Colleen Hoover. Kõik su täiuslikkused (Pegasus, 2019)

Kõik su täiuslikkusedTõlkinud Marge Paal
280 lk.

Colleen Hoover on üks mu lemmikautoritest, kelle teosed on mulle siiani väga meeldinud. Kahjuks “Kõik su täiuslikkused” valmistas pisikese pettumuse. Õnneks oli lõpp juba nagu tõeline Hoover, nii et see natukene päästis mu lugemiselamuse.

Quinn ja Graham on abielupaar, kes teineteist sügavalt armastavad. Nad on olnud aastaid abielus ja nüüd ohustab seda abielu üks probleem – neil ei ole õnnestunud last saada. Sellest saab Quinni jaoks kinnisidee.

Raamatu tegevus on antud edasi minevikus ja käesolevas ajas, nii et saab teada nende kohtumise ja armumise loo. Samuti selle, mis hetkest hakkab kõik kiiva kiskuma ning mis võib juhtuda, kui inimesed teineteisega ei räägi.

Mind häiris selle raamatu puhul see, et need tunded siin tunduvad kohati ülepaisutatud ja jääb võlts mulje. Mind häiris Quinni käitumise puhul see, et ta tõrjus oma meest eemale ning siis pahandas Grahami peale, kui too tõmbuski eemale. Nagu alguses ütlesin, siis raamatu lõpp oli parem. Grahamist oli autor küll teinud praktiliselt ideaalmehe. 😀

Natuke ebaloogilisust jäi ka silma. Näiteks istusid nad kahekesi paari miinuskraadiga õues lõkkeaseme juures teki sees, nii et seljas olid ainult pidžaama ja öösärk (aluspesu polnud). Nendel küll oli ka pisike lõke, aga keegi ei istu miinuskraadidega tunde niimoodi õues.

Ja siis üks ebaloogiline lause veel. “Tegin uksed lukust lahti, kuigi need polnud niigi lukustatud.” See oli siis auto kohta. 

Lugeda võib, aga Hooveril on paremaid teoseid.

Lars Kepler. Mänguväljak (Pegasus, 2016)

MänguväljakTõlkinud Maiu Elken
317 lk

Minu esimene tutvus Kepleriga. Ilmselt jääb see pikaks ajaks ka viimaseks tutvumiseks temaga. No ei olnud see minu raamat.

Jasmin Pascal-Anderson on sõjaväelane, leitnant. Ta sai Kosovos haavata. Ta süda seiskus natukeseks ajaks ning selle aja jooksul jõuab naine ühte vägivaldsesse sadamalinna. Arstide arvates on tal aga hoopiski posttraumaatiline psüühikahäire, mida ravima hakatakse.

Aeg läheb mööda. Jasmin elab oma elu. Talle sünnib poeg, kelle nimeks saab Dante. Kui Dante on viie aastane, siis nad satuvad autoõnnetusse ning Dantet on vaja opereerida. Selleks peavad arstid korraks ta südame seisma panema. Jasmin mõistab, et Dantel on vaja abi, et sadamalinnas ellu jääda ning järgneb pojale sinna.

Peaks olema põnev lugemine, aga mina ei suutnud kuidagi sinna sisse elada. Alatasa avastasin, et peale natukest aega lugemist panin raamatu kõrvale ja võtsin teise. Ja mida rohkem ma seda lugesin, seda vägivaldsemaks ja verisemaks läks. Minu jaoks oli selles raamatus liiga palju julmust. Eriti laste vastu. Lõpp oli küll põnevam, et kuidas nad sellest olukorrast välja tulevad, kui tulevad, aga kahjuks see siiski üldmuljet ei parandanud.  Minu jaoks tundus see põnevus ja tegevus siin liiga punnitatud.

Madeline Hunter. Kõige ohtlikum hertsog Londonis (Ersen, 2019)

kõige-ohtlikum-hertsog-londonisTõlkinud Krista Liidaru
296 lk

Mulle meeldib vahelduseks naistekaid lugeda. “Kõige ohtlikum hertsog Londonis” algas nii paljutõotavalt. Ühelt poolt iseteadlik ja enesekindel naine, kellele isa oli jätnud varanduse ning kes ei hoolinud abiellumisest, sest tal lihtsalt polnud vaja seda teha. Ta elas oma elu nii nagu tahtis, hoolimata sellest, mida tema võimukas vanaema sellest arvas. Teiselt poolt üks hertsog, kes on vaenlaste perekonnast.

Nende kahe inimese teed ristuvad ning mees otsustab, et sellest naisest peab saama tema abikaasa. Naine ei ole aga huvitatud. Mees aga ei anna alla ja loomulikult lõppeb raamatus kõik armastuse ja abieluga.

Mis mind selle raamatu puhul häiris, olid need seksistseenid. Tavaliselt need mind ei häiri, aga siin tundus see tõlge kuidagi nii kohmakas ja kunstlik. Ja muidugi peale seda polnud naine enam nii iseteadlik ja enesekindel. See ilmselt häiriski kõige rohkem. Muidu polnud raamatul väga viga. Õhtul enne magamajäämist kõlbas lugeda küll. Natuke oli ka põnevust, et mis vanad peresaladused siin mängus on. Soovitama ma seda raamatut ei hakka, on paremaid.

Laetitia Colombani. Palmik (Varrak, 2019)

palmik_kaaned_130x200_bleed3_tf.inddTõlkinud Mirjam Tiitus
199 lk.

„Palmik“ jutustab kolme naise loo. Kõik need naised on erinevad ning pealtnäha ei seo neid miski. Smita elab Indias ühes väikeses külas koos oma mehe ja tütrega. Ta kuulub heidikute kasti. Tema ülesandeks on paljakäsi latriinide (käimlate) tühjendamine. Indias on see amet pärandatav emalt lapsele. Smita ei taha sellist saatust oma tütrele, nii et ta on valmis riskima kõigega, et tema tütar Lalita saaks koolihariduse ning saaks parema elu. See aga oleks kastisüsteemist kõrvale kaldumine ning seda ei lubata.

Giulia on noor sitsiillanna, kes töötab oma isa ettevõttes. Ettevõte teeb Itaalia juustest itaallastele parukaid. Ühel päeval juhtub aga papága õnnetus ning Giulia peab ise hakkama ettevõtte eest hoolitsema. Ta avastab, et ettevõte on pankroti äärel.

Sarah on edukas advokaat, kellel on lootust saada firmas osanikuks. Oma töö nimel on ta ohvriks toonud oma suhted, isikliku elu ja perekonna. Ta ei räägi tööl kunagi oma isiklikust elust ega lastest. Jääb selline mulje, et seda polegi. Ühel hetkel kuuleb ta aga šokeerivat uudist, mis kõike muudab.

„Palmik“ on autori debüütteos ja see on lihtsalt hämmastav, et ta suudab juba oma esimese raamatuga nii hinge minna. Nende kolme naise elud on siin nii erinevad, kui veel olla saab. Nad ei puutu tegelikkuses omavahel üldse kokku. Neid seob ainult üks asi – juuksed. Kõik need tegelased on nii erinevad, aga ometi elasin neile kõigile südamest kaasa nende raskustes. Nendest probleemidest hoolimata on selles raamatus selline elujaatav suhtumine, mis näitab, et kõik on võimalik. Soovitan lugeda kõigile, kellele meeldivad head raamatud.

Jessie Burton. Muusa (Varrak, 2019)

muusaTõlkinud Tiina Viil
344 lk.

See on Burtoni teine romaan eesti keeles, aga esimene, mida mina olen lugenud. Peale selle lugemist püüan nüüd mingil ajal ka autori esimese raamatu läbi lugeda, sest “Muusa” oli väga hea.

1967. aastal võetakse Odelle Bastien Skeltoni galeriisse tööle. See on tema jaoks suur asi, sest tal on raske Londonis tööd leida. Viis aastat tagasi tuli ta koos sõbranna Cynthiaga Trinidadist Londonisse, et endale kohta leida. Ta asub Marjorie Quick’i juurde tööle masinakirjutana. Samal ajal püüab ta ise oma loomingut kirjutada. Quick julgustab teda selles, et ta mingil juhul ei  loobuks.

Quick ise jääb saladuseks. Ühel päeval tuuakse galeriisse salapärase minevikuga maal, millest keegi suurt midagi ei tea. Quick näib seda nähes ehmununa ning Odelle tahab välja selgitada, mis lugu selle maaliga on. See lugu viib 1936. aasta Hispaania maamajja Schlosside perekonna juurde, kus Olive Schloss üritab oma unistusi teoks teha.

Raamatus kulgeb kaks paralleelset lugu. Üks toimub 1936. ja teine 1967. aastal. Lugu algab üsna rahulikult ning enamasti ka kulgeb rahulikus tempos. Rahulikust tempost hoolimata on raamat kaasahaarav ning sündmused, mis siin ette tulevad on päris kohutavad. Raamat keskendub inimeste omavahelistele suhetele ja samuti loomeinimese loomevabadusele. Ma pean tunnistama, et ma päris hästi ei mõistnud Olive’i motiive. Minu jaoks see oli natuke küsitav, aga võib-olla just see tegi loo huvitavaks ning pani kaasa mõtlema. Odelle oli minu jaoks palju arusaadavam tegelaskuju. Paljud asjad siin jäävad muidugi lahtiseks ka, aga see suurt ei häiri. Igatahes mina soovitan lugeda.

