Villy Sørensen. Ragnarok (Perioodika, 1998)

RagnarokTõlkinud Anu Saluäär
104 lk.

Alates sellest ajast, kui lugesin Gaimani raamatut “Põhjala müüdid” olen olnud Skandinaavia mütoloogia fänn. Nii, et püüan lugeda kõike, mis sellel teemal on. Ma palju pole jõudnud, aga siin nüüd ongi järjekordne raamat antud teemal.

Kes on lugenud Gaimani raamatut, siis siinne on praktiliselt sama. Samad tegelased, samad jutud, ainult et Gaiman on minu meelest natuke meelelahutuslikum. Sørenseni raamatus keskendutakse rohkematele tegelastele kui Gaimani omas ning see tundub natuke nagu realistlikum. Ma ei oskagi täpselt öelda miks. Võib-olla keelekasutus.

Igatahes mulle see raamat meeldis, mis siis, et näitas ühte mu lemmiktegelast suht lollina, aga selle eest oli ta väga tugev. Ega ei saagi elus kõike häid asju, isegi jumalad mitte. 😀

Ma lugesin sellest raamatust 1-2 jutukest päevas, et raamatut kauem jätkuks. Nii hea oli neid lugeda. Millegipärast need tegelased köidavad mind. Nad on oma iseloomult nagu inimesedki – rumalad, tugevad, ahned, võimujanused, armastavad, naljakad. Võib-olla sellepärast need lood köidavadki, et nad ei ole inimestest nii erinevad ega peajagu üle. Nad ei ole ka surematud, neid on võimalik tappa.

Soovitan lugeda, keda huvitab põhjamaade mütoloogia

Advertisements

Amanda McCabe. Müürilille saladused (Ersen, 2019)

müürilille-saladusedTõlkinud Iiri Sirk
280 lk

Mul lugemine ei taha praegu eriti edeneda. Lootsin, et see raamat haarab mind endaga kaasa ning saan selle kiiresti läbi. Kahjuks jäi ka see raamat venima ja tegelikult oli see üsna igav. Ma oleks võinud selle ka pooleli jätta, aga inertsist olin juba pool raamatut läbi lugenud ja lootsin, et ehk läheb lõpu poole huvitavamaks. Ei läinud. Soovitada seda raamatut ei julge.

Diana Martin on noor naine, kes läheb Pariisi kajastama maailmanäitust. Tema vanemad pole sellest just vaimustuses, sest loodavad, et tütar leiab endale hea mehe ning loob perekonna. Nad siiski lubavad tal minna, sest loodavad, et Pariisist leiab hea kosilase. Dianal ei ole mõtteski veel perekonda looma hakata. Tema tahab oma vabadust ja tööd teha jne.

William Blakely on Diana sõbranna nõbu, kes töötab välisministeeriumis. Ka tema läheb Pariisi maailmanäitusele, Wales’i printsi kaaskonnas. Mees otsustab Dianat kaitsta tema ohtlikus töös. Kuigi minu jaoks jäi mõistetamatuks, mida on ohtlikku moeajakirjaniku töös.

Selline kerge ja üsna sisutühi lihtne raamatuke armastusest. Mulle praegu ei läinud üldse peale see õhkamine ja naiivsus. Tundus, et see raamat on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast, tühja sellest sisust.

Taimi Paal. Eesti metsamarjad (Varrak, 2015)

eesti metsamarjad KAAS trykk.indd232 lk.

Mulle on hakanud see sari meeldima. Need on kasulikud ja vajalikud raamatud, millest saab oma teadmiseid värskendada ning lisaks ka midagi uut teada.

Raamatus tutvustab autor meile Eestis looduslikult kasvavaid marju. Siin ei kajastata ainult söödavaid marju vaid ka mürgiseid, mis on väga kasulik, siis teab, et ei tasu kõiki marju suhu toppida.

Raamatus on kirjeldatud taime, milline ta on, millises kohas eelistab kasvada, millal viljad valmivad ja nii edasi. Samuti on autor kirjeldanud erinevate marjade koostist (nt. vitamiinide ja mineraalainete sisaldust) ning kas ja kuidas neid rahvameditsiinis kasutatud on ning kuidas neid folklooris kajastatakse. Raamat on varustatud paljude illustratsioonidega, mis teevad raamatu huvitavamaks ja näiteks metsas käies on lihtsam marju ära tunda. Tuntud taimede puhul ei ole see muidugi probleem, aga esineb ka vähem tuntud marju ning siinkohal on see raamat suureks abiks.

Mina sain siit oma teadmisi värskendada ning nii mõndagi kasulikku järgmiseks metsakülastuseks kõrva taha panna. Sain ka uusi teadmisi. Näiteks ei ole ma kunagi kuulnud sellisest marjast nagu lillakas, küll aga olen teda looduses näinud. Samuti ei oleks ma marjataime alla paigutanud maikellukest ja näsiniint. Kasulik raamat igaühele, nii et soovitan tutvuda.

Argo Kasela. Taevakirju (Petrone Print, 2017)

taevakirju192 lk.

Seekordne nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema pani mind alguses natuke kukalt kratsima, et mida ma küll selle raames lugeda võiksin. Midagi ei tulnud kohe meelde. Teemaks on lendavad masinad. Ma üritan nende teemade alla isiklikke raamatuid lugeda ja nii ma siis ühel õhtul vaatlesingi oma riiuleid, kui silma jäi paar aastat tagasi võidetud raamat “Taevakirju”.

See raamat räägib lennundusest. Võtab algusest kuni lõpuni välja erinevad lennukipersonali töö etapid, alates lennuki valmis seadmisest ja õhku tõusmist kuni maandumise ja koristamiseni välja. Mulle on alati pilootide, stjuuardite ja stjuuardesside elu tundunud päris ilusana. Muudkui aga lendad igale poole ja mis elul viga. Siit raamatust selgub, et nii see siiski pole. Vahel tuleb lennata päevas mitu lendu, aga see ei mõju tervisele kõige paremini. Esiteks vaevab paljusid unetus, sest graafik on ülimalt ebaregulaarne, lisaks veenilaiendid, traumad jne.

Lisaks sellele räägib autor erinevatest reisijatüüpidest ning ka kirjust seltskonnast, kes lennunduses töötavad. Ja muidugi kõige tähtsamast asjast – ohutusest. Sellest kirjutab autor päris põhjalikult. Ohutusjuhendid ei ole niisama välja mõeldud, sageli on mõni lisandunud nõude põhjuseks traagiline õnnetus.

Selline ülevaatlik raamat ja nüüd peale selle lugemist, vaatan neid inimesi hoopis teise pilguga. Pole see stjuuardi / stjuuardessi töö midagi nii meelakkumine kui alguses tundub, Kerge ja lihtne lugemine.

Mattias Edvardsson. Täiesti tavaline perekond (Eesti Raamat, 2019)

täiesti-tavaline-perekondTõlkinud Kadri Okas
371 lk

Jätkan Skandinaavia autoriga. Kui eelmine raamat valmistas kerge pettumuse, siis “Täiesti tavaline perekond” seda ei teinud.

Nagu raamatu pealkirigi vihjab, siis on tegemist täiesti tavalise perekonnaga – ema Ulrika, isa Adam ja nende tütar Stella. Nende elu kulgebki üsna tavalist rada, kuni ühel hetkel nende tütar arreteeritakse. Teda kahtlustatakse 32-aastase ärimehe, Chrisi jõhkras mõrvas. Stella vanemad ei suuda kuidagi mõista, kuidas selline asi juhtuda sai. Nende tütar ei ole ometi mõrvar. Mässumeelne ja impulsiivne seda küll, aga mõrvar?

Autor jutustab lugu kolme tegelase vaatevinklist. Kõigepealt isa, siis tütre ja kõige lõpuks ema silmade kaudu. Igaüks neist jutustab lugu nii nagu nemad sellest aru saavad ning arvates, et tunnevad oma pereliikmeid väga hästi.

Huvitavaks teeb raamatu asjaolu, et Stella isa on preester ja ema advokaat. Nad peaksid olema ju lugupeetud inimesed ja kuidas siis nende tütart nüüd mõrvas kahtlustatakse. Stella ei ole ju ometi mõrvar. Või on? Kui on, mida sa siis oled valmis tegema, et oma tütart vanglast välja saada.

Siin on väga hästi välja toodud, kuidas isa ja ema hoolivad nii väga teiste inimeste arvamusest, et oma tütre huvid jäävad tahaplaanile. Kuigi nende enda meelest teevad nad kõike Stella huvides.

Raamatu algus ärritas mind. Õigemini isa suhtumine iseendasse. Ta oli endast ikka väga heal arvamusel ja kuidas tema on ikka nii hea inimene. Ego oli tal päris suur. Kohati mulle tundus, et ta on paras psühhopaat. Stella peatükk oli nii huvitav. Siis ma ei suutnud raamatut üldse käest panna. Autor kruvib põnevuse lakke ja ootad, et nüüd kõik paljastub, aga siis suudab autor jälle tempo maha võtta.

