Ketlin Priilinn. Jenny Dahlgren (Tänapäev, 2018)

286 lk

“Jenny Dahlgren” on Rebecca Lindebergi sarja neljas raamat. Eelmised osad on minu jaoks väga huvitavad olnud ja neljas osa oli samasugune. Haaras nii kaasa, et eile alustasin ja juba täna lõpetasin. Põhimõtteliselt ühe jutiga sai läbi loetud, sest oli lihtsalt nii põnev.

Harku järve äärest leitakse tapetuna noor naine. Politsei ei leia surnukeha juurest mitte ühtegi dokumenti, rääkimata telefonist. Ainus, mis nad leiavad on hõbedast medaljon, kuhu on graveeritud nimi Jenny Dahlgren.

Rebecca on küll sünnituspuhkusel, aga kui Martin ühel õhtul tema juurest läbi astub, siis ta ei suuda vastu panna ning tahab aidata. Politsei on omadega ummikus, ei näi leiduvat ühtki niidiotsa seni, kuni toimub järgmine mõrv. Aga kas see on ikka antud juhtumiga seotud? Seda asubki politsei uurima.

Mulle meeldib, et autor laseb lugejal ohvri hingeellu pilgu heita. Mul hakkab siis ohvrist muidugi kahju ja tunnen talle kaasa. Seekordsed ohvrid surid minu meelest nii mõttetult. Välja arvatud üks, kes oli küll surma ära teeninud (ei saa rohkem sellest kirjutada, muidu teil ei oleks põnev lugeda). Tegelikku lugu, miks need inimesed tapeti, ma aimata ei suutnud. Surnud tüdruku minevikuteema kohta olid mul aimdused olemas.

Päris jõhker raamat oli, aga minule meeldis. Lugemine edenes kiiresti ning oli kaasahaarav. See peaks olema sarja eelviimane osa ning autor peaks kirjutama viienda osa ka ja siis on kõik. Ma väga loodan, et Rebeccaga viiendas osas midagi lõplikult halba ei juhtu. Igatahes mina juba jään järgmist osa ootama.

Sarja kujundus ajab mulle judinad peale.

Eelnevad osad:
“Enne kui on hilja”
“Kas keegi kuuleb mind?”
“Kommionu“

Advertisements

Jan Stocklassa. Stieg Larssoni jälgedes (Pegasus, 2018)

Tõlkinud Tõnis Arnover
368 lk.

Nii kui nägin, et selline raamat on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Eelkõige sellepärast, et mulle Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sari väga meeldib.

“Stieg Larssoni jälgedes” on jaotatud kahte ossa. Esimeses osas on kirjutatud sellest, kuidas Stieg huvitus Olof Palme mõrvast ja kuidas ta seda uuris. Teine osa raamatust on autori Jan Stocklassa enda uurimine sealt, kus Stieg Larssonil see pooleli jäi.

Olof Palme mõrvati 28. veebruaril 1986. Larssonil oli muljetavaldav arhiiv Olof Palme mõrva kohta. Olof Palme mõrv on huvitav teema. Ma ei teadnud sellest enne suurt midagi. Muidugi ma teadsin, kes ta oli ja teadsin ka, kuidas ta surma sai, aga lähemalt süvenesin sellesse nüüd antud raamatu kaudu.

Siin on mainitud mitmeid võimalusi, kes võis ta tappa ning miks, aga kuna mõrv on senini lahendamata, siis jääb see praegu ainult teoreetiliseks. Stieg mainib võimalustena kohalikke paremäärmuslasi, Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistust või siis pani teo toime mõni üksik hull. Jan Stocklassa jätkab uuringutega sealt, kus Stieg’il jäi pooleli ning läheb oma uurimisega veel kaugemale. Lõpuks ta esitab oma teooria, mis võib olla õige aga ei pruugi. Ta on esitanud oma nägemuse ka Rootsi politseile, aga need on senini loiud olnud uurimisega. Raamatust koorub välja mõte, et üldse on Rootsi politsei selle asjaga kuidagi saamatult hakkama saanud. Tehtud on tohutult palju vigu ning alguses keskenduti ainult ühele uurimissuunale.

Kõik see on kirja pandud põnevalt ning kaasahaaravalt nagu üks põnevusromaan või spiooniromaan olema peakski. Samuti sai mulle selgemaks Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sarja taust. Mulle tundub, et ta on päris palju oma uurimisest saanud ainest nende raamatute jaoks. Teema poolest soovitan lugeda. Nüüd tuleb aga üks suur AGA.

Raamatus on tohutult palju vigu. Üks organsisatsioon on kahes kohas erinevalt tõlgitud, kuigi on ilmne, et tegemist on ühe ja sama organisatsiooniga. Teiseks on palju hooletusvigu ja veidi kohmakat tõlget. Seda eriti raamatu teises pooles. Kolmandaks on ühes kohas väidetud ühe perekonna kohta, et kõik said õnnetuses surma, aga mõned lehed eespool väideti, et noorim tütar jäi ellu, kuigi eluks ajaks ratastooli. Ei tea, kas see oli autori viga või on siin ka tõlkija ning toimetaja viga. Ühesõnaga jäi mulle mulje, et toimetaja pole viitsinud raamatu teise poolde eriti süveneda, millest mul on ääretult kahju. Ma plaanisin seda raamatut endale osta, aga nüüd ei teagi, kas ostan või mitte.

Raamatut sisu poolest julgen soovitada, aga kes valdab rootsi keelt, siis võib-olla on parem lugeda originaali.

NB! Mind häiris raamatu juures üks asi veel. Ma ei tea, kuidas on õige. Eesti keelde on Stieg Larssoni esimene raamat tõlgitud kui “Lohetätoveeringuga tüdruk”, rootsi keelest otetõlge vist “Mehed, kes vihkavad naisi”. Siin raamatus oligi tõlgitud selle raamatu pealkirjaks “Mehed, kes vihkavad naisi”. Kas poleks olnud õigem, kui oleks tõlgitud nii nagu eesti keeles on raamat ilmunud?

Jojo Moyes. Ikka mina (Kunst, 2018)

Tõlkinud Tiina Viil
428 lk.

“Ikka mina” on järg raamatutele “Mina enne sind” (Kunst, 2013, 2016) ja “Pärast sind” (Kunst, 2016). Mulle kaks eelmist osa väga meeldisid ja ei olnud erandiks ka kolmas osa. Ja kolmas osa lõppes nii, et ma ei imestaks, kui Moyes kirjutaks ka neljanda osa sarjale. Igatahes mina jään ootama.

Kolmandas osas läheb Louisa Clark New Yorki, et alustada uut elu. Ta alustab tööd rikka perekonna Gopnikute juures. See töö ei ole lihtne. Ta on Leonard Gopniku teise ja palju noorema abikaasa Agnese isiklik assistent. Ühesõnaga Louisa peab kõiki tema asju ajama ning saladusi varjama. See on üks veider perekond, kus mees ei suuda oma endise ja praegu perekonna vahel asju paika panna.

Igatahes kohtub Louisa New Yorgis paljude huvitavate inimestega. Samal ajal suhtleb ta edasi ka oma perekonna ja Samiga, kes jäid Inglismaale. Louisa plaanib New Yorgis veeta aasta ning siis naasta Inglismaale. Ja ta loodab hoida oma suhet Samiga tugevana, aga teadagi, mida kaugus võib suhtega teha. Ühesõnaga see on keeruline.

Moyes on üks mu lemmikkirjanik. Ta romaanid lähevad hinge oma teemadega. Need on kõik olulised: surm, üksindus, lein, armastus, kuidas olla sina ise, perekond. Samas on neid teemasid kajastatud nii, et neist ei ole raske lugeda. Tegelased on siin raamatus kõik omapärased ning omanäolised. Siin on nii nalja, naeru kui nuttu. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, aga alustada tuleks esimesest osast.

Karl Adami. Eesti talvised metsalinnud (Varrak, 2018)

272 lk.

Novembri lõpus juhtus minuga selline lugu, et võitsin Apollo ja Varraku kampaaniaga endale 100 Varraku raamatut. Ise saan need välja valida. Suurepärane auhind! Mul ei ole kõik veel välja valitud, aga üks on nüüd siin teie ees.

“Eesti talvised metsalinnud” on mõeldud mu õele kingituseks, sest teda huvitavad linnud. Eks ta saab oma kingituse kätte ka, kui juhtume kokku saama, aga ma ise ei suutnud oma käsi raamatust eemale hoida, sest see on lihtsalt nii ilus. Kõik need fotod. Ja tekst on ka suurepärane muidugi.

Karl Adami on noor mees, kellele meeldib metsas käia. Samuti meeldib talle linde vaadelda ning pildistada. Siin raamatus ta pajatabki lindudest, kes ei lenda talveks minema. Siit leiab 27 talvise metsalinnu kirjelduse, käitumise, leviku ja arvukuse. Lisaks sellele leiab siit autori juhiseid, kuidas lindudele läheneda ning neist häid fotosid saada. Millist varustust selleks vaja on ning millele tähelepanu pöörata, kui linde pildistad.

Mulle tohutult meeldivad raamatus olevad fotod. Linnud on nendel kuidagi mõjuvõimsad ja muidugi nunnud (mis siis, et osad on oma käitumiselt tegelikult päris riiakad). Lisaks meeldis mulle autori aupaklik suhtumine lindudesse, et ärge neid ehmatage ning tema muhe jutustamisstiil. Heale lugemiselamusele andis see ka palju juurde, et ma lasin netist selle linnu laulu, kelle kohta parajasti lugesin. Julgen soovitada. Üks väga mõnus raamat linnuhuvilisele fotograafile.

Sarah J. Maas. Palgamõrvari mõõk (Pikoprint, 2018)

Tõlkinud Mario Pulver
446 lk.

Uus aasta on nii kiirelt ja ootamatult alanud, et ma jõudsin alles nüüd oma selle aasta esimese raamatu lõpetatud. Siia raamatusse on kokku kogutud raamatu “Klaastroon” eellood. Siin on kõik viis eellugu: Palgamõrvar ja piraadipealik, Palgamõrvar ja ravitseja, Palgamõrvar ja kõrb, Palgamõrvar ja allillm, Palgamõrvar ja impeerium.

Nende lugude kaudu saame teada, miks Celaena on just selline nagu ta on. Ta võlgneb palju Arobynn Hamelile. Arobynn võttis ta lapsena oma kaitse alla, andis peavarju ja õpetas talle eluks vajaminevaid oskuseid. Nii et Celaena töötab Arobynni heaks.

See aga ei tähenda, et ta teeks alati nii nagu Arobynn temalt ootab. Ta rikub nimme tehingu, mis on talle vastumeelt ning sellele järgneb karm karistus. Karistus, mida ta kannab terve selle raamatu vältel ja mis tegi temast selle, kes ta on.

“Palgamõrvari mõõk” ei olnud minu jaoks küll nii põnev nagu ülejäänud sari, aga oli huvitav lugeda, mismoodi sai Celaenast see, kes ta on. Samuti see, et ta tegelikult ka vääris palgamõrvari nime, mitte ei kasutanud seda niisama suusoojaks. Siit saab aimu, millised mehed olid Sam Cortland ja Arobynn Hamel. Sarja teistes osades mainitakse neid tihti, aga siin avatakse nende isiksusi põhjalikumalt.

Kuna mul on sarja need osad läbi, mis senini eesti keeles on ilmunud, siis ootan juba, millal järgmine osa tõlgitakse. Loodan, et see varsti ka eesti keelde jõuab.

Sari Klaastroon:
Klaastroon (Pikoprint, 2016)
Kesköö kroon (Pikoprint, 2016)
Tule pärija (Pikoprint, 2017)
Varjude kuninganna (Pikoprint, 2018)

Sarjas on veel kolm osa. Loodan, et kõik ikka eesti keelde tõlgitakse.

Detsembri ja 2018. aasta kokkuvõte

Aasta 2019 on juba mõned päevad kestnud, aga mul ikka veel detsembri ja aasta kokkuvõtted tegemata. Nii et enne kui alustan uue aasta raamatutest kirjutamist, klaarin eelmise aasta asjad ära.

Detsember oli parem kuu kui paar eelmist. Olulist rolli mängis selles puhkus, kus mul oli rohkem aega lugemisele keskenduda. Detsembris oli mul lugemiselamusi seinast seina. Oli nii häid kui kehvemaid, armastuslugusid, fantaasiat, põnevust ning krimi, sekka veel luulet ja huumorit. Ühesõnaga oli põnev. Oma tuntud headuses olid Bryndza, Läckberg ja Maas. Meeldivalt üllatas ka Abgarjan.

Kes  märkas, siis detsembris ma ei lugenud ühtegi Varraku raamatut. Ma püüan nüüd neid isiklikke raamatuid rohkem lugeda. Pealegi saan neist nii mõnegi panna lugemise väljakutse alla (Facebookis on Lugemise väljakutse grupp ning seal on mitmeid erinevaid väljakutseid).

Loetud raamatuid: 12
Loetud lehekülgi: 3907
Kõige paksem raamat: Nora Roberts “Keskpäev” (496 lk)
Kõige õhem raamat: Fjodor Dostojevski “Valged ööd” (85 lk)

Aastas lugesin kokku 147 raamatut ja lehekülgi oli kokku 44 728. Goodreads’is panin eesmärgiks 120 raamatut. Nagu näha, siis oli mul väga hea lugemisaasta. 10 raamatut rohkem kui eelmisel aastal. Siia mahtus nii palju häid lugemiselamusi, et ma ei jõua neid üles lugedagi. Kohtusin paljude tuttavate autoritega aga leidsin ka mitmeid uusi. Väga heaks avastuseks olid Robert Bryndza ja Gert Helbemäe raamatud. Muidugi oli ka natuke kehvemaid lugemiselamusi. Lisan siia ka Goodreadsi väljavõtetest paar pilti.

Head uut lugemisaastat Teile!

Susan Mallery. Tema viimane esimene kohting (Ersen, 2018)

Tõlkinud Reelika Haapanen
216 lk.

Aasta lõpetasin täieliku naistekaga. Mallery mulle üldiselt meeldib ja ega polnud sellelgi raamatul midagi viga, aga olen lugenud temalt paremaid. Eelmine Mallery raamat oli parem kui see, aga ajaviiteks aitas lugeda küll.

Crissy Phillips on iseseisev ärinaine, kelle kaks sõbrannat on rasedad. Crissy ei ole lubanud endale õnne, sest ta karistab ennast minevikus tehtud vea eest. Ta jäi teismelisena rasedaks ning andis enda poja lapsendada.

Kuni ta kohtub Josh Daniels’iga. Nende vahel löövad tunded lõkkele ning nad veedavad öö koos. Sellel ööl on tagajärjed. Kas Josh suudab oma minevikupagasist lahti lasta ning lubada olla endal õnnelik?

Selline lihtsakoeline ja naiivne raamat, aga ajaviiteks sobilik küll. Enamasti on kirjutatud rõõmsates toonides. Kelle aju vajab puhkust või soovib midagi kergemat lugeda, siis selleks sobib raamat ideaalselt.