Colleen Hoover. Ei iial enam (Pegasus, 2017)

ei-iial-enamTõlkinud Pilleke Laarmann
335 lk.

Algul seda raamatut lugema hakates mõtlesin, et mis jama see on. Peategelaseks on noor naine Lily, kes kohtub ühel ööl ühe maja katusel kena meesterahva Ryle’iga. Mulle ei meeldinud see, kuidas Lily õhkas selle mehe järele nagu mingi teismeline. Umbes nii, et Ryle on nii ilus mees ja nii seksikas ja jumalik ja nii edasi. Eriti seksikas oli veel siis, kui mees kirurgirüüga haiglast koju tuli. (Kuigi minu meelest nad ikka vahetavad need ära, kui tööpäev lõppeb 😀 )

Seda õhkamist oli lihtsalt tüütu lugeda. Või olen mina juba nii kibestunud ja õel inimene, et selline asi mulle hinge ei lähe, aga minu jaoks oli see liiga imal. Vahepeal mõtlesin juba raamatu pooleli jätta, aga kangekaelne nagu ma olen, lugesin ikkagi edasi. Mul on hea meel, et seda tegin, sest pärast läks raamat paremaks. Kohe ikka väga palju paremaks.

Nad olid tegelikult täiesti erinevad inimesed. Lily tahtis suhet ja perekonda, Ryle’i huvitasid ainult üheöösuhted. Lõpuks läks asi muidugi nii kaugele, et neist sai perekond. Alguses oli kõik endiselt üks suur roosamanna ning Ryle tundub olevat liiga ideaalne, et tõsi olla. Tavaliselt ongi nii, et mis tundub ideaalne ei ole seda mitte. Nii ka siin. Aeglaselt hakkasid nende suhte kohale tekkima murepilved. Lisaks ilmub ootamatult välja ka Lily esimene armastus Atlas.

Hoover ise kirjutab raamatu lõppsõnas, et kirjutas selle romaani, et inimesed mõistaksid koduvägivalla all kannatavaid naisi. See on tema jaoks väga isiklik raamat. Peale selle raamatu lõpetamist ma ikkagi ei mõista, kuidas sa saad sellist inimest armastada, kes sulle niimoodi haiget teeb? Mis siis, et ta peale esimest korda tundub siiralt kahetsevat ja vabandavat ning lubab, et seda ei juhtu enam kunagi. Ma lihtsalt ei mõista. Eriti, kuna Lily isa oli vägivaldne ja ta nägi seda juba maast madalast ning oleks pidanud aimama, et peale esimest korda see ei lõppe.

Peale konarlikku algust selgus, et tegu on siiski väga hea raamatuga, mida soovitan kõigil lugeda. Peale seda õhkamisperioodi lõppu haaras nii kaasa, et ei saanud käest panna. Lugesin seda poole ööni.

Advertisements

Kate Kessler. Küll hunt hunti tunneb (Päikese Kirjastus, 2017)

küll-hunt-hunti-tunnebTõlkinud Nele Sillaots
381 lk.

Järgmine Päikese Kirjastuse raamat sai kätte võetud. Peaks mainima, et eelmisest hoopis parem ja sugugi mitte väga erinev. Siingi on enamus inimesed katkised, väga katkised. “Küll hunt hunti tunneb” oli minu jaoks põnev lugemine, kuigi algus ei tõmmanud kohe käima.

Tegemist on Audrey Harte’i sarja esimese raamatuga. Audrey Harte on kriminaalpsühholoog ja ta keskendub teismelistele, kes kuritegusid sooritavad. Ta ei ole tüüpiline peategelane, kes on nagu kangelane ja üdini hea. Pigem on vastupidi. Tal oli noorena politseis register, mis tipnes sellega, et koos sõbranna Maggiega tapsid nad Maggie isa. Ta sai oma karistuse kätte, kuid endiselt on temas palju allasurutud raevu ja ärrituvust.

Ta ei ole seitse aastat enam oma sünnilinnakeses käinud. Nüüd saabub ta koju ja samal õhtul tapetakse tema endine parim sõbranna Maggie. Teda peetakse peamiseks kahtlusaluseks, sest ta on enne tapnud ja tal oli samal õhtul Maggiega sõnavahetus.

Ta asub koos Jake’iga asja uurima, et leida tegelik mõrvar ja ennast süüst puhastada. Jake on tema endine silmarõõm ning nüüd tundub, et leek nende vahel ei olegi kustunud. Samal ajal jälitab keegi Audreyt ja üritab talle viga teha.

Autor on kujundanud oma raamatus suurepärase linnakese ja nende elanikud. Kuigi kohati tundub, et kõikidel inimestel siin on midagi viga. Kes on vägivaldne, kes vägivalla all kannatanud, kes on joodik, kes narkomaan, kes muidu lihtsalt halb inimene ja siis on ka paar tegelast, kes tunduvad siiski ka head inimesed olevat. Ühel hetkel hakkas lugedes kummitama laul “Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Täpselt sama tunne tekkis seda raamatut lugedes. Palju perssekukkunud inimesi ja väikelinna mentaliteet, kus on palju klatši ning inimene on juba kohe süüdi mõistetud, mis siis, et tõendid puuduvad.

Tegemist oli hea psühholoogilise põnevikuga, kus alguses oli krimilugu minu arvates tagaplaanil ning autor keskendus hoopis Audrey lahtikirjutamisega ja tema mineviku seletamisega. Mõrvarit ma ära ei arvanud, kuigi alguses korraks vilksatas ta mu peast läbi, aga heitsin ta kohe kõrvale.

Soovitan lugeda, kes armastavad psühholoogilisi romaane ja krimilugusid. Puhkuse ajaks ideaaalne lugemine. Siis on aega raamatule keskenduda ja poole ööni lugeda.

Selles sarjas on praeguseks ilmunud veel kaks raamatut. Loodan, et need peagi ka eesti keelde tõlgitakse. Tõesti huvitav lugemine, mis ei ole väga verine. Ma veriseid lugusid eriti ei armasta.

Veel väärib mainimist asjaolu, et Kate Kessler sattus ka ise lapsepõlves tihti pahandustesse, nii et ta teab, millest ta kirjutab. Tegelased ei ole siin üdini head, aga samas ei ole ka üdini halvad. Vähemalt enamus neist. Head lugemiselamust. Loodan, et naudite seda raamatut sama palju, kui mina. 🙂

Jamie McGuire. Kaunis katastroof (Ersen, 2017)

kaunis-katastroofTõlkinud Raili Puskar
360 lk.

“Kaunis katastroof” on väga ilusa kaanepildiga raamat. See on ka ainus asi, mis selle raamatu juures kaunist on. Sisu eriti kriitikat ei kannata. Raamat oli minu jaoks täielik pettumus. Ma ei teagi, miks ma selle raamatu lõpuni punnitasin. Mitu korda oli tahtmine pooleli jätta.

Kui lugemist alustasin, siis tundus nagu loeksin “50 halli varjundit”, ainult teismeliste varianti ja ilma SM-ita. Üks peategelastest, Abby, on 19-aastane ja Travis on natuke vanem. Mõlemad käivad Easternis ülikoolis.

Travist kirjeldatakse raamatus, kui vastupandamatut meest, kellele mitte üksi naine ei suuda vastu panna. Kõik langevad nagu loogu tema jalge ette ja õhkavad temast jne jne. Ma ei saa ainult aru, mis temas nii vastupandamatut oli? Ta oli täielik ülbik ja jõhkard. Just nimelt jõhkard, sest kes vaatas tema tüdrukut vale pilguga, tolle ta peksis vaeseomaks.

Abbyt kirjeldatakse, kui rahulikku, süütut ja head tüdrukut. Tema on muidugi ainus, kes kohe Travise võludele ei alistu. Tänu kihlveo kaotusele, peab ta elama kuu aega koos Travisega. Neist saavad alguses sõbrad, aga pärast muidugi armuvad. Plika ei taha muidugi mingist armumisest kuulda, räägib kõigile, et nad on vaid sõbrad. Travis selle eest jätab oma vanad kombed maha (ei too igal õhtul enam erinevaid naisi koju) ja üritab Abby armastust võita. See tal muidugi ka õnnestub.

Plika oli kogu aeg nii melodramaatiline. Halas pidevalt, et me ei saa koos olla, me ei mõju teineteisele hästi. Pidevalt jookseb Travise juurest minema. Travis oli omandihimuline. Korrutas kogu aeg Abbyle, et sa oled minu oma. Ja muidugi kardab Abby kooliklatši. Kogu aeg muretses, et kõik vahivad teda ja mis teised arvavad. No lihtsalt seda oli äärmiselt tüütu lugeda.

Lisaks mulle tundub, et selles raamatus propageeritakse vägivalda. Üks tüüp ütles Abbyle midagi halvasti ja Travis oli valmis talle peksa andma. Abby veel ütles, et anna talle õpetust. Ja see polnud lihtne peksmine, et korra lööd ja asi korras. Ikka nii, et veri väljas ja teine tüüp on pikali maas. Huvitav, et keegi selle peale politseid ei kutsunud.

Soovitan teil oma aega selle raamatu peale mitte raisata, vaid seda paremini kasutada.

Kevin Alan Milne. Heategu, mis muutis kõike (Ersen, 2016)

heategu-mis-muutis-kõikeSee raamat on nüüd üks pisarakiskuja. Lihtsalt nii kurb raamat. Lugesin selle ühe päevaga läbi, nii et läheb väga kiiresti. Kohati tundsin, et lugemistempo on mu jaoks isegi liiga kiire. Ilmselt nende raskete teemade tõttu, mida raamatus kajastatakse.

Raamatus kirjutatakse tegevus lahti mitme tegelase vaatenurgast. Asi saab alguse, kui sureb Nathan Steen ja temast jäävad maha kaks last ja abikaasa Halley. Lapsed Alice ja Ty ning Halley püüavad kõik oma leinaga kuidagi hakkama saada.

Nathan oli hea mees ja isa. Lisaks meeldis talle teha heategusid, et aidata naabreid, sõpru, tuttavaid ja võõraid. Järsku avastab Halley peale mehe surma tema tööarvutit lugedes, et Nathan on talle kogu aeg valetanud. Selgub, et mees on enne teda abielus olnud ja tal on üks tütar veel. Ning kõigele lisaks suhtleb ta oma naise selja taga endise naisega.

Teised püüavad sellega kuidagi leppida, kuid Alice ei usu seda, sest isa on talle öelnud, et ta on tema ainuke tütar. Alice usub isa. Nädal peale isa surma lähebki Alice otsima naist, kellega tema isa enne abielus oli.

Raamatus jutustatakse ka endise naise Madelaine’i lugu ning peaaegu kõik saladused tulevad ilmsiks. See on lihtsalt nii kurb lugu, et pisarad tulevad silma.

Siin raamatus on kaks suuremat teemat, millest räägitakse. Need on koolikiusamine ja leinaga toimetulek. Valusad teemad mõlemad. Kellele need ei sobi, siis peaks sellest raamatust eemale hoidma. Muidu selline kiire lugemine, kuigi raamat on tiheda kirjaga.

Keegi oli teinud Facebook’i Nathani meenutamiseks lehekülje, kus siis inimesed kirjutasid tema heategudest. Vot see natuke häiris mind. Tahtsin lugeda lugu ühe jutiga, sest oli põnev, aga vahele oli torgatud need heategude kirjeldused, mis katkestasid jutu. Muidugi oleks need saanud ka vahele jätta, aga ikkagi.

Raamatu lõpus selgus, et need on inimestega päriselt juhtunud, sest autor palus Facebookis, et inimesed jagaksid temaga heategusid, mida nad ise on teinud või mida neile on tehtud.