Sarah Mallory. Vikonti kättemaks (Ersen, 2018)

Tõlkinud Ülle Jälle
256 lk.

Vikont Gilmorton ei olnud naiste võrgutaja. Ta oli ikka olnud aumees. Seekord otsustas ta kättemaksuks võrgutada leedi Deborah Melthami. Kättemaksuks selle eest, et neiu vend oli võrgutanud tema õe ning jätnud ta siis saatuse hooleks. Lisaks sellele tapnud duellil veel tema noorema venna.

Deborah tundis Gilmortoni vastu vastupandamatut iha, mis ta lõpuks hukutab. Ometi ei suutnud ta vastu panna. Loomulikult on ta tulivihane kui mehe tegelik eesmärk välja tuleb, aga midagi pole enam teha.

Mõlemad püüavad toimunut vaikselt unustada, aga see pole võimalik. Gilmorton ei taha tunda neid tundeid, mis tal Deborah vastu tekkinud on. Deborah’gi püüab meest unustada, aga kui tal on vaja abi, et enda ja oma venna elu korda saada, siis ainus võimalus on pöörduda Gilmortoni poole.

See on selline tüüpiline ajaviiteromaan, mille ma ilmselt varsti unustan. Tegemist ei olnud millegi erilisega, aga aeg-ajalt on vaja midagi sellist lugeda, et peale eriti head raamatut, saaks liikuda edasi järgmise juurde. Igatahes oma eesmärgi see raamat täitis. Olen sellest sarjast lugenud paremaid. Natuke ilmetu oli, midagi ainuomast meelde ei jäänudki. Kes tahab tõesti midagi lihtsat lugeda, et aega parajaks teha, siis see vast sobiks.

Advertisements

Birk Rohelend. Kuldne laps (Helios, 2018)

302 lk

Helios tegi mulle suurepärase üllatuse selle raamatu näol. Aitäh neile, et mul oli võimalus seda juba lugeda! “Kuldne laps” on teine raamat Silva Stökeli lugudest (esimene on “Sa pead suudlema Silvat“).

Selles loos on Silva kolinud lõplikult maale ja elab kahe lapse ja vanaemaga oma majas. Vaikne koht ja värske õhk, mida veel võiks elult tahta. Tundub ideaalne koht, kus lapsi kasvatada. Nagu teada, siis kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda teps mitte.

Ühel hommikul avastatakse surnukuuri eest  tänavalt väikese 8-aastase poisi surnukeha. Teda on tugevalt piinatud. Kes seda tegi ning miks? Ja miks keegi seda väikest last taga ei otsi. Seda juhtumit asub lahendama politseiuurija Paul Vender, kes tunneb, et ta ei suuda seda üksinda teha. Ta palub appi ajakirjaniku Silva, kes on saanud kohaliku Omavere Teataja peatoimetajaks. Silva alguses küll keeldub abistamast, aga kui ühel ööl üritatakse tema enda last röövida, siis ta ikkagi nõustub Pauli aitama.

Kohe esimesest leheküljest peale haaras see raamat mind endaga kaasa. Päris magamata öid mulle ei põhjustanud nagu kirjas lubatakse, aga uneaega röövis küll. Mulle meeldis teine osa rohkem kui esimene ja just sellepärast, et see haaras kohe endaga kaasa. Birk Rohelend oskab sõnu seada, nii et need tungivad hinge. Lisaks kõik need erinevad tegelased. Nad on nii normaalsed, et võiks olla igaüks meist. Nad panevad nende saatusele kaasa elama. Autor avab nende hingeelu päris palju. See muudab romaani sügavamaks

Mulle meeldib, kuidas Rohelend kujutab väikese koha elu, kus kõik kõiki tunnevad ja teavad su elust peaaegu kõike ning arvavad, et nemad on õiged otsustama, kuidas just elama peab. Ja kui sa oled teistmoodi, kui nemad, siis sa oled automaatselt süüdi kõiges halvas, mis juhtub ning see annab neile õiguse kiusata endast erinevaid.

