Elizabeth Strout. Olive Kitteridge (Tänapäev, 2016)

olive-kitteridgeSee raamat ootas ammu mu riiulil lugemist. Tegemist on Tänapäeva Punase Raamatu sarja kuuluva teosega, mis 2009. aastal sai Pulitzeri preemia ning sellest on tehtud ka mini-seriaal (Olive Kitteridge).

Raamat koosneb 13 lühijutust. Nendes 13 lühijutus kohtab palju erinevaid tegelasi. Tegevus toimub ühes väikeses linnakeses ja räägitakse erinevate inimeste elust. Keskne tegelane on Olive Kitteridge, endine matemaatikaõpetaja, kes nüüd on pensionil. Paljud jutud siiski ei ole keskendunud Olive Kitteridge’ile, kuigi tema kohalolu on tuntav. Lihtsalt jutustatakse väikese linnakese inimestest ja nende muredest ning rõõmudest. Enamasti siiski muredest.

Olive märkab, et maailm tema ümber on muutunud ja ta ei mõista enam paljusid asju. Ta on riiakas ja karm. Koolis lapsed kartsid teda. Teate küll neid inimesi, kelle meelest ainult nende arvamus on õige ja ainult nemad teavad, kuidas tuleb elada.

Talle ei meeldi poja naine. Olive’i arvates see naine röövis temalt poja, sest nad kolisid kaugele Californiasse. Ta ei suuda mõista, miks poeg temaga suhelda ei taha. Samuti tunneb Olive kahjurõõmu, kui kellelgi läheb halvemini kui temal.

Ma ei suutnud päris hästi seda raamatut mõista. Ma arvan, et see oleks mulle rohkem meeldinud ja rohkem kohale jõudnud, kui ma loeksin seda näiteks 30 aasta pärast uuesti. Raamatus on tegelased enamasti vanemad inimesed. Minu jaoks oli küllaltki masendav raamat, palju oli surmateemat sisse toodud. See muidugi on loomulik, sest tegu ju vanemate inimestega. Tegemist ei ole halva raamatuga, lihtsalt mina lugesin seda valel ajal. Siia lõppu üks ilus mõte raamatust.

Oli päevi – Olive mälestas seda -, kui Henry hoidis koju jalutades ta kätt, keskealised inimesed oma parimas eas. Kas nad olid osanud neil hetkedel vaikselt rõõmustada? Tõenäoliselt mitte. Inimesed tavaliselt ei tea oma elu elades, et nad seda elavad. (lk. 170).

 

Posted in Raamatud | Tagged , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Siobhan Dowd. Laps, kelle aeg (Ajakirjade Kirjastus, 2016)

KAAS_2.indd“Laps, kelle aeg unustas” on Siobhan Dowd’i viimane raamat, mille ta lõpetas enne oma surma 2007. aastal. Ta sai selle teose eest 2009. aastal postuumselt Briti kirjandusauhinna Carnegie Medal. Nii et peab olema hea raamat ja minu meelest see nii ka on.

Peategelaseks on 18-aastane Põhja-Iiri noormees Fergus, kes koos onuga ebaseaduslikult turvast lõigates leiab turba seest surnukeha. Tundub, et laps on tapetud. Kohale kutsutakse spetsialistid, kes asuvad juhtumit uurima. Selgub, et rabalaps on sajandeid turba sisse maetuna olnud. See tüdruk hakkab ennast Fergusele unes ilmutama ja rääkima, mis temaga juhtus.

Kuid raamatus peitub palju enamat. Taustaks on Põhja-Iirimaa rahutused. Tema vend hakkab vanglas pidama näljastreiki. Isa kiidab selle heaks, sest see on patriootlik tegu ja iseseisvuse saavutamiseks kõlbavad kõik vahendid. Ta on uhke oma poja üle. Emale vastupidi ei meeldi see üldse. Ta soovib, et poeg lõpetaks näljastreigi ja jääks elama. Sellepärast on ka kodune õhkkond pingeline. Lisaks veel onu, kes õpetab Fergusele autosõitu ja tundub, et on neutraalsel seisukohal Põhja-Iirimaa rahutuste suhtes.

Samal ajal on Fergusel vaja sooritada lõpueksamid, et minna arstiks õppima. See on tema eluunistus. Ta tahab sellest kolkast lahkuda. Samas Fergus armub esimest korda ja ta tõmmatakse sunniviisiliselt vedama pakke üle piiri. Lõpuks küll selgub, mis asju ta üle piiri veab. 🙂

Fergusel on veel üks nö patt hingel, mida ühel põhja-iirlasel olla ei tohiks. Ta nimelt sõbrustab vaikselt ühe vastaspoole sõduriga, kes piiripunkti valvab.

Alguses mulle tundus, et ma ei suuda hästi sellesse raamatusse sisse elada, aga see oligi õnneks ainult alguse asi. Väga mõnusalt ja ladusalt kirjutatud. Samuti mõtlemapanev. Kas iseseisvus on nii tähtis, et ennast sellepärast vanglas surnuks näljutada? Fergus mõtleb veel, et briti sõdur on ju samasugune inimene nagu tema. Et pole nii erinev midagi ja ta ei suuda Owaini vihata. Lisaks ei kiida ta heaks oma venna näljastreiki. Ta otsib argumente, miks vend peaks selle lõpetama. Ta armastab väga oma venda ja ei soovi ta surma. Soovitan lugeda!

Veel natuke raamatu taustast. 1981. aastal alustas mitu Ajutise IRA ja Iiri Rahvusliku Vabastusarmee liiget vanglas näljastreiki saamaks poliitvangide eristaatust. 10 meest näljutas ennast surnuks. Mõned perekonnad andsid loa oma teadvusetus olekus pojad viia haiglasse, kus neid tilguti abil toideti. Ülejäänud otsustasid mitte sekkuda. Streik lõppes 1981. aasta oktoobris ja mõned näljastreikijate nõuded täideti.

 

Posted in Raamatud | Tagged , , , , , , , | 1 kommentaar

Mathias Enard. Varaste tänav (Varrak, 2016)

Enard_varastetanav_kaas.inddÜks järjekordne väga hea raamat on ilmunud Moodsa aja sarjas. Julgen seda kõigile soovitada.

Raamatu tegevus algab Marokos Tangeri linnakeses. Peategelaseks on noormees Lakhdar, kes on sunnitud kodust põgenema peale seda, kui ta avastatakse alasti koos oma nõoga. Nõoga abiellumine ei oleks olnud probleem, küll aga poleks tohtinud olla seksi enne abielu. Ühesõnaga ta põgeneb, veedab aastakese tänavatel kerjates, kuni tuleb tagasi kodulinna. Koju ei lähe ta enam kunagi. Kohtub uuesti oma lapsepõlvesõbra Bassamiga, kelle kaudu ta saab tööd Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni raamatupoes.

Seal ei lähe ka kõik nii nagu planeeritud, sest ta avastab, et see organisatsioon on ilmselt mõnede rünnakute taga Marrakechis ja ühes kohvikus. Lakhdar on küll moslem ja ka usklik, aga teda ei tõmba see radikaalne ja poliitiline islam. Ta ütleb selle kohta nii:

Mina ei taha muud kui vabalt reisida, raha teenida, rahulikult sõbrannaga ringi jalutada, keppida, kui tuju on, palvetada, kui tuju on, ja kriminulle lugeda, kui tahtmine tuleb, ilma et kellelgi selle kohta midagi kobiseda oleks, peale Jumala enda (lk. 119).

Samal ajal kohtub ta hispaanlanna Juditiga, kes mõjutab tema tulevast elu väga palju. Ta on tüdrukust sisse võetud ja nad jäävad suhtlema ka peale Juditi reisi lõppu. Lakhdaril tekib mõte minna Euroopasse. Alguses ta püüab teha seda legaalselt, aga lõpuks satub Hispaaniasse ikkagi illegaalselt. Ta jõuab välja Barcelonasse Varaste tänavale. See on üks vilets piirkond. Ümberringi on narkarid, joodikud, litsid ja prussakad, aga ta on seal rahul.

Lakhdar on oma olemuselt selline tore ja täiesti tavaline noormees. Ta armastab lugemist ning raamatuid, eriti prantsuse kriminulle. Talle tundub, et Jumal hoiab teda. Kui midagi juhtub, siis samas tuleb ka lahendus. Ta suhtub Euroopasse läinud immigrantidesse kerge irooniaga ja teab, et alati saab olla halvem.

Kuna kõik need tänavatel jõlkuvad neegrid ja murjanid ei mõjunud turismile hästi, kärutas Kanaaride valitsus nad omal kulul lennukiga mujale, kontinendile, ja olidki Musta Aafrika elanikud, mauritaanlased, nigeerlased ja ugandalased, Madridis või Barcelonas, proovimas õnne maal, kus töötus oli kõrgeim Euroopas – tüdrukutest said litsid, mehed lõpetasid viletsates salajastes laagrites maal, Aragonis või La Manchas, kus nad elasid idüllililiselt kahe puu vahel keset prügikaste, lõhkisi tünne ja külma, kannatasid suurepäraste nahahaiguste, paisete, parasitooside, külmamuhkude käes, ja ootasid, et mõni põllumees neile mõne piinarikka tööotsa annaks, makstes selle eest hallitanud leiva ja kartulikoortega, millest suppi keeta (lk. 149).

