Jojo Moyes. Tüdruk, kes sinust maha jäi (Kunst, 2018)

moyes4_kaas_final.inddTõlkinud Mirt Väli
424 lk.

Oh, see oli lihtsalt suurepärane raamat. Mul oli sellega veider tunne. Loen ja raamat on nii hea, et ei julge lugeda, sest kardad, mis tegelastest saab, aga samas ikka tahad lugeda ka. Moyes on kindlalt üks mu lemmikkirjanikest. Tema raamatud on lihtsalt nii kaasahaaravad ja emotsionaalsed ning “Tüdruk, kes sinust maha jäi” ei ole erand. Selle lugemine oli puhas nauding.

Raamatus on kaks erinevat lugu. Esimene toimub Esimese maailmasõja ajal väikeses Prantsuse linnakeses, mille on okupeerinud Saksamaa. Edouard Lefevre on läinud sõtta ning tema naine Sophie on õe juures, et aidata tal võõrastemaja pidada. Sakslased võtavad võõrastemaja üle ning nõuavad, et neile seal igal õhtul head-paremat serveeritakse.

Võõrastemajas on üleval Sophie portree, mille Edouard maalis temast enne nende abiellumist. Maal jääb silma Saksa komandandile, kes seda muudkui imetleb ning kellele see saab kinnisideeks.

Teine lugu toimub 2006. aastal, kui kohtuvad Liv Halston ja Paul McCafferty. Liv on jäänud neli aastat tagasi ootamatult leseks ning Paul on lahutatud. Nende kohtumine on paljutõotav ning mõlemal tärkavad tunded, kuid nende suhetesse lööb kiilu seesama maal Sophie’st. Nimelt töötab Paul röövitud kunstiteoste otsimise ja õigusjärgsetele omanikele tagastamisega. Tema järgmine töö on leida maal “Tüdruk, kes sinust maha jäi”, mis väidetavalt peale Esimest maailmasõda kadunuks jäi. Suur on tema üllatus, kui ta avastab selle Livi magamistoast.

Nii algab võitlus maali pärast, mis ähvardab lõhkuda kõik Livi suhted, aga ta ei suuda maalist loobuda. See tähendab tema jaoks liiga palju. Liv asub uurima, mis juhtus Sophie ja Edouardiga, et teada saada maali lugu. Samal ajal on Paul raskes olukorras. Ühelt poolt tema töö, aga teisalt ei suuda ta Livi südant murda.

See oli nii emotsionaalne ja hinge minev raamat. Haaras mind jäägitult endasse. Ma elasin kaasa nii Sophie’le, kes pidi sellel raskel ajal tegema sääraseid kohutavaid valikuid, et päästa oma perekond, kui ka Livile, kes lõpuks oli üle saanud oma mehe surmast ja avas ennast uuesti armastusele.

Moyes oskab nii kaasahaaravalt kirjutada, et rabav. Kohati võib tunduda tekst liiga melodramaatiline, aga see ei häiri üldse. Pigem see sobibki antud raamatusse. See on romaan armastusest, rasketest valikutest ning lootusest. Lihtsalt rabav lugemiselamus. Soovitan lugeda!

Advertisements

Claudia Gray. Sinu tuhat palet (Päikese Kirjastus, 2018)

sinu-tuhat-paletTõlkinud Iiri Sirk
288 lk.

Ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

„Sinu tuhat palet“ on noorteraamat, aga sobib väga hästi lugemiseks ka teistele. Alguses ei suutnud raamat mind eriti kaasa tõmmata. Mind häiris, et tegevus oli edasi antud mina-jutustaja kaudu ning jutt oli kohati nii tiinekatele omane. Kõik need suhtedraamat ja kangelanna ei suuda otsustada, millist noormeest ta ikka tahab. Kui edasi lugesin, siis läks ka raamat huvitavamaks ja lõpp oli täis ootamatuseid. Muidugi suhtedraamat oli ka kuni lõpuni välja.

Marguerite Caine’i vanemad on tuntud füüsikud, kes on leiutanud Tulilinnu, mis võimaldab inimestel rännata erinevatesse dimensioonidesse. Leiutis on küll algusjärgus, aga juba käib sellele tõeline jaht. Selle leiutise pärast tapetakse Marguerite’i isa. Kõik tõendid näivad viitavat nende assistendile Paul Markovile, sest peale kuritegu on ta hävitanud kõik nende uurimistöö andmed ning põgenenud teise dimensiooni.

Marguerite aga ei lepi sellega ning saades teiselt assistendilt Theolt ühe Tulilinnu prototüübi, asuvad nad koos Theoga Pauli ühest dimensioonist teise jälitama. Seda tehes satuvad nad kõrgtehnoloogilisse Londonisse, Tsaari-Venemaale, siis ülemaailmse üleujutuse tõttu loodud ookeanijaama.

Tegemist on omamoodi raamatuga. Mulle meeldisid need erinevad dimensioonid. Inimesed on praktiliselt samad, aga päris ei ole ka. Midagi on natuke teistmoodi. Tegelikult oleks ka põnev niimoodi rännata teise aega ja kohta, kus inimesed on samad, aga on tehtud mingi teine valik ja selle tõttu on elu teises dimensioonis natuke erinev. Seda on keeruline kirjeldada, nii et soovitan kõigil parem raamatut lugeda.

Sellistes tingimustes on kummaline armuda, kus sa veedad natuke aega ühes dimensioonis ning kui liigud järgmisesse, siis see inimene ei ole enam päris sama. Kumba inimest sa siis tegelikult armastad? Sellised mõtted vaevad Marguerite’i pead, lisaks tagaajamistele ja enda ohutuse tagamisele.

Winston Graham. Must kuu. Viies Poldarki raamat (Varrak, 2018)

must kuu_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
456 lk.

Eesti keeles on Poldarkite sarjas ilmunud nüüd viis raamatut. Kokku on neid kaksteist. Loodan, et ka ülejäänud tõlgitakse, kuigi viies osa mul vahepeal natuke venis. Tahaks siiski teada, kuidas sari lõppeb ning mulle meeldib lugeda rohkem eesti kui inglise keeles.

Tegevus algab sellest, kui Elizabeth kukub kuuvarjutuse ajal trepist alla ning sünnitab poja, kelle üle George Warleggan on väga uhke. Samal ajal võetakse Geoffrey Charles’ile hoidjaks Elizabethi sugulane Morwenna.

Ka Rossil ja Demelzal läheb hästi ning nendegi perre sünnib laps. Ühel õhtul saabuvad neile külla Demelza vennad Sam ja Drake, kes tulid sinna tööd otsima. Ross ja George ei saa endiselt omavahel läbi ning kui Morwenna ja Geoffrey Charles saavad sõbraks Drake’iga, ei tõota see midagi head.

George Warleggan püüab igati hävitada ka Agatha Poldarkit. See tal ka õnnestub, kuid Agatha ei anna niisama lihtsalt alla ning ta paneb George’i südamesse kahtluseseemne idanema.

Mulle üldiselt meeldib Winston Grahami aeglane ja rahulikult kulgev jutustamisstiil, aga seekord ma muutusin natuke kärsitust. Kuidagi ei edenenud nii kiiresti  kui eelnevad osad. Sellest hoolimata mulle raamat üldiselt meeldis, kuigi ma ei ole rahul sellega, mis Morwennaga lõpus juhtus. Hea oli lugeda Rossi lojaalsusest oma sõprade suhtes. Jään ootama järgmist osa.

Eelnevad Poldarki sarja raamatud:

Poldark
Demelza
Jeremy Poldark
Warleggan

Robin Perini. Unustatud saladused (Ersen, 2017)

unustatud-saladusedTõlkinud Lii Haugasmägi
341 lk.

Vahelduseks lugesin midagi kergemat, mis osutus päris põnevaks lugemiseks.

Riley Lambert töötab FBI-s profileerijana. Ta on pühendanud ennast vägivaldsete kurjategijate paljastamisele. Ühel hetkel saab Riley telefonikõne Thayne Blackwoodilt. Thayne’i õde Cheyenne on röövitud ja tunnistajaid ei ole. Peale ühe. Ainsaks tunnistajaks on Thayne’i vanaema, kellel on Alzheimeri tõbi.

Riley mõistab, mida Thayne läbi elab, sest 15 aastat tagasi rööviti tema enda õde, keda pole senini leitud. Riley loodab vähemalt Cheyenne’i elusalt leida, aga nad jooksevad ajaga võidu. Juurdluse käigus paljastuvad saladused, mille peale keegi neist ei oleks osanud tulla.

Minu jaoks oli tegemist põneva raamatuga, kus leidus nii kirge kui tagaajamist. Lõpp oli küll natuke uskumatu ning läks liiga imalaks, aga selle elab üle. See oli isegi armas ning mul tulid pisarad silma.

Siin ei ole olulised ainult armastus, tapmine ja tagaajamine vaid ka Alzheimeri tõbi, sest autoril on sellega isiklik seos. Nimelt oli ta tunnistajaks, kuidas tema ema võitles selle haigusega. See annab raamatule palju juurde.

 

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Esimene raamat (Varrak, 2017)

fooniksi laps_kaas.inddTõlkinud Karin Suursalu
501 lk.

Barbara Erskine’i raamatud mulle väga meeldivad. Erandiks ei olnud ka see. Jutt oli ladus ja voolav.

Tegevus algab aastal 1218, kui sünnib printsess Eleyne ning lõppeb aastal 1242. Sellesse ajavahemikku mahub nii palju erinevaid sündmuseid. Eleyne on juba väikese tüdrukuna kihlatud Huntingdoni krahvi Johniga. Sellega ei taha leppida Eleyne’i hoidja Ronwen, kes leiab, et tüdruk tuleks pühendada iidsetele jumalatele, sest tal on anne. Nimelt näeb Eleyne tules nägemusi, nii minevikust kui tulevikust. Kahjuks ei oska ta oma nägemusi tõlgendada. Ronwen viib tüdruku salaja teadmamehe Einioni juurde, kes kuulutab Eleyne’ile, et temast saab kuningate vereliini ema.

Eleyne näeb korduvalt unes ühte meest, keda ta ei tunne. Lõpuks, kui nad kohtuvad, siis tunneb Eleyne ta ära ning alguse saab keelatud armulugu. Tegemist on Šotimaa kuninga Alexanderiga. Eleyne arvab, et nüüd läheb ennustus täppi, aga elu viskab nende teele ootamatult palju takistusi.

Mul oli seda huvitav lugeda. Mulle meeldib Erskine’i stiil põimida ajaloo sisse veidi müstikat. See on ajastu, kus naistel ei olnud üldse sõnaõigust, kellega või millal nad abielluma peaksid.

Tegelased olid ka huvitavad ning mõne suhtes mul tekkisid kahetised tunded. Eleyne’i hoidja Ronwen oli kõigeks valmis, et tema huvide eest seista, aga samas tegi kahtlaseid tegusid.

Nüüd on ilmunud ka raamatu teine osa. Plaanin varsti ka seda lugeda.

Soovitan lugeda! Kaasahaarav.

Kelly Rimmer. Kui ma su kaotasin (Ersen, 2017)

kui-ma-su-kaotasinTõlkinud Anu Rooseniit
328 lk.

Ma pole siia juba vist nädal aega midagi postitanud. Seda põhjusel, et lugemine ei edene hetkel praktiliselt üldse. Tunnen, et olen väsinud ja kuidagi ei jaksa. See ilmselt natuke mõjutab ka mu arvamust antud raamatust, kuna sellega läks ikka liiga palju aega. 328 lehekülje lugemiseks nädal, on ikka liiga aeglane tempo.

Raamatu algus mulle väga meeldis. Emotsionaalne ja hinge minev. Keskel hakkas see emotsionaalsus mind rõhuma ning mida rohkem lõpu poole, seda raskem lugeda oli. Emotsionaalselt raske. Teemaks on kahe inimese suhe. Kuidas nad teineteist leiavad ning miks hakkab kõik viltu vedama.

Leo ja Molly abielu on karil, kuigi nad endiselt armastavad teineteist. Need kaks on nii erinevad, kui veel olla saavad. Molly on valge, rikaste vanemate laps, keda on kogu elu hellitatud. Leo on aborigeen ning pärit vaestest oludest. Kõigele lisaks ei suuda Molly isa nende abieluga leppida.

Leo töötab sõjakorrespondendina ning ta seab ennast pidevalt ohtu. Molly ei suuda sellega leppida. Leo ei suuda aga leppida Molly rikkusega ning tekivad pidevad tülid. Nad on lahutuse äärel, kui Leoga juhtub õnnetus, mille tagajärjel ta jääb ratastooli ning kaotab osaliselt mälu.

Raamat on jaotatud kahte ossa ning kirjutatud mõlema tegelase vaatevinklist. Alguses meenutab Leo minevikku ning Molly räägib käesolevast ajast. Teises osas on vastupidi. Suhet lahatakse mõlemast vaatenurgast, et teada saada, mis läks valesti ja kas seda on võimalik veel parandada.

Senised Kelly Rimmeri raamatud on mulle väga meeldinud. Käesolev ei avaldanud mulle sellist mõju nagu eelnevad. Võib-olla on põhjuseks tõesti väsimus, aga ei suutnud seda nautida nii nagu eelmiseid.

Kelly Rimmeri raamatud, mida olen lugenud:

Salajane tütar (Ersen, 2016)
Ema pihtimus (Ersen, 2017)

Georgie Lee. Abieluga lunastatud võlg (Ersen, 2018)

abieluga-lunastatud-võlgTõlkinud Mare Tammark
278 lk.

Mul kuidagi ei edene praegu lugemine. Läheb kuidagi raskelt ja raamatud jäävad venima. Lootsin, et see on üks kiire lugemine. Noh, natuke kiirem oli, aga raamat ise pole midagi erilist. Pigem selline alla keskmise. Teadsin, et suurt sisukust siit pole mõtet loota, aga lootsin, et on vähemalt mõnus ajaviide. Kahjuks ei suutnud raamat mind eriti kaasa haarata. Muidugi ajaviiteks sobib lugeda küll, kui õhtuti on hull väsimus peal ja midagi muud teha ei jaksa.

Onu on Laura Townsendi perekonna laostanud ning Laural tekib plaan, kuidas perekonna varasid tagasi saada. Ta läheb püstoliga laenuandja Philip Rathbone’i majja, et oma vara tagasi nõuda. Kõik ei lähe aga sugugi plaanipäraselt ning plaan läheb vett vedama.

Paar päeva hiljem ilmub mees aga ootamatult tema koju ettepanekuga, et nad peaksid abielluma. Toob välja kõik mõistlikud põhjused, et naisel ja tema emal pole kuskile minna ning tal endal on vaja oma nooremale õele seltsidaami, väikesele pojale ema ning  kedagi, kes juhiks majapidamist. Laura otsustab nõustuda ning nad kolivad kohe Philipi majja.

Muidugi saab lihtsalt praktilisest abielust lõpuks midagi muud ning noored ei suuda tunnetele vastu panna.

Minu jaoks jäi raamat natuke igavaks, ei olnud selliseid põnevaid sündmuseid. Lugu lihtsalt nagu kulges oma arvatava lõpu poole.