Ann Cleeves. Ronkmust (Varrak, 2016)

ronkmust_kaaned_281x200_bleed4_tf.inddTõlkinud Karin Suursalu
288 lk.

Kuna mul said reisi ajal raamatud läbi loetud, siis mõtlesin, et mida lugemiseks võtta. Selle autori raamatud on mind juba päris pikalt ahvatlenud. Mõtlesin, et ajaviiteks kõlbab vast lugeda küll. Õnneks oli see ELLU-s ka saadaval. Tulemuseks oli see, et ma ei saanud seda raamatut enam käest. Igal vabal momendil haarasin telefoni, et seda edasi lugeda.

Tegemist on “Shetlandi” sarja esimese raamatuga. Nagu sarja nimigi ütleb, siis tegevus toimub Shetlandil. See on üks saar Šotimaa lähedal. Ühel külmal jaanuariõhtul tapetakse teismeline Catherine Ross. Leidjaks on tema naaber Fran Hunter, kes tagasiteel koju märkab ühte värvilaiku lumel.

Juhtumiga hakkab tegelema kohalik inspektor Jimmy Perez. Kohalikud elanikud on kindlad, et süüdi on Magnus Tait, sest mõni aeg tagasi kadus sealt samast 11-aastane Catriona, keda pole siiamaani leitud. Ka Catherine Ross leiti Magnuse maja lähedalt. Magnus Tait on eraklik vanamees, keda kohalikud kardavad. Catrionast keeldub Magnus rääkimast, aga keeldub Catherine’i mõrva omaks võtma. Samas ta ootab, et politsei tuleks ja ta ära viiks.

See oli lihtsalt nii meeldiv ja sümpaatne raamat. Kui seda võib ühe krimiraamatu kohta öelda. Jimmy on lahke ja  meeldiv inimene, kes tunneb kaasa isegi võimalikule mõrvarile. Samas on seal külas kõik inimesed sellised, kes meeldivad või kellele tunned kaasa. Isegi mõrvarile. Raamatu õhkkond on küllaltki sünge. Pealegi on seal kogukond väike ning peaaegu kõik teavad kõigist kõike. Saladusi on raske hoida. Lisaks on parajasti talv, mis tähendab peaaegu kogu aeg pimedat aega, mis lisab asjale vunki juurde.

Kui ma raamatu läbi sain, siis jäi hinge kuidagi tühi tunne, et mis nüüd edasi saab. Õnneks on eesti keeles olemas ka teine osa ning kohe võtsingi selle kätte. Lükates kõik teised lugemist vajavad raamatud tulevikku. Loodan, et seda raamatusarja ka edasi tõlgitakse, sest esimene raamat on tõesti suurepärane. Praeguseks on ilmunud seitse raamatut ja paar lisalugu. Lisaks mulle meeldib nende raamatute kujundus. Selline hall ja natuke sünge. Krimisõbrad on selle sarja vast juba üles leidnud, aga kes ei ole, siis soovitan seda kindlasti lugeda.

 

 

Advertisements

Lembe Mõttus. Minu Okeaania (Petrone Print, 2017)

minu-okeaania-tagasi-kiviaega272 lk

See oli üks väga omamoodi lugemine. Humoorikas. Kaks naist jätavad oma pered Eestisse ja lähevad ise mõneks ajaks reisile. Sellisesse kaugesse piirkonda nagu on Okeaania. Kõigepealt on muidugi sekeldused Austraalia tollis, kus neid ei taheta läbi lasta, sest neil on kaasas suitsuvorstid. Huvitav, miks ei või suitsuvorsti kaasa võtta?

Edasi viib nende teekond Paapua Uus-Guineasse, Saalomoni saartele ja Vanuatule. Nendega juhtub igasugu huvitavaid asju seal reisil. Nad käivad džunglis, snorgeldamas, jõematkal ning tutvuvad kohaliku elu-oluga, mis on meie jaoks ikka nii teistmoodi. Kujutan ette, et see võib väga huvitav olla.

Raamatu lugemise lõpetasin siis, kui ise olin parajasti väikesel reisil. Küll mitte nii eksootilises kohas, aga mõnus oli seda lugeda. Olin parajasti natuke jahedas Riias, kui nemad olid suviselt soojal Tavanipupul ning mõtlesin, et nii väga tahaks sealsamas olla ja ennast kõigest välja lülitada. Seda kirjeldust raamatust lugedes tuli nii elavalt silme ette pilt ilusast sinisest merest ja soojast päikesest jne.

Ühesõnaga, mulle meeldis. Natuke teistmoodi raamat Minu-sarjas, kus kõike ei ole kirjeldatud nii tõsiselt vaid tõesti läbi huumori. Nad julgevad enda ja olukordade üle naerda. Ja see tekitas hea tuju. Keegi soovitas seda lugeda kehval päeval. Tõesti see pani mind muhelema ja tekitas parema tuju. Soovitan soojalt lugeda! Isegi nendel, kes tavaliselt Minu-sarja ei loe.

Ketlin Priilinn. Kas keegi kuuleb mind? (Tänapäev, 2017)

kas-keegi-kuuleb-mind296 lk.

Ma pole siia juba tükk aega midagi postitanud. Kuidagi märkamatult on aeg möödunud, aga nüüd teen selle tasa.

“Kas keegi kuuleb mind?” on Rebecca Lindebergi sarja teine raamat, kus juba esimesest osast (“Enne kui on hilja“) tuttavad tegelased uurivad järjekordseid mõrvu. Seekord kaob noor 17-aastane koolipoiss Stefan. Alguses arvatakse, et tüüp läks lihtsalt kodust minema, aga varsti leitakse metsast tema laip. Teda on päris jõhkralt piinatud. Õige varsti peale seda kaob noormehe isa jäljetult. Jälle kordub sama lugu. Mõne päeva pärast leitakse maantee äärest tema rohkete noahaavadega surnukeha. Ja siis kaob Stefani ema Mona Vaarmann.

Miks oli vaja tappa isa ja poeg? Kellele nad ette jäid? Ja kus on Mona? Nendele küsimustele hakkavadki Rebecca, Anders, Martin ja Maria vastuseid otsima. Lisaks jõuab Rebecca eraelu ootamatusse punkti.

Raamat on kirjutatud sama põnevalt ja huvitavalt nagu eelmine osagi. Väga nauditav oli seda lugeda ja pani mõtlema, et kes siis see mõrvar olla võiks. Pean tunnistama, et ma ei taibanudki seda enne, kui alles raamatu lõpus. Mõnus ajaviide, nii et soovitan lugeda.

Rebecca elus tekkis raamatu lõpus väga huvitav olukord ja siis jäi raamat pooleli. Suur oli minu rõõm, kui nüüd ühel päeval avastasin, et ilmunud on ka kolmas selle sarja raamat. Jään huviga ootama, millal seda lugeda saan.

 

Becky Masterman. Raevuga surmale vastu (Ersen, 2016)

raevuga-surmale-vastuTõlkinud Ann Kuslap
325 lk.

Ma vahel ikka armastan lugeda selliseid lihtsaid põnevikke. Ja üldiselt mulle see Erseni sari ka meeldib. Alguses tundus, et see on natuke lahjem nendest, mida seni selles sarjas lugenud olen, aga mida edasi lugesin, seda huvitavamaks läks.

Peategelaseks on endine FBI agent Brigid Quinn. Brigid on keerulise minevikuga 59-aastane naine, kes FBI-s tegeles seksuaalkuritegudega. Tema viimane juhtum kummitab teda siiani, sest selle uurimisel kadus jäljetult noor agent Jessica.  Nüüd aastaid hiljem saab Brigid ootamatult teada, et Route 66 mõrvar on tabatud ja ta on oma roimad üles tunnistanud. Näitab isegi kahe laiba asukohad kätte.

Juhtumi uurimisega tegeleb Laura Coleman. Laura võtab Brigidiga ühendust, sest ta ei usu, et see on õige Route 66 tapja. Brigid ei taha teda alguses kuuldagi võtta, aga siis rünnatakse järsku teda ennast ja Laura kaob. Brigidit ei võeta enam üldse kuulda ning ta peab üksi selle asja korda ajama. Lisaks enda tekitatud jamadele.

Raamat oli alguses veidi kummaline. Ma ei ole harjunud, et peategelaseks on ligi 60-aastane FBI naisagent, aga sellega harjus õige pea ning raamat läks põnevaks. Selline mõnus meelelahutus.

Novembri kokkuvõte

Need kuud lähevad ikka uskumatult kiiresti. Varsti ongi aasta läbi. November läks minu jaoks tohutu kiirusega ja seda rõõmustavam on, et ma jõudsin siiski päris korralikult selle kuu jooksul lugeda. Kuigi lehekülgede arv jäi sellel kuul küllaltki kesiseks.

Loetud raamatuid: 12
Loetud lehekülgi: 3574
Kõige paksem raamat: Diana Gabaldon “Sügistrummid. 2. raamat” (608 lk)
Kõige õhem raamat: Robert Seethaler “Kogu elu” (120 lk)

Novembri raamatud

Ingrid Eomois. Minu Malta (Petrone Print, 2017)

minu-malta-väike-ja-vägev232 lk.

See on nüüd üks raamat, mida lugejad on pikalt oodanud. Juba tükk aega on nad küsinud, kas Malta kohta on ka, Minu-sarja raamat olemas. Senini on ikka olnud vastuseks, et ei ole veel kirjutatud, aga õnneks on nüüd see lünk täidetud.

Raamatu kaanepilt on nii mõnusalt suvine, et tahaks ise ka olla seal. Raamat on mõnusalt  ja sujuvalt kirjutatud. Autor läks alguses Maltale kolmeks kuuks tööle reisiesindajana. Selle aja jooksul kohtus ta oma tulevase mehega ning läks pärast vahepealset Eestis olekut sinna tagasi.

Autor kirjeldab väga põnevalt Malta ajalugu ja turismiatraktsioone, aga tähelepanuta ei jäeta ka kultuuri ning maltalaste kombeid ning inimesi. Raamatust saab teada, et maltalased on poliitikahuvilised ning neile meeldib valimas käia. Samuti kirjeldatakse seda vähest loodust, mis riigis on. Sain üllatusega teada, et Maltal ei ole metsi, mägesid, järvi ega jõgesid ning linnainimesi on pea 95%. Hoolimata sellest, et metsi pole, kasvab riigis mitmeid erinevaid taimi.

Raamatust selguvad Malta kohta huvitavad faktid. Näiteks oli kuni 2011. aastani keelatud abielulahutus. See oli minu jaoks küll paras üllatus, et ühes Euroopa riigis on lahutus keelatud. 2011. aastal on Maltas lahutusreferendum. Ja see on ikka hämmastav, milliseid sõnu kampaanias kasutati.

Kallis proua Eomois… hääletage perekonna tuleviku poolt ja öelge abielulahutusele kindel ei… Kui Maltal peaks lahutus seadustatama, siis jätab teie mees teid suure tõenäosusega maha ja läheb pere juurest teise naise juurde. (lk 136)

Raamatus on piisavalt nii Maltast kui maltalastest ja autori enda elust seal. Ta on Maltal õppinud mitut eriala, näiteks giidindust, millest annab aimu ka raamatu kirjutamisstiil. Seda on mõnus lugeda ning Maltast saab suurepärase ülevaate. Minule meeldis. Soovitan lugeda!

Sherri Smith. Leia mind üles (Päikese Kirjastus, 2017)

leia-mind-üles

Tõlkinud: Raili Puskar
382 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.