G. Willow Wilson. Ms. Marvel, 1. No normal (Marvel Worldwide, 2015)

Ms.Marvel1Illustreerija Adrian Alphona
120 lk.

Sattusin jälle Marveli koomiksite lainele. Seekord juhtus kätte Ms. Marveli kaheksa osa. Hakkan neid nüüd järjest lugema.

Olen vaadanud kõik MCU filmid, aga Ms. Marvel ei olnud mulle enne tuttav. Hea meel oli temaga tutvuda. Ta on 16-aastane ja pärit moslemiperekonnast, kes elab Jersey’s. Tema nimi on Kamala Khan. Tal on tavalise teismelise unistused. Tahab kohtuda sõpradega ning käia pidudel. Sinna tema vanemad teda ei luba. See pole aga kunagi kedagi takistanud, ega takista ka Kamalat. Ta hiilib peole, kui ühtäkki tabab linna hull udu. Peale seda on Kamala saanud järsku supervõimed. Ta õpib oma võimeid tasapisi tundma, kuigi see hirmutab teda. Ja seiklused võivad alata.

Vahelduseks on hea lugeda koomikseid ja vaieldamatult on Marveli tegelased ühed mu lemmikud. Mulle meeldib see maailm ja ma võin ennast sinna ära kaotada. Soovitan lugeda, kes on huvitatud koomiksitest või Marveli maailmast.

Advertisements

Joonas Sildre. Kahe heli vahel (Arvo Pärdi Keskus, 2018)

kahe-heli-vahel-graafiline-romaan-arvo-pärdist224 lk.

Kõik algas sellest, et 31. mail külastasime töökaaslastega Arvo Pärdi Keskust. See koht tekitas kuidagi nii rahuliku tunde. Ilus ja uus maja Laulasmaa mändide all. Vaatasime väikest filmi Pärdist ja külastasime raamatukogu. Meile näidati parajasti just Pärdi noodipäevikuid, kui ta ise järsku ühest uksest välja astus.

Raamatut tahtsin lugeda tegelikult juba siis, kui see ilmus, aga sinnapaika tookord see jäi. Järgmisel päeval pärast Keskuse külastust tööl üks kolleeg sirvis seda ja pakkus mulle, et kas ma tahan ka seda lugeda. Vastasin, et hiljem. Õhtul koduse raamaturiiuli ees seistes taipasin, et mul ei ole kodus muusikateemalisi raamatuid (nutika raamatukoguhoidja väljakutse) ja siis turgatas pähe, et raamat Arvo Pärdist sobib ju ideaalselt. Selline pikk eellugu siis.

Mulle väga raamat meeldis. See on selline soe ja siiras raamat heliloojast. Olgu öeldud, et tegu on graafilise romaaniga. See jutustab Arvo Pärdi muusikalistest otsingutest alates lapsepõlvest kuni 1980. aastani, mil Pärdi perekond Eestist välja saadeti. Siia vahemikku mahub nii palju. Kuidas ta leidis tee muusikani, kuidas ta hariduse sai ning rasketest otsingutest oma teeni. Samuti mis ja kes teda mõjutasid.

Raamatu pildikeel ja tekst moodustavad koos terviku. Lugedes jäi hinge hea tunne ja päris mitmes kohas kõlas lugedes peas Arvo Pärdi hääl. Ilmselt mõjutused filmist, mida Keskuses vaatasime. Kõrvale kuulasin veel tema muusikat ka. Kõik see andis kokku sellise elamuse, et mul pole sõnu selle kirjeldamiseks. Igaljuhul soovitan raamatut lugeda ja võimalusel külastada Arvo Pärdi Keskust.

Alex Michaelides. Vaikiv patsient (Pegasus, 2019)

vaikiv-patsientTõlkinud Raili Puskar
349 lk.

Mul on viimasel ajal mingi teema nende põnevikega. Pidevalt mind miski asi häirib nendes ja kuidagi ei ole leidnud seda, mis nagu väga-väga meeldiks. Nii ka selle “Vaikiva patsiendiga”. Raamat ei ole halb, võib-olla on mu maitse muutunud.

Alicia Berenson on raviasutuses, mis tegeleb psüühiliste probleemidega. Alicia ei ole rääkinud sõnagi sellest hetkest alates, kui ta tulistas oma abikaasat viis korda näkku. Miks ta seda tegi, kui nad armastasid teineteist? Ja miks ta keeldub rääkimast?

Teda püüab ravida psühhoterapeut Theo Faber. Ta on nimelt veendunud, et tema on ainus, kes suudab Alicia uuesti rääkima panna, kuigi teistel ei ole see kuue aasta jooksul õnnestunud.

Ja nüüd see, mis mind selle raamatu juures häiris. Selleks oli Theo tegelaskuju. Ta käis mulle juba alguses natuke närvidele. Püüdis olla nii kuradima hea ja õilis uurides, mis Aliciaga juhtus. Sageli eiras ta reegleid ja siis kui vahele jäi, käitus vagatsevalt ja alandlikult. Ja see, kuidas ta oma isikliku eluga toime tuli. Ühesõnaga närvidele käiv tegelane.

Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Ta on küllalt põnev, et edasi lugeda, kuigi vahel ajas Theo mind nii närvi, et ma panin raamatu käest ja lugesin teisi raamatuid või tegin ükskõik mida, et mitte “Vaikivat patsienti” kätte võtta. Ja peale Alicia päevikute lugemist, ma hakkasin midagi ka aimama lõpplahendusest. Raamatu lõpp oli igati sobilik.

Tahan kiita kaanekujundust. See kutsub lugema. 🙂

Sirly-Ann Meriküll. Killuke sügavikku (S.-A. Meriküll, 2019)

killuke-sügavikkuIllustratsioonid Aybüke Karaaslan
81 lk.

Ma ei pea ennast eriliseks luulesõbraks, kuid viimasel paaril aastal olen siiski mõnikord luulet lugenud. Käesolev luulekogu on autori debüüt ning aitäh autorile, et ta saatis mulle ühe pühendusega eksemplari.

Autor on ise öelnud enda raamatu kohta nii:

Ma tahtsin, et raamat “Killuke sügavikku” peegeldaks täielikult mind. Et see olekski Mina. Kes mind piisavalt tunnevad, tunnevad siin raamatus ka minu ära.

Mina autorit ei tunne, aga ma tundsin ennast päris mitme koha peal ära. Lugedes tekkis mõnus äratundmine, et mina olen ka selliseid mõtteid mõelnud ja tundeid tundnud. Raamat algab positiivsete nootidega ning lõppeb süngelt.

Üheks olulisemaks teemaks on siin kohalolu, olemine siin ja praegu, mitte kusagil minevikus või tulevikus. On päris raske olla oma mõtete ja tunnetega siin ja praegu, nautida käesolevat hetke ja mitte mõelda sellele, mis homne toob. See teema kajastub mitmes luuletuses.

Teiseks oluliseks teemaks on armastus. Nagu elus ikka, alguses on kõik rõõmus ja hea, siis tekivad murepilved ja lõpuks lahkumine. Mulle meeldis raamatu ülesehitus positiivsest süngeks.

Siin leidub luuletusi ka argiteemadel, näiteks ühistransport ja pühapäeva hommikune Tallinn. See viimane meeldis mulle eriti, sest just nii ongi. Üks omapärane luuletus on “Ridade vahel”, mida ma lugesin kolme erinevat moodi. Väga äge lahendus.

Autor ütleb veel:

Meis kõigis on killuke sügavikku: paika, kus on parajalt pime ja üksik.

Minus on see tõesti olemas ja Sirly-Ann Meriküll’i luuletused puudutasid seda. Rohkem tundsin sidet süngemate luuletustega, positiivsemad ei läinud nii hinge. Igal juhul soovitan lugeda. Ma lugesin neid aegamisi, nautides, mitte kiirustades. Tuleb võtta see aeg ja peale lugemist natuke mõtiskleda.

Toon näitena ühe helgema luuletuse, mis mulle väga meeldis.

Hetk

Ma tahaksin olla lind,
kes hommikul päikesega ärkab;
või esimene lumikelluke,
kes lume alt tärkab;
või kass, kes laiskleb
pühapäeva lõunapoolikul;
või õunauss õunapoolikul…
või kui saaksin ma
 olla hoopis
hetk,
siis saaksin näha
kõike seda maailma ilu
ja iga hetk
vaadata sellega tõtt.
Iga vahune lainehari
ja tuules õõtsuv leht;
ja kibeda maitsega mari
või hoopis pilvekiud, ehk…
Kui ma oleksin Hetk
siis ükski vari, viiv ja päikesekiir
ei jääks märkamata –
isegi see lume sillerdav helk. 

(lk 23)

Igal juhul soovitan!

 

 

 

Linda Howard. Mackenzie missioon (Ersen, 2019)

mackenzie-missioonTõlkinud Reelika Haapanen
232 lk.

Raamatu esimene osa mulle meeldis, sestap otsustasin kohe ka teise osa läbi lugeda. See ei olnud just kõige parem mõte, kuigi ka see raamat oli hea. Häirima jäi see, et nad olid nagu üks-ühele samad. Naistegelane samamoodi süütu meestega suhtlemisel, aga südikas ja võimeline ennast kaitsma ning mees ülivõrdeis mehelik ja kaitsev jne. Nagu nad naistekates ikka on.

Teises osas on peategelaseks Wolfi poeg Joe Mackenzie. Aeg on omajagu edasi liikunud. Joe on tegev õhujõududes. Nimelt on ta salapärase Night Wing’i, ülisalajase relvasüsteemiga katselennuki projektijuht. Keegi siseringist hakkab seda projekti saboteerima, et see rahastust ei leiaks. Kahtlus langeb Caroline Evans’ile, kes on alles äsja projektiga liitunud. Joe on nüüd kahevahel, kas valida ustavus riigile või uskuda Caroline’i, kes ei ole teda sugugi ükskõikseks jätnud.

Kahju, et ma need kaks järjest lugesin. Soovitan teistel natuke pikem vahe sisse jätta, sest need on muidu ühesugused, kui tegelased ja tegevuspaik välja arvata.

Sarja esimene osa: “Mackenzie mägi” (Ersen, 2019)

Linda Howard. Mackenzie mägi (Ersen, 2019)

mackenzie-mägiTõlkinud Reelika Haapanen
264 lk.

Ees oli ootamas vaba nädalavahetus maal, nii et tahtsin lugeda midagi kergemat, kus ei peaks väga keskenduma. See raamat oli selleks ideaalne. Ma küll alguses kahtlesin, kas seda lugeda või mitte, sest autori eelnev raamat “Sarah laps” ei meeldinud mulle.

“Mackenzie mägi” mulle meeldis, aga kohati ei olnud see tõsiseltvõetav, vaid ajas muigama.

Mary Potter kolib Wyomingi, et hakata väikeses koolis õpetajaks. Talle teeb muret, et klassi parim õpilane Joe Mackenzie on koolist välja langenud ning ta sõidab õpilasele külla, et temaga rääkida. Seal kohtub ta Joe isa Wolf Mackenzie’ga. Wolf ei jäta naist külmaks ning Mary avaldab Wolf’ile muljet. Selline tüüpiline armulugu.

Mulle üldiselt meeldis. Siin oli armastust ja põnevust, kuigi lõpp oli ette teada. Sellest hoolimata haaras kaasa. Lõpp vajus minu jaoks ära, autor keskendus liigselt seksile ja seksistseenide kirjeldamisele. Soovitan nendele, kes naudivad ehtsaid naistekaid. Ilmselt ei sobi raamat feministidele, sest raamatus kohtab ikka tõelist macholikkust. Mind seekord see ei häirinud, vaid pani lihtsalt muigama. Ilmselt oli meeleseisund parem taolise raamatu lugemiseks, kui tema eelmise raamatu ajal. Kerge ja kiire lugemine, paari või lausa ühe päeva lugemine.

Natuke tahaksin nuriseda raamatu kaanepildi üle. Kui mees on pooleldi indiaanlane ja indiaanlase välimusega, siis miks ei võiks kaanepilt seda kajastada.

Tan Twan Eng. Õhtuste udude aed (Varrak, 2015)

Tan_Twan_Eng_Ohtuste_udude_aed_kaas.inddTõlkinud Triin Tael
375 lk.

Sain soovituse lugeda seda raamatut Lugemise väljakutse grupist. Tegelikult oli see raamat mulle silma jäänud juba siis, kui ta ilmus, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd. Tänu Varrakule on see raamat mu isiklikus raamaturiiulis olemas.

Malaisias Cameroni mäel elab üks mees, kes oli kord Jaapani keisri aednik. Sassi läinud suhted tõid ta Malaisiasse, kuhu ta on rajanud endale aia. Tema juurde tuleb Yun Ling, 27-aastane naine, kes soovib, et Aritomo tema vangilaagris hukkunud õe mälestuseks aia kujundaks. Aritomo keeldub, aga teeb Yun Lingile ettepaneku hakata tema õpilaseks, et ise oma õele aed kujundada.

See oli raske raamat, mitmekihiline. Ma lugesin seda praktiliselt kaks kuud. Siin on nii palju eri kihte. Tegevus toimub kord minevikus, kord olevikus. Oleviku Yun Ling meenutab oma õpipoisiaastaid Aritomo juures ning oma painavat minevikku vangilaagris. Lisaks sellele saab palju teada Aasia ajaloost ja eriti just, mis toimus Malaisias Teise maailmasõja ajal.

Keeleliselt oli väga nauditav lugemine. Mulle meeldis autori stiil – rahulik ja tüüne. See nagu voolas. Kuna raamatu teema oli raske, siis lugemine võttis tõesti kaua aega, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. See raamat nõuab mõtisklemist ning süvenemist.

NB! Tundub, et kõik juhib mind praegu põhjamaade mütoloogia suunas. Raamatu lõpus mainib autor ühte ansamblit – Yggdrasil Quartet. Pean nüüd selle youtube’ist üles otsima. 🙂