Becky Masterman. Raevuga surmale vastu (Ersen, 2016)

raevuga-surmale-vastuTõlkinud Ann Kuslap
325 lk.

Ma vahel ikka armastan lugeda selliseid lihtsaid põnevikke. Ja üldiselt mulle see Erseni sari ka meeldib. Alguses tundus, et see on natuke lahjem nendest, mida seni selles sarjas lugenud olen, aga mida edasi lugesin, seda huvitavamaks läks.

Peategelaseks on endine FBI agent Brigid Quinn. Brigid on keerulise minevikuga 59-aastane naine, kes FBI-s tegeles seksuaalkuritegudega. Tema viimane juhtum kummitab teda siiani, sest selle uurimisel kadus jäljetult noor agent Jessica.  Nüüd aastaid hiljem saab Brigid ootamatult teada, et Route 66 mõrvar on tabatud ja ta on oma roimad üles tunnistanud. Näitab isegi kahe laiba asukohad kätte.

Juhtumi uurimisega tegeleb Laura Coleman. Laura võtab Brigidiga ühendust, sest ta ei usu, et see on õige Route 66 tapja. Brigid ei taha teda alguses kuuldagi võtta, aga siis rünnatakse järsku teda ennast ja Laura kaob. Brigidit ei võeta enam üldse kuulda ning ta peab üksi selle asja korda ajama. Lisaks enda tekitatud jamadele.

Raamat oli alguses veidi kummaline. Ma ei ole harjunud, et peategelaseks on ligi 60-aastane FBI naisagent, aga sellega harjus õige pea ning raamat läks põnevaks. Selline mõnus meelelahutus.

Advertisements

Sherri Smith. Leia mind üles (Päikese Kirjastus, 2017)

leia-mind-üles

Tõlkinud: Raili Puskar
382 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

Riley Sager. Viimased tüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

viimased-tüdrukudTõlkinud Marge Paal
383 lk.

Tahtsin nädalavahetuseks midagi põnevat ja kiiret, enne kui asun Gabaldoni “Sügistrummide” kallale. Kahjuks raamat nii kiiresti ei edenenud kui lootsin. Algus oli kuidagi vaevaline, ei haaranud eriti kaasa.

Loo keskmes on Quincy Carpenter, kes kuulub Viimaste Tüdrukute hulka. See tähendab, et kümme aastat tagasi pääses ta ainsana elusana rünnakust, kus hukkusid tema viis sõpra. Quincy oli sellest tookord nii traumeeritud, et ta ei mäleta juhtunust peaaegu mitte midagi. Kümme aastat hiljem ei mäleta ta endiselt selle öö olulisi sündmuseid.

Ta ei ole ainuke tüdruk, kes viimaste klubisse kuulub. Sinna kuuluvad veel Lisa Milner ja Samantha Boyd, kes on üle elanud samalaadsed rünnakud. Ühel päeval sooritab Lisa väidetavalt enesetapu ning Sam ilmub Quincy uksele ja algavad ootamatud sündmused. Mis siis ikkagi juhtus kümme aastat tagasi seal Männimajakeses? On aeg tõde teada saada.

Selle raamatu puhul kehtib ütlus, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Algus oli üsna igav, lõpp oli juba parem. Oli seda põnevust ja pinevust, mis mulle psühholoogiliste põnevike juures meeldib. Lõpp oli küll veidi liiga kiiksuga minu arvates, aga kokkuvõtteks andis see sellise keskpärase raamatu.

Mul on väga hea meel, et on olemas Päikese Kirjastus, kes tõlgib üldiselt väga häid raamatuid. Pole siis ime, et vahel satub nende sekka ka selline, mis mulle muljet ei avalda. Psühholoogiliste põnevike austajatele peaks see siiski vast meeldima, kui natuke segasevõitu algusest üle saada. 2017. aasta parim raamat (nagu esikaanel kirjas) see küll pole, aga lugeda kõlbab.

Kate Atkinson. Lõpetamata juhtumid (Ersen, 2017)

lõpetamata-juhtumidTõlkinud Kati Karu
311 lk.

See on üks äärmiselt kummaline raamat. Väga väga kummaline. Tekitas minus totaalse hämmingu. Ma tegelikult mõtlesin vahepeal pooleli jätta, aga millegipärast lugesin siiski edasi. Tegu peaks olema põnevuromaaniga, aga eriti põnev ta ei olnud. Pigem selline lihtsalt krimi.

Siin on kolm erinevat juhtumit. Esimene juhtus aastal 1970, kui kadunuks jäi 3-aastane Olivia. Teine juhtus aastal 1994, kui tapeti näiliselt põhjuseta 18-aastane Laura ning kolmas leidis aset 1979. aastal, kui Michelle tappis oma abikaasa Keithi. Nii ja nüüd jõuame raamatu tänapäeva, mis on 2004. aastal. Kõigist kolmest juhtumist on omajagu aega möödas, kui neid asub uurima eradetektiiv Jackson Brodie.

Uurima on isegi liiga palju öeldud. Tegelikult arvab Brodie, et ta ei leia nende kohta nagunii midagi uut. Pealegi mulle tundus ta natuke laisavõitu, aga samas heasüdamlik. Niisiis, ta võtab ikkagi tööotsad vastu, kui nendega seotud inimesed tema abi paluma tulevad. Igatahes ta ei teeks nagu suurt midagi ja lõpus siiski leiavad need mingisuguse lahenduse. Mulle tundus, et kuidagi lihtsalt jõudis info Brodie’ni.

Lisaks maadleb Brodie siin veel oma eraeluga, mis on üsna sassis. Nagu sellest veel vähe oleks, siis keegi püüab teda järjepidevalt tappa.

See on üks kummalisemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Tegelased on ikka väga omamoodi ja markantsed. Näiteks Amanda. Ta on umbes 45-aastane (ma enam ei mäleta, kas see oli raamatus kirjas ka) ja iseloomult selline nagu ora oleks teatud kohas. Tal on õde Julia, kes on tema vastand, rõõmus ja energiline. Nad kaklevad pidevalt. Siis on seal veel paks ja heasüdamlik Theo, üks kodutu plika, üks hirmus vana proua, kellel on hunnik kasse ja Caroline, kes ei salli oma abikaasa lapsi esimesest abielust.

Kohati oli raamat hulluksajavalt igav, nii et tõesti mõtlesin pooleli jätta. Ma enam ei saagi aru, miks ma seda ei teinud. Ju mind siis midagi ikka köitis. Suurt kärtsu ja mürtsu raamatus ei olnud, aga need situatsioonid, mis siin aset leiavad on sageli ikka väga koomilised. Omapärased võrdlused ja mõtted. Näiteks mõtleb Amelia, kas ta oleks nõus seksima koeraga, kui seda oleks vaja Julia elu päästmiseks. Olgu öeldud, et ta ei salli eriti Juliat. Või see, milliste sõnadega Caroline mõtleb oma abikaasa lastest. Kohutav, aga samas ajab muigama.

Selle raamatuga oli mul veel see probleem, et osad tegelased ei tahtnud meelde jääda. Kirjutab lõpus ühest tegelasest ja ma ei suutnud meenutada, kes too selline oli 😀

Jackson Brodie’st on veel kolm raamatut. Ma ei tea, kas ma olen valmis järgmiseid lugema. Lihtsalt nii veider kogemus selle raamatuga.

Tess Gerritsen. Tulega mängides (Ersen, 2017)

tulega-mängidesTõlkinud Marge Paal
272 lk.

Jällegi üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, aga teema oli raske. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat lugu. Esimene on Lorenzo lugu minevikus ja teine Julia lugu tänapäevas.

Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhuslikult ühest Rooma antiigipoest ühe muusikapala, mis teda jäägitult lummab. Seda muusikapala võikski pidada üheks selle raamatu peategelaseks, sest selle ümber lugu keerlebki. Selle valsi nimeks on Incendio ja see on loodud 1944. aastal. Autoriks Lorenzo Todesco.

Julia hakkab ajama selle loo jälgi, sest pala näib põhjustavat tema elus kaost. Tundub, et see muudab tema 3-aastase tütre vägivaldseks. Lisaks selgub veel, et ühele perekonnale ei meeldi, et Julia ajaloos tuhnib. Lugu tundub natuke uskumatu, aga lõpuks selgub, mis asjaolud selle taga olid. Siiski on minu meeles lõpus ka natuke müstikat.

Ühest küljest oli raamat põnev ja teisalt oli see nii kurb. Lugesin ja lihtsalt pisarad jooksid. Ma olen üsna läbi raputatud, nii et ei leia eriti sõnu, et seda teost kirjeldada. Ja võib-olla ei olegi vaja. Seda peab ise lugema. Raamatul on ajalooline taust ka olemas, millest autor raamatu järelsõnas kirjutab. Soovitan lugeda!

Melinda Leigh. Valusad saladused (Ersen, 2017)

valusad-saladusedTõlkinud Ülle Jälle
319 lk

November algas igatahes põnevuse lainel. Tahtsin lugeda midagi kergemat ning mis edeneks kiiresti. Õnneks valisin õige raamatu.

Raamatu sündmused saavad alguse, kui tapetakse Kate ja Lee Barrett. Kate oli laste iluuisutamise treener ja Lee advokaat. Esmapilgul tundub nagu see oleks olnud rööv, aga siis hakkavad selguma häirivad asjaolud.

Nende surmast teatatakse Lee vennale Grant Barrettile, kes on parajasti Afganistanis lähetuses. Grant on sõjaväelane. Peale teate saamist naaseb ta koju, et hoolitseda vennalaste Carsoni ja Faithi eest.

Vennalapsi aitab hoida nende naabritüdruk Julia. Ühel õhtul aga ähvardatakse Julia ema Ellie’t, et ta otsiks üles ühe Lee juhtumi kausta. Kui ta seda ei tee, siis ähvardatakse tappa tema tütar ja vanaema. Ainuke probleem on, et seda kausta ei ole kusagil.

Selline mõnus pingeline lugemine oli. Siin on nii tapmist ja ähvardamist, aga samas ka armastust ja ilusaid hetki. Tapmisega sai palgamõrvar küll suurepäraselt hakkama, aga muu ei õnnestunud tal üldse. See oli lausa koomiline kui viltu tal ikka vedas. Mõrvarit ei arvanud mina küll ära. Soovitan lugeda, kes vajavad mõnusat ajaviite lugemist.

Tegemist on sarja esimese raamatuga, mida oli lugedes ka aimata. Loodan, et tõlgitakse ka ülejäänud kaks osa ära.

Peter Swanson. Mõrva väärt (Päikese Kirjastus, 2016)

mõrva-väärtTõlkinud Eva Nooni
317 lk.

Lugesin mõnda aega tagasi autori teist eesti keelde tõlgitud raamatut “Kõik tema hirmud” (Päikese Kirjastus, 2017) ja see oli suurepärane. Nii otsustasin ka tema esimese eesti keelde tõlgitud raamatu läbi lugeda ja ei kahetse. Lihtsalt nii põnev on, et kõik muu elu jätaks tahaplaanile ja lihtsalt loeks kuni raamat läbi.

Raamatul on sobiv pealkiri, sest praktiliselt kõik tegelased siin on mõrva väärt, võta üks ja viska teist. Londonist Bostonisse lennates kohtub Ted Severson lennukis ilusa punapea Lilyga, kellega nad jäävad jutustama. Nad jõuavad oma jutuajamisega sinnamaani, kus Ted tunnistab, et tahab oma naise ära tappa. Suur on aga mehe üllatus, kui Lily ütleb, et seda saab korraldada.

Lilyl on omamoodi õiglustunne. Ta nimelt arvab, et osad inimesed ei väärigi elu. Selle otsustab nende inimeste käitumine. Nii nad kahekesi hakkavad otsima viise, kuidas Tedi naine Miranda kõrvaldada, et Ted saaks temast lahti.

Tegemist on ääretult põneva ja üllatava raamatuga. Siin on nii palju üllatavaid pöördeid ja ootamatusi ning ootamatul kombel ma leidsin ennast mõrvarile kaasa elamast. Lõppu ma küll suutsin natuke aimata, aga see ei muutnud mu lugemiselamust kehvemaks. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad põnevust ja psühholoogist kassi-hiire mängu.  Peter Swanson lihtsalt oskab üllatada ja ma väga väga väga ootan, et see üks, mis tal veel ilmunud ka eesti keelde tõlgitakse. Tal peaks järgmisel aastal ilmuma uus raamat ja loodan sedagi eesti keeles lugeda.