Michael Robotham. Ema saladus (Petrone Print, 2019)

ema saladusTõlkinud Kadri Pettai
376 lk

Kuna mu tuju ei olnud peale eelmise raamatu lõpetamist just kiita, siis seekord valisin meeleoluga sobivama raamatu.

Agatha arvates on Meghan Shaughnessy’l ideaalne elu. Tal on armastav ja hästi teeniv abikaasa, kaks toredat last ning ta ootab kolmandat. Nii ta siis jälgib kaugelt Meghani head elu. Agatha ise töötab poes. On veidras suhtes mereväes teeniva mehega ning ootab samuti last.

Need kaks naist on väga erineva tausta ja eluga. Ühendavaks asjaoluks on emadus. Lisaks sellele on kummalgi naisel oma saladused. Saladused, mis välja tulles võivad nende elu rikkuda.

Raamatu tegevus ongi edasi antud vaheldumisi nende kahe naise kaudu. Alguses oli raamatu tempo natuke aeglasevõitu. Küll ma mõtlesin, mis selle raamatu mõte on ja siis hakkas juhtuma igasuguseid asju. Juba Agatha juttu lugedes võis aru saada, et midagi on natuke valesti. See, mis järgnes oli kohutav, aga muidugi hästi kirjutatud. Põnevus säilis kuni lõpuni.

Mul oli mõlemast naisest kahju. Eriti Agathast. Seda, mida ta pidi läbi elama ei sooviks kellelegi. Kahjuks keegi ei hoolinud sellest. Samas see, mis ta ise tegi, oli ka kohutav ning seda ei õigusta miski. Tegemist on tõeliselt huvitava psühholoogilise romaaniga. Kellel see lugemata, siis soovitan lugeda.

Angela Marsons. Julmad mängud (Pegasus, 2018)

Julmad mängudTõlkinud Marge Paal
378 lk

See on Kim Stone’i sarja teine raamat. Õnneks on mul mitu selle sarja raamatut veel lugeda, sest ka teine osa oli päris põnev.

Seekord uurib Kim Stone mitut juhtumit. Pooleli on uurimine lapsepilastaja üle, kui tema meeskond kutsutakse uurima jõhkrat pussitamist. Selgub, et tapetud on süüdimõistetud vägistaja. Tapja tabatakse küll õige pea, aga Kim Stone’i tähelepanu on püüdnud juba üks kahtlaste katsetega tegelev psühholoog. See tundub uskumatuna, et üks psühholooh võiks nii käituda, aga Kim Stone usaldab oma instinkte ning asub vaikselt seda asja uurima. Nii algab nende kahe kassi-hiire mäng.

See oli päris põnev lugemine, aga mitte nii põnev kui esimene. Sellest hoolimata mulle meeldis ja ma loen ka järgnevad osad läbi. Mulle meeldis, et keskenduti rohkem Kim Stone’i lapsepõlvele ja tundub, et ta vaikselt hakkab sellest traumast paranema.  Kellel veel lugemata, siis soovitan seda lugeda, aga alustada ikka esimesest osast (“Vaikne karje“).

Cecilia Ekbäck. Hunditalv (Varrak, 2017)

hunditalvTõlkinud Jaana Peterson
365 lk

Selle raamatu suhtes mul ei olnud mingeid erilisi ootuseid. Võib-olla see oligi hea, sest raamat ei valmistanud pettumust. Alguses kulus küll sisse elamiseks aega, aga pärast oli raske seda käest panna.

Tegevus toimub 1717. aastal Rootsi Lapimaal. Maija kolib koos abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga Soomest Rootsi Lapimaale. Nad loodavad alustada seal uut elu ning mineviku selja taha jätta.

Ühel hetkel leiab Frederika kitsi karjatades ühe mehe surnukeha. Alguses aetakse asi huntide süüks, aga peagi saadakse ikkagi aru, et selle taga pidi olema inimene. Samas ei tunne selle mehe surma vastu keegi erilist huvi. Ainult uus kirikuõpetaja koos Maijaga püüavad asja lahedada. Sellest ei ole puutumata ka surnukeha leidja Frederika, keda see sündmus jääb kummitama.

Algus oli tõesti aeglane ja ma mõtlesin, et see jääbki nii. Autor ehitas rahulikult üles loo tausta ja atmosfääri. Ma suutsin sinna sisse elada- põhjamaiselt külm ja karge, aga samas ka pime, masendav ning nõiduslik. Tegelikult sobis siia väga hästi, et mõrva uurimine edenes aeglaselt. Mõrvarit ma ära arvata ei suutnud ja need pöörded siin olid üllatavad. Kõik see kokku – rahutuks tegev atmosfäär, karmid tegelaskujud ja maagia – andis lõpuks suurepärase tulemuse. Mul oli tõesti raske raamatut käest panna. Mulle meeldis see, et nö mõrva uurijad ei olnud tegelikult mingid uurijad. Igatahes mina soovitan.

Lars Kepler. Mänguväljak (Pegasus, 2016)

MänguväljakTõlkinud Maiu Elken
317 lk

Minu esimene tutvus Kepleriga. Ilmselt jääb see pikaks ajaks ka viimaseks tutvumiseks temaga. No ei olnud see minu raamat.

Jasmin Pascal-Anderson on sõjaväelane, leitnant. Ta sai Kosovos haavata. Ta süda seiskus natukeseks ajaks ning selle aja jooksul jõuab naine ühte vägivaldsesse sadamalinna. Arstide arvates on tal aga hoopiski posttraumaatiline psüühikahäire, mida ravima hakatakse.

Aeg läheb mööda. Jasmin elab oma elu. Talle sünnib poeg, kelle nimeks saab Dante. Kui Dante on viie aastane, siis nad satuvad autoõnnetusse ning Dantet on vaja opereerida. Selleks peavad arstid korraks ta südame seisma panema. Jasmin mõistab, et Dantel on vaja abi, et sadamalinnas ellu jääda ning järgneb pojale sinna.

Peaks olema põnev lugemine, aga mina ei suutnud kuidagi sinna sisse elada. Alatasa avastasin, et peale natukest aega lugemist panin raamatu kõrvale ja võtsin teise. Ja mida rohkem ma seda lugesin, seda vägivaldsemaks ja verisemaks läks. Minu jaoks oli selles raamatus liiga palju julmust. Eriti laste vastu. Lõpp oli küll põnevam, et kuidas nad sellest olukorrast välja tulevad, kui tulevad, aga kahjuks see siiski üldmuljet ei parandanud.  Minu jaoks tundus see põnevus ja tegevus siin liiga punnitatud.

Ruth Ware. Luku taga (Helios Kirjastus, 2019)

Luku tagaTõlkinud Pilleke Laarmann
315 lk.

Aitäh Heliosele selle raamatu eest. Ma alati ootan, millal saan Ruth Ware raamatuid lugeda. Osad tema raamatutest on meeldinud, osad mitte, aga alati ootan huviga uut. “Luku taga” liigitub nende hulka, mis mulle väga meeldivad.

Rowan satub juhuslikult ideaalse töökuulutse peale. Nelja lapsega pere otsib lapsehoidjat Šotimaale üksildases kohas asuvasse majja. See pakkumine on lihtsalt liiga hea palga ja majutusega. Rowanil on ideaalne CV ja soovituskirjad ning ta saab selle töökoha. Tundub ju ideaalne.

Elukohaks on luksuslik nutimaja, mis asub imelisel Šoti mägismaal. See on Rowanile alguses harjumatu, aga noh mis seal ikka. Esimesel päeval kipub kõik juba kiiva kiskuma. Ta lohutab ennast sellega, et nii tema kui lapsed vajavad harjumiseks aega, aga asi läheb ainult hullemaks. Ta ei saa öösiti seal majas magada. Ühel ööl lõppeb aga kõik mõrvaga ning Rowan lõpetab vanglas.

Oo, see oli põnev. Ma taltsutasin oma uudishimu ning isegi ei piilunud lõppu ära, nagu ma tavaliselt teen. Raske oli seda raamatut käest panna. Elasin Rowanile kaasa, kuigi ta kohati ei meeldinud mulle ning ta käitumine oli arusaamatu. Rowan on paberitega lapsehoidja, töötas enne lasteaias, aga ometi läheb nii lihtsalt lastega närvi. Raamatusse see muidugi sobis, lisas atmosfääri pingelisust. Seda pinevust ja närvilisust oli siin palju. Õhtul ja öösel lugedes oli muidugi natuke kõhe tunne sees, kui kummalisi hääli kuulsin. Õnneks minu und see ei seganud. 😀 Lõpplahendus oli minu jaoks täiesti ootamatu. Soovitan lugeda!

Mulle meeldis väga ka raamatu kaanekujundus.

Tana French. Peegelpilt (Päikese Kirjastus, 2019)

peegelpiltTõlkinud Bibi Raid
624 lk.

Ma mäletan, et selle sarja esimene osa ei meeldinud mulle eriti. Ei sobinud mulle autori stiil ega peategelane ja tookord, kui seda lugesin, tundus igav. Ma alguses ei plaaninud teist osa kätte võttagi. Mis mind siis ümber mõtlema pani? Esiteks üks kolleeg, kes oli õhinas selle raamatu saabumisest ja teiseks ma vaatasin, et peategelane on seekord teine. See sai otsustavaks.

Seekordseks peategelaseks on Cassie Maddox. Ta on peale rasket juhtumit Dublini mõrvarühmast lahkunud ning töötab koduvägivallaga tegelevas üksuses. Ta ei tunne mõrvarühmas töötamisest puudust. Kuni ühel hetkel tuleb mõrvarühmast kõne ja ta kutsutakse sündmuspaigale. Seal saab ta teada, et mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Lisaks selgub, et tema nimi on Alexandra Madison. See on nimi, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.

Politsei hakkab mõrvarit otsima, ülesande teeb raskemaks see, et surnud naise tõelist identiteeti on raske välja selgitada. Nii tuleb Cassie endine ülemus suurepärasele mõttele, et Cassie võiks astuda Lexie asemele. Teeselda, et ta ei saanud surma, vaid kõigest haavata ning oli vahepeal koomas. Nimelt elas Lexie koos oma sõpradega. See oli natuke nagu kommuuni moodi elu. Sõpruskonna moodustasid kaks naist ja kolm meest – Lexie, Abby, Daniel, Justin ja Rafe. Nad hoiavad kokku ja välismaailmaga eriti ei suhtle. Politsei tajub, et nad varjavad midagi, aga neil pole õnnestunud neid murda.

See oli palju parem, kui sarja esimene osa. Esiteks kõik see põnevus, kuidas Cassie saab hakkama Lexie’na. Teiseks, kuidas need inimesed mõjutavad Cassiet inimesena ja uurijana. Kõik see psühholoogiline pinge on siin väga hästi tajutav. Ja muidugi lõpplahendus on omamoodi. Ma ei saaks öelda, et see mulle väga meeldiks, aga ma saan mõnes mõttes vist aru, miks autor just nii tegi. Üldiselt on lugejale jäetud päris palju mõtlemisruumi, et mis siis lõpuks ikkagi juhtus. See on raamat nendele lugejatele, kes armastavad põnevat kassi-hiire mängu tõeline maiuspala.

David Lagercrantz. Tüdruk, kes peab surema (Varrak, 2019)

Tüdruk, kes peab suremaTõlkinud Kadri Papp
320 lk

Raamatu lõpetasin küll juba teisipäeval, aga kohe üldse pole kirjutamiseni jõudnud. Nüüd siis parandan selle vea.

Mul oli väga hea meel, kui nägin kevadel, et see raamat augustis ilmumas on ja nii see raamat enda raamaturiiulisse soetatud saigi. Eelnevad osad ka kõik kenasti riiulis olemas.

Asusin õhinaga seda raamatut lugema, samas väike kurbusenoodike oli ka sees, et ikkagi viimane osa. Sellest on küll kahju, sest tegemist on ühe suurepärase sarjaga.

Ühest Stockholmi pargist leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Kes ta on ja kust ta tuli, seda ei tea  keegi. Politseil ei õnnestu tema isikut kindlaks teha. Ainus niidiots on see, et tema kalli jope taskust leitakse Mikael Blomkvisti telefoninumber. Mikael ei ole üldse huvitatud sellega tegelema. Tema ei tea, kes see kodutu oli ja  miks tal oli seljas kallis jope ning selle taskus tema number. Mikael on natuke tülpinud ja soovib hoopis puhata. Lugu aga ei anna talle ikkagi rahu, nii et ta asub uurima, mis värk selle mehe surma taga on.

Raamatu teise liini keskmes on muidugi Lisbeth Salander, kes on riigist lahkunud ning siirdunud Moskvasse oma õe jälgi ajama, et teda lõplikult hävitada. Kõik ei lähe aga päris nii nagu Lisbeth lootis.

See oli mõnus ja kiire lugemine. Seekord oli tegevus natuke jõhkram kui eelmises osas, aga selle eest oli põnev. Tõesti nii põnev, et ei saanud käest panna ning tuli lugeda ka uneajast. See raamat on kõigile põnevuseaustajatele. Ma usun, et kes sarja eelmised osad on läbi lugenud, loevad kindlasti läbi ka selle. Mina igatahes soovitan.