Holly Seddon. Ära sule silmi (Rahva Raamat, 2018)

ära-sule-silmiTõlkinud Eve Laur
352 lk.

Ma ootasin selle raamatu lugemist väga, sest autori eelmine raamat “Püüa mitte hingata” (2017) meeldis mulle väga. “Ära sule silmi” oli minu jaoks ärritav. Need tegelased ajasid mind vihale.

Raamat jutustab kaksikõdedest Sarah’st ja Robinist. Nad ei ole aastaid teineteisega rääkinud. Robin elab Manchesteris oma korteris täielikus eraldatuses. Ta pole juba mitu aastat väljas käinud ning ei suhtle kellegagi. Ta kardab majast väljuda. Tema päevade sisuks on trenni tegemine ja naabrite jälgimine ning ta magab voodi all.

Sarah’ga on ka kummaline lugu. Mees viskab ta majast välja, ega luba teda enam tütre lähedusse. Sarah ei tea, mida teha ning püüab õde üles otsida, et sepitseda plaani, kuidas oma tütart tagasi saada.

Raamatus on kajastatud nii õdede olevikku kui minevikku, vaheldumisi. Näidatakse, mismoodi kujunes kõik nii nagu praegu on. Minu jaoks ei olnud veenev. Lugesin siiski lõpuni, aga mulle eriti ei meeldinud. Raamat oli põnevikule mitteomaselt aeglase kulgemisega, aga see ei häirinud. Häirisid just need tegelased ja nende mõtteviis. Autor ei kirjutanud kõike päris lahti ka, nii et mõnda asja jäi ümbritsema saladuseloor. Ma ei oska antud raamatut soovitada, sest lugemise ajal tundsin pidevalt, et ma olen ärritunud. Raamatu lõpus sai asi küll selgeks, miks mõned tegelased nii käitusid nagu nad käitusid, aga minu emotsiooni see enam muuta ei suutnud.

Advertisements

Kate Quinn. Alice’i võrgustik (Eesti Raamat, 2018)

Alice'i võrgustikTõlkinud Inna Feldbach
448 lk.

Selle raamatuga juhtus selline huvitav lugu, et alustasin lugemist raamatukogu raamatuga ja lõpetasin juba isikliku raamatu lugemise. Mul oli jälle õnne ning võitsin selle kirjastuselt Eesti Raamat. Suur aitäh selle võidu eest! Raamat on suurepärane.

Tegemist on ajaloolise romaaniga, mis hõlmab Esimest ja Teist maailmasõda. Siin ei ole kajastatud lahinguid, vaid on vaadatud asju naiste vaatevinklist, kes töötasid spioonidena. Põhitähelepanu on Esimesel maailmasõjal. Teine maailmasõda on kahe naise vahel siduvaks sündmuseks.

Peategelasteks on kaks naist. Üks neist on ameeriklanna Charlotte St Clair, kes on 1947. aastal kolledžitüdruk. Ta ei ole ise sõjas käinud, aga tema perekond pole sellest puutumata jäänud. Charlie elu on võtnud katastroofilise pöörde, sest ta ootab last, kuid on vallaline. Tollal ei vaadatud sellele hea pilguga. Ema plaanib temaga minna Šveitsi, et Väike Probleem likvideerida. Charlie ei tea, mida oma Väikese Probleemiga teha. Ta laseb emal ennast Inglismaale vedada. Samas huvitab teda väga tema täditütre Rose’i saatus. Rose elab Prantsusmaal ja peale sõda ei ole temast enam midagi kuulda. Charlie’l on lootus leida ta üles elusana. Nii satub ta Eve Gardineri ukse taha Londonis.

Eve Gardiner oli noor naine, kui ta värvati Esimese maailmasõja ajal spiooniks, kes pidi sakslaste järele nuhkima. Ta saadeti Prantsusmaale, kus teda asus õpetama spioonide kuninganna Lili. Eve sai tööd ühes restoranis, kus sakslased käia armastasid.

Kolmkümmend aastat hiljem on Eve murtud naine, kes veedab oma päevi ennast täis juues. Tal pole alguses plaanigi Charliet aidata, aga siis mainib noor naine ühte nime, mis kõik Eve haavad lahti tõmbab.

Tegevust antakse edasi vaheldumisi nii Charlie kui Eve’i silmade läbi. Charlie tegevus on niiöelda käesolevas ajahetkes aastal 1947 ja Eve’i oma aastal 1915.

Mulle väga meeldis see raamat, mis siis, et kajastab sellist karmi teemat. Alguses lugedes võib see tunduda isegi lõbus, kui lugeda Charlie vaatevinklist ning sellest, kuidas ta oma rasedusega hakkama saab. Aga karm tegelikkus saab meid kätte, kui näidatakse asju Eve pilgu läbi. See oli karm ajastu, mis nõudis vastavat tegutsemist. Raamat oli põnev ning haaras kaasa. Ei tahtnud raamatut käest panna, aga samas pelgasin ka, mis juhtuda võib, sest tajusin, et kõik ei pruugi minna hästi. Suurepärane raamat naisspioonidest ja mida nad pidid taluma.

Raamat on küll ilukirjanduslik, aga osad tegelased on ka päriselt eksisteerinud. Näiteks seesama Alice’i võrgustiku juht. Soovitan lugeda, kellele meeldivad ajaloolised romaanid, põnevus ning tunded. Minule läks raamat hinge ning mul on hea meel, et seda lugesin.

Barbara Freethy. Pikse küüsis (Ersen, 2018)

pikse-küüsis-pikselöögi-triloogia-2-raamatTõlkinud Ketlin Tamm
288 lk.

Vahelduseks selline kerge ja lihtsam lugemine. Eriti oma peakest kaasa mõtlemisega vaevama ei pea, sest raamat on etteaimatav, aga ajaviiteks sobib selle lugemine küll.

Noor, äsja residentuuri lõpetanud arst Katherine Barrett mõtleb parajasti, kuidas oma eluga edasi minna, kui ta saab oma vennalt TJ-lt kõne, milles too väidab, et teda jälitatakse ning ta plaanib Mehhikosse kaduda.

Katherine ei saa seda asja niisama jätta ning tõttab venda päästma. Selleks peab ta kuidagi Mehhikosse saama ning ta palkab Jake Monroe, et too naise lennukiga kohale viiks. Katherine ja Jake olid kümme aastat tagasi paar ning naine ei oska arvata, kuidas mees tema palvele reageerida võib.

Nad asuvad teele, kuid mõne aja pärast puhkeb torm ning nende lennuk saab välgutabamuse ning nad kukuvad alla. Nad elavad selle üle, kuid peavad sellest eluga pääsemiseks koostööd tegema.

Mulle meeldis sarja esimene osa “Tormi kütkeis” rohkem. Teine osa tundus kuidagi nii naiivne. Lauseehitus oli kuidagi nii lihtlabane. Ma ei tea, kas autor kirjutaski päris nii või on asi ka tõlkijas. Nendel kahel raamatul on erinevad tõlkijad. Muidugi ei saa kõike ka tõlkija kraesse ajada, eks autorgi ole siin natuke jama kirjutanud. Näiteks, vaevalt, et puu süttib paljalt sellest, et sa tikuga ta süütad. Eriti kui eelnevalt on olnud torme, mis on kõik niiskeks teinud. Aga see selleks.

Mulle üldiselt meeldib, kui raamatus esineb müstikat, aga konkreetses raamatus tundus see natuke kunstlik. Muidugi võib-olla, et mu meeleseisund ei olnud selle lugemiseks õige. Sellest hoolimata loodan, et ka sarja kolmas osa eesti keelde tõlgitakse, sest tahaks ju ikkagi teada, kuidas asi lõppeb ja kes need kurjamid siis on.

Soovitan neile, kes otsivad natuke lihtsamat lugemist. Näiteks enne magama minekut on ideaalne lugemine. Aju saab puhata.

Laura Griffin. Andestamatud kuriteod (Ersen, 2018)

andestamatud-kuriteodTõlkinud Ülle Jälle
312 lk

Mu pühadeaegne lugemine kipub olema selline sünge. Ka see raamat pole erand.

Mia Voss töötab Delphi keskuses DNA analüüsijana, et kurjategijad trellide taha saata. Tal on olnud kehv päev, kui ta otsustab minna poodi. Kahjuks on hullem veel ees, sest teda röövitakse. Alguses peetakse seda juhuslikuks teoks, aga mida aeg edasi, seda enam selgub, et keegi on Mia Vossi sihikule võtnud, et teda tappa.

Ric Santos on otsustanud välja uurida, kes nende tegude taga on. Lisaks uurib ta koos paarimehega noorte naiste mõrvu. Need noored naised on töötanud eskorttüdrukutena ning nad on jõhkral viisil tapetud. Mida enam Ric asja uurib, seda rohkem ta hakkab arvama, et need mõrvad ja Mia Vossi juhtumid on seotud.

Mia ja Rici omavaheline koostöö ei laabu tõrgeteta, sest nad ei ole teineteise vastu ükskõiksed. Mia hakkab mehesse armuma, aga Ric ütleb talle, et ei soovi suhet.

Kahjuks ei avaldanud see raamat mulle erilist muljet. Mulle ei jõudnud kohale, miks oli kurjategijal vaja Mia Voss tappa. Tundus natuke nagu otsitud põhjus olevat. Kuna ma eelnevalt lugesin just Bryndza raamatut, siis võib-olla ka see mõjutas mu arvamust. “Andestamatud kuriteod” ei olnud nii huvitav, kui ma arvasin, aga ajaviitelugemiseks kõlbas küll.

 

Robert Bryndza. Viimne hingetõmme (Pegasus, 2018)

viimne-hingetõmmeTõlkinud Raili Puskar
367 lk.

Tegemist on Erika Fosteri sarja neljanda osaga. Nagu sarja eelnevad osad, nii oli ka see ülimalt põnev. Mõrvari nime saab juba üsna varakult teada, aga see ei võta raamatult põnevust vähemaks. Lugesin selle ühe jutiga läbi, nii et lõpetasin poole öö ajal.

Erika Fosteril on kõrini laua taga istumisest ning ta tahab mõrvarühma tagasi pääseda. See võimalus tal ka avaneb, kui prügikonteinerist leitakse läbipekstud ja piinatud naise surnukeha. Erika sekkub omavoliliselt juurdlusesse ning avastab, et poole aasta eest leiti samasuguste vigastustega noore naise surnukeha.

Raamatust ei saa eriti palju kirjutada, muidu pole enam põnev. Nagu juba kirjutasin, siis tegemist on põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Autor on mõrvariks valinud ikka väga erilise kuju. Mind hämmastab, kuidas ta ikka niimoodi suutis tegutseda.

Nüüd jääb üle oodata järgmist osa. Loodan, et see tõlgitakse ka õige pea. Mulle meeldib ka selle sarja kujundus.

Eelnevad osad:
Tüdruk jääs (2017)
Varitseja öös (2017)
Mustjas vesi (2018)

Nora Roberts. Keskpäev (Ersen, 2007)

keskpäevTõlkinud Raili Puskar
496 lk.

Seoses lugemise väljakutse lõpetamisega algas mul nüüd kergema kirjanduse periood. Seda kuni aasta lõpuni. Mul on nädalake puhkust ees ja ei taha väga raskeid asju lugemiseks võtta ja siis uuel aastal hakkan lugemise väljakutsega uue hooga pihta.

Robertsi raamat “Keskpäev” sattus mulle üsna juhuslikult kätte. Vaatasin, et minule tundmatu ja võiks ehk lugeda. Peale lugemist võin tõdeda, et oleks võinud ka lugemata jätta. Olen lugenud paremaid. Selle lugemine läks kuidagi aeglaselt ja ei olnud ka nii kaasahaarav. Ma inertsist lugesin selle lõpuni. See ei olnud halb raamat, aga lihtsalt mittemidagiütlev.

Phoebe MacNamara töötab politseis pantvangikriiside läbirääkijana. Töövalikule aitas kaasa lapsepõlves kogetud trauma. Ta oskab pantvangivõtjad maha rahustada. Kuigi ma ei tea, kas see, kuidas ta nendega rääkis, ka tegelikult kedagi maha rahustaks. Mulle tundus, et Phoebe rääkis nendega nagu idiootidega. Ühe sellise juhtumi käigus kohtub ta Duncan Swift’iga ning neid tõmbab vastupandamatult teineteise poole.

Aga keegi on võtnud Phoebe sihikule. Tema plaan on teha Phoebe’ile võimalikult palju haiget. Sellest saab alguse kassi-hiire mäng.

Lugeda võib, aga midagi erilist ei olnud. Võin juba praegu öelda, et järgmine raamat, mida lugema hakkasin on palju parem.

Camilla Läckberg. Murelind (Pegasus, 2016)

murelindTõlkinud Maiu Elken
352 lk

Läckberg on endiselt hea. Nii põnev, et ei saa üldse käest ära ja ei pannudki enne kõrvale, kui läbi sai. Nüüd on küll lühikese unega öö selja taga, aga oli ka väärt raamat.

Tanumshedes on kevad. Jaoskonda on Ernsti asemele saabunud uus kolleeg Hanna Kruse. Tema esimesel tööpäeval toimub üks autoõnnetus, mis hiljem osutub mõrvaks. Lisaks saabub asulasse võttegrupp, et hakata filmima tõsielusarja “Fucking Tanum”.

Patrik Hedström ja tema meeskond tegeleb autoõnnetuse uurimiseg ning nad avastavad, et samasuguste kahtlaste asjaoludega õnnetusi on veel juhtunud. Uurimine on keeruline, sest pealtnäha ei seo juhtumeid suurt midagi, ainult Patriku sisetunne ütleb, et need on seotud. Lisaks leitakse varsti prügikastist ühe tõsielustaari laip. Ja kõige selle taustal valmistuvad Patrik ja Erica pulmadeks.

Oh, see oli järjekordselt nii põnev raamat. Ma teadsin juba suhteliselt alguses, kes mõrvar on. Kuidagi lihtsalt käis see seekord, nii et ma arvan, et autor tahtiski, et lugejad seda teaksid. See ei võtnud raamatult põnevust vähemaks, pigem vastupidi, sest tahtsin teada, kas mul on õigus. Küll aga ei suutnud ma leida põhjust, miks just need inimesed tapeti.

Mulle meeldib, kuidas Läckberg avab ka kõrvaliste tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb raamatu eluliseks ja koomiliseks. Mõni autor kohe oskab nii hästi edasi anda erinevaid karaktereid. See oskus ja põnevus koos on põhjuseks, miks Läckberg on üks mu viimase aja lemmikutest.

Üks asi veel. Politsejuht Mellberg. Elasin tema armuloole südamest kaasa, kuid ikkagi lõppes kõik nii nagu arvata oligi. 😀