Mary Alice Monroe. Taeva poole (Ersen, 2017)

Tõlkinud Krista Liidaru
352 lk.

Jällegi sai loetud üks mõnus naistekas. Seekord on minu meelest tegu kvaliteetsema naistekaga. Ei ole selline primitiivne. Selle asemel on õrn ja tundlik  romaan, mis räägib vajalikest teemadest. Armastus, hoolitsus, valed valikud elus, usaldus, sõltuvus, teineteise kuulamine, lootus ja usk, et kõik võib minna paremaks. Palju on juttu ka röövlindudest.

Kiirabiõde Ella on otsustanud pärast rasket ja emotsionaalset juhtumit elus aja maha võtta. Ta otsustab vastu võtta ajutise töökoha lapsehoidjana Lõuna-Carolinas. See ei ole lihtsalt lapsehoidmine, sest pisike Marion Henderson on äsja saanud diabeetiku-diagnoosi. Üksikisa Harris ei oska ega suuda üksi hakkama saada. Marioni ema ei ela nendega koos, sest ta on narkosõltlane. Aegajalt tuleb ta tagasi, kui ta puhas on.

Harris tuleb paremini toime röövlindudega. Tal on nende jaoks kliinik, kus ta neid ravib ning aitab pärast loodusesse tagasi.

Ellal on alguses muidugi raske sulanduda, aga nad saavad sellest üle. Siis lõõvad lõkkele tunded Ella ja Harrise vahel. On ainult üks probleem. Harris on endiselt abielus. Ja peatselt saabubki Fannie tagasi.

Väga huvitavalt ja hästi kirjutatud raamat. Haaras kaasa ja tegelased läksid hinge (kaasa arvatud linnud). Kuidagi südamlikult oli kirja pandud see, kuidas Marion tahtis lihtsalt isaga koos olla, aga isa ei osanud tütrega hästi suhelda ning kuidas nad isa-tütre sideme uuesti loovad. Samuti on hästi kirjeldatud Marioni igatsust oma ema järele. Raamat oli ka sellesmõttes kasulik lugemine, et iga peatüki alguses on väike lõiguke röövlindudest. Näiteks saab teada, mis on sulgimine ja kes on harksabad jne. Soovitan lugeda. Võtan nüüd plaani lugeda ka autori teisi raamatuid.

Advertisements

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. 4. jagu (Digira, 2014)

454 lk (e-raamatu aluseks on 1932. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Neljas osa meeldis mulle palju rohkem kui teine ja kolmas, aga senini on lemmikuks ikkagi esimene.

Miks mulle meeldis see osa rohkem kui kaks eelmist? Esiteks oli seda kergem lugeda, rohkem oli dialooge, mitte lehekülgede kaupa filosoofilisi mõtisklusi ning arutlusi. Teiseks oli teema mulle südamelähedasem. Kergem on lugeda armastusest ja suhetest kui poliitikast. Kolmandaks ma sain tegelastele kaasa elada.

Elasin kaasa nii Indrekule kui Karinile, kes on juba omajagu aega abielus olnud ning suhted pole enam kiita. Pealegi on surnud nende poeg. Alguses püüavad mõlemad oma leinaga toime tulla lõbutsedes ning väljas käies. Indrek tüdineb sellest peagi, aga Karin jätkab. Ühtäkki nad enam ei mõista teineteist ning saavad valesti aru, mida teine öelda tahab. Hämmastav, kuidas saab teisest inimesest nii valesti aru saada. Magusvalus oli seda lugeda.

Karin vajas armastust, mida näidatakse välja, aga Indrek on selline vaikne ja omaette hoidev mees, kes suuri sõnu ei tee. Karin on tunneteinimene aga Indrek mõistuseinimene. Nad olid lihtsalt nii erinevad inimesed ning juhtus see, mis juhtuma pidi. Karin hakkab otsima armastust mujalt ning nende abielu jookseb karile.

Vürtsi lisab veel Karini ja Indreku lapsehoidja Tiina, kellel on ka oma saladused. Karin tahab kõikide saladusi teada ning talle ei anna rahu, et ta oma lapsehoidja saladust ei tea. Lugeja, kes on kõik osad läbi lugenud, aimab seda saladust.

Raamatu lõpp oli minu jaoks üllatav ja ootamatu.

Lisaks nende abielu loole on raamatus huvitavaks taustaks esimese Eesti Vabariigi aegne õhkkond ja seltsielu. Parajasti on majanduskriisi aeg, kus paljud inimesed lähevad pankrotti, aga sellest hoolimata on vaja käia seltskonnas pidutsemas. Valitsevad peenutsevad kombed. Väga põnev lugemine.

Märkamatult ongi juba neli osa läib ja jäänud on ainult viimane, viies osa. Alustan sellega peagi.

 

Brenda Joyce. Võrgutamine (Ersen, 2016)

Tõlkinud Ülle Jälle
304 lk.

Vahelduseks üks totaalselt naistekas. Ei ole just kõige kvaliteetsem, aga vahelduseks sobis väga hästi. Nende raskete raamatute vahele oli vaja sellist väga kerget kirjandust, et aju saaks puhata.

Tegu on lihtsakoelise ajaloolise armastusromaaniga, kus armuvad mees ja naine, kelle armastus ja õnnelik lõpp näib võimatuna. Sündmused toimuvad Prantsuse revolutsiooni ajal Inglismaal. Peategelanna Julianne on radikaal, kes toetab revolutsiooni ja mees, Bedfordi krahv, vastupidi toetab senise korra jätkumist.

Raamatus on valesid, intriige, pettumusi, nuhkimist, armastust ja seksi. Natuke naljakas oli küll lugeda, kuidas Julianne kohe mehe järele õhkama hakkas. Pärast oli seda vist ka vähem või siis ma harjusin sellega.

Suurt väärtust raamatul ei ole, aga ajaviitekirjanduseks ideaalne. Pealegi edenes lugemine kiirelt. Aeg-ajalt on hea selliseid raamatuid ka lugeda. Mul on hea meel, et selle raamatu järjekord peale poolt aastat ootamist, lõpuks minuni jõudis. 🙂

Silma riivas see, et raamatus on päris palju hooletusvigu.

Adam Haslett. Kui mind enam ei ole (Päikese Kirjastus, 2017)

Tõlkinud Pille Kruus
352 lk.

Ma pole siia juba nädal aega midagi postitanud, sest lihtsalt ei ole jõudnud lugeda. Praegune lugemisvara on ka kuidagi raskemapoolne. “Kui mind enam ei ole” ei olnud alguses teps mitte lihtne lugemine.

Raamat on jaotatud kolme ossa. Esimeses osas toimub tegevus lapsepõlves, teises on lapsed juba täiskasvanud ning kolmandas osas jõuame kulminatsioonini ning näeme, mis saab pärast.

Raamat kajastab ühe perekonna lugu. Tegevust kajastatakse kõigi viie pereliikme kaudu. Ema, isa ning lapsed Michael, Celia ja Alec. Kõigil on kanda oma taak. Mõnel raskem, kui teisel.

Tegevus saab alguse 1960-ndate aastate Londonis, kui kohtuvad Margaret ja John. John satub depressiooniga haiglasse. Siiski keskendub raamat rohkem nende kolmele lapsele ning eriti Michaelile, kes tundub nagu oleks isa haiguse pärinud. Kõik püüavad Michaeli aidata, kuid samas on nad hädas ka oma eludega. Ma jäin seda lugedes mõtlema, et kui palju me ikkagi vastutame oma pereliikmete ees? Kas me peame nende aitamiseks enda elu tagaplaanile seadma?

Esimene osa oli minu jaoks raske lugeda. See kuidagi ei jõudnud minuni ja kui tegevust kajastati Michaeli silmade läbi, siis oli sellest raske aru saada. Ma ilmselt ei suuda hästi mõista seda sügavat ja kõikehalvavat haigust. Teised tegelased olid toodud arusaadavamalt.

Ma isegi mõtlesin vahepeal raamatu pooleli jätta, aga õnneks jõudsin enne teise osani, mis oli juba palju parem. Autor suutis mind isegi natuke üllatada osade avameelsete stseenidega geide elust, millega mul pole enne kokkupuuteid olnud. Kõik see oli väga ilusasti edasi antud,

Kolmas osa raamatust oli ka põnev lugeda, kuigi ma juba aimasin, millise lõpu poole tegevus suundub. Ei soovita lugeda nendel, kes ei taha lugeda rasketele teemadel, raamatu sisu on küllaltki masendav ja ängistav. Samuti nendel, kes ei salli homoteemat. See ei ole küll raamatus peamine teema, aga siiski küllalt palju on seda kajastatud.

Kiera Cass. Kroon (Pikoprint, 2016)

Tõlkinud Karin Kull
266 lk.

“Kroon” on viies ja viimane osa Kiera Cassi sarjast “Valik”. Mul on hea meel, et see nüüd lõpuks läbi on. Seda viimast osa oli natuke piin lugeda, aga pooleli ka ei tahtnud jätta. Et noh viimane osa ikkagi. Sarja eelmised osad olid palju kaasakiskuvamad.

