Diane Chamberlain. Vaikuse vangis (Ersen, 2018)

vaikuse-vangisTõlkinud Leelo Kaskmann
328 lk.

Nii hea mõnus ja lihtne lugemine vahelduseks. Puhkamise ajaks ideaalne. Laseb ka ajul puhata. Autori kaks eelnevat eesti keelde tõlgitud raamatut on mulle ka meeldinud, nii et suhteliselt kindla peale minek oli see.

Laura Brandoni abikaasa laseb ennast maha, olles samal ajal pisikese tütrega kahekesi kodus. Kui Laura koju jõuab, avastab ta tütre trepi peal karjumas. Alates sellest ajast ei räägi 5-aastane Emma enam sõnagi.

Laura viib Emma terapeudi juurde, kes selgitab välja, et Emma kardab mehi ning talle oleks vaja positiivset eeskuju. Nagu kõigest sellest oleks vähe, suri mõnda aega tagasi Laura isa, kes nõudis, et Laura käiks külas ning hoolitseks ühe hooldekodus elava naise eest. Laura ei tea, kes see naine on ning miks isa talle sellise kummalise kohustuse pani. Enne oma enesetappu nõudis Laura abikaasa, et naine ei täidaks isa viimast soovi.

Raamat oli natuke etteaimatav nagu selline meelelahutuskirjandus kipub olema, aga see ei seganud. Lugeda oli ikka põnev ning huvitav. Autor on kaastundlikult käsitlenud oma tegelaste saatuseid, mis on kohati olnud päris rasked. Siin on erinevaid saladusi ning loomulikult ei puudu ka armastus. Kõik see on ilusas keeles kirja pandud. Hea ajaviitekirjandus, mida sobib lugeda igal ajal. Selle raamatu seltsis puhkasin nii hästi välja, et peale nädalavahetust tööle minnes, oli vajalik salasõna ununenud. 😀

 

 

Advertisements

Mehis Tulk. Kuningas (Varrak, 2018)

Kuningas416 lk.

See raamat on nii öelda “süüdi”, et ma võitsin Varrakult sada raamatut. Raamatu lugemine võttis mul päris kaua aega. Vist isegi kolm nädalavahetust. Nädala sees ei suutnud seda lugeda. See nõudis süvenemist ja tundsin, et tööpäevadel ei jaksa.

Raamat on teine osa sarjast Maa ja taeva mõrsja. Esimese osa pealkiri on “Foogt“(2017). Teises osas jätkub tegevus sealt, kus esimeses pooleli jäi. Saksad on Pöidelt minema löödud ja saarlased ise valitsemise üle võtnud. Samas nad teavad, et ordu ei jäta asja niisama ning valmistuvad nende tasumisretkeks. Ja see retk muidugi tuleb.

Asja teeb keerulisemaks see, et saarlaste vanemad ei ole sugugi ühel nõul, kuidas nad edasi peaksid toimetama. Nii et toimub ka reetmiseid ja sahkerdamisi.

Seekordses osas ajas tegelaste rohkus mul alguses pea sassi. 😀 Esiteks toimub tegevus nii mitmes kohas ja siis paratamatult on tegelasi ka palju. Ja need, kes vähegi meeldima hakkavad, saavad loomulikult surma. Ega sinna polegi vist midagi parata, sest ajastu oli selline, aga kurvastasin ikka.

Esimese osa puhul mulle meeldis väga autori keelekasutus ja teine osa ei jäänud sellele alla. Mulle meeldis lugeda neid lauseid juba kõla poolest. Keeleliselt väga nauditav. Tegevusel ka polnud viga, kõik need erinevad liinid jooksid lõpuks kokku selle ühe põhisündmuse juurde. Kuigi alguses tekitas segadust, et mismoodi mõni tegevuspaik või inimene siia loosse sobitub.

Raamatule peaks tulema ka kolmas osa (ma ei ole päris kindel, äkki on neid rohkemgi). Igatahes on see piirkond minu jaoks olulisel kohal. Ikkagi minu kodukoht. Seal jalutades olen mõelnud palju, et mida need künkad ja nõlvad on ammustel aegadel näinud. Ega keegi ju väga täpselt tea, aga natuke aimu siit ehk saada võib. Igatahes jään järgmist osa ootama, et teada saada, mis saab edasi ellujäänud tegelastest ning nendest, kelle saatus siinses osas selgusetuks jäi.

Holly Seddon. Ära sule silmi (Rahva Raamat, 2018)

ära-sule-silmiTõlkinud Eve Laur
352 lk.

Ma ootasin selle raamatu lugemist väga, sest autori eelmine raamat “Püüa mitte hingata” (2017) meeldis mulle väga. “Ära sule silmi” oli minu jaoks ärritav. Need tegelased ajasid mind vihale.

Raamat jutustab kaksikõdedest Sarah’st ja Robinist. Nad ei ole aastaid teineteisega rääkinud. Robin elab Manchesteris oma korteris täielikus eraldatuses. Ta pole juba mitu aastat väljas käinud ning ei suhtle kellegagi. Ta kardab majast väljuda. Tema päevade sisuks on trenni tegemine ja naabrite jälgimine ning ta magab voodi all.

Sarah’ga on ka kummaline lugu. Mees viskab ta majast välja, ega luba teda enam tütre lähedusse. Sarah ei tea, mida teha ning püüab õde üles otsida, et sepitseda plaani, kuidas oma tütart tagasi saada.

Raamatus on kajastatud nii õdede olevikku kui minevikku, vaheldumisi. Näidatakse, mismoodi kujunes kõik nii nagu praegu on. Minu jaoks ei olnud veenev. Lugesin siiski lõpuni, aga mulle eriti ei meeldinud. Raamat oli põnevikule mitteomaselt aeglase kulgemisega, aga see ei häirinud. Häirisid just need tegelased ja nende mõtteviis. Autor ei kirjutanud kõike päris lahti ka, nii et mõnda asja jäi ümbritsema saladuseloor. Ma ei oska antud raamatut soovitada, sest lugemise ajal tundsin pidevalt, et ma olen ärritunud. Raamatu lõpus sai asi küll selgeks, miks mõned tegelased nii käitusid nagu nad käitusid, aga minu emotsiooni see enam muuta ei suutnud.

Kate Quinn. Alice’i võrgustik (Eesti Raamat, 2018)

Alice'i võrgustikTõlkinud Inna Feldbach
448 lk.

Selle raamatuga juhtus selline huvitav lugu, et alustasin lugemist raamatukogu raamatuga ja lõpetasin juba isikliku raamatu lugemise. Mul oli jälle õnne ning võitsin selle kirjastuselt Eesti Raamat. Suur aitäh selle võidu eest! Raamat on suurepärane.

Tegemist on ajaloolise romaaniga, mis hõlmab Esimest ja Teist maailmasõda. Siin ei ole kajastatud lahinguid, vaid on vaadatud asju naiste vaatevinklist, kes töötasid spioonidena. Põhitähelepanu on Esimesel maailmasõjal. Teine maailmasõda on kahe naise vahel siduvaks sündmuseks.

Peategelasteks on kaks naist. Üks neist on ameeriklanna Charlotte St Clair, kes on 1947. aastal kolledžitüdruk. Ta ei ole ise sõjas käinud, aga tema perekond pole sellest puutumata jäänud. Charlie elu on võtnud katastroofilise pöörde, sest ta ootab last, kuid on vallaline. Tollal ei vaadatud sellele hea pilguga. Ema plaanib temaga minna Šveitsi, et Väike Probleem likvideerida. Charlie ei tea, mida oma Väikese Probleemiga teha. Ta laseb emal ennast Inglismaale vedada. Samas huvitab teda väga tema täditütre Rose’i saatus. Rose elab Prantsusmaal ja peale sõda ei ole temast enam midagi kuulda. Charlie’l on lootus leida ta üles elusana. Nii satub ta Eve Gardineri ukse taha Londonis.

Eve Gardiner oli noor naine, kui ta värvati Esimese maailmasõja ajal spiooniks, kes pidi sakslaste järele nuhkima. Ta saadeti Prantsusmaale, kus teda asus õpetama spioonide kuninganna Lili. Eve sai tööd ühes restoranis, kus sakslased käia armastasid.

Kolmkümmend aastat hiljem on Eve murtud naine, kes veedab oma päevi ennast täis juues. Tal pole alguses plaanigi Charliet aidata, aga siis mainib noor naine ühte nime, mis kõik Eve haavad lahti tõmbab.

Tegevust antakse edasi vaheldumisi nii Charlie kui Eve’i silmade läbi. Charlie tegevus on niiöelda käesolevas ajahetkes aastal 1947 ja Eve’i oma aastal 1915.

Mulle väga meeldis see raamat, mis siis, et kajastab sellist karmi teemat. Alguses lugedes võib see tunduda isegi lõbus, kui lugeda Charlie vaatevinklist ning sellest, kuidas ta oma rasedusega hakkama saab. Aga karm tegelikkus saab meid kätte, kui näidatakse asju Eve pilgu läbi. See oli karm ajastu, mis nõudis vastavat tegutsemist. Raamat oli põnev ning haaras kaasa. Ei tahtnud raamatut käest panna, aga samas pelgasin ka, mis juhtuda võib, sest tajusin, et kõik ei pruugi minna hästi. Suurepärane raamat naisspioonidest ja mida nad pidid taluma.

Raamat on küll ilukirjanduslik, aga osad tegelased on ka päriselt eksisteerinud. Näiteks seesama Alice’i võrgustiku juht. Soovitan lugeda, kellele meeldivad ajaloolised romaanid, põnevus ning tunded. Minule läks raamat hinge ning mul on hea meel, et seda lugesin.

Eno Raud. Ninatark muna (Tammerraamat, 2018)

ninatark-muna62 lk.

Ma eriti lasteraamatuid ei loe. Vahel harva ja siis, kui need sobivad lugemise väljakutsesse. Nii sai kätte võetud ka see raamat.

See oli selline tore jutuke ühest munast, kes oli enda arust teistest targem, parem ja ilusam. Tema ei tahtnud niisama ühe koha peale jääda, vaid tahtis maailma avastada. Nii veeres ta kana juurest minema metsa, kus ta kohtus konna, hiire, siili ja teiste loomade ning lindudega. Ega see liikumine tema loomust ei muutnud. Ta oli ikka ninatark muna ja temal oli alati õigus.

Selline mõnus ja humoorikas lugemine vahelduseks. Eno Raud oma tuntud headuses, lisaks veel vaimustavad Edgar Valteri pildid. Kaanepilt on juba nii tore. Toob muige suule .Minule igatahes meeldis. Ma arvan, et olen seda ka lapsepõlves lugenud, aga sellest on ikka aastaid möödas. Igatahes sobis see praegusesse hetke ideaalselt ning ma usun, et see meeldib ka lastele. Siin on nalja ja naeru, seiklusi ning ka palju õpetlikku.

Barbara Freethy. Pikse küüsis (Ersen, 2018)

pikse-küüsis-pikselöögi-triloogia-2-raamatTõlkinud Ketlin Tamm
288 lk.

Vahelduseks selline kerge ja lihtsam lugemine. Eriti oma peakest kaasa mõtlemisega vaevama ei pea, sest raamat on etteaimatav, aga ajaviiteks sobib selle lugemine küll.

Noor, äsja residentuuri lõpetanud arst Katherine Barrett mõtleb parajasti, kuidas oma eluga edasi minna, kui ta saab oma vennalt TJ-lt kõne, milles too väidab, et teda jälitatakse ning ta plaanib Mehhikosse kaduda.

Katherine ei saa seda asja niisama jätta ning tõttab venda päästma. Selleks peab ta kuidagi Mehhikosse saama ning ta palkab Jake Monroe, et too naise lennukiga kohale viiks. Katherine ja Jake olid kümme aastat tagasi paar ning naine ei oska arvata, kuidas mees tema palvele reageerida võib.

Nad asuvad teele, kuid mõne aja pärast puhkeb torm ning nende lennuk saab välgutabamuse ning nad kukuvad alla. Nad elavad selle üle, kuid peavad sellest eluga pääsemiseks koostööd tegema.

Mulle meeldis sarja esimene osa “Tormi kütkeis” rohkem. Teine osa tundus kuidagi nii naiivne. Lauseehitus oli kuidagi nii lihtlabane. Ma ei tea, kas autor kirjutaski päris nii või on asi ka tõlkijas. Nendel kahel raamatul on erinevad tõlkijad. Muidugi ei saa kõike ka tõlkija kraesse ajada, eks autorgi ole siin natuke jama kirjutanud. Näiteks, vaevalt, et puu süttib paljalt sellest, et sa tikuga ta süütad. Eriti kui eelnevalt on olnud torme, mis on kõik niiskeks teinud. Aga see selleks.

Mulle üldiselt meeldib, kui raamatus esineb müstikat, aga konkreetses raamatus tundus see natuke kunstlik. Muidugi võib-olla, et mu meeleseisund ei olnud selle lugemiseks õige. Sellest hoolimata loodan, et ka sarja kolmas osa eesti keelde tõlgitakse, sest tahaks ju ikkagi teada, kuidas asi lõppeb ja kes need kurjamid siis on.

Soovitan neile, kes otsivad natuke lihtsamat lugemist. Näiteks enne magama minekut on ideaalne lugemine. Aju saab puhata.

Jaanuari kokkuvõte

Jaanuar oli mul seekord tagasihoidlik lugemiskuu. Loetud sain üheksa raamatut. Lootsin natuke rohkem, aga midagi pole teha. Eelmise aasta jaanuariga ei kannata võrdlust välja, siis lugesin 14 raamatut. 😀 Goodreads teatab ka, et olen oma eesmärgist maas, aga võtan seda praegu veel rahulikult. Aasta alles algas ning ei tasu pead norgu lasta.

Kui nüüd selle kuu lugemiselamustest rääkida, siis kõik olid väärt, et neid lugeda. Ei oskagi välja tuua parimat ega halvimat. Oli nii põnevust, midagi hingele ja ka mõistusele. Häirima jäid ainult Jan Stocklassa raamatus olevad vead (raamatu sisu oli väga hea) ja Tom Watkinsi ego.

Loetud raamatuid: 9
Loetud lehekülgi: 3149
Kõige paksem raamat: Sarah J. Maas “Palgamõrvari mõõk” (446 lk)
Kõige õhem raamat: Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv” (270 lk).

jaanuari raamatud