Kersti Kivirüüt. Kaku kabel ja teisi tondijutte (Canopus, 2011)

kaku-kabel-ja-teisi-tondijutte102 lk.

Kena õhuke ühe õhtu raamat lugemiseks. Kuigi võib-olla oleks olnud targem jätta selle lugemine suvesse, kus õhtud on valged ja pole sellist hirmu. Ma olen suhteliselt nõrga närviga selliste lugude puhul. Kipun neid unes nägema, nii et ilusaid unenägusid mulle tänaseks. 😀

Nagu pealkirjastki juba näha sisaldab raamat erinevaid tondijutte. Siin on kajastatud kohalikke legende ja rahvapärimusi, aga vist siiski ka lihtsalt fantaasiat. Kõige rohkem meeldis mulle raamatu nimilugu “Kaku kabel”, kuigi algus oleks nagu tüüpiline kehvasti kirjutatud raamat tiinekatele. Vähemalt tegelaste kirjeldus ja jutt on selline. Õnneks see on ainult alguses nii. Pärast läheb paremaks.

Samas olid huvitavad ka “Jaaniöö Röövlimäel” ja “Valget Daami otsimas”. Teised olid natuke kesisemad minu jaoks.

Kuigi raamat on õhuke, mahub siia kaheksa tondijuttu, mis omakorda on jaotatud kaheks. Esimesed neli tondijuttu on Vana-Kuustest ja ülejäänud neli on mujalt.

Kes tonte ei karda, siis võib julgelt lugeda. Kerge ja kiire lugemine. Nõrganärvilistel soovitan valida valgema aja, sest pimeduses on kergem selliseid asju ette kujutada.

Advertisements

Emily France. Sinu jäljed (Päikese Kirjastus, 2017)

sinu-jäljedTõlkinud Aet Süvari
235 lk.

Siit tuleb nüüd küll vist minu kõige negatiivsem blogipostitus. Mis asi see oli, mida ma lugesin? :O See on üle tüki aja üks kehvemaid lugemiselamusi. Mõtlesin selle isegi paar korda pooleli jätta, aga ikka lootsin, et ehk läheb paremaks. Ei läinud. Viimased 50 lehekülge lihtsalt libistasin silmadega üle, ei viitsinud enam süveneda.

Riley Stout on 16-aastane. 2 aastat tagasi suri tema ema. Riley’l on oma sõpruskond, kuhu kuuluvad Kate, Noah ja Jay. Neist igaüks on kellegi kaotanud. Ühel päeval näeb Riley oma ema vaimu. Ta arvab, et hakkab hulluks minema, kui selgub, et ka Kate ja Jay näevad oma surnud lähedasi. Nad avastavad, et selle keskmes on üks vana rist, mille Jay isa leidis. Kõik teised näevad, peale Noah. Ühel hetkel on Noah kadunud ja teised lähevad paanikasse.

Raamatu idee on ju hea, aga teostus on küll alla igasugust arvestust. Esiteks see keel, mida raamatus kasutati, oli liiast. Ma saan aru, et tegemist on noortekaga, aga ka seal on võimalik paremini edasi anda sisu. Kogu aeg oli selline närviline ja paaniline õhkkond. Täiesti absurdne. Kõik need tegelased olid natuke labiilsed. Tegid mõttetust asjast sellise draama. Teiseks oli peategelane nii egoistlik. Muudkui mina ja mina ja mina. Kolmandaks ta ema oli surnud juba paar aastat. Ma saan aru, et ta leinab ja puha, aga mind häiris see, et ta pidevalt ootas, et saaks emaga kokku ja temaga rääkida. Ja muidugi see kõik oli niiiiiiiiiiiiiii ÕUDNE. Ja nii normaalne on tungida teise inimese koju ning seal sorida jne.

Raamat oli ebaloogiline ja mind häiris see mina-vorm.

Ei julge seda isegi teismelistele soovitada.

Kiera Cass. Kroon (Pikoprint, 2016)

kroonTõlkinud Karin Kull
266 lk.

“Kroon” on viies ja viimane osa Kiera Cassi sarjast “Valik”. Mul on hea meel, et see nüüd lõpuks läbi on. Seda viimast osa oli natuke piin lugeda, aga pooleli ka ei tahtnud jätta. Et noh viimane osa ikkagi. Sarja eelmised osad olid palju kaasakiskuvamad.

Alguses mul lugemine üldse ei edenenud. Ei tõmmanud kaasa. Peategelane on minu meelest endiselt edev ja enesekeskne tegelane, kes küll püüab olla mõistev jne, aga minu jaoks ta ei olnud usutav. Nii lugesingi mõne lehekülje ja panin raamatu käest ning leidsin endale muud tegevust. Mõnikord võtsin ka teise raamatu kätte. Täna jõudsin lõpuks sinnamaani, kus vaatasin, et mul on võimalik see läbi jõuda ja nii võtsingi ennast kokku.

Raamatu lõpuosa oli küll märksa parem ja huvitavam, aga samas selline klišee.

Eadlyn jätkab oma Valikuga. Samal ajal peab ta reaalselt üle võtma riigi juhtimise. Ja see tema käitumine ei tundunud ka loogiline. Ta oli pidevalt sahmerdav ja segaduses. Kõige rohkem mind häiriski selle raamatu puhul tema pidev hädaldamine, kui raske tal ikka on ja teised ei mõista teda üldse.

Sarja viimane osa on minu meelest ka nõrgim. Eelmiseid oli palju huvitavam lugeda, kuigi ka nendes ei olnud tegelased just sellised, kellele hingega kaasa elada. Tegemist on noortekaga, nii et teismelistele tüdrukutele ilmselt sobiv lugemine.

Eelnevad osad:
“Väljavalitu”
“Eliit”
“Printsess”
Kuningatütar

Kathleen Glasgow. Katkine tüdruk (Päikese Kirjastus, 2017)

katkine-tüdrukTõlkinud Eve Laur
397 lk

See oli üks eriskummaline ja masendav raamat. Raamatu esimesse ossa ma ei suutnud väga sisse elada, aga teine osa oli juba parem ja hakkasin peategelasele kaasa elama.

Peategelaseks on 17-aastane Charlotte Davis, kes on sattunud psühhiaatriahaiglasse, sest ta tegeleb eneselõikamisega. Ausalt öeldes oli see päris õudne ja kurb. Tema isa oli ennast ära tapnud, emaga ta ei saanud läbi. Tema parim sõbranna üritas enesetappu, aga ebaõnnestus ning on nüüd vegetatiivses seisundis. Charlie on täiesti üksi. Ta oli enne haiglasse sattumist kodutu, nii et ta on pidanud palju läbi elama.

Haiglas on ta alguses tõre ja endassetõmbunud, aga kui teda ähvardab sealt minema saatmine, siis ta ei tahagi sealt lahkuda. Ta saadetakse uuesti ema juurde, kes ei ole temast üldse huvitatud, vaid ulatab talle bussipileti Arizonasesse. Tal on raske alguses uude ellu sisse elada. Lõpuks kohtub ta ühe tüübiga, kes ei pruugi talle üldse hästi mõjuda. Igatahes ootab Charliet ees raske teekond, et iseendaga rahu sõlmida.

Mul tekkis küsimus, et kas tõesti keegi ei märganud, et midagi on valesti. Nagu aru sain, siis oli tal vanaema ka, miks ta siis ei saanud tema juurde minna? Või siis lastekaitse. Kuidas on võimalik, et üks tüdruk lihtsalt kaob tänavatele ära?

Tegemist on Kathleen Glasgow debüütromaaniga. Autor kirjutab siin väga rasketel teemadel ja nagu autori märkusest raamatu lõpus lugeda võib, siis on ta ise ka nii mõndagi kogenud. Pean tunnistama, et ma väga ei suutnud peategelasega suhestuda, sest eneselõikumine, narkootikumid, joomine ja nii tugev depressioon on minu jaoks kauged teemad.

Kuna tegemist on noorteraamatuga, siis vast sobibki eelkõige noortele lugemiseks, aga soovitan lugeda ka teismeliste vanematel.

Sarah Crossan. Üks (Varrak, 2017)

üksTõlkinud Kristina Uluots
383 lk.

Vahelduseks sai loetud üks noortekas. Üks väga hea noortekas, mida soovitan soojalt ka teistele, mitte ainult noortele. Alguses võtsin raamatu kätte ja vaatasin, et romaan, siis tegin raamatu lahti ja oleks nagu luuletused olnud. Tegelikult on tegemist siiski proosateosega, aga tekst on vormindatud nagu luule. Niimoodi:

Vanaema läheb kohtama mehega, kellega
tutvus keeglisaalis.
Ma ei teadnudki, et vanaemale meeldib keegel.
Ma ei teadnudki, et keeglisaalidest võib leida mehi.
Ja uskumatu, et inimesel,
kelle nägu on kortsus,
nagu üleküpsenud avokaado,
on armastuses
rohkem õnne
kui
minul. (lk 199)

Raamat räägib kahest kaksikõest, kes on igavesti ühendatud. Seda mitte ainult ülekantud tähenduses vaid ka otseses mõttes. Nad on siiami kaksikud – Tippi ja Grace. Nad on puusast ühendatud ning nende lahutamine oleks riskantne.

Nad on 16-aastased ja seni olnud välismaailma eest küllalt peidus. Nad on koduõppel, kuni perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet ning tüdrukud peavad minema päriselt kooli. Seal nad leiavad sõpru, aga samas neid ka kardetakse ja vahitakse.

See raamat on lihtsalt võrratult kirja pandud. Nii õrnalt, aga samas nii reaalselt. Kõik need tunded, mis tüdrukuid valdavad, kuidas nad oma eluga toime tulevad ning muretsevad isa pärast, kellest on saanud alkohoolik. Tippi on eestvedaja, hakkajam ja sõnakam. Grace selle eest on vaiksem, korralikum, rahulikum ning püüab olla tagaplaanil.

Alguses lugedes tundus, et raamat jääb natuke kahvatuks, aga see mulje kadus ruttu. Mul tekkis hoopiski üks seos. Käisin eelmisel aastal vaatamas filmi Lahutamatud, kus räägitakse ka lugu siiami kaksikutest. Mulle tundub, et need on üldjoontes siiski päris sarnased, nii et soovitan vaadata ka filmi, sest teema on huvitav. Me kipume arvama, et siiami kaksikud tahavad lahutamist, aga tegelikult on nad oma eluga tavaliselt rahul ja ei taha sugugi, et nad lahutataks.

Igatahes julgen soovitada. Autor pälvis  selle romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjandusauhinna Carnegie medali.

Veel üks autori stiilinäide:

Kirikuplatsi pargi kõrval raamatukogus,
kus me käime Tippiga tasuta filme laenutamas,
ohib ja puhib
üks iPhone’iga tüdruk.
“Mu telefonil pole levi. Ma ei saa WiFiga ühendust.
On alles õudus!”
räägib ta sõbrale,
vehkides oma telefoniga, lootes mingit leviraasukest või
ühendust kinni püüda.

Kas pole naljakas, mille üle muretsevad inimesed,
kelle elu
muredeta kulgeb? (lk 283)

Heli Künnapas. Ütlemata sõnad (Heli Kirjastus, 2016)

ütlemata-sõnad252 lk.

Eesti autorite raamatuid ma loen suhteliselt harva, välja arvatud Minu-sari. Seekord siis vahelduseks üks Eesti autori raamat esimesest armastusest. Tegemist on noortekirjanduse valdkonda kuuluva teosega.

Ma tänan autorit, Heli Künnapast, kes mulle oma raamatu saatis. Lisaks oli pakis veel “Jõuluks koju”. Ma küll ei tea, millal jõuan seda lugeda, sest raamatukoguraamatud nõuavad eelkõige tähelepanu. Nendel on ju tähtaeg.

Peategelased on gümnaasiumiõpilased Maria ja Joel. Maria on selline hall hiireke, kes õpib hästi, aga muul ajal eriti silma ei paista. Pelgab natuke teiste inimestega suhtlemist. Joel vastupidi on väga silmapaistev. Bändimees ja aktiivse seltsieluga. Kooliasjades ta nii tubli ei ole.

Selles mõttes on lugu küllalt tavaline. Nad saavad lähemalt tuttavaks ühes laagris ja loomuliku jätkuna armuvad. Kumbki muidugi oma tunnetest ei räägi. Ja siis hakkab üks kokku-lahku mäng. Lõpplahendus oli natuke etteaimatav, aga kuidas täpselt see juhtus, oli ootamatu.

Raamat oli huvitav ning põnev lugemine, aga minu jaoks natuke ebausutav. Kõik see kuritegelik pool. Kas on võimalik, et selline noor poiss kuulub juba aastaid mingisse kriminaalsesse jõuku ja on nädalavahetuseti kogu aeg purjus. Joomist ma isegi usun. Ma sain aru, et emaga ta vist ei suhelnudki. Noh okei, see selleks. Tüdrukul on pere olemas ja tal on head suhted oma vanematega. Kuidas on võimalik, et ta smugeldab poisi oma tuppa magama, nii et vanemad sellest teada ei saa.

Ma pean ütlema, et mulle ei meeldinud see poiss üldse. Nii nõrga iseloomuga. Muudkui lubab ja lubab ennast parandada ja esimese raskuse ilmnemisel tõmbab nina jälle täis ja siis muidugi helistab jälle Mariale. Kahjuks on ka mul olnud juhust ühte sellist tüüpi tunda. Võib-olla sellepärast mulle Joel ei meeldinudki.

Tegelastest meeldis mulle kõige enam hoopiski Maria vanaema.

Aga raamatut soovitan siiski lugeda. Teemaks esimene armastus. Kõik need õrnad tunded ja varastatud hetked. Natuke uskumatu tundus, kui täiskasvanulikult käitus 16-aastane esimest korda armunud tüdruk. Aga võib-olla ongi teismelised tänapäeval nii targad.

Ühe asja kallal tahaks veel norida. Minu meelest oli raamat natuke toimetamata. Päris palju oli lohakusvigu sees. Raamatus on ka päris palju klišeesid.

Pealkiri on raamatul ilus ja samuti ka kujundus. Pealkiri vastab ka raamatu sisule. Moraal on, et tuleks rohkem rääkida, aga nii raske on ju avameelselt rääkida ja oma hing teise ees avali kiskuda, teadmata, mida teine mõtleb või tunneb.

 

 

Francesca Zappia. Ma mõtlesin su välja (Päikese Kirjastus, 2016)

mõtlesin-su-väljaTegemist on noortekirjanduse alla kuuluva teosega. Raamat on kirjutatud raskel teemal humoorikalt ja põnevalt.

Nimelt on siin kaante vahel lugu abituriendist Alexandrast, kes ei saa aru, mis on päriselt ja mis mitte. Alexil on skisofreenia. Ometi püüab ta hakkama saada reaalses maailmas ja reaalses keskkoolis. Tema unistuseks on minna ülikooli ja ta kardab, et peab selle asemel minema psühhiaatriahaiglasse.

Et vahet teha, mis on päris ja mis mitte, siis ta kasutab selleks fotoaparaati ning teeb oma ümbrusest pidevalt pilte. Pärast kontrollib, kas pildid on muutunud. Üldse kontrollib ta enda lähedalt ümbrust, et ootamatusteks valmis olla. Samuti suhtub ta kahtlustavalt oma toitu, sest arvab, et kommunistid tahavad teda mürgitada. Isegi ema tehtud toidu kontrollib üle.

Alexil ei ole koolis kerge. Ta on seal uus ja iga algus on raske. Ta leiab lõpuks koolist mõned sõbrad ja armub ühte poissi, kes on sama kummaline , kui ta ise. Ausalt öeldes olid need klassikaaslased ja õpetajad kohati isegi kummalisemad kui Alexandra.  Koolis muidugi juhtub pidevalt midagi. Tülid, koolikiusamised ja muud pättused. Alex satub isegi ühele peole.

Klassikaaslased ei tea alguses tema haigusest midagi. Alex sooviks muidugi, et see jääkski nii, aga kahjuks kellegi kurikaval sekkumine paljastab tõe teistele õpilastele. Võite isegi arvata, milline suhtumine siis Alexile osaks saab.

Muidu on Alex tavaline teismeline oma draamade ja esimese armumisega. Raamatu lõpp on natuke ootamatu minu jaoks, aga siiski suurepärane.

Alguses ma ei suutnud raamatusse sisse elada. Umbes 50-70-ndal leheküljel läks põnevaks. Mõtlesin, et milline kummaline raamat, aga mida rohkem lugesin, seda rohkem aru sain, et tegemist on suurepärase raamatuga.

Hoolimata raskest teemast ei ole teos masendav. Hoopis vastupidi. Raamat on naljakas ja samas paneb mõtlema ning avardab silmaringi. Paneb mõtlema, kui raske on psüühilise haigusega elada eelarvamustega, mis inimestel on. Vahepeal ei saa üldse aru, mis on päris ja mis on Alexi kujutluses.

Mul on tunne, et ma ei oska piisavalt hästi sellest raamatust kirjutada, sest raamat oli lihtsalt nii hea. Minu tekst siin kahvatub selle kõrval. Julgen soovitada raamatut “Ma mõtlesin su välja” nii noortele kui ka veidi vanematele lugejatele.

Tegemist on autori debüütromaaniga. Kohe kohe (täpsemalt mais 2017) avaldab ta oma järgmise raamatu. Loodan, et see tõlgitakse peagi ka eesti keelde. Mina igal juhul jään ootama.