Hannah Kent. Matmisriitused (Päikese Kirjastus, 2018)

matmisriitusedTõlkinud Bibi Raid
336 lk.

Minu lugemisaasta on alanud süngete nootidega. Eelmine raamat ei olnud ka just helgete killast, aga “Matmisriitused” on klass omaette. Juba pealkiri reedab, et midagi kerget sealt tulemas ei ole. Sellest hoolimata mulle raamat tohutult meeldis. Lihtsalt võimas.

1829. aastal mõistetakse Põhja-Islandil Agnes Magnúsdóttir kaasosalisena süüdi kahe mehe tapmises. Karistuseks surmanuhtlus. Karistuse täideviimiseni saadetakse ta piirkonnaametnik Jón Jónssoni tallu. Mees ja mehe perekond (tütred Steina ja Lauga ning naine Margrét) ei taha teda sinna. Kes tahaks enda juurde süüdimõistetud mõrtsukat? Nii väldibki perekond temaga suhtlemist. Temaga suhtleb ainult abiõpetaja Tóti, kes peab Agnese surmaks ette valmistama. Kui suvest saab talv, siis hakkab pererahvas vaikselt aimu saama Agnese loost.

Raamat põhineb tõestisündinud lool. Agnes Magnúsdóttir oli viimane inimene, kes Islandil hukati. Autor kirjutab, et ta tegi enne mitu aastat uurimistööd. Enamik tegelasi, kes raamatus esinevad, on ka reaalselt elanud ning ka paljud kohanimed vastavad reaalsetele nimedele.

Järjekordselt sai loetud üks raamat, mis mind hingepõhjani raputas. Kõik see süngus ja äng on antud edasi nii kaunis keeles. Mulle tundub, et ka tõlge on suurepärane. Raamat ei edenenud mul kiiresti, aga see ei takistanud mul raamatusse sisse elamast ning seda nautimast. Lugemisaasta algas küll süngete nootidega, aga väga suurepärase lugemiselamusega. Ei kahetse üldse, et selle raamatu ka enda isiklikku raamaturiiulