Tiffany Reisz. Viskivaras (Ersen, 2017)

Tõlkinud Mikk Pajuste
341 lk.

Üks väga ilusa kaanepildiga raamat. See on ka praktiliselt ainus asi, mis selle loo juures ilusat on. Alguses, kui seda lugema hakkasin, ei tõmmanud lugu mind üldse kaasa, nii et võtsin teise raamatu ka lugemiseks.

Ma ei saanud üldse aru, miks on vaja kahte võõrast inimest seksima ja Parist seda lugu jutustama, kui raamat võikski koosneda ainult sellest loost. Lõpus muidugi ma sain aru, miks seda vaja oli, aga alguses tundus see täiesti mõttetu. Siis hakkas jutustus ennast lahti kerima ja läks põnevaks. Mängu tuleb mõrv, saladused ja seks. Seksikirjeldusi on ikka väga palju ja detailseid.

Sisukirjeldusest siis niipalju, et Paris ja Cooper veedavad koos ühe öö. Hommikul ärgates avastab Cooper, et naine on temalt röövinud miljon dollarit maksva Red Threadi viskipudeli. Naine ei saanud sellega küll majast välja, aga Cooper ei kutsu ka politseid. Paris väidab, et see pudel peaks seaduslikult kuuluma hoopis talle ja jutustab talle loo, mis viis Read Threadi hävinguni ning mis juhtus pärast seda.

Mõtlesin, et on ilus armastuslugu ja tõesti see Paris ja Cooper tundusid mõttetud tegelased. Nautisin mõnda aega seda armastuslugu, kui tuli ilmsiks üks saladus, mis tegi kogu loo rõvedaks. Siis ma lasin tekstist juba silmadega üle, ei tahtnudki enam lugeda seda. Kõige hullem on see, et peategelased jätkasid ikka samamoodi peale saladuse ilmsikstulekut.

Ma ei oskagi seda raamatut kellelegi soovitada ja ei julge ka. Ma olen muidu üsna vabameelne inimene, aga “Viskivaras” oli isegi minule liiast.

Kate Kessler. Küll hunt hunti tunneb (Päikese Kirjastus, 2017)

Tõlkinud Nele Sillaots
381 lk.

Järgmine Päikese Kirjastuse raamat sai kätte võetud. Peaks mainima, et eelmisest hoopis parem ja sugugi mitte väga erinev. Siingi on enamus inimesed katkised, väga katkised. “Küll hunt hunti tunneb” oli minu jaoks põnev lugemine, kuigi algus ei tõmmanud kohe käima.

Tegemist on Audrey Harte’i sarja esimese raamatuga. Audrey Harte on kriminaalpsühholoog ja ta keskendub teismelistele, kes kuritegusid sooritavad. Ta ei ole tüüpiline peategelane, kes on nagu kangelane ja üdini hea. Pigem on vastupidi. Tal oli noorena politseis register, mis tipnes sellega, et koos sõbranna Maggiega tapsid nad Maggie isa. Ta sai oma karistuse kätte, kuid endiselt on temas palju allasurutud raevu ja ärrituvust.

Ta ei ole seitse aastat enam oma sünnilinnakeses käinud. Nüüd saabub ta koju ja samal õhtul tapetakse tema endine parim sõbranna Maggie. Teda peetakse peamiseks kahtlusaluseks, sest ta on enne tapnud ja tal oli samal õhtul Maggiega sõnavahetus.

Ta asub koos Jake’iga asja uurima, et leida tegelik mõrvar ja ennast süüst puhastada. Jake on tema endine silmarõõm ning nüüd tundub, et leek nende vahel ei olegi kustunud. Samal ajal jälitab keegi Audreyt ja üritab talle viga teha.

Autor on kujundanud oma raamatus suurepärase linnakese ja nende elanikud. Kuigi kohati tundub, et kõikidel inimestel siin on midagi viga. Kes on vägivaldne, kes vägivalla all kannatanud, kes on joodik, kes narkomaan, kes muidu lihtsalt halb inimene ja siis on ka paar tegelast, kes tunduvad siiski ka head inimesed olevat. Ühel hetkel hakkas lugedes kummitama laul “Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Täpselt sama tunne tekkis seda raamatut lugedes. Palju perssekukkunud inimesi ja väikelinna mentaliteet, kus on palju klatši ning inimene on juba kohe süüdi mõistetud, mis siis, et tõendid puuduvad.

Tegemist oli hea psühholoogilise põnevikuga, kus alguses oli krimilugu minu arvates tagaplaanil ning autor keskendus hoopis Audrey lahtikirjutamisega ja tema mineviku seletamisega. Mõrvarit ma ära ei arvanud, kuigi alguses korraks vilksatas ta mu peast läbi, aga heitsin ta kohe kõrvale.

Soovitan lugeda, kes armastavad psühholoogilisi romaane ja krimilugusid. Puhkuse ajaks ideaaalne lugemine. Siis on aega raamatule keskenduda ja poole ööni lugeda.

Selles sarjas on praeguseks ilmunud veel kaks raamatut. Loodan, et need peagi ka eesti keelde tõlgitakse. Tõesti huvitav lugemine, mis ei ole väga verine. Ma veriseid lugusid eriti ei armasta.

Veel väärib mainimist asjaolu, et Kate Kessler sattus ka ise lapsepõlves tihti pahandustesse, nii et ta teab, millest ta kirjutab. Tegelased ei ole siin üdini head, aga samas ei ole ka üdini halvad. Vähemalt enamus neist. Head lugemiselamust. Loodan, et naudite seda raamatut sama palju, kui mina. 🙂

Kathleen Glasgow. Katkine tüdruk (Päikese Kirjastus, 2017)

Tõlkinud Eve Laur
397 lk

See oli üks eriskummaline ja masendav raamat. Raamatu esimesse ossa ma ei suutnud väga sisse elada, aga teine osa oli juba parem ja hakkasin peategelasele kaasa elama.

Peategelaseks on 17-aastane Charlotte Davis, kes on sattunud psühhiaatriahaiglasse, sest ta tegeleb eneselõikamisega. Ausalt öeldes oli see päris õudne ja kurb. Tema isa oli ennast ära tapnud, emaga ta ei saanud läbi. Tema parim sõbranna üritas enesetappu, aga ebaõnnestus ning on nüüd vegetatiivses seisundis. Charlie on täiesti üksi. Ta oli enne haiglasse sattumist kodutu, nii et ta on pidanud palju läbi elama.

Haiglas on ta alguses tõre ja endassetõmbunud, aga kui teda ähvardab sealt minema saatmine, siis ta ei tahagi sealt lahkuda. Ta saadetakse uuesti ema juurde, kes ei ole temast üldse huvitatud, vaid ulatab talle bussipileti Arizonasesse. Tal on raske alguses uude ellu sisse elada. Lõpuks kohtub ta ühe tüübiga, kes ei pruugi talle üldse hästi mõjuda. Igatahes ootab Charliet ees raske teekond, et iseendaga rahu sõlmida.

Mul tekkis küsimus, et kas tõesti keegi ei märganud, et midagi on valesti. Nagu aru sain, siis oli tal vanaema ka, miks ta siis ei saanud tema juurde minna? Või siis lastekaitse. Kuidas on võimalik, et üks tüdruk lihtsalt kaob tänavatele ära?

Tegemist on Kathleen Glasgow debüütromaaniga. Autor kirjutab siin väga rasketel teemadel ja nagu autori märkusest raamatu lõpus lugeda võib, siis on ta ise ka nii mõndagi kogenud. Pean tunnistama, et ma väga ei suutnud peategelasega suhestuda, sest eneselõikumine, narkootikumid, joomine ja nii tugev depressioon on minu jaoks kauged teemad.

Kuna tegemist on noorteraamatuga, siis vast sobibki eelkõige noortele lugemiseks, aga soovitan lugeda ka teismeliste vanematel.

Christine Dwyer Hickey. Nääps (Petrone Print, 2017)

Tõlkinud Tiina Tarik
208 lk.

Vahelduseks üks Petrone Prindi raamat. Neid mul on kodus ootamas veel terve hunnik tänu Petrone Prindi korraldatud loosile, kus ma võitsin 10 raamatut. Kuna need on isiklikud, siis nendeni jõudmine võtab natuke aega. Raamatukogu omadel on ju tähtaeg taga. 😀

Aga nüüd konkreetselt käesolevast raamatust. Oi see oli hea, aga samas nii kurb ja jõhker. Selles raamatus on kirja pandud ühe Dublini perekonna lugu vaadatuna läbi lapse silmade. Tegevus toimub aastatel 1964-1974 ja peatükid ongi erinevate aastate kaupa.

Alguses tundub, et tegu on üsna korraliku perekonnaga: ema, isa ja viis last. Raamatu tegelane on alguses veel väike tüdruk, kes ei saa hästi aru, mis on õige ja mis vale. Ta käib isa töö juures kaasas ja näeb ning kuuleb pealt isa-ema riidusid. Ta ei usu õde Jeannie’t, kes ütleb talle, et ema on samasugune joodik nagu isa. Teda ennast kutsutakse Nääpsuks. Tasapisi hakkab Nääps aru saama, et kõik ei ole päris korras.

Mul oli temast nii kahju. Kõigepealt sellepärast, et ta oli kogu aeg üksi ja ta tundiski ennast üksikuna. Sõpru tal ei olnud, kõige vanem õde oli erivajadustega ja teisel õel olid oma sõbrannad ning õde ei huvitanud teda. Nääps oli täielikult issi-tüdruk ja emaga ta läbi ei saanud.

Ja kuidas saaksid sa olla ülielevil, kui iss viib su üksinda kirikusse, sõidab siis minema, ega tulegi tagasi? Ja siis. Ja siis pärast jälgid sa, kuidas iga viimane kui neljanda klassi tüdruk teeb koos oma empsi ja issiga pilti – nad peavad ennast nii vingeks, sest nad lähevad koos mõnda toredasse kohta. Issi autoga või ehk taksoga või seisavad lihtsalt bussipeatuses ja ootavad bussi. Aga alati on neil kaasas emps ja iss ja terve perekond, peale Bridget Pearse’i, kelle emps on surnud, aga temal on jällegi blond tädike, kellega koos ringi käia.  Ja siis passid sa terve igaviku tühjal kirikutrepil, sest kõik on ära läinud ja emps jääb oma taksoga kõvasti hiljaks. Ja taksoaknast paistva näo järgi tead sa, et emps on jälle halvas tujus. (lk 89)

Ema ajas mind selles raamatus nii vihale. Kuidas võib üks ema oma lapsega niimoodi käituda? Sõimab teda igasuguste nimedega, kasutab nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Riiud läbi lapse silmade

Vahel ei laulda, ainult räägitakse, ainult et see ei ole tegelikult rääkimine, vaid karjumine. Nad ei kuula üksteist, sest nad ootavad ainult, millal tuleb nende kord karjuma hakata. Nad ütlevad samu asju kogu aeg uuesti. Räägivad asjadest, mis juhtusid aastaid tagasi. Siis võib tüliks minna. Kõik lähevad eri aegadel koju. Kui keegi läheb liiga vara koju, ütlevad mahajääjad alati midagi tema kohta. Kuuled igasuguseid asju, sest nad unustavad sind toast välja saata. Neil on liiga palju tegu karjumisega, seepärast ei pane nad midagi tähele. Nad ei pane kunagi midagi tähele. (lk 13)

Ema põhjendus riidudele on ka absurdne ja väärastunud.

Emps ütleb, et kõik inimesed riidlevad, mitte üksnes tema ja iss.
Ta ütleb, et see on märk sellest, et sa armastad kedagi, sest poleks ju mõtet riielda kellegagi, kellest sa põrmugi ei hooli – ega ju? (lk 64)

Tegu on hästi kirja pandud raamatuga, mis siis, et teema on kurb ja hingeminev.  Kaotasin ennast sinna raamatusse ja lugesin selle ühe päevaga läbi. Tegemist on ka mõtlemapaneva romaaniga. Mida kõike näeb, tunneb ja peab läbi elama alkohoolikute laps. Teose lõpp jäi mind kummitama. Mis sai neist lastest edasi? Kas nad said oma elu ikka korda või mitte? Igal juhul soovitan lugeda.

Winston Graham. Warleggan. Neljas Poldarki raamat (Varrak, 2017)

Tõlkinud Krista Suits
407 lk

See on üks mu lemmikumaid raamatusarju. Selle põhjal valminud telesarja pole veel näinud, aga ehk on sügisel aega seda vaadata. Kindlasti tahan seda teha. Raamatud on senini olnud lihtsalt suurepärased. Mul on isegi natuke kahju, et raamatu läbi sain, sest tekst on lihtsalt nii nauditav. Samas aga tahad kogu aeg teada, millega asi lõppeb.

Elasin tegelastele hingevärinal kaasa. Nad on juba nii südame küljes, et ei taha, et nendega midagi halba juhtuks. Kuigi midagi juhtuma peab, muidu ei oleks ju huvitav lugeda. Vahepeal jõudsin juba Rossi peale vihastada, et miks ta ometi nii lollilt käitub ja juba järgmisel hetkel muretsesin, et Demelza ei teeks seda lollust, mida ta plaanis.

Elu läheb tegelastel omasoodu. Endiselt on päevakorral võlad, omavahelised suhted, ka salakaubavedu ning muidugi ka kaevandus. Kui vahepeal juba tundus, et asi on lootusetu, siis leidus lõpuks ikkagi mingi väljapääs. See tuli tavaliselt nii ootamatust kohast, mida poleks osanud arvatagi.

Rossi ja Demelza omavahelised suhted muutuvad aina halvemaks, millest mul oli nii kahju. Mõlemad ju nii sümpaatsed inimesed ja ei saa siis asju omavahel korras hoitud. Aga eks selline see elu ju ongi. Oma tõusude ja mõõnadega. Kaevandus ähvardab ka kokku variseda, nii otseses kui kaudses tähenduses ning George Warleggan asub uue jõuga Rossi kimbutama. Ka kõrvaltegelased on selles sarjas olulisel kohal ja nad on äärmiselt huvitavad tüübid.

Soovitan soojalt seda sarja lugeda, kes veel ei ole sellega algust teinud. Tõesti suurepäraselt kulutatud aeg. Raamatus on nii rõõmu, kurbust, viha, kadedust, lahkust, nalja ja naeru. See on eluline romaan. Seekordse raamatu taustaks on Prantsuse revolutsioon ja sõda Prantsusmaaga.

Loodan siiralt, et kõik selle sarja osad eesti keelde tõlgitakse. Kuigi neid on tervelt 12. Vaadates senist tempot, siis kaks järgnevat osa ehk tõlgitakse järgmisel aastal. Kuigi tahaks kohe ja praegu, tuleb siiski jääda realistiks.

Sarja eelnevad osad:

Poldark (Varrak, 2016)
Demelza (Varrak, 2016)
Jeremy Poldark (Varrak, 2017)

Linda Goodnight. Vihmavarblane (Ersen, 2017)

Tõlkinud Ketlin Tamm
320 lk.

“Vihmavarblane” on märksa kvaliteetsem naistekas kui “Kokku loodud“. Tegemist on Honey Ridge’i teise romaaniga (esimene osa on “Mälestuste maja“). See on sama hea, kui eelmine raamat. Võib-olla isegi natuke parem.

Hayden Winters saabub Virsikuaia võõrastemajja, et kirjutada järjekordset põnevusromaani. Ta on hästi eraklik mees. Varjab oma minevikku, sest ta tunneb oma mineviku üle piinlikkust. Samuti ei soovi ta suhet, sest ta kardab, et tal on halvad geenid ja selle tõttu läheb kõik nagunii untsu.

Carrie Riley on vaikne ja tagasihoidlik Honey Ridge’i raamatukoguhoidja. Ta kardab paaniliselt äikesetorme. Nii satub ta ühel tormisel ööl Virsikuaia võõrastemaja köögis kokku Haydeniga, kellega nad jäävad rääkima. Ühel hetkel satub sinna ukse taha üks märg poisike, keda mõlemad soovivad aidata ja kaitsta.

Endiselt ümbritseb võõrastemaja salapära. Kes seal elasid üle 100 aasta tagasi ja millist elu nad elasid? Nii nagu eelmises raamatus leidsid peategelased salapäraseid kuulikesi, nii leiab ühe ka Hayden. Samal ajal näeb ta nii reaalseid unenägusid inimestest, kes elasid seal üle 100 aasta tagasi. Mees arvab, et hakkab hulluks minema.

Väga nauditav ja kaasahaarav lugemine oli. Ilmsiks tuleb nii mõnigi saladus, saabub ootamatu ja kõikevõitev armastus. Helge ja mõnus tunne jäi peale raamatu lugemist. Üks vähestest tänapäeva naistekatest, kus ei ole seksi. Armastust saab näidata ka lihtsalt pilkude, hoolitsevate puudutuste ning lihtsalt hoolimisega. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad head ning mõnusat ajaviidet!

Ma olin dilemma ees, millist raamatut lugeda, nii et võtsin loosi. Ma tahan kõiki korraga lugeda, mida puhkusele kaasa võtsin, aga kuna see pole võimalik, siis tõmban loosi. Nii et “Vihmavarblaseni” jõudis järjekord tänu loosile. Järgmisena on plaanis lugeda Poldarki sarja neljandat raamatut.

Häid lugemiselamusi ja päikest! 🙂

Shannon Stacey. Kokku loodud (Ersen, 2017)

Tõlkinud Leena Suits
286 lk

Tegemist on Kowalskite sarja romaaniga, aga on vabalt loetav ka siis, kui teisi pole lugenud. Romaan on tüüpiline naistekas ja seda lugedes tuli mulle meelde Susan Mallery. Täpselt sama tüüpi kirjanikud.

Peategelasteks on Laney Caswell ja Ben Rivers. Laney on tulnud Whitfordi, et toibuda oma õnnetust abielust ja leida taas enesekindlus. Ta tahab leida rahu ning otsustab võtta vastu töö Northern Stari jahimajas. Vaba aja kavatseb veeta raamatuid lugedes ja filme vaadates.

Ben Rivers töötab Whitfordis parameedikuna. Ben soovib endale luua perekonda. Ootamatult tunneb ta tugevat külgetõmmet Laney vastu, kes aga ei taha suhtest kuuldagi.

Kohati ajas raamat muigama. Kas tõesti juhtuvad ühte väikesesse kohta sellised inimesed, kes pidevalt ATV-dega õnnetusi teevad. Ma saan aru, et seal on ATV-de jaoks rajad, aga neid õnnetusi juhtus seal kuidagi tihti. Muidu oli selline mõnus lugemine, kuigi ühes kohas oli vist osa teksti vahele jäänud. Ei tea, kas see oli tõlkija apsakas või oligi see nii juba enne. Igatahes ajaviitmiseks väga sobilik raamat ja sobis mu puhkuse ajaks suurepäraselt. Suurt elamust just ei saanud, aga see polegi selline raamat. 🙂