Alex Michaelides. Vaikiv patsient (Pegasus, 2019)

vaikiv-patsientTõlkinud Raili Puskar
349 lk.

Mul on viimasel ajal mingi teema nende põnevikega. Pidevalt mind miski asi häirib nendes ja kuidagi ei ole leidnud seda, mis nagu väga-väga meeldiks. Nii ka selle “Vaikiva patsiendiga”. Raamat ei ole halb, võib-olla on mu maitse muutunud.

Alicia Berenson on raviasutuses, mis tegeleb psüühiliste probleemidega. Alicia ei ole rääkinud sõnagi sellest hetkest alates, kui ta tulistas oma abikaasat viis korda näkku. Miks ta seda tegi, kui nad armastasid teineteist? Ja miks ta keeldub rääkimast?

Teda püüab ravida psühhoterapeut Theo Faber. Ta on nimelt veendunud, et tema on ainus, kes suudab Alicia uuesti rääkima panna, kuigi teistel ei ole see kuue aasta jooksul õnnestunud.

Ja nüüd see, mis mind selle raamatu juures häiris. Selleks oli Theo tegelaskuju. Ta käis mulle juba alguses natuke närvidele. Püüdis olla nii kuradima hea ja õilis uurides, mis Aliciaga juhtus. Sageli eiras ta reegleid ja siis kui vahele jäi, käitus vagatsevalt ja alandlikult. Ja see, kuidas ta oma isikliku eluga toime tuli. Ühesõnaga närvidele käiv tegelane.

Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Ta on küllalt põnev, et edasi lugeda, kuigi vahel ajas Theo mind nii närvi, et ma panin raamatu käest ja lugesin teisi raamatuid või tegin ükskõik mida, et mitte “Vaikivat patsienti” kätte võtta. Ja peale Alicia päevikute lugemist, ma hakkasin midagi ka aimama lõpplahendusest. Raamatu lõpp oli igati sobilik.

Tahan kiita kaanekujundust. See kutsub lugema. 🙂

Advertisements

S. K. Tremayne. Tõde tõuseb, vesi vaob (Pegasus, 2019)

tõde-tõuseb-vesi-vaobTõlkinud Aive Lauriste
316 lk.

Olen lugenud Tremayne’i eelmiseid raamatuid – “Külmakaksikud” ja “Tulelaps“. Nüüd siis sain loetud kolmanda raamatu, mis eesti keelde tõlgitud. Autori käekiri on üsna sarnane kõigi raamatute puhul, nii et järjest ei soovita neid lugeda. Muutub tüütuks.

Aasta eelviimasel päeval oleks Kath Redway elu peaaegu lõppenud. Ta sõitis autoga Burratori paisjärve. Tal õnnestus sealt välja rabeleda, kuid elu peale õnnetust pole enam seesama, mis enne.

Tal on armastav mees Adam ja tütar Lily, kes on ilmselt Aspergeri sündroomiga, aga nad ei ole kindlad. Nad ei taha teda sildistada, nii et vanemad ei ole Lily’t arsti juurde viinud. Peale õnnetust on mees temaga jahe ja vaenulik ning jälgib teda kahtlustavalt. Lily on veelgi kummalisem kui enne ning mingil põhjusel kardab oma isa. Samuti räägib ta mingist mehest nõmmel. Kath ei saa aru, milles asi, sest ta ei mäleta midagi, mis toimus peale teist jõulupüha. Õnnetus on selle tema mälust pühkinud.

Raamatu algus ei meeldinud mulle eriti. Keelekasutus oli rabe ja Kathi suhtumine veider. Alguses on umbes selline lause, et tütar vaikib ja mees on sünge, aga mind ei huvita, olen õnnelik. Nagu misasja. Ühesõnaga Kathi suhtumine tundus alguses ikka väga veider. Tema perekonnal ei lähe asjad hästi ja tema on ikka õnnelik. Mulle eriti ei meeldi, kui raamatus on mina-jutustaja vormi kasutatud. Mõjub mulle millegipärast kummaliselt.

Kui sellest algusest üle sain, siis läks raamat paremaks. Suutsin sellesse sisse elada. Sellele aitas kaasa Dartmoori looduse kirjeldus. Need nõmmed ja sood ja hilistalvine aeg, kus on veel pime ja sünge ja väljas on tihe udu. Kõik see loob müstilise atmosfääri. Selle looduse keskel elab üksinduses naine, kes püüab selgust saada, mis temaga ikkagi juhtus 30. detsembri õhtul. Mulle meeldis, kuigi lõpp läks ikka liiga võikaks minu jaoks, aga see atmosfäär.

Pärast lugemist guugeldasin seda kohta ja selgus, et Dartmoori rahvuspark ja Burratori paisjärv on päriselt ka olemas ja piltidelt tundub, et on ilusa kohaga tegemist.

Mattias Edvardsson. Täiesti tavaline perekond (Eesti Raamat, 2019)

täiesti-tavaline-perekondTõlkinud Kadri Okas
371 lk

Jätkan Skandinaavia autoriga. Kui eelmine raamat valmistas kerge pettumuse, siis “Täiesti tavaline perekond” seda ei teinud.

Nagu raamatu pealkirigi vihjab, siis on tegemist täiesti tavalise perekonnaga – ema Ulrika, isa Adam ja nende tütar Stella. Nende elu kulgebki üsna tavalist rada, kuni ühel hetkel nende tütar arreteeritakse. Teda kahtlustatakse 32-aastase ärimehe, Chrisi jõhkras mõrvas. Stella vanemad ei suuda kuidagi mõista, kuidas selline asi juhtuda sai. Nende tütar ei ole ometi mõrvar. Mässumeelne ja impulsiivne seda küll, aga mõrvar?

Autor jutustab lugu kolme tegelase vaatevinklist. Kõigepealt isa, siis tütre ja kõige lõpuks ema silmade kaudu. Igaüks neist jutustab lugu nii nagu nemad sellest aru saavad ning arvates, et tunnevad oma pereliikmeid väga hästi.

Huvitavaks teeb raamatu asjaolu, et Stella isa on preester ja ema advokaat. Nad peaksid olema ju lugupeetud inimesed ja kuidas siis nende tütart nüüd mõrvas kahtlustatakse. Stella ei ole ju ometi mõrvar. Või on? Kui on, mida sa siis oled valmis tegema, et oma tütart vanglast välja saada.

Siin on väga hästi välja toodud, kuidas isa ja ema hoolivad nii väga teiste inimeste arvamusest, et oma tütre huvid jäävad tahaplaanile. Kuigi nende enda meelest teevad nad kõike Stella huvides.

Raamatu algus ärritas mind. Õigemini isa suhtumine iseendasse. Ta oli endast ikka väga heal arvamusel ja kuidas tema on ikka nii hea inimene. Ego oli tal päris suur. Kohati mulle tundus, et ta on paras psühhopaat. Stella peatükk oli nii huvitav. Siis ma ei suutnud raamatut üldse käest panna. Autor kruvib põnevuse lakke ja ootad, et nüüd kõik paljastub, aga siis suudab autor jälle tempo maha võtta.

Soovitan põnevike ja psühholoogiliste romaanide austajatele. Oli huvitav lugemine.

Julie Garwood. Tšempion (Ersen, 2019)

tšempionTõlkinud Ruth Vestel
319 lk.

Mulle meeldib aeg-ajalt lugeda selliseid kergeid Erseni naistekaid. Selleks sobis see raamat hästi, kuigi midagi erilist ta pole. Mitmeski kohas ajas muigama, sest no kohati liiga nunnu ja ülivõrdeis oli asi.

Peyton Lockharti onu teeb talle ja ta õdedele ettepaneku juhatada ookeani ääres asuvat Bishop Cove’i aasta aega. Kui nad suudavad seda aasta aega käigus ja kasumis hoida, siis nad saavad selle endale.

Peytonil pole selle vastu midagi, sest ta on just äsja kaotanud töö toidukriitikuna. Seal tal tekkisid ülemusega teatud teemadel lahkhelid nii, et naine lahkus ummisjalu. Tulemuseks oli see, et ta endine ülemus püüab teda nüüd tappa.

Abi pakub talle Finn MacBain, kes on kunagine ujumise meister ja töötab nüüd FBI-s. Samuti päästis ta lapsepõlves Peytoni elu.

Nagu ikka on sellistes raamatutes pahalane, kes püüab peategelase elu põrguks muuta. Antud juhul siis tappa. Midagi erilist selles raamatus tõesti polnud, aga nii jama ka polnud, et käest oleksin pannud. Siin olid kõik natuke üle võlli seksikad või nunnud. Ja muidugi tärkas armastus kohe esimesest pilgust mitmete paaride vahel.

Mind häiris alguses natuke tõlge. Kasutatud keel tundus natuke nagu arhailine, mitte tänapäevane. Õnneks see läks raamatu edenedes paremaks. Kes soovib kiiret ja kerget lugemist, siis selleks sobib raamat küll.

Ruth Ware. Valetamise mäng (Helios, 2018)

valetamise-mängTõlkinud Pilleke Laarmann
336 lk.

Ma ei ole siia juba üle nädala midagi postitanud, kuna ei olnud üldse aega lugeda ja see, mida lugesin ei köitnud mind. “Valetamise mäng” on vist Ruth Ware kõige kehvem raamat, vähemalt minu jaoks.

Salteni internaatkoolis said neljast tüdrukust, Kate’ist, Thea’st, Isa’st ja Fatima’st, sõbrannad. Nad mängisid koolis ühte mängu – valetamise mängu. See kujutab endast seda, et pidi teistele usutavalt valetama. Reegleid oli mitmeid, aga põhiline oli, et nende enda vahel ei tohi saladusi olla. Tüdrukud rikkusid koolis reegleid ning nad visati välja. Samal ajal kadus sealt ka kunstiõpetaja Ambrose, kes oli Kate’i isa.

17 aastat hiljem saadab Kate oma sõpruskonnale sõnumi, et tal on abi vaja. Ja teised muidugi tormavad kohale.

Mind ärritas selle raamatu juures nii mõnigi asi. Tegevus toimub läbi Isa silmade, kes mulle üldse ei meeldinud. Ta oli nii närviline kogu aeg. Tormas ilma küsimusi esitamata kohe kohale, kui Kate teda kutsus, sellest hoolimata, et tal oli väike tütar, kelle  ta ka jamadesse kiskus. Lisaks ei hoolinud ta üldse enda mehest. Mees sai aru, et naine valetab millegi üle ja Isa hakkas hoopis meest süüdistama, et too ei mõista teda. No jumal hoidku küll, kui sa ise ei tunnista, mis viga ja lihtsalt tormad minema.

Autor oli püüdnud luua sünget õhustikku. Tegevuspaigaks oli hooletusse jäetud vana veski eraldatud ümbruskonnas, lisaks kadus veel elekter ja toimusid kummalised sündmused, aga ma kuidagi ei suutnud sinna sisse minna. Ma ei tea, kas süüdi oli ilus nädalavahetus, aga kohe kuidagi see raamat ei köitnud mind. Kõik muud tegevused tundusid huvitavamad. Lugesin ta siiski läbi, sest maale kaasa ta vedasin, aga ma soovitada ei julge. Selle asemel võib lugeda teisi tema eesti keeles ilmunud raamatuid, mis on palju paremad. Kõige rohkem meeldis mulle “Proua Westaway surm” (Helios, 2018). Samas ma loodan, et tema teoseid siiski eesti keelde edasi tõlgitakse, sellel aastal peaks üks tal ilmuma.

Karen M. McManus. Üks meist valetab (Eesti Raamat, 2019)

üks-meist-valetabTõlkinud Birgitta Ojamaa
367 lk.

Tegemist on järjekordselt ühe hea noortele suunatud raamatuga, mida võivad lugeda ka teised.

Ühel päeval jäetakse pärast tunde viis Bayview High keskkooli õpilast. Bronwyn, kelle eesmärgiks on parimate tulemustega lõpetada, et Yale’i pääseda. Addy, kellel esmapilgul ei tundugi mingit muud eesmärki, kui oma poisi Jake’iga koos olla. Nate on kooli pahapoiss, narkodiiler. Cooper on spordipoiss, kooli pesapallistaar. Ja lõpetuseks Simon, kes on koolis tõrjutud. Lisaks on Simon loonud sellise äpi nagu Räägitakse. See on kuulujuturakendus, milles Simon avaldab jutte oma kaasõpilaste kohta. Ja kõik teavad, et Simon ei valeta. Sellest klassiruumist väljub elusana 4 õpilast, Simon sureb ning ülejäänud neli on kahtlusalused mõrvas. Neil kõigil oli põhjust soovida Simoni surma, sest järgmisel päeval pidi ta nende kohta postitama midagi, mida nood ei soovinud avalikustada.

Kes neist on mõrvar? Loo teeb keerulisemaks see, et lugu jutustatakse nende nelja kahtlusaluse silmade läbi ning keegi ei tunnista, et tema oleks seda teinud.

Mulle meeldis see raamat. See oli põnev. Lugedes hakkasid need neli tegelast nii meeldima, et ma lootsin, et keegi neist pole mõrvar. Mõtlesin igasuguseid variante peas läbi, kes võiks olla mõrvar. Korra käis peast läbi ka õige, aga heitsin selle kõrvale. 😀 Kahjuks raamatu lõpp vajus natuke ära. Kuidagi kadus põnevus ära. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks. Lisaks tekkis liiga palju tegelasi lõpuks. Isegi see suhtedraama lõpus ei häirinud nii palju kui tegelaste rohkus. Sellest hoolimata on tegu hea raamatuga ning soovitan seda lugeda.

 

Harriet Tyce. Veriapelsin (Varrak, 2019)

veriapelsin_KAANED_145×200_bleed4_tf.inddTõlkinud Maris Sõrmus
270 lk.

See oli üks kahtlane raamat. Ühest küljest see ei meeldinud mulle, aga teisest küljest ei saanud lugemist ka pooleli jätta. Tahtsin teada, kuidas see kõik lõppeb.

Tundub, et Alisonil on olemas kõik, mis ideaalseks eluks vaja – mees, tütar ja töö advokaadina. Ta on just saanud juhtumi, kus tal tuleb kaitsta oma mehe tapnud naist. Aga nagu teada, kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda mitte. Alisonil on alkoholiprobleem, ta kipub liiga palju jooma. Lisaks on tal ka armuke. See kõik peaks tegema temast vastumeelse tegelase ja eks teeb ka. Siiski meeldis tema mulle nendest tegelastest kõige rohkem, sest ta suudab ennast lõpuks siiski kokku võtta.

Autor on suutnud luua sellise raamatu, kus mulle ükski peategelastest ei meeldinud. Ei meeldinud mulle eriti Alison ega ka tema mees Carl, samuti naise armuke Patrick. Alison ei meeldinud mulle sellepärast, et ta oli nii nõrk ja tegi kogu aeg valesid valikuid. Kuigi see viimane, mis ta tegi meeldis mulle küll. Seda on ausalt öeldes veider öelda (kellel raamat loetud, need saavad aru).  Ma ei suutnud aru saada, mida ta leidis oma armukeses. Selline robustne ja ebaviisakas tüüp. Carl oli mulle algusest peale vastumeelne, sellepärast, kuidas ta oma naist vaatas ja temaga rääkis.

Ühesõnaga tegelased ei meeldinud, aga tegevus oli huvitav. See, kuidas Alisoni isikliku elu taustal, oli olulisel kohal ka see mõrvajuhtum, millega ta tegeles. Üks kummaline raamat. Ma ei oska seda soovitada, sest ma ei suuda isegi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Kuna see on autori debüütteos, siis tal on potentsiaali edaspidisteks raamatuteks küll. Kui suudaks natuke positiivsema peategelase luua, kellel oleksid küll nõrkused, aga sellegipoolest lugejatele meeldiks.

Ja veriapelsin saab ka lõpuks oma tähenduse.