Sarah Crossan. Üks (Varrak, 2017)

üksTõlkinud Kristina Uluots
383 lk.

Vahelduseks sai loetud üks noortekas. Üks väga hea noortekas, mida soovitan soojalt ka teistele, mitte ainult noortele. Alguses võtsin raamatu kätte ja vaatasin, et romaan, siis tegin raamatu lahti ja oleks nagu luuletused olnud. Tegelikult on tegemist siiski proosateosega, aga tekst on vormindatud nagu luule. Niimoodi:

Vanaema läheb kohtama mehega, kellega
tutvus keeglisaalis.
Ma ei teadnudki, et vanaemale meeldib keegel.
Ma ei teadnudki, et keeglisaalidest võib leida mehi.
Ja uskumatu, et inimesel,
kelle nägu on kortsus,
nagu üleküpsenud avokaado,
on armastuses
rohkem õnne
kui
minul. (lk 199)

Raamat räägib kahest kaksikõest, kes on igavesti ühendatud. Seda mitte ainult ülekantud tähenduses vaid ka otseses mõttes. Nad on siiami kaksikud – Tippi ja Grace. Nad on puusast ühendatud ning nende lahutamine oleks riskantne.

Nad on 16-aastased ja seni olnud välismaailma eest küllalt peidus. Nad on koduõppel, kuni perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet ning tüdrukud peavad minema päriselt kooli. Seal nad leiavad sõpru, aga samas neid ka kardetakse ja vahitakse.

See raamat on lihtsalt võrratult kirja pandud. Nii õrnalt, aga samas nii reaalselt. Kõik need tunded, mis tüdrukuid valdavad, kuidas nad oma eluga toime tulevad ning muretsevad isa pärast, kellest on saanud alkohoolik. Tippi on eestvedaja, hakkajam ja sõnakam. Grace selle eest on vaiksem, korralikum, rahulikum ning püüab olla tagaplaanil.

Alguses lugedes tundus, et raamat jääb natuke kahvatuks, aga see mulje kadus ruttu. Mul tekkis hoopiski üks seos. Käisin eelmisel aastal vaatamas filmi Lahutamatud, kus räägitakse ka lugu siiami kaksikutest. Mulle tundub, et need on üldjoontes siiski päris sarnased, nii et soovitan vaadata ka filmi, sest teema on huvitav. Me kipume arvama, et siiami kaksikud tahavad lahutamist, aga tegelikult on nad oma eluga tavaliselt rahul ja ei taha sugugi, et nad lahutataks.

Igatahes julgen soovitada. Autor pälvis  selle romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjandusauhinna Carnegie medali.

Veel üks autori stiilinäide:

Kirikuplatsi pargi kõrval raamatukogus,
kus me käime Tippiga tasuta filme laenutamas,
ohib ja puhib
üks iPhone’iga tüdruk.
“Mu telefonil pole levi. Ma ei saa WiFiga ühendust.
On alles õudus!”
räägib ta sõbrale,
vehkides oma telefoniga, lootes mingit leviraasukest või
ühendust kinni püüda.

Kas pole naljakas, mille üle muretsevad inimesed,
kelle elu
muredeta kulgeb? (lk 283)

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Courtney Milan. Tõestus võrgutamise abil (Ersen, 2010)

tõestus-võrgutamise-abilTõlkinud Maia Planhof
344 lk.

Selle raamatuga ei teki probleemi, et kaanepilt on petlik. See ütleb täpselt, millest raamat räägib ja ka pealkiri reedab seda. Mulle meeldib aegajalt lugeda selliseid lihtsaid naistekaid. Tead, et see on lõõgastav ja edeneb kiiresti. Hea võtta kätte siis, kui teised raamatud pettumust valmistavad. Või kui tahad, et aju saaks puhkust. Samas on seal ikkagi enamasti mingi mõte ka sees. Ja loomulikult palju tundeid.

Tegevus toimub 1838. aastal Londonis. Jenny on tagasihoidliku taustaga, kuid väga hea haridusega 30-aastane naine. Ta teenib elatist ennustajana, kuigi ta loomulikult tulevikku ei näe. Ta on selle eluga rahul ja tal läheb küllalt hästi, kuni ta kohtab Blakely markiid.

Markii on pahane, et tema nõbu Ned on langenud nö ennustaja võrku ning kavatseb Jenny Nedi ees paljastada. Markii on üdini teadlane ja ei usu midagi, mida tõestada ei saa. Seega ei usu ta ka armastusse. Sellest saab alguse mõlemapoolne kaikavedu.

