Ransom Riggs. Hingede raamatukogu (Tiritamm, 2017)

Tõlkinud Lee Kärner
432 lk.

“Hingede raamatukogu” on järg raamatutele “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” ja “Tontide linn”. Ma ei tea, kas oli viga jalgpallis, mis tähelepanu eemale kiskus, aga kolmas osa ei suutnud mind nii väga köita kui esimene ja teine.

16-aastane Jacob avastab enda uskumatu ande ning sellega loodab ta koos Emmaga vabastada oma sõbrad ning ymbrynid, keda tondid vangistuses hoiavad. Seigeldes jõuavad nad Londoni metroost Vanakuradi Aakrisse. See on üks väga kahtlane koht. Osad ebatavalised on orjastatud, osadest on tehtud ambrosia-sõltlased (tänapäeva vaste oleks narkootikum). Loomulikult on seal hingetud ja tontide kindlus.

Sinna kindlusesse Jacob ja Emma lähevadki, ühe miss Peregrine’i venna abiga. Sealt saab alguse nende järjekordne seiklus. Neil õnnestub küll ebatavalised ja ymbrynid vabastada, aga kas nad sealt kindlusest enam välja ka pääsevad. Samuti saavad nad aimu tontide plaanidest.

Raamatu lugemine edenes kiiresti. Sellele aitasid kindlasti kaasa raamatus olevad vanad avaldamata fotod. Mulle väga meeldisid need. Tekstiga ma kuidagi ei suutnud seekord haakuda. Asi oli kindlasti ka selles, et eelmise osa lugemisest on juba omajagu aega möödas ning ma ei mäletanud täpselt, kuidas teise osa tegevus lõppes.

Muidu selline kaasahaarav ja lihtsalt jälgitav lugemine.

Negatiivse poole pealt tuleb välja tuua, et raamat on üsna toimetamata. Nii palju trüki- ja tõlkevigu.

Advertisements

Katrin Pauts. Minu Muhumaa (Petrone Print, 2018)

231 lk.

Kui nägin Petrone Prindi lehelt, et ilmumas on Minu Muhumaa, siis teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Mis siis, et ma pole muhulane vaid hoopis saarlane. Samas ma elan Muhule küllalt lähedal ning need toidud, mida siin mainitakse on mulle tuttavad ning ema on neid lapsepõlves meile valmistanud. Muhus on käidud nii jaanitulel kui ka Liiva poes jne jne. Nii et äratundmismomente oli mul siin küll.

Muhu on minu jaoks üldiselt salapärane maa. Olen seal natuke ikka käinud, aga süvitsi uurinud pole. Viimasel ajal olen sealt lihtsalt bussiga läbi sõitnud, kui Tallinnasse lähen või siis Saaremaale tulen. Nagu raamatust selgub, on see ka Katrin Pautsi jaoks salapärane, kuigi ta on seal sündinud ja kasvanud.

Raamatu kaanepilt on ilus ja värviline, sisu enam nii ilus ei ole. Raamatus on samasugune aura nagu tema krimiromaanides. Sünge ja müstiline. Selgub, et muhulased ei salli neid, sest Katrini ema ei ole põline muhulane. Ma ei oska öelda, kas see ka tõsi on, aga Katrinile on jäänud selline mulje. See on kujundanud tervet tema lapsepõlve. Lisaks see, et teda kiusati koolis (see on mulle ka tuttav teema, õnneks mul koolist õudusunenägusid pole nagu autoril). Pole siis ime, et tal on muhulastest jäänud mulje kui kiuslikest ja õelatest inimestest. Samas talle meeldib Muhumaa loodus ja kusagil mujal ta ennast nii hästi ei tunne kui Muhu looduses. Ma täiesti mõistan teda. Mulle ka inimesed eriti ei meeldi ning eelistan rohkem omaette olekut.

Mulle raamat siiski meeldis hoolimata selle süngetest toonidest. Katrin Pauts oskab hästi ja kaasahaaravalt kirjutada ning tundub, et mulle sobib tema stiil. Jutt jookseb sama ladusalt kui tema teistes raamatutes. Kes soovib positiivset raamatut, siis nendele vast ei sobi, aga teistele julgen küll soovitada.

Loodan, et autor on nüüd selle kibestumise endast välja kirjutatud ja tal on nüüd parem olla.

Jonathan Hickman. Avengers, 2. The last white event (Marvel, 2014)

Illustreerijad Dustin Weaver ja Mike Deodato
136 lk.

Alustasin jällegi teisest osast, sest esimene oli välja laenutatud. Võib-olla sellepärast tundus see raamat natuke segane. Esiteks oli seal tegelasi kole palju. Osadest ma vist ei saanudki päriselt aru, kes on kes. Osad olid aga juba vanad tuttavad. Nii et sellesse sisse saamine võttis aega.

Tasujate (Avengers) ülesanne on jälle maailma päästa. Tundub, et ühele kolledžipoisile on tekkinud võimed, mis ootamatult käivituvad ning terve kolledži hävitavad. Tasujad püüavad aru saada, miks selline asi juhtus ning mida teha, et maailma hävingust päästa.

Kahju, et ma esimest osa ei saanud, siis oleks ilmselt pilt selgem olnud, aga midagi pole parata. Teise osa lugemine-vaatamine edenes kiiresti. Praktiliselt ühe õhtuga. Soovitan tutvuda nendel, kes on huvitatud kangelastest ja kellele meeldib Marveli maailm, mis filmidest tuttav.

Indrek Hargla. Merivälja (Raudhammas, 2017)

559 lk.

Indrek Hargla raamatud on mulle enamasti ikka meeldinud. Erandiks ei ole ka “Merivälja”. Alguses 30-40 lehekülge olid igavavõitu, nii et uni kippus peale, aga edasi oli juba nii põnev, et ei tahtnud raamatut käest panna. Neelasingi selle paari päevaga läbi.

Nagu pealkirigi juba ütleb, toimub tegevus vaikses ja rahulikus piirkonnas Meriväljal. Ainult, et see rahu ja vaikus on kõik ainult pealispind. Nimelt olevat olnud Meriväljal ühe maja hoovis maa all UFO. Kohalikud räägivad sellest, Nõukogude võim on asja salastanud, aga tõde ei tea asjast mitte keegi. Selles majas elavad nüüd uued inimesed Indrek ja Inga, kes müüvad väidetavalt UFO-lt pärinevat tükki. Nad küsivad selle eest 10 miljonit krooni. Tegevus toimub 1990ndatel ning 10 miljonit on suur raha.

Keegi soovib seda tükki endale, aga ta ei taha selle eest maksta. Nii algavad Meriväljal väljapressimised. Need tunduvad kohati nagu süütud naljad, kuigi inimesed, kellele neid tehakse, on väga häiritud.

Oi, kuidas mulle see raamat meeldis. Kui alguse krambist olin üle saanud, siis oli see lihtsalt nii naljakas, et naersin omaette lugedes. Tegelased on muidu üldjoontes küllaltki tavapärased, kui välja jätta Karin (kes on nõid) ning abielupaar Inga ja Indrek. Kuigi ka teistel oli mingi oma eripära olemas. Nad olid lihtsalt nii omapärased tegelased. Mõlemad pidasid ennast hullult kavalaks inimeseks ja oma teistpoolt natuke ohmuks. Mõlemal olid oma plaanid tehtud, mida nad UFO-tüki eest saadud rahaga teha plaanivad. Ja see keel, milles nad suhtlesid. Tahtsid kangesti võõrsõnu kasutada, aga noh, ega see ei takista, kui päris täpselt õiget sõna ei tea. See tegi nad nii koomiliseks.

Siin raamatus on kuhjaga põnevust. Lisaks terve ports tugevaid karaktereid ning omapärane lugu.

Kuidas lugu lõppeb? Kes see väljapressija ikkagi on ning miks ta seda teeb? Kes on kadunud Viiuldaja ning miks on vaja teada saada, mis temaga juhtus? Miks väljapressija juhib inimesi kadunud Viiludaja saladuseni?

Mulle meeldis, et raamatus oli ka müstiline moment. See andis kogu sellele draamale ühe mõnusa nüansi juurde. Mulle igatahes meeldis ning soovitan teistelegi lugeda. Peale raamatu lugemist tekkis mul soov külastada Merivälja lähedal olevat raba. Ilmselt teen selle plaani peale puhkust ka teoks.

Ainuke, mis mind raamatu puhul natuke häiris, oli selle paksus. Kummaline on kurta, et head asja on liiga palju. 😀 Aga voodis oli seda paha lugeda, sest raamat on paks ning raske. Käsi väsis ära 😀

Valminud on ka samanimeline seriaal, mida ma küll näinud ei ole. Nii et ei oska seda kommenteerida, kui sarnane see raamatuga on.

Kieron Gillen. Iron Man. 5, Rings of the Mandarin (Marvel Worldwide, 2015)

Illustreerija Luke Ross
136 lk.

Siin jätkab Tony Stark ehk siis Raudmees võitlust, et päästa maailm. Seekord on tal vaja kokku koguda kõik Mandarini sõrmused, mis hävingut külvavad. Oma osa mängib siin ka Malekith, kes tahab kõiki sõrmuseid, kuid on sunnitud lõpuks hoopiski Stark’iga koostööd tegema.

Nagu ikka, siis peale pikka tagaajamist ning mitmeid võitluseid, saab maa jälle korraks päästetud ning elu võib edasi minna.

Raudmehega on praeguseks kõik ning eks näis, mis tegelane minuga järgmiseks koju lugemiseks ja kaasa elamiseks tuleb.

Harper Lee. Mine, pane vahimees välja (Pegasus, 2017)

Tõlkinud Matti Piirimaa
246 lk.

26-aastane Jean Louise Finch ehk Nirksilm naaseb New Yorgist, et külastada oma perekonda. Aastad on mööda läinud, aga ühiskonnas on ikka oluliseks teemaks mustanahaliste õigused.

Lõuna osariigid on tuntud oma orjandusliku korra poolest. Nad on sellega leppinud, et mustanahalised pole enam orjad, aga samas nad ei taha neile anda ka valgete inimestega sarnaseid õiguseid. Näiteks õppida valgetega samas koolis ja klassis. Peetakse mitmesuguseid koosolekuid, kus Jean Louise näeb osalemas ka oma isa ning oma võimalikku tulevast meest. Ta ei suuda oma silmi uskuda ning tunneb, et isa on reetnud kõik oma põhimõtted. Et isa on reetnud kõik, mida ta talle on kunagi õpetanud. See mõjub Jean Louise’le rängalt.

Lugesin hiljuti autori kuulsamat romaani “Tappa laulurästast” ning pean tunnistama, et see meeldis mulle rohkem. “Mine, pane vahimees välja” jäi minu jaoks igavaks, eriti raamatu algus. Lugesin ja uni tuli peale. Raamatu teine pool oli küll huvitavam, aga ma ei saanud päris hästi aru sellest, mida Atticus saavutada püüdis.

Minu jaoks oli kurvaks uudiseks ka see, et Jem on siinses raamatus surnud ning Dill kadunud kõige nelja tuule poole. Kahe raamatu vahel oli ka väike ebakõla. Kui raamatus “Tappa laulurästast” kolis Nirksilma tädi Alexandra mingi aeg nende juurde, et laste eest hoolitseda, siis käesolevas raamatus mainitakse, et ta kolis nende juurde siis, kui Jean Louise läks New Yorki.

Mulle siinses raamatus meeldisidki kõige rohkem Jean Louise’i mälestused lapsepõlvest. Need olid armsad ja helged.

Kieron Gillen. Iron Man. 4, Iron Metropolitan (Marvel Worldwide, 2015)

Illustreerijad Joe Bennett ja Agustin Padilla
136 lk.

Raudmehe seiklused jätkuvad seekord maa peal. Nüüd püüab ta üles ehitada Mandarini linna, et inimestel oleks seal parem tulevik. Kõik ei lähe, aga plaanipäraselt, sest Tony Stark’il on palju vaenlaseid.

Mandarin peaks ju surnud olema, aga kes on siis selle rünnaku taga? Tony ja tema abilised suudavad selle lõpuks välja selgitada peale mitmesuguste raskuste ja võitluste.

Selle osa lõpp oli minu jaoks natuke ootamatu. Mängu toodi üks tegelane, keda oli uskumatu näha seoses Raudmehega . Mulle jäi ka natuke arusaamatuks, millest selline viha Tony Stark’i vastu. Ma natuke küll aiman seda, aga kuna ma ei ole kõiki koomikseid sellest seeriast lugenud, siis ainult  aimuseks see praegu jääbki.