Lars Kepler. Mänguväljak (Pegasus, 2016)

MänguväljakTõlkinud Maiu Elken
317 lk

Minu esimene tutvus Kepleriga. Ilmselt jääb see pikaks ajaks ka viimaseks tutvumiseks temaga. No ei olnud see minu raamat.

Jasmin Pascal-Anderson on sõjaväelane, leitnant. Ta sai Kosovos haavata. Ta süda seiskus natukeseks ajaks ning selle aja jooksul jõuab naine ühte vägivaldsesse sadamalinna. Arstide arvates on tal aga hoopiski posttraumaatiline psüühikahäire, mida ravima hakatakse.

Aeg läheb mööda. Jasmin elab oma elu. Talle sünnib poeg, kelle nimeks saab Dante. Kui Dante on viie aastane, siis nad satuvad autoõnnetusse ning Dantet on vaja opereerida. Selleks peavad arstid korraks ta südame seisma panema. Jasmin mõistab, et Dantel on vaja abi, et sadamalinnas ellu jääda ning järgneb pojale sinna.

Peaks olema põnev lugemine, aga mina ei suutnud kuidagi sinna sisse elada. Alatasa avastasin, et peale natukest aega lugemist panin raamatu kõrvale ja võtsin teise. Ja mida rohkem ma seda lugesin, seda vägivaldsemaks ja verisemaks läks. Minu jaoks oli selles raamatus liiga palju julmust. Eriti laste vastu. Lõpp oli küll põnevam, et kuidas nad sellest olukorrast välja tulevad, kui tulevad, aga kahjuks see siiski üldmuljet ei parandanud.  Minu jaoks tundus see põnevus ja tegevus siin liiga punnitatud.

Ruth Ware. Luku taga (Helios Kirjastus, 2019)

Luku tagaTõlkinud Pilleke Laarmann
315 lk.

Aitäh Heliosele selle raamatu eest. Ma alati ootan, millal saan Ruth Ware raamatuid lugeda. Osad tema raamatutest on meeldinud, osad mitte, aga alati ootan huviga uut. “Luku taga” liigitub nende hulka, mis mulle väga meeldivad.

Rowan satub juhuslikult ideaalse töökuulutse peale. Nelja lapsega pere otsib lapsehoidjat Šotimaale üksildases kohas asuvasse majja. See pakkumine on lihtsalt liiga hea palga ja majutusega. Rowanil on ideaalne CV ja soovituskirjad ning ta saab selle töökoha. Tundub ju ideaalne.

Elukohaks on luksuslik nutimaja, mis asub imelisel Šoti mägismaal. See on Rowanile alguses harjumatu, aga noh mis seal ikka. Esimesel päeval kipub kõik juba kiiva kiskuma. Ta lohutab ennast sellega, et nii tema kui lapsed vajavad harjumiseks aega, aga asi läheb ainult hullemaks. Ta ei saa öösiti seal majas magada. Ühel ööl lõppeb aga kõik mõrvaga ning Rowan lõpetab vanglas.

Oo, see oli põnev. Ma taltsutasin oma uudishimu ning isegi ei piilunud lõppu ära, nagu ma tavaliselt teen. Raske oli seda raamatut käest panna. Elasin Rowanile kaasa, kuigi ta kohati ei meeldinud mulle ning ta käitumine oli arusaamatu. Rowan on paberitega lapsehoidja, töötas enne lasteaias, aga ometi läheb nii lihtsalt lastega närvi. Raamatusse see muidugi sobis, lisas atmosfääri pingelisust. Seda pinevust ja närvilisust oli siin palju. Õhtul ja öösel lugedes oli muidugi natuke kõhe tunne sees, kui kummalisi hääli kuulsin. Õnneks minu und see ei seganud. 😀 Lõpplahendus oli minu jaoks täiesti ootamatu. Soovitan lugeda!

Mulle meeldis väga ka raamatu kaanekujundus.

Tana French. Peegelpilt (Päikese Kirjastus, 2019)

peegelpiltTõlkinud Bibi Raid
624 lk.

Ma mäletan, et selle sarja esimene osa ei meeldinud mulle eriti. Ei sobinud mulle autori stiil ega peategelane ja tookord, kui seda lugesin, tundus igav. Ma alguses ei plaaninud teist osa kätte võttagi. Mis mind siis ümber mõtlema pani? Esiteks üks kolleeg, kes oli õhinas selle raamatu saabumisest ja teiseks ma vaatasin, et peategelane on seekord teine. See sai otsustavaks.

Seekordseks peategelaseks on Cassie Maddox. Ta on peale rasket juhtumit Dublini mõrvarühmast lahkunud ning töötab koduvägivallaga tegelevas üksuses. Ta ei tunne mõrvarühmas töötamisest puudust. Kuni ühel hetkel tuleb mõrvarühmast kõne ja ta kutsutakse sündmuspaigale. Seal saab ta teada, et mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Lisaks selgub, et tema nimi on Alexandra Madison. See on nimi, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.

Politsei hakkab mõrvarit otsima, ülesande teeb raskemaks see, et surnud naise tõelist identiteeti on raske välja selgitada. Nii tuleb Cassie endine ülemus suurepärasele mõttele, et Cassie võiks astuda Lexie asemele. Teeselda, et ta ei saanud surma, vaid kõigest haavata ning oli vahepeal koomas. Nimelt elas Lexie koos oma sõpradega. See oli natuke nagu kommuuni moodi elu. Sõpruskonna moodustasid kaks naist ja kolm meest – Lexie, Abby, Daniel, Justin ja Rafe. Nad hoiavad kokku ja välismaailmaga eriti ei suhtle. Politsei tajub, et nad varjavad midagi, aga neil pole õnnestunud neid murda.

See oli palju parem, kui sarja esimene osa. Esiteks kõik see põnevus, kuidas Cassie saab hakkama Lexie’na. Teiseks, kuidas need inimesed mõjutavad Cassiet inimesena ja uurijana. Kõik see psühholoogiline pinge on siin väga hästi tajutav. Ja muidugi lõpplahendus on omamoodi. Ma ei saaks öelda, et see mulle väga meeldiks, aga ma saan mõnes mõttes vist aru, miks autor just nii tegi. Üldiselt on lugejale jäetud päris palju mõtlemisruumi, et mis siis lõpuks ikkagi juhtus. See on raamat nendele lugejatele, kes armastavad põnevat kassi-hiire mängu tõeline maiuspala.

David Lagercrantz. Tüdruk, kes peab surema (Varrak, 2019)

Tüdruk, kes peab suremaTõlkinud Kadri Papp
320 lk

Raamatu lõpetasin küll juba teisipäeval, aga kohe üldse pole kirjutamiseni jõudnud. Nüüd siis parandan selle vea.

Mul oli väga hea meel, kui nägin kevadel, et see raamat augustis ilmumas on ja nii see raamat enda raamaturiiulisse soetatud saigi. Eelnevad osad ka kõik kenasti riiulis olemas.

Asusin õhinaga seda raamatut lugema, samas väike kurbusenoodike oli ka sees, et ikkagi viimane osa. Sellest on küll kahju, sest tegemist on ühe suurepärase sarjaga.

Ühest Stockholmi pargist leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Kes ta on ja kust ta tuli, seda ei tea  keegi. Politseil ei õnnestu tema isikut kindlaks teha. Ainus niidiots on see, et tema kalli jope taskust leitakse Mikael Blomkvisti telefoninumber. Mikael ei ole üldse huvitatud sellega tegelema. Tema ei tea, kes see kodutu oli ja  miks tal oli seljas kallis jope ning selle taskus tema number. Mikael on natuke tülpinud ja soovib hoopis puhata. Lugu aga ei anna talle ikkagi rahu, nii et ta asub uurima, mis värk selle mehe surma taga on.

Raamatu teise liini keskmes on muidugi Lisbeth Salander, kes on riigist lahkunud ning siirdunud Moskvasse oma õe jälgi ajama, et teda lõplikult hävitada. Kõik ei lähe aga päris nii nagu Lisbeth lootis.

See oli mõnus ja kiire lugemine. Seekord oli tegevus natuke jõhkram kui eelmises osas, aga selle eest oli põnev. Tõesti nii põnev, et ei saanud käest panna ning tuli lugeda ka uneajast. See raamat on kõigile põnevuseaustajatele. Ma usun, et kes sarja eelmised osad on läbi lugenud, loevad kindlasti läbi ka selle. Mina igatahes soovitan.

Fern Michaels. Ootamatu avastus (Ersen, 2019)

ootamatu-avastusTõlkinud Siiri Hommik
280 lk

Fern Michaels on üks selline autor, kelle peale saab kindel olla, et ta ei vea sind alt. Puhkuse ajaks ideaalne lugemine.

Tessa Jamison on veetnud kümme aastat vanglas kuriteo eest, mida ta ei sooritanud. Talle mõisteti eluaegne vanglakaristus oma kaksikute tütarde ja mehe tapmise eest. Tessa on lootuse kaotanud, et ta üldse kunagi vanglast vabaneb ja tegelik süüdlane tabatakse. Kuni ühel hetkel talle teatakse, et tema kohtuotsus on tehnilistel põhjustel tühistatud. Ta pääseb järelvalve all oma endisesse koju, kust ta leidis oma mehe ja lapsed. Tema uus advokaat on seekord kokku pannud asjaliku meeskonna, kes otsivad asitõendeid, mis tõestaksid naise süütust.

See oli huvitav raamat, mille lugesin praktiliselt ühe hooga läbi. Siin oli saladusi ja mitmeid üllatavaid pöördeid, mille peale poleks tulnudki. Lisaks mitmed tõsised teemad, peale mõrvade ka laste seksuaalne väärkohtlemine. Kohati tundus mulle küll, et kuidas on võimalik, et eelmine kord praktiliselt üldse asja ei uuritud ja seekord leiti kohe hunnik asitõendeid ja tunnistajaid. Mõned asjad tundusid raamatus küll uskumatud ja muinasjutulised, aga raamatu üldmuljet need ei muutnud. Lõpp oli kahtlaselt siirupine, mis mulle tundus natuke uskumatuna, aga ei häirinud. Häirisid hoopis tekstis olevad hooletusvead, mida siin natuke ikka leidus. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad põnevuslugusid, kus on üllatavaid pöördeid.

Caroline Louise Walker. Peidus su silme all (Helios Kirjastus, 2019)

Peidus su silme allTõlkinud Hella Urb
326 lk

Raamatu kaanel on kirjas põnevik, aga minu arvates on see rohkem psühholoogiline romaan. Romaan kulges üsna aeglases tempos, eriti just raamatu algus. Samas tempos kulges ka mu lugemine. Raamatu lõpuosa läks kiiremini.

Robert, Elizabeth ja Jonah moodustavad pealtnäha ideaalse perekonna. Neil on olemas kõik. Nad on rikkad, elavad Sag Harboris jõukas piirkonnas. Robert Hart on just nimetatud Aasta kodanikuks. Ees on ootamas ideaalne suvi, kui poleks Jonah sõpra Nicki. Robert hakkab kahtlustama, et Nickil ja Elizabethil on tekkimas liiga lähedane suhe. Robert ei taha muidugi naisest ilma jääda ning nii ta peab midagi ette võtma. Tema valedest ei sünni aga midagi head.

Mulle oli see Robert peaaegu esimesest lausest vastumeelne. Ta on nii üleolev teiste inimeste suhtes, nagu teised poleks midagi väärt. See tüüp peab teistele näitama, kui hea inimene ta ise ikka on. Kõige nõmedam ongi see, et ta ei ütle inimestele, mis ta neist arvab, vaid näitabki välja oma head poolt.

See oli üks omamoodi raamat oma tegelastega. Terve perekond seal valetas ja vassis ning manipuleeris. Lugejat püüti mitu korda eksiteele viia, aga lõpp oli siiski etteaimatav, kuigi autor suutis ka mind natuke eksitada. Mulle üldiselt meeldib, kui raamatus on tegevust edasi antud mitme tegelase kaudu. Mulle meeldis see siin ka, aga häiris natuke nende kõnepruuk. Mina tegin, mina kuulasin, mina mõtlesin. Just siis, kui Roberti kaudu tegevust edasi anti. Ma mõnikord lausa ootasin teise tegelase peatükki. Kuna tegu on raamatu eelkoopiaga, siis vigadele ma tähelepanu ei pööranud. Küllap need on õiges versioonis parandatud.

Mulle viimasel ajal ei meeldi põnevus- ja psühholoogiliste raamatute tegelased. Aga ma tahan, et oleks ka keegi selline, kellele saaks südamest kaasa elada. Praeguse raamatu puhul mul oli hea meel, kui sellel Robertil halvasti läks. Ta lihtsalt käis oma käitumise ja mõtete ning suhtumisega närvidele.

Aitäh Helios kirjastusele raamatu eelkoopia eest! Küll ma mõistatasin, mis pakk see mulle tulnud on. 😀

Brenda Novak. Enne kui me võõraks jäime (Ersen, 2019)

enne-kui-me-võõraks-jäimeTõlkinud Eva Nooni
344 lk

Tundub, et ma olen puhkuse ajaks õiged raamatud valinud. Ka see oli ideaalne puhkuse lugemine. Õnneks ma ei pea tundma süümepiinu, et puhkuse ajal muudkui loen. Ilm on selline, et suurt midagi õues teha ei saagi.

Sloane on otsustanud peale kümne aastast eemalolekut naasta oma kodulinna Millcreek’i. Kümme aastat tagasi katkestas ta suhted kõigiga, kaasa arvatud oma parima sõbranna ja kallimaga. Nüüd on ta tagasi, et uurida, mis juhtus 23 aastat tagasi, kui tema ema kadus. Sloane kahtlustab, et isa tegi emale midagi, aga isa on korrutanud kõik see aeg, et ema läks lihtsalt minema ja jättis kogu oma perekonna maha. Paraku usub seda ka enamus linnaelanikke.

Sloane’i isa on nüüd linnapea ja ta ei vaata hea pilguga, kui tütar tuleb tagasi, et seda vana asja torkida. Sloane’il ei ole lihtne seda asja uurida, aga ta loodab siiski ema kadumises selgust saada, et teha sellega rahu. Ta ei saa kellegi peale loota peale iseenda. Üllatuseks tuleb talle appi endine kallim, keda Sloane ei ole suutnud unustada.

Selle autori raamatud ei ole mind kunagi alt vedanud. Ta on üks nendest, kelle raamatuid ma võtan lugemiseks ilma sisututvustust lugemata. Siin raamatus on nii põnevust, saladusi kui armastust. Raamatus on küll natuke klišeesid, just armastuse osas, aga see ei häiri. Lugemine oli põnev, kuigi nii mõnigi asi oli aimatav. Soovitan nendele, kes otsivad ajaviiteks mõnusat lugemist.