Madeline Hunter. Kõige ohtlikum hertsog Londonis (Ersen, 2019)

kõige-ohtlikum-hertsog-londonisTõlkinud Krista Liidaru
296 lk

Mulle meeldib vahelduseks naistekaid lugeda. “Kõige ohtlikum hertsog Londonis” algas nii paljutõotavalt. Ühelt poolt iseteadlik ja enesekindel naine, kellele isa oli jätnud varanduse ning kes ei hoolinud abiellumisest, sest tal lihtsalt polnud vaja seda teha. Ta elas oma elu nii nagu tahtis, hoolimata sellest, mida tema võimukas vanaema sellest arvas. Teiselt poolt üks hertsog, kes on vaenlaste perekonnast.

Nende kahe inimese teed ristuvad ning mees otsustab, et sellest naisest peab saama tema abikaasa. Naine ei ole aga huvitatud. Mees aga ei anna alla ja loomulikult lõppeb raamatus kõik armastuse ja abieluga.

Mis mind selle raamatu puhul häiris, olid need seksistseenid. Tavaliselt need mind ei häiri, aga siin tundus see tõlge kuidagi nii kohmakas ja kunstlik. Ja muidugi peale seda polnud naine enam nii iseteadlik ja enesekindel. See ilmselt häiriski kõige rohkem. Muidu polnud raamatul väga viga. Õhtul enne magamajäämist kõlbas lugeda küll. Natuke oli ka põnevust, et mis vanad peresaladused siin mängus on. Soovitama ma seda raamatut ei hakka, on paremaid.

Meredith Duran. See skandaalne suvi (Ersen, 2019)

see-skandaalne-suviTõlkinud Maia Planhof
320 lk

Mu lugemiselamused on viimasel ajal kuidagi tõsised olnud. Tundsin, et aju vajab vahelduseks midagi muud. Natuke kergemat kirjandust. “See skandaalne suvi” vastab täpselt sellele kirjeldusele.

Elizabeth Chudderley on vabameelne lesk, kes elab Victoria-aegsel Inglismaal. Ta on tulnud Londonist maale, et natuke puhata. Kahjuks ta ei saa seda eriti teha, sest tal on rahalised probleemid. Ainus võimalus, kuidas neid probleeme lahendada, oleks abielluda varaka mehega. Michael de Grey ei ole üldse sobiv kandidaat, sest ta on teine poeg ja tal ei ole raha. Pealegi väldib Michael abielu nagu tuld, sest ta arvab, et abielu hävitab armastuse. Ometi tõmbab neid kahte teineteise poole.

See oli selline tore ajaviiteromaan, mida õhtul enne magamaminekut lugeda. Piisavalt kerge ja natuke isegi igavapoolne, aga selle eest unele mõjus hästi. Olen lugenud ka hoogsamaid armastusromaane, aga samas ei tahtnud seda ka pooleli jätta. Kui sarja järgmised osad eesti keelde tõlgitakse, siis ma ilmselt loen neid ka. Vahelduseks tõsistele raamatutele sobis lugemiseks küll.

Mari-Liis Müürsepp. Blondiine armastav mees (M.-L. Müürsepp, 2019)

blondiine-armastav-mees74 lk.

Ma ei loe luulekogusid just tihti, aga sellel aastal nad kuidagi ise satuvad mu teele. Ja tegelikult on see mõnus vaheldus romaanidele.

See on autori teine luulekogu ja peamiseks teemaks on siin tänapäevane armastus. Suuremat rõhku on pandud just armastusele peale lahkuminekut. Luuletused on julged ja vabameelsed, autor ei pelga ka ropendada, aga see ei häiri. See on lihtsalt ilustamata tõde. Siit leiab ka luuletusi tänapäevasest elust ja kriitikat selle kohta.

Mulle meeldis. Lihtne, julge ja avameelne nägemus elust ja suhetest meeste ning naiste vahel. Mismoodi näeme meie enda paarisuhet ja mismoodi seda nähakse kõrvalt, milline on luuletaja elu ning mis mõju on punasel veinil.

Korraga ei saanud palju lugeda, muidu kippus mõte uitama minema. Väikeste doosidena olid need luuletused omapäraseks vaatenurgaks elule.

Veel meeldib mulle kaanepildi ja pealkirja vahel valitsev väike vastuolu (nimiluuletus annab sellele vastuse).

Mulle meeldisid siin mitmed luuletused. Näiteks Mõni eit on lamp, Vibraatorile, Millisena sa pead mind armastama, Naisele jne. Ühe lemmiku toon siin näiteks ka välja.

ELEKTER

hommikul
kui oled
ilma hüvasti jätmata
tööle läinud
teen voodit
saan tekikotilt särtsu
ja mõtlen et
siia
voodiriiete vahele
ongi siis kinni jäänud
kogu see elekter
mida meie vahel
enam ei ole
(lk. 6)

Susan Mallery. California tüdrukud (Ersen, 2019)

california-tüdrukudTõlkinud Raili Puskar
374 lk

Mallery raamatuid ma olen päris palju lugenud. Tavaliselt on need sellised mõnusad naistekad, mida ajaviiteks lugeda. “California tüdrukud” on ka naistekas, mille lugemine edeneb kiirelt, aga mis mulle seekord hinge ei läinud.

Raamat jutustab kolmest õest, kes kõik ühel ja samal nädalavahetusel maha jäetakse. Finolal, kes töötab televisioonis, on enda meelest täiuslik abielu, kuni ühel hetkel loetud minutid enne otse-eetrit saab teada, et ta abikaasa petab teda kuulsa lauljannaga. Zennie ei huvitu üldse eriti suhetest, nii et pole ime, kui ta maha jäetakse. Peale seda otsustab ta hakata oma sõbrannale surrogaatemaks. Kolmandana sündinud Ali tunneb, et keegi ei pööra talle eriti tähelepanu. Eriti hulluks läheb asi siis, kui ta kihlatu saadab oma venna Danieli talle teatama, et nende kihlus on lõppenud.

Kuidagi ei suutnud need tegelased ja tegevus mulle südamesse pugeda. Jäid kuidagi kaugeks. Võib-olla oli asi ka seekordsetes teemades. Finola on suhteliselt enesekeskne inimene ja ta on võtnud kannataja hoiaku. Ma ei suutnud eriti ka Zennie’t mõista – kuidas ta suudab niisama lihtsalt last kanda ja pärast temast loobuda. Ma saan aru, et ta tegi seda üllal eesmärgil, aga kuidagi üldse ei puudutanud mind. Ali oli kõige huvitavam tegelaskuju, kuigi ühe venna voodist teise minemine, on natuke kahtlane. Ajaviiteks lugeda kõlbab, aga olen lugenud paremaid. Lugemine ise läks muidugi kiiresti, aga ootasin natuke rohkemat sellest raamatust.

RaeAnne Thayne. Sweet Laureli kosk (Ersen, 2019)

sweet-laureli-koskTõlkinud Krista Liidaru
272 lk

Mul oli väga hea meel, kui nägin, et Ersen on otsustanud jätkata selle sarja tõlkimist. Mõtlesin, et seda enam ei tõlgita, sest esimesed osad ilmusid juba neli aastat tagasi eesti keeles. Loodan, et selle autori raamatuid ilmub eesti keeles ka edaspidi.

Maura McKnight leinab oma kadunud tütart ning püüab kuidagi üle elada eesootavad jõulud. Ootamatult üllatab teda vanema tütre Sage’i isa naasmine väikesesse Hope Crossingi linnakesse. Maura ei ole sellest eriti vaimustatud, sest Jackson Lange ei tea, et kui ta linnast ja Maurast lahkus, oli Maura rase.

See oli selline mõnus naistekas. Puhkuse ajaks just sobiv lugemine. Siin on mängus ka tõsised teemad, aga esiplaanil on ikkagi positiivsus. Selles mõttes on see klassikaline naistekas. Mees ja naine olid ammu paar, läksid lahku ja nüüd taas kohtudes avastasin, et tunded ei ole kusagile kadunud. Hea kerge lugemine. Kirjutatud on ka ladusalt ja huvitavalt. Soovitan lugeda kõigile, kellele meeldivad armastuslood.

Sarja eelmised osad:
Sombune suvi
Woodrose’i mägi

Louise Allen. Leedi, kes vajas pärijat (Ersen, 2019)

leedi-kes-vajas-pärijatTõlkinud Anne Kull
296 lk.

Selline raamat on ideaalseks lugemisvaraks puhkusel. Kerge ja kiire, eriti mõtlema ei pea, aga siiski kaasahaarav. Olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ning tõdenud, et osad on üsna kehvad, aga käesolev oli meeldiv üllatus.

On aasta 1815. Gabrielle Frost elab Portugalis oma viinamarjaistanduses, mida ta ise juhatab. Tol ajal on see ennekuulmatu, et üks naine ajab äri. Sellepärast saadab tema tädi Inglismaalt Leybourne’i krahvi Nathaniel Graystone’i tooma Gabrielle’i Londonisse seltskonda, et ta leiaks sobiva abikaasa. Gabrielle’il ei ole mingit soovi abielluda, et ta ise ja kogu tema vara läheks mehe käsutusse.

See oli tõesti mõnus ajaviitelugemine, mis lihtsalt haaras kaasa. Elasin naisele kaasa tema eesmärkide täitmisel ja lootsin, et ta saavutab selle, mida soovib. Lõpp oli muidugi klassikaline ja natuke liiga roosamanna, aga mis seal ikka. Mulle meeldis, et kangelanna ei olnud mingi värisev kaitsetu naisolevus ja mees ei olnud liiga macholik. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Brenda Novak. Enne kui me võõraks jäime (Ersen, 2019)

enne-kui-me-võõraks-jäimeTõlkinud Eva Nooni
344 lk

Tundub, et ma olen puhkuse ajaks õiged raamatud valinud. Ka see oli ideaalne puhkuse lugemine. Õnneks ma ei pea tundma süümepiinu, et puhkuse ajal muudkui loen. Ilm on selline, et suurt midagi õues teha ei saagi.

Sloane on otsustanud peale kümne aastast eemalolekut naasta oma kodulinna Millcreek’i. Kümme aastat tagasi katkestas ta suhted kõigiga, kaasa arvatud oma parima sõbranna ja kallimaga. Nüüd on ta tagasi, et uurida, mis juhtus 23 aastat tagasi, kui tema ema kadus. Sloane kahtlustab, et isa tegi emale midagi, aga isa on korrutanud kõik see aeg, et ema läks lihtsalt minema ja jättis kogu oma perekonna maha. Paraku usub seda ka enamus linnaelanikke.

Sloane’i isa on nüüd linnapea ja ta ei vaata hea pilguga, kui tütar tuleb tagasi, et seda vana asja torkida. Sloane’il ei ole lihtne seda asja uurida, aga ta loodab siiski ema kadumises selgust saada, et teha sellega rahu. Ta ei saa kellegi peale loota peale iseenda. Üllatuseks tuleb talle appi endine kallim, keda Sloane ei ole suutnud unustada.

Selle autori raamatud ei ole mind kunagi alt vedanud. Ta on üks nendest, kelle raamatuid ma võtan lugemiseks ilma sisututvustust lugemata. Siin raamatus on nii põnevust, saladusi kui armastust. Raamatus on küll natuke klišeesid, just armastuse osas, aga see ei häiri. Lugemine oli põnev, kuigi nii mõnigi asi oli aimatav. Soovitan nendele, kes otsivad ajaviiteks mõnusat lugemist.