Kõige elulise kõrval on siin põhiteemaks mõrvamüsteerium . See oli põnev ja samas õõvastav ning ma ei suutnud ise ära mõistatada, kes see mõrvar olla võiks, kuni lõpuks autor ise kaardid avas. Vahepeal tekkis selline tunne, et loeks nagu George R. R Martinit, kes kõik meeldima hakanud tegelased mõne aja pärast surma saadab 😀 Soovitan kõigile, kes armastavad põnevust. Peale selle lugemist on sees tühi tunne, ei oska endaga midagi peale hakata. Tahaks juba järgmist osa, aga seda pole kahjuks veel võtta. Loodan, et autor kirjutab ikka edasi Silvast ja Omavere elust. Fantaasiat ja jutustamisandi tal on küllaga. Mina olen igatahes vaimustatud.

Imestama pani ainult see, et Silval peab küll kõva pea olema, et nii palju lööke välja kannatas.

Kaari Utrio. Tuulepistrik (Rahva Raamat, 2017)

Tõlkinud Loone Ots
591 lk.

Teismelisena mulle Utrio väga meeldis, eriti tema raamat “Vendela”. “Tuulepistrik” mulle nii palju muljet ei avaldanud, aga oli siiski päris hea lugemine, kui konarlikust algusest üle sain.

Tegevus saab alguse kauges minevikus, aastal 1066 ja lõppeb 1085. aastaga. Euroopas toimuvad pöördelised sündmused. Bütsants on kokku varisemas ning Itaalias toimuvad rahutused ning sõjad.

Selles kaootilises maailmas püüavad hakkama saada Aure ja Lyy. Nad on õde ja vend. Kui Aure oli 14-aastane kohtus tema tee Olaf Tuulepistrikuga. Kahjuks ei sündinud sellest Aurele midagi head, vastupidi. Olafi tegu nõuab vana kombe kohaselt veritasu. Peale Olafi tegu rändavad Aure ja Lyy Soomest laia maailma. Nende tee viib Bütsantsi ja seejärel Itaaliasse.

Aure on natuke nagu nõiatar. Teda kutsutakse Aure Uinutaja, sest ta valdab sellist laulu, mis aitab haigetel paraneda. Lyy on sõdalane, kellest sai varjaagide (Bütsantsi keisri põhjameestest koosnev ihukaitsevägi) pealik. Nende tee ristub Bütsantsi keisri sõjakäigul saratseenide vastu uuesti Olaf Tuulepistrikuga, kellest on vahepeal saanud Sinetra krahv Olaf Falco.

Mul oli alguses raske sellesse raamatusse sisse elada. Tekst on tihedas väikeses kirjas, erinevaid tegelasi ning tegevuspaiku on palju. Lisaks kõik need sõjad ja omavahelised väikesed nägelused. Alguses oli nagu lihtsalt jutustav lugu, kus suurt miskit ei toimunud. Kui oli loetud umbes 200 lehekülge, siis läks asi minu jaoks huvitavaks. Siis sai tegevus õige hoo sisse. Hakkasid toimuma intriigid, endiselt jätkusid sõjad, tähtsad olid ka usuasjad ning loomulikult ei puudu teosest ka armastus. Näha on, et autor on teinud tõsist uurimist, et seda raamatut kirjutada. Armastuse pool siin raamatus meeldis mulle väga, intriigid ka. Kes armastab ajaloolisi romaane, siis soovitan lugeda.

Gert Helbemäe. Ohvrilaev (Eesti Raamat, 1992)

165 lk.

See on esimene Helbemäe raamat, mida olen lugenud. Ilmselt ei jää see viimaseks. Varsti on plaanis ka järgmine käsile võtta.

Teose sündmustik leiab aset esimese Eesti Vabariigi ajal. Peategelaseks on Martin Justus, kes on ühes koolis ajaloo ja filosoofia õpetaja. Raamat algabki lõpuaktusega. Peale aktust sõidavad paljud maapiirkondadesse suvitama. Nii plaanib ka Martini perekond. Martin ise on aga otsustanud jääda linna, et kirjutada raamat Sokratesest. Sokrates oli talle nagu Jumal.

Sokratese surmast kirjutades jookseb ta ummikusse ning läheb jalutama. Jalutuskäigul kohtub mees juuditari Isebeliga. Isebel elab emaga kahekesi ning tegeleb muusikaga. Martin on temast võlutud ning lihtsast jalutuskäigust saab alguse nende armulugu. Nad lepivad kokku, et on koos 30 päeva. Nimelt ei tohtinud kreeklaste vana tava järgi Ateenast ohvrianniga Delose saarele teele saadetud laeva retke ajal ühtegi surmanuhtlust ellu viia. See on siin nagu mingi teetähis.

Armulugu on nagu armulugu ikka. Vargsi varastatud hetked. Möödunud on vast 10 päeva, kui Martinit tabavad kõhklused. Tal on tunne, et neid on Isebeliga koos nähtud ja sellest omad järeldused tehtud. Martin ühelt poolt justkui tahaks Isebeliga koos olla, sest naisega koos olles tunneb ta ennast nooremana. Teiselt poolt ei taha ta oma praegust elukorraldust lõpetada ning teda paneb muretsema ka nende vanusevahe. Isebel on 22-aastane ja Martin 45-aastane. Nii ta ütlebki naisele, et nad ei tohiks enam kohtuda. Selle peale läheb Isebel koju ning tapab ennast ära.

Peale seda vaevavad Martinit südametunnistuspiinad. Ta muudkui süüdistab ennast, et kuidas ta ei märganud, et Isebel võiks ennast ära tappa. Ta näeb kummalisi unenägusid ning peab enda üle isegi mingisuguse kohtuprotsessi.

Minu jaoks oli tegemist küllaltki raske lugemisega. Ma olen vist tänapäevase kirjanduse poolt natuke rikutud, et mul on vaja, et raamat edeneks kiiresti. Algus ei tahtnud mul üldse edeneda, uni tuli peale hoopis. Kusagil keskel läks huvitavamaks ning siis lugesin ühe jutiga läbi. Midagi selles raamatus siiski oli, mis mind paelus. Pinget oli siin küll. Just see, kuidas kaks omadega ummikusse jõudnud inimest oma elu püüavad muuta. Samuti mulle meeldis keelekasutus.

 

Camilla Läckberg. Kiviraidur (Fookus Meedia, 2014)

Tõlkinud Maiu Elken
431 lk.

Nii nagu ma septembrit alustasin Läckbergiga, siis samamoodi juhtus ka oktoobris. Raamat algab küllaltki tasases tempos, aga siis hakkab pinge ühel hetkel muudkui kerima ja kerima, nii et on raske raamatut enne selle lõpetamist käest panna. Läckberg on mul viimasel ajal üks parimaid avastusi.

Elu Fjällbackas kulgeb vaikselt omasoodu, kui järsku üks kalur leiab oma võrgust väikese tüdruku surnukeha. Kohale kutsutakse politsei eesotsas Patriku ja Martiniga. Kui alguses arvatakse, et tegu on õnnetusjuhtumiga, siis peale lahkamist selgub, et tegu on mõrvaga.

Patrik asub juurdlust juhtima. Asja teeb raskemaks see, et ta tunneb seda last ning tema perekonda. Lisaks on Patrik ise hiljuti isaks saanud, mis teeb talle olukorra keerulisemaks. Kergemaks ei tee Patriku elu ka see, et Erica ei tunne ennast pärast sünnitust vaimselt just kõige paremini.

Mulle tohutult meeldivad Läckbergi raamatud. Mõrvajuurdlused on põnevad ning kaasahaaravad, aga mitte ainult. Kasvõi need tegelased. Ka reaalses elus on selliseid tegelasi olemas – pahasid, häid ja koomilisi. Mulle meeldib, et autor on edasi andnud erinevate tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb asja inimlikumaks.

