Ruth Ware. Valetamise mäng (Helios, 2018)

valetamise-mängTõlkinud Pilleke Laarmann
336 lk.

Ma ei ole siia juba üle nädala midagi postitanud, kuna ei olnud üldse aega lugeda ja see, mida lugesin ei köitnud mind. “Valetamise mäng” on vist Ruth Ware kõige kehvem raamat, vähemalt minu jaoks.

Salteni internaatkoolis said neljast tüdrukust, Kate’ist, Thea’st, Isa’st ja Fatima’st, sõbrannad. Nad mängisid koolis ühte mängu – valetamise mängu. See kujutab endast seda, et pidi teistele usutavalt valetama. Reegleid oli mitmeid, aga põhiline oli, et nende enda vahel ei tohi saladusi olla. Tüdrukud rikkusid koolis reegleid ning nad visati välja. Samal ajal kadus sealt ka kunstiõpetaja Ambrose, kes oli Kate’i isa.

17 aastat hiljem saadab Kate oma sõpruskonnale sõnumi, et tal on abi vaja. Ja teised muidugi tormavad kohale.

Mind ärritas selle raamatu juures nii mõnigi asi. Tegevus toimub läbi Isa silmade, kes mulle üldse ei meeldinud. Ta oli nii närviline kogu aeg. Tormas ilma küsimusi esitamata kohe kohale, kui Kate teda kutsus, sellest hoolimata, et tal oli väike tütar, kelle  ta ka jamadesse kiskus. Lisaks ei hoolinud ta üldse enda mehest. Mees sai aru, et naine valetab millegi üle ja Isa hakkas hoopis meest süüdistama, et too ei mõista teda. No jumal hoidku küll, kui sa ise ei tunnista, mis viga ja lihtsalt tormad minema.

Autor oli püüdnud luua sünget õhustikku. Tegevuspaigaks oli hooletusse jäetud vana veski eraldatud ümbruskonnas, lisaks kadus veel elekter ja toimusid kummalised sündmused, aga ma kuidagi ei suutnud sinna sisse minna. Ma ei tea, kas süüdi oli ilus nädalavahetus, aga kohe kuidagi see raamat ei köitnud mind. Kõik muud tegevused tundusid huvitavamad. Lugesin ta siiski läbi, sest maale kaasa ta vedasin, aga ma soovitada ei julge. Selle asemel võib lugeda teisi tema eesti keeles ilmunud raamatuid, mis on palju paremad. Kõige rohkem meeldis mulle “Proua Westaway surm” (Helios, 2018). Samas ma loodan, et tema teoseid siiski eesti keelde edasi tõlgitakse, sellel aastal peaks üks tal ilmuma.

Advertisements

Karen M. McManus. Üks meist valetab (Eesti Raamat, 2019)

üks-meist-valetabTõlkinud Birgitta Ojamaa
367 lk.

Tegemist on järjekordselt ühe hea noortele suunatud raamatuga, mida võivad lugeda ka teised.

Ühel päeval jäetakse pärast tunde viis Bayview High keskkooli õpilast. Bronwyn, kelle eesmärgiks on parimate tulemustega lõpetada, et Yale’i pääseda. Addy, kellel esmapilgul ei tundugi mingit muud eesmärki, kui oma poisi Jake’iga koos olla. Nate on kooli pahapoiss, narkodiiler. Cooper on spordipoiss, kooli pesapallistaar. Ja lõpetuseks Simon, kes on koolis tõrjutud. Lisaks on Simon loonud sellise äpi nagu Räägitakse. See on kuulujuturakendus, milles Simon avaldab jutte oma kaasõpilaste kohta. Ja kõik teavad, et Simon ei valeta. Sellest klassiruumist väljub elusana 4 õpilast, Simon sureb ning ülejäänud neli on kahtlusalused mõrvas. Neil kõigil oli põhjust soovida Simoni surma, sest järgmisel päeval pidi ta nende kohta postitama midagi, mida nood ei soovinud avalikustada.

Kes neist on mõrvar? Loo teeb keerulisemaks see, et lugu jutustatakse nende nelja kahtlusaluse silmade läbi ning keegi ei tunnista, et tema oleks seda teinud.

Mulle meeldis see raamat. See oli põnev. Lugedes hakkasid need neli tegelast nii meeldima, et ma lootsin, et keegi neist pole mõrvar. Mõtlesin igasuguseid variante peas läbi, kes võiks olla mõrvar. Korra käis peast läbi ka õige, aga heitsin selle kõrvale. 😀 Kahjuks raamatu lõpp vajus natuke ära. Kuidagi kadus põnevus ära. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks. Lisaks tekkis liiga palju tegelasi lõpuks. Isegi see suhtedraama lõpus ei häirinud nii palju kui tegelaste rohkus. Sellest hoolimata on tegu hea raamatuga ning soovitan seda lugeda.

 

Harriet Tyce. Veriapelsin (Varrak, 2019)

veriapelsin_KAANED_145×200_bleed4_tf.inddTõlkinud Maris Sõrmus
270 lk.

See oli üks kahtlane raamat. Ühest küljest see ei meeldinud mulle, aga teisest küljest ei saanud lugemist ka pooleli jätta. Tahtsin teada, kuidas see kõik lõppeb.

Tundub, et Alisonil on olemas kõik, mis ideaalseks eluks vaja – mees, tütar ja töö advokaadina. Ta on just saanud juhtumi, kus tal tuleb kaitsta oma mehe tapnud naist. Aga nagu teada, kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda mitte. Alisonil on alkoholiprobleem, ta kipub liiga palju jooma. Lisaks on tal ka armuke. See kõik peaks tegema temast vastumeelse tegelase ja eks teeb ka. Siiski meeldis tema mulle nendest tegelastest kõige rohkem, sest ta suudab ennast lõpuks siiski kokku võtta.

Autor on suutnud luua sellise raamatu, kus mulle ükski peategelastest ei meeldinud. Ei meeldinud mulle eriti Alison ega ka tema mees Carl, samuti naise armuke Patrick. Alison ei meeldinud mulle sellepärast, et ta oli nii nõrk ja tegi kogu aeg valesid valikuid. Kuigi see viimane, mis ta tegi meeldis mulle küll. Seda on ausalt öeldes veider öelda (kellel raamat loetud, need saavad aru).  Ma ei suutnud aru saada, mida ta leidis oma armukeses. Selline robustne ja ebaviisakas tüüp. Carl oli mulle algusest peale vastumeelne, sellepärast, kuidas ta oma naist vaatas ja temaga rääkis.

Ühesõnaga tegelased ei meeldinud, aga tegevus oli huvitav. See, kuidas Alisoni isikliku elu taustal, oli olulisel kohal ka see mõrvajuhtum, millega ta tegeles. Üks kummaline raamat. Ma ei oska seda soovitada, sest ma ei suuda isegi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Kuna see on autori debüütteos, siis tal on potentsiaali edaspidisteks raamatuteks küll. Kui suudaks natuke positiivsema peategelase luua, kellel oleksid küll nõrkused, aga sellegipoolest lugejatele meeldiks.

Ja veriapelsin saab ka lõpuks oma tähenduse.

Robert Bryndza. Külm veri (Pegasus, 2019)

külm-veriTõlkinud Raili Puskar
365 lk.

See on nüüd üks raamatutest, mida ma eesti keelde oodanud olen. Mul on hea meel, et õnnestus nüüd see läbi lugeda. Bryndza on endiselt hea. Püüdsin alustada “Veriapelsini” lugemist, aga see kuidagi ei edenenud. Tuju ei olnud kiita ning alustasin Bryndza raamatuga. Alguses tundus, et ma ei suuda raamatusse sisse elada, aga siis olin jälle sellesse nii märkamatult sisse mässitud, et kui ma seda lugeda ei saanud, siis muudkui mõtlesin sellele.

“Külm veri” on juba viies raamat Erika Fosteri krimilugude sarjast. seekordses osas tuleb Erikal ning tema meeskonnal tegemist teha järjekordse sarimõrvariga. Ühel päeval leitakse Thames’i jõest kohver, milles on tükeldatud surnukeha. Mõne aja pärast leitakse teine taoline kohver koos surnukehaga. Erika otsib juhtumis läbimurret, kui talle endale järsku kallale tungitakse. Lisaks röövitakse veel ringkonnaülema Marshi kaksikud.

Mulle Bryndza stiil meeldib. Ta on küll minu jaoks kohati liiga verine, aga ta kirjutab nii põnevalt, et enne ei saa pidama, kui raamat läbi on. Süüdlane või süüdlased selguvad siin õige pea, aga see ei takista lugemist. Huvitav on jälgida, kui palju nad politseist ees on ning mis hetkest olukord muutuma hakkab.

Lisaks meeldib mulle Erika kui peategelane. Ta on väga hea uurija, aga samas suhtlejana saamatu. Tema eraelu on ka paras segadus. Siin pole seda küll nii palju sisse toodud, aga natuke ikka. Mulle meeldib, et tema tausta on raamatus piisavalt, mitte pole keskendutud ainult juhtumi lahendamisele. Soovitan krimide ja põnevike austajatele.

Sarjas on ilmunud ka kuues osa. Loodan, et seegi peatselt eesti keelde tõlgitakse. Vaadates tõlkimise tempot, siis võiks eeldada, et kuues osa ilmub veel selle aasta jooksul.

Sarja eelnevad osad:

Tüdruk jääs” (2017)
Varitseja öös” (2017)
Mustjas vesi” (2018)
Viimne hingetõmme” (2018)

Jayne Ann Krentz. Kui kõik tüdrukud äkki kaovad (Ersen, 2018)

kui-kõik-tüdrukud-äkki-kaovadTõlkinud Marja Liidja
312 lk.

See on kolmas raamat, mille nädalavahetuseks maale kaasa võtsin ning enamuse sellest sain nädalavahetusel ka loetud. Viimast osa raamatust unustasin ennast lugema ning lõpetasin teisipäeva hommiku esimestel minutitel.

Charlotte’i kasuõde Jocelyn on läinud kuuks ajaks puhkama kloostrisse, kus puudub nii telefoni- kui ka internetiühendus. Seega käib Charlotte kastmas Jocelyni taimi ning sorteerimas tema posti. Postiga saabub üks punt võtmeid kummalise sõnumiga. Kui Charlotte avastab, et saatja Louise Flint on surnud ning kasuõega ta ka ühendust ei saa, siis hakkab ta ise asja uurima.

Charlotte lööb käed Maxiga, kes on palgatud uurima Louise’i surma. Sellel teel kohtuvad nad Jocelyni investeerimisklubiga, mis ajab asjad veel segasemaks. Lisaks tundub, et olulisel kohal on ka üks Jocelyni minevikus toimunud sündmus. Sündmused võtavad tõsisema pöörde, kui selgub, et Jocelyn ei ole seal, kus ta olema peaks, vaid on kadunud. Kõige selle põnevuse ja kuritegude taustal puhkeb õide Charlotte’i ja Maxi vaheline armastus.

Soovitan seda raamatut lugeda inimestel, kes otsivad põnevust ja armastust. Siin on nad mõlemad esindatud. Kuigi raamatu lõpplahendus on etteaimatav ning lihtsakoeline, siis need kuriteod teevad raamatu põnevaks. Oma rolli mängisid siin mitmed inimesed. Nii et kes soovib kerget ja põnevat ajaviidet, siis see on just sobiv raamat.

Kimberly Belle. Kolm päeva kadunud (Ersen, 2018)

kolm-päeva-kadunudTõlkinud Anni Väli
312 lk.

Kimberly Belle kirjutab minu meelest üsna põnevalt. Ka see raamat ei olnud erand. Siin oli küll ka asju, mis mulle ei meeldinud, aga nendest natuke hiljem. Ees ootas nädalavahetus maal ning sellest tingituna oli kirjandus natuke lihtsakoelisem. See raamat täitis selles mõttes oma eesmärgi.

Tegevust antakse edasi kahe naise – Kat’i ja Stef’i kaudu. Need kaks naist on emad, kelle pojad käivad samas klassis ning lähevad klassireisile. Kaks poissi ei saa omavahel läbi. Üks on kiusaja ja teine on geeniuse IQ-ga. See on tavaline klassireis, kuni üks poistest röövitakse. Kes ja mis põhjusel peaks poisi röövima?

Mulle meeldis Kat. Ta on natuke rahalistes raskustes ema, kes on äsja oma abikaasast lahku läinud. Selle eest Stef käis mulle närvidele. Ta on linnapea naine ja ilus ja rikas ja nii edasi. Minu meelest täielik snoob, kuigi ise ta seletab, et tema ei ole mingi trofeenaine ja ei nõua mingeid eeliseid. Tema on samasugune inimene nagu teised ning ei kiitle oma positsiooniga. Mõni hetk hiljem ta just seda teeb. Iseenesest ta ei olnud paha, aga ta käis mulle siin raamatus oma suhtumisega närvidele.

Raamat ise oli põnev ning kaasahaarav. Seda oli lihtne lugeda ning edenes kiirelt. Alguses ma ei saanud aru, miks on tegevust edasi antud kahe ema kaudu, kui röövitakse ainult üks laps, aga õige pea sai lugeja aimu, miks autor nii tegi. Süüdlase äraarvamine ei olnud ka kõige keerulisem. Lõpplahendus oli natuke kummaline, aga kes eelistab kergemat meelelahutust, siis see on just sobiv raamat.

Holly Seddon. Ära sule silmi (Rahva Raamat, 2018)

ära-sule-silmiTõlkinud Eve Laur
352 lk.

Ma ootasin selle raamatu lugemist väga, sest autori eelmine raamat “Püüa mitte hingata” (2017) meeldis mulle väga. “Ära sule silmi” oli minu jaoks ärritav. Need tegelased ajasid mind vihale.

Raamat jutustab kaksikõdedest Sarah’st ja Robinist. Nad ei ole aastaid teineteisega rääkinud. Robin elab Manchesteris oma korteris täielikus eraldatuses. Ta pole juba mitu aastat väljas käinud ning ei suhtle kellegagi. Ta kardab majast väljuda. Tema päevade sisuks on trenni tegemine ja naabrite jälgimine ning ta magab voodi all.

Sarah’ga on ka kummaline lugu. Mees viskab ta majast välja, ega luba teda enam tütre lähedusse. Sarah ei tea, mida teha ning püüab õde üles otsida, et sepitseda plaani, kuidas oma tütart tagasi saada.

Raamatus on kajastatud nii õdede olevikku kui minevikku, vaheldumisi. Näidatakse, mismoodi kujunes kõik nii nagu praegu on. Minu jaoks ei olnud veenev. Lugesin siiski lõpuni, aga mulle eriti ei meeldinud. Raamat oli põnevikule mitteomaselt aeglase kulgemisega, aga see ei häirinud. Häirisid just need tegelased ja nende mõtteviis. Autor ei kirjutanud kõike päris lahti ka, nii et mõnda asja jäi ümbritsema saladuseloor. Ma ei oska antud raamatut soovitada, sest lugemise ajal tundsin pidevalt, et ma olen ärritunud. Raamatu lõpus sai asi küll selgeks, miks mõned tegelased nii käitusid nagu nad käitusid, aga minu emotsiooni see enam muuta ei suutnud.