A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. 2. jagu (Digira, 2014)

tõde ja õigus II578 lk (E-raamatu aluseks on 1929. aasta trükk ja lehekülgede arv on selle pealt  võetud).

Mul kohe üldse juulis lugemine ei edene. Nii läks ka selle raamatuga omajagu aega. Minu meelest oli see ka igavam kui esimene osa. Esimeses osas toimus ikka palju rohkem, teine on rohkem filosoofiline. Palju on mõtisklusi erinevatel teemadel (rahvus, usk, armastus). Teine osa keskendub Indrekule. Tema suureks kasvamisele ja mõttemaailmale.

Kuigi mulle see osa nii hästi ei meeldinud, siis sain siit omale päris palju tsitaate üles kirjutatud. Osad on ikka päris koomilised. Näiteks eestlaste kohta:

Kahju, et meil nii vähe hulle, nii terve rahvas, nii, terve,sest loomatoit hoiab rahva terve, ei õiget usku ega lootust. (XI peatükk)

Indrek läheb Vargamäelt Tartusse Mauruse kooli. Seal koolis on täielik rahvaste paabel. Küll leidub seal lätlaseid, venelasi, sakslaseid ja ka teistest rahvustest inimesi. Osad õpetajad peavad eesti rahvast alamaks, nii öelda orjarahvaks, sest tal pole midagi. Polevat oma keelt, õiget kodumaad ega kultuuri.

Tõelise inimese esimene varandus on tema keel ja kodumaa. (XIII peatükk)

Mulle ei meeldinud eriti Indreku iseloom. Selline natuke naiivne, kes lubas teistel end ära kasutada ja minu meelest nii vaikne. Suurt midagi ta raamatus ei rääkinud, enamuse ajast vaikis ja temast sai rohkem aimu mõtete kaudu. Suured pikad monoloogid pidasid maha teised tegelased. Näiteks härra Maurus ja erinevad õpetajad. See kool oli ka tänapäeva mõistes ikka täiesti teistsugune. Poistel lasti mõnikord ka lihtsalt olla, vahel nad rohkem lollitasid, kui õppisid.

Samas oli Indrekus selle naiivsuse kõrval ka mingisugune õrnus, mingi nähtamatu maailmavalu. See oli temas lapsena ja tema kasvades ning arenedes oli see ikka alles. Tundmus, et tema on sündinud liiga hilja.

Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt on minevikus. (XVI peatükk)

See mõte saatis teda igal pool, nii lapsepõlves Vargamäel kui ka hiljem Mauruse koolis.

Koolielu kirjeldused olid minu meelest naljakad ja tänapäeval ei kujutaks sellist kooli ettegi. Seal juhtus erinevaid kummalisi asju ja härra Maurus valitses oma kooli nagu tõeline monarh. Kui tahtis, siis oli sõbralik onuke (eriti, kui talle raha toodi, sest raha ta armastas) ja teinekord räuskas ja sõimas teisi hulludeks, aga selle kaudu ta püüdis oma poistele maailmaasju selgitada.  Räuskasid ja sõimasid seal õpetajad, aga enamuse ajast siiski filosofeerisid elulistel teemadel. Eriti, kui sai natuke napsu võetud. Need olid kohati ikka tõega naljakad.

Et õpetaja joob, see pole suur häda; õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. (XVII peatükk)

Tollel ajal oli olulisel kohal usk ja Jumal. Nii ei saa siingi raamatus sellest mööda minna. Arutlusi Jumala teemal on väga palju. Osa eitavad teda ja teised jälle vaidlevad vastu.

Harilikult tõuseb usust ikka kurjus ja viha, aina kurjus ja viha, otse vana õelus ise. (XXVI peatükk)

Tammsaare oli väga tark mees, sest päris sageli on usuga nii nagu see tsitaat näitab. Nii jõuab raamatus Indrek lõpuks tõdemuseni, et Jumalat ei ole olemas. Kuidas ta selleni jõuab? Sügavalt isiklike tundmuste ja armastuse pärast.

Nimelt on Indrek armunud. Õigemini ta armub paar korda. Ega need platoonilisusest kaugemale ei jõua. Üks neiu põlgab ta ära, sest ta pole piisavalt rikas ja teine sureb. Armastusest on raamatu lõpupoole päris pikalt juttu. Õpetajad muidugi püüavad Indrekule selgeks teha, et armastus on saatanast. Neil on selleks põhjus ka, sest armumine ei lase Indrekul õppida.

Naine ongi ilmas selleks, et meest ogaraks teha. (XXVIII peatükk)

Sellised need Tammsaare mõtted olid. Üldiselt olid need pikad lehekülgede kaupa kulgevad monoloogid igavad ja kohati raskesti jälgitavad. Dialoog oli lõbusam, sest kohati see tekst oli ikka täiesti jabur. Samas on osad mõtted siiski ka tänapäeval aktuaalsed ja ma arvan, et kõik Tammsaare Tõe ja õiguse osad peaks elu jooksul läbi lugema. Mõne aja pärast on mul plaanis lugeda ka kolmas osa, aga sellega alustan pärast väikest puhkust. Loodan, et puhkuse ajal edeneb ka lugemine paremini.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

George R. R. Martin. Tants lohedega. Teine raamat (Varrak, 2017)

tants-lohedega-v-osa-2-raamatTõlkinud Tarmo Vaarpuu
623 lk.

Tegemist on sarja Jää ja tule laul V. osa teise raamatuga. Mis ma oskan öleda selle raamatu kohta? Halb ta ei ole, temas on olemas teatud põnevus, aga autor hakkab mulle närvidele käima. Esiteks on ta juba maha tapnud päris palju mu lemmiktegelasi. Lootsin, et ta on sellega nüüd ühele poole saanud, aga ei. On ju veel neid häid tegelasi alles jäänud. Igatahes ma olen natukene kurb. Miks on vaja kõik vähegi sümpaatsed tegelased tappa? 😦 On ka teine võimalus ja sedagi kasutab Martin päris tihti. Lihtsalt nendest enam mitte rääkida. No kuhu ta niimoodi selle sarjaga välja jõuab? Ei tea, kas ta ise teab?

Selles osas muidugi intriigid jätkuvad, muidu ju ei oleks põnev. Päris palju on reetmisi. Tundub, et kõik reedavad kõiki ning on äraostetavad. Kõik tahavad olla kuningad ja neid tulevaste valitsejate kandidaate muudkui ilmub uksest ja aknast juurde. Nendest räägitakse paaris peatükis ja siis saabub jälle vaikus ja sa ei tea jälle, mis neist sai. Loodad, et ehk järgmises raamatus on nendele ka ruumi jätkunud.

Üldiselt on mul praegu tunne, et ei tahagi järgmist osa lugeda, sest on veel paar tegelast, kes mulle meeldivad. Need on veel tapmata. Kuigi tõenäoliselt ma ikka loen järgnevad osad ka läbi. Mõnes mõttes on mul kahju, et ma ei oodanud selle sarja lugemisega senikaua, kui kõik osad on eesti keeles olemas. Tegevus ja tegelased jõuavad juba natuke meelest ära minna, kui järgmine osa ilmub.

Viimases osas mul oli kohati mõne tegelase meenutamisega raskusi, et kes ta oli ja miks temast räägitakse. Martin on loonud väga laia fantaasiamaailm, mis minu arvates on hakanud natuke laiali valguma ning viimases osas oli minu meelest liiga palju heietusi. Kõik kuskil vaikselt nokitsesid midagi, aga suurt edasi see tegevus ei liikunud. Okei, mõned tapeti, aga uuele valitsejale pole nad ikka lähemale saanud (kuigi mul on väike aimdus, kes see võiks olla, aga ta tundub olevat hea nii, et võib-olla Martin tapab ta ikkagi ära). Minu jaoks jäi kohati igavaks. Uskumatu, et ma seda ütlen. Eelnevad osad on olnud suurepärased, aga nii see on. Nüüd peab ilmselt jälle tükk aega järgmise osa tõlkimist ootama. Ja ärme unusta, et tali on tulekul. Head lugemist! 🙂

PS! Lohed on armsad, kui nad omale pesa tegid. 😉

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Ruth Ware. Naine kajutist nr. 10 (Helios, 2017)

naine-kajutist-nr-10Tõlkinud Pilleke Laarmann
316 lk.

Mul on praegu vist mingi lugemiskriis peale puhkust tekkinud. Kuidas muidu seletada, et psühholoogilise romaani ja eriti veel põnevusromaani peale kulub mul nii palju aega. Lugemine läheb aeglaselt ja mingi närvilisus on sees, ei suuda keskenduda. Selle raamatu algusega oli täpselt samamoodi. Selle eest lõpp oli nii põnev, et lugesin poole ööni. Enne ei saanud raamatut käest panna, kui läbi sai. Nii kangesti tahtsin teada, mismoodi see kõik lõppeb.

Peategelaseks on omadega puntras ajakirjanik Lo Blacklock, kes läheb vastu oma elu parimale töölähetusele. Ta läheb oma ülemuse asemel eksklusiivsele luksuslaevale Aurora Borealis. Alguses on kõik täiuslik. Lukskuslik kajut, valgusküllane ja avar. Seda on Lo’l vaja, sest tal on ärevushäire ja klaustrofoobia.

Siis aga ühel õhtul kuuleb ta midagi ootamatut, midagi mida ei tohiks sellise luksusliku laeva parda juhtuda. Talle tundub, et keegi visati üle parda. Ta pöördub kohe laevameeskonna poole, aga seal selgub ootamatu tõsiasi, et kõik on pardal ja keegi pole kadundud. Lo muidugi ei jäta asja sinnapaika vaid asub juhtunut uurima. Tema meelehärmiks ei võeta teda tõsiselt.

Nagu öeldud, siis algus ei tahtnud mul eriti edeneda, aga ma arvan, et asi oli seekord minus, sest kusagilt poole pealt läks ääretult põnevaks. Siiski ei olnud tegemist ühe õhtu lugemisega nagu sama autori esimene romaan “Pimedas pimedas metsas” (Helios, 2016). Siin oli kuhjaga põnevust (vähemalt pool raamatut), erinevaid pöördeid ja lõpus ei juhtunud ikka nii nagu ma eeldasin. Kuigi romaan oli natuke etteaimatav. Ma aimasin ära, milles teema oli.

Ma arvan, et see raamat oleks ideaalne puhkuselugemine, kui on aega ja tahtmist keskenduda ja muud mõtted ei sega. Soovitan lugeda!

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Clare Mackintosh. Ma näen sind (Petrone Print, 2017)

ma-näen-sindTõlkinud Aet Karolin
398 lk.

Oi, ma ootasin väga, millal saan seda raamatut lugeda. Autori esimene raamat “Ma lasen sul minna” (Petrone Print, 2016) oli ülimalt hea ja ootasin ka teiselt raamatult palju. Ma ei tea, kas asi oli selles, et mu ootused olid liiga kõrged, aga see raamat valmistas mulle pettumuse. Tegemist ei ole halva raamatuga. Raamatus on põnevust, pinget ja ootamatuid žüseepöördeid, mis peaks nagu meeldima, aga mul oli millegipärast raske sellele teosele keskenduda. Millegipärast ei suutnud see mind nii palju köita kui autori esimene romaan.

Ma ei taha üldse selle sisust eriti rääkida, muidu veel reedan midagi ja pärast pole teil põnev lugeda. Nii palju võib aimu anda, mis raamatu tagakaanel kirjas:

Sa teed iga päev ühte ja sama.
Sa tead täpselt, kuhu sa lähed.
Sa ei ole üksi.

