Kätlin Kaldmaa. Hanneleele Kaldmaa. Kaks armastuslugu (Petrone Print, 2017)

kaks-armastuslugu270 lk.

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda. Olen Kätlin Kaldmaalt enne ühte raamatut lugenud, mis mulle erilist muljet ei jätnud ja mille pealkiri mulle ka praegu ei meenu. Kui aga tagakaanelt lugesin, et räägitakse oma camino-muljeid, siis ikka võtsin kätte. Ei kahetse seda otsust.

Nimelt on Hispaanias selline linn nimega Santiago de Compostela, mis on üks populaarsemaid palverännaku sihtpunkte. Sinna viivad erinevad teed, mida mööda siis minnakse, kogutakse templeid ning nauditakse retke. Ma ei mäleta enam täpset hetke, kust mul selle palverännaku vastu huvi tekkis. Igatahes tahan mina ka kunagi sinna minna.

Siinses raamatus kirjeldavadki ema ja tütar oma muljeid ja juhtumisi caminol. Alguses oli natuke häiriv lugeda peaaegu samu asju natuke erinevas sõnastuses, aga mingi aja pärast ma isegi enam ei märganud seda. Oli päris huvitav ja omapärane. Kätlin Kaldmaa on sellise luulelise keelega kirjutaja ja mulle väga meeldis ka see, kuidas kirjutas Hanneleele.

Camino-päeviku sissekannetele on vahelduseks jutud Kätlin Kaldmaa lapsepõlvest. Need olid minu meelest isegi huvitavamad, kui rännaku muljed. Ja mul hakkas kurb ja nukker. Nii trööstitu oli neid lugeda.

Raamatus on ka rohkelt lapsepõlvepilte ning neid, mis rännaku ajal tehtud. Mul on natuke kahju, et camino-pildid on mustvalged. Neid oleks tahtnud näha värvilisena. See on minu jaoks loomulik, et lapsepõlvefotod on mustvalged.

Üks sõna häiris mind pidevalt tekstis. See sõna on alberge. Tundus minule kuidagi nii vastuvõetamatu. Meil on selleks ju nii ilus sõna, öömaja. See minu mingi veider kiiks ilmselt. 😀

 

Advertisements

Deirdre Bair. Al Capone (Helios, 2017)

al-caponeTõlkinud Eve Rütel
478 lk.

See on legendaarse gängsteri Al Capone’i esimene täielik elulooraamat, mis on valminud koostöös tema perekonnaga. Ma eeldasin põnevat lugemist, aga minu jaoks oli tegemist kuiva ja igava raamatuga, mille lugemine mul üldse ei edenenud. Ilmselt oleksin selle raamatu pooleli jätnud, kui poleks lugemise väljakutset. Otseselt ei kahetse, et raamatu siiski lõpetasin, aga olen selles pettunud.

Al Capone sündis 17. jaanuaril 1899 ja suri 25. jaanuaril 1947. Tema lühikesse ellu mahtus palju kirevaid sündmuseid. Nendest paljude ümber valitseb müstiline salapära ja ilmselt paljusid neist ei toimunudki. Tema ümber on loodud nii palju jutte ja legende, et keegi ei tea, mis on päriselt tõsi ja mis mitte. Isegi tema järeltulijad pole kindlad.

Teda kirjeldati kui tarka ja kavalat ärimeest. Ilmselt oligi, sest ega ta muidu poleks saanud Chicagos allmaailmaliidriks, keda kõik kartsid ning tõsiselt võtsid. Tema arvele jääb ilmselt päris mitmeid allmaailmategelaste omavahelisi arveteklaarimisi, kus paljud surma said. Ometi ei suudetud kunagi midagi kindlalt tõestada.

Ta jõudis allmaailmas olla tipus vaid kuus lühikest aastat. Võimud üritasid teda mitmel korral trellide taha saata, mis kahjuks ei õnnestunud. Lõpuks suudeti seda teha ning ta sai 10+1 aastat maksudest kõrvalehoidumise eest. See kohtuprotsess oli ausalt öelda paras naljanumber. Mõlemalt poolt. Esiteks oli süüdistus suhteliselt nõrkadel jalgadel, millest korralikud kaitsjad oleksid jagu saanud. Seepärast ongi minu meelest hämmastav, et nad seda ei teinud. Nad olid kuidagi hämmastavalt nõrgad, mis on imekspandav, sest Al oli tark mees ning advokaadid olid teda ka enne esindanud. Mulle jäi mulje, et nad tahtsidki, et ta kinni läheks. Al isegi võttis asja kuidagi liiga rahulikult, ei muretsenud ega midagi. Arvas, et leidub küllaga inimesi, kes on valmis talle teeneid tegema, et süüdistustest loobutaks.

Sellest viimasest kinniistumisest sai alguse tema langus. Ta oli haige. Väidetakse, et tal oli neurosüüfilis, mis kahjustas tema aju niimoodi, et ta vaimne tase langes 7-aastase lapse tasemele. Õige raviga oleks saanud seda pidurdada, aga vanglas kas siis teadlikult või teadmatusest ei tegeletud sellega enne, kui oli juba hilja haiguse kulgu peatada. Hiljem on väidetud, et tal tegelikult ei olnudki neurosüüfilist vaid hoopis diabeet.

Tema hiilgeajal peeti teda isegi kangelaseks, sest ta aitas vaesuses olevaid inimesi. Jagas neile raha ning andis tööd. Ajalehtedes olid temast kiitvad artiklid. Ühel hetkel see muidugi muutus. Siis kui  hakkasid toimuma mõrvad. Eriti peale seda, kui tapeti üks ajakirjanik, kes oli Capone’i palgal.

Minu meelest oli Capone põnev isiksus, sest allmaailmas oli ta jõhker tüüp, aga samas oma kodu ja lähedasi hoidis väga. Ühes inimeses oleks nagu kaks erinevat poolt. Samas oli ta ka väga edev inimene ning toitis ka ise ajakirjanduse huvi enda vastu. Selles ta küll lõpuks pettus, kui ajakirjanikud tema vastu pöördusid.

Kahjuks on autor nendest põnevatest sündmustest suutnud nii igava raamatu kirjutada. Samuti mind häiris autori suhtumine. Mul on tunne, et tema jaoks oligi Al Capone nagu mingi iidol ning ta naeruvääristas neid, kes püüdsid teda trellide taha pista. Kahjuks selline tunne jäi mulle raamatust kõige eredamalt meelde.

Paullina Simons. Bellagrand (Varrak, 2016)

bellagrandTõlkinud Riina Jesmin
524 lk.

Seda raamatut lugesin ma päris pikalt (lugesin e-raamatukogu ELLU vahendusel). Alustasin juba detsembri alguses vist. Alguses tundus raamat mulle igav. Mõtlesin selle vahepeal isegi pooleli jätta, aga kui ELLU kinni panin, siis miski hoidis nagu kinni. Miski jäi hinge kriipima ja nii ma selle ikka lõpetasin. Pealegi ma tahan lugeda tema Vaskratsaniku sarja ning “Bellagrand” on selle eellugu.

Gina on noor Itaaliast pärit immigrant, kes on tulnud koos perega Ameerikasse paremat elu otsima. Ta kohtub noore Harryga, kes on rikka ja tuntud perekonna ainus poeg. Nende armulugu saab alguse trotsides kõiki selleaegseid tavasid. Harry jätab oma pruudi nädal enne pulmi maha, et koos Ginaga olla ning Harry perekond ütleb temast lahti.

Nende vahel on suur armastus, kuigi neid kimbutavad erinevad eluraskused. Ausalt öeldes ei saanud mina sellest suurest armastusest aru, sest see mees oli lihtsalt jobu. Ainuke koht, kus tõesti tundus, et tegu on suure armastusega, oli siis, kui nad viibisid Bellagrandis. Sedagi sunnitult, sest Harry pidi veetma seal kolm aastat koduarestis riigivastaste tegude eest.

Harry nimelt pooldas kommunismi ja ta kutsus inimesi üles hävitama kehtivat korda Ameerikas. Ma lihtsalt ei suutnud seda meest mõista. Ausalt öeldes tundus ta mulle lihtsalt loll. Ta oli nii idealistlik. Nad elasid alguses Gina ema juures. Gina pidi tööd rabama, et neil süüa oleks, sest Harryle ei sobinud ükski töö. Tema eelistas kogunemisi, kus sai inimesi mässule õhutada. Isegi korduvad arreteerimised ei muutnud tema käitumist. Isegi see ei muutnud tema suhtumist, et Bellagrandis koduarestis olemine oli tema viimane võimalus. Kui ta ennast kokku ei võta, oodanuks teda välja saatmine Nõukogude Liitu. Selgub, et ta tahtiski sinna nii väga, et lasi endalt kodakondsuse ära võtta.

Mind nii häiris selle mehe suhtumine, et ainult tema unistused on õiged ja teised ei tea asjast midagi. Isegi tema endised kamraadid, kes Nõukogude Liidust põgenesid ja seal toimuvast rääkisid, ei suutnud tema silmi avama panna.

Ja Gina? Ta teadis, et see on tee hukatusse ja ikka järgnes sellele mehele ja viis oma poja ka sinna. No ma ei või. Selline asi lihtsalt ärritas mind. Ometi ma ei suutnud pooleli ka jätta. Mingi aja pärast võtan ka järgmised selle autori raamatud ette, aga vaheapeal keskendun teistele teostele. Püüan leida midagi kergemat, sest jaanuari lugemised on kõik kuidagi sünged juhtunud. Ka need, mis praegu pooleli on. 😀

Katrin Pauts. Öömees (Rahva Raamat, 2017)

Oomees_kaaned_280x190.indd264 lk.

Nagu näha, siis mu jaanuar jätkub endiselt süngete toonidega. Seekord siis kodumaine krimi. Olen ka eelnevaid tema raamatuid lugenud ja need on mulle meeldinud, nii et ei kõhelnud ka selle teose kätte haaramises. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma.

Vanal sillal tapetakse noor koolitüdruk Lisann. Liikvele läheb jutt, et seda tegi Öömees. Öömees on ühe vana linnalegendi tegelane. Asja asub omal käel uurima kohalik nn külapolitseinik Virve. Selgub, et tüdruk oli uurinud oma ajalooõpetaja Danieli palvel seda sama legendi.

Selles Danielis on ka midagi kummalist. Ta on kuidagi rabe ja närviline. Virvele ei meeldi ta alguses üldse. Ja siis kaob Danieli teismeline tütar Kristina.

Midagi pole öelda, Katrin Pautsil jookseb sulg hästi. Alguses oli küll selline tunne, et mis tiinekate jama see on, aga eks seda vist oli vaja. Pärast läks raamat nii põnevaks, et lugesin ühe jutiga läbi. Tegelased on muidugi jälle kummalised. Teravalt omamoodi karakterid. Kõik mingisuguse kiiksuga. See tiinekate jutt oli natuke tüütu, aga muu oli küll suurepärane.

Lisaks see õhustik, sünge väike maa-asula. Mulle meenub laul depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Ja kõik see põnevuse keerutamine. Tegelased lõpupoole juba aimavad, kes see mõrvar on, aga keegi ei maini ta nime. Põnevus säilib lõpuni. Nagu raamatu lõpust võis aru saada, siis on sellele ka järge oodata. Jään põnevusega ootama uut raamatut.

Hannah Kent. Matmisriitused (Päikese Kirjastus, 2018)

matmisriitusedTõlkinud Bibi Raid
336 lk.

Minu lugemisaasta on alanud süngete nootidega. Eelmine raamat ei olnud ka just helgete killast, aga “Matmisriitused” on klass omaette. Juba pealkiri reedab, et midagi kerget sealt tulemas ei ole. Sellest hoolimata mulle raamat tohutult meeldis. Lihtsalt võimas.

1829. aastal mõistetakse Põhja-Islandil Agnes Magnúsdóttir kaasosalisena süüdi kahe mehe tapmises. Karistuseks surmanuhtlus. Karistuse täideviimiseni saadetakse ta piirkonnaametnik Jón Jónssoni tallu. Mees ja mehe perekond (tütred Steina ja Lauga ning naine Margrét) ei taha teda sinna. Kes tahaks enda juurde süüdimõistetud mõrtsukat? Nii väldibki perekond temaga suhtlemist. Temaga suhtleb ainult abiõpetaja Tóti, kes peab Agnese surmaks ette valmistama. Kui suvest saab talv, siis hakkab pererahvas vaikselt aimu saama Agnese loost.

Raamat põhineb tõestisündinud lool. Agnes Magnúsdóttir oli viimane inimene, kes Islandil hukati. Autor kirjutab, et ta tegi enne mitu aastat uurimistööd. Enamik tegelasi, kes raamatus esinevad, on ka reaalselt elanud ning ka paljud kohanimed vastavad reaalsetele nimedele.

Järjekordselt sai loetud üks raamat, mis mind hingepõhjani raputas. Kõik see süngus ja äng on antud edasi nii kaunis keeles. Mulle tundub, et ka tõlge on suurepärane. Raamat ei edenenud mul kiiresti, aga see ei takistanud mul raamatusse sisse elamast ning seda nautimast. Lugemisaasta algas küll süngete nootidega, aga väga suurepärase lugemiselamusega. Ei kahetse üldse, et selle raamatu ka enda isiklikku raamaturiiulisse soetasin. Ilmselt tahan seda kunagi veel lugeda.

Raamat ei sobi ilmselt kõigile, sest teema on sünge ja karm.