Loomulikult tunnevad mõlemad teineteise poole tõmmet, kuigi nad ei tohiks seda tunda. Jenny ei taha olla lihtsalt ühe mehe mängukann ja midagi tõsisemat ei saa markii ja tema vahel juhtuda. Markii sellevastu teeks naisest meelsasti enda armukese ja kingiks talle igasuguseid asju, sest seda ta oskab. Ta ei oska hästi suhelda ja tunnetega tegeleda.

Selline mõnus ja lahe lugemine, kus tead, et kõik lõppeb hästi. Head saavad väärilise tasu ja halvad saavad karistatud, kuigi halbu tegelasi siin eriti polnudki. Ainult paar ja nemadki esinesid vilksamisi.

Lõpuks selgub miks on Jenny endiselt hooliv ja sõbralik, hoolimata oma lapsepõlvest ja miks markii on ülbe, ennsttäis, kontrolliv ning teisi endale mitte lähedale laskev inimene. Hoolimata sellest ei olnud mulle Blakeley vastumeelne tegelane.

Soovitan ajalooliste romaanide armastajatele, kes ei  pelga seksikirjeldusi, sest neid on omajagu, aga samas see ei varjuta armastuslugu nende kahe inimese vahel.

Üks märkus ka tõlkimise kohta. Minu jaoks kõlas naljakalt väljend sahhariinisem naeratus. Kas poleks paremini kõlanud magusam naeratus? 🙂

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Jamie McGuire. Kaunis katastroof (Ersen, 2017)

kaunis-katastroofTõlkinud Raili Puskar
360 lk.

“Kaunis katastroof” on väga ilusa kaanepildiga raamat. See on ka ainus asi, mis selle raamatu juures kaunist on. Sisu eriti kriitikat ei kannata. Raamat oli minu jaoks täielik pettumus. Ma ei teagi, miks ma selle raamatu lõpuni punnitasin. Mitu korda oli tahtmine pooleli jätta.

Kui lugemist alustasin, siis tundus nagu loeksin “50 halli varjundit”, ainult teismeliste varianti ja ilma SM-ita. Üks peategelastest, Abby, on 19-aastane ja Travis on natuke vanem. Mõlemad käivad Easternis ülikoolis.

Travist kirjeldatakse raamatus, kui vastupandamatut meest, kellele mitte üksi naine ei suuda vastu panna. Kõik langevad nagu loogu tema jalge ette ja õhkavad temast jne jne. Ma ei saa ainult aru, mis temas nii vastupandamatut oli? Ta oli täielik ülbik ja jõhkard. Just nimelt jõhkard, sest kes vaatas tema tüdrukut vale pilguga, tolle ta peksis vaeseomaks.

Abbyt kirjeldatakse, kui rahulikku, süütut ja head tüdrukut. Tema on muidugi ainus, kes kohe Travise võludele ei alistu. Tänu kihlveo kaotusele, peab ta elama kuu aega koos Travisega. Neist saavad alguses sõbrad, aga pärast muidugi armuvad. Plika ei taha muidugi mingist armumisest kuulda, räägib kõigile, et nad on vaid sõbrad. Travis selle eest jätab oma vanad kombed maha (ei too igal õhtul enam erinevaid naisi koju) ja üritab Abby armastust võita. See tal muidugi ka õnnestub.

Plika oli kogu aeg nii melodramaatiline. Halas pidevalt, et me ei saa koos olla, me ei mõju teineteisele hästi. Pidevalt jookseb Travise juurest minema. Travis oli omandihimuline. Korrutas kogu aeg Abbyle, et sa oled minu oma. Ja muidugi kardab Abby kooliklatši. Kogu aeg muretses, et kõik vahivad teda ja mis teised arvavad. No lihtsalt seda oli äärmiselt tüütu lugeda.

Lisaks mulle tundub, et selles raamatus propageeritakse vägivalda. Üks tüüp ütles Abbyle midagi halvasti ja Travis oli valmis talle peksa andma. Abby veel ütles, et anna talle õpetust. Ja see polnud lihtne peksmine, et korra lööd ja asi korras. Ikka nii, et veri väljas ja teine tüüp on pikali maas. Huvitav, et keegi selle peale politseid ei kutsunud.

Soovitan teil oma aega selle raamatu peale mitte raisata, vaid seda paremini kasutada.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Mihkel Mutt. Mõtted (Kultuurileht, 2017)

e-raamat-mõtted104 lk.

See on esimene Mihkel Muti raamat, mida lugenud olen, aga tundub, et tuleb temaga veel tutvust teha, sest käesolev teos sobis mulle hästi. Õnneks on kodus ootamas üks tema populaarsematest raamatutest “Eesti ümberlõikaja”. Ehk jõuan varsti ka selleni.

