Angela Marsons. Vaikne karje (Pegasus, 2017)

Vaikne karjeTõlkinud Triin Aimla-Laid
400 lk

Olen juba sellest ajast tahtnud Marsonsi raamatut lugeda, kui see ilmus. Nüüd alles jõudsin selleni ja tuleb tõdeda, et jälle on mul üks lemmikkrimikirjanik juures. Plaanin lähitulevikus ka järgmised osad, mis eesti keeles on ilmunud, läbi lugeda.

Ühel päeval leitakse poiste erakooli direktor tapetuna. Kim Stone pole saanud veel uurimisse süvenedagi, kui juba leitakse teinegi laip. Neid seob see, et nad töötasid enne ühes lastekodus, mis on juba aastaid suletud. Lisaks leitakse endise lastekodu juurest maetuna kolme teismelise tüdruku laibad. Kes seda tegi ja miks? Ja miks nüüd aastaid hiljem hakatakse tapma endiseid lastekodu töötajaid? Mis seal juhtus? Seda püüab Kim Stone koos oma meeskonnaga lahti harutada.

Mulle väga meeldis see raamat. Esiteks see, kuidas autor põimis loo sisse Kim Stone’i elulugu. See oli kuidagi loomulik. Teiseks meeldis mulle see, kuidas uurija suhtus ohvritesse. Ükskõik, mida nad tegid, ei olnud nad väärt sellist surma. Muidugi oli raamat põnev ning huvitav ja ma ei aimanud, kes on nende kohutavate sündmuste taga. Autoril olid väga huvitavad ja ootamatud süžeepöörded. Raske oli seda raamatut käest ära panna. Soovitan krimisõpradele, kellel see veel lugemata on.

Lehte Hainsalu. Mineviku tulevik (Atlex, 2008)

Mineviku tulevikIllustratsioonid Avo Paistik
64 lk.

Sellel aastal olen kuidagi ootamatult palju luuletusi lugenud. Ma tavaliselt eelistan rohkem proosat. Lehte Hainsalu luuletused on mulle ikka meeldinud, kuigi ma ei ole kõiki tema kogusid lugenud.  Konkreetse kogu puhul mind võlus selle kujundus. Tõmbas kohe mu pilgu endale.

Selles kogumikus on seitse poeemi ja nad on tehtud Piibli ainetel. Poeemideks on Paradiisiõun, Noa laev, Jehoova kiusamine, Taavet ja Koljat, Saalomoni palve, Niinive, Jehoova kõneleb Jesaja vastu. Kes on kursis nende lugudega, need juba aimavad ka nende poeemide sisu.

Luuletused on lihtsalt loetavad, kuigi neis on sügav mõte ja neid oli vahelduseks huvitav lugeda. Hainsalu tekst, olgu siis proosa või luule, on alati nauditav ja voolav. Haarab kaasa ja kaod sinna sisse ära. Hainsalu on osav sõnasepp. Igatahes mõnus vahepala mu senistele lugemistele.

Väikeseks näiteks toon siia esimese poeemi “Paradiisiõun” esimese salmi (lk 5):

On madu välja pääl kavalaim loomadest.
Mürk peidetud riuklike sõnade meesse,
see läheneb loogeldes, mängeldes, roomates.
Kui seisatab süütuma naise ees see
ja võnkuva keele sirutab kaheli,
metalsete silmade külma lummusse
siis variseb vaataja mõte ja tahegi
ning ohvri taibukus taganeb tummusse.

Novembri kokkuvõte

November on nüüd õnneks möödas ja jõulud ning aastavahetus lähenevad tohutu kiirusega. Ma muidugi ootan neid juba. Lisaks on mul siis puhkus ja ehk saan veelgi rohkem lugeda. Novembris ma jõudsin ootamatult palju lugeda. Enamik raamatutest mulle meeldis, aga oli ka paar pettumust. Pettumusteks olid “Vanapoiss” ja “Kõik su täiuslikkused“. Kõige rohkem mulle meeldisid sellel kuul “Harry Potter ja tarkade kivi“, “Tormihoiatus“, “Mina” ja “Surmavad saladused“. Teised olid ka omamoodi huvitavad ja põnevad lugemiselamused.

Lugemise väljakutsega läks novembris väga hästi. Lugesin lausa kaheksa teemat, mis tähendab, et lugeda on veel vaid neli. Nutika raamatukoguhoidja ja teaduskirjanduse väljakutsed sain ka tehtud. Lisaks lugesin veel kolm isiklikku raamatut. Plaanin järgmisel aastal rohkem isiklikele raamatutele pühenduda.

Loetud raamatuid: 17
Loetud lehekülgi: 3976
Kõige õhem raamat: Jack Challoner “Teaduse lugu” (96 lk)
Kõige paksem raamat: Maria Adolfsson “Tormihoiatus” (437 lk)

Novembri raamatud

Dan Abnett. Aquaman. Volume 2, Black Manta Rising (DC Comics, 2017)

Aquaman2Illustreerinud Scot Eaton, Brad Walker, Philippe Briones
216 lk.

Atlantise ja kuival maal elavat inimeste vahel on endiselt vaen ja seda on otsustanud õhutada üks salajane rühmitus, kellest praktiliselt keegi midagi ei tea. USA president muidugi arvab, et neid ründab Atlantis ja Atlantis arvab jällegi, et USA on rikkunud nende piiri. Aquaman püüab seda olukorda klaarida, et ei tuleks rohkem ohvreid ning konflikt ei läheks suuremaks.

Nagu eelmist osa, oli ka seda põnev ja huvitav lugeda. Elada kaasa nende tegemistele ning tragöödiatele. Lisaks Atlantise tegelastele on siia kaasatud ka Õigluse Liiga tegelased, kuigi väga suurt rolli neil ei ole. Järjekordne mõnus lugemine.

Robert Bryndza. Surmavad saladused (Pegasus, 2019)

Surmavad saladusedTõlkinud Raili Puskar
333 lk

“Surmavad saladused” on Erika Fosteri sarja kuues raamat. See oli sama põnev ja huvitav, kui eelmised. Nagu olen kuulnud, siis autor paneb mõneks ajaks selle sarja pausile ning kirjutab midagi muud. Loodan, et sellele sarjale ikka kunagi veel lisa tuleb, sest nii põnev oli lugeda.

Erika Foster on just lõpetanud eelmise uurimise, kui ta juhuslikult satub järgmisele. Oma kodumaja ukse ees on jõhkralt tapetud ilus tütarlaps Marissa. Uurides selgub, et Marissa oli päris õel ja omakasupüüdlik inimene ning paljudel oli põhjust teda tappa.

Samal ajal toimuvad samas piirkonnas rünnakud nii meestele kui naistele. Ründajaks on gaasimaski kandev suurt kasvu mees. Kas tema on ka Marissa mõrva taga? Seda selgitab juba uurimine.

Ma juba teadsin, et kui ma Bryndza raamatu kätte võtan, siis kipuvad muud tegemised tahaplaanile jääma, sest raamat on lihtsalt nii põnev. Ega ma suurt ei eksinudki. Ma ei tahtnud teha muud, kui seda lugeda. Bryndza ei ole just mingi meisterkirjanik, aga ta kirjutab lihtsalt nii huvitavalt, kuigi ma seekord arvasin mingid stsenaariumid ära. Samas mõrvari ja motiivi peale poleks elu sees tulnud. Igatahes mina soovitan tervet seda sarja lugeda.

Jack Challoner. Teaduse lugu (Avita, 2012)

Teaduse luguTõlkinud Titania Tõlked OÜ
96 lk.

Novembri teaduskirjanduse väljakutse tundus alguses üsna lihtne, aga lugema hakates selgus, et muidugi see nii pole. Raamat on küll lastepäraselt kirjutatud, aga nõuab siiski süvenemist ja mõtisklemist.

Siin raamatus on antud teaduse lühiülevaade väikeste ülevaatlike peatükkidena. Neid peatükke on 27. Antakse ülevaade, kuidas on toimunud suured avastused keemias, füüsikas, geneetikas, astronoomias, meditsiinis, geoloogias. Mainitud on mitmeid teadlaseid, nende suurimaid läbimurdeid ja avastusi, mis meie elu ja maailmapilti muutnud on.

Täiesti põnev lugemine oli, kuigi raamat on suunatud lastele. Selgitab arusaadavalt ja humoorikalt, kuidas teadlased oma avastused tegid. Raamatus on palju pilte ja illustratsioone, mis on abiks teksti mõistmisel.

Elton John. Mina (Tänapäev, 2019)

Elton John MinaTõlkinud Jana Linnart
320 lk

Ma ei ole otseselt olnud Elton Johni fänn. Samuti ei ole ma ennast tema loominguga kursis hoidnud. Loomulikult ma tean tema kuulsamaid hitte ja natuke ka tema viimase aja elust tänu ajakirjandusele. Sellel aastal tuli välja tema eluloofilm „Rocketman“, mis avaldas mulle muljet. Tänu sellele filmile võtsin ka tema kirjutatud raamatu kätte.

Nagu pealkirjast järeldada võib, on tegemist autobiograafiaga. Ta kirjutab siin enda elu tõusudest ja mõõnadest ja neid on siin ikka omajagu.

Elton Johni nime võttis ta endale ise. Sündides sai ta nimeks Reginald Dwight. Ta kirjutab siin, et oli arglik laps, kes pelgas ema ja isa tülisid ning lukustas ennast selleks ajaks oma tuppa. Vanematega on tal eluaeg olnud keeruline suhe ja ilmselt on sellest jäänud mingi okas hinge.

Juba varakult avastas ta, et talle meeldib muusika ning ta suudab meelde jätta ja pärast neid lugusid klaveril mängida. Tema tee edule ei läinud alguses lihtsalt. Talle öeldi ära, sest ei nähtud temas potentsiaali. Õnneks ta ei andnud alla, vaid jätkas. Juhuslikult sattus talle teele õige inimene, kes laulusõnu kirjutas ja Bernie’ga on ta praktiliselt kogu karjääri vältel koostööd jätkanud. Samuti kirjutab ta sellest, mismoodi ta tuli toime kuulsusega ja mis mõju see tema elule avaldas.

Elton John kirjutab avameelselt oma kokaiini- ja alkoholisõltuvusest. Mida see temaga tegi ning milliseks ta käitumine muutus. Samuti sellest, kuidas tal õnnestus sellest vabaneda. Palju on juttu tema isiklikust elust ja suhetest, heategevusest ja muidugi peamisest – muusikast ning muusikutest. Siin on mainitud väga palju erinevaid muusikuid, keda ta on imetlenud ja kes tema loomingule mõju on avaldanud. Tema tutvusringkond on väga lai.

See on Elton Johni ausalt ja soojalt kirjutatud tagasivaade oma elule. Ta ei häbene kirjutada enda käitumisest kõige hullematel hetkedel. Samas leiab ta palju häid sõnu oma meeskonna ja sõprade kohta. See on sisutihe raamat Elton Johni kirjust elust, mida oli huvitav ja nauditav lugeda ning mõni tema lugu taustaks mängima panna. Mina igatahes soovitan tema raamatut lugeda. Võib-olla tasuks ennast ette valmistada, et raamatus on palju juttu geisuhetest, kuigi see ei tohiks kellelegi üllatusena tulla.