Peter Swanson. Kõik tema hirmud (Päikese Kirjastus, 2017)

kõik-tema-hirmudTõlkinud Eva Nooni
303 lk.

See raamat pakkus mulle väga suure lugemiselamuse. Midagi nii põnevat ja kaasakiskuvat ei ole ma tükil ajal lugenud. Unustasin ennast seda lugema ja oleks sellepärast hommikul äärepealt õigest bussist maha jäänud 😀 Rääkimata sellest, et lugesin poole ööni ning tööl ootasin kannatamatult tööpäeva lõppu, et viimased 40 lehekülge läbi lugeda. Öösel ei tulnud peale raamatu käest panekut muidugi kohe und, sest ma olen veits nõrganärviline ja need sündmused, mis siin romaanis toimuvad, panevad fantaasia tööle.

Kate Priddy vahetab oma sugulase Corbiniga pooleks aastaks korterid. Corbin läheb Inglismaale tööle ja Kate pooleks aastaks Bostonisse. Kate on neurootiline ja tal on erinevad hirmud ning tal on kalduvus mõelda asjadest kõige hullemat. Kui ta kuuleb, et tema naaberkorteris elav naine Audrey on kadunud, arvab ta  loomulikult, et naine on surnud.

Kõik näib viitavad Corbinile, kellega Audrey’l oli suhe, aga samas on seal kahtlaseid tegelasi veel. Sama maja elanik Alan Cherney, kes elab Audrey vastas ja salaja piilus teda. Või siis Jack Ludovico, kes ütleb, et on Audrey endine kallim.

Lugu hakkab vaikselt hargnema. Algus oli rahulik, aga ometi ma tajusin juba esimestest lehekülgedest, et tegemist on väga hea raamatuga. Ma aimasin ära, kes see mõrvar on ja miks ta seda tegi ning juba raamatu keskel ei varjanud seda enam ka autor. Mulle meeldis see, et siin raamatus oli tegevus antud edasi erinevate tegelaste vaatevinklist, kaasa arvatud mõrvari oma. Kui juba läks nii põnevaks, et kohe selgub, mis Kate’ist saab, siis autor võtab tempot maha ja kirjeldab tegevust läbi teise inimese silmade.

Autori kirjeldamisoskus on tõesti suurepärane. Nõrganärvilistel eriti ei soovita lugeda, sest mul oli eile uinumisega raskusi. Nii kui silmad sulgesin, tuli silme ette pilt, kuidas Kate läks alla keldrisse uurima Corbini asju või kui ta tunnetas, et ta ei ole päris üksi, aga ometi ei näinud ta korteris kedagi teist. Tead ju küll, et see on ainult raamat, aga ikkagi 😀 Soovitan nendele, kes armastavad põnevust ja psühholoogilisi romaane.

Nüüd ei jää muud üle, kui võtta lugemiseks ka autori esimene eesti keelde tõlgitud romaan “Mõrva väärt”, mis on minust, kuidagi märkamatult mööda läinud.

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Colleen Hoover. Ei iial enam (Pegasus, 2017)

ei-iial-enamTõlkinud Pilleke Laarmann
335 lk.

Algul seda raamatut lugema hakates mõtlesin, et mis jama see on. Peategelaseks on noor naine Lily, kes kohtub ühel ööl ühe maja katusel kena meesterahva Ryle’iga. Mulle ei meeldinud see, kuidas Lily õhkas selle mehe järele nagu mingi teismeline. Umbes nii, et Ryle on nii ilus mees ja nii seksikas ja jumalik ja nii edasi. Eriti seksikas oli veel siis, kui mees kirurgirüüga haiglast koju tuli. (Kuigi minu meelest nad ikka vahetavad need ära, kui tööpäev lõppeb 😀 )

Seda õhkamist oli lihtsalt tüütu lugeda. Või olen mina juba nii kibestunud ja õel inimene, et selline asi mulle hinge ei lähe, aga minu jaoks oli see liiga imal. Vahepeal mõtlesin juba raamatu pooleli jätta, aga kangekaelne nagu ma olen, lugesin ikkagi edasi. Mul on hea meel, et seda tegin, sest pärast läks raamat paremaks. Kohe ikka väga palju paremaks.

Nad olid tegelikult täiesti erinevad inimesed. Lily tahtis suhet ja perekonda, Ryle’i huvitasid ainult üheöösuhted. Lõpuks läks asi muidugi nii kaugele, et neist sai perekond. Alguses oli kõik endiselt üks suur roosamanna ning Ryle tundub olevat liiga ideaalne, et tõsi olla. Tavaliselt ongi nii, et mis tundub ideaalne ei ole seda mitte. Nii ka siin. Aeglaselt hakkasid nende suhte kohale tekkima murepilved. Lisaks ilmub ootamatult välja ka Lily esimene armastus Atlas.

Hoover ise kirjutab raamatu lõppsõnas, et kirjutas selle romaani, et inimesed mõistaksid koduvägivalla all kannatavaid naisi. See on tema jaoks väga isiklik raamat. Peale selle raamatu lõpetamist ma ikkagi ei mõista, kuidas sa saad sellist inimest armastada, kes sulle niimoodi haiget teeb? Mis siis, et ta peale esimest korda tundub siiralt kahetsevat ja vabandavat ning lubab, et seda ei juhtu enam kunagi. Ma lihtsalt ei mõista. Eriti, kuna Lily isa oli vägivaldne ja ta nägi seda juba maast madalast ning oleks pidanud aimama, et peale esimest korda see ei lõppe.

Peale konarlikku algust selgus, et tegu on siiski väga hea raamatuga, mida soovitan kõigil lugeda. Peale seda õhkamisperioodi lõppu haaras nii kaasa, et ei saanud käest panna. Lugesin seda poole ööni.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Barbara Freethy. See on siis armastus (Ersen, 2017)

see-on-siis-armastusTõlkinud Ülle Jälle
274 lk.

Nagu raamatu pealkirigi vihjab, on tegemist armastusromaaniga. Peale küllaltki kriminaalset puhkuseperioodi vajas aju  vahelduseks natuke lihtsamat ja teistsugust lugemist. Õnneks ei valmistanud raamat pettumust. Tegemist on täpselt sellise lihtsa ajaviiteromaaniga, mis oli kirjutatud nauditavalt ja midagi ei hakanud häirima.

“See on siis armastus” on Callaway perekonna romaanisarja teine osa (esimene osa “Sel ööl“). Seekord on peategelasteks Emma Callaway ja Max Harrison. Emma on süütamiste uurija ja Max on politseinik. Nad ei meeldi teineteisele eriti, aga peavad uurimise tõttu koostööd tegema. See, et nad teineteisele ei meeldi, on muidugi ainult pealispind. Tegelikult tunnevad mõlemad teineteise vastu tugevat iha, aga nad püüavad seda maha suruda.

Max ei kavatse armuda, sest armastus muudab inimese nõrgaks ning hävitab. Ta nägi, mida armastus tegi tema venna ning isaga. Emma on just ühe suhte lõpetanud ning ta ei plaani alustada uut. Aga nende vahel valitsev kirg on liiga tugev, et seda eirata. Lisaks kirele möllab linnas ka süütaja ning Emma ja Max peavad uurima, kes see on.

Väga mõnus oli vahelduseks lugeda ühte mõnusat armastusromaani. Jättis südamesse helge tunde. Sellepärast mulle meeldibki armastusromaane lugeda. Mis siis, et meespeategelane on tohutult kena ja seksikas jne. Sellistes romaanides on see alati nii. Mõnikord see häirib, aga seekord mitte. Autor on suutnud luua väga mõnusa atmosfääri ning mulle meeldib Callaway’de perekond. Loodan, et tõlgitakse veel selle sarja raamatuid. See on muidugi pikk sari, 12 raamatut. Natuke kahtlane, et need kõik ka tõlgitakse, aga loota ju võib.

Sobib ideaalselt ilusasse sooja suveõhtusse nautimiseks. Soovitan kõigile armastusromaanide fännidele ja nendele kelle aju vajab puhkust.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Tana French. Vaikiv mets (Päikese Kirjastus, 2017)

vaikiv-metsTõlkinud Evi Eiche
524 lk.

20 aastat tagasi kaovad ühes metsas kaks last, kolmas pääseb eluga. Ta ei mäleta, mis juhtus ja tema kaks kaaslast jäävadki kadunuks. Nüüd on Rob Ryan tagasi Knocknarees, sest seal on tapetud 12-aastane tüdruk. Kes ta tappis ning miks? Kas need kaks juhtumit on omavahel seotud või mitte? See kõik selgub raamatu lõpuks.

Raamatu sisututvustus tundus huvitav ja ka raamatu kaanepilt on kutsuv. Minu jaoks oli see raamat kohati tüütu. Uskumatu eks. Mõrvalugu peaks ju olema põnev ja kaasahaarav. Mulle ei sobinud autori jutustamisstiil. Kohati peategelane Rob  (politseiuurija) heietas. Ta rääkis ja mõtles oma minevikust (kõige olulisemad asjad olid tema mälust kustunud).

See raamat läheb ka mul nende hulka, kus mulle peategelane ei meeldinud. Ta oli ülbe, enesekeskne ja ta käitus nagu tõbras. Mis mulle veel ei meeldinud oli see, et ta oli ise politseiuurija, aga kogu aeg jõi. Öö läbi jõi ja siis läks tööle ning arvas ise, et on täitsa tubli mees. Kui siin on eelnevates raamatutes (“Tüdruk rongis” , “Püüa mitte hingata” ja “Naine kajutist number 10“) olnud alkoholiprobleemiga naised, siis need tegelased on mulle meeldinud.

Vahepeal ei edenenud mõrva uurimine üldse ja siis heietati lihtsalt tunnetest ja suhetest ja muust sellisest. Olin juba poole peal ja mõtlesin, et millal see lugu siis käima läheb, aga tuhkagi. See oli kuivalt kirjutatud.

Võib öelda, et huvitavad olid viimased 100 lehekülge. Siis läks tegevus erksamaks ja hakkasid selguma selle mõrva tagamaad. See oli tõesti huvitav. Ja ma aimasin osaliselt ära lahenduse, kuigi autor oli kahtlaseks teinud mitu tegelast. Päris raisatud aeg see siiski polnud, aga eeldasin siiski sellelt raamatult palju enamat. Arvestades, et romaani on palju kiidetud.

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (Raudhammas, 2017)

apteeker-melchior-ja-gotlandi-kurat.jpg558 lk.

See on kuues raamat apteeker Melchiori sarjast. Kes veel ei ole kursis selle sarjaga, siis tegemist on ajalooliste kriminaalromaanidega, kus peategelaseks on Tallinnas tegutsev apteeker Melchior. Ta ei ole lihtsalt apteeker, vaid ta lahendab ka kuritegusid.

Nagu eelnevateski osades toimuvad ka kuuendas mõned mõrvad, mis kõik lõpuks lahenduse leiavad. Seekord on lisaks veel üks kauge aja taha ulatuv mõrvalugu, mis vajab ka lahendamist. Ta ei tea, kes on tapetud, millal ja miks seda tehtud on, aga ühe sureva kaupmehe sooviks oli, et apteeker selles selgust saaks ja nii, et süütud ei kannataks. Seekord satub ohtu ka Melchiori enda elu. Väidetavalt ohustab seda keegi, keda nimetatakse Gotlandi kuradiks.  Samal ajal tapetakse keegi ka Melchiori kaasajal ning ta hakkab ka seda uurima.

Raamatus on ka teine tegevusliin, mis toimub Lübeckis. Seal on noorest Melchiorist saanud salamõrtsukate vennaskonna liige. Seal on tema armastatud naine, keda ta tahab endale kosida ning ta ei plaani Tallinnasse naasta, et isa apteek üle võtta. Kuigi vana Melchior seda ootab.

Selle raamatu keskseks teemaks võib pidada ka usku. Kõik tegevus toimub usulistel põhjustel. See muutis romaani mõnes kohas natuke igavaks. Kohati oli minu jaoks natuke palju heietusi ja filosoofiat usu teemal. Eks see ole ka arusaadav, sest tegevus toimub 1433. aastal.

Seekord võttis mul raamatusse sisse elamine ka kuidagi kaua aega. Alguses toimus pikalt mingi tegevus, mis tundus, et ei puutu nagu üldse asjasse. Eks lõpus muidugi selgus, miks seda vaja oli. Mind natuke pahandas autori teguviis, et kui on Tallinna tegevusliinis põnev koht, siis lõppeb peatükk ja järgmise peatüki tegevus toimub juba Lübeckis. Tundus nagu Hargla oleks teinud reklaamipausi ja kellele siis need meeldivad.

Üldse oli minu jaoks noore Melchiori tegevusliin natuke kahvatum. Mulle ei meeldi eriti, et ta tahab salamõrtsukaks saada. 😦 Ikka loodan veel, et kui autor peaks ka järgmise osa kirjutama, siis ta tuleks ikka Tallinnasse tagasi. Või siis tuleks Agatha kloostrist oma isa apteeki üle võtma.

