Winston Graham. Jeremy Poldark (Varrak, 2017)

jeremy-poldark-kolmas-poldarki-raamatTõlkinud Krista Suits
301 lk.

See raamat on Poldarki sarja kolmas osa. Esimene osa on “Poldark” (Varrak, 2016) ja teine osa “Demelza” (Varrak, 2016).

Kolmandas osas leinavad Ross ja Demelza oma surnud tütart. Lisaks on Rossi vastu esitatud süüdistused rahva mässule õhutamises. Kõik see ei mõju Rossi ja Demelza suhtele hästi. Nad on teineteisest kaugenenud ja suhted on jahedad.

Demelza tahab eluga edasi minna. Ta küll leinab tütart, aga tahab veel lapsi saada. Ross ei taha sellest midagi kuulda ja ütleb seda ka naisele otse näkku. Demelzale mõjub see halvasti, sest ta teab, et ta juba ootab last. Nii ei ütle naine Rossile mitte midagi. Ross saab sellest ühel hetkel lihtsalt juhuslikult teada. Ja ikkagi ei suuda nad leida ühist keelt.

Lisaks ei ole kusagile kadunud Rossi kirg Elizabethi vastu, mis hakkab jälle vaikselt pead tõstma. Suhted Francesega küll tasapisi paranevad, kuid Warlegganidega halvenevad. Sellest tuleb päris suur tüli.

Väga muhedalt ja minu meelest ka küllalt ajastutruult kirja pandud lugu. Lugu on kirjutatud küllalt aeglases stiilis, aga sellest hoolimata ei ole tegemist igava looga. Seda on lihtsalt nii mõnus lugeda ja nautida. Tegevust juba jätkub.

Kui tundub, et tegu on masendava ja kurva looga, siis tegelikult ei ole. Sündmused nagu surm, lein ja vaesus on küll kohutavad, aga raamatust sellist tunnet ei teki. See on elu paratamatu osa. Esimesed kaks osa olid natuke süngemad. Kolmas osa oli kohati päris naljakas lugemine. Eriti just lõpp. Ühed peied ja kaklus. Nende romaanide kirjutamise ajal vist veel seebikaid ei olnud, aga mõni idee oleks tal just nagu seebikast võetud.

Soovitan nendele, kes soovivad lugeda mõnusat ja ajastutruud perekonnalugu, mis ei ole liiga roosamanna. Samuti soovitan seda nendele, kellele meeldib lugeda Cornwallist, sest tegevus toimub just seal.

Nüüd jääb üle oodata järgmise osa ilmumist eesti keeles ja senikaua vaadata raamatu põhjal tehtud seriaali (Poldark). Kui mu kannatus vastu ei pea, siis võib-olla hangin järgmised osad inglise keeles, sest nii tahaks teada, kuidas lugu edasi läheb.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Heli Künnapas. Ütlemata sõnad (Heli Kirjastus, 2016)

ütlemata-sõnad252 lk.

Eesti autorite raamatuid ma loen suhteliselt harva, välja arvatud Minu-sari. Seekord siis vahelduseks üks Eesti autori raamat esimesest armastusest. Tegemist on noortekirjanduse valdkonda kuuluva teosega.

Ma tänan autorit, Heli Künnapast, kes mulle oma raamatu saatis. Lisaks oli pakis veel “Jõuluks koju”. Ma küll ei tea, millal jõuan seda lugeda, sest raamatukoguraamatud nõuavad eelkõige tähelepanu. Nendel on ju tähtaeg.

Peategelased on gümnaasiumiõpilased Maria ja Joel. Maria on selline hall hiireke, kes õpib hästi, aga muul ajal eriti silma ei paista. Pelgab natuke teiste inimestega suhtlemist. Joel vastupidi on väga silmapaistev. Bändimees ja aktiivse seltsieluga. Kooliasjades ta nii tubli ei ole.

Selles mõttes on lugu küllalt tavaline. Nad saavad lähemalt tuttavaks ühes laagris ja loomuliku jätkuna armuvad. Kumbki muidugi oma tunnetest ei räägi. Ja siis hakkab üks kokku-lahku mäng. Lõpplahendus oli natuke etteaimatav, aga kuidas täpselt see juhtus, oli ootamatu.

