inBoil. Kaheksakümmend üheksa (Elmatar, 2006)

kaheksakümmend üheksa89 lk.

Selle raamatu valisin lugemiseks puhtalt Lugemise väljakutse pärast. Facebookis on selline grupp nagu Lugemise väljakutse (kes veel ei tea) ning seal on erinevad teemad, mille järgi raamatuid lugeda. Kuna mind absoluutselt ei kõnetanud teised selle teema alla sobivad raamatud, siis valisin suhteliselt suvaliselt ja et saaks kiiresti loetud. Teemaks oli, et pealkirjas peab olema sees number kaheksa.

Siia raamatusse on inBoil kogunud 89 luuletust, mis on kirjutatud ajavahemikus 1965 kuni 2006. Suurem osa neist on saanud ka lauludeks. Neid laulavad näiteks Tõnis Mägi, Riho Sibul, Kärt Johanson, Bonzo jne. inBoil ise on ka tuntud muusik.

Luuletusi oli kerge ja lihtne lugeda. Neis oli kirjeldatud tema tundeid ja mõtteid. Nende luuletustega võib igaüks ennast samastada, sest midagi sellist on peaaegu iga inimene läbi elanud. Pean tunnistama, et mind tema luuletused eriti köita ei suutnud. Neid oli küll mõnus lugeda, aga ma ilmselt unustan need õige pea.

Mis mulle selle raamatu puhul meelde jääb, on hoopis inBoili märkused luuletuste juures. Alguses ma arvasin, et mõni teine lugeja on need teinud, sest need oleks nagu harilikuga tehtud. Vaatasin seda raamatut ja mõtlesin, et issand jumal, terve raamat on ära soditud. 😀 Püüdsin neid kustutada, aga kustukumm ei teinud midagi, siis alles hakkasin mõtlema, et äkki need märkused peavadki seal olema. Kolleeg guugeldas ja nii ongi. Need märkused on lahedad, nii et nende pärast tasub küll raamat kätte võtta.

Inboilimärkused

 

Advertisements

Sarah J. Maas. Rooside ja okaste koda (Pikoprint, 2017)

rooside-ja-okaste-kodaTõlkinud Mario Pulver
411 lk.

Mul on väga hea meel, et olen avastanud Sarah J. Maas’i raamatud. Mulle tohutult meeldivad tema fantaasiamaailmad ja tegelased nendes.

Siin raamatus on kaks erinevat maailma – inimeste ja haldjate maailm. Kunagi oli olukord teine, aga nüüd on nende kahe maailma vahel piir, mida ületada ei tohi. Inimeste maailmas on karm talv ning Feyre jahib oma perekonnale metsas süüa. Ta tapab suure hundi, kes tegelikult on haldjas.

Peatselt tuleb üks metsik elajas kättemaksu nõudma. Valikuvõimalusi on kaks. Kas surm või siis ta läheb vangina haldjate maale kaasa. Seal avastab Feyre, et metsik elajas on tegelikult üks suurhaldjatest.

Feyre vihkab haldjaid juba ammusest ajast. Kuid Tamlini lossis temaga koos elades armub neiu haldjasse. Õige pea avastab ta, et haldjamaailmas varitseb mingi oht, mis ähvardab Tamlini maailma hävitada.

Lugema hakates haaras raamat mind kohe oma lummusesse. Lihtsalt see maailm oli nii kaasahaarav. Kahjuks ei olnud mul lugemiseks eriti aega, muidu oleks selle ühe jutiga läbi lugenud. Lõpus oli küll autori fantaasialend natuke kahtlane, kui Feyre pidi haldjamaailmas läbipaistvas kleidis haldjate ees olema. Ei tea, mis teema autoril sellega oli. Muidu lihtsalt suurepärane noortekas, kus on nii armastust kui ka põnevust. Lisaks veel kõiksugused veidrad olevused. Mind haaravad sellised asjad kaasa ning ma loodan, et ka sarja järgmised osad tõlgitakse eesti keelde.

Narine Abgarjan. Manjunja (Tänapäev, 2018)

manjunjaTõlkinud Ilona Martson
399 lk.

Kes soovib lugeda midagi lõbusat praegusel pimedal ja külmal ajal, siis see on just õige raamat. „Manjunja“ on autobiograafiliste sugemetega romaan autori lapsepõlvest 70- ja 80-ndate aastate Armeenias.

Peategelased on Narine Abgarjan ja Manjunja Šats, kes on parimad sõbrannad. Nende sõprus algas väga kummalisel moel. Nad elavad lähestikku ning käivad teineteisel pidevalt külas ja nendel juhtub kogu aeg midagi. Mõlemad on selliseid krutskeid täis. Tüdrukute fantaasia on piiritu. Ma lugesin ja naersin omaette. Uskumatu, mida suudavad väikesed tüdrukud välja mõelda.

See ei ole ainult kahe tüdruku sõpruse lugu. Nende selja taga on perekonnad. Narine’i perekonda kuuluvad isa Jura, ema Nadja ja õed Karine, Gajane ja Sona. Hiljem sündis talle ka vend Aik, aga tema sündis nendest sündmustest hiljem ning raamatus teda ei mainita. Manjunja perekonda kuulus tema isa Miša ja vanaema Roza Jossifovna ehk Nänn. Nänn on väga koloriitne kuju. Ta on karmikäeline inimene, aga samas armastab väga oma perekonda.

See oli nii lahe raamat. Siin on põhirõhk kahe tüdruku sõprusel. Nendel on ikka uskumatud seiklused. Näiteks juhtus nendega ühel suvel häbiväärne lugu. Nimelt õnnestus neil kogemata täid saada. See, kuidas nad plaanisid täidest lahti saada, oli väga humoorikas. Nagu kõik nende juhumised. Ja neil ikka juhtub. Kogu aeg. Mulle meeldis perekonna omavaheline suhtlemine ja see natuke üle võlli keeratud jutustamisstiil.

„Manjunja“ on autori debüütromaan ning see sai alguse hoopis blogist. See on lõbus ja natuke lapselik, aga samas siiski mõeldud täiskasvanutele. Kuigi seda võivad lugeda ka lapsed, siin pole midagi koledat, kui nad just ei plaani neid koerustükke järgi teha. Autor ise oma raamatut lasteraamatuks ei pea. Igatahes soovitan lugeda, kes soovivad midagi helgemat ning lõbusamat. Või siis soovivad meenutada oma lapsepõlve.

Diana Palmer. Kullast kallim (Ersen, 2018)

kullast-kallimTõlkinud Eva Nooni
320 lk.

Vahelduseks otsustasin lugeda ajaviiteks midagi lihtsamat. Selleks sobis hästi Diana Palmer’i raamat “Kullast kallim”.

Ivory Keene’il on seljataga raske lapsepõlv, kui ta saabub New Yorki. Ta saab tööd Kells-Meredith’i moemajas. Tema unistuseks on saada kuulsaks ja rikkaks rõivadisaineriks, aga alguses peab Ivory leppima madalama töökohaga.

Curry Kells on ärimaailmas tegija ning nüüd püüab ta oma viimast ostu, Kells-Meredith’i moemaja kasumisse viia. Ta märkab Ivory Keene’i annet ning edutab ta nooremdisaineriks.

Ka nende omavahelised suhted muutuvad ülemuse-alluva suhtest õige pea palju intiimsemaks. Kuid Ivory’l on saladusi, mille ilmsikstulekut ta püüab takistada.

See oli mõnus ajaviite lugemine. Hea ja kerge õhtul enne magamajäämist lugeda. Klassikaline Tuhkatriinu-lugu, kus natuke naiivsest, aga töökast vaesest tüdrukust saab lõpuks rikas naine. Raamat on küll etteaimatav, aga vahelduseks sobis see lugemiseks küll.

Fjodor Dostojevski. Valged ööd (Eesti Raamat, 1971)

23524308Tõlkinud Aleksander Raid
85 lk.

Tuleb tõdeda, et Dostojevski pole ikka minu kirjanik. “Valged ööd” meeldis mulle küll rohkem, kui “Kuritöö ja karistus“, aga ilmselt ma niipea enam mõnda tema teost ei loe.

Sellest lühikesest raamatust ei saa palju kirjutada, aga üldjoontes on tegu veidra armastusromaaniga. Kohtuvad noormees ja neiu. Nad kohtuvad paaril ööl ja räägivad ning jalutavad. Tekib kummaline armastuskolmnurk.

Nagu raamatu alapealkiri ütleb, siis tegemist on sentimentaalse romaaniga. Minu jaoks oli veider lugeda sellises ülepaisutatud stiilis lugu. Tol ajal kirjutati natuke teistmoodi kui praegu, aga siiski, see oli natuke liig. No ei istu mulle need pisaratesse purskuvad noormehed. Tegelaste pealiskaudsus ja ülepaisutatud draama ajas mind ausalt öeldes naerma. Pean tunnistama, et raamatu esimene pool ajas une peale, teine pool oli parem. Siis toimus ka tegevust, mitte ainult ei väljendatud oma sisemisi tundeid.

Novembri kokkuvõte

Ma arvasin, et oktoober oli raske. Tuleb välja, et november oli veel raskem. Kuidagi palju aega võttis see lugemine, raamatud ei edenenud nii kiiresti, kuigi novembrisse sattusid mul kõik omamoodi head raamatud. Võib-olla ainult Baskerville’ide koer valmistas pisikese, aga tõesti ainult pisikese pettumuse.

Loetud raamatuid: 8
Loetud lehekülgi: 2473
Kõige paksem raamat: Sarah J. Maas “Varjude kuninganna” (719 lk)
Kõige õhem raamat: Lehte Hainsalu “Olla üheksavägine” (168 lk)

Novembri raamatud

Matthew Walker. Miks me magame: Une ja unenägude vägi (Argo, 2018)

20181127_185551Tõlkinud Triin Olvet
391 lk.

Oi, mul on nii hea meel, et see raamat minu teele sattus. Ma usun, et mu töökaaslastel on juba kõrini, et ma sellest raamatust kogu aeg räägin. Et ma eile lugesin sellest raamatust seda ja toda. Keegi pole mulle muidugi öelnud, et neil on kõrini, aga ma lihtsalt olen vaimustuses sellest. Ma sain siit nii palju teada ja enda peal järele proovida, kas asjad peavad paika. Tundub, et peavad küll.

Millest siis raamat kirjutab? Kõigepealt muidugi sellest, mis asi see uni on ja milleks me seda vajame. Kuidas see, kui hästi või halvasti me magame, mõjutab meie tervist ja mälu. Lisaks veel unenägudest ja miks ei peaks võtma unerohtu. Lõpus on toodud veel abistavad mõtted, kuidas oma und parandada.

Alguses seda raamatut lugema hakates olin päris ära ehmatatud. Ehmatas mind see, et mida vähem inimene magab, seda kehvem on ta mälu ja tõuseb risk erinevatesse haigustesse jääda. Ja noh, minu viimase aja uni on olnud kehvake. Olen tundnud ennast pidevalt väsinuna, juba hommikust alates ja nii õhtuni välja. Nüüd peale selle raamatu lugemist olen püüdnud enda und parandada. Unegraafiku sättimine on natuke raske, sest mul on graafikuga töö, aga peale 7-8 tundi und, on tõesti enesetunne parem. Olen rahulikum ja kõht ei ole kogu aeg tühi, sest nagu raamatust selgub, siis need, kes magavad 6 tundi või vähem, siis neil on suurem näljatunne.

Siit raamatust ma sain nii palju erinevaid asju teada. Näiteks, miks on kasulik sügav uni (NREM-uni) ja REM-uni. Mõlemal on oma funktsioon ning mõlemad on vajalikud. Igatahes soovitan soojalt selle raamatu sisuga tutvuda, see on tõesti kasulik ning andis minule nii palju juurde. Sain palju häid mõtteid, kuidas oma unekvaliteeti parandada.

Eriti soovitan seda lapsevanematele. Autor lahkab põhjalikult, miks on lastele uni nii vahalik. Ja kõigile õppuritele soovitan peale õppimist ennast korralikult välja magada, jääb õpitu paremini meelde. 🙂

Raamat ilmub küll alles detsembris 2018, nii et peate natuke ootama.