Brian Azzarello. Joker (DC Comics, 2008)

jokerIllustreerinud Lee Bermejo
127 lk.

Minu esimene DC graafiline romaan. Ausalt öeldes ma natukene kahtlesin raamatukogus kas seda üldse võtta, sest kaanepilt on väga ehmatav ja rõve. Ei taha seda vaadatagi, aga uudishimu sai minust võitu. Tahtsin sellest tegelasest rohkem teada, sest temast on nüüd varsti film tulemas. Kuigi see raamatuke on tulevasest filmist ilmselt erinev.

Sisust nii palju, et Joker on kõigile ootamatult saanud hullumajast välja. Sealt tulles avastab ta, et tema endised kamraadid on tema impeeriumi omavahel laiali jaganud. Joker ei jäta seda asja nii ja alustab tapatalguid.

Ma ei saa seda kõigile soovitada, sest see oli päris jõhker lugemine ja vaatamine. Verd voolas ojadena. Ma olen tavaliselt suht nõrganärviline, aga mind seekord see isegi ei häirinud. Oli hoopis põnev teada saada, et mis Jokerist raamatu lõpus saab. Raamat oli kergesti jälgitav ning edenes kiiresti. Alguses, kui ta kätte võtsin, tundus ta suht paks, aga mul kulus täpselt tunnike, et see läbi saada. Pildikeel oli sünge ja groteskne, aga no sobis selle tegelasega täiuslikult. Ma ei kahetse, et seda kätte võtsin.

Advertisements

Neil Gaiman. Ameerika jumalad (Tänapäev, 2003)

ameerika jumaladTõlkinud Tiina Randus
642 lk.

Mul peaks olema vist nüüd kõik eesti keeles ilmunud Gaimani raamatud loetud, välja arvatud see, mis ta Pratchettiga koos on kirjutanud. “Ameerika jumalaid” plaanisin ka juba pikalt lugeda, aga millegipärast tema paksus hirmutas mind. Ma ei saagi aru miks.

Nagu Gaimanile omane on seegi raamat omapärane ja väga huvitava fantaasialennuga. Alguses tundus mulle selline road-trip’i raamat, kus on lihtsalt üks kulgemine. Seda oli mõnus lugeda, aga muutusin natuke kannatamatuks, et mis selle loo mõte on ja kuhu see välja peaks jõudma. Õnneks ma ei pidanud pettuma, ootamatud sündmused ikkagi tulid omal ajal ja need olid põnevad. Rääkimata sellest tegelastegaleriist, kes lugejate silmade eest läbi astub. Kirev ja mitmekesine, sest Ameerikas on palju jumalaid. Nad on siia toonud inimesed, kes on neisse uskunud. Teadupärast on inimesi Ameerikasse igalt poolt sisse rännanud ja kui iga rahvuse kild toob oma jumalad kaasa, siis neid saab palju. Ameerikas on lisaks vanadele jumalatele tekkinud ka uued – näiteks tehnika ja meedia jne.  Vanad jumalad on nõrgaks jäänud, sest neid enam eriti ei usuta, aga ikkagi nad veel elavad ja loodavad. Jumalate kõrval leiduvad siin raamatus ka mõned inimesed. Näiteks peategelane Shadow-nimeline mees. Oi, kuidas mulle meeldis tema naine. Gaiman suutis ta ikka nii meeldejäävaks kirjutada.

Kellele Gaimani raamatud meeldivad, aga see on lugemata, siis kindlasti soovitan lugeda. Soovitan teistele ka, sest autori fantaasia on huvitav ja tema tegelased meeldejäävad. Ja mida rohkem tead erinevate maade mütoloogiast seda parem. Üks mõnus lugemiselamus on garanteeritud.

Diane Chamberlain. Unistuste tütar (Ersen, 2019)

unistuste-tütarTõlkinud Marja Liidja
376 lk

Chamberlain on jällegi üks neist autoreist, kelle peale võib kindel olla, et ta sind alt ei vea. Järjekordne mõnus raamat temalt, mida ajaviiteks lugeda.

Carly Sears on noor naine, kes hiljuti kaotas oma mehe Vietnami sõjas. Tema ainsaks lohutuseks on see, et ta on rase. Tema rõõm ei kesta kaua, sest ühel hetkel ütleb arst talle, et tema sündimata lapse süda on haige ning ta ei jää tõenäoliselt ellu. Carly muretseb ning ei tea, mida teha, kuni tema õemees Hunter ütleb, et on üks lahendus. See on hirmutav lahendus ning Carly ei tea, kas teda võib uskuda. Lõpuks ta muidugi otsustab riskida, sest naine on valmis oma lapse pärast tegema kõike ning kaotada pole tal enam midagi.

Mulle väga meeldis. Esiteks oli see lahendus, mida Hunter Carly probleemile pakkus, ootamatu. See on väga hea, kui autor suudab üllatada. Teiseks oli kaasahaarav jälgida, kas kõik läheb õnneks ja mis siis saab, kui asi valesti läheb. Raamatu teema läks ka südamesse – mida kõike emad teevad oma laste heaks. See ei ole klassikaline armastusromaan, vaid raamat emaarmastusest.

Fern Michaels. Ootamatu avastus (Ersen, 2019)

ootamatu-avastusTõlkinud Siiri Hommik
280 lk

Fern Michaels on üks selline autor, kelle peale saab kindel olla, et ta ei vea sind alt. Puhkuse ajaks ideaalne lugemine.

Tessa Jamison on veetnud kümme aastat vanglas kuriteo eest, mida ta ei sooritanud. Talle mõisteti eluaegne vanglakaristus oma kaksikute tütarde ja mehe tapmise eest. Tessa on lootuse kaotanud, et ta üldse kunagi vanglast vabaneb ja tegelik süüdlane tabatakse. Kuni ühel hetkel talle teatakse, et tema kohtuotsus on tehnilistel põhjustel tühistatud. Ta pääseb järelvalve all oma endisesse koju, kust ta leidis oma mehe ja lapsed. Tema uus advokaat on seekord kokku pannud asjaliku meeskonna, kes otsivad asitõendeid, mis tõestaksid naise süütust.

See oli huvitav raamat, mille lugesin praktiliselt ühe hooga läbi. Siin oli saladusi ja mitmeid üllatavaid pöördeid, mille peale poleks tulnudki. Lisaks mitmed tõsised teemad, peale mõrvade ka laste seksuaalne väärkohtlemine. Kohati tundus mulle küll, et kuidas on võimalik, et eelmine kord praktiliselt üldse asja ei uuritud ja seekord leiti kohe hunnik asitõendeid ja tunnistajaid. Mõned asjad tundusid raamatus küll uskumatud ja muinasjutulised, aga raamatu üldmuljet need ei muutnud. Lõpp oli kahtlaselt siirupine, mis mulle tundus natuke uskumatuna, aga ei häirinud. Häirisid hoopis tekstis olevad hooletusvead, mida siin natuke ikka leidus. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad põnevuslugusid, kus on üllatavaid pöördeid.

Susan Mallery. California tüdrukud (Ersen, 2019)

california-tüdrukudTõlkinud Raili Puskar
374 lk

Mallery raamatuid ma olen päris palju lugenud. Tavaliselt on need sellised mõnusad naistekad, mida ajaviiteks lugeda. “California tüdrukud” on ka naistekas, mille lugemine edeneb kiirelt, aga mis mulle seekord hinge ei läinud.

Raamat jutustab kolmest õest, kes kõik ühel ja samal nädalavahetusel maha jäetakse. Finolal, kes töötab televisioonis, on enda meelest täiuslik abielu, kuni ühel hetkel loetud minutid enne otse-eetrit saab teada, et ta abikaasa petab teda kuulsa lauljannaga. Zennie ei huvitu üldse eriti suhetest, nii et pole ime, kui ta maha jäetakse. Peale seda otsustab ta hakata oma sõbrannale surrogaatemaks. Kolmandana sündinud Ali tunneb, et keegi ei pööra talle eriti tähelepanu. Eriti hulluks läheb asi siis, kui ta kihlatu saadab oma venna Danieli talle teatama, et nende kihlus on lõppenud.

Kuidagi ei suutnud need tegelased ja tegevus mulle südamesse pugeda. Jäid kuidagi kaugeks. Võib-olla oli asi ka seekordsetes teemades. Finola on suhteliselt enesekeskne inimene ja ta on võtnud kannataja hoiaku. Ma ei suutnud eriti ka Zennie’t mõista – kuidas ta suudab niisama lihtsalt last kanda ja pärast temast loobuda. Ma saan aru, et ta tegi seda üllal eesmärgil, aga kuidagi üldse ei puudutanud mind. Ali oli kõige huvitavam tegelaskuju, kuigi ühe venna voodist teise minemine, on natuke kahtlane. Ajaviiteks lugeda kõlbab, aga olen lugenud paremaid. Lugemine ise läks muidugi kiiresti, aga ootasin natuke rohkemat sellest raamatust.

RaeAnne Thayne. Sweet Laureli kosk (Ersen, 2019)

sweet-laureli-koskTõlkinud Krista Liidaru
272 lk

Mul oli väga hea meel, kui nägin, et Ersen on otsustanud jätkata selle sarja tõlkimist. Mõtlesin, et seda enam ei tõlgita, sest esimesed osad ilmusid juba neli aastat tagasi eesti keeles. Loodan, et selle autori raamatuid ilmub eesti keeles ka edaspidi.

Maura McKnight leinab oma kadunud tütart ning püüab kuidagi üle elada eesootavad jõulud. Ootamatult üllatab teda vanema tütre Sage’i isa naasmine väikesesse Hope Crossingi linnakesse. Maura ei ole sellest eriti vaimustatud, sest Jackson Lange ei tea, et kui ta linnast ja Maurast lahkus, oli Maura rase.

See oli selline mõnus naistekas. Puhkuse ajaks just sobiv lugemine. Siin on mängus ka tõsised teemad, aga esiplaanil on ikkagi positiivsus. Selles mõttes on see klassikaline naistekas. Mees ja naine olid ammu paar, läksid lahku ja nüüd taas kohtudes avastasin, et tunded ei ole kusagile kadunud. Hea kerge lugemine. Kirjutatud on ka ladusalt ja huvitavalt. Soovitan lugeda kõigile, kellele meeldivad armastuslood.

Sarja eelmised osad:
Sombune suvi
Woodrose’i mägi

Stephen King. Öine vahetus (Fantaasia, 2019)

öine-vahetusTõlkinud Andreas Ardus, Kristi Kartašev, Eva Luts, Raul Sulbi, Silver Sära
412 lk

Ma tegelikult ei ole õudukate fänn. Ma tavaliselt ei loe õuduskirjandust ja ei vaata õudusfilme. Sel lihtsal põhjusel, et mul on siis raske magada. Seda raamatut lugesin ka päevavalgel, sest muidu mu kujutlusvõime hakkas ka tööle nii, et tundus nagu kõigil mu ümber olevatel masinatel on hing ja neil on plaan maailm üle võtta ning igast vähegi pimedamast nurgast võib koletis välja roomata.

See on Kingi esimene novellikogu ning siia on koondatud väidetavalt tema parimad lood.  Need lood olid päris head küll, kuigi mõne jutu mõte jäi mulle natuke arusaamatuks. Selles mõttes, et need ei olnud õudusjutud. Õudusjutte on siin muidugi kuhjaga. Mulle jäid eredamalt meelde kõik, mis olid masinatega seotud. See, kuidas nad järsku nii öelda ellu ärkasid ja inimesi tapma hakkasid. Mulle meeldisid siit muidugi veel paljud lood, näiteks “Jerusalem’s Lot” oma sünge õhustikuga ja “Lahinguväli” mängusõduritega. Muidugi ka “Maisi lapsed”, mille pärast ma üldse selle kogumiku kätte võtsin. Olen kunagi teismelisena seda filmi näinud ja tahtsin teada, kas see on ikka veel sama õudne, nagu oli siis. Oli küll.

Soovitan inimestele, kes otsivad närvikõdi. Nõrganärvilistele (nagu mina) eriti ei julge soovitada, kui siis ainult päevavalges lugeda. Kuigi kõik lood ei ole hirmutavad. Igatahes on siin päris erinevaid ning mitmepalgelisi lugusid. Ma ei kahetse, et seda lugesin.