Mida ikka teise inimese mõtetest arvata? Kas nendega nõustuda või mitte, sõltub juba inimesest endast. Mina üldjuhul jäin raamatuga rahule. Mõni arutelu läks minu jaoks natuke liiga filosoofiliseks ja oli raske süveneda.

Tegelikult ma lugesin seda e-raamatuna telefonist, siis kui parajasti oli nii palju aega, et üks või paar mõttekest läbi lugeda. Näiteks lõuna ajal tööl. Ja mul on tunne, et ma võiks nüüd jälle seda otsast alustada, mis siis, et alles lõpetasin. Tegemist on õhukese raamatuga, aga sellest hoolimata on autor jaganud oma mõtted kuude ossa.

Millest siis Mutt mõtleb? Või kellest? Eks ikka inimesest, ühiskonnast, ajaloost, usust ja kultuurist, inimese mälust, vananemisest. Väga palju on juttu kirjandusest, aga eks see ole ka arusaadav. Rohkem ei lahkakski neid. Lugege ja nautige! Mina soovitan.

Mõned mõtted ahvatluseks.

Lollidest

Loll on loll, ükskõik, kas noor või vana. Vana loll on sellepärast nukker nähtus, et näe, nii vana, aga ikka pole targaks saanud, surebki lollina. Aga vanal lollil on tulnud ajaga kaasa mõned omadused, mis siiski teda natuke huvitavamaks teevad. Aeg õilistab! Noor loll võib küll kunagi targaks saada, aga seni on just tema see pärisloll, ehe loll, see tähendab, kelle „tegemiseks” on kulunud 110 protsenti lollust. (e-raamatus lk. 24, paberkandjal võib see erinev olla).

Lugemine on vastutulek

Vanasti oli kindlaim viis, kuidas ebameeldivast isikust viisakalt vabaneda, talle raha laenata. Pärast seda vältis too sind tavaliselt tükk aega. Tänapäeval ei pruugi see võte nii hästi töötada, finantsmaailmast näeme, et võlg pole võõra, vaid ikka enda oma. Nüüd on üks teine võimalus, kuidas sama eesmärk saavutada. Tõsi, see kehtib ainult teatud ringkondades. Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda. (lk.44)

Valgustatud ja valgustamata rahvuslus

Rahvuslus on kopiraiterluse vorm. Intellektuaalne ausus ei lase arukal inimesel mõelda, et tema rahvus on teistega võrreldes midagi põhimõtteliselt erilist. Selle asemel – kui tal on süda õige koha peal – ta möönab, et ka tema rahvus on väärtuslik nagu teisedki. Sellest jääb aga turul väheks. Nii nagu konkureerivate brändide tootjad kuulutavad, et nende kaup on parim, ilma seda ise uskumata, nii ei saa ka valgustatud rahvuslane piirduda väärikalt tagasihoidliku väitega, et „meie oma pole teistest kehvem”, „Kas siis selle maa keel” ja muud seesugust. Temalgi tuleb oma trummi taguda, nii et ümberkaudsetel kõrvad lukus. (lk. 73)

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Alex Lepajõe. Põgenemine (Jõe ja Laan, 2017)

põgenemine-i-osa181 lk.

“Põgenemine” on tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus autori põgenemisest Nõukogude Liidust läände. Alguses kummipaadiga Soome ja sealt edasi Rootsi. Nad põgenesid neljakesi. Teised läksid kohe Rootsi edasi, aga Alex jäi mõneks ajaks Soome, ühe Tallinnas kohatud soomlanna juurde.

Rootsi saabudes avastab ta, et ega keegi neid seal eriti ei oota. Alguses on küll natuke põnevust Eesti Majas, korraldatakse pressikonverents jne.

Minu jaoks oli see raamat täielik pettumus. Võrdlesin seda pidevalt filmiga “Sangarid” ja midagi pole teha, film jäi peale. Sellega seoses on kohtuvaidlus ilmselt veel pooleli. Filmis kasutatakse nende lugu ilma luba küsimata. Ma muidugi ei õigusta filmitegijate sellist käitumist. Aga see raamat oli ikka täielik jama.

Autor asus kohe Rootsi jõudes kiruma sealset eluolu, selle korraldust ja rootslasi. Nii igavad inimesed, nii  maitsetu toit, kõik on ühesugune ja nii edasi. Ja see, kuidas ta kirjeldas mustanahalisi pagulasi. Kõik need on ühed vägistajad ja muidusööjad. Aga mis ta ise parem oli? Okei, ta küll ei röövinud Rootsis, käis seda tegemas Soomes. Üldse mind häiris tema halvustav suhtumine teise nahavärviga inimestesse.

Lisaks mind häiris tema seksistlik suhtumine naistesse. Esiteks juba põgenemisel jättis ta oma elukaaslase koos lapsega Eestisse maha. Tundub, et teda üldse ei huvitanud, mis nendest edasi saab, sest Soomes oli vaja ju juba järgmisega sebida ja tema juurde öömajale jääda. Rootsis samamoodi.

Selle teose oleks võinud isegi pooleli jätta. Ma poleks midagi kaotanud. Ja see on alles I osa. Oleks võinud kõik ikka ühte raamatusse ära mahutada. Praegu on selline venitamise maik juures. Liiga palju vahtu on selles. Järgmiseid osasid, kui need ükskord ilmavalgust näevad, ma tõenäoliselt kätte ei võta. Mina seda soovitada ei julge.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Diane Chamberlain. Valed meie vahel (Ersen, 2016)

valed-meie-vahelTõlkinud Leelo Kaskmann
309 lk.

See on küllaltki mõnus naistekas, kuigi ma natuke pettusin raamatus. Mul olid ilmselt lootused liiga kõrgel, sest autori eelmine romaan “Ämmaemanda pihtimus” (Ersen, 2015) oli ikka väga hea.

“Valed meie vahel” jutustab meile loo kahest õest: Mayast ja Rebeccast. Nad mõlemad on arstid. Maya on lastearst ja Rebecca teeb vabatahliku tööd erinevates katastroofipiirkondades üle maailma.

Teismeliseeas pealt nähtud vanemate mõrv on kummastki neist vorminud erinevad inimesed. Selle tõttu sai Mayast ettevaatlik ja arglik inimene, kes eelistab turvalist arstipraksist ja rahulikku elu abikaasa Adamiga. Rebecca on just vastupidi aldis riskima. Sellepärast ta naudibki oma tööd.

Siis tabab Põhja-Carolina osariigi rannikut orkaan ning Rebecca ja Adam lähevad sinna inimestele appi. Adami ja Maya suhted ei ole viimasel ajal head olnud. Sellepärast soovibki Maya teha mehele headmeelt ning läheb ka vabatahlikuks.

Kõik läheb hästi, kuni selle hetkeni, mil Maya kopter alla kukub. Ta pääseb sellest küll eluga, aga satub ühe perekonna juurde, kes ta terveks ravib. Ja jääb sinna lõksu, sest väidetavalt on vesi nii kõrge ning ei saa lahkuda. Samuti viis tulvavesi nende paadi kaasa.

Samal ajal Rebecca ja Adam muretsevad ning otsivad alla kukkunud kopterit ning Mayat. Lõpuks lootuse kaotanuna nad hakkavad vaikselt Maya surmaga leppima ning nende vahele tekib side. Ja siis tuleb Maya tagasi.

Raamatus on igasuguseid saladusi ning õdede vahel lahti rääkimata teemasid. Kõik need saavad lõpuks lahenduse. Lahatakse minevikus toimunud sündmusi ja enda tundeid. Mis mulle raamatu juures meeldib, on selle põnevus, kaasahaaravus ja ladus jutustamisviis. Sellepärast mulle Diane Chamberlain meeldib. Jättes siin tähelepanuta mõned hooletusvead, mis on toimetajal kahe silma vahele jäänud.

Mis mulle selle raamatu juures ei meeldinud? Mul tekkis tunne, et autor ühel hetkel ei viitsinud enam edasi kirjutada. Mõtles ehk, et aitab küll. Lõpplahendus saabus kuidagi järsku ja ootamatult. Sellest hoolimata soovitan ikkagi lugeda ning loodan, et sama autori teoseid veel eesti keelde tõlgitakse.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Aprilli kokkuvõte

Aprill on tänaseks ajalugu ja aeg teha kokkuvõte loetud raamatutest. Aprill oli mu lugemistes väga hea kuu. Jõudsin lugeda 12 raamatut ja kaks on praegu lugemises. Leian, et see on minu kohta edukas. Pealegi olid kõik päris head raamatud. Kuidagi sinine pilt tuli seekord. Meeldivat lugemist 🙂

Loetud raamatuid: 12
Lehekülgi kokku: 3658
Kõige paksem raamat: Susan Wiggs “Ookean meie vahel” (382 lk)
Kõige õhem raamat: David Jonsson “Kõhusõber” (172 lk)

Aprilli raamatud

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar