Mary McNear. Butternuti järve ääres (Ersen, 2018)

butternuti-järve-ääresTõlkinud Krista Liidaru
311 lk.

Romaani kaanepilt on lihtsalt nii kutsuv, et juba sellepärast pidin seda lugema. Õnneks ei valmistanud ka sisu pettumust.

Allie Beckett naaseb peale 10-aastast eemalolekut Butternuti järve äärde, kus ta vanasti veetis suvesid. Allie abikaasa on paar aastat tagasi surma saanud ning naine kasvatab üksi 5-aastast poega. Allie soovib oma elu uuesti üles ehitada ning arvab, et see koht oleks just ideaalne, kuigi Butternuti jõudes lööb tema enesekindlus kõikuma. Kas ta tegi ikka õigesti või kiirustas liialt?

Õige pea on ta koos pojaga ennast väikeses majas kenasti sisse seadnud ning nad on leidnud linnakeses sõpru. Ainus, mis teda häirib, on naaber. Walker Ford tundub talle alguses enesekeskne ning ennast täis. Lisaks tekitab mees temas tundeid, mida ta ei taha tunda. Allie tunneb nagu reedaks ta uuesti armudes oma mehe. Ka Walker ei ole naise vastu ükskõikne.

Tegemist on kvaliteetse armastusromaaniga, kus rohkem tähelepanu on pööratud suhetele ning tunnetele, kui seksile. Olulisteks teemadeks on siin lein, sõprus, usaldus, armastus. Mulle meeldis. Üks tõesti hea naistekas, mis pani kaasa elama. Oli inimlik ning südamlik. Suuri sündmusi siin küll ei juhtu, aga huvitav oli ikkagi. Kes soovivad puhkuse ajaks natuke kvaliteetsemat armastusromaani, siis soovitan seda lugeda.

 

Advertisements

Nicola Yoon. Päike on ju samuti täht (Päikese Kirjastus, 2018)

päike-on-ju-samuti-tähtTõlkinud Pille Kruus
318 lk.

Autori eelmine raamat “Sina minu kõrval ja maailm meie vahel” oli nii südamlik ja kaasahaarav raamat. Tema teine teos ei jää esimesele millegi poolest alla. Sama hea ja muhe lugemine.

Tegevus toimub praktiliselt ühe päeva jooksul, kui kohtuvad Daniel ja Natasha. Nad on nii erinevad inimesed, aga nad jäävad teineteisega jutustama. Daniel on Lõuna-Korea päritolu ameeriklane, Natasha on Jamaicalt pärit afrosoenguga noor tüdruk. Daniel peab minema vestlusele, et saada Yale ülikooli. Natashal on viimane päev olla New Yorgis, sest ta on immigrant, kes saadetakse samal õhtul maalt välja.

Daniel on unistaja. Ta ei taha tegelikult Yale minna, aga vanemad soovivad seda ning noormees on alati olnud hea poeg. Natasha on mõistuse inimene, kelle jaoks armastust ei eksisteeri ning oma saatus kujundatakse ise. Mingeid juhuseid või ettemääratust tema arvates pole.

Mulle meeldib, kui tegevust antakse edasi mitme tegelase kaudu. Siin on peamisteks jutustajateks Daniel ja Natasha, aga on ka palju teisi. Mõnele see võib häiriv tunduda (tervitused Mirjamile!), aga mind ei seganud see üldse. Andis mõnusa nüansi raamatule juurde. Minu jaoks ei teinud see asju segasemaks, vaid hoopis inimlikumaks.

Soovitan soojalt seda lugeda. Tegu on peamiselt noortele mõeldud armastusromaaniga, aga sobib ka teistele. Helge tunne tekkis seda raamatut lugedes. Ja lõpplahendus oli ka suurepärane, ei olnud lääge, nagu vahel kipub olema. Päikese Kirjastuse raamatutes ma tavaliselt ei pettu nii et haarake aga julgelt see romaan näppu.

Linda Howard. Sarah’ laps (Ersen, 2018)

sarah-lapsTõlkinud Ruth Vestel
240 lk.

Õumaigaad, mida ma just lugesin. Ma lootsin vähe paremat lugemiselamust, aga seekord oli suur pettumus. Kes soovib lugeda imalat armastusromaani, kus mees on täielik jobu, siis palun, laske käia.

Tutvustust lugedes tundus, et võiks olla asjalikum. Rome kaotas kaks aastat tagasi avarii käigus oma naise ja kaks last. Ta pole sellest tänini toibunud. Küll aga ei takista see teda ihaldamast naise parimat sõbrannat Sarah’t, kes on teda alati ahvatlenud. Sarah on selle eest meest esimesest silmapilgust armastanud. Nii teebki mees pragmaatilistel põhjustel (et naine oleks kogu aeg käepärast) naisele abieluettepaneku ja Sarah võtab selle vastu ka, lootes, et mees hakkab teda ajapikku vastu armastama.

Mind häiris tohutult, et naist on kujutatud nagu mingi süütu ingli võrdkuju ja meest ehtsa jobuna. Naine on kogu aeg nii malbe ja leplik, ükskõik mida see mees siis teeb või ei tee. Mehe suhtumine ärritas ka. Tahab, et naine annaks talle endast kõik, aga ise ei taha midagi vastu anda. Lisaks mehe tugev omanditunne ja loomulikult lähevad naisel jalad nõrgaks, kohe kui mees teda vaatab. Seda kõike oli siin raamatus lihtsalt liiga palju.

Kuna ma olen korralik, siis pingutasin raamatu ikka lõpuni, aga nüüd sooviksin midagi intelligentsemat lugeda. 😀 Soovitada seda raamatut ei julge.

Susan Mallery. Üllatusabielu (Ersen, 2018)

üllatusabieluTõlkinud Reelika Haapanen
215 lk.

Vahelduseks üks ehtne naistekas, mis sobib ideaalselt puhkuse ajaks.

Noelle Stevenson on 19-aastane, kui ta avastab, et on rase. Lapse isa Jimmy on Iraagis sõjas just surma saanud. Noelle ei tea, mida teha, kui ootamatult pakub talle lahenduse Devlin Hunter. Devlin on Noelle’i ülemus ja Jimmy vanem vend.

Devlin pakub Noelle’ile 2-aastast abielu, et ta saaks endale selle aja jooksul jalad alla, haridustee lõpetatud ja abikäsi lapsega. Samuti kavatseb ta lapsele luua usaldusfondi ning naisele ja lapsele peale abielu lõppemist osta maja.

Kõik ei lähe aga sugugi nii nagu mees planeerinud on. Nimelt ei ole ta arvestanud tunnetega. Noelle armub temasse ja ta julgeb seda ka mehele tunnistada. Mehele see ei meeldi, aga ka ta ise ei ole naise vastu ükskõikne.

Selline mõnus ja lihtne armastuslugu, kus lõpplahendus on aimatav. Mulle meeldib aeg-ajalt selliseid mõnusaid armastusromaane lugeda. Romaan ei olnud liiga melodramaatiline, tundeid oli just parasjagu. Soovitan nendele, kes soovivad ajaviiteks mõnusat romaani, see sobib täiuslikult. Samuti armastusromaanide austajatele. Hea tunde jättis see raamat.

Robin Perini. Unustatud saladused (Ersen, 2017)

unustatud-saladusedTõlkinud Lii Haugasmägi
341 lk.

Vahelduseks lugesin midagi kergemat, mis osutus päris põnevaks lugemiseks.

Riley Lambert töötab FBI-s profileerijana. Ta on pühendanud ennast vägivaldsete kurjategijate paljastamisele. Ühel hetkel saab Riley telefonikõne Thayne Blackwoodilt. Thayne’i õde Cheyenne on röövitud ja tunnistajaid ei ole. Peale ühe. Ainsaks tunnistajaks on Thayne’i vanaema, kellel on Alzheimeri tõbi.

Riley mõistab, mida Thayne läbi elab, sest 15 aastat tagasi rööviti tema enda õde, keda pole senini leitud. Riley loodab vähemalt Cheyenne’i elusalt leida, aga nad jooksevad ajaga võidu. Juurdluse käigus paljastuvad saladused, mille peale keegi neist ei oleks osanud tulla.

Minu jaoks oli tegemist põneva raamatuga, kus leidus nii kirge kui tagaajamist. Lõpp oli küll natuke uskumatu ning läks liiga imalaks, aga selle elab üle. See oli isegi armas ning mul tulid pisarad silma.

Siin ei ole olulised ainult armastus, tapmine ja tagaajamine vaid ka Alzheimeri tõbi, sest autoril on sellega isiklik seos. Nimelt oli ta tunnistajaks, kuidas tema ema võitles selle haigusega. See annab raamatule palju juurde.

 

Kelly Rimmer. Kui ma su kaotasin (Ersen, 2017)

kui-ma-su-kaotasinTõlkinud Anu Rooseniit
328 lk.

Ma pole siia juba vist nädal aega midagi postitanud. Seda põhjusel, et lugemine ei edene hetkel praktiliselt üldse. Tunnen, et olen väsinud ja kuidagi ei jaksa. See ilmselt natuke mõjutab ka mu arvamust antud raamatust, kuna sellega läks ikka liiga palju aega. 328 lehekülje lugemiseks nädal, on ikka liiga aeglane tempo.

Raamatu algus mulle väga meeldis. Emotsionaalne ja hinge minev. Keskel hakkas see emotsionaalsus mind rõhuma ning mida rohkem lõpu poole, seda raskem lugeda oli. Emotsionaalselt raske. Teemaks on kahe inimese suhe. Kuidas nad teineteist leiavad ning miks hakkab kõik viltu vedama.

Leo ja Molly abielu on karil, kuigi nad endiselt armastavad teineteist. Need kaks on nii erinevad, kui veel olla saavad. Molly on valge, rikaste vanemate laps, keda on kogu elu hellitatud. Leo on aborigeen ning pärit vaestest oludest. Kõigele lisaks ei suuda Molly isa nende abieluga leppida.

Leo töötab sõjakorrespondendina ning ta seab ennast pidevalt ohtu. Molly ei suuda sellega leppida. Leo ei suuda aga leppida Molly rikkusega ning tekivad pidevad tülid. Nad on lahutuse äärel, kui Leoga juhtub õnnetus, mille tagajärjel ta jääb ratastooli ning kaotab osaliselt mälu.

Raamat on jaotatud kahte ossa ning kirjutatud mõlema tegelase vaatevinklist. Alguses meenutab Leo minevikku ning Molly räägib käesolevast ajast. Teises osas on vastupidi. Suhet lahatakse mõlemast vaatenurgast, et teada saada, mis läks valesti ja kas seda on võimalik veel parandada.

Senised Kelly Rimmeri raamatud on mulle väga meeldinud. Käesolev ei avaldanud mulle sellist mõju nagu eelnevad. Võib-olla on põhjuseks tõesti väsimus, aga ei suutnud seda nautida nii nagu eelmiseid.

Kelly Rimmeri raamatud, mida olen lugenud:

Salajane tütar (Ersen, 2016)
Ema pihtimus (Ersen, 2017)

Georgie Lee. Abieluga lunastatud võlg (Ersen, 2018)

abieluga-lunastatud-võlgTõlkinud Mare Tammark
278 lk.

Mul kuidagi ei edene praegu lugemine. Läheb kuidagi raskelt ja raamatud jäävad venima. Lootsin, et see on üks kiire lugemine. Noh, natuke kiirem oli, aga raamat ise pole midagi erilist. Pigem selline alla keskmise. Teadsin, et suurt sisukust siit pole mõtet loota, aga lootsin, et on vähemalt mõnus ajaviide. Kahjuks ei suutnud raamat mind eriti kaasa haarata. Muidugi ajaviiteks sobib lugeda küll, kui õhtuti on hull väsimus peal ja midagi muud teha ei jaksa.

Onu on Laura Townsendi perekonna laostanud ning Laural tekib plaan, kuidas perekonna varasid tagasi saada. Ta läheb püstoliga laenuandja Philip Rathbone’i majja, et oma vara tagasi nõuda. Kõik ei lähe aga sugugi plaanipäraselt ning plaan läheb vett vedama.

Paar päeva hiljem ilmub mees aga ootamatult tema koju ettepanekuga, et nad peaksid abielluma. Toob välja kõik mõistlikud põhjused, et naisel ja tema emal pole kuskile minna ning tal endal on vaja oma nooremale õele seltsidaami, väikesele pojale ema ning  kedagi, kes juhiks majapidamist. Laura otsustab nõustuda ning nad kolivad kohe Philipi majja.

Muidugi saab lihtsalt praktilisest abielust lõpuks midagi muud ning noored ei suuda tunnetele vastu panna.

Minu jaoks jäi raamat natuke igavaks, ei olnud selliseid põnevaid sündmuseid. Lugu lihtsalt nagu kulges oma arvatava lõpu poole.