Ma püsin vagusi. Olen kindlalt nõuks võtnud end maailma eest lukku panna, süda kõvaks teha ja klammerduda selle külge, mida minult veel varastatud pole. Ma ei saa lasta endal minema libiseda. Ma hoian alles selle, kes ma sisimas olen, ja hoian kätega kõvasti kinni neist asjadest, mida olen näinud ja kuulnud ja tundnud. Luuletustest, mis sündisid, kui ma pesin pesu ja niitsin heina ja tegin süüa, kuni mu käed olid karedad. Saagadest, mida tean peast.  Ma uputan kõik, mis mul veel alles, ning vajun vee alla. Kui ma kõnelema hakkan, tõuseb mu huulilt vaid õhumulle. Nad ei suuda minu sõnu endale hoida. Nad näevad hoora, hullu, mõrtsukat, naist, kellest tilgub rohule verd ja kes naerab, suu mullast ummistunud. Nad ütlevad “Agnes” ja näevad ämblikku, nõida, kes on takerdunud omaenda saatuslikku võrku. Võibolla näevad nad lambukest, kelle ümber tiirlevad kaarnad ja kes määgib oma kadunud ema järele. Aga nad ei näe mind. Mind ei ole seal. (lk. 37)

Kersti Kivirüüt. Kaku kabel ja teisi tondijutte (Canopus, 2011)

kaku-kabel-ja-teisi-tondijutte102 lk.

Kena õhuke ühe õhtu raamat lugemiseks. Kuigi võib-olla oleks olnud targem jätta selle lugemine suvesse, kus õhtud on valged ja pole sellist hirmu. Ma olen suhteliselt nõrga närviga selliste lugude puhul. Kipun neid unes nägema, nii et ilusaid unenägusid mulle tänaseks. 😀

Nagu pealkirjastki juba näha sisaldab raamat erinevaid tondijutte. Siin on kajastatud kohalikke legende ja rahvapärimusi, aga vist siiski ka lihtsalt fantaasiat. Kõige rohkem meeldis mulle raamatu nimilugu “Kaku kabel”, kuigi algus oleks nagu tüüpiline kehvasti kirjutatud raamat tiinekatele. Vähemalt tegelaste kirjeldus ja jutt on selline. Õnneks see on ainult alguses nii. Pärast läheb paremaks.

Samas olid huvitavad ka “Jaaniöö Röövlimäel” ja “Valget Daami otsimas”. Teised olid natuke kesisemad minu jaoks.

Kuigi raamat on õhuke, mahub siia kaheksa tondijuttu, mis omakorda on jaotatud kaheks. Esimesed neli tondijuttu on Vana-Kuustest ja ülejäänud neli on mujalt.

Kes tonte ei karda, siis võib julgelt lugeda. Kerge ja kiire lugemine. Nõrganärvilistel soovitan valida valgema aja, sest pimeduses on kergem selliseid asju ette kujutada.

Detsembri ja aasta 2017 kokkuvõte

Ja ongi aasta läbi. Enne uue aasta postitusi võtan veel eelmise kuu ja aasta kokku. Detsembris oli mul palju meeldivaid lugemiselamusi. Meeldivaks avastuseks olid Ann Cleeves’i raamatud ning samuti “Sirelitüdrukud”, aga ka kaks Minu-sarja raamatut olid mõnusad lugemiselamused.

Loetud raamatuid: 12
Loetud lehekülgi: 3637
Kõige paksem raamat: Martha Hall Kelly “Sirelitüdrukud” (512 lk)
Kõige õhem raamat: Fern Michaels “Väike kollane liblikas” (199 lk).

Detsembri raamatud

Aastas lugesin kokku 137 raamatut, 2 jäid pooleli (need olen kirja pannud, võib-olla oli mõni veel, mida kirja ei pannud) ja lehekülgi oli kokku 42 888.

Kõige õhukesem raamat terve aasta jooksul oli Jan Kaus “Tallinna kaart” (56 lk)
Kõige paksem raamat oli Diana Gabaldon “Sügistrummid” IV osa 1. raamat (631 lk).

Nende raamatut hulgas, mida aasta jooksul lugesin, on väga palju häid lugemiselamusi. Tooksin välja minu meelest kõige geniaalsema raamatu. See on Peter Swansoni “Mõrva väärt“. Väike pilt ka siia juurde. Siit on puudu kaks raamatut: “Sa pead suudlema Silvat” ja “Warleggan”. Nende pilte millegipärast ei õnnestunud siia lisada.

Oli väga hea lugemisaasta ning loodan, et aasta 2018 tuleb samasugune või veelgi parem. Head uut aastat teile, sõbrad! 🙂

Aasta kokkuvõte 20171