S. J. Kincaid. Põrguline (Päikese Kirjastus, 2018)

põrgulineTõlkinud Marge Paal
398 lk.

Raamatu tagakaas lubab, et raamatus on vägivalda, põnevust ja romantikat. Seda siin tõesti ka on.

Nemesis on põrguline ehk humanoid. Ta valiti välja, et kaitsta galaktika senaatori tütart Sidoniat. See tähendab, et ta on Sidoniale üdini ustav. Sidonia elu on talle tähtsam kui miski muu. Kõik, kes ohustavad Sidonia elu, tapetakse armutult. Selleks ongi põrgulised loodud. Tapma.

Põrguline näeb enam-vähem inimese moodi välja, vähemalt välimuselt. Kuigi on suurem ning jõulisem. Nemesis ja Sidonia kasvavad koos üles. Nad on midagi rohkemat, kui põrguline ja tema omanik. Nad on sõbrad.

Ühel hetkel saab keiser teada, et Sidonia isa on mässuliste hulgas ning käsib Sidonial ilmuda õukonda. Ema aga ei taha, et Sidonia sinna läheks ning nii saadetakse õukonda hoopis Nemesis, kes esineb Sidoniana.

Selleks on vaja muuta Nemesis natuke rohkem inimese sarnaseks. Teda on vaja vähendada ning õpetada etiketi osas. Lõpuks on ta valmis õukonda minekuks.

Mulle meeldis see ühiskonnakirjeldus, mis siin oli. Valitsev klass elab kosmoses ning alamad elavad erinevatel planeetidel. Valitsev klass on keelanud hariduse andmise, sest nende meelest on see ohtlik. Milleks on vaja inimestele teadust ja matemaatikat, kui masinad hoolitsevad enda eest ise? Nad ei adu, et süsteem vananeb ja varsti ei oska keegi enam seda parandada, sest ka parandajamasinad vananevad. Mässulisteks tembeldatakse siin neid, kes on hariduse poolt.

Valitseval klassil on kõik võimalused ennast hästi tunda. Nad saavad ennast noorendada. Samuti on olemas väikesed robotid, kes vajadusel kahandavad su kehakaalu või lisavad muskleid. Võimalik on muuta oma nahatooni, silmade, huulte ja nina kuju just selliseks nagu parasjagu soovi on. Ometi on neil mingid kindlad tunnused, et nad ikka ära tuntakse. Uimastid on vabalt kasutuses ning nende tarvitamist soodustatakse igati.

Mulle meeldis, et tegelaseks ei olnud päris inimene, kuigi ta lõpuks muutus kahtlaselt inimlikuks. Alguses oli ta tõesti sirgjooneline tapjamasin, kellele inimeste tunded on üldiselt võõrad. Mulle oleks võib-olla natuke rohkem meeldinud, kui seda alguse joont oleks suudetud lõpuni hoida, aga samas talle sobis see inimlikum olek ka.

Suurepärane raamat, mis haarab kiiresti endaga kaasa ning kus on mitmeid ootamatuid pöördeid. Soovitan lugeda kõigil, mitte ainult noortel, kellele raamat suunatud on.

Raamatul on ilmunud ka teine osa ning kolmas peaks ilmuma selle aasta teises pooles. Loodan, et need ka tõlgitakse eesti keelde. Igatahes järjekordne suurepärane valik Päikese Kirjastuselt.

 

Advertisements

Riley Sager. Viimased tüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

viimased-tüdrukudTõlkinud Marge Paal
383 lk.

Tahtsin nädalavahetuseks midagi põnevat ja kiiret, enne kui asun Gabaldoni “Sügistrummide” kallale. Kahjuks raamat nii kiiresti ei edenenud kui lootsin. Algus oli kuidagi vaevaline, ei haaranud eriti kaasa.

Loo keskmes on Quincy Carpenter, kes kuulub Viimaste Tüdrukute hulka. See tähendab, et kümme aastat tagasi pääses ta ainsana elusana rünnakust, kus hukkusid tema viis sõpra. Quincy oli sellest tookord nii traumeeritud, et ta ei mäleta juhtunust peaaegu mitte midagi. Kümme aastat hiljem ei mäleta ta endiselt selle öö olulisi sündmuseid.

Ta ei ole ainuke tüdruk, kes viimaste klubisse kuulub. Sinna kuuluvad veel Lisa Milner ja Samantha Boyd, kes on üle elanud samalaadsed rünnakud. Ühel päeval sooritab Lisa väidetavalt enesetapu ning Sam ilmub Quincy uksele ja algavad ootamatud sündmused. Mis siis ikkagi juhtus kümme aastat tagasi seal Männimajakeses? On aeg tõde teada saada.

Selle raamatu puhul kehtib ütlus, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Algus oli üsna igav, lõpp oli juba parem. Oli seda põnevust ja pinevust, mis mulle psühholoogiliste põnevike juures meeldib. Lõpp oli küll veidi liiga kiiksuga minu arvates, aga kokkuvõtteks andis see sellise keskpärase raamatu.

Mul on väga hea meel, et on olemas Päikese Kirjastus, kes tõlgib üldiselt väga häid raamatuid. Pole siis ime, et vahel satub nende sekka ka selline, mis mulle muljet ei avalda. Psühholoogiliste põnevike austajatele peaks see siiski vast meeldima, kui natuke segasevõitu algusest üle saada. 2017. aasta parim raamat (nagu esikaanel kirjas) see küll pole, aga lugeda kõlbab.

Tess Gerritsen. Tulega mängides (Ersen, 2017)

tulega-mängidesTõlkinud Marge Paal
272 lk.

Jällegi üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, aga teema oli raske. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat lugu. Esimene on Lorenzo lugu minevikus ja teine Julia lugu tänapäevas.

Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhuslikult ühest Rooma antiigipoest ühe muusikapala, mis teda jäägitult lummab. Seda muusikapala võikski pidada üheks selle raamatu peategelaseks, sest selle ümber lugu keerlebki. Selle valsi nimeks on Incendio ja see on loodud 1944. aastal. Autoriks Lorenzo Todesco.

Julia hakkab ajama selle loo jälgi, sest pala näib põhjustavat tema elus kaost. Tundub, et see muudab tema 3-aastase tütre vägivaldseks. Lisaks selgub veel, et ühele perekonnale ei meeldi, et Julia ajaloos tuhnib. Lugu tundub natuke uskumatu, aga lõpuks selgub, mis asjaolud selle taga olid. Siiski on minu meeles lõpus ka natuke müstikat.

Ühest küljest oli raamat põnev ja teisalt oli see nii kurb. Lugesin ja lihtsalt pisarad jooksid. Ma olen üsna läbi raputatud, nii et ei leia eriti sõnu, et seda teost kirjeldada. Ja võib-olla ei olegi vaja. Seda peab ise lugema. Raamatul on ajalooline taust ka olemas, millest autor raamatu järelsõnas kirjutab. Soovitan lugeda!

V. E. Schwab. Tihenevad varjud (Päikese Kirjastus, 2017)

tihenevad-varjudTõlkinud Marge Paal
523 lk.

Ma olen sõnatu. Ma lugesin need 523 lehekülge paari päevaga, sest see oli lihtsalt niiii hea. Ma tahaks kohe nüüd kolmanda osa juurde liikuda, sest see lõppes väga põneva koha peal. Loodan, et kirjastus tõlgib selle varsti eesti keelde ka. See sari on viimasel ajal üks parimaid, mida lugenud olen. Juba esimene osa (“Võlukunsti tumedam pool“) oli ülimalt hea. Esimest osa sattusin lugema poolkogemata ja mul on hea meel, et see sari mu teele sattus.

Pealtnäha ei juhtu raamatu alguses suurt midagi põnevat, aga kuidagi on autor suutnud mind ikkagi kaasa haarata. Alguses ei toimu suuri sündmuseid, aga sa tajud, et need on tulemas ja nii sa muudkui loed ja loed. Raske on raamatut käest panna enne kui saad teada, mis ja kuidas juhtub. Mina olin muidugi kannatamatu ja vaatasin seekord lõpu ära. Mitte kohe, aga umbes siis, kui 350 lehekülge oli loetud.

Tegevus jätkub sealt, kus ta esimeses osas pooleli jäi. Lila on Punases Londonis ja läheb ühe piraadilaevaga merele. Rhy ja Kell on veel tihedamalt seotud kui enne ning see painab mõlemat. Kell tunneb ennast nagu vanglas ning ta on ärritunud ja rahutu. Samal ajal valmistutakse Punases Londonis Elemendimängudeks, kus võistlevad kolme impeeriumi võlurid parima võluri tiitli eest. Ja Punast Londonit on ähvardamas järjekordne oht.

Kõik see kokku moodustab ühe äärmiselt nauditava lugemise. Schwab on suutnud luua nii tõepärase maailma, et tahaks isegi sinna kaduda. Vähemalt mõneks ajaks. Kõik see võluvägi, maagia, erinevad seiklused on nii põnevad, et haaravad jäägitult endasse ja tegelastele kaasa elama. Tegemist on noorteraamatuga, aga julgen soovitada ka täiskasvanutele, kes ei pelga fantaasiat ja naudivad põnevust ning seikluseid. Mina olen sellest raamatust vaimustuses.