Raamat oli huvitav ning põnev lugemine, aga minu jaoks natuke ebausutav. Kõik see kuritegelik pool. Kas on võimalik, et selline noor poiss kuulub juba aastaid mingisse kriminaalsesse jõuku ja on nädalavahetuseti kogu aeg purjus. Joomist ma isegi usun. Ma sain aru, et emaga ta vist ei suhelnudki. Noh okei, see selleks. Tüdrukul on pere olemas ja tal on head suhted oma vanematega. Kuidas on võimalik, et ta smugeldab poisi oma tuppa magama, nii et vanemad sellest teada ei saa.

Ma pean ütlema, et mulle ei meeldinud see poiss üldse. Nii nõrga iseloomuga. Muudkui lubab ja lubab ennast parandada ja esimese raskuse ilmnemisel tõmbab nina jälle täis ja siis muidugi helistab jälle Mariale. Kahjuks on ka mul olnud juhust ühte sellist tüüpi tunda. Võib-olla sellepärast mulle Joel ei meeldinudki.

Tegelastest meeldis mulle kõige enam hoopiski Maria vanaema.

Aga raamatut soovitan siiski lugeda. Teemaks esimene armastus. Kõik need õrnad tunded ja varastatud hetked. Natuke uskumatu tundus, kui täiskasvanulikult käitus 16-aastane esimest korda armunud tüdruk. Aga võib-olla ongi teismelised tänapäeval nii targad.

Ühe asja kallal tahaks veel norida. Minu meelest oli raamat natuke toimetamata. Päris palju oli lohakusvigu sees. Raamatus on ka päris palju klišeesid.

Pealkiri on raamatul ilus ja samuti ka kujundus. Pealkiri vastab ka raamatu sisule. Moraal on, et tuleks rohkem rääkida, aga nii raske on ju avameelselt rääkida ja oma hing teise ees avali kiskuda, teadmata, mida teine mõtleb või tunneb.

 

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Sarah Winman. Imeliste sündmuste aasta (Varrak, 2017)

imeliste_kaaned_329x206_130217.inddTõlkinud Kristina Uluots
317 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist ja juba esimeste lehekülgede põhjal taipasin, et tegu on hea raamatuga. Keeleliselt nii kõlav ja maagiline. Tõlkija on teinud suurepärast tööd. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta raamatu kujundust. Lihtsalt lummav.

Minu jaoks ongi raamat maagiline. Ma ei saanud päris lõpuni aru, mis on siin reaalne ja mis väljamõeldis, aga see tegigi raamatu heaks. Vist?

Mul on selle raamatuga kummaline suhe. Ma tunnen ja tajun, et raamat on suurepärane, aga millegipärast, ma väga ei suuda selleni jõuda. Kõik see tekst ja sündmustik on nii poeetiliselt kirja pandud, aga see lihtsalt läheb minust kuidagi mööda. Ma ei suutnud hästi süveneda. Mul oleks selle raamatuga nagu kokku-lahku-kokku suhe. Kas ei olnud mul selle raamatu lugemiseks õige aeg? Või olin ma lihtsalt liiga väsinud? Igatahes olin ma seda lugedes eemalolev. Ma arvan, et ma tahan seda raamatut kunagi veel vähemalt korra lugeda, et vaadata, kas järgmine kord on teistmoodi. Siis, kui ma olen lasknud natuke aega mööda minna ja kui ma olen natuke puhanum.

Ma loodan, et sain oma segasevõitu mõtted enam-vähem arudaadavalt kirja pandud ja te mõistate, mida ma öelda püüan. Sest tõesti, raamatu keel on lihtsalt nii nauditav ja ka sündmustik on huvitav. Võluv, maagiline, täis kauneid kujundeid.

Ja tegevusest. Suurt nagu ei toimunudki, aga lugu kulges ikkagi oma pööretega, mis olid ikka kohati täiesti ootamatud. Peategelaseks on vana, ligi 90-aastane Marvellous Ways. Tegevuspaigaks 1947. aasta Cornwall. Meenutustes rännatakse ajas siia ja sinna ning erinevatesse paikadesse.

Marvellous elab üksi ühes mahajäetud külas mustlasvankris. Ta ootab midagi. Ta ei tea alguses ise ka, mida või keda ta ootab, aga teab, et tunneb selle ära, kui see ükskord saabuma peaks.

Samal ajal mõtleb Francis Drake täita oma sureva võitluskaaslase palve. Palveks on viia sureva kaaslase kiri tema isale Cornwalli. Sellel teekonnal juhtub paljugi elumuutvat ning ta kohtub Marvellousiga. Nii nad aitavadki teineteisel paraneda elu löödud haavadest.