Soovitan põnevike ja psühholoogiliste romaanide austajatele. Oli huvitav lugemine.

Maria Adolfsson. Eksisamm (Ühinenud ajakirjad, 2019)

eksisammTõlkinud Kadi-Riin Haasma
479 lk.

Seda raamatut lugedes mõistsin, et mulle see Skandinaavia krimikirjandus ikka väga ei istu. Eelistan natuke teistsugust, kuigi sellel raamatul väga midagi viga polnud, aga ma ei suutnud sinna sisse elada.

Tegevus toimub Doggerlandis. Doggerland on välja mõeldud saarestik Põhjameres Taani ja Suurbritannia vahel. Seal toimub austrifestival, mis on nende iga-aastane suur pidu. Inimesed joovad palju, söövad palju ja teevad lolluseid. Nii leiab kriminaalinspektor end järgmisel hommikul pohmellis peaga hotellitoast koos oma ülemusega. Ta kiirustab ruttu koju, aga tal ei lasta ennast välja puhata, sest üks naine leitakse oma köögist tapetuna.

Karen asub juurdlust juhtima, aga see on keeruline. Tapetud on Kareni ülemuse eksnaine. Kes seda tegi ja miks? Seda püüabki Karen selgeks teha, aga mingeid juhtlõngu pole ning juurdlus ei taha kuidagi edeneda. Keegi ei näinud ega kuulnud midagi. Kas tegemist on valesti läinud varguskatsega või peitub põhjus naise minevikus?

Minu jaoks oli raamatu kulg kuidagi liiga aeglane. Mulle üldiselt meeldivad rahulikumad krimiraamatud, aga sellega ei saanud kohe üldse vedama. Kusagil keskel läks natuke huvitavamaks ja lõpp suutis täielikult üllatada. Tegelased olid kõik kuidagi omamoodi. Minu meelest natuke üle võlli oli nende karakteritega mindud. Sellegipoolest ma ilmselt loeksin sarja teist osa ka, kui see peaks eesti keeles ilmuma. Originaalis ongi seda ilmunud vist ainult kaks raamatut praeguseks.

 

Aile Möldre. Eesti raamatu 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-raamatu-100-aastat208 lk.

See on esimene raamat, mida EV100 sarjas loen. Ilmselt ei jää see viimaseks, sest mul on veel nii mõnedki silma jäänud, mida lugeda tahaksin. Selle raamatu võtsin kätte, sest mul oli vaja lugeda, midagi erialast.

Nagu pealkirigi juba ütleb, siis teos käsitleb Eesti raamatu ajalugu saja aasta jooksul kuni tänapäevani. Tegelikult on siiski natuke kirjeldatud ka varasemat Eesti raamatu ajalugu. Ajalugu on edasi antud erinevate poliitiliste perioodide kaupa. Alustatakse Eesti Vabariigi ajast 1918-1940, siis sõjaaeg 1940-1944, millele järgneb nõukogude aeg 1944-1991 ja jõutakse välja tänapäeva 1991-2017.

Nende perioodide kaupa vaadeldakse raamatute kirjastamist, trükkimist, müüki ja levikut raamatukogude kaudu. Autor kirjeldab, kui suured olid trükiarvud ja mida üldse trükiti ning millistest raamatutest rahvas huvitatud oli.

Lisaks sellele kirjutab autor ka pagulaseestlaste kirjastustegevusest. Kui palju ja mida nad välja andsid.

Tekst on lühidalt kirja pandud, andes edasi kõige põhilisema ja olulisema teabe. Minu meelest on väga hea, et selline sari erinevate teemade kohta olemas on. Saab ülevaate, mis Eestis on saja aasta jooksul toimunud ja kui mingi teema hakkab rohkem huvitama, siis saab juba edasi uurida.

Alguses, kui seda lugema hakkasin, siis tundus tekst natuke kuiv, aga lõpuks elasin raamatusse ikkagi sisse ning viimased 100 lehekülge läksid kiiresti. Mind ennast huvitas kõige rohkem nõukogude aeg. Praegu tundub nii uskumatuna, et kui tahtsid mingit head ja väärt raamatut osta, siis pidid sellega koos ostma ka mingi poliitilise.  Poliitilise kirjanduse tiraazid olid suured, aga inimesed nende vastu huvi ei tundnud. Mul on hea meel, et tänapäeval saad ise valida, mida osta ja mida lugeda.

Igatahes soovitan raamatuga tutvuda, keda antud teema huvitab.