Mul oli raske aimata, kes mõrvar on. Ma küll kahtlustasin natuke seda tegelast, aga ei suutnud leida põhjust, miks ta seda tegema oleks pidanud. Lisaks ajas mind segadusse taustal jooksev minevikulugu. Ma ei suutnud kuidagi otsi kokku viia, et kellest see lugu räägib. Igatahes pani see kaasa elama ning mõtlema. Põnevuse austajatele suurepärane raamat. Kes veel lugenud pole, siis julgen soovitada.

Septembri kokkuvõte

Septembris mul oli tunne, et ma üldse ei jõua lugeda. Aeg kadus nii kiiresti käest. Nagu selgub, siis see tunne kahjuks ei petnud mind. Jõudsingi vähe lugeda, aga selle eest sattus nende väheste raamatute hulka päris mitu head elamust. Näiteks Heather Morris “Auschwitzi tätoveerija“, Colleen Hoover “Pihtimused“, Dinah Jefferies “Siidikaupmehe tütar“, Mai Raet “Valu tühi veetlus” ja loomulikult Camilla Läckberg “Jutlustaja“. Need haarasid endaga jäägitult kaasa.  Pettumuseks oli seekord Victoria Aveyardi “Kuninga kong“. Ootasin sellelt rohkem põnevust.

Loetud raamatuid: 11
Loetud lehekülgi: 3376
Kõige paksem raamat: Victoria Aveyard “Kuninga kong” (566 lk)
Kõige õhem raamat: Mai Raet “Valu tühi veetlus” (189 lk)

Peeter Võsa.Kadunud Eesti: “Politseikroonika” lugu (Paradiis, 2018)

215 lk

Ma olen “Politseikroonika” saateid vaadanud kunagi, kui need ekraanil jooksid. Ma ei mäleta, kas ma seda järjepidevalt tegin, aga mingid lood siit raamatust on tuttavad küll. Seda lugema asudes jooksis mul pilt silme eest läbi, kuidas Peeter Võsa ekraanil seda lugu jutustab. Kõrvus nagu olekski kajanud tema hääl. Selline kergelt irooniline.

Raamatus antakse ülevaade Eesti ühiskonnast peale taasiseseisvumist ning sajandivahetusel. See pilt ei ole just kõige meeldivam. Palju oli inimesi, kes ei suutnud uue olukorraga kohaneda ning kaasa minna, aga elada tahtsid nemadki. Nii leiutati erinevaid viise, kuidas raha saada ja elus püsida. Pahatihti ei olnud see tee seaduslik.

Raamatusse on kirja pandud põhilised teemad, mida “Politseikroonika” kajastas ning mitmed markantsemad lood. No esiteks muidugi see haamriga pähe tüüp, kes seda isa soovitusel tegi. Lisaks on siin veel mitmeid kummalisi ja omapäraseid lugusid, mida võiks pidada kellegi fantaasiaks, aga on siiski tegelikult juhtunud.

Põhilised teemad, millest kirjutatakse on prostitutsioon, kodutud, narkootikumid, peksmised, piraatkaup, metallivargused jne.  Võsa mainib mitmel korral ka seda, kui lihtsalt nad said oma kaameratega erinevatele lugudele ligipääsu. Pätid ja ohvrid said sündmuspaigal kohe oma arvamuse kaamerate ees välja öelda. Piirid õige ja vale vahel olid küllalt hägusad ning sageli ei olnud ka politseinikud päris puhtad.

Raamat on Peeter Võsale omase keelekasutusega kirja pandud, mis tegi lugemise ladusaks ning pani ka muigama, kuigi teemad iseenesest olid karmid. Kes ei pelga lugeda elu pahupoolest, siis soovitan. Ei soovita nendele, kes eelistavad ilusamaid teemasid. Minule oli see huvitav lugemine.