga põnevalt, lõpp vajus kahjuks küll natuke ära. Mehed olid seal nii ülevoolavad ning tekst oli ilukõneline ja pateetiline. Ma saan aru, et tol ajal oli see nii kombeks. Mind ajas see ausalt öeldes natuke muigama ning õudne ei olnud üldsegi. Võib-olla tol ajal, kui see algselt avaldati (1897), oli see õudne, aga tänapäeval enam mitte (kui isegi minu jaoks, kes ma olen küllalt nõrganärviline, see polnud hirmutav). Kuna tegemist on klassikaga, siis võiks igaüks proovida seda lugeda.

Dot Hutchison. Liblikate aed (Pegasus, 2018)

liblikate_aed_KAAS.inddTõlkinud Jüri Kolk
284 lk.

Ma ilmselt oleksin jätnud selle raamatu alguses oma nimekirjast kõrvale (sest raamatukogust on juba niigi palju raamatuid käes), aga siis sain Pegasuselt raamatu ja mõtlesin, et mis seal ikka. Loeme siis kohe läbi. Sisututvustust lugedes tundus, et tegemist on päris sünge raamatuga ja nii see ka oli. Ikka väga sünge ja nii masendav.

On üks mees. Teda nimetatakse Aednikuks ning ta kogub liblikaid. Tundub ju süütu hobi olevat? Aga liblikateks on röövitud tüdrukud. Umbes 15-21 aastaseid, neid ei ole seal mitte 1-2, vaid ikka kümneid. Aed on huvitava tehnoloogiaga ehititatud, nii et väljast ei ole aru saada, mida see endast kujutab. Osad tüdrukud on seal juba aastaid olnud ning kui mõni neist sureb, siis tuuakse uus tüdruk asemele. Aednik tätoveerib nende seljale liblikatiivad ning annab neile uue nime. Lõpuks juhtub paratamatus ning Aed siiski avastatakse.

Raamatus ongi vaheldumisi kajastatud ühe tüdruku ülekuulamist ja siis tema mälestusi Aiast. Väga huvitavalt üles ehitatud. Ma ei ole enne midagi sellist lugenud. Omapärane raamat. Päris pikalt ma ei suutnud oma arvamust sellest kujundada. See tundus nii teistsugune ja veider.

Esiteks see Aednik oli veider. Ta omast arust nagu tegi head. Ja ma ei suutnudki teda lõpuni mõista. Aedniku pojad olid ka kummalised. Üks oli vägivaldne ja teine oli otsustusvõimetu argpüks. Ma ei suutnud alguses selgust saada ka selles tüdrukus, kelle kaudu lugu lahti rullub. Tüdruku elukäik oli ka kurb. Oli aru saada, et ta varjab midagi, aga mida? No lõpus saab selle teada.

Seda lugedes ma ei saanud peast välja mõtet, et mis siis kui tegelikult oleks see raamat tõsielul põhinev. See mõte rusus ja painas mind, nii et mõnikord ma pidin raamatu käest panema. Mitte sellepärast, et raamat oleks halb, vaid lihtsalt teema oli nii sünge.

Ühesõnaga väga omapärane lugemine ja kokkuvõttes mulle meeldis. Tegemist on psühholoogilise põnevikuga, nii et sobib ideaalselt neile, kes selliseid raamatuid armastavad. Ma vist ei saa kaua aega seda raamatut enda mõtetest välja ja järgmisena tuleb kindlasti helgem raamat kätte võtta.