Raamatu lõpp oli ikka väga ootamatu. See ei olegi senini veel päriselt mulle kohale jõudnud, et mis see siis oli. Tekitas õhku rohkem küsimusi kui vastuseid.

Raamat on täis süngust, õnne, armastust, surma aga ka lootust. Just selline nagu on elu. Raamatus on palju ka sõnamänge. Näiteks peategelaste nimedki. Ja raamatu tegelane Francis Drake kardab vett.

 

Mis siis, kui mõnel vaiksel pärastlõunal, mil ta armastas istuda ja elatud aegu meenutada, ei suudagi ta enam meelde tuletada Jacki või Jimmyt või majakavahti, kes talle esimesena armastust õpetas? Mis siis, kui ta ei mäletagi enam, kuidas päike üle nõmmede ruttab, või jõulude ajal kaevandustest kostvaid laule? Mis siis, kui ta ei tunne enam ära pihus säravaid austreid või nelinurkse purjega laevu, mis kihutasid üle silmapiiri päikesele vastu, kui kodus paistis alles kuu? Mis siis, kui ta ei tunne enam oma isa ära ja öökull pole enam öökull ning ta ei saa sõnumist aru? Mis siis, kui tornikell lööb üksteist ja need paugud on lihtsalt mingid helid? Mis siis saab, kui kõik peast kaob? Öö saabub ja tema ei teagi, et see on öö? Tilder hõikab või meriärn tõuseb pinnale või suula sukeldub, aga tema ajab nende nimed sassi nagu mündid toolide taga? Mis siis, kui ta tõstab merikarbi kõrva juurde ja selle heli kirjeldamiseks polegi enam sõnu? Temast saab lihtsalt meritigu ja kõik. Ta ei kõlba millekski peale eluspüsimise. (lk 30)

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

David Jonsson. Kõhusõber (Pegasus, 2017)

kõhusõberTõlkinud Birgit Neider
172 lk.

Peale eelmise raamatu lõpetamist vaatasin oma raamaturiiulit ja mitte ükski ilukirjanduslik teos, mis seal on, ei tundunud parajasti kutsuv. Nii otsustasin vahelduseks lugeda hoopis midagi muud. Seekord siis tervisliku toitumise alast raamatut. Olen neid ennegi lugenud. Vahel nende autoritega nõustunud ja vahel mitte. Seekord juhtus nii, et minu põhimõtete ja vaadetega see sobis. Järgimine on muidugi omaette teema. Ikka tuleb ette, et rämpstoit tundub ahvatlevam kui tervislik. Esiteks muidugi see, et ta on lihtsamini kättesaadav ja selle tegemisega ei pea reeglina vaeva nägema. Teiseks on see, et ta on odavam.

Raamatus kirjutatakse eelkõige toidust, mis rahustab kõhtu ja toob parema tervise. Autor kirjutab erinevatest kõhuprobleemidest (ärritunud soole sündroom, erinevad põletikud) ning milline toit aitab kõhul rahuneda ja millist peaks vältima. Soolebioota parandamiseks soovitab ta süüa hapendatud toite ja ka probiootikume, mis aitavad headel bakteritel pahade üle võimust võtta.

Samuti on juttu toidu mõjust kehale. Mismoodi toit mõjutab meie aju, tervist ja kaalu. Eraldi peatükk on bakteritest meie kõhus. Kes nad on? Kuidas nad mõjutavad meie isu ja kas bakterid teevad meid paksuks? Raamatust selgub, et teevadki paksuks. Oleneb muidugi sellest, mida sa sööd. Kui süüa rafineeritud suhkrut, jahu ja halbu rasvu, siis toidad halbu baktereid ja head jäävad nälga . Kui nendest loobuda ja hakata sööma terviktoitu, siis heade bakterite arv kõhus kasvab ja halbade oma kahaneb. Terviktoit on looduslik ja mitte liigselt töödeldud. Autor ei pea silmas seda, et terviktoit peaks olema toortoit. Terviktoidu hulka kuuluvad köögiviljad, juurviljad, puuviljad, marjad, pähklid, seemned, kala, koorikloomad, liha, toorriis, kinoa, toidukaer jne.

Raamatust selgub, et kõik, mida sa sööd mõjutab su keha. Ka seda, kuidas su keha haigustega toime tuleb. Selgub, et kõhus on häid baktereid, mis suudavad võidelda põletikega, kui neile vaid võimalus anda. See tähendab, et tuleb neid toita täisväärtusliku toiduga. Vältima peaks lisatud suhkruid, jahutooteid, täisfabrikaate ja poolfabrikaate.

Kui tahad hoolitseda oma tervise ja kõhu eest, peaksid esimese asjana tugevalt piirama suhkru tarbimist. (lk 54)

Autor peatub päris pikalt hormoonidel: insuliin, greliin (näljahormoon), leptiin jne. On palju erinevaid tegureid, mis reguleerivad meie näljatunnet ja täiskõhutunnet. Kui soolebioota on tasakaalust väljas, siis tekivadki erinevad probleemid.

Paljud arvavad, et see, kui palju ja kui tihti me sööme, on vaid tahte, iseloomu ja kotrolli küsimus. Ma siiski loodan, et see peatükk õpetas sulle, et koostoime on tegelikult palju keerulisem. Nälg, isu ja täiskõhutunne on füsioloogilised seisundid. Raske on endale ette kujutada, et keegi väidaks midagi sarnast mõne teise füsioloogilise seose, nt vererõhu kohta. Enamik vaataks mind imestunult, kui ma ütleks: “Või nii, sul on kõrge vererõhk – otsusta nüüd, et see hakkab vähenema.” Selline väljaütlemine tundub täiesti absurdne, aga isu ja täiskõhutunde kohta öeldakse seda ju iga päev ja see ei pane kedagi kulmu kergitama. (lk 89).

Autori sõnum on selline, et muuda oma soolebiootat, siis elab su kõht hästi ja tervel kehal läheb siis olemine paremaks. Ja seda mitte ainult nendel inimestel, kellel on kõhuga probleeme, vaid ka täiesti tervetel inimestel.

Raamatu lõpus on autor välja toonud mõned retseptid, mis on küllalt lihtsad ja mida ma plaanin järgi proovida.

Minu meelest üks asjalik raamat, kust leiab kõhusõbralike toiduainete loetelu, vastuse küsimusele, miks on hea süüa terviktoitu ja kas väide “veidi mustust puhastab kõhtu” kehtib. Asjalikult ja arusaadavalt kirja pandud. Lõpus on lisaks retseptidele välja toodud kasutatud kirjandus, millele autor on toetunud. Soovitan selle raamatuga tutvuda, et parandada oma elukvaliteeti.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Roberta Rich. Veneetsia ämmaemand (Petrone Print, 2016)

kaas.inddTõlkinud Kadri Metsma
319 lk.

Tegevus toimub 1575. aastal paralleelselt nii Veneetsias kui ka Maltal. Hanna ja Iisak on Veneetsia getos elav juudiperekond. Ühel päeval läheb Iisak kaubareisile aga Malta rüütlid võtavad ta kinni ja müüvad orjaks. Juutidel on oma ühing, mis neid sealt välja ostab, aga see kõik võtab aega.

Raha pärast võtabki Hanna vastu ühe kristlasest krahvi kutse abistada tema naist sünnitusel. Hanna on nimelt ämmaemand. 1575. aastal on Veneetsias seadus, et juudi arstid ei tohi abistada kristlaseid. Selle eest võib sattuda inkvisiitori kätte. Rabi keelab tal minna, sest ta paneb sellega terve geto elu ohtu.

Tegemist on äärmiselt raske sünnitusega. Perekond on juba leppinud nende surmaga. Krahv loodab muidugi parimat, aga tema vennad loodavad lapse surma. Kui laps sureks, siis päriksid vennad krahvi asemel isa varanduse ja ärid.

See on Hanna jaoks üldse väga riskantne, sest ta on loonud endale abiks sünnitustangid. Nendega on Hanna päästnud mitmeid lapsi ja emasid, kuid valedesse kätesse sattununa võivad need palju pahandust põhjustada.

Senini on Hanna olnud korralik juudi naine. On kuuletunud oma mehele ja rabile, aga seekord otsustab ta, et Jumalal ei saa midagi selle vastu olla, kui ta päästab ilmsüüta lapse.

Selles raamatus põrkuvad juudi ja kristluse kultuurid 16. sajandi Veneetsias. Hoolimata kõigist muredest ja probleemidest, mis Hannal tuleb ületada, püsib tal ikkagi siht silme ees. Pääseda Maltale suunduvale laevale ja mees sealt vabaks osta.

Samal ajal on Iisaki elu küll vähem seikluslikum kui Hannal Veneetsias. Ometigi on ka temal muresid küllalt. Ta ei taha sattuda Josephi orjaks, kes müüks ta esimesel võimalusel edasi galeeriorjaks, kust oleks väga raske eluga pääseda. Nii teeb ta kõik selleks, et sattuda ühe nunna orjaks. Tal on juba pilt silme ees, kuidas ta kloostris rahulikult tööd teeb ja ootab, kuni tema eest lunaraha makstakse.

Kõik aga muutub, kui nunn tahab, et Iisak vahetaks usku. Iisak ei suuda seda teha ja nii satub ta ikkagi Josephi juurde. Siis selgub, et tegelikult on raha tema vabastamiseks olemas, aga seda ei maksta enne, kui ta nõustub Hannast lahutama.

Äärmiselt põnev raamat, mis saab kiiresti läbi, sest lihtsalt raske on seda käest panna. Lugu ise on küllaltki naiivne ja uskumatu, aga kaasakiskuv ning nauditav lugemine. Kui tundus juba, et ühest olukorrast on eluga välja tuldud, siis kohe oli järgmine eluohtlik olukord ootamas. Kohati kartsin lugeda, et mis tegelastest saab. Peategelased olid mõlemad nii sümpaatsed, et kartsin, et nendega juhtub midagi halba. Soovitan lugeda, kellele meeldivad ajaloolised romaanid. Selles leidub nii armastust, usku kui ka mõrvu.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Brenda Novak. Hoitud saladused (Ersen, 2016)

hoitud-saladusedTõlkinud Tiina Kanarbik
319 lk

Tegemist on sarja teise raamatuga. Esimese raamatu pealkiri on “Kadunud õde” (2016). Nagu esimene osagi on teine raamat ka ülimalt põnev lugemine. Autor suudab üllatada sündmuste keerdkäikudega ja lisada tegevusse ootamatuid pöördeid.

Esimese osa tegevusest on möödunud viis aastat. Viis aastat ei ole Keith Lazarow Fairhami saarel käinud. Tal oli vaja saada eemale emast, kes kasutas tema suhtes vägivalda, kui ta laps oli. Nii füüsilist kui ka emotsionaalset ning jätkas manipuleerimist ka siis, kui poeg juba täiskasvanud oli. Ta on lahti saanud narkosõltuvusest ja on ennast üles töötanud. Nõrgast mehest on saanud tänu trennile ja visadusele tugev mees.

Ühel hommikul saab Keith kõne, et tema ema, Josephine Lazarow on surnud. Politsei peab seda enesetapuks. Keith aga ei suuda seda uskuda. Tema ema ei oleks iialgi teinud enesetappu. Ta oli selleks liiga uhke ja edev, ning hoolis väga teiste inimeste arvamusest. Ta oli siiski Fairhami saarekese rikkaim inimene.

Keith saabub saarele ja asub uurima, mis tegelikult juhtus ja kes ema tappis. See on päris keeruline välja selgitada, sest Josephine ei olnud just hea inimene. Ta oli ülbe, egoistlik ja kõndis üle laipade, et oma tahtmist saada ja enamasti saigi.

Uurimise teeb Keithi jaoks problemaatiliseks see, et süüdlane võib olla keegi tema enda perekonnast. Igatahes kõik viitab sellele, kuigi ta ei taha seda uskuda.

Viis aastat tagasi lahkudes jättis Keith saarele maha ka Nancy Dellingeri, kellele ta tegi väga haiget. Nancy armastas teda ja armastab siiani. Keith on lubanud oma õele, et hoiab Nancyst eemale, aga siiski ei suuda seda teha. Nancy aga enam ei usalda meest. Kas Keith suudab ennast lõpuks talle pühenduda või ei? Unustada oma lapsepõlves saadud haavad ja see mõte, et ta ei suuda kedagi armastada.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis on tegemist äärmiselt huvitava raamatuga, kus on palju ootamatuid sündmuseid ja oioi kui palju saladusi. Kohati tundus, et isegi liiga palju. Samas mõrvar oli minu jaoks täiesti ootamatu. Soovitan lugeda nendel, kellele meeldivad põnevikud koos väikese killukese armastusega. 🙂

Üks natuke kummaline lõiguke ka raamatust. See käib naispeategelase Nancy kohta:

 Aga kümne minuti pärast hakkas ta oma pesusahtlis sorima. Ehkki tal olid mõned ilusad asjad, ükski neist ei istunud, justkui ta peenemad kleididki.
Ta polnud seda sahtlit viie aasta jooksul avanud. (lk 79-80)
Nagu misasja. Pole oma pesusahtlit viis aastat avanud? Nii kaua ei kandnud pesu? 😀
Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Voldemar Veedam ja Carl B. Wall. Purjetamine vabadusse (Unitas SA, 2017)

purjetamine-vabadusse-eestlaste-uskumatu-mereretk-üle-atlandiTõlkinud Olev Luhaveer
333 lk.

Tegemist on EV100 juubelitrükiga. Raamat ilmus esmakordselt Ameerika Ühendriikides 1952. aastal ja praeguseks on seda tõlgitud juba 30 keelde. Nõukogude võim keelas ilmselgetel põhjustel selle raamatu avaldamise Eestis. Nii et see ilmus siinmail esmakordselt 1998. aastal.

Raamatu alapealkiri on “Eestlaste uskumatu retk üle Atlandi” ja seda see tõesti oli, uskumatu. Nad sõitsid kuueteistkümnekesi väikese paadiga Rootsist Ameerika Ühendriikidesse, et pääseda Nõukogude võimu haardest. Aasta siis oli 1945. Olgu veel öeldud, et paat oli mõeldud neljale inimesele. Neid oli 5 naist, 4 last ja 7 meest. Oma sõitu alustasid nad hilissuvel ja kohale jõudsid detsembris.

Laevukese nimi oli “Erma” ja see nägi ikka vett ja vilet. See oli juba ostes natuke vilets. Juba reisi alguses lasi ta vett läbi, nii et nad pidid tegema lisapeatusi, et laeva parandada. Teekonda alustati Rootsist. Nad suundusid läbi Göta kanali torme ja miine täis Põhjamerre, olid sunnitud tegema peatuse Norras, Iirimaal ja Madeiral. Mõnikord olid peatused tingitud tormidest, aga enamasti selleks, et varuda toitu, vett ja diislit. Ja siis oli nende järgmine peatus juba Norfolki sadam USA-s.

Lisaks tekstile sisaldab teos ajaloolisi fotosid mereretkest, olemas on kaart nende teekonnast, arhiivimaterjale. Lõpus on ära toodud merendussõnastik (mida läheb vaja, et teksti paremini mõista) ja info autorite kohta.

Minu maitse jaoks oli raamat natuke igav. Minu meelest tegi selle igavaks autorite kirjutamisstiil. Ta ise ei oleks nagu kõige selle keskel viibinud ja lihtsalt nagu emotsioonitult jutustaks. Üldse jäi mulle temast natuke mannetu mulje, sest ta kirjeldas kogu aeg, mida teised teevad, et laeva kursil hoida ning tormidest elu ja tervisega välja tulla. Või ta siis lihtsalt oli tagasihoidlik ja ei tahtnud endast suurt kirjutada. Loodan, et ei tee nüüd autoritele liiga. Nagu ma aru sain, siis Voldemar Veedam pidas reisil üle Atlandi ookeani ka päevikut. Minu jaoks muutus kohati tüütuks rohke merendusealaste terminite kasutamine.

Raamatus räägiti vähe omavahelistest suhetest laeval. Sellest räägiti, aga oleks tahtnud rohkem kuulda. Kirjutati nii põgusalt, kuidas nad oma vaba aega seal veetsid ning kuidas neil omavahelised suhted olid. Viimaks muidugi selgus, et reisi lõpupoole kippusid tekkima riiud. See on arusaadav, kui ollakse nii mitmekesi ühte kohta kokku surutud ja omaette olemiseks ruumi ei ole.

Hoolimata sellest soovitan siiski raamatut lugeda. Saab aimu, miks inimesed põgenesid Nõukogude võimu eest nii kaugele. Mis neid ajendas ja milliseid tundeid see neis tekitas? Millesse nad uskusid ja mida lootsid?

Tegelikult oli see ikka uskumatu seiklus ja julgus nendel inimestel niimoodi väikese laevaga ületada ookean. Nad trotsisid torme ja tuulevaikust ning õnneks lõppes neil kõik hästi ja nad jõudsid elusalt ning tervelt kohale. See tekitas ameeriklastes tohutult uudishimu ja uudis jõudis isegi ajalehtedesse. 1960.ndatel oldi väga lähedal, et nende seiklusest oleks ka Hollywoodi film valminud. Ei tea, mis juhtus, aga kahjuks jäi see tehing katki. Ma usun, et filmina oleks see efektsem ning seda läheks vaatama küll, kui keegi selle raamatu põhjal filmi teeks.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar