Katrin Pauts. Öömees (Rahva Raamat, 2017)

Oomees_kaaned_280x190.indd264 lk.

Nagu näha, siis mu jaanuar jätkub endiselt süngete toonidega. Seekord siis kodumaine krimi. Olen ka eelnevaid tema raamatuid lugenud ja need on mulle meeldinud, nii et ei kõhelnud ka selle teose kätte haaramises. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma.

Vanal sillal tapetakse noor koolitüdruk Lisann. Liikvele läheb jutt, et seda tegi Öömees. Öömees on ühe vana linnalegendi tegelane. Asja asub omal käel uurima kohalik nn külapolitseinik Virve. Selgub, et tüdruk oli uurinud oma ajalooõpetaja Danieli palvel seda sama legendi.

Selles Danielis on ka midagi kummalist. Ta on kuidagi rabe ja närviline. Virvele ei meeldi ta alguses üldse. Ja siis kaob Danieli teismeline tütar Kristina.

Midagi pole öelda, Katrin Pautsil jookseb sulg hästi. Alguses oli küll selline tunne, et mis tiinekate jama see on, aga eks seda vist oli vaja. Pärast läks raamat nii põnevaks, et lugesin ühe jutiga läbi. Tegelased on muidugi jälle kummalised. Teravalt omamoodi karakterid. Kõik mingisuguse kiiksuga. See tiinekate jutt oli natuke tüütu, aga muu oli küll suurepärane.

Lisaks see õhustik, sünge väike maa-asula. Mulle meenub laul depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Ja kõik see põnevuse keerutamine. Tegelased lõpupoole juba aimavad, kes see mõrvar on, aga keegi ei maini ta nime. Põnevus säilib lõpuni. Nagu raamatu lõpust võis aru saada, siis on sellele ka järge oodata. Jään põnevusega ootama uut raamatut.

Advertisements

Elisabeth Naughton. Allasurutud mälestused (Ersen, 2017)

allasurutud-mälestusedTõlkinud Leelo Kaskmann
311 lk.

Rahulikku jõuluaega valisin ühe mõnusa ja kerge põneviku. Raamatu lugemine edenes seekord tõesti kiiresti.

Samantha Parker on sunnitud naasma kodulinna ema eest hoolitsema ning kui ema sureb, siis tahab ta tema maja maha müüa. Kõik ei edene aga sugugi nii kiiresti kui loodetud. Samantha tahab võimalikult kiiresti sealt linnast kaduda, sest see toob meelde halvad mälestused.

Nimelt tapeti 18 aastat tagasi Sami vend. Sam ei mäleta sellest ööst suurt midagi. Sellest ööst saadik kummitavad teda õudusunenäod.

Ka Ethan McClane ei taha eriti Hidden Falls’i naasta, sest seal ei oota tead head mälestused. Tagasi sellesse linna toob teda tagasi üks tema hoolealune. Ethan on nimelt psühholoog, kes tegeleb probleemsete noortega. Seekord peavad Ethan ja Sam tegema koostööd ning nende vahel lööb lõkkele armastus.

Samal ajal on pinnale kerkimas vanad saladused. Keegi ei taha, et Sam linnas on, sest nii võib talle meenuda, mis juhtus 18 aastat tagasi tol ööl, kui ta vend suri.

See oli selline lihtne, mõnus ja küllalt põnev lugemine. Samas oli raamat ka etteaimatav, aga siiski oli see ajaviiteks hea lugeda. Kes otsib midagi kerget, kus ei pea liigselt mõtlema ning lisaks on ka armastust.

Ann Cleeves. Valged ööd (Varrak, 2017)

valgedood_kaaned_281x200_bleed4_130717_tf.inddTõlkinud Anne Kahk
328 lk.

Nüüd ma tunnen puudust sellest, et tervet sarja pole eesti keeles. Ma loeks need kõik järjest läbi. Kaks esimest raamatut olid küll suurepärased. Loodan, et Varrak jätkab nende tõlkimisega. Ehk järgmisel aastal, sest “Valged ööd” alles hiljuti ilmus.

Teises osas tuleb Jimmy Perezil rinda pista järgmise keerulise mõrvalooga, mis alguses paistab nagu oleks tegemist enesetapuga. Nimelt leitakse Biddista rannikukülas pärast ühte ebaõnnestunud näituse avamist ühest kuurist pooduna üks mees. Keegi ei tea, kes ta on. Võõras. Kohalikel pole eriti kahju, sest ta ei ole oma. Muidugi nad on häiritud, et selline asi juhtus nende koduhoovis.

Perezil pole nagu kuskilt kinni hakata, kui toimub juba järgmine mõrv. Uurimise käigus avastatakse kogemata ühest kaljulõhest natuke vanemad luud ning Perezile tundub ka see surm kahtlasena.

Nendes raamatutes on mõnusalt sünge atmosfäär. Ka selles raamatus, kuigi seekord toimub tegevus suvel, kus ei lähe ka öösel eriti pimedamaks. Räägitakse, et need valged ööd ajavad saarerahva hulluks. Kõik see külaelu kirjeldus on nii võimas. Hoitakse kokku, võõrad on veel aastakümneid hiljem ka võõrad, kui midagi koledat juhtub, siis võib-olla nad teavad sellest, aga ei räägi kellelegi.

Lisaks on Perez armunud Fran Hunterisse. Need seal vaikselt kurameerivad ja püüavad teineteise tunnetes selgusele jõuda. Seda oli nii delikaatselt kirjeldatud, et armas kohe. Soovitan soojalt ka teist osa lugeda. Sellest raamatusarjast on tehtud ka seriaal, tahaks seda ka kunagi vaadata.

Ann Cleeves. Ronkmust (Varrak, 2016)

ronkmust_kaaned_281x200_bleed4_tf.inddTõlkinud Karin Suursalu
288 lk.

Kuna mul said reisi ajal raamatud läbi loetud, siis mõtlesin, et mida lugemiseks võtta. Selle autori raamatud on mind juba päris pikalt ahvatlenud. Mõtlesin, et ajaviiteks kõlbab vast lugeda küll. Õnneks oli see ELLU-s ka saadaval. Tulemuseks oli see, et ma ei saanud seda raamatut enam käest. Igal vabal momendil haarasin telefoni, et seda edasi lugeda.

Tegemist on “Shetlandi” sarja esimese raamatuga. Nagu sarja nimigi ütleb, siis tegevus toimub Shetlandil. See on üks saar Šotimaa lähedal. Ühel külmal jaanuariõhtul tapetakse teismeline Catherine Ross. Leidjaks on tema naaber Fran Hunter, kes tagasiteel koju märkab ühte värvilaiku lumel.

Juhtumiga hakkab tegelema kohalik inspektor Jimmy Perez. Kohalikud elanikud on kindlad, et süüdi on Magnus Tait, sest mõni aeg tagasi kadus sealt samast 11-aastane Catriona, keda pole siiamaani leitud. Ka Catherine Ross leiti Magnuse maja lähedalt. Magnus Tait on eraklik vanamees, keda kohalikud kardavad. Catrionast keeldub Magnus rääkimast, aga keeldub Catherine’i mõrva omaks võtma. Samas ta ootab, et politsei tuleks ja ta ära viiks.

See oli lihtsalt nii meeldiv ja sümpaatne raamat. Kui seda võib ühe krimiraamatu kohta öelda. Jimmy on lahke ja  meeldiv inimene, kes tunneb kaasa isegi võimalikule mõrvarile. Samas on seal külas kõik inimesed sellised, kes meeldivad või kellele tunned kaasa. Isegi mõrvarile. Raamatu õhkkond on küllaltki sünge. Pealegi on seal kogukond väike ning peaaegu kõik teavad kõigist kõike. Saladusi on raske hoida. Lisaks on parajasti talv, mis tähendab peaaegu kogu aeg pimedat aega, mis lisab asjale vunki juurde.

Kui ma raamatu läbi sain, siis jäi hinge kuidagi tühi tunne, et mis nüüd edasi saab. Õnneks on eesti keeles olemas ka teine osa ning kohe võtsingi selle kätte. Lükates kõik teised lugemist vajavad raamatud tulevikku. Loodan, et seda raamatusarja ka edasi tõlgitakse, sest esimene raamat on tõesti suurepärane. Praeguseks on ilmunud seitse raamatut ja paar lisalugu. Lisaks mulle meeldib nende raamatute kujundus. Selline hall ja natuke sünge. Krimisõbrad on selle sarja vast juba üles leidnud, aga kes ei ole, siis soovitan seda kindlasti lugeda.

 

 

Becky Masterman. Raevuga surmale vastu (Ersen, 2016)

raevuga-surmale-vastuTõlkinud Ann Kuslap
325 lk.

Ma vahel ikka armastan lugeda selliseid lihtsaid põnevikke. Ja üldiselt mulle see Erseni sari ka meeldib. Alguses tundus, et see on natuke lahjem nendest, mida seni selles sarjas lugenud olen, aga mida edasi lugesin, seda huvitavamaks läks.

Peategelaseks on endine FBI agent Brigid Quinn. Brigid on keerulise minevikuga 59-aastane naine, kes FBI-s tegeles seksuaalkuritegudega. Tema viimane juhtum kummitab teda siiani, sest selle uurimisel kadus jäljetult noor agent Jessica.  Nüüd aastaid hiljem saab Brigid ootamatult teada, et Route 66 mõrvar on tabatud ja ta on oma roimad üles tunnistanud. Näitab isegi kahe laiba asukohad kätte.

Juhtumi uurimisega tegeleb Laura Coleman. Laura võtab Brigidiga ühendust, sest ta ei usu, et see on õige Route 66 tapja. Brigid ei taha teda alguses kuuldagi võtta, aga siis rünnatakse järsku teda ennast ja Laura kaob. Brigidit ei võeta enam üldse kuulda ning ta peab üksi selle asja korda ajama. Lisaks enda tekitatud jamadele.

Raamat oli alguses veidi kummaline. Ma ei ole harjunud, et peategelaseks on ligi 60-aastane FBI naisagent, aga sellega harjus õige pea ning raamat läks põnevaks. Selline mõnus meelelahutus.

Sherri Smith. Leia mind üles (Päikese Kirjastus, 2017)

leia-mind-üles

Tõlkinud: Raili Puskar
382 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

Riley Sager. Viimased tüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

viimased-tüdrukudTõlkinud Marge Paal
383 lk.

Tahtsin nädalavahetuseks midagi põnevat ja kiiret, enne kui asun Gabaldoni “Sügistrummide” kallale. Kahjuks raamat nii kiiresti ei edenenud kui lootsin. Algus oli kuidagi vaevaline, ei haaranud eriti kaasa.

Loo keskmes on Quincy Carpenter, kes kuulub Viimaste Tüdrukute hulka. See tähendab, et kümme aastat tagasi pääses ta ainsana elusana rünnakust, kus hukkusid tema viis sõpra. Quincy oli sellest tookord nii traumeeritud, et ta ei mäleta juhtunust peaaegu mitte midagi. Kümme aastat hiljem ei mäleta ta endiselt selle öö olulisi sündmuseid.

Ta ei ole ainuke tüdruk, kes viimaste klubisse kuulub. Sinna kuuluvad veel Lisa Milner ja Samantha Boyd, kes on üle elanud samalaadsed rünnakud. Ühel päeval sooritab Lisa väidetavalt enesetapu ning Sam ilmub Quincy uksele ja algavad ootamatud sündmused. Mis siis ikkagi juhtus kümme aastat tagasi seal Männimajakeses? On aeg tõde teada saada.

Selle raamatu puhul kehtib ütlus, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Algus oli üsna igav, lõpp oli juba parem. Oli seda põnevust ja pinevust, mis mulle psühholoogiliste põnevike juures meeldib. Lõpp oli küll veidi liiga kiiksuga minu arvates, aga kokkuvõtteks andis see sellise keskpärase raamatu.

Mul on väga hea meel, et on olemas Päikese Kirjastus, kes tõlgib üldiselt väga häid raamatuid. Pole siis ime, et vahel satub nende sekka ka selline, mis mulle muljet ei avalda. Psühholoogiliste põnevike austajatele peaks see siiski vast meeldima, kui natuke segasevõitu algusest üle saada. 2017. aasta parim raamat (nagu esikaanel kirjas) see küll pole, aga lugeda kõlbab.