Indrek Hargla. Merivälja (Raudhammas, 2017)

merivälja559 lk.

Indrek Hargla raamatud on mulle enamasti ikka meeldinud. Erandiks ei ole ka “Merivälja”. Alguses 30-40 lehekülge olid igavavõitu, nii et uni kippus peale, aga edasi oli juba nii põnev, et ei tahtnud raamatut käest panna. Neelasingi selle paari päevaga läbi.

Nagu pealkirigi juba ütleb, toimub tegevus vaikses ja rahulikus piirkonnas Meriväljal. Ainult, et see rahu ja vaikus on kõik ainult pealispind. Nimelt olevat olnud Meriväljal ühe maja hoovis maa all UFO. Kohalikud räägivad sellest, Nõukogude võim on asja salastanud, aga tõde ei tea asjast mitte keegi. Selles majas elavad nüüd uued inimesed Indrek ja Inga, kes müüvad väidetavalt UFO-lt pärinevat tükki. Nad küsivad selle eest 10 miljonit krooni. Tegevus toimub 1990ndatel ning 10 miljonit on suur raha.

Keegi soovib seda tükki endale, aga ta ei taha selle eest maksta. Nii algavad Meriväljal väljapressimised. Need tunduvad kohati nagu süütud naljad, kuigi inimesed, kellele neid tehakse, on väga häiritud.

Oi, kuidas mulle see raamat meeldis. Kui alguse krambist olin üle saanud, siis oli see lihtsalt nii naljakas, et naersin omaette lugedes. Tegelased on muidu üldjoontes küllaltki tavapärased, kui välja jätta Karin (kes on nõid) ning abielupaar Inga ja Indrek. Kuigi ka teistel oli mingi oma eripära olemas. Nad olid lihtsalt nii omapärased tegelased. Mõlemad pidasid ennast hullult kavalaks inimeseks ja oma teistpoolt natuke ohmuks. Mõlemal olid oma plaanid tehtud, mida nad UFO-tüki eest saadud rahaga teha plaanivad. Ja see keel, milles nad suhtlesid. Tahtsid kangesti võõrsõnu kasutada, aga noh, ega see ei takista, kui päris täpselt õiget sõna ei tea. See tegi nad nii koomiliseks.

Siin raamatus on kuhjaga põnevust. Lisaks terve ports tugevaid karaktereid ning omapärane lugu.

Kuidas lugu lõppeb? Kes see väljapressija ikkagi on ning miks ta seda teeb? Kes on kadunud Viiuldaja ning miks on vaja teada saada, mis temaga juhtus? Miks väljapressija juhib inimesi kadunud Viiludaja saladuseni?

Mulle meeldis, et raamatus oli ka müstiline moment. See andis kogu sellele draamale ühe mõnusa nüansi juurde. Mulle igatahes meeldis ning soovitan teistelegi lugeda. Peale raamatu lugemist tekkis mul soov külastada Merivälja lähedal olevat raba. Ilmselt teen selle plaani peale puhkust ka teoks.

Ainuke, mis mind raamatu puhul natuke häiris, oli selle paksus. Kummaline on kurta, et head asja on liiga palju. 😀 Aga voodis oli seda paha lugeda, sest raamat on paks ning raske. Käsi väsis ära 😀

Valminud on ka samanimeline seriaal, mida ma küll näinud ei ole. Nii et ei oska seda kommenteerida, kui sarnane see raamatuga on.

Advertisements

Robin Perini. Unustatud saladused (Ersen, 2017)

unustatud-saladusedTõlkinud Lii Haugasmägi
341 lk.

Vahelduseks lugesin midagi kergemat, mis osutus päris põnevaks lugemiseks.

Riley Lambert töötab FBI-s profileerijana. Ta on pühendanud ennast vägivaldsete kurjategijate paljastamisele. Ühel hetkel saab Riley telefonikõne Thayne Blackwoodilt. Thayne’i õde Cheyenne on röövitud ja tunnistajaid ei ole. Peale ühe. Ainsaks tunnistajaks on Thayne’i vanaema, kellel on Alzheimeri tõbi.

Riley mõistab, mida Thayne läbi elab, sest 15 aastat tagasi rööviti tema enda õde, keda pole senini leitud. Riley loodab vähemalt Cheyenne’i elusalt leida, aga nad jooksevad ajaga võidu. Juurdluse käigus paljastuvad saladused, mille peale keegi neist ei oleks osanud tulla.

Minu jaoks oli tegemist põneva raamatuga, kus leidus nii kirge kui tagaajamist. Lõpp oli küll natuke uskumatu ning läks liiga imalaks, aga selle elab üle. See oli isegi armas ning mul tulid pisarad silma.

Siin ei ole olulised ainult armastus, tapmine ja tagaajamine vaid ka Alzheimeri tõbi, sest autoril on sellega isiklik seos. Nimelt oli ta tunnistajaks, kuidas tema ema võitles selle haigusega. See annab raamatule palju juurde.

 

Robert Bryndza. Mustjas vesi (Pegasus, 2018)

mustjas-vesiTõlkinud Raili Puskar
368 lk.

“Mustjas vesi” on kolmas raamat Erika Fosteri sarjas. Eelmised kaks osa meeldisid mulle väga ning olid kaasahaaravad. Erinev ei olnud ka kolmas osa. Varuge nende lugemiseks aega, sest neid on tõesti ülimalt raske käest panna.

Seekordses osas on Erika viidud üle Bromley jaoskonda, kus ta töötab narkokurjategijate vahele võtmisega. Politseile on antud vihje, et ühes vanas karjääris on suur kogus uimasteid. Karjääri põhjast leitaksegi narkootikumid, aga samuti leiavad nad mingi kile sisse mässitud paki. Pakki lahti harutades leiavad nad sellest väikese lapse skeleti.

Tehakse kindlaks, et tegemist on Jessica Collinsiga, kes kadus jäljetult 26 aastat tagasi. Erika hakkab seda juhtumit uurima, kuid kadumisest on nii palju aega möödas ning tundub, et kõik niidiotsad lõppevad tupikuga.

Robert Bryndza oskab ikka nii põnevalt kirjutada. Mis siis, et osad asjad on etteaimatavad ning autor annab korralikult ka vihjeid. Seekord oli pööre nii üllatav, et ma ise selle peale poleks tulnudki. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad krimikirjandust ning põnevust. Samuti loodan, et Pegasus tõlgib peagi ära ka järgmised osad.

See sari on minu viimase aja üks põnevamaid lugemisealmusi.

Eelnevad osad:
Tüdruk jääs
Varitseja öös

Robert Bryndza. Varitseja öös (Pegasus, 2017)

varitseja-öösTõlkinud Raili Puskar
383 lk

Hiljuti lugesin sama sarja esimest osa “Tüdruk jääs” ja see oli väga hea. Teine osa ei jää headuselt milleski esimesele osale alla. Mõtlesin, et võtan õhtul ajaviiteks lugemiseks enne magama minekut, aga ma suht ei saanudki seda enne lõppu käest. Ikka väga põnev raamat.

Seekordses osas tuleb Erikal jälle teha tegemist sarimõrvariga. Ohvrid on omaenda voodis lämmatatud. Nende käed on kinni seotud ja silmad pea ümber kinni tõmmatud kilekoti all punnis. Kõik ohvrid on üksi elavad mehed.

Erika ja tema meeskond teevad kõik, et mõrvarit tabada, kuid jälle loobitakse talle kaikaid kodarasse ning lõpuks kõrvaldatakse ta töölt.

Mind natuke häiris, et Erikat seekord jälle niimoodi kotiti. Juhtumi lahendamise au anti ka teisele inimesele. No ma ei saa aru, miks temaga seekord jälle niimoodi tehti. See mulle antud raamatu puhul ei meeldinud.

Muidu oli vast isegi kaasahaaravam, kui esimene osa. Raamatust saab küll üsna ruttu teada, kes mõrvar on, aga see ei vähenda põnevust sugugi. Soovitan lugemise jaoks aega varuda, sest seda on tõesti raske käest panna.

Õnneks on eesti keeles juba ilmunud ka kolmas osa, mis mind riiulil ootab ja mille varsti kätte võtan. Loodan, et Pegasus tõlgib ka ülejäänud sarja osad ära.

Mõnusaid lugemiselamusi! 🙂

Robert Bryndza. Tüdruk jääs (Pegasus, 2017)

tüdruk-jääsTõlkinud Raili Puskar
384 lk.

Võtsin üle tüki aja jälle ühe krimiraamatu kätte ning ei kahetse seda. Kavatsen varsti ka ülejäänud kaks osa, mis eesti keeles ilmunud on, läbi lugeda. Loodan, et ka ülejäänud selle sarja raamatud tõlgitakse. Praeguseks on neid ilmunud viis, aga Goodreadsi andmetel on varsti ilmumas ka kuues.

Töötu noormees leiab Londoni ühest pargist jää alt noore naise laiba ning juhtumit kutsutakse uurima peainspektor Erika Foster. Tegemist on keerulise juhtumiga, sest praktiliselt mingeid niidiotsi pole või need viivad tupikusse. Juurdlust segab tugevalt surnud naise isa, kes on rikas ning mõjuvõimas inimene. Erika avastab lõpuks, et sarnaselt on tapetud veel mõned noored naised. Need naised olid prostituudid ning rikkast ja privilegeeritud perest pärit Andrea ei sobiks nagu mustrisse.

Nii põnev raamat ja mulle meeldis. Ma aimasin küll juba üsna alguses ära, kes mõrvar tõenäoliselt on, aga ikkagi oli nii huvitav lugeda. Haaras täiesti kaasa ning oli päeval raske tööle keskenduda. Mõtted läksid kogu aeg raamatu tegevuse juurde. Kasutatud on küll palju tavalisi selle zanri võtteid nagu see, et telefon saab alati siis tühjaks, kui tegelane on hädas ning loomulikult läheb Erika sündmuspaika üksi uurima, kus ta hädaohtu satub. Aga need ei häirinud.

Lisaks meeldis mulle Erika tegelaskuju. Ta oli küll natuke sassis omadega, aga mõõdukalt ja see mõjus tema olukorra puhul loomulikuna. Veel meeldis mulle, et mõrvarit kutsuti lihtsalt kujuks. Sobis väga hästi.

Soovitan lugeda krimisõpradel, kes armastavad põnevust.

Sarah J. Maas. Tule pärija (Pikoprint, 2017)

tule-pärijaTõlkinud Mario Pulver
590 lk.

Lõpuks jõudsin lugeda sarja kolmandat osa. Selle raamatuga oli mul samamoodi nagu teise osaga. Alguses ei suutnud sellesse sisse elada (mul oli segajaid ka) ja pärast ma ei saa sellest enam välja. Muudkui mõtlen nende tegelaste peale ja tahaks kohe haarata järgmist osa. Loodan, et seda ei pea pikalt eesti keelde ootama.

Siinses osas on Chaol saatnud Celaena Wendlyn’isse, eemale Adarlani kuningast. Celaena ei lähe sinna aga käsku täitma, vaid ta tahab kohtuda haldjakuninganna Maeve’ga, et saada teada, mismoodi Adarlani kuningas enda väe saab ja mismoodi seda lõhkuda. Maeve on aga salakaval ning tal on enda ambitsioonid. Ta soovib, et Celaena õpiks tundma enda väge, enne kui ta mingeid vastuseid annab. Teda asub õpetama haldjaprints Rowan.

Raamatus ongi kolm tegevusliini. Üks jälgib Celaenat, teine Doriani ja Chaoli tegemisi riigi õõnestamisel ning kolmas on Manon Mustnokast, Adarlani kuninga eest võitlejast.

Algus oli raamatul jällegi rahumeelne, aga lõpp oli jälle nii põnev, et igal vabal hetkel püüdsin lugeda. Mind tõmbavad viimasel ajal erinevad kangelaste lood. Ka seda raamatut võib pidada omamoodi kangelaslooks, sest Celaena on tulnud läbi põrgust, et saada selleks, kes ta on. Selles osas ta vaatab enda hirmudele näkku ning see annab talle jõudu, et võidelda enda rahva ning teiste rõhutute eest. Ta õpib tundma ennast ning enda väge.

Aprill algas igatahes põnevalt.

Sarja eelnevad osad:

Klaastroon
Kesköö kroon

Katrin Pauts. Hull hobune (Varrak, 2018)

pauts_hullhobune_KAANED_285x206_bleed15_tf.indd231 lk.

Ma rõõmustasin, kui kuulsin, et Katrin Pautsilt on ilmumas järjekordne raamat. Seekord siis Hiiumaa põnevik. Võib öelda, et ma olen saanud juurde ühe lemmikkirjaniku.

Tegevus toimub Hiiumaal ühes väikeses külas. Eelmisest kahest raamatust (“Politseiniku tütar” ja “Tulekandja“) tuttava Eva vend Tom on ostnud Hiiumaale turismitalu, et lappida enda perekonda ja saada eemale teisest naisest. Seal juhtub Evaga õnnetus. Ta kukub hobuse seljast maha ning on peale seda suht vegetatiivses olekus. Tomile on see raske koorem, lisaks veel pinged naisega.

Kui siis peale turismihooaja lõppu ilmub tema tallu üks sakslane, siis ta on rahul, et saab teenida lisaraha. Sakslast huvitab millegipärast üks vana legend Hiiumaa viimasest nõiast. Nimelt olevat too nõid Kaibaldi kõrbes põletatud ning ta karjunud seal oma tapjatele sajatusi. Tom peab sakslase huvi veidraks, aga noh, mis siis. Ta saab ju selle eest raha.

Turismitaluga ei taha asi kuidagi vedama minna. Juhtuvad õnnetused. Lisaks Eva omale, surevad veel kaks külalist tema talus. Lisaks toimub külas üks jõhker mõrv. Kas see on kõik needusest? Või on siiski asja taga inimese käsi. See selgub juba lugedes.

Minu jaoks oli see järjekordne põnev lugemine, kus ma lugesin raamatut poole ööni. Raske oli raamatut käest panna. Pauts on jällegi suutnud luua põneva ja natuke müstilise õhkkonna vanu legende teksti põimides. See on natuke teistsugune krimiromaan, sest otseselt uurijat siin ei ole. Tavalisele talupidajale kuidagi kukub kaela see juhtum ning asjad lähevad tema jaoks lihtsalt. Autor mind päris ära petta ei suutnud, aga huvitav oli sellegipoolest. Sarjale lubatakse ka järge, nii et jään põnevusega uut osa ootama.

Mind ajas millegipärast muigama Tomi ja tema poja omavaheline suhtlemine. Nad on nii erinevad ja see tekst oli koomiline.

Soovitan lugeda!