Amanda McCabe. Müürilille saladused (Ersen, 2019)

müürilille-saladusedTõlkinud Iiri Sirk
280 lk

Mul lugemine ei taha praegu eriti edeneda. Lootsin, et see raamat haarab mind endaga kaasa ning saan selle kiiresti läbi. Kahjuks jäi ka see raamat venima ja tegelikult oli see üsna igav. Ma oleks võinud selle ka pooleli jätta, aga inertsist olin juba pool raamatut läbi lugenud ja lootsin, et ehk läheb lõpu poole huvitavamaks. Ei läinud. Soovitada seda raamatut ei julge.

Diana Martin on noor naine, kes läheb Pariisi kajastama maailmanäitust. Tema vanemad pole sellest just vaimustuses, sest loodavad, et tütar leiab endale hea mehe ning loob perekonna. Nad siiski lubavad tal minna, sest loodavad, et Pariisist leiab hea kosilase. Dianal ei ole mõtteski veel perekonda looma hakata. Tema tahab oma vabadust ja tööd teha jne.

William Blakely on Diana sõbranna nõbu, kes töötab välisministeeriumis. Ka tema läheb Pariisi maailmanäitusele, Wales’i printsi kaaskonnas. Mees otsustab Dianat kaitsta tema ohtlikus töös. Kuigi minu jaoks jäi mõistetamatuks, mida on ohtlikku moeajakirjaniku töös.

Selline kerge ja üsna sisutühi lihtne raamatuke armastusest. Mulle praegu ei läinud üldse peale see õhkamine ja naiivsus. Tundus, et see raamat on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast, tühja sellest sisust.

Advertisements

Julie Garwood. Tšempion (Ersen, 2019)

tšempionTõlkinud Ruth Vestel
319 lk.

Mulle meeldib aeg-ajalt lugeda selliseid kergeid Erseni naistekaid. Selleks sobis see raamat hästi, kuigi midagi erilist ta pole. Mitmeski kohas ajas muigama, sest no kohati liiga nunnu ja ülivõrdeis oli asi.

Peyton Lockharti onu teeb talle ja ta õdedele ettepaneku juhatada ookeani ääres asuvat Bishop Cove’i aasta aega. Kui nad suudavad seda aasta aega käigus ja kasumis hoida, siis nad saavad selle endale.

Peytonil pole selle vastu midagi, sest ta on just äsja kaotanud töö toidukriitikuna. Seal tal tekkisid ülemusega teatud teemadel lahkhelid nii, et naine lahkus ummisjalu. Tulemuseks oli see, et ta endine ülemus püüab teda nüüd tappa.

Abi pakub talle Finn MacBain, kes on kunagine ujumise meister ja töötab nüüd FBI-s. Samuti päästis ta lapsepõlves Peytoni elu.

Nagu ikka on sellistes raamatutes pahalane, kes püüab peategelase elu põrguks muuta. Antud juhul siis tappa. Midagi erilist selles raamatus tõesti polnud, aga nii jama ka polnud, et käest oleksin pannud. Siin olid kõik natuke üle võlli seksikad või nunnud. Ja muidugi tärkas armastus kohe esimesest pilgust mitmete paaride vahel.

Mind häiris alguses natuke tõlge. Kasutatud keel tundus natuke nagu arhailine, mitte tänapäevane. Õnneks see läks raamatu edenedes paremaks. Kes soovib kiiret ja kerget lugemist, siis selleks sobib raamat küll.

George Saunders. Lincoln kaalukojas (Eesti Raamat, 2019)

lincoln-kaalukojasTõlkinud Lauri Saaber
399 lk

Mulle kuidagi väga istub seekordne nüüdisromaanide valik. Vähemalt need kolm, mida lugenud olen. See raamat on kindlasti üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Raamat on võitnud 2017. aastal Man Bookeri preemia.

See on üks omapärane raamat ja mul on väga hea meel, et seda lugesin. „Lincoln kaalukojas“ on ajalooaineline ilukirjandusteos.

Tegevus toimub veebruaris 1862. aastal Ameerikas. Presidendiks on Abraham Lincoln ning alanud on kodusõda. Kuigi kodusõda ei ole siin raamatus eriti oluline. Taustal on ta olemas ning aegajalt mainitakse, aga palju olulisem on see, et Lincolni 11-aastane poeg Willie on haige ning sureb. Ta asetatakse puhkama Georgetowni kalmistule, kus siis president käib tema juures istumas ja leinamas.

Willie Lincoln avastab ennast järsku hoopis uuest kohast. Ta ei saa hästi aru, kus kohas ta on ning miks isa teda ei kuule, kui ta ometi temaga rääkida püüab. Willie ei saa aru, et ta on surnud. Ta on nii öelda kaalukojas. Ja ta ei ole seal mitte üksinda. Seal on palju erinevaid hingi, kes ei taipa, et nad on surnud. Nad arvavad, et on tõbised ning on pandud tõvevoodisse, kuniks nad paranevad ning saavad naasta oma perekondade juurde. Nendele hingedele meeldib jüts, nagu nad Willie’t nimetavad ning leiavad, et see ei ole poisile õige koht. Hinged teevad kõik, mis nende võimuses, et poisike liiguks edasi.

Kõigile neile erinevatele hingedele annab autor oma raamatus ka sõna. Raamat on oma vormilt natuke erinev tavapärasest romaanist. Pigem meenutab kohati näidendivormi, aga pole päriselt ka see. Siin on nii autentseid kui välja mõeldud ajalooallikaid, mille kaudu saab sõna 166 erinevat häält.

Autoril on väga huvitav fantaasia. Surnute maailma on kujutatud kohati koomilisena, teisalt on see jälle nii hirmuäratav. Erinevate tegelaste keelekasutus on ka muidugi erinev. Siin kohtab nii kõrgelt haritud inimesi kui ka labaselt ropendavaid tegelasi. See ei häirinud üldse. Minu jaoks oli tegemist väga nauditava lugemisega. Mind ajasid need tegelased muigama, sest nad lihtsalt on nii naljakad. Teisest küljest on nad ka traagilised. Nad jutustavad oma elust, mis neil ikka hinge vaevab. Milliseid ebaõigluseid nad taluma pidid, mis läks nende elus valesti, mida kahetsevad, aga ka ilusaid hetki.

Selles raamatus oleks nagu kaks poolt. Ühelt poolt see surnute maailm oma koomika ja traagikaga ning teiselt poolt president Lincolni sügav lein. Need kaks moodustavad omapärase aga samas nii suurepärase koosluse. Mul on väga hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud. Ma ei ole midagi sellist enne lugenud. Soovitan lugeda inimestel, kes ei pelga kätte võtta natuke teistsugust kirjandust harjumuspärasele. See raamat on väärt lugemist.

Sheila Roberts. Tere tulemast Kuupaistelahele (Ersen, 2019)

tere-tulemast-kuupaistelaheleTõlkinud Marja Liidja
328 lk

Kui eelmine raamat edenes mul üle kivide ja kändude, siis sellega läks ladusalt. Nagu ka pealkiri ja kaanepilt vihjab, siis tegemist on kergemat sorti ajaviitekirjandusega, aga mulle praegu sobis. Kes soovib lugeda naistekat, kus esiplaanil ei ole armastuse leidmine, siis sobib ideaalselt.

Jenna Jones on just lahutanud ning tähistab oma 40-ndat sünnipäeva. Ta peab suutma ära toita ennast ning oma 14-aastast tütart. Nagu sellest oleks veel vähe, siis määrati kohtu poolt, et ta peab oma kunstnikust eksmehele maksma toetust, mida too siis kulutab koos uue naisega.

Jenna saab oma tädi Edie’lt kirja, milles tädi kutsub teda ja ta tütart enda juurde elama ning motelli juhatama. Motell on kulunud väljanägemisega ning üsna kehvas seisus. Seal ei saa külalisi majutada enne remonti, milleks tädil ega Jennal raha pole. Aga nagu ikka, siis kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Tõesti selline mõnus ajaviiteromaan, mis keskendub pigem lahutusest üle saamisele ning elus uue suuna leidmisele kui armastusele. Muidugi ei saa siin päris ilma tunneteta. Jenna silmapiirile ilmub kaks mees – üks tahumatu ja teine rikas ning atraktiivne. Siiski ei lähe asi suudlustest kaugemale, sest Jennal on vaja oma elu uuesti käima saada. Mõnusa huumoriga kirjutatud raamat.  Alguses võib-olla tundus, et autor on sellega liialdanud, aga õnneks siiski mitte.

Tegemist on sarja esimese osaga ning praeguseks on ilmunud inglise keeles ka teine ning kolmas osa, kus Jenna  elu edasi läheb. Loodan, et need ka eesti keelde tõlgitakse. Mõnusaks ajaviitelugemiseks ideaalne raamat. Soovitan!

Karen M. McManus. Üks meist valetab (Eesti Raamat, 2019)

üks-meist-valetabTõlkinud Birgitta Ojamaa
367 lk.

Tegemist on järjekordselt ühe hea noortele suunatud raamatuga, mida võivad lugeda ka teised.

Ühel päeval jäetakse pärast tunde viis Bayview High keskkooli õpilast. Bronwyn, kelle eesmärgiks on parimate tulemustega lõpetada, et Yale’i pääseda. Addy, kellel esmapilgul ei tundugi mingit muud eesmärki, kui oma poisi Jake’iga koos olla. Nate on kooli pahapoiss, narkodiiler. Cooper on spordipoiss, kooli pesapallistaar. Ja lõpetuseks Simon, kes on koolis tõrjutud. Lisaks on Simon loonud sellise äpi nagu Räägitakse. See on kuulujuturakendus, milles Simon avaldab jutte oma kaasõpilaste kohta. Ja kõik teavad, et Simon ei valeta. Sellest klassiruumist väljub elusana 4 õpilast, Simon sureb ning ülejäänud neli on kahtlusalused mõrvas. Neil kõigil oli põhjust soovida Simoni surma, sest järgmisel päeval pidi ta nende kohta postitama midagi, mida nood ei soovinud avalikustada.

Kes neist on mõrvar? Loo teeb keerulisemaks see, et lugu jutustatakse nende nelja kahtlusaluse silmade läbi ning keegi ei tunnista, et tema oleks seda teinud.

Mulle meeldis see raamat. See oli põnev. Lugedes hakkasid need neli tegelast nii meeldima, et ma lootsin, et keegi neist pole mõrvar. Mõtlesin igasuguseid variante peas läbi, kes võiks olla mõrvar. Korra käis peast läbi ka õige, aga heitsin selle kõrvale. 😀 Kahjuks raamatu lõpp vajus natuke ära. Kuidagi kadus põnevus ära. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks. Lisaks tekkis liiga palju tegelasi lõpuks. Isegi see suhtedraama lõpus ei häirinud nii palju kui tegelaste rohkus. Sellest hoolimata on tegu hea raamatuga ning soovitan seda lugeda.

 

Jayne Ann Krentz. Kui kõik tüdrukud äkki kaovad (Ersen, 2018)

kui-kõik-tüdrukud-äkki-kaovadTõlkinud Marja Liidja
312 lk.

See on kolmas raamat, mille nädalavahetuseks maale kaasa võtsin ning enamuse sellest sain nädalavahetusel ka loetud. Viimast osa raamatust unustasin ennast lugema ning lõpetasin teisipäeva hommiku esimestel minutitel.

Charlotte’i kasuõde Jocelyn on läinud kuuks ajaks puhkama kloostrisse, kus puudub nii telefoni- kui ka internetiühendus. Seega käib Charlotte kastmas Jocelyni taimi ning sorteerimas tema posti. Postiga saabub üks punt võtmeid kummalise sõnumiga. Kui Charlotte avastab, et saatja Louise Flint on surnud ning kasuõega ta ka ühendust ei saa, siis hakkab ta ise asja uurima.

Charlotte lööb käed Maxiga, kes on palgatud uurima Louise’i surma. Sellel teel kohtuvad nad Jocelyni investeerimisklubiga, mis ajab asjad veel segasemaks. Lisaks tundub, et olulisel kohal on ka üks Jocelyni minevikus toimunud sündmus. Sündmused võtavad tõsisema pöörde, kui selgub, et Jocelyn ei ole seal, kus ta olema peaks, vaid on kadunud. Kõige selle põnevuse ja kuritegude taustal puhkeb õide Charlotte’i ja Maxi vaheline armastus.

Soovitan seda raamatut lugeda inimestel, kes otsivad põnevust ja armastust. Siin on nad mõlemad esindatud. Kuigi raamatu lõpplahendus on etteaimatav ning lihtsakoeline, siis need kuriteod teevad raamatu põnevaks. Oma rolli mängisid siin mitmed inimesed. Nii et kes soovib kerget ja põnevat ajaviidet, siis see on just sobiv raamat.

Fern Michaels. Miski ei jää saladuseks (Ersen, 2018)

miski-ei-jää-saladuseksTõlkinud Ann Kitsnik
216 lk

Teine raamat, mille nädalavahetuseks maale kaasa haarasin valmistas mulle väikese üllatuse. Positiivse üllatuse. Arvasin, et tegemist on kerge naistekaga, aga raamat on siiski natuke sügavama sisuga. Naistekas on ta küll, aga käsitleb karmimaid teemasid.

Molly McCann’i elu tundub olevat täiuslik. Tal on rikas mees. Ta ei pea tööl käima ning tal on kaks kasulast ning mehega ühine tütar. Lisaks ka teenijad. Aga keegi nende peentest sõpradest ei tea tegelikult nende abielust midagi.

Molly’l on veel saladusi, millest isegi tema abikaasa midagi ei tea. Ta ei tea, et naine on vahetanud nime, ega ka seda, miks naine ülepeakaela oma kodulinnast põgenes. Lugeja saab seda küll kohe alguses teada, sest sellega raamat algabki. Saladustel on tihti kombeks avalikuks tulla. Nii juhtub ka seekord, kui Molly saab ühel hommikul kõne, kus helistaja ütleb, et teab, kes naine tegelikult on ning mida ta tegi. Sellest kõnest alates võtab Molly elu hoopis teise suuna. Nii palju siiski reedan, et õnneliku suuna.

Mulle meeldis, kuigi raamat käsitleb selliseid karme teemasid nagu koduvägivald ning üldse naistevastane vägivald. Kohati oli küll raamatus natuke ebatäpsusi (võivad olla ka tõlkija poolsed vead) ning mõni asi jäi natuke arusaamatuks, aga tegemist oli siiski nii põneva raamatuga, et mul ei kulunud selle läbilugemiseks isegi mitte tervet päeva. Siia õhukesse raamatusse oli palju asju kokku pandud, aga see moodustas terviku. Millest ma võib-olla natuke puudust tundsin, oli Molly perekondlik taust. Seda siin küll natuke oli, aga mind huvitas, miks tema ema suhtus Molly’sse nii nagu ta suhtus.