Sarah J. Maas. Tormide impeerium (Pikoprint, 2019)

Tormide impeeriumTõlkinud Mario Pulver
751 lk.

Tegemist on Klaastrooni sarja viienda raamatuga. Mulle väga meeldib see sari ja ma ei jõua ära oodata, millal eesti keeles ilmuvad kaks viimast osa. Nii väga tahaks juba edasi lugeda, sest viies osa lõppes nii põneva koha peal.

Seekordses osas peab Aelin ja tema väikene õukond koguma endale liitlaseid, et üldse mõelda pimedusevürsti Erawani vastasest võitlusest. Nii ta lasebki käiku pettused, väikesed valed ning nõuab sisse oma võlad. Alguses tundub tema seis üsna lootusetu, aga tasapisi hakkab see paranema ning tulevad ka liitlased. Paraku ei puudu ka reetmised.

Omale liitlaseid kogudes rändavad Aelin ja tema kaaskond mööda maad ringi. Selle käigus kohtutakse nii mitmelgi korral pimedusevürsti saadetud sõduritega. Raamatu lõpus jõuavad nad oma sihtkohta. Miks neil oli vaja just sinna jõuda ning mis neid seal ees ootas, seda saate juba raamatust lugeda.

Mulle nii meeldis see raamat ja selle kangelanna. Ta ei ole tüüpiline hea kangelanna. Ta on kuninganna, keda on õpetatud palgamõrvariks. Mulle meeldib tema veidi riukalik iseloom. Samas ei ole ta halb inimene ning on tark ja kaval. Raamat on tõeline tellis, aga nii põnev on, et raske oli käest panna. Muu elu kippus selle lugemise ajal seisma jääma. Põnevaks tegid selle raamatu maagia, haldjad ja teised kirevad tegelased ning nende seiklused. Elasin nendele nii kaasa ja lootsin, et kõik läheb hästi. Sellepärast tahangi nüüd kohe järgmiseid osasid lugeda, sest kõik jäi nii põneva koha peal pooleli. Peale raamatu lõpetamist on hinges tühi tunne. Ei tea, mida nüüd edasi teha.

Igatahes mina soovitan kõigile fantaasiakirjanduse austajatel seda lugeda. Raamat on noortekirjanduse alla paigutatud, aga võib-olla ei sobi kõigile, sest keelekasutus ja tegevused on rohkem täiskasvanutele. Kes veel seda sarja lugenud pole, siis alustada tuleks esimesest osas.

  1. Klaastroon
  2. Kesköö kroon
  3. Tule pärija
  4. Varjude kuninganna

Ilmunud on ka sarja eellugu Palgamõrvari mõõk.

Ernesto Sábato. Tunnel (Postimees Kirjastus, 2019)

TunnelTõlkinud Asta Põldmäe ja Tiiu Põder
160 lk.

“Tunnel” on üks mu isiklikest raamatutest. Neid ma püüan sel aastal rohkem lugeda. Raamat kuulub Postimehe Kirjastuse romaanisarja, mis minu jaoks tundub üsna huvitav sari olevat. Olen nüüd lugenud kahte ning mitu on veel ees ootamas.

“Tunnel” räägib ühe mehe ebaõnnestunud armuloost. Juan Pablo Castel on maalikunstnik, kes saab tuntuks sellega, et mõrvab külmavereliselt Maria Iribarne. Ainsa naise, kes teda kunagi mõistnud on.

Vanglas otsustab Castel enda armuloo Mariaga kirja panna. Ta väidab, et püüab seda teha võimalikult ausalt, aga see on minu jaoks natuke kaheldav tema paranoiade ja sundmõtete tõttu. Castel kohtab Mariat esimest korda galeriis, kus tema maal oli välja pandud. Maria silmitses tükk aega maalil ühte detaili ning Castel soovis temaga rääkima minna. Enne jõudis Maria aga rahvahulka kaduda. Seejärel hulgub Castel sihitult linnatänavatel, et naist uuesti kohata, mis tal lõpuks ka õnnestub.

Ma ei ole päris kindel, mis tundeid see raamat minus tekitab. Kõige rohkem vist vastikust selle mehe ja tema käitumise vastu. See, kuidas ta kujutab kohe ette, et nad on nii armunud ja teineteise jaoks ideaalsed ning naine peab kohe tema jaoks kättesaadav olema. Ise ei tea naisest suurt midagi. Pluss kõik need paranoiad ja kahtlustamised. Iga väiksemgi naise sõna, tegu või pilk oli tema meelest Maria süüle viitav. Mees oli liiga pealetükkiv. Samas ei saanud ma väga hästi aru ka naisest, et miks ta jätkas suhet Casteliga.

Segaseid tundeid tekitav raamat, aga lugeda soovitan ikkagi. Hästi kirjutatud psühholoogiline romaan ja teema on ka praegusel ajal oluline, mis siis, et raamat on esmakordselt avaldatud üle 70 aasta tagasi.

Susan Mallery. Margot’ ja Sunshine’i suvi (Ersen, 2019)

Margot' ja Sunshine'i suviTõlkinud Evi Eiche
368 lk

Lõpuks ometi leidsin ühe sellise naisteka, kus on kirge ja emotsioone. Jõuludest saadik juba otsinud sellist kerget ja mõnusat ajaviiteromaani, kus väga kaasa mõtlema ei pea, aga mis oleks nauditav lugemine. Mallery ikka ei vea alt.

Margot ja Sunshine, kellest siin raamatus juttu on, on kaksikõed. Margot on etiketiõpetaja, kes palgatakse aitama vananevat näitlejat Biancat. Bianca on tuntud oma šokeeriva käitumise poolest, kuid nüüd on ta otsustanud abielluda diplomaadiga ning soovib õppida peent käitumist. Margot kolib elama uhkesse kloostrist ümber ehitatud majja, kus elab Bianca koos oma täiskasvanud poja Aleciga.

Sunshine on palgatud Declani pojale Connor’ile lapsehoidjaks. Sunshine on alati olnud õest lõbujanulisem ning erinevate meeste pärast tihti töökohti vahetanud. Nüüd on aga aeg muutusteks ning Sunshine soovib enda käitumist muuta. Lisaks kõigele sellele on ta otsustanud minna ka kolledžisse ning saada haridus.

Nagu juba eespool kirjutasin, siis ma väga nautisin õhtuti selle raamatu lugemist. Siin oli muidugi armastust ja romantikat, aga oli ka palju muud. Õed ei otsi armastust, vaid soovivad ennast ja enda elu paremaks muuta. Inimesena areneda. Muidugi nad mõlemad leiavad ikka armastuse ka ning tänu sellele saab neile nii mõnigi elutõde selgemaks. Selline tore ja mõnus ajaviitelugemine. Kes pelgab, et on palju seksi, siis ei pea kartma. Ei ole palju. 🙂 Mina igatahes soovitan mõnusaks ajaveetmiseks.

Tony Allan. Viikingid (Ilo, 2004)

ViikingidTõlkinud Peeter Villmann
144 lk.

Mõtlesin, et sellel aastal väljakutseid kaasa ei tee. Pigem loen seda, mis koduses riiulis lugemata ja lihtsalt seda, mida tahan. Siiski ajalooväljakutsele ei suuda vastu panna, sest ajalugu on mulle alati meeldinud. Paraku pole eriti nendel teemadel lugeda jõudnud. See väljakutse on hea motivaator. Nüüd loen kuus vähemalt ühe ajaloo teemalise raamatu läbi.

Tony Allan’i raamat on põgus pilguheit viikingite maailma. See on rohkelt illustreeritud erinevate fotodega kunstiteostest. Autor tutvustab siin viikingite hingeelu, milline nägi välja nende maailmapilt. Miks neil oli vaja igale poole rännata ja vallutus- ning rüüsteretki teha? Mis neid ajendas? Loomulikult kirjutab autor põhjala müütidest, usust ja kommetest. Kajastamist leiavad ka sellised olulised teemad nagu ruunikiri, viikingite lahingurelvad ja laevaehitus ning matmiskombed.

Siin on tõesti rohkelt pildimaterjali ja minu meelest ongi põhirõhk nendel. Tekst oli suure kirjaga ja ülevaatlik, nii et kes tahab viikingite maailmaga tutvust teha, siis sobib väga hästi. Targemaks sain siit raamatust küll ning neid pilte oli huvitav vaadata.

Carla Neggers. Kivisillad (Ersen, 2019)

KivisilladTõlkinud Maia Planhof
296 lk.

Seda raamatut hakkasin lugema eelmise aasta viimasel päeval lootes taas natukene romantikat. Sarja eelnevad osad (lausa kaheksa) on olnud päris mõnusad lugemiselamused. Kahjuks see raamat valmistas totaalse pettumuse, sest siin konkreetselt ei toimu mitte midagi.

Ainukesed sündmused, mis toimuvad on alguses kolme poisi kadumine metsa lühikeseks ajaks ja lõpus toimuvad pulmad. Vahepealne osa on ainult mingid heietused ja kirjeldused, kuidas tehakse hommikusööki või lõunat jne. Ja nende tegelaste mõtted ja tegevused kordusid kogu aeg.

Loo keskmes on seekord Adam Sloan ja Adrienne Portale, kes siis armuvad. Lugesin seda raamatut ja ma ei tundnud nende tegelaste vahel olevat mitte mingisugust tõmmet. Nende dialoogid olid veidrad ja nagu punnitatud. Samas see võib olla ka tõlke viga, sest siin oli kummalisi tõlkeid ja väljendeid piisavalt.

Üheks tegelaseks on siin Adrienne’i äsja leitud isa Vic, kellega autor vist ei ole osanud midagi peale hakata. Vic on kogu aeg rahutu ja mitmes kohas korratakse, kuidas ta ainult mängib scrabble’it ja püüab oma memuaare kirjutada. Ausalt öeldes oli selle lugemine paras piin. Miks ma siis ikka lõpuni pingutasin? Alguses kindlasti sellepärast, et ma lootsin, et ehk läheb paremaks. Alguse asi. Kui olin juba kusagile keskele jõudnud, siis mõtlesin, et punnitan siiski lõpuni, tegemist on ikkagi sarja üheksanda osaga.

Minu soovitus autorile oleks (kuigi ta ilmselgelt seda ei loe 😀 ) vahepeal puhata ja midagi muud kirjutada. Ehk siis järgmised osad tulevad paremad, sest see praegune ilmutab täiesti väsimuse märke. Ja ma olen kindel, et järgmised osad tulevad, sest paar venda ei ole veel omale naist leidnud.

Camilla Läckberg. Majakavaht (Pegasus, 2019)

MajakavahtTõlkinud Maiu Elken
410 lk.

Sellel aastal on mul plaanis võimalikult palju lugeda isiklikke raamatuid. Läckbergi oma osutus esimeseks valituks ja üldse ei kahetse, et selle oma raamaturiiulisse soetasin. Läckberg oma tuntud headuses.

Eelmine osa lõppes nii põneva koha peal, et ma oleks kohe tahtnud järgmist osa lugeda, aga kahjuks polnud seda tol hetkel eesti keeles veel olemas. Õnneks ei lõppenud “Majakavaht” selliselt nagu eelmine raamat. Siin said kõik asjad lõpetatud. Või noh peaaegu. Mis sai Madelaine’ist, seda päris hästi ei tea, kuigi suure tõenäosusega saab seda aimata.

Ühel ööl põgeneb üks naine koos oma väikese pojaga Fjällbacka lähistel asuvale Gråskäri saarele.

Paar päeva hiljem tapetakse mõned kuud tagasi ametisse astunud valla finantsjuht Mats Sverin, kes oli hiljuti tagasi koju Fjällbackasse naasnud. Mats Sverin tundub olevat korralik ja meeldiv inimene, kes ei teinud kärbselegi liiga ning tundub uskumatuna, et ta tapeti. Politseil on raske leida motiivi ja veel raskem leida, kes ta tappis. Lõpuks hakkavad mingid saladused ikkagi pinnale ujuma ning selgub ka tõsiasi, et Mats Sverin külastas enne oma surma Gråskari saart.

Sellel saarel on kohalike seas üks teine nimi ja sellega on seotud mitmeid legende. Põhiline on see, et kohalike arvates seal kummitab ning need kes saarel surevad, ei lahku sealt mitte kunagi.

See oli põnev. Ma lugesin selle paari päevaga läbi. Paraku oma muid tegemisi unustades. See raamat lihtsalt haaras niimoodi endaga kaasa. Läckberg oskab niivõrd hästi oma tegelastele näo ja hääle anda, et nad oleksid nagu päris inimesed. See, mis nendega juhtub, tekitab nii palju emotsioone. Nad on kõik nii inimlikud ja suurele osale neist lihtsalt peab kaasa elama ja lootma, et neil läheb kõik hästi. Samas need teemad, mis siin käsitlemist leiavad on karmid. Koduvägivald ning sellega seotud teemad. Kuigi teemad on karmid ei ole see nii verine, kui tavaliselt skandinaavia krimkad. Sellepärast mulle Läckberg nii meeldibki.  Mina soovitan krimiaustajatel lugeda, aga lugeda läbi ka eelnevad osad, kes pole veel seda teinud.

  1. Jääprintsess (2011)
  2. Jutlustaja (2012)
  3. Kiviraidur(2014)
  4. Murelind(2016)
  5. Sohilaps(2017)
  6. Merineitsi(2018)

2019. aasta kokkuvõte

2019. aasta oli kokkuvõttes väga hea aasta. Siia aastasse mahtus palju väga häid lugemiselamusi ja paratamatult ka mitte nii häid.

Lugesin nii ajaviiteromaane, põnevus- ja kriminaalromaane, psühholoogilisi romaane,  aga ka graafilisi romaane ja seekord oli palju ka teadmiskirjandust. Võtsin lugemise väljakutse grupis osa teadmiskirjanduse väljakutsest. See oli väga huvitav väljakutse. Mul on väga hea meel, et selline väljakutse oli, sest see avardas mu teadmisi erinevatest valdkondadest. Ootamatult palju oli ka luulekogusid. Selle üle on mul ka hea meel.

Piltidel on näha goodreadsi statistika. Minu enda exceli tabeli statistika natuke erineb sellest. Mina sain ise arvestades lehekülgede arvuks 41 640.

Goodreadsi kokkuvõte 2019

Goodreadsi raamatud 2019

Eks nüüd tuleb jälle uue hooga edasi lugeda. Näis, mida aasta 2020. toob. Plaanin rohkem lugeda enda isiklikke raamatuid, aga eks aeg näitab, kas see õnnestub või mitte.

Head uut aastat! 🙂