Susan Mallery. Naistemees (Ersen, 2018)

naistemeesTõlkinud Aile Meedo
208 lk.

Mallery armastusromaanid mulle meeldivad. “Naistemees” on suhteliselt keskpärane raamat minu meelest. Tal on palju paremaid romaane. Muidugi lugeda kõlbas see ka, aga mind ei haaranud nii kaasa, kui eelnevad. Võib olla oli siin oma osa ka selles, et olin nädalavahetusel maal ja mul ei olnud eriti aega süveneda. Lisaks avastasin, et see on sarja teine osa, aga õnneks olen ma esimest lugenud (esimene osa on Üllatusabielu). Eriti seotud need omavahel ei olnud, lihtsalt peategelased on kolm sõbrannat. Igas osas on üks neist peategelane.

Lugu algab sellega, et Rachel on otsustanud hakata rohkem väljas käima ning ta läheb sõbrannaga koos baari. Baaris kohtab ta Carter Brockettit. Juhtub nii, et mees viib naise koju ning jääb tema juurde. Mõne aja pärast avastab Rachel, et ta on rase. Naine otsustab mehele sellest küll rääkida, aga soovib, et mees loobuks lapsest.

Carter sellega muidugi nõus ei ole ning õige pea on asjasse segatud üks mehe eksidest ning mehe perekond. Mehe perekond soovib muidugi, et noored abielluksid, aga neil on kindel plaan jääda vallaliseks, kuigi mõlemad soovivad last.

Selline küllalt naiivne raamatuke, kus tegeletakse enda hirmude ületamisega. Natuke koomiline ka. Koomiliseks teevad selle mehe perekond ja terve hord endiseid tüdrukuid. Ajaviiteks lugeda kõlbab, aga midagi erilist ei ole.

Advertisements

Helen Dickson. Härrasmehe saladus (Ersen, 2018)

härrasmehe-saladusTõlkinud Ülle Jälle
255 lk.

Kui eelmine raamat valmistas mulle pettumuse, siis käesolevast ma ei oodanud suurt midagi, aga valmistas mulle hoopis meeldiva üllatuse. See on tüüpiline armastusromaan, mille tegevus on viidud Victoria-aega.

Lydia on hakkaja noor naine, kes kahjuks on sattunud skandaali, millest teda päästab Alex Golding. Nende kahe vahel puhkeb kirg, kuid Alex väidab, et ei kavatse uuesti armuda ning rohkem ei saa nende vahel midagi juhtuda. Lydia üritab teda unustada ning pühenduda enda eesmärkidele.

Lydia tahab avada enda õmblustöökoja, ent pank keeldub talle laenu andmast. Juhuslikult kohtub ta uuesti Alexiga, kes talle laenu annab ning enam ei takista teda miski. Ent siis avastab naine, et ootab Alexi last.

Tavaliselt on sellised raamatud küllaltki lihtsakoelised, kus naine on pidevalt ehmunud olekuga ning tuleb üks härrasmees, kes lõpuks neiukese päästab. Siin minu jaoks midagi sellist ei olnud. Naine oli iseseisev ning sõltumatu ning oli ise suuteline oma elu korraldama. Mees oli küll härrasmees, kes alguses oli natuke tõrges, aga pärast leebus. Eks siin oli muidugi kirge ja lembehetki ka ning draamat ja melodraamat, aga see ei seganud. See oli kuidagi asjalikum raamat, kui tavaliselt sellised ajaviitekad. Kes otsib kerget meelelahutust, siis see sobib ideaalselt. Mina igatahes ei pettunud ning lugesin selle päevaga läbi.

Katee Robert. Saatana tütar (Ersen, 2017)

saatana-tütarTõlkinud Piret Lemetti
319 lk.

Mulle meeldib neid Erseni põnevus- ja armastuslugusid aegajalt lugeda. Suurt kvaliteeti siit oodata ei maksa, aga enamasti on nad piisavalt põnevad, et nendega aega veeta. Käesolev raamat oli küll vahepeal põnev, aga minu jaoks jäi muidu keskpäraseks.

Eden Collins lahkus kümme aastat tagasi oma kodulinnast, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Aga mõrvajuhtum kutsub ta tagasi. Edenil ei ole lihtne tagasi tulla, sest ta kasvas üles sektis, mida juhatas tema ema. Sekt toimib endiselt ning politsei arvab, et noore neiu mõrvas on süüdi keegi sealt sektist.

Edenist on saanud nüüdseks FBI agent ning ta aitab kohalikku šerifit Zach Owensit, sest ainult naine teab, mis sektis toimub. Lisaks nagu sellistele lugudele omane, ei ole Zach ja Eden teineteise vastu ükskõiksed.

Raamatu lõpplahendus oli minu jaoks küll ootamatu, aga millegipärast ma olin seekord kuidagi kriitiliselt meelestatud. Naine peaks olema ju koolitatud FBI agent, aga ometi nii saamatu ning satub lõpuks olukorda, kus suur ja macholik mees teda päästma peab. Minu meelest võiks vahelduseks ka vastupidi olla, et naine peaks meest päästma 😀

Muidu selline keskpärane põnevik. Ajaviiteks lugeda kõlbab küll. Seekord võtsin puhkuse ajaks eranditult sellist kergemat sorti kirjandust kaasa, nii et neid nüüd järjest loengi. Kahjuks hakkab puhkus lõppema, aga raamatud õnneks veel otsa ei saa.

Rosie Walsh. Ilma ainsagi sõnata (Helios, 2018)

ilma-ainsagi-sõnataTõlkinud Triin Peek
335 lk.

Sarah kohtab meest, kellega veedab ühiselt seitse päeva. Need seitse päeva on imelised, mõlemad armuvad ning kui see nädal on läbi, lubab mees helistada. Aga ta ei tee seda. Sarah ei suuda sellega leppida. Ta sõbrad keelitavad teda seda meest- Eddie’t unustama, aga Sarah ei suuda, sest need seitse päeva olid lihtsalt täiuslikud. Nii ta muudkui proovib mehele helistada, sõnumeid saata, facebookis ühendust võtta, et teada saada tõde. Kasvõi seda, et Eddie ütleks talle, et see oli ainult ühepoolne.

Selle raamatu algus oli minu meelest täiest õudne. Mõtlesin korra isegi pooleli jätta. Ma ei suutnud Sarah’t mõista. Okei, mees ei helista ja sa oled sügavalt armunud, aga minu meelest oli naine hullult klammerduv. Mulle käiski naise käitumine närvidele. Muudkui pommitas meest sõnumitega. Seda lugedes tekkis tahtmine talle öelda, et kuule, kus su eneseväärikus on, võta ennast kokku. Ta ei söönud, ei maganud mitmeid öid. Muudkui vahtis oma telefoni ja sõbranna mured ei huvitanud teda üldse. Mul on tõesti üle visanud sellistest naistest, kes iga asja peale nii hädiseks muutuvad. Ma oleks sellest aru saanud, kui Sarah oleks olnud teismeline, aga ta oli natuke alla 40.

Samuti ei tundunud mulle üldse usutav ühe teise tegelase tegevus. Ma ei saa eriti sellest rääkida, muidu reedaks raamatust liiga palju. See, mis aastaid tagasi juhtus oli muidugi kohutav, aga ei põhjenda tema käitumist.

Raamatu lõpp oli juba parem, siis kui lugesin Eddie vaatenurka asjale. Põhjus, miks ta eemale hoidis on muidugi mõistetav. Tema oli ka muidugi omadega puntras, aga tundus olevat natuke tasakaalukam. Sarah juures oli siiski midagi meeldivat ka. Need pikad kirjad, mida ta Eddie’le kirjutas.

Raamatu lõpp on selline nagu armastusromaanidel ikka. Ma tegelikult ei oodanud päris armastusromaani. Ma ei teagi miks, aga arvasin, et see on midagi muud. Kuigi sisututvustus ja kaanepilt oleks võinud ju seda reeta. Mulle üldiselt armastusromaanid meeldivad, aga see jättis sellised kahetised tunded. Võib-olla mul ei olnud sobiv tuju hetkel selle lugemiseks. Armastusromaanide austajatele võib see raamat sobida küll. Ma loodan, et kedagi selle kriitilise tekstiga raamatust eemale ei peletanud, aga ma lihtsalt pidin need mõtted kirja panema.

Kohati olid mõned võrdlused ka veidrad. Eriliselt jäi meelde üks, mis kõlas umbes nii: tema kõht hüples nagu pühapäevane pannkook. No misasja. 😀

E. Lockhart “Ehtne petis” (Pegasus, 2018)

ehtne-petisTõlkinud Liina Saarm
252 lk.

Mulle meeldis Lockhart’i esimene raamat “Me olime valetajad” väga. Ootasin ka sellelt raamatult palju, aga kahjuks pidin seekord pettuma. Ma ei suutnud sellesse väga süveneda ja sündmustik oli nii etteaimatav. Ei olnud minu arvates nii meisterlik põnevusromaan. Tegu on noortele suunatud romaaniga, aga siiski liiga lihtsakoeline.

Raamat on selles mõttes omapärane, et kui tavaliselt algab tegevus algusest ning kulmineerub lõpus, siis siin on vastupidi. Toimub üks sündmus ja siis läheb tegevus kogu aeg ajas tagasi näidates, mis selle tegevuseni viis.

Peategelaseks on noor neiu Jule, kes peab ennast superkangelaseks. Noh ausalt öeldes on sellest asi ikka päris kaugel. Ta on lihtsalt üks katkine hing, kes valib väga kummalised vahendid, et elus edasi jõuda. Tema taust on suhteliselt segane. Lõpuks mingi paari lausega seda siiski selgitatakse, aga minu jaoks jäi kuidagi poolikuks. Miks temast sai selline nagu ta oli? Mis temaga juhtus? Kas vanemate kaotus võib tõesti niimoodi mõjuda?

Teiseks tähtsaks tegelaseks on Imogen ehk Immie. Mulle väga meeldib Imogeni hüüdnimi. Selline nunnu ja pani muigama. Immie ise just nunnu pole. Ka üks väga omapärane tegelane. Rikkast perest, kõik võimalused olemas, et elus läbi lüüa, aga teda lihtsalt ei huvita. Tuleb ülikoolist ära, põgeneb ühele saarele ning ei taha oma perekonnaga enam suhelda.

Jule ja Imogen on pidevalt ninapidi koos, kuni juhtub midagi, mis nad lahku viib. Juhtub veel mitmeidki asju. Surmad, kadumised, ebakindlus, eneseleidmine. Igatahes väga kummaline raamat, mis minu jaoks jääb natuke poolikuks. Jääb selline mulje, et autor on tahtnud midagi kiiresti paberile panna, et sellega ühele poole saaks. Autoril oli väga hea idee, ta oleks saanud sinna natuke veel nüansse lisada, et saaks tummisem värk. Ka lõpplahendus jäi minu jaoks natuke poolikuks. Kui läbi sain, siis esimene mõte oli, et kas jääbki siis nii. 😀 Ei tea, võib-olla kirjutab autor järje raamatule, kõik võimalused selleks on lahti.

Erin Watt. Pettuste palee (Pegasus, 2018)

pettuste-paleeTõlkinud Liina Saarm
352 lk.

“Pettuste palee” on kolmas osa Royalite sarjas. Eelnevad osad “Paberist printsess” ja “Murtud prints” läksid lausa lennates ja ega viimane osa ka nendele alla jää. Neid raamatuid on kerge ja lihtne lugeda. Ega neil suurt muud väärtust peale meelelahutuse pole, aga midagi neis siiski on. Siin on liiga palju draamat, teismelistele omast suhtumist, roppu kõnepruuki, aga ometi ei saa enne käest pandud, kui läbi on. Ma ei saa aru, mis mind selle sarja küljes köidab. 😀

Kes on eelnevaid lugenud, siis nad ehk mäletavad, et teine osa lõppes väga põneva koha pealt. Toimus mõrv ning tagasi tuli üks inimene, keda keegi ei oodanud. Väga põnev. Mõtlesin, et ei jõua kolmandat osa ära oodata, aga ikkagi jõudsin. Siin lähevad sündmused edasi. Reed’i süüdistatakse mõrvas ning kõik näib vihjavat, et ta on süüdi, kuigi seda ei usu tema perekond ega ka Ella.

Samuti tekivad takistused Ella ja Reed’i suhtes. Olukord on keeruline, kuid noored leiavad siiski lahenduse.

Mõrvale lahenduse leidmine käib küll veidi lihtsakoeliselt ning ootamatult. Mulle tundus, et liiga lihtsalt ning autorid pole viitsinud sellega väga vaeva näha, aga see ei võtnud raamatult põnevust ära.

“Pettuste palee” on Ella ja Reedi viimane raamat, kuigi mitte sarja oma. Sarjas on veel kolm raamatut ilmunud. Ma loodan, et ka need tõlgitakse eesti keelde, aga eks näha ole.

 

Mary McNear. Butternuti järve ääres (Ersen, 2018)

butternuti-järve-ääresTõlkinud Krista Liidaru
311 lk.

Romaani kaanepilt on lihtsalt nii kutsuv, et juba sellepärast pidin seda lugema. Õnneks ei valmistanud ka sisu pettumust.

Allie Beckett naaseb peale 10-aastast eemalolekut Butternuti järve äärde, kus ta vanasti veetis suvesid. Allie abikaasa on paar aastat tagasi surma saanud ning naine kasvatab üksi 5-aastast poega. Allie soovib oma elu uuesti üles ehitada ning arvab, et see koht oleks just ideaalne, kuigi Butternuti jõudes lööb tema enesekindlus kõikuma. Kas ta tegi ikka õigesti või kiirustas liialt?

Õige pea on ta koos pojaga ennast väikeses majas kenasti sisse seadnud ning nad on leidnud linnakeses sõpru. Ainus, mis teda häirib, on naaber. Walker Ford tundub talle alguses enesekeskne ning ennast täis. Lisaks tekitab mees temas tundeid, mida ta ei taha tunda. Allie tunneb nagu reedaks ta uuesti armudes oma mehe. Ka Walker ei ole naise vastu ükskõikne.

Tegemist on kvaliteetse armastusromaaniga, kus rohkem tähelepanu on pööratud suhetele ning tunnetele, kui seksile. Olulisteks teemadeks on siin lein, sõprus, usaldus, armastus. Mulle meeldis. Üks tõesti hea naistekas, mis pani kaasa elama. Oli inimlik ning südamlik. Suuri sündmusi siin küll ei juhtu, aga huvitav oli ikkagi. Kes soovivad puhkuse ajaks natuke kvaliteetsemat armastusromaani, siis soovitan seda lugeda.