Kui Zoe Walker näeb enda fotot ühe Londoni linnalehe erakuulutuste rubriigis, otsustab ta välja selgitada, miks on tema pilt sinna sattunud – ilma ühegi selgituseta, lihtsalt udune foto koos internetiaadressi ja telefoninumbriga. Zoe viib ajalehe koju ja näitab seda pereliikmetele, kes on kindlad, et naine fotol vaid sarnaneb Zoega. Aga järgmisel päeval on ajalehes juba uue naise pilt ja nii päev päeva järel.

On see eksitus? Või juhus? Või peab keegi arvet nende naiste iga sammu üle …

Kõik see kokku moodustab segase loo ja minul oli alguses raske jälgida seda. Mulle ei meeldinud raamatu peategelane Zoe. Tal oli kõik olemas, aga ikka oli ta rahulolematu. Samas ta pabistas iga väiksema asja pärast, mis puutus tema lastesse. Tahtis neid kogu aeg kaitsta (olgu öeldud, et lapsed olid mõlemad täiskasvanud) ja soovis neile head, aga samas nagu kritiseeris neid ka. Mul tekkis tunne, et ta ei suutnud kedagi eriti usaldada. Kohati oli ta nii saamatu ja enesekeskne.

Kui raamatul hakkas juba lõpp paistma, siis olin sellega rahu teinud ja suutnud leppida, et kisub natuke melodramaatiliseks, aga kaks viimast lehekülge rikkus jälle kõik ära. No milleks oli vaja sellist lõppu? Oeh, sain selle nüüd välja kirjutatud endast.

Üldiselt soovitan raamatut põnevus- ja psühholoogiliste romaanide fännidel lugeda.

Vaatasin Goodreadsist, et autoril peaks 2018. aasta alguses ilmuma järgmine raamat. Ma tahaksin siiski seda lugeda, hoolimata käesolevast lugemiselamusest. Loodan, et kui see ükskord ilmub, siis tõlgitakse ikka eesti keelde ka.

 

 

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Pam Jenoff. Päästetud (Ersen, 2017)

päästetudTõlkinud Tiina Kanarbik
308 lk.

Pam Jenoff on üks mu lemmikkirjanikke. Mul on kõik tema raamatud loetud, mis eesti keelde on tõlgitud ja peaaegu kõik on ka meeldinud (välja arvatud “Saadiku tütar“). Ta kirjutab enamasti lugusid, mis toimuvad Teise maailmasõja ajal. Erandiks ei ole  seegi romaan, kus tegevus toimub peamiselt 1944. aastal.

Keskseid tegelasi on siin kaks. Noa ja Astrid. Noa on 16-aastane hollandlanna, kes jääb Saksa sõdurist rasedaks. Isa viskab ta kodust välja ning ta satub emadekodusse, kus tema laps temalt ära võetakse. Nii ta lahkubki sealt üksinda. Kuskile minna tal ei ole ning ta saab lõpuks koristaja töökoha ühte raudteejaama. Seal satub ta ükspäev nägema vagunit, mis on täis lapsi. On talv ning osad neist on surnud. Talle jääb silma üks väike beebi, kes vaevu veel elab. Ta haarab lapse kaasa ning põgeneb. Aga kuhu sa põgened külmaga, kui sul ei ole kusagile minna, kedagi usaldada ei saa ning pole õigeid talveriideid ja pole süüa mitte midagi? Lõpuks satuvad nad ühte tsirkusesse, kus teda eriti omaks võtta ei taheta.

Astrid on juut, kes oli abielus Saksa ohvitseriga. Ühel hetkel teatas tema mees, et nende abielu on nüüd lahutatud ja ta peaks lahkuma. Astrid lahkubki Berliinist ning läheb oma endisesse koju, aga seda kodu ei ole enam. Tema perekonda seal enam pole ning maja on üle võtnud SS-lased. Ka tema satub seal samas asuvasse tsirkusesse. Tema puhul on asi lihtsam. Ta on lapsest saadik tsirkuses elanud ning teenis leiba õhuakrobaadina.

Astrid ja Noa ei saa alguses üldse läbi. Ta arvab, et Noa kujutab endast ohtu ning mõlemal on oma saladused. Lõpuks neil ei ole muud valikut, kui teineteist usaldada. Lihtsalt, et ellu jääda.

Pam Jenoff kirjutab lihtsalt suurepäraselt. Ta on muidugi teinud ka tõsist uurimistööd holokausti teemal, nii et ta teab, millest räägib. “Päästetud” on jutustatud nii kaasahaaravalt, et ei suuda seda käest panna. Elad tema tegelastele nii kaasa, et kõik ümbritsev ununeb. Tema raamatud ei ole mingi roosamanna ja nad pahatihti ei lõppe ka kõige õnnelikumalt. Siin on nii armastust, põnevust, kui ka koledust.

Mõnest raamatust on raske kirjutada, kuigi raamat on suurepärane. “Päästetud” on just selline raamat. Soovitan lugeda kõigil, keda huvitab Teise maailmasõja periood ning ajaloolised romaanid.

Jenoffil on veel raamatuid, nii et ehk tõlgitakse ka need eesti keelde. Tõesti üks suurepärane kirjanik.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Juuni kokkuvõte

Postitan siin juba juuli lugemisi, aga olen võlgu eelmise kuu kokkuvõtte. Eelmine kuu oli väga hea. Mul oli puhkus ja aega lugeda. Kuigi ma oleksin tahtnud ikka rohkem jõuda, aga tuleb selle tulemusega rahul olla. Seekord oli väga palju Eesti kirjandust, mis on ju ainult positiivne. Selle aasta kõige parem kuu ja ilmselt teist nii head kuud ei tule ka. Sellel aastal vähemalt 🙂

Häid lugemiselamusi oli palju. Raske oleks siia eraldi seda kõige säravamat välja tuua. Küll aga saan välja tuua kõige kehvema. Selleks osutus Tiffany Reisz’i raamat “Viskivaras“.

Loetud raamatuid: 15
Lehekülgi kokku: 4555
Kõige paksem raamat: Indrek Hargla “French ja Koulu” (520 lk)
Kõige õhem raamat: Jan Kaus “Tallinna kaart” (56 lk)

juuni lugemised

Rubriigid: Raamatud | Lisa kommentaar

Heather Graham. Surnud mängivad edasi (Ersen, 2016)

surnud-mängivad-edasiTõlkinud Maia Planhof
310 lk.

Surnud mängivad edasi” on triloogia kolmas osa. Esimene osa on “Laske surnutel magada” (Ersen, 2016) ja teine osa “Surnute äratamine” (Ersen, 2016). Üks väga huvitav triloogia.

Kolmandas osas satuvad Danni ja Quinn jällegi mõrvaloo keskmesse. Õigemini on tegemist sarimõrvariga, kes otsib maagilist saksofoni ning seda tehes tapab muusikuid. Terve linn on ärevil ja hirmul, sest mõrvar on hästi maskeeritud ja ta on nende tuttav. Keegi ei oska teda kahtlustada ning kaitstud ei ole keegi. Samuti tunneb mõrvar linna väga hästi ning suudab kiirelt põgeneda.

Võrreldes eelmiste osadega oli selles natukene vähem maagiat ja rohkem tegelikkust, aga see ei teinud raamatut halvemaks. Romaan oli põnev ja nauditav lugemine, sobis ideaalselt puhkuse ajaks. Mind tõmbab muidugi tohutult see New Orleansi õhkkond. Autor annab seda nii hästi edasi just nagu oleksid ise seal kohapeal. Ma küll aimasin, kes mõrvar olla võib, kuid ei olnud päris kindel. Soovitan lugeda tervet triloogiat kõigil, keda huvitab mõnus ajaviitekirjandus, kus ei puudu armastus ning mis on ka põnev.

Tõlkija poolt oli siin üks naljakas tõlge ka. Rasestumisvastased vahendid olid tõlgitud kui sünnikontrollivahendid. Kõlab minu jaoks natuke kohmakalt.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar