Leïla Slimani. Hällilaul (Tänapäev, 2018)

hällilaulTõlkinud Sirje Keevallik
168 lk.

Ma pole juba ammu midagi punasest sarjast lugenud. “Hällilaul” oli mul ka lugemisnimekirjas ja kui ta siis ükspäev raamatukogus mu pihku sattus, siis võtsingi ette. Raamatu algus edenes mul natuke vaevaliselt, aga viimased 100 lehekülge lugesin ühe jutiga läbi.

Myriam ja Paul on tavaline Pariisi abielupaar, kus mees käib tööl ja naine on kahe lapsega kodune. Ühel hetkel ei suuda naine enam kodus olla ning tahab tööle naasta. Nii otsustavadki nad lapsehoidja otsida. Loomulikult ei kõlba neile paberiteta ning “kaetud näoga” illegaalid. Nad on väga rahul, kui leiavad prantslannast lapsehoidja Louise’i, kellele lisaks lapsehoidmisele meeldib ka süüa teha ning hoolitseda, et kõik oleks korras.

Ent pealtnäha ideaalne lapsehoidja pole seda siiski. Ühel hetkel ei tunne Myriam end enam temaga koos mugavalt. Louise’ile ei meeldi Myriami elustiil. Tema meelest viskab naine liiga kergekäeliselt toitu ning asju minema. Lisaks tahab Louise kuhugi kuuluda ning sellest saab alguse üks kinnisidee ja juhtub midagi kohutavat. Ja samal ajal kasutas see perekond teda minu arvates ära ka.

Mu mõtted ei ole veel päris settinud. Kummaline raamat. Mind valdavad kahetised tunded. Ühelt poolt ma nagu tundsin lapsehoidjale kaasa, aga teiselt poolt oli tema tegu nii kohutav, et talle ei saa kaasa tunda. Oleksin tahtnud rohkem teada saada, miks Louise selliseks kujunes. Oleksin tahtnud rohkem teada tema lapsepõlvest, mis teda mõjutas. Natuke saime aimu tema abielust, aga minu jaoks jäi seda väheks.Nii et minu jaoks jäi raamat natuke poolikuks, ometi ei ole tegu halva romaaniga. Selline omamoodi teos. Ei soovita lugeda nendel, kes parajasti mõtlevad lapsehoidja palkamise peale.

Advertisements

Pamela Maran. Eesti vanaemade lood ja salatarkused (Kuldnööbike, 2018)

eesti-vanaemade-lood-ja-salatarkused480 lk.

See raamat oli kohati üsna raske lugemine. Nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Raamat on suure formaadiga ja päris raske. Emotsionaalselt sellepärast, et raamatus olevate vanaemade läbielamised sõja ajal olid nii rasked.

Siin raamatus on kirjas saja vanaema lood enda lapsepõlvest ja elust. Lisaks veel palju retsepte ning muid tarkuseid. Mina sain siit küll endale mõne tarkusetera juurde, et tulevikus kasutada. Muidugi on raamatus ka palju pilte. Vanaemadest kirjutatakse maakondade kaupa.

Minul oli seda huvitav lugeda. Kõik need sõjamälestused oli karm lugemine, aga samas see annab nii palju teadmisi, mismoodi tollel ajal tegelikult oli. Ja pealegi ei ole kõigil ühesugused kogemused. Mis mind hämmastama pani, oli see, et hoolimata oma koledast ja raskest lapsepõlvest, olid need naised siiamaani nii optimistlikud ja rõõmsameelsed ning nad ei pea viha selle eest, mis oli. Müts maha nende ees.

Soovitan lugeda. Kasulik on tunda enda ajalugu ning siit saab tarvilikke nippe näiteks kokkamiseks, taimede kasvatamiseks ja rahvameditsiini kohta, aga ka näiteks, kuidas teha üks korralik näokoorija. Lisaks veel muid nippe ja rahvatarkuseid.

John Green. Kilpkonnad alla välja (Pegasus, 2018)

kilpkonnad-alla-väljaTõlkinud Pilleke Laarmann
247 lk.

Minu selle aasta üheks eesmärgiks on lugeda võimalikult palju enda isiklikke raamatuid. Neid on mul üle ootuste palju kogunenud. 😀 See John Green’i raamat kuulub ka nende hulka. Võitsin ta juba eelmisel aastal, aga kuidagi ei jõudnud lugeda. Nüüd andis lugemise väljakutse selleks tõuke. Mul on hea meel, et seda lõpuks tegin, sest tegu on suurepärase raamatuga, mida ma ilmselt tahan veel korra lugeda.

