Colleen Hoover. Ei iial enam (Pegasus, 2017)

Tõlkinud Pilleke Laarmann
335 lk.

Algul seda raamatut lugema hakates mõtlesin, et mis jama see on. Peategelaseks on noor naine Lily, kes kohtub ühel ööl ühe maja katusel kena meesterahva Ryle’iga. Mulle ei meeldinud see, kuidas Lily õhkas selle mehe järele nagu mingi teismeline. Umbes nii, et Ryle on nii ilus mees ja nii seksikas ja jumalik ja nii edasi. Eriti seksikas oli veel siis, kui mees kirurgirüüga haiglast koju tuli. (Kuigi minu meelest nad ikka vahetavad need ära, kui tööpäev lõppeb 😀 )

Seda õhkamist oli lihtsalt tüütu lugeda. Või olen mina juba nii kibestunud ja õel inimene, et selline asi mulle hinge ei lähe, aga minu jaoks oli see liiga imal. Vahepeal mõtlesin juba raamatu pooleli jätta, aga kangekaelne nagu ma olen, lugesin ikkagi edasi. Mul on hea meel, et seda tegin, sest pärast läks raamat paremaks. Kohe ikka väga palju paremaks.

Nad olid tegelikult täiesti erinevad inimesed. Lily tahtis suhet ja perekonda, Ryle’i huvitasid ainult üheöösuhted. Lõpuks läks asi muidugi nii kaugele, et neist sai perekond. Alguses oli kõik endiselt üks suur roosamanna ning Ryle tundub olevat liiga ideaalne, et tõsi olla. Tavaliselt ongi nii, et mis tundub ideaalne ei ole seda mitte. Nii ka siin. Aeglaselt hakkasid nende suhte kohale tekkima murepilved. Lisaks ilmub ootamatult välja ka Lily esimene armastus Atlas.

Hoover ise kirjutab raamatu lõppsõnas, et kirjutas selle romaani, et inimesed mõistaksid koduvägivalla all kannatavaid naisi. See on tema jaoks väga isiklik raamat. Peale selle raamatu lõpetamist ma ikkagi ei mõista, kuidas sa saad sellist inimest armastada, kes sulle niimoodi haiget teeb? Mis siis, et ta peale esimest korda tundub siiralt kahetsevat ja vabandavat ning lubab, et seda ei juhtu enam kunagi. Ma lihtsalt ei mõista. Eriti, kuna Lily isa oli vägivaldne ja ta nägi seda juba maast madalast ning oleks pidanud aimama, et peale esimest korda see ei lõppe.

Peale konarlikku algust selgus, et tegu on siiski väga hea raamatuga, mida soovitan kõigil lugeda. Peale seda õhkamisperioodi lõppu haaras nii kaasa, et ei saanud käest panna. Lugesin seda poole ööni.