Caroline Louise Walker. Peidus su silme all (Helios Kirjastus, 2019)

Peidus su silme allTõlkinud Hella Urb
326 lk

Raamatu kaanel on kirjas põnevik, aga minu arvates on see rohkem psühholoogiline romaan. Romaan kulges üsna aeglases tempos, eriti just raamatu algus. Samas tempos kulges ka mu lugemine. Raamatu lõpuosa läks kiiremini.

Robert, Elizabeth ja Jonah moodustavad pealtnäha ideaalse perekonna. Neil on olemas kõik. Nad on rikkad, elavad Sag Harboris jõukas piirkonnas. Robert Hart on just nimetatud Aasta kodanikuks. Ees on ootamas ideaalne suvi, kui poleks Jonah sõpra Nicki. Robert hakkab kahtlustama, et Nickil ja Elizabethil on tekkimas liiga lähedane suhe. Robert ei taha muidugi naisest ilma jääda ning nii ta peab midagi ette võtma. Tema valedest ei sünni aga midagi head.

Mulle oli see Robert peaaegu esimesest lausest vastumeelne. Ta on nii üleolev teiste inimeste suhtes, nagu teised poleks midagi väärt. See tüüp peab teistele näitama, kui hea inimene ta ise ikka on. Kõige nõmedam ongi see, et ta ei ütle inimestele, mis ta neist arvab, vaid näitabki välja oma head poolt.

See oli üks omamoodi raamat oma tegelastega. Terve perekond seal valetas ja vassis ning manipuleeris. Lugejat püüti mitu korda eksiteele viia, aga lõpp oli siiski etteaimatav, kuigi autor suutis ka mind natuke eksitada. Mulle üldiselt meeldib, kui raamatus on tegevust edasi antud mitme tegelase kaudu. Mulle meeldis see siin ka, aga häiris natuke nende kõnepruuk. Mina tegin, mina kuulasin, mina mõtlesin. Just siis, kui Roberti kaudu tegevust edasi anti. Ma mõnikord lausa ootasin teise tegelase peatükki. Kuna tegu on raamatu eelkoopiaga, siis vigadele ma tähelepanu ei pööranud. Küllap need on õiges versioonis parandatud.

Mulle viimasel ajal ei meeldi põnevus- ja psühholoogiliste raamatute tegelased. Aga ma tahan, et oleks ka keegi selline, kellele saaks südamest kaasa elada. Praeguse raamatu puhul mul oli hea meel, kui sellel Robertil halvasti läks. Ta lihtsalt käis oma käitumise ja mõtete ning suhtumisega närvidele.

Aitäh Helios kirjastusele raamatu eelkoopia eest! Küll ma mõistatasin, mis pakk see mulle tulnud on. 😀

Advertisements

Brenda Novak. Enne kui me võõraks jäime (Ersen, 2019)

enne-kui-me-võõraks-jäimeTõlkinud Eva Nooni
344 lk

Tundub, et ma olen puhkuse ajaks õiged raamatud valinud. Ka see oli ideaalne puhkuse lugemine. Õnneks ma ei pea tundma süümepiinu, et puhkuse ajal muudkui loen. Ilm on selline, et suurt midagi õues teha ei saagi.

Sloane on otsustanud peale kümne aastast eemalolekut naasta oma kodulinna Millcreek’i. Kümme aastat tagasi katkestas ta suhted kõigiga, kaasa arvatud oma parima sõbranna ja kallimaga. Nüüd on ta tagasi, et uurida, mis juhtus 23 aastat tagasi, kui tema ema kadus. Sloane kahtlustab, et isa tegi emale midagi, aga isa on korrutanud kõik see aeg, et ema läks lihtsalt minema ja jättis kogu oma perekonna maha. Paraku usub seda ka enamus linnaelanikke.

Sloane’i isa on nüüd linnapea ja ta ei vaata hea pilguga, kui tütar tuleb tagasi, et seda vana asja torkida. Sloane’il ei ole lihtne seda asja uurida, aga ta loodab siiski ema kadumises selgust saada, et teha sellega rahu. Ta ei saa kellegi peale loota peale iseenda. Üllatuseks tuleb talle appi endine kallim, keda Sloane ei ole suutnud unustada.

Selle autori raamatud ei ole mind kunagi alt vedanud. Ta on üks nendest, kelle raamatuid ma võtan lugemiseks ilma sisututvustust lugemata. Siin raamatus on nii põnevust, saladusi kui armastust. Raamatus on küll natuke klišeesid, just armastuse osas, aga see ei häiri. Lugemine oli põnev, kuigi nii mõnigi asi oli aimatav. Soovitan nendele, kes otsivad ajaviiteks mõnusat lugemist.

Elizabeth Macneal. Nukuvabrik (Pegasus, 2019)

nukuvabrikTõlkinud Marge Paal
384 lk.

Viimasel ajal ei ole minu suhe põnevusromaanidega enam väga hea olnud. Kuidagi ei ole olnud põnev ega kaasahaarav. Samamoodi algas ka see raamat, aga teose teine pool on kindlasti parem kui esimene.

Tegevus toimub 1850. aastal Londonis. Iris töötab koos oma kaksikõega proua Salteri juures nukupoes. Ta ei ole sellega rahul, ta soovib maalida. Selle asemel peab ta seal poes nagu puuris olema. Kuni ta kohtub ühel hetkel Louis Frostiga, kes palub teda endale modelliks. Iris leiab, et see on tema võimalus välja rabeleda ja unistused teoks teha. Hoolimata teiste arvamusest.

Samal ajal valmistub London Suureks näituseks ning Hyde Parki ehitatakse selleks sobiv koht. Hyde Parkis kohtub Iris topisemeister Silasega, kellele naine jätab tohutu mulje.

Sisust rohkem ei kirjuta, sest muidu ei ole põnev. Mulle ikkagi meeldis see raamat, hoolimata konarlikust algusest. Romaan on aeglase kulgemisega, aga see mind ei häirinud. Õhustik on sünge. Kõik see vaesus ja räpasus ja lootusetuse tunne. See tekitab masendava tunde, aga ometi hoidis see mind raamatu küljes kinni. Edaspidi läheb meeleolu küll paremaks, aga see vaesus ja räpasus ei ole kadunud. Ja kuidas üks kinnisidee võib inimesi mõjutada. Tegemist on autori debüüdiga ning ma tõesti ootan tema järgnevaid romaane. Paljutõotav igatahes.

Kaanepilt on muidugi ilus. Pegasus andis vist valida kahe kaanepildi vahel, mul on hea meel, et just see võitis.

Alex Michaelides. Vaikiv patsient (Pegasus, 2019)

vaikiv-patsientTõlkinud Raili Puskar
349 lk.

Mul on viimasel ajal mingi teema nende põnevikega. Pidevalt mind miski asi häirib nendes ja kuidagi ei ole leidnud seda, mis nagu väga-väga meeldiks. Nii ka selle “Vaikiva patsiendiga”. Raamat ei ole halb, võib-olla on mu maitse muutunud.

Alicia Berenson on raviasutuses, mis tegeleb psüühiliste probleemidega. Alicia ei ole rääkinud sõnagi sellest hetkest alates, kui ta tulistas oma abikaasat viis korda näkku. Miks ta seda tegi, kui nad armastasid teineteist? Ja miks ta keeldub rääkimast?

Teda püüab ravida psühhoterapeut Theo Faber. Ta on nimelt veendunud, et tema on ainus, kes suudab Alicia uuesti rääkima panna, kuigi teistel ei ole see kuue aasta jooksul õnnestunud.

Ja nüüd see, mis mind selle raamatu juures häiris. Selleks oli Theo tegelaskuju. Ta käis mulle juba alguses natuke närvidele. Püüdis olla nii kuradima hea ja õilis uurides, mis Aliciaga juhtus. Sageli eiras ta reegleid ja siis kui vahele jäi, käitus vagatsevalt ja alandlikult. Ja see, kuidas ta oma isikliku eluga toime tuli. Ühesõnaga närvidele käiv tegelane.

Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Ta on küllalt põnev, et edasi lugeda, kuigi vahel ajas Theo mind nii närvi, et ma panin raamatu käest ja lugesin teisi raamatuid või tegin ükskõik mida, et mitte “Vaikivat patsienti” kätte võtta. Ja peale Alicia päevikute lugemist, ma hakkasin midagi ka aimama lõpplahendusest. Raamatu lõpp oli igati sobilik.

Tahan kiita kaanekujundust. See kutsub lugema. 🙂

S. K. Tremayne. Tõde tõuseb, vesi vaob (Pegasus, 2019)

tõde-tõuseb-vesi-vaobTõlkinud Aive Lauriste
316 lk.

Olen lugenud Tremayne’i eelmiseid raamatuid – “Külmakaksikud” ja “Tulelaps“. Nüüd siis sain loetud kolmanda raamatu, mis eesti keelde tõlgitud. Autori käekiri on üsna sarnane kõigi raamatute puhul, nii et järjest ei soovita neid lugeda. Muutub tüütuks.

Aasta eelviimasel päeval oleks Kath Redway elu peaaegu lõppenud. Ta sõitis autoga Burratori paisjärve. Tal õnnestus sealt välja rabeleda, kuid elu peale õnnetust pole enam seesama, mis enne.

Tal on armastav mees Adam ja tütar Lily, kes on ilmselt Aspergeri sündroomiga, aga nad ei ole kindlad. Nad ei taha teda sildistada, nii et vanemad ei ole Lily’t arsti juurde viinud. Peale õnnetust on mees temaga jahe ja vaenulik ning jälgib teda kahtlustavalt. Lily on veelgi kummalisem kui enne ning mingil põhjusel kardab oma isa. Samuti räägib ta mingist mehest nõmmel. Kath ei saa aru, milles asi, sest ta ei mäleta midagi, mis toimus peale teist jõulupüha. Õnnetus on selle tema mälust pühkinud.

Raamatu algus ei meeldinud mulle eriti. Keelekasutus oli rabe ja Kathi suhtumine veider. Alguses on umbes selline lause, et tütar vaikib ja mees on sünge, aga mind ei huvita, olen õnnelik. Nagu misasja. Ühesõnaga Kathi suhtumine tundus alguses ikka väga veider. Tema perekonnal ei lähe asjad hästi ja tema on ikka õnnelik. Mulle eriti ei meeldi, kui raamatus on mina-jutustaja vormi kasutatud. Mõjub mulle millegipärast kummaliselt.

Kui sellest algusest üle sain, siis läks raamat paremaks. Suutsin sellesse sisse elada. Sellele aitas kaasa Dartmoori looduse kirjeldus. Need nõmmed ja sood ja hilistalvine aeg, kus on veel pime ja sünge ja väljas on tihe udu. Kõik see loob müstilise atmosfääri. Selle looduse keskel elab üksinduses naine, kes püüab selgust saada, mis temaga ikkagi juhtus 30. detsembri õhtul. Mulle meeldis, kuigi lõpp läks ikka liiga võikaks minu jaoks, aga see atmosfäär.

Pärast lugemist guugeldasin seda kohta ja selgus, et Dartmoori rahvuspark ja Burratori paisjärv on päriselt ka olemas ja piltidelt tundub, et on ilusa kohaga tegemist.

Mattias Edvardsson. Täiesti tavaline perekond (Eesti Raamat, 2019)

täiesti-tavaline-perekondTõlkinud Kadri Okas
371 lk

Jätkan Skandinaavia autoriga. Kui eelmine raamat valmistas kerge pettumuse, siis “Täiesti tavaline perekond” seda ei teinud.

Nagu raamatu pealkirigi vihjab, siis on tegemist täiesti tavalise perekonnaga – ema Ulrika, isa Adam ja nende tütar Stella. Nende elu kulgebki üsna tavalist rada, kuni ühel hetkel nende tütar arreteeritakse. Teda kahtlustatakse 32-aastase ärimehe, Chrisi jõhkras mõrvas. Stella vanemad ei suuda kuidagi mõista, kuidas selline asi juhtuda sai. Nende tütar ei ole ometi mõrvar. Mässumeelne ja impulsiivne seda küll, aga mõrvar?

Autor jutustab lugu kolme tegelase vaatevinklist. Kõigepealt isa, siis tütre ja kõige lõpuks ema silmade kaudu. Igaüks neist jutustab lugu nii nagu nemad sellest aru saavad ning arvates, et tunnevad oma pereliikmeid väga hästi.

Huvitavaks teeb raamatu asjaolu, et Stella isa on preester ja ema advokaat. Nad peaksid olema ju lugupeetud inimesed ja kuidas siis nende tütart nüüd mõrvas kahtlustatakse. Stella ei ole ju ometi mõrvar. Või on? Kui on, mida sa siis oled valmis tegema, et oma tütart vanglast välja saada.

Siin on väga hästi välja toodud, kuidas isa ja ema hoolivad nii väga teiste inimeste arvamusest, et oma tütre huvid jäävad tahaplaanile. Kuigi nende enda meelest teevad nad kõike Stella huvides.

Raamatu algus ärritas mind. Õigemini isa suhtumine iseendasse. Ta oli endast ikka väga heal arvamusel ja kuidas tema on ikka nii hea inimene. Ego oli tal päris suur. Kohati mulle tundus, et ta on paras psühhopaat. Stella peatükk oli nii huvitav. Siis ma ei suutnud raamatut üldse käest panna. Autor kruvib põnevuse lakke ja ootad, et nüüd kõik paljastub, aga siis suudab autor jälle tempo maha võtta.

Soovitan põnevike ja psühholoogiliste romaanide austajatele. Oli huvitav lugemine.

Julie Garwood. Tšempion (Ersen, 2019)

tšempionTõlkinud Ruth Vestel
319 lk.

Mulle meeldib aeg-ajalt lugeda selliseid kergeid Erseni naistekaid. Selleks sobis see raamat hästi, kuigi midagi erilist ta pole. Mitmeski kohas ajas muigama, sest no kohati liiga nunnu ja ülivõrdeis oli asi.

Peyton Lockharti onu teeb talle ja ta õdedele ettepaneku juhatada ookeani ääres asuvat Bishop Cove’i aasta aega. Kui nad suudavad seda aasta aega käigus ja kasumis hoida, siis nad saavad selle endale.

Peytonil pole selle vastu midagi, sest ta on just äsja kaotanud töö toidukriitikuna. Seal tal tekkisid ülemusega teatud teemadel lahkhelid nii, et naine lahkus ummisjalu. Tulemuseks oli see, et ta endine ülemus püüab teda nüüd tappa.

Abi pakub talle Finn MacBain, kes on kunagine ujumise meister ja töötab nüüd FBI-s. Samuti päästis ta lapsepõlves Peytoni elu.

Nagu ikka on sellistes raamatutes pahalane, kes püüab peategelase elu põrguks muuta. Antud juhul siis tappa. Midagi erilist selles raamatus tõesti polnud, aga nii jama ka polnud, et käest oleksin pannud. Siin olid kõik natuke üle võlli seksikad või nunnud. Ja muidugi tärkas armastus kohe esimesest pilgust mitmete paaride vahel.

Mind häiris alguses natuke tõlge. Kasutatud keel tundus natuke nagu arhailine, mitte tänapäevane. Õnneks see läks raamatu edenedes paremaks. Kes soovib kiiret ja kerget lugemist, siis selleks sobib raamat küll.