Camilla Läckberg. Kiviraidur (Fookus Meedia, 2014)

kiviraidurTõlkinud Maiu Elken
431 lk.

Nii nagu ma septembrit alustasin Läckbergiga, siis samamoodi juhtus ka oktoobris. Raamat algab küllaltki tasases tempos, aga siis hakkab pinge ühel hetkel muudkui kerima ja kerima, nii et on raske raamatut enne selle lõpetamist käest panna. Läckberg on mul viimasel ajal üks parimaid avastusi.

Elu Fjällbackas kulgeb vaikselt omasoodu, kui järsku üks kalur leiab oma võrgust väikese tüdruku surnukeha. Kohale kutsutakse politsei eesotsas Patriku ja Martiniga. Kui alguses arvatakse, et tegu on õnnetusjuhtumiga, siis peale lahkamist selgub, et tegu on mõrvaga.

Patrik asub juurdlust juhtima. Asja teeb raskemaks see, et ta tunneb seda last ning tema perekonda. Lisaks on Patrik ise hiljuti isaks saanud, mis teeb talle olukorra keerulisemaks. Kergemaks ei tee Patriku elu ka see, et Erica ei tunne ennast pärast sünnitust vaimselt just kõige paremini.

Mulle tohutult meeldivad Läckbergi raamatud. Mõrvajuurdlused on põnevad ning kaasahaaravad, aga mitte ainult. Kasvõi need tegelased. Ka reaalses elus on selliseid tegelasi olemas – pahasid, häid ja koomilisi. Mulle meeldib, et autor on edasi andnud erinevate tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb asja inimlikumaks.

Mul oli raske aimata, kes mõrvar on. Ma küll kahtlustasin natuke seda tegelast, aga ei suutnud leida põhjust, miks ta seda tegema oleks pidanud. Lisaks ajas mind segadusse taustal jooksev minevikulugu. Ma ei suutnud kuidagi otsi kokku viia, et kellest see lugu räägib. Igatahes pani see kaasa elama ning mõtlema. Põnevuse austajatele suurepärane raamat. Kes veel lugenud pole, siis julgen soovitada.

Advertisements

Katee Robert. Saatana tütar (Ersen, 2017)

saatana-tütarTõlkinud Piret Lemetti
319 lk.

Mulle meeldib neid Erseni põnevus- ja armastuslugusid aegajalt lugeda. Suurt kvaliteeti siit oodata ei maksa, aga enamasti on nad piisavalt põnevad, et nendega aega veeta. Käesolev raamat oli küll vahepeal põnev, aga minu jaoks jäi muidu keskpäraseks.

Eden Collins lahkus kümme aastat tagasi oma kodulinnast, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Aga mõrvajuhtum kutsub ta tagasi. Edenil ei ole lihtne tagasi tulla, sest ta kasvas üles sektis, mida juhatas tema ema. Sekt toimib endiselt ning politsei arvab, et noore neiu mõrvas on süüdi keegi sealt sektist.

Edenist on saanud nüüdseks FBI agent ning ta aitab kohalikku šerifit Zach Owensit, sest ainult naine teab, mis sektis toimub. Lisaks nagu sellistele lugudele omane, ei ole Zach ja Eden teineteise vastu ükskõiksed.

Raamatu lõpplahendus oli minu jaoks küll ootamatu, aga millegipärast ma olin seekord kuidagi kriitiliselt meelestatud. Naine peaks olema ju koolitatud FBI agent, aga ometi nii saamatu ning satub lõpuks olukorda, kus suur ja macholik mees teda päästma peab. Minu meelest võiks vahelduseks ka vastupidi olla, et naine peaks meest päästma 😀

Muidu selline keskpärane põnevik. Ajaviiteks lugeda kõlbab küll. Seekord võtsin puhkuse ajaks eranditult sellist kergemat sorti kirjandust kaasa, nii et neid nüüd järjest loengi. Kahjuks hakkab puhkus lõppema, aga raamatud õnneks veel otsa ei saa.

E. Lockhart “Ehtne petis” (Pegasus, 2018)

ehtne-petisTõlkinud Liina Saarm
252 lk.

Mulle meeldis Lockhart’i esimene raamat “Me olime valetajad” väga. Ootasin ka sellelt raamatult palju, aga kahjuks pidin seekord pettuma. Ma ei suutnud sellesse väga süveneda ja sündmustik oli nii etteaimatav. Ei olnud minu arvates nii meisterlik põnevusromaan. Tegu on noortele suunatud romaaniga, aga siiski liiga lihtsakoeline.

Raamat on selles mõttes omapärane, et kui tavaliselt algab tegevus algusest ning kulmineerub lõpus, siis siin on vastupidi. Toimub üks sündmus ja siis läheb tegevus kogu aeg ajas tagasi näidates, mis selle tegevuseni viis.

Peategelaseks on noor neiu Jule, kes peab ennast superkangelaseks. Noh ausalt öeldes on sellest asi ikka päris kaugel. Ta on lihtsalt üks katkine hing, kes valib väga kummalised vahendid, et elus edasi jõuda. Tema taust on suhteliselt segane. Lõpuks mingi paari lausega seda siiski selgitatakse, aga minu jaoks jäi kuidagi poolikuks. Miks temast sai selline nagu ta oli? Mis temaga juhtus? Kas vanemate kaotus võib tõesti niimoodi mõjuda?

Teiseks tähtsaks tegelaseks on Imogen ehk Immie. Mulle väga meeldib Imogeni hüüdnimi. Selline nunnu ja pani muigama. Immie ise just nunnu pole. Ka üks väga omapärane tegelane. Rikkast perest, kõik võimalused olemas, et elus läbi lüüa, aga teda lihtsalt ei huvita. Tuleb ülikoolist ära, põgeneb ühele saarele ning ei taha oma perekonnaga enam suhelda.

Jule ja Imogen on pidevalt ninapidi koos, kuni juhtub midagi, mis nad lahku viib. Juhtub veel mitmeidki asju. Surmad, kadumised, ebakindlus, eneseleidmine. Igatahes väga kummaline raamat, mis minu jaoks jääb natuke poolikuks. Jääb selline mulje, et autor on tahtnud midagi kiiresti paberile panna, et sellega ühele poole saaks. Autoril oli väga hea idee, ta oleks saanud sinna natuke veel nüansse lisada, et saaks tummisem värk. Ka lõpplahendus jäi minu jaoks natuke poolikuks. Kui läbi sain, siis esimene mõte oli, et kas jääbki siis nii. 😀 Ei tea, võib-olla kirjutab autor järje raamatule, kõik võimalused selleks on lahti.

Clare Mackintosh. Laske mul olla (Petrone Print, 2018)

laske-mul-ollaTõlkinud Kadri Pettai
342 lk.

Mulle tundub, et ma hakkan tasapisi väsima nendest närvilistest kangelannadest. Mulle seekord üldse Anna ei meeldinud. Ta oli kuidagi nii silmapaistmatu, et olla kangelanna. Ta ei teinud suurt midagi peale närvitsemise. Ma saan aru, et ta leinas ja puha, aga sul on väike laps, võta ennast kokku, ära ole kogu aeg selline närvipundar ja paanikas.

Selle raamatu sisust ei saa eriti rääkida, muidu reedaksin liiga palju.

Aasta tagasi lõpetas Anna ema Caroline Johnson oma elu enesetapuga. Pool aastat enne seda sooritas Anna isa Tom Johnson samasugusel viisil enesetapu. Nüüdseks on Annal endal väike tütar ning ebakindlatel alustel suhe. Ta tunneb oma vanematest puudust. Täpselt ema surma-aastapäeval saab ta ühe kaardi, mis paneb ta kahtlema, kas vanemad ikka tegid enesetapu. Ta hakkab asja uurima ning seda tehes satub ta enda ning väikese tütre elu ohtu.

Tegevus oli täiesti okei. Oli ootamatuid pöördeid, neid oli mitmeid. Korralik põnevik, kui välja arvata see, et mulle Anna üldse ei meeldinud. Selle eest meeldis mulle erus olev uurija Murray Mackenzie, kes oli hingega asja kallal. Raamatu lõpp oli jällegi veider minu arust ning jäi ka küllaltki lahtiseks. Selline õlgu kehitama panev raamat. Endiselt meeldib mulle Mackintoshi raamatutest esimene “Ma lasen sul minna” kõige rohkem.

Heather Graham. Veatu (Ersen, 2018)

veatuTõlkinud Liis Väljaots
304 lk

See raamat on puhkuse ajal ideaalne lugemine. Siit leiab nii põnevust kui armastust. Mõnus ajaviitelugemine, mis tõenäoliselt küll kaua meeles ei püsi, sest sarnaseid raamatuid on väga palju.

Kieran Finneganil on kolm venda ning nende perekonnale kuuluv pubi. Ühel hetkel saab ta teada, et ta noorem vend ning sõbranna Julia on korraldanud ühe jama. Kieran läheb seda klaarima ning satub kogemata juveeliröövi keskmesse. Kõik läheb seekord küll õnneks. Vargad võetakse kinni ning naine saab päästetud. Päästjaks on FBI agent Craig Frasier.

On ainult üks probleem. FBI ja politsei arvavad, et tegutseb kaks röövlibandet. Esimene on kinni püütud, aga teine endiselt vabaduses. Need on ohtlikud röövlid, kes ei kavatse jätta alles ühtegi tunnistajat. Nad arvavad millegipärast, et Kieran teab nendest midagi ja kavatseb neid takistada. Seega satub Kierani elu ohtu ning Craig püüab teda iga hinna eest kaitsta. Selle käigus löövad loomulikult tunded lõkkele.

Kõik niidid tunduvad juhatavad Finneganide pubisse. Kes siis süüdi on? Seal tunduvad kõik nii head ja sõbralikud inimesed olevat.

Ajaviiteks ideaalne lugemine. Sunnib natuke ikka kaasa ka mõtlema. Raamatus on selline mõnus ja hubane perekonnatunne. See teeb seest soojaks. Hea lugemine!

 

Sandra Brown. Salaoperatsioon (Ersen, 2018)

salaoperatsioonTõlkinud Ülle Jälle
344 lk.

See raamat oli nüüd ehtne puhkuselugemine. Kiire, täis põnevust, armastust ja kirge.

Sündmustik saab alguse ühest kolkabaarist, kus istuvad klaasi taga kaks meest – Shaw Kinnard ja tema paarimees. Baari siseneb Jordie Bennett. Need mehed on kolkas selleks, et Jordie tappa. Billy Panella on maksnud korralikult, et naine kõrvaldataks.

Plaan käivitub natuke teistmoodi kui algselt plaanitud oli ning Kinnard hoopis röövib Jordie. Nimelt soovib Kinnard natuke suuremat summat kui algselt pakuti. Ta tahab kaubelda Panellaga ja ka Jordie venna Joshiga, et raha kätte saada. Need kaks meest on röövinud inimestelt 30 miljonit. Kahekesi koos olles ei saa ta silmi Jordie’lt. Naine pole mehe suhtes ka päris ükskõikne. See on nii tavaline selliste raamatute puhul.

Samal ajal ajab nii Joshi, Panellat kui ka Kinnardit taga FBI. See on tüüpiline Sandra Browni romaan, mis on põnev ning ei puudu ka üllatavad pöörded. Üks neist oli natuke aimatav, aga teist ei osanud ma üldse oodata.

Kes otsib puhkuse ajaks midagi kerget ja põnevat, siis see raamat sobib selleks ideaalselt. Lisaks veel vürtsikad seksikirjeldused ning mõned mõrvad. Kerge ajaviide.

 

Stephen King. Laskur (Pegasus, 2006)

LaskurTõlkinud Mart Kalvet
226 lk.

Puhkus on mul vist pea sassi ajanud, sest ma ei saanud alguses aru, mida raamat endast kujutab. Eks ta vist on praegugi natuke segane. Kõige paremini iseloomustaks seda raamatut sõna unenäoline. Minu unenäod on selle raamatu sarnased. Õhustik sünge ning pinev ja toonid tumedad ning hallid.

Peategelaseks on Roland ehk siis laskur. Laskur jälitab mingil põhjusel meest mustas. Nii palju on aru saada, et see on mingil moel seotud Torniga. Sellel teekonnal kohtub ta mitmete kummaliste tegelastega. Näiteks kõrtsipidaja Alice, kummalised vaimolendid ning loomulikult Jake. Jake on üks noor poiss, kes on oma maailmast teise tõmmatud.

Tegemist on sarja esimese osaga nii, et siin ei selgu suurt mitte midagi. Nagu ütlesin, siis oli raamat kummaline. Mul oli tükk tegu, et aru saada, millise maailmaga tegu on. Kas see on tulevikus või minevikus? Vist oli ikka tulevikumaailm. Kuigi päris kindel ma ei ole.

Alguses oli mul lugedes tõesti mingi möh-moment. Et mis asi see on, aga raamat oli ikkagi kaasahaarav. Lihtsalt sellesse sisseelamine võttis mul natuke aega. Raamatus ongi peamiselt selle teekonna kirjeldus ning kuidas ta selle mehe mustas jälitamiseni jõudis. Huvitav ning omapärane raamat ja oli omajagu põnevust ikka ka. Mulle tohutult meeldis selle raamatu keel. Selline voolav ning jutustav. Ma küll ei oska täpselt öelda, mis žanri alla raamat kuuluda võiks, aga mul on väga hea meel, et selle lugemiseks võtsin.

See oli minu esimene Kingi-raamat, ilmselt ma pean nüüd terve selle sarja “Tume torn” läbi lugema, et saada rohkem aimu sellest maailmast.