Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine (Petrone Print, 2018)

168 lk

See raamat kuulub sarja “Aja lugu”. Ma olen valikuliselt selle sarja raamatuid lugenud. Neid, mis rohkem huvi pakuvad. Kuna ma olen nooruses tema luuletusi lugenud ja need kõnetasid mind (kes ma ei ole eriline luulesõber), siis tahtsin kindlasti seda äsja ilmunud raamatut lugeda.

Siin räägib Lehte Hainsalu enda sünnist, kooliteest, majadest, kus ta elanud on, loomingust, kirjandusest, enda ellu suhtumisest, loodusega suhestumisest, lastest, oma riigi loomisest ja paljust muust.

Minu jaoks oli huvitav, kuidas ta seda kõike on kirja pannud. Esiteks ta kirjutab endast kolmandas isikus. See oli omapärane nüanss ja tegi raamatu kuidagi siiraks, hea oli seda lugeda. Hainsalu keelekasutus on luuleline ja see oli nii hea. Ma plaanisin seda raamatut päeval lugeda, et enne magama minekut loen mingit kergemat raamatut, aga ei saanud. “Olla üheksavägine” haaras nii endaga kaasa, et ei tahtnudki vahepeal midagi muud lugeda. Mulle meeldis tema tekstis ka kerge eneseiroonia ja see, et ta ei ütle kõike alati päris otse, vaid natuke nagu ridade vahel.

Mul on tunne, et ma peaks tema luuletused uuesti üle lugema ja miks mitte ka proosa. Selline siiras lähenemine kõnetas mind.  Mina julgen soovitada seda raamatut!

Raamatust sain teada ka fakti, et Lehte Hainsalu on Ruja laulu “Teisel pool vett” sõnade autor. Sõnad olid ammu juba loodud, enne kui Alender selle avastas.

Advertisements

Camilla Läckberg. Murelind (Pegasus, 2016)

Tõlkinud Maiu Elken
352 lk

Läckberg on endiselt hea. Nii põnev, et ei saa üldse käest ära ja ei pannudki enne kõrvale, kui läbi sai. Nüüd on küll lühikese unega öö selja taga, aga oli ka väärt raamat.

Tanumshedes on kevad. Jaoskonda on Ernsti asemele saabunud uus kolleeg Hanna Kruse. Tema esimesel tööpäeval toimub üks autoõnnetus, mis hiljem osutub mõrvaks. Lisaks saabub asulasse võttegrupp, et hakata filmima tõsielusarja “Fucking Tanum”.

Patrik Hedström ja tema meeskond tegeleb autoõnnetuse uurimiseg ning nad avastavad, et samasuguste kahtlaste asjaoludega õnnetusi on veel juhtunud. Uurimine on keeruline, sest pealtnäha ei seo juhtumeid suurt midagi, ainult Patriku sisetunne ütleb, et need on seotud. Lisaks leitakse varsti prügikastist ühe tõsielustaari laip. Ja kõige selle taustal valmistuvad Patrik ja Erica pulmadeks.

Oh, see oli järjekordselt nii põnev raamat. Ma teadsin juba suhteliselt alguses, kes mõrvar on. Kuidagi lihtsalt käis see seekord, nii et ma arvan, et autor tahtiski, et lugejad seda teaksid. See ei võtnud raamatult põnevust vähemaks, pigem vastupidi, sest tahtsin teada, kas mul on õigus. Küll aga ei suutnud ma leida põhjust, miks just need inimesed tapeti.

Mulle meeldib, kuidas Läckberg avab ka kõrvaliste tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb raamatu eluliseks ja koomiliseks. Mõni autor kohe oskab nii hästi edasi anda erinevaid karaktereid. See oskus ja põnevus koos on põhjuseks, miks Läckberg on üks mu viimase aja lemmikutest.

Üks asi veel. Politsejuht Mellberg. Elasin tema armuloole südamest kaasa, kuid ikkagi lõppes kõik nii nagu arvata oligi. 😀

Ruth Ware. Proua Westaway surm (Helios, 2018)

Tõlkinud Pilleke Laarmann
351 lk

Mul on nüüd kolm Ruth Ware raamatut loetud. “Valetamise mäng” on veel lugemata, aga küll ma kunagi ka selleni jõuan.

Harriet Westawayl ei lähe elus just kõige paremini, kui ta saab kirja, et on oma vanaemalt päranduse saanud, Harriet ei suuda seda uskuda ja arvab, et kusagil on mingi viga tehtud, sest tema vanaema on ju ammu surnud. Ta mõtleb alguses sellest kirjast mitte välja teha, aga liigkasuvõtja, kellelt ta laenas, tahab oma raha tagasi.

Hal tunneb, et on väljapääsmatus olukorras ning otsustab siiski minna. Kui raske see ikka olla saab. Natuke hämamist ema kohta ja väike rahasumma on tema oma. Ta saaks kõik oma võlad makstud. Aga loomulikult ei lähe kõik nii lihtsalt.

Mulle see raamat meeldis, kuigi ei olnud nii põnev, et käest ära panna ei saaks. Selline aeglasema tempoga psühholoogiline romaan, kus on huvitavad tegelased. Õnneks ei olnud nii verine nagu mu eelmine raamat. Mulle meeldis selles raamatus loodud atmosfäär. Sünge ja kõle suur maja, kus enamus tegevusest toimub ning pinnale ujuvad saladused jaüksik tütarlaps nende keskel. Mõnus lugemine oli.

 

Oktoobri kokkuvõte

Kuna mul ei olnud nädalavahetusel arvutit, siis tuleb oktoobri kokkuvõte alles nüüd. Oktoober oli minu jaoks raske kuu. Siin oli tervelt üks nädal, mille jooksul ma ei suutnud lugeda. Lugesingi sellel nädalal vist ainult 50 lehekülge. Selle all kannatas ka üldine tulemus. Lugemiselamusi oli ka seinast seina – põnevikke, naistekaid, eneseabi jne. Häid raamatuid oli seekord päris palju. Pettumuse valmistasid naistekad. Mul on väga hea meel, et avastasin enda jaoks Gert Helbemäe. Plaanin teda kindlasti veel lugeda.

Loetud raamatuid: 10
Loetud lehekülgi: 3133
Kõige paksem raamat: Kaari Utrio “Tuulepistrik” (591 lk)
Kõige õhem raamat: Gert Helbemäe “Ohvrilaev” (165 lk)

Karin Slaughter. Hea tütar (Pegasus, 2018)

Tõlkinud Jüri Kolk
432 lk.

Selle raamatu kaanepilt on väga ilus, aga raamatu sisu koha pealt väga petlik. Ilusat ei ole siin suurt midagi. Hoiatan ette, et kes veriseid ja koledaid lugusid lugeda ei taha, siis oleks targem sellest eemale hoida. See raamat oli ikka väga jõhker, minu jaoks isegi liigagi. Muidugi oli see ka põnev, sellepärast ma lugesin ikkagi lõpuni.

Sündmused algavad 1989. aastal, kui Quinnide pere vastu toimus kohutav rünnak, mis hävitas õdede Samantha ja Charlotte’i elu. Tapeti nende ema ja nad ise ei pääsenud ka puhtalt. See paiskas terve nende elu segi ja mõjutab neid isegi 28 aastat hiljem.

Nüüd 28 aastat hiljem on Charlotte’ist saanud isa Rusty eeskujul advokaat. Kui tema isa kaitseb mõrtsukaid, röövijaid vägistajaid jne, siis tütar kaitseb tavalisi inimesi, kes on sattunud elu hammasrataste vahele.

Ühel päeval satub Charlie ootamatult koolitulistamise sündmuste keerisesse. Ta on tunnistaja ning tema isa Rusty on otsustanud koolitulistajat kaitsma hakata. See sündmus elustab ka tema enda kohutava kogemuse, mida ta on püüdnud unustada.

Ühest küljest oli see raamat hea, aga teisest küljest nii kohutav. Raamat on põnev, sündmused haarasid kaasa, aga ma jäin seda lugedes mõtlema, et kas seda peab ikka nii veriselt edasi andma. See oli ikka liiga jõhker. Lisaks veel keerulised peresuhted, aga põnevuse ja veriste lugude austajatele on see ideaalne.

Celeste Ng. Sädemest tõuseb leek (Eesti Raamat, 2018)

Tõlkinud Piret Lemetti
352 lk.

Mul oleks see raamat märkamata jäänud, kui kolleeg poleks mulle öelnud, et see on väga hea raamat. Mul on hea meel, et teda kuulda võtsin, sest raamat on tõepoolest suurepärane.

Shaker Heights on edukas väikelinn, kus peetakse oluliseks teatud reeglite järgimist. Kõik on viimse üksikasjani planeeritud. Seda motot jälgib ka Elena Richardson, kes on Shaker Heightsi lugupeetud elanik. Ta on väikese linnalehe juures ajakirjanik, tema mees on advokaat ja neil on neli last.

Sellesse korrastatud ja reeglitepärasesse maailma saabub ühel päeval Mia Warren koos oma tütre Pearl’iga. Nad üürivad Richardsonidelt maja. Mia on kunstiinimene ning ta ei hooli suuremat reeglitest. Peagi sõbruneb Pearl Richardsonide lastega ning ka Mia tõmmatakse kaasa.

Kui Richardsonide peresõbrad otsustavad lapsendada Hiina juurtega last, siis see jagab linna arvamuse pooleks. Elena loomulikult toetab oma lapsepõlvesõbrannat, Mia aga lapse ema, kelle üle ei peaks otsustama ühe tehtud vea pärast. Elenale on Mia käitumine vastuvõetamatu ning ta otsustab kõik Mia saladused paljastada. Elena ei suuda leppida, et keegi võiks elada teistmoodi kui tema ning samal ajal ei märka ta seda, mida ta oma lapsed teevad.

See raamat ei ole põnevik, kuigi raamat haarab endaga kaasa. Siin ei ole olulisel kohal ainult saladused (kuigi need on tähtsad), vaid identiteet ning emaduse küsimus. Olulisel kohal on perekond ning suhted. Siin ei öelda välja, mis on õige või vale, vaid autor laseb lugejal ise oma arvamuse kujundada. Kas on õige võtta laps ära emalt, kes ta meeltesegaduses tuletõrjedepoosse viis ja anda ta kasuperesse? Kas on õige teistele öelda, kuidas elama peab? Mittemidagiütlevate kaante vahel on selline suurepärane pärl. Mõtlemapanev raamat, mida soovitan lugeda.

Katrin Pauts. Marduse tänav (Varrak, 2018)

  256 lk.

“Marduse tänav” on romaan teleseriaali “Nukumaja” ainetel. Ma seriaali näinud ei ole, nii et alustasin lugemist puhtalt lehelt.

Ühes aedlinnas Marduse tänaval elab kirjanik Elisabeth. Ühel ööl juhtub Elisabethiga tema kodumaja ees tänaval õnnetus ning ta saab surma. Vanasse majja kolib ajutiselt Elisabethi õde Eeva koos oma mehe ja väikese pojaga. Eeva ei taha sinna tegelikult minna, sest tal ei ole majaga häid mälestusi, aga mees käib peale.

Naabrid on seal kummalised. Pealtnäha rikkad ja elus hästi hakkama saavad inimesed. Pealispinna all on aga palju erinevaid saladusi. Liiga palju on olnud erinevaid kahtlaseid surmasid, lisaks Eeva ja Elisabethi ema kadumine. Peale Elisabethi surma on kadunud ka tema arvuti, kus olevat tema viimane paljastusi tõotav raamat.

Mul oli alguses raske siia raamatusse sisse elada. Raske oli alguses seostada matuseid ja Elisabethi kummalist juttu. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma pole seriaali näinud, aga arvan, et asi oli pigem mu lugemisblokis. Kokkuvõtteks mulle siiski raamat meeldis ning mul on tunne, et kirjanik on endast siia päris palju sisse kirjutanud.

Raamat läheb vahepeal päris müstiliseks ning mul oli kohati õudne lugeda. Sellele aitas muidugi kaasa eile õhtune tugev tuul, mis kaeblikult mu akna taga ulgus. Lõpplahendust ma poleks vist iialgi ise ära arvanud.

Üks asi siiski häiris mind ka. Eeval oli väike poeg Aleksander. Mulle ei jäänud muljet nagu ta oleks poega väga kiindunud olnud, aga ikka kutsus teda hellitavalt Sassikeseks. Ei läinud minu peas Eeva tunnetega see hüüdnimi kokku.