Winston Graham. Neli luike, kuues Poldarki raamat (Varrak, 2018)

neli luike_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
502 lk.

Kuues osa jätkab sealt, kus viies pooleli jäi. Need neli luike, kellele pealkiri vihjab on Demelza, Elizabeth, Caroline ja Morwenna.

Tundub, et Demelza ja Ross on koos õnnelikud. Neil on kaks last ning elujärg on hea, kuid kui Demelza kohtab Prantsusmaalt päästetud ohvitseri, siis selgub, et võib-olla ei olegi nende abielu nii tugev.

Lisaks ei ole kusagile kadunud Rossi ja George’i vihavaen, mis siis, et George veedab Trenwithis vähe aega. See vihavaen ei mõjuta ainult neid kahte. Kõigepealt saab seda tunda Elizabeth, aga puutumata ei jää ka Demelza vennad.

Morwenna kannatab oma abielus Ossiega ning igatseb endiselt Drake’i. Kuidas ta sellega hakkama saab ning millist mõju avaldab nende juurde kolinud Morwenna õde Rowella, see selgub juba raamatust. Caroline ja Dwight saavad lõpuks abielluda, kuid ega neil ka kõik sujuvalt kulge. Drake püüab oma elu uuesti alustada. Ka teine Demelza vend Sam võitleb armumisega, sest ta leiab, et see ei ole õige.

Lisaks leiab raamatus kajastamist Prantsuse revolutsioon ning ühiskondlikud muutused. Mulle meeldib see Poldarki-sari. Siin ei ole põnevust väga üles krutitud. Kõik kulgeb nagu loomulikku rada pidi, ometi ei ole see igav (vähemalt minu jaoks).  Tegevust ikka on, midagi ei seisa paigal. Inimloomus on samasugune nagu tänasel päeval. Maailmatunnetus võib muutuda, aga põhiloomus jääb ikka samaks.

Kes armastavad ajaloolisi romaane, siis see on ideaalne lugemine. Jään ootama järgmist osa eesti keeles.

 

Advertisements

Douglas Wells. Jänki seiklused Hiiumaal (Mats, 2003)

jänki seiklusedTõlkinud Harda Roosna
208 lk.

Tahtsin juba tükk aega tagasi seda raamatut lugeda, aga pidevalt lükkus see edasi. Nüüd siis jõudis selle raamatu aeg kätte.

Autor Douglas Wells on ameeriklane, kellel ühel hetkel sai enda ilusast elust villand ning ta otsustab liituda Rahukorpusega. Rahukorpuse raames saadetakse ta vastselt taasiseseisvunud Eestisse, täpsemalt siis Hiiumaale. Ülesandeks saab ta Eesti elu parandamise. Paljud kindlasti mäletavad aega kohe peale iseseisvumist, kui kõik oli nii ebakindel.

Kujutage endale ette noort entusiasmi täis meest, kes on valmis härjal sarvist haarama ja siis vastukaaluks tõsised hiidlased, kes pole eriti muutuste altid. Sellise mõnusa huumoriga on autor kirja pannud enda juhtumised Hiiumaal. Näiteks, kuidas ta esimest korda jääteed mööda sõitis, või lambaid püüdis, või siis see, kuidas ta esimest korda hiiu koduõlut proovis. Kuidas autor proovis mitmeid projekte käivitada, aga kuidas hiidlased üldse kaasa ei läinud nendega ning kuidas ta südamega arendas Hiiumaal turismi.

Siia raamatusse on koondatud autori nelja-aasta juhtumised Hiiumaal. Soovitan lugeda. Tegu on väga mõnusa humoorika teosega

 

Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

minu-viin-1700-kilomeetrit-ja-17-aastat264 lk.

Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. “Minu Viin” ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega.

Autor kolib Viini armastuse tõttu. Suhe küll kestma ei jää, aga armastus Viini vastu küll. Tal on kakskeelne poeg ning ta ise õpetab ülikoolis eesti keelt ning osaleb mitmes ansamblis.

Viin on linn, kuhu ma kunagi tahaks minna. Ei tea, kas õnnestub ka, sest ma tegelikult ei ole väga reisihimuline inimene. Viin on huvitava arhitektuuriga linn. Sellest siin küll palju ei räägita. Rohkem räägitakse viinlastest kui linnas, aga sellest hoolimata mulle meeldis raamat. See oli kaasahaarav ja emotsionaalne. Autor rääkis oma kohanemisest Viinis, oma tegemistest ja palju viinlaste erinevatest tahkudest. Muidugi on palju juttu keeleõppest ja muusikast, aga lisaks ka kultuurist, toidust, riigipühadest ning paljust muust.

Minu jaoks tuli üllatusena, et viinlased eelistavad sularaha kaardimaksetele ning paljud asjad nõuavad endiselt füüsilist paberit ning digimaailmas eriti asju ei aeta.

Mina soovitan seda raamatut lugeda. Eriti nendel, kellele Viin on südamelähedane või kes plaanib sinna reisida. Raamatust saab kasulikke näpunäiteid, kuidas mingites olukordades käituda ning lõpus on eraldi peatükk, mida Viinis teha, vaadata ja kuhu minna.

 

Jonathan Hickman. Avengers, 6. Infinite Avengers (Marvel, 2015)

Avengers, vol6Illustreerija Leinil Francis Yu
152 lk

Eelmise osa juures kurtsin, et tegevus oli kuidagi segamini. Kuuendas osas oli tegevus selgem ja ausalt öeldes ka huvitavam. Lugesin selle praktiliselt ühe hingetõmbega läbi.

Kõigepealt ilmub uuesti “aja kivi” (kes on kursis Tasujate filmiga, teab, mis see on).  See kivi viib Tasujad tulevikku, kus nad kohtuvad iseenda vanema versiooniga. Kõigepealt 50 aastat edasi, siis 5000 ja lõpuks 50 000, et nad näeksid, milline tulevik neid ees ootaks. Huvitav oli lugeda/vaadata neid arenguid Tasujate maailmast. Lisaks ajarännule on siin teemaks ka reetmine.

Järjekordselt üks huvitav lugemine on läbi saanud. Mul on nüüd selleks korraks koomiksid otsa saanud, nii et ei jää muud üle, kui uusi hankima minna. Eks näis, millised seekord minuga koju kaasa tulevad. Järgmised kaks nädalat aga kuuluvad ainult nii öelda päris raamatutele.

Jonathan Hickman. Avengers, 5. Adapt or die (Marvel, 2015)

Avengers, vol5Illustreerijad Esad Ribic, Salvador Larroca
136 lk.

Sai loetud/vaadatud järgmine Tasujate koomiks. Lootsin, et siit jätkub Thanose-teema, aga ei.

Nagu pealkirjast järeldub, siis siin on teemaks kohandumine. Kapten Ameerika ja Raudmees plaanivad uut ja paremat versiooni Tasujatest, et kaitsta universumit. Varsti nad avastavad, et  Maad ähvardab teine planeet. Omavahel lähevad riidu Tony Stark ja Bruce Banner, sest Bruce avastab ühe Tony saladuse.

Mul jäi sellest osast veidi segane mulje jälle. Kord on tegevus tulevikus, siis olevikus ning mul kipub järjestus natuke sassi minema, aga ma arvan, et see on võib-olla ainult minu viga. 😀 Aga muidu selline mõnus ajaviite lugemine. Hea vaheldus tavalistele raamatutele.

E. Lockhart “Ehtne petis” (Pegasus, 2018)

ehtne-petisTõlkinud Liina Saarm
252 lk.

Mulle meeldis Lockhart’i esimene raamat “Me olime valetajad” väga. Ootasin ka sellelt raamatult palju, aga kahjuks pidin seekord pettuma. Ma ei suutnud sellesse väga süveneda ja sündmustik oli nii etteaimatav. Ei olnud minu arvates nii meisterlik põnevusromaan. Tegu on noortele suunatud romaaniga, aga siiski liiga lihtsakoeline.

Raamat on selles mõttes omapärane, et kui tavaliselt algab tegevus algusest ning kulmineerub lõpus, siis siin on vastupidi. Toimub üks sündmus ja siis läheb tegevus kogu aeg ajas tagasi näidates, mis selle tegevuseni viis.

Peategelaseks on noor neiu Jule, kes peab ennast superkangelaseks. Noh ausalt öeldes on sellest asi ikka päris kaugel. Ta on lihtsalt üks katkine hing, kes valib väga kummalised vahendid, et elus edasi jõuda. Tema taust on suhteliselt segane. Lõpuks mingi paari lausega seda siiski selgitatakse, aga minu jaoks jäi kuidagi poolikuks. Miks temast sai selline nagu ta oli? Mis temaga juhtus? Kas vanemate kaotus võib tõesti niimoodi mõjuda?

Teiseks tähtsaks tegelaseks on Imogen ehk Immie. Mulle väga meeldib Imogeni hüüdnimi. Selline nunnu ja pani muigama. Immie ise just nunnu pole. Ka üks väga omapärane tegelane. Rikkast perest, kõik võimalused olemas, et elus läbi lüüa, aga teda lihtsalt ei huvita. Tuleb ülikoolist ära, põgeneb ühele saarele ning ei taha oma perekonnaga enam suhelda.

Jule ja Imogen on pidevalt ninapidi koos, kuni juhtub midagi, mis nad lahku viib. Juhtub veel mitmeidki asju. Surmad, kadumised, ebakindlus, eneseleidmine. Igatahes väga kummaline raamat, mis minu jaoks jääb natuke poolikuks. Jääb selline mulje, et autor on tahtnud midagi kiiresti paberile panna, et sellega ühele poole saaks. Autoril oli väga hea idee, ta oleks saanud sinna natuke veel nüansse lisada, et saaks tummisem värk. Ka lõpplahendus jäi minu jaoks natuke poolikuks. Kui läbi sain, siis esimene mõte oli, et kas jääbki siis nii. 😀 Ei tea, võib-olla kirjutab autor järje raamatule, kõik võimalused selleks on lahti.

Juuli kokkuvõte

Juuli oli mul väga hea lugemiskuu. Seda sellepärast, et juuli alguses oli mul puhkus ning oli aega lugeda. Kuu lõpus edenes ka lugemine päris hästi, aga natuke raske oli selles kuumuses keskenduda. Igatahes on juuli mu selle aasta parim lugemiskuu. Mitte raamatute arvu mõttes (selleks on jaanuar), aga lehekülgede arvu poolest. Eks näis, kas suudan seda ka ületada, kuigi see pole mul eesmärk omaette.

Oli niivõrd erinevaid raamatuid seekord. Klassikalistest armastusromaanidest Teist maailmasõda käsitleva teoseni, põnevikke, noortekaid ning graafilisi romaane. Sügavama elamuse jätsid mulle “Põrguline”, “Väike Prantsuse külalismaja” ja “Maus“. Kehvemad elamused pakkusid seekord “Sarah’ laps” ja “Varjude ülistus”.

Loetud raamatuid: 16
Loetud lehekülgi: 4572
Kõige paksem raamat: S. J. Kincaid “Põrguline” (398 lk)
Kõige õhem raamat: Tanizaki Junichirô “Varjude ülistus” (119 lk)

Juuli raamatud