Lakhdar tunneb pidevalt, et ta on lõksus. Ükskõik, mis riigis ta ka ei oleks, ikka tundub elu talle vanglana. Nagu elu ei oleks veel päriselt alanud ja see kõik on üks suur sissejuhatus millelegi suuremale. Taustaks on Araabia kevad ja Euroopas majanduskriis.

Raamat mõjus mulle väga emotsionaalselt. See kõik on nii reaalne ja millise lõpplahenduse saab. Ometi ei ole tegu sünge raamatuga. Autor kirjutab väga ladusalt ja lihtne on raamatusse sisse elada. Ilmselt jääb see veel pikaks ajaks mu meeli painama. Teema on praegu ju väga aktuaalne.

Mulle seostusid selle raamatuga kaks filmi, mida ma eelmisel aastal PÖFF-il vaatamas käisin. Kellel on võimalust neid filme vaadata, siis soovitan. Need on “Caina” ja “Kodulävel“. Mõlemad on mõtlemapanevad filmid.

Autorist veel niipalju, et tegu on prantslasega, kes on araabia kultuuri huviline. Ta on elanud mitmes paigas Lähis-Idas ja Euroopas. Tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda ilma klišeedeta, ent samas arusaadavalt. Ja muidugi keeleliselt on see suurepäraselt kirjutatud. Siia lõppu veel üks stiilinäide autorilt, kus ta võrdleb streiki ja mässu Hispaanias ning Tuneesias.

Erinevus Tunisega, nagu ütles Munir, võib-olla ainus erinevus Tunisega, oli see, et seal jätkus kisma ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, ja edasi veel. Siin poleks nagu midagi juhtunudki. Pankade fassaadid vuntsitakse üles, valitsus paneb oma programmidega edasi, revolutsionäärid lähevad rulade selga tagasi ja Kataloonia väljakul haaravad jälle võimu turistid (lk. 214)

Posted in Raamatud | Tagged , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Barbara Freethy. Ära ütle ühtegi sõna (Ersen, 2016)

ara-utle-uhtegi-sonaLugesin vahelduseks ühte ajaviiteromaani. See on armastuse sugemetega põnevusromaan.

Julia DeMarco on hiljuti kaotanud ema ja plaanib nüüd pulmi, kui ta järsku näeb pooljuhuslikult ühes muuseumis pilti. Pilt on ühest vene orvust, aga Julia arvab, et pildil on tema. Ta peab seda imelikuks, sest temal on ju perekond olemas ja see tüdruk pildil ei saa kuidagi tema olla.

Nii ta otsustabki asja uurida, et sellele mõistatusele selgust saada. See muidugi ei meeldi tema peigmehele ja õele Lizile. Kuna foto teinud mees on surnud, siis pöördub Julia tema poja Alexi poole, et tõde teada saada. Alex on nägus meesterahvas, kes otsustab naist aidata. Nende uurimise käigus tõmbab neid aga vastupandamatult teineteise poole. Nagu ikka tulevad lõpuks kõik saladused päevavalgele ning ei puudu ka ohtlikud momendid. Õnneks lõppeb kõik ikka õnnelikult.

Selline mõnus õhtune lugemine. Minu meelest just kõige põnevam ei olnud ja tulemus oli ka enam-vähem ette teada. Ma lugesin enne seda raamatut mitmeid teisi põnevusromaane ja “Ära ütle ühtegi sõna” kahvatus nende kõrval. Muidu kerge ja lihtne lugemine. Mulle meeldib lugeda raamatuid, kus kõik lõppeb õnnelikult. 😀 Varem olen sellelt autorilt lugenud raamatut “Sel ööl“, mida olen siin ka tutvustanud.

Posted in Raamatud | Tagged , , , , | Lisa kommentaar

Paula Hawkins. Tüdruk rongis (Helios, 2016)

tudruk-rongisLõpetasin viimase raamatu Heliose väljakutsest. Mul on hea meel, et selle vastu võtsin, sest muidu poleks ma ilmselt neid kolme raamatut lugenud (kaks eelmist “Pimedas pimedas metsas“, “Sa pead suudlema Silvat“). Paljud on seda juba lugenud ja samanimelist filmigi vaadanud. Minul on film veel vaatamata.

Raamatu pealkiri on küll “Tüdruk rongis”, aga minu arvates on tegu juba naisega mitte enam tüdrukuga. Tema nimi on Rachel ja ta sõidab iga päev rongiga Londonisse “tööle”. Ta sõidab iga päev mööda oma endisest kodust ja talle jäävad silma mees ja naine. Rachel nimetab neid Jessiks ja Jasoniks. Nad meeldivad talle ning ta kujutab ette, mis elu nad elavad. Racheli meelest on nendel ideaalne elu. Ühel päeval “Jess” kaob. Rachelis tekib tungiv vajadus aidata politseid uurimises.

On ainult mõned probleemid. Ta ei tea, kuidas sellest politseile rääkida ja ega nad teda usukski. Rachel on nimelt alkohoolik ja teda peetakse ebastabiilseks inimeseks, keda ei saa usaldada. Sellele aitab kaasa ka Tomi uue naise Anna tegevus. Lõpuks pöördub Rachel hoopis Megani (Jess) mehe Scotti (Jason) poole.

Minu jaoks on sellel lool kolm peategelast ja nad kõik on naised: Rachel, Megan ja Anna. Rachel ei ole siiani saanud üle sellest, et mees ta maha jättis ja kohe uue naisega lapse sai. Nimelt Rachel ja Tom püüdsid last saada, aga ebaõnnestunult. Mulle meeldis Rachel, mis siis, et ta oli selline õnnetu, muserdatud ning tahtejõuetu alkohoolik. Ma tundsin talle kaasa ja mõnikord tahtsin teda kallistada. Natuke imelik seda kirjutada, aga nii oli. Meghani elus ei ole ka kõik korras. Ta ei saa magada ning teda painavad sündmused minevikust. Lõpuks siis Anna, kes on uhke selle üle, et omast arust “päästis” Tomi hullu naise Racheli käest. Ta on narruseni uhke oma ilusa pere üle ja põlgab kogu hingest Rachelit. Kõiki kolme naist seob siiski üks asi.

Kõigest sellest saab kokku lõpuks üks kaasahaarav psühholoogiline põnevik, mida ei suuda käest panna, enne kui raamatu lõpp käes. Väga hästi kirjutatud ja kõik see manipulatsioon tuleb välja alles raamatu lõpus. Minu jaoks ongi selles raamatus esiplaanil see psühholoogiline aspekt. Krimilugu on natuke tagaplaanil.

Igatahes soovitan lugeda kõigil, kes armastavad põnevust ja psühholoogilisi romaane.

Posted in Raamatud | Tagged , , , , , | Lisa kommentaar

Jana Vagner. Vongozero (Varrak, 2016)

vongozeroSee raamat on päris pikalt mul riiulil seisnud ja lugemist oodanud, aga lõpuks jõudis aeg ka temani. Tegemist on põnevikuga, kus tegevus toimub Venemaal ning tervet maailma laastab surmav gripiviirus. Tavapärane rutiin ja elu on seiskunud. Moskva ja suurlinnad üle maailma on karantiinis. See tähendab, et keegi ei saa sisse ja välja ka mitte.

Karantiin ei aita. Gripp teeb oma laastamistööd ja üks noor pere elab rahumeeli Moskva külje all edasi. Ühel hetkel ilmub nende ukse taha Serjoža isa, kes väidab, et tuleb kiiremas korras asjad pakkida ja kaduda kusagile kaugele, kus inimesi ei ole. Anna ja Serjoža ei võta teda alguses tõsiselt, aga siis rünnatakse nende naabri maja ning nad otsustavadki minna kaugele Karjalasse, lootes, et nad on seal väljaspool ohtu. Kaasa tulevad ka naabrid, Serjoža eksnaine lapsega, Serjoža isa, Anna poeg Miška ning lõpuks tee peal kohatud Serjoža sõbrad.

Annal ei ole lihtne olla selles seltskonnas, sest ta ei salli nendest inimestest peaaegu kedagi. Lisada siia veel sündmused teel – mahajäetud ja laastatud külad, väljasurnud linnad, usaldada ei saa mitte kedagi, pidev mure otsa lõppeva kütuse pärast.

Raamatus ei ole neid inimesi kujutatud kangelasena vaid tavaliste inimestena oma tunnete, mõtete ja käitumisega. Nad teevad asju, mida tavaolukorras ei teeks ja kõik see on arusaadav. Nii lihtsalt peab, et ellu jääda.

Raamatu teema tundus mulle põnev ja huvitav. Tegelikkuses oli raamat küll omamoodi köitev, aga mitte kõige põnevam. Natuke kuivalt kirjutatud. Autor on rohkem keskendunud mina-tegelase Anna sisemaailmas toimuvale ning kohati need sisemised mõtisklused on liiga pikaks venitatud. Hoolimata sellest tahaksin siiski “Vongozero” järge ka lugeda. Tahan teada, mis nendest tegelastest edasi saab. Eks näis, kas tõlgitakse või mitte.

Posted in Raamatud | Tagged , , , , , , | Lisa kommentaar

Jaanuari kokkuvõte

 

Mõtlesin, et huvi pärast teeks iga kuu lõpus väikese kokkuvõtte loetud raamatutest.

Loetud raamatuid: 12
Lehekülgi: 3255
Kõige paksem raamat: Katja Millay “Vaikuse meri” (455 lk)
Kõige õhem raamat :Jesper Parve “Minu Bali” (167 lk)

saved-pictures

Posted in Raamatud | 1 kommentaar