Becky Masterman. Raevuga surmale vastu (Ersen, 2016)

raevuga-surmale-vastuTõlkinud Ann Kuslap
325 lk.

Ma vahel ikka armastan lugeda selliseid lihtsaid põnevikke. Ja üldiselt mulle see Erseni sari ka meeldib. Alguses tundus, et see on natuke lahjem nendest, mida seni selles sarjas lugenud olen, aga mida edasi lugesin, seda huvitavamaks läks.

Peategelaseks on endine FBI agent Brigid Quinn. Brigid on keerulise minevikuga 59-aastane naine, kes FBI-s tegeles seksuaalkuritegudega. Tema viimane juhtum kummitab teda siiani, sest selle uurimisel kadus jäljetult noor agent Jessica.  Nüüd aastaid hiljem saab Brigid ootamatult teada, et Route 66 mõrvar on tabatud ja ta on oma roimad üles tunnistanud. Näitab isegi kahe laiba asukohad kätte.

Juhtumi uurimisega tegeleb Laura Coleman. Laura võtab Brigidiga ühendust, sest ta ei usu, et see on õige Route 66 tapja. Brigid ei taha teda alguses kuuldagi võtta, aga siis rünnatakse järsku teda ennast ja Laura kaob. Brigidit ei võeta enam üldse kuulda ning ta peab üksi selle asja korda ajama. Lisaks enda tekitatud jamadele.

Raamat oli alguses veidi kummaline. Ma ei ole harjunud, et peategelaseks on ligi 60-aastane FBI naisagent, aga sellega harjus õige pea ning raamat läks põnevaks. Selline mõnus meelelahutus.

Advertisements

Diana Gabaldon. Sügistrummid. 2. raamat (Varrak, 2017)

sygistrummid 2_kaas.inddTõlkinud Lauri Vahtre
608 lk.

See on üks minu lemmiksarju ja ka viimane eesti keelde tõlgitud raamat ei petnud mu ootusi. Kui eelmine osa edenes aeglaselt, siis viimasega seda probleemi ei olnud. Ikka veel ei ole tüdimust tekkinud. Endiselt on iga uue osa lõppedes tekkinud tahtmine, et haaraks kohe järgmise osa kätte. Peab ilmselt ootama umbes aasta, et järgmine osa ilmuks (ma väga loodan, et ikka tõlgitakse).

Seekordses osas keskendub tegevus rohkem Briannale ja Rogerile. Brianna on otsustanud minna ema juurde ja kohtuda oma pärisisaga. Roger ei saa muidu, kui peab talle järgnema. Loomulikult ei kulge midagi lihtsalt ning viperusteta.

Mind natuke häiris, et autor on kohati nii vägivaldne. Ma kogemata lugesin ühte tutvustust ja kahjuks ma selle lugemisega natuke spoilisin oma elamust. Nimelt mainiti seal ühte sündmust, mis mind alguses tohutult häiris, kui raamatut lugema asusin. Mõtlesin, et no milleks seda vaja on. Samas saan ju mõistusega aru, et see ajastu oligi oma olemuselt üsna vägivaldne. Lõpuks suutsin sellest siiski üle olla.

Mulle väga meeldib see, et Gabaldon teeb enne oma raamatute kirjutamist põhjaliku eeltöö ajaloo kohta. See annab nii palju raamatule juurde. Endiselt meeldivad mulle need tegelased ja endiselt juhtub nendega igasuguseid põnevaid ja ootamatuid asju. Siin on nii head, kui halba, naeru ja nuttu, hirmu ja huumorit ning loomulikult armastust ning armukadedust. Põrkuvad erinevad maailmavaated ja iseloomud. Kokku annab see mõnusa kompoti, mida on hea lugeda.

Seekordse osa puhul jäi mind häirima tegemata toimetajatöö. Hooletusvigu oli seekord ootamatult palju. Vahepeal ajas üks viga lausa teist taga. Näiteks sai Briannast vahepeal Biranna jne.

Peale selle postituse tegemist selgus, et tegemist ei ole tegemata toimetajatööga, vaid kogemata saadeti trükki vigane variant. Varrak oma FB-lehel on ka vabandanud toimetaja, tõlkija ning lugejate ees.

Kui see häiriv asjaolu välja jätta, siis sai loetud jälle üks suurepärane raamat. Nüüd on hinges selline tühjusetunne, et ei tea, mida peale hakata. Nagu peaks headest sõpradest määramata ajaks lahkuma.

Ega pole muud teha, kui oodata, millal järgmine osa eesti keeles ilmub. 🙂

Eelnevalt olen blogis kirjutanud veel selle sarja raamatutest:
Rändaja. 1. raamat
Rändaja. 2. raamat
Sügistrummid. 1. raamat

Riley Sager. Viimased tüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

viimased-tüdrukudTõlkinud Marge Paal
383 lk.

Tahtsin nädalavahetuseks midagi põnevat ja kiiret, enne kui asun Gabaldoni “Sügistrummide” kallale. Kahjuks raamat nii kiiresti ei edenenud kui lootsin. Algus oli kuidagi vaevaline, ei haaranud eriti kaasa.

Loo keskmes on Quincy Carpenter, kes kuulub Viimaste Tüdrukute hulka. See tähendab, et kümme aastat tagasi pääses ta ainsana elusana rünnakust, kus hukkusid tema viis sõpra. Quincy oli sellest tookord nii traumeeritud, et ta ei mäleta juhtunust peaaegu mitte midagi. Kümme aastat hiljem ei mäleta ta endiselt selle öö olulisi sündmuseid.

Ta ei ole ainuke tüdruk, kes viimaste klubisse kuulub. Sinna kuuluvad veel Lisa Milner ja Samantha Boyd, kes on üle elanud samalaadsed rünnakud. Ühel päeval sooritab Lisa väidetavalt enesetapu ning Sam ilmub Quincy uksele ja algavad ootamatud sündmused. Mis siis ikkagi juhtus kümme aastat tagasi seal Männimajakeses? On aeg tõde teada saada.

Selle raamatu puhul kehtib ütlus, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Algus oli üsna igav, lõpp oli juba parem. Oli seda põnevust ja pinevust, mis mulle psühholoogiliste põnevike juures meeldib. Lõpp oli küll veidi liiga kiiksuga minu arvates, aga kokkuvõtteks andis see sellise keskpärase raamatu.

Mul on väga hea meel, et on olemas Päikese Kirjastus, kes tõlgib üldiselt väga häid raamatuid. Pole siis ime, et vahel satub nende sekka ka selline, mis mulle muljet ei avalda. Psühholoogiliste põnevike austajatele peaks see siiski vast meeldima, kui natuke segasevõitu algusest üle saada. 2017. aasta parim raamat (nagu esikaanel kirjas) see küll pole, aga lugeda kõlbab.

Alessandra Torre. Mustad valed (Päikese Kirjastus, 2017)

mustad-valedTõlkinud Elin Lepa
303 lk.

Kes tahab lugeda midagi sellist nagu hallid varjundid, siis see raamat sobib selleks väga hästi. Alguses seda lugedes mul oligi tunne nagu oleks see täpselt sama olnud. Ainult, et süütu tütarlapse asemel on rikutud naine.

Peategelased on mõlemad rikkad. Nad kohtuvad ühel üritusel ja armuvad (loomulikult, kuidas siis teisiti). Sellega käib kaasas sage seks ja kõik need kirjeldused on siin ikka väga üksikasjalikud. Neid kirjeldusi on väga palju ja muutub lõpuks tüütuks ning muu sisu jääks nagu selle varju.

Sisu on siiski olemas. Layana ja Brant on õnnelikus suhtes, mida küll kõigiti püüab takistada mehe tädi Jillian. Layana ei lase ennast heidutada ja on kõigeks valmis, et enda suhet kaitsta. Siis kohtub ta ootamatult Leega niing armub temasse, aga samas ei kavatse ta Branti mingil tingimusel maha jätta. Lee’l saab sellest kõrini ning ta esitab naisele ultimaatumi.

Raamatu esimene pool oli täielik jama. Mulle ei meeldinud naispeategelane. Rikutud ja rikas naine, kes pole pidanud ise päevagi tööd tegema. Tegelikult võiks tema kohta isegi krõbedamini öelda. Lõpuks selgub küll, miks ta teatud viisil käitus, aga see ei muutnud enam mu arvamust temast.

Raamatu teine pool oli juba natuke parem. Ilmsiks hakkasid tulema saladused. Kusjuures ma raamatu keskel ühel hetkel järsku taipasin, mis selleks saladuseks on. Kuigi see tundus uskumatuna. See kahjuks enam raamatut minu jaoks ei päästnud. Minu jaoks jäi natuke igavaks ja pealiskaudseks.

Tess Gerritsen. Tulega mängides (Ersen, 2017)

tulega-mängidesTõlkinud Marge Paal
272 lk.

Jällegi üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, aga teema oli raske. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat lugu. Esimene on Lorenzo lugu minevikus ja teine Julia lugu tänapäevas.

Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhuslikult ühest Rooma antiigipoest ühe muusikapala, mis teda jäägitult lummab. Seda muusikapala võikski pidada üheks selle raamatu peategelaseks, sest selle ümber lugu keerlebki. Selle valsi nimeks on Incendio ja see on loodud 1944. aastal. Autoriks Lorenzo Todesco.

Julia hakkab ajama selle loo jälgi, sest pala näib põhjustavat tema elus kaost. Tundub, et see muudab tema 3-aastase tütre vägivaldseks. Lisaks selgub veel, et ühele perekonnale ei meeldi, et Julia ajaloos tuhnib. Lugu tundub natuke uskumatu, aga lõpuks selgub, mis asjaolud selle taga olid. Siiski on minu meeles lõpus ka natuke müstikat.

Ühest küljest oli raamat põnev ja teisalt oli see nii kurb. Lugesin ja lihtsalt pisarad jooksid. Ma olen üsna läbi raputatud, nii et ei leia eriti sõnu, et seda teost kirjeldada. Ja võib-olla ei olegi vaja. Seda peab ise lugema. Raamatul on ajalooline taust ka olemas, millest autor raamatu järelsõnas kirjutab. Soovitan lugeda!

Melinda Leigh. Valusad saladused (Ersen, 2017)

valusad-saladusedTõlkinud Ülle Jälle
319 lk

November algas igatahes põnevuse lainel. Tahtsin lugeda midagi kergemat ning mis edeneks kiiresti. Õnneks valisin õige raamatu.

Raamatu sündmused saavad alguse, kui tapetakse Kate ja Lee Barrett. Kate oli laste iluuisutamise treener ja Lee advokaat. Esmapilgul tundub nagu see oleks olnud rööv, aga siis hakkavad selguma häirivad asjaolud.

Nende surmast teatatakse Lee vennale Grant Barrettile, kes on parajasti Afganistanis lähetuses. Grant on sõjaväelane. Peale teate saamist naaseb ta koju, et hoolitseda vennalaste Carsoni ja Faithi eest.

Vennalapsi aitab hoida nende naabritüdruk Julia. Ühel õhtul aga ähvardatakse Julia ema Ellie’t, et ta otsiks üles ühe Lee juhtumi kausta. Kui ta seda ei tee, siis ähvardatakse tappa tema tütar ja vanaema. Ainuke probleem on, et seda kausta ei ole kusagil.

Selline mõnus pingeline lugemine oli. Siin on nii tapmist ja ähvardamist, aga samas ka armastust ja ilusaid hetki. Tapmisega sai palgamõrvar küll suurepäraselt hakkama, aga muu ei õnnestunud tal üldse. See oli lausa koomiline kui viltu tal ikka vedas. Mõrvarit ei arvanud mina küll ära. Soovitan lugeda, kes vajavad mõnusat ajaviite lugemist.

Tegemist on sarja esimese raamatuga, mida oli lugedes ka aimata. Loodan, et tõlgitakse ka ülejäänud kaks osa ära.

Peter Swanson. Mõrva väärt (Päikese Kirjastus, 2016)

mõrva-väärtTõlkinud Eva Nooni
317 lk.

Lugesin mõnda aega tagasi autori teist eesti keelde tõlgitud raamatut “Kõik tema hirmud” (Päikese Kirjastus, 2017) ja see oli suurepärane. Nii otsustasin ka tema esimese eesti keelde tõlgitud raamatu läbi lugeda ja ei kahetse. Lihtsalt nii põnev on, et kõik muu elu jätaks tahaplaanile ja lihtsalt loeks kuni raamat läbi.

Raamatul on sobiv pealkiri, sest praktiliselt kõik tegelased siin on mõrva väärt, võta üks ja viska teist. Londonist Bostonisse lennates kohtub Ted Severson lennukis ilusa punapea Lilyga, kellega nad jäävad jutustama. Nad jõuavad oma jutuajamisega sinnamaani, kus Ted tunnistab, et tahab oma naise ära tappa. Suur on aga mehe üllatus, kui Lily ütleb, et seda saab korraldada.

Lilyl on omamoodi õiglustunne. Ta nimelt arvab, et osad inimesed ei väärigi elu. Selle otsustab nende inimeste käitumine. Nii nad kahekesi hakkavad otsima viise, kuidas Tedi naine Miranda kõrvaldada, et Ted saaks temast lahti.

Tegemist on ääretult põneva ja üllatava raamatuga. Siin on nii palju üllatavaid pöördeid ja ootamatusi ning ootamatul kombel ma leidsin ennast mõrvarile kaasa elamast. Lõppu ma küll suutsin natuke aimata, aga see ei muutnud mu lugemiselamust kehvemaks. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad põnevust ja psühholoogist kassi-hiire mängu.  Peter Swanson lihtsalt oskab üllatada ja ma väga väga väga ootan, et see üks, mis tal veel ilmunud ka eesti keelde tõlgitakse. Tal peaks järgmisel aastal ilmuma uus raamat ja loodan sedagi eesti keeles lugeda.