Gaétan Soucy. Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke (Draakon & Kuu, 2017)

väike-tüdruk-kes-armastas-liialt-tuletikkeTõlkinud Triinu Tamm
174 lk.

See on vist üks kummalisemaid raamatuid, mida ma sellel aastal lugenud olen. Ma ei oska täpselt seisukohta võtta, kas see meeldis mulle või mitte.

Ühes nimetus kohas elab isa eraldatuses koos oma lastega. Kusagil männiku taga on küll üks küla, aga lapsed ei tea sellest suurt midagi, sest nad ei ole kunagi oma valdustest väljas käinud. Ühel päeval isa sureb ja lastel tuleb vaadata silma tegelikkusele. Üks nendest lastest peab mingit sorti päevikut ja nii saavad lugejad aimu, mis elu nad on elanud ja mismoodi see nüüd kõik peale isa surma muutub.

See oli omamoodi kurb raamat, sest see lugu, mis siit välja koorus, oli kohati päris õõvastav. Aga samas oli see jutustaja ise ka veider. Ta kirjutab endast, kui oma isa pojast, kuigi tegelikult ta teab, et ta on tüdruk. Isa muidugi kutsus oma lapsi poegadeks, sealt siis see segadus.

Selle raamatu juures oli huvitav veel keelekasutus. Omamoodi on see lapselik, aga samas on see nagu piibellik. Piiblile on siin üsna palju vihjeid. Kohati on siin kasutatav keel argikeel, teinekord on see raskesti mõistetav täis erinevaid omapäraseid väljendeid. Naised jagunevad siin kas vanadeks litsideks või pühadeks neitsiteks, mis asjad on paistetused, kangestis ja Õiglane Karistus. Mõned asjad jäävadki selgusetuks. Igatahes väga veider raamat. Soovitada küll ei julge. Kohati oli ikka päris rõve, aga samas mõned kirjeldused oli päris humoorikad. Lõpp oli selle eest väga üllatav. Külmaks ei jätnud see raamat mind sugugi.

Jevgeni Vodolazkin. Aviaator (Postimees Kirjastus, 2019)

aviaatorTõlkinud Liivia Anion
414 lk.

Sellise tagasihoidliku kaanepildi taga peidab ennast päris huvitav ja omapärane raamat. Tegemist on Postimehe romaanisarja esimese raamatuga.

Peterburi ühes haiglas ärkab üles noor mees. Ta ei saa aru, kus ta on. Samuti ei mäleta ta seda, mis juhtus ja mis tema nimi on. Arst ütleb küll ta nime, aga see ei loo mingeid seoseid. Tasapisi hakkavad talle siiski meenuma mälestuskillud. Selleks, et need ei ununeks hakkab ta päevikut pidama. Alguses on need seosetud mälestustekatked, aga lõpuks hakkab meenuma juba rohkem. On ainult üks huvitav ebakõla. Aasta on 1999, aga mehe mälestused pärinevad 20. sajandi algusest.

Raamat ongi kirja pandud päevikuvormis. Alguses on seal ainult peategelase Innokenti Petrovitš Platonovi mälestused minevikust ja praegusel ajal toimuvast. Hiljem lisanduvad tema arsti Geigeri ja Nastja mõtted. Siin on juttu Venemaa ajaloost 20. sajandi alguses, aga oluliselt kohal on ka inimestevahelised suhted, vestlused, igasugused lõhnad ja asjade kirjeldused. Kõik argine, mis küll ajaloo seisukohalt ehk ei ole nii oluline, aga ometi inimlikust vaatenurgast on.

Raamat ei ole kerge ja kiire lugemine. Nõuab süvenemist, aga samas on need päevikukatked lühikesed ja muudkui loed, et nii lühike, ma jõuan ühe veel lugeda. Märkamatult loed niimoodi selle ühe asemel mitu. Raamatu peategelane mõtiskleb aja ja ajaloo üle ning see on loomulik, arvestades, mis temaga juhtus. Aja kulgu iseloomustab ka selle raamatu nii öelda peatükid. Alguses on ilusti nimeliselt välja toodud, kes kirjutab ja millal kirjutab. Pärastpoole hakkab see millal vaikselt kaduma. Lõpuks hakkab vaikselt kaduma ka see, kes kirjutab. Jäävad alles nurksulud ja lõpuks kaovad needki ning peatükke eraldab ainult tühi valge rida. Sel juhul peab alguses natuke mõistatama, kes neist kolmest parajasti kirjutab.

Ühesõnaga tegemist on huvitava raamatuga. Ma tundsin peategelasele südamest kaasa temaga juhtunu üle ja mõistsin, miks ta oli nii õnnetu.