16-aastane Aza tundub esmapilgul nagu tavaline tüdruk oma parima sõbra ja koolieluga. Päris tavapärane tema elu siiski pole, sest ta maadleb sundmõtetega. Ta on tihti süüvinud omaenese mõtetesse ning pole harjunud palju rääkima. Sellepärast ei ole ta ka eriti huvitatud, kui tema parim sõbranna Daisy tuleb tema juurde jutuga, et miljardär Russell Pickett leidmiseni viiva info eest on välja pandud suur summa raha. Daisy aga ei anna alla ning soovib, et Aza soojendaks oma tutvust Picketti poja Davis’ega.

Tegemist on ühe mõnusa noorteraamatuga, mille lugemine edeneb kiirelt. Seda on lihtne ja ladus lugeda ning lisaks saab teada, milline elu on inimesel, kes vaevleb sundmõtete küüsis. Teoses on olulisel kohal ka sõprus ning armastus. Õnneks ei ole John Green kujutanud oma raamatus armastust palavalt nagu tavaliselt noortele suunatud romaanides tehakse, vaid pigem tagasihoidlikult ning kargelt. See sobis siia raamatusse. Mulle meeldis ka raamatu lõpp. Suurepäraselt lahendatud. Soovitan eelkõige noortele, aga lugeda võivad ka teised. John Green on suurepärane kirjanik.

Colleen Hoover. November 9 (Simon & Schuster, 2015)

november-9310 lk.

Colleen Hoover on endiselt oma tuntud headuses. Seekord võtsin lugemise väljakutse raames kätte ühe tema inglise keelse raamatu. Lugemine võttis omajagu aega, aga mitte sellepärast, et raske oleks olnud, vaid ma olin ise kohati nii väsinud, et tundsin, et lihtsam on süveneda eesti keelsesse raamatusse.

Raamat algus tõi mulle naeratuse huulile, aga samas oli see ka kurb. Fallon on 18-aastane neiu, kes kohtub 9. novembril ühes restoranis isaga. Falloni isa on kuulus seriaalinäitleja ja ka Fallon ise on näitlejatööd proovinud, kuni üks tulekahju selle ukse tema ees sulgeb. Fallon nimelt sai tulekahjus armid ning näitlejannalt eeldatakse ilusat välimust. Seega on tüdruku enesekindlus saanud hoobi. Fallonil on isaga parajasti keeruline vestlus karjääriteemadel pooleli, kui seda ei suuda välja kannatada kõrvalboksis istuv noormees, kes tõttab Fallonile appi.

Niimoodi kohtuvadki Fallon ja Ben esimest korda 9. novembril. Sama päeva õhtul kolib neiu New Yorki ning nad veedavad Beniga selle päeva koos. Seejärel sõlmivad nad väikese kokkuleppe. Nimelt lubavad nad kohtuda järgneva viie aasta jooksul korra aastas 9. novembril. Sellest saab alguse nende armastuslugu.

Kohati tundus raamat mulle natuke ebaloogiline. Kuidas on võimalik niimoodi armuda, kui kohtutakse korra aastas? See tundub minu jaoks uskumatu, aga Colleen Hoover suudab nii põnevalt ja kaasahaaravalt kirjutada, et see kui ebaloogiline tegevus on, ei ole tähtis. Lihtsalt nii huvitav on, et ei saa raamatut käest pandud. Raamatu algus edenes mul aeglasemalt, aga viimased 130 lehekülge lugesin ühe päevaga läbi. Tahtsin teada, kuidas lugu lõppeb. See ei ole lihtne armastuslugu. Siin oli palju üllatavaid ja uskumatuid pöördeid. Soovitan Colleen Hooveri austajatele ja teistele, kellel see raamat veel lugemata.

Antoine de Saint-Exupéry. Väike prints (Rahva Raamat, 2018)

Väike printsTõlkinud Reet Alas
Originaalillustratsioonid Antoine de Saint-Exupéry
111 lk.

Ma lõpetasin selle raamatu tegelikult juba esmaspäeval, aga ei ole siiani suutnud ennast koguda, et sellest raamatust kirjutada. Mõtlesin teisipäeval kirjutada siia, aga tekkis tunne, et ma ei oska. See tunne on mul tegelikult praegugi. Peast jooksis läbi mõte, et peaksin selle ühe korra veel läbi lugema ja siis kirjutama. Seda ma pole siiski veel teinud, aga ilmselt varsti küll. Mulle avaldas see raamat suurt muljet.

See on üks armas raamat väikesest printsist, kes elab üksi oma pisikesel planeedil ning satub rändama erinevatele planeetidele. Lõpuks jõuab ta maale, kus ta kohtub lenduriga. Raamatus arutleb väike prints elus olulistel teemadel – armastus, sõprus, üksindus. Samuti, kuidas inimesed näevad elus olulisi asju. Ühe jaoks on näiteks tähed taevas lihtsalt ilus vaatepilt, aga teine mõtleb neist kui raha teenimise võimalusest.

Raamat on ilmselt küllaltki autobiograafiline, sest autor oli ise lendur ning tegi 1935. aastal Sahara kõrbes hädamaandumise.

Mulle läks raamat hinge. See on naljakas, südantsoojendav, aga samas ka kurblik ning nukker. Kes veel pole lugenud, siis soojalt soovitan. Ma arvan, et mu üks parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Sõnadega ei suutnud ma pooltki seda edasi anda, mida südames tunnen.

Lõpetuseks siia üks tsitaat raamatu tagakaanelt, mis tuletab meelde olulist tõde:

Ja nüüd minu saladus. See on hästi lihtne: üksnes südamega näeb selgelt. Kõige tähtsam jääb silmale nähtamatuks.

 

Jaak Juske. Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid (Randvelt Kirjastus, 2014)

eesti-kuulsad-meresõitjad-ja-piraadid-isa-põnevad-unejutud-ajaloostIllustratsioonid Merilyn Anvelt
60 lk.

“Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid” on sarja “Isa põnevad unejutud ajaloost” teine raamat. Raamatus leiavad kajastamist nii Saaremaa viikingid, vitaalivennad, Kihnu Jõnn ja loomulikult maadeavastajad.

Raamatus on lastele lihtsas keeles kirjeldatud esimese Eestist pärit maadeavastaja elukäiku, kelleks oli Adam Johann von Krusenstern. Samuti leiavad kajastamist Krusensterni poeg ja pojapoeg, kes mõlemad olid samamoodi maadeavastajad. Raamatus on oma koha leidnud ka Fabian Gottlieb  Benjamin von Bellingshausen, Otto von Kotzebue ja Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von  Wrangell. Neid mehi ühendab lisaks seiklusjanule ka see, et nad kõik olid baltisaksa päritolu.

Lisaks on tee raamatusse leidnud ka uuema aja tegijad nagu esimese eestlasena ümber maailma sõitnud Ahto Valter ja uuemal ajal talle järgnenud jahtlaev Lennuk, purjekas Martha ning katamaraan Nordea ja lõpetuseks Uku Randmaa. Uku Randmaa on ainuke eestlane, kes on üksi ümber maailma purjetanud eestlane.

Selline tore lastele mõeldud ajalooraamat. Lood on sobivalt lühikesed, et sobida unejuttudeks ning nendest saab piisavalt algteadmisi antud teemast. Juttudes on põhiline info kirja pandud lühidalt ning liigset juttu pole. Põhiteemaks on siiski meresõitjad, piraatidest on vähem juttu. Minu jaoks need just väga põnevad ei olnud, aga mina pole ka laps, kellele need jutud mõeldud on.

Jaanus Vaiksoo. Lumemöll (Tänapäev, 2012)

lumemöllPildid joonistanud Kadri Ilves
72 lk.

Sellel aastal ma olen juba päris palju lasteraamatuid lugenud ja neid ilmselt tuleb veel. Mõnus vaheldus täiskasvanute raamatutele.

Insener Peeter Paju poeg Karla on kadunud. Kolm tundi peale koolipäeva lõppu pole temast kippu ega kõppu. Vanemad muretsevad, aga lõpuks saabub poiss ikkagi koju. Temaga ei juhtunud midagi halba. Ta oli lihtsalt poistega lumesõda mänginud, liugu lasknud, lumememme ehitanud ja jääpurikaid katuste küljest alla loopinud. Lõppude lõpuks isa ei olegi pahane, sest talle meenub, mis nad ise oma sõbraga koduteel tegid. Neil endil venis ka kodutee oodatust pikemaks, sest nii palju huvitavat oli ümberringi.

Selline mõnus ja tore lugemine vahelduseks. See on üks lõbus lugu täis erinevaid seikluseid ja juhtumisi. Lastele kindlasti sobilik lugemine, eriti poistele, sest poistest raamat ju ongi.

Raamat kuulub sarja “Minu esimene raamat”.