Meredith Duran. See skandaalne suvi (Ersen, 2019)

see-skandaalne-suviTõlkinud Maia Planhof
320 lk

Mu lugemiselamused on viimasel ajal kuidagi tõsised olnud. Tundsin, et aju vajab vahelduseks midagi muud. Natuke kergemat kirjandust. “See skandaalne suvi” vastab täpselt sellele kirjeldusele.

Elizabeth Chudderley on vabameelne lesk, kes elab Victoria-aegsel Inglismaal. Ta on tulnud Londonist maale, et natuke puhata. Kahjuks ta ei saa seda eriti teha, sest tal on rahalised probleemid. Ainus võimalus, kuidas neid probleeme lahendada, oleks abielluda varaka mehega. Michael de Grey ei ole üldse sobiv kandidaat, sest ta on teine poeg ja tal ei ole raha. Pealegi väldib Michael abielu nagu tuld, sest ta arvab, et abielu hävitab armastuse. Ometi tõmbab neid kahte teineteise poole.

See oli selline tore ajaviiteromaan, mida õhtul enne magamaminekut lugeda. Piisavalt kerge ja natuke isegi igavapoolne, aga selle eest unele mõjus hästi. Olen lugenud ka hoogsamaid armastusromaane, aga samas ei tahtnud seda ka pooleli jätta. Kui sarja järgmised osad eesti keelde tõlgitakse, siis ma ilmselt loen neid ka. Vahelduseks tõsistele raamatutele sobis lugemiseks küll.

Advertisements

Gaétan Soucy. Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke (Draakon & Kuu, 2017)

väike-tüdruk-kes-armastas-liialt-tuletikkeTõlkinud Triinu Tamm
174 lk.

See on vist üks kummalisemaid raamatuid, mida ma sellel aastal lugenud olen. Ma ei oska täpselt seisukohta võtta, kas see meeldis mulle või mitte.

Ühes nimetus kohas elab isa eraldatuses koos oma lastega. Kusagil männiku taga on küll üks küla, aga lapsed ei tea sellest suurt midagi, sest nad ei ole kunagi oma valdustest väljas käinud. Ühel päeval isa sureb ja lastel tuleb vaadata silma tegelikkusele. Üks nendest lastest peab mingit sorti päevikut ja nii saavad lugejad aimu, mis elu nad on elanud ja mismoodi see nüüd kõik peale isa surma muutub.

See oli omamoodi kurb raamat, sest see lugu, mis siit välja koorus, oli kohati päris õõvastav. Aga samas oli see jutustaja ise ka veider. Ta kirjutab endast, kui oma isa pojast, kuigi tegelikult ta teab, et ta on tüdruk. Isa muidugi kutsus oma lapsi poegadeks, sealt siis see segadus.

Selle raamatu juures oli huvitav veel keelekasutus. Omamoodi on see lapselik, aga samas on see nagu piibellik. Piiblile on siin üsna palju vihjeid. Kohati on siin kasutatav keel argikeel, teinekord on see raskesti mõistetav täis erinevaid omapäraseid väljendeid. Naised jagunevad siin kas vanadeks litsideks või pühadeks neitsiteks, mis asjad on paistetused, kangestis ja Õiglane Karistus. Mõned asjad jäävadki selgusetuks. Igatahes väga veider raamat. Soovitada küll ei julge. Kohati oli ikka päris rõve, aga samas mõned kirjeldused oli päris humoorikad. Lõpp oli selle eest väga üllatav. Külmaks ei jätnud see raamat mind sugugi.

Jevgeni Vodolazkin. Aviaator (Postimees Kirjastus, 2019)

aviaatorTõlkinud Liivia Anion
414 lk.

Sellise tagasihoidliku kaanepildi taga peidab ennast päris huvitav ja omapärane raamat. Tegemist on Postimehe romaanisarja esimese raamatuga.

Peterburi ühes haiglas ärkab üles noor mees. Ta ei saa aru, kus ta on. Samuti ei mäleta ta seda, mis juhtus ja mis tema nimi on. Arst ütleb küll ta nime, aga see ei loo mingeid seoseid. Tasapisi hakkavad talle siiski meenuma mälestuskillud. Selleks, et need ei ununeks hakkab ta päevikut pidama. Alguses on need seosetud mälestustekatked, aga lõpuks hakkab meenuma juba rohkem. On ainult üks huvitav ebakõla. Aasta on 1999, aga mehe mälestused pärinevad 20. sajandi algusest.

Raamat ongi kirja pandud päevikuvormis. Alguses on seal ainult peategelase Innokenti Petrovitš Platonovi mälestused minevikust ja praegusel ajal toimuvast. Hiljem lisanduvad tema arsti Geigeri ja Nastja mõtted. Siin on juttu Venemaa ajaloost 20. sajandi alguses, aga oluliselt kohal on ka inimestevahelised suhted, vestlused, igasugused lõhnad ja asjade kirjeldused. Kõik argine, mis küll ajaloo seisukohalt ehk ei ole nii oluline, aga ometi inimlikust vaatenurgast on.

Raamat ei ole kerge ja kiire lugemine. Nõuab süvenemist, aga samas on need päevikukatked lühikesed ja muudkui loed, et nii lühike, ma jõuan ühe veel lugeda. Märkamatult loed niimoodi selle ühe asemel mitu. Raamatu peategelane mõtiskleb aja ja ajaloo üle ning see on loomulik, arvestades, mis temaga juhtus. Aja kulgu iseloomustab ka selle raamatu nii öelda peatükid. Alguses on ilusti nimeliselt välja toodud, kes kirjutab ja millal kirjutab. Pärastpoole hakkab see millal vaikselt kaduma. Lõpuks hakkab vaikselt kaduma ka see, kes kirjutab. Jäävad alles nurksulud ja lõpuks kaovad needki ning peatükke eraldab ainult tühi valge rida. Sel juhul peab alguses natuke mõistatama, kes neist kolmest parajasti kirjutab.

Ühesõnaga tegemist on huvitava raamatuga. Ma tundsin peategelasele südamest kaasa temaga juhtunu üle ja mõistsin, miks ta oli nii õnnetu.

Ruth Ware. Luku taga (Helios Kirjastus, 2019)

Luku tagaTõlkinud Pilleke Laarmann
315 lk.

Aitäh Heliosele selle raamatu eest. Ma alati ootan, millal saan Ruth Ware raamatuid lugeda. Osad tema raamatutest on meeldinud, osad mitte, aga alati ootan huviga uut. “Luku taga” liigitub nende hulka, mis mulle väga meeldivad.

Rowan satub juhuslikult ideaalse töökuulutse peale. Nelja lapsega pere otsib lapsehoidjat Šotimaale üksildases kohas asuvasse majja. See pakkumine on lihtsalt liiga hea palga ja majutusega. Rowanil on ideaalne CV ja soovituskirjad ning ta saab selle töökoha. Tundub ju ideaalne.

Elukohaks on luksuslik nutimaja, mis asub imelisel Šoti mägismaal. See on Rowanile alguses harjumatu, aga noh mis seal ikka. Esimesel päeval kipub kõik juba kiiva kiskuma. Ta lohutab ennast sellega, et nii tema kui lapsed vajavad harjumiseks aega, aga asi läheb ainult hullemaks. Ta ei saa öösiti seal majas magada. Ühel ööl lõppeb aga kõik mõrvaga ning Rowan lõpetab vanglas.

Oo, see oli põnev. Ma taltsutasin oma uudishimu ning isegi ei piilunud lõppu ära, nagu ma tavaliselt teen. Raske oli seda raamatut käest panna. Elasin Rowanile kaasa, kuigi ta kohati ei meeldinud mulle ning ta käitumine oli arusaamatu. Rowan on paberitega lapsehoidja, töötas enne lasteaias, aga ometi läheb nii lihtsalt lastega närvi. Raamatusse see muidugi sobis, lisas atmosfääri pingelisust. Seda pinevust ja närvilisust oli siin palju. Õhtul ja öösel lugedes oli muidugi natuke kõhe tunne sees, kui kummalisi hääli kuulsin. Õnneks minu und see ei seganud. 😀 Lõpplahendus oli minu jaoks täiesti ootamatu. Soovitan lugeda!

Mulle meeldis väga ka raamatu kaanekujundus.

Septembri kokkuvõte

Juba jälle on üks kuu nii kiiresti möödunud, et aeg on teha kokkuvõtteid. Kuidagi märkamatult sain loetud omajagu raamatuid ja kõik nad olid omanäolised. Teistest natuke igavamad olid “Eesti teatri 100 aastat” ja “Parzival“. Teiste üle on väga hea meel, et neid lugesin.

Isiklikest raamatutest sain loetud lausa viis raamatut ja lugemise väljakutsest sain täidetud viis teemat. Septembri nutika raamatukoguhoidja ja teaduskirjanduse väljakutsed sain ka tehtud. Aasta alguses ma ei arvanud, et nendega jõuan järje peal olla, aga on tekkinud teatud hasart nende miniväljakutsetega. Nüüd juba loodan, et õnnestub aasta lõpuni kavas püsida. Lugemise väljakutses on mul veel vaja täita 14 teemat. Ehk ikka jõuan selle ka aasta lõpuks tehtud.

Loetud raamatuid: 12
Loetud lehekülgi: 2788
Kõige õhem raamat: Mari-Liis Müürsepp “Blondiine armastav mees” (74 lk)
Kõige paksem raamat:  Tana French “Peegelpilt” (624 lk)

Septembri raamatud

Delphine de Vigan. Ustavussidemed (Eesti Raamat, 2018)

ustavussidemedTõlkinud Sirje Keevallik
144 lk

Mu kätte sattus järjekordne raamat viimasest Nüüdisromaanide valikust. Eelmised kaks sellest sarjast on mulle meeldinud ja seegi ei olnud erand. Liiga kiiresti sai läbi kahjuks. Mul tekkis tunne, et ma alles elasin sisse ja nüüd võiks suurem tegevus peale hakata, kui raamat juba läbi sai.

12-aastane Theo on pärit lahutatud perekonnast. Ta elab vaheldumisi ühe nädala ema ja teise isa juures. Tal on raske sellega toime tulla, sest ema vihkab nüüd isa ja ei salli enam midagi, mis on temaga seotud. Isa seevastu on jäänud töötuks ja on nüüd elule alla vandunud. Theo armastab aga mõlemat. Theo ainsaks lohutuseks on alkohol. Joomises on Theol olemas ka kaaslane, tema ainus sõber Mathis. Mathis mõtleb, et alguses oli küll tore ja lõbus, aga ta tahaks nüüd lõpetada, aga ei tea, kuidas seda teha nii, et ei kannataks tema perekond ega Theo.

Lisaks on siin Mathise ema, kes ei salli Theod, sest arvab, et see poiss mõjub tema pojale halvasti. Neljandaks tegelaseks on poiste õpetaja, kes jälgib Theod murelikult. Ta tunneb, et poisil on midagi viga, aga ei saa täpselt aru, milles asi.

Minu jaoks sai lugu liiga kiiresti otsa. Oleks tahtnud seda veel pikemalt lugeda. See oli huvitavast psühholoogilisest vaatenurgast kirjutatud – kuidas mõjutab lahutus ja vanemate käitumine ühte väikest poissi. See oli traagiline ja kurb. Kirjutatud oli lugu lihtsalt ja kaasahaaravalt. Ja muidugi see raamatu lõpp. Nii ei tohi raamatut lõpetada! Soovitan lugeda.

Mari-Liis Müürsepp. Blondiine armastav mees (M.-L. Müürsepp, 2019)

blondiine-armastav-mees74 lk.

Ma ei loe luulekogusid just tihti, aga sellel aastal nad kuidagi ise satuvad mu teele. Ja tegelikult on see mõnus vaheldus romaanidele.

See on autori teine luulekogu ja peamiseks teemaks on siin tänapäevane armastus. Suuremat rõhku on pandud just armastusele peale lahkuminekut. Luuletused on julged ja vabameelsed, autor ei pelga ka ropendada, aga see ei häiri. See on lihtsalt ilustamata tõde. Siit leiab ka luuletusi tänapäevasest elust ja kriitikat selle kohta.

Mulle meeldis. Lihtne, julge ja avameelne nägemus elust ja suhetest meeste ning naiste vahel. Mismoodi näeme meie enda paarisuhet ja mismoodi seda nähakse kõrvalt, milline on luuletaja elu ning mis mõju on punasel veinil.

Korraga ei saanud palju lugeda, muidu kippus mõte uitama minema. Väikeste doosidena olid need luuletused omapäraseks vaatenurgaks elule.

Veel meeldib mulle kaanepildi ja pealkirja vahel valitsev väike vastuolu (nimiluuletus annab sellele vastuse).

Mulle meeldisid siin mitmed luuletused. Näiteks Mõni eit on lamp, Vibraatorile, Millisena sa pead mind armastama, Naisele jne. Ühe lemmiku toon siin näiteks ka välja.

ELEKTER

hommikul
kui oled
ilma hüvasti jätmata
tööle läinud
teen voodit
saan tekikotilt särtsu
ja mõtlen et
siia
voodiriiete vahele
ongi siis kinni jäänud
kogu see elekter
mida meie vahel
enam ei ole
(lk. 6)