Susan Mallery. California tüdrukud (Ersen, 2019)

california-tüdrukudTõlkinud Raili Puskar
374 lk

Mallery raamatuid ma olen päris palju lugenud. Tavaliselt on need sellised mõnusad naistekad, mida ajaviiteks lugeda. “California tüdrukud” on ka naistekas, mille lugemine edeneb kiirelt, aga mis mulle seekord hinge ei läinud.

Raamat jutustab kolmest õest, kes kõik ühel ja samal nädalavahetusel maha jäetakse. Finolal, kes töötab televisioonis, on enda meelest täiuslik abielu, kuni ühel hetkel loetud minutid enne otse-eetrit saab teada, et ta abikaasa petab teda kuulsa lauljannaga. Zennie ei huvitu üldse eriti suhetest, nii et pole ime, kui ta maha jäetakse. Peale seda otsustab ta hakata oma sõbrannale surrogaatemaks. Kolmandana sündinud Ali tunneb, et keegi ei pööra talle eriti tähelepanu. Eriti hulluks läheb asi siis, kui ta kihlatu saadab oma venna Danieli talle teatama, et nende kihlus on lõppenud.

Kuidagi ei suutnud need tegelased ja tegevus mulle südamesse pugeda. Jäid kuidagi kaugeks. Võib-olla oli asi ka seekordsetes teemades. Finola on suhteliselt enesekeskne inimene ja ta on võtnud kannataja hoiaku. Ma ei suutnud eriti ka Zennie’t mõista – kuidas ta suudab niisama lihtsalt last kanda ja pärast temast loobuda. Ma saan aru, et ta tegi seda üllal eesmärgil, aga kuidagi üldse ei puudutanud mind. Ali oli kõige huvitavam tegelaskuju, kuigi ühe venna voodist teise minemine, on natuke kahtlane. Ajaviiteks lugeda kõlbab, aga olen lugenud paremaid. Lugemine ise läks muidugi kiiresti, aga ootasin natuke rohkemat sellest raamatust.

Advertisements

RaeAnne Thayne. Sweet Laureli kosk (Ersen, 2019)

sweet-laureli-koskTõlkinud Krista Liidaru
272 lk

Mul oli väga hea meel, kui nägin, et Ersen on otsustanud jätkata selle sarja tõlkimist. Mõtlesin, et seda enam ei tõlgita, sest esimesed osad ilmusid juba neli aastat tagasi eesti keeles. Loodan, et selle autori raamatuid ilmub eesti keeles ka edaspidi.

Maura McKnight leinab oma kadunud tütart ning püüab kuidagi üle elada eesootavad jõulud. Ootamatult üllatab teda vanema tütre Sage’i isa naasmine väikesesse Hope Crossingi linnakesse. Maura ei ole sellest eriti vaimustatud, sest Jackson Lange ei tea, et kui ta linnast ja Maurast lahkus, oli Maura rase.

See oli selline mõnus naistekas. Puhkuse ajaks just sobiv lugemine. Siin on mängus ka tõsised teemad, aga esiplaanil on ikkagi positiivsus. Selles mõttes on see klassikaline naistekas. Mees ja naine olid ammu paar, läksid lahku ja nüüd taas kohtudes avastasin, et tunded ei ole kusagile kadunud. Hea kerge lugemine. Kirjutatud on ka ladusalt ja huvitavalt. Soovitan lugeda kõigile, kellele meeldivad armastuslood.

Sarja eelmised osad:
Sombune suvi
Woodrose’i mägi

Louise Allen. Leedi, kes vajas pärijat (Ersen, 2019)

leedi-kes-vajas-pärijatTõlkinud Anne Kull
296 lk.

Selline raamat on ideaalseks lugemisvaraks puhkusel. Kerge ja kiire, eriti mõtlema ei pea, aga siiski kaasahaarav. Olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ning tõdenud, et osad on üsna kehvad, aga käesolev oli meeldiv üllatus.

On aasta 1815. Gabrielle Frost elab Portugalis oma viinamarjaistanduses, mida ta ise juhatab. Tol ajal on see ennekuulmatu, et üks naine ajab äri. Sellepärast saadab tema tädi Inglismaalt Leybourne’i krahvi Nathaniel Graystone’i tooma Gabrielle’i Londonisse seltskonda, et ta leiaks sobiva abikaasa. Gabrielle’il ei ole mingit soovi abielluda, et ta ise ja kogu tema vara läheks mehe käsutusse.

See oli tõesti mõnus ajaviitelugemine, mis lihtsalt haaras kaasa. Elasin naisele kaasa tema eesmärkide täitmisel ja lootsin, et ta saavutab selle, mida soovib. Lõpp oli muidugi klassikaline ja natuke liiga roosamanna, aga mis seal ikka. Mulle meeldis, et kangelanna ei olnud mingi värisev kaitsetu naisolevus ja mees ei olnud liiga macholik. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Brenda Novak. Enne kui me võõraks jäime (Ersen, 2019)

enne-kui-me-võõraks-jäimeTõlkinud Eva Nooni
344 lk

Tundub, et ma olen puhkuse ajaks õiged raamatud valinud. Ka see oli ideaalne puhkuse lugemine. Õnneks ma ei pea tundma süümepiinu, et puhkuse ajal muudkui loen. Ilm on selline, et suurt midagi õues teha ei saagi.

Sloane on otsustanud peale kümne aastast eemalolekut naasta oma kodulinna Millcreek’i. Kümme aastat tagasi katkestas ta suhted kõigiga, kaasa arvatud oma parima sõbranna ja kallimaga. Nüüd on ta tagasi, et uurida, mis juhtus 23 aastat tagasi, kui tema ema kadus. Sloane kahtlustab, et isa tegi emale midagi, aga isa on korrutanud kõik see aeg, et ema läks lihtsalt minema ja jättis kogu oma perekonna maha. Paraku usub seda ka enamus linnaelanikke.

Sloane’i isa on nüüd linnapea ja ta ei vaata hea pilguga, kui tütar tuleb tagasi, et seda vana asja torkida. Sloane’il ei ole lihtne seda asja uurida, aga ta loodab siiski ema kadumises selgust saada, et teha sellega rahu. Ta ei saa kellegi peale loota peale iseenda. Üllatuseks tuleb talle appi endine kallim, keda Sloane ei ole suutnud unustada.

Selle autori raamatud ei ole mind kunagi alt vedanud. Ta on üks nendest, kelle raamatuid ma võtan lugemiseks ilma sisututvustust lugemata. Siin raamatus on nii põnevust, saladusi kui armastust. Raamatus on küll natuke klišeesid, just armastuse osas, aga see ei häiri. Lugemine oli põnev, kuigi nii mõnigi asi oli aimatav. Soovitan nendele, kes otsivad ajaviiteks mõnusat lugemist.

Tessa Dare. Hertsoginna lugu (Ersen, 2019)

66240585_362180414416423_238612650500554752_nTõlkinud Ülle Jälle
304 lk

See oli ideaalne raamat puhkuseks. Nii mõnus raamat. Ma loodan, et järgmised osad ka üsna pea eesti keelde tõlgitakse.

Ashbury hertsog on üksildane mees. Ta on naasnud sõjast kohutavate armidega. Ta ei käi kodust väljas, välja arvatud öösiti. Tegeleb oma maavaldustega. Nüüd on tal tekkinud uus mure – tal on vaja pärijat, aga pärija saamine eeldab abikaasat. Milline naine oleks valmis abielluma temasuguse armilise koletisega?

Ühel päeval ilmub mehe  raamatukogutuppa pulmakleidis naine, Emma. Emma tuli nõudma pulmakleidi eest raha, mida mehe endine kihlatu keeldub maksmast. Kui Ash näeb Emmat, siis ta otsustab, et see naine sobib tema abikaasaks. Nii nad sõlmivad kokkuleppe ja teatud reeglid, mis nende abielus peavad olema.

Väga mõnusalt kirjutatud raamat, mis haarab endasse. See on küll traditsiooniline ajalooline armastusromaan, aga vürtsitatud omapärase huumoriga, mis teebki selle lugemise nii nauditavaks. Soovitan lugeda, kellele meeldivad kvaliteetsed armastusromaanid ning kes ei pelga julgeid seksistseene.

Linda Howard. Mackenzie missioon (Ersen, 2019)

mackenzie-missioonTõlkinud Reelika Haapanen
232 lk.

Raamatu esimene osa mulle meeldis, sestap otsustasin kohe ka teise osa läbi lugeda. See ei olnud just kõige parem mõte, kuigi ka see raamat oli hea. Häirima jäi see, et nad olid nagu üks-ühele samad. Naistegelane samamoodi süütu meestega suhtlemisel, aga südikas ja võimeline ennast kaitsma ning mees ülivõrdeis mehelik ja kaitsev jne. Nagu nad naistekates ikka on.

Teises osas on peategelaseks Wolfi poeg Joe Mackenzie. Aeg on omajagu edasi liikunud. Joe on tegev õhujõududes. Nimelt on ta salapärase Night Wing’i, ülisalajase relvasüsteemiga katselennuki projektijuht. Keegi siseringist hakkab seda projekti saboteerima, et see rahastust ei leiaks. Kahtlus langeb Caroline Evans’ile, kes on alles äsja projektiga liitunud. Joe on nüüd kahevahel, kas valida ustavus riigile või uskuda Caroline’i, kes ei ole teda sugugi ükskõikseks jätnud.

Kahju, et ma need kaks järjest lugesin. Soovitan teistel natuke pikem vahe sisse jätta, sest need on muidu ühesugused, kui tegelased ja tegevuspaik välja arvata.

Sarja esimene osa: “Mackenzie mägi” (Ersen, 2019)

Linda Howard. Mackenzie mägi (Ersen, 2019)

mackenzie-mägiTõlkinud Reelika Haapanen
264 lk.

Ees oli ootamas vaba nädalavahetus maal, nii et tahtsin lugeda midagi kergemat, kus ei peaks väga keskenduma. See raamat oli selleks ideaalne. Ma küll alguses kahtlesin, kas seda lugeda või mitte, sest autori eelnev raamat “Sarah laps” ei meeldinud mulle.

“Mackenzie mägi” mulle meeldis, aga kohati ei olnud see tõsiseltvõetav, vaid ajas muigama.

Mary Potter kolib Wyomingi, et hakata väikeses koolis õpetajaks. Talle teeb muret, et klassi parim õpilane Joe Mackenzie on koolist välja langenud ning ta sõidab õpilasele külla, et temaga rääkida. Seal kohtub ta Joe isa Wolf Mackenzie’ga. Wolf ei jäta naist külmaks ning Mary avaldab Wolf’ile muljet. Selline tüüpiline armulugu.

Mulle üldiselt meeldis. Siin oli armastust ja põnevust, kuigi lõpp oli ette teada. Sellest hoolimata haaras kaasa. Lõpp vajus minu jaoks ära, autor keskendus liigselt seksile ja seksistseenide kirjeldamisele. Soovitan nendele, kes naudivad ehtsaid naistekaid. Ilmselt ei sobi raamat feministidele, sest raamatus kohtab ikka tõelist macholikkust. Mind seekord see ei häirinud, vaid pani lihtsalt muigama. Ilmselt oli meeleseisund parem taolise raamatu lugemiseks, kui tema eelmise raamatu ajal. Kerge ja kiire lugemine, paari või lausa ühe päeva lugemine.

Natuke tahaksin nuriseda raamatu kaanepildi üle. Kui mees on pooleldi indiaanlane ja indiaanlase välimusega, siis miks ei võiks kaanepilt seda kajastada.