Alguses mul lugemine üldse ei edenenud. Ei tõmmanud kaasa. Peategelane on minu meelest endiselt edev ja enesekeskne tegelane, kes küll püüab olla mõistev jne, aga minu jaoks ta ei olnud usutav. Nii lugesingi mõne lehekülje ja panin raamatu käest ning leidsin endale muud tegevust. Mõnikord võtsin ka teise raamatu kätte. Täna jõudsin lõpuks sinnamaani, kus vaatasin, et mul on võimalik see läbi jõuda ja nii võtsingi ennast kokku.

Raamatu lõpuosa oli küll märksa parem ja huvitavam, aga samas selline klišee.

Eadlyn jätkab oma Valikuga. Samal ajal peab ta reaalselt üle võtma riigi juhtimise. Ja see tema käitumine ei tundunud ka loogiline. Ta oli pidevalt sahmerdav ja segaduses. Kõige rohkem mind häiriski selle raamatu puhul tema pidev hädaldamine, kui raske tal ikka on ja teised ei mõista teda üldse.

Sarja viimane osa on minu meelest ka nõrgim. Eelmiseid oli palju huvitavam lugeda, kuigi ka nendes ei olnud tegelased just sellised, kellele hingega kaasa elada. Tegemist on noortekaga, nii et teismelistele tüdrukutele ilmselt sobiv lugemine.

Eelnevad osad:
“Väljavalitu”
“Eliit”
“Printsess”
“Kuningatütar“

Augusti kokkuvõte

August oli minu jaoks üks üsna kesine lugemiskuu. Läbi suutsin lugeda ainult üheksa raamatut Häid raamatuid oli tegelikult mitmeid, aga kuidagi see lugemine edenes ikkagi aeglaselt.

Kõige paremaks raamatuks sellel kuul oli kindlasti Peter Swansoni “Kõik tema hirmud“. Augustisse sattus ka paar küsitava väärtusega lugemiselamust (näiteks Tana French “Vaikiv mets“) ja pooleli jätsin raamatu “Lõpetamata minevik“. Mulle üldiselt ei meeldi raamatuid pooleli jätta, aga see raamat üldse ei edenenud.

Loetud raamatuid: 9
Lehekülgi kokku: 3862
Kõige paksem raamat: Diana Gabaldon “Sügistrummid” (631 lk.)
Kõige õhem raamat: Carla Neggers “Kevad samblamäel” (262 lk.)

Carla Neggers. Võõrastemaja Punane Ristik (Ersen, 2017)

Tõlkinud Maia Planhof
279 lk.

Üks väga mõnus lugemine nagu ka eelnev osa, mida ma just hiljuti lugesin. Mõnus, kerge, helge ja kaasahaarav romaan, mida on hea ajaviiteks lugeda.

Enamus tegevusest toimub nagu ikka Knights Bridge’is, aga seekord on osa tegevusest ka Šotimaale ja Inglismaale viidud. Nimelt toimuvad seal Samantha Bennetti ja Justin Sloani pulmad. Nende tegelastega me kohtusime sarja kolmandas osas. Pulmas kohtuvad Charlotte Bennett, kes on merearheoloog ning diplomaatilise turvateenistuse agent Greg Rawlings.

Nende vahel on kohe tunda vastastikust külgetõmmet, aga see jääb alguses tahaplaanile, sest nad arvavad, et nad ei kohtu enam kunagi. Nad kohtuvad uuesti Knights Bridge’is võõrastemajas Punane Ristik. Charlotte on lubanud seda niikauaks valvama minna, kuni Samantha ja Justin oma pulmareisil on. Sedasama lubab teha ka Greg.

Enamasti kulgeme raamatus kaasa Charlotte’i ja Gregiga, aga lastakse kaasa elada ka Samanthale ning Justinile. Mõnusaid tegelasi on seal veel. Näiteks Sloanide kange vanaema Evelyn ning Gregi lapsed. Lapsed olid minu meelest natuke liiga mõistlikuks tehtud, aga see selleks. Mõnikord võivad ju teismelised ka normaalselt käituda. 😀

Vahelduseks on hea lugeda sellist õnnelikku ja natuke naiivset raamatut, kus väga suuri muresid ei ole. Stressirohkel perioodil ideaalne. Suurt kaasa mõtlema ei pea, lihtsalt kulged raamatu rütmis. Suuri sündmuseid ja põnevust ei ole, mõnusalt lihtne lugemine.

Eelnevad raamatud:
“Kaotatud suve saladused”
“See öö Ohaka teel”
“Siidrioja”
“Kajajärv“
“Kevad Samblamäel“