Vana Melchior on tolle aja kohta juba üsna eakas ning tema jõud pole enam endine. Alguses tundus mulle, et ta pole enam nii terav ka kuritegusid lahendama. Ta tunneb ennast ka üksi, sest tema lähedased sõbrad on tema ümbert kadunud. See muutis mu natuke kurvaks. Kangelane on minu silmis ikka noor ja ergas 😀 Ja apteeker Melchior on minu jaoks kangelane. Ma saan aru, et on loomulik, et inimene ka raamatus vananeb, aga ikkagi on see kurb.

Muidu pole raamatul häda midagi ja mõrvajuurdlus oli väga põnev. Nagu alati suutis Hargla ka seekord asja nii segaseks ajada, et ma päris täpselt mõrvarit ära ei arvanud, kuigi mingi kahtlus tekkis. Kuna asi oli põnev, siis mul tekkis kiusatus vahepeal noore Melchiori osa vahele jätta ja jätkata vana Melchiori looga. Soovitan kõigile krimilugude austajatele. Jään huviga ootama järgmist osa, kuigi seda ilmselt niipea ei tule. Kui üldse tuleb.

PS. Mulle väga meeldivad nimed, mida Hargla oma tegelastele on pannud.
Kaanepilt illustreerib väga hästi sisu.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Juuli kokkuvõte

Jällegi on üks kuu läbi saanud ja seda ootamatult kiiresti. Kui mulle alguses tundus, et juulis ei edene lugemine üldse, siis kuu lõpuks olukord paranes. Sellele ilmselt aitas kaasa ka väike puhkus, mis mind sellest lugemiskriisist läbi aitas.

Häid lugemiselamusi oli ka seekord päris mitmeid. Näiteks “Päästetud“, “Tulelaps” ja muidugi “Tihenevad varjud“. Väga kehva lugemiselamust, mida peaks eraldi välja tooma, sellel kuul ei olnud.

Loetud raamatuid: 12
Lehekülgi kokku: 4360
Kõige paksem raamat: George R. R. Martin “Tants lohedega. Teine raamat” (623 lk)
Kõige õhem raamat: Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja” (206 lk)

Juuli lugemised

Rubriigid: Raamatud | Lisa kommentaar

V. E. Schwab. Tihenevad varjud (Päikese Kirjastus, 2017)

tihenevad-varjudTõlkinud Marge Paal
523 lk.

Ma olen sõnatu. Ma lugesin need 523 lehekülge paari päevaga, sest see oli lihtsalt niiii hea. Ma tahaks kohe nüüd kolmanda osa juurde liikuda, sest see lõppes väga põneva koha peal. Loodan, et kirjastus tõlgib selle varsti eesti keelde ka. See sari on viimasel ajal üks parimaid, mida lugenud olen. Juba esimene osa (“Võlukunsti tumedam pool“) oli ülimalt hea. Esimest osa sattusin lugema poolkogemata ja mul on hea meel, et see sari mu teele sattus.

Pealtnäha ei juhtu raamatu alguses suurt midagi põnevat, aga kuidagi on autor suutnud mind ikkagi kaasa haarata. Alguses ei toimu suuri sündmuseid, aga sa tajud, et need on tulemas ja nii sa muudkui loed ja loed. Raske on raamatut käest panna enne kui saad teada, mis ja kuidas juhtub. Mina olin muidugi kannatamatu ja vaatasin seekord lõpu ära. Mitte kohe, aga umbes siis, kui 350 lehekülge oli loetud.

Tegevus jätkub sealt, kus ta esimeses osas pooleli jäi. Lila on Punases Londonis ja läheb ühe piraadilaevaga merele. Rhy ja Kell on veel tihedamalt seotud kui enne ning see painab mõlemat. Kell tunneb ennast nagu vanglas ning ta on ärritunud ja rahutu. Samal ajal valmistutakse Punases Londonis Elemendimängudeks, kus võistlevad kolme impeeriumi võlurid parima võluri tiitli eest. Ja Punast Londonit on ähvardamas järjekordne oht.

Kõik see kokku moodustab ühe äärmiselt nauditava lugemise. Schwab on suutnud luua nii tõepärase maailma, et tahaks isegi sinna kaduda. Vähemalt mõneks ajaks. Kõik see võluvägi, maagia, erinevad seiklused on nii põnevad, et haaravad jäägitult endasse ja tegelastele kaasa elama. Tegemist on noorteraamatuga, aga julgen soovitada ka täiskasvanutele, kes ei pelga fantaasiat ja naudivad põnevust ning seikluseid. Mina olen sellest raamatust vaimustuses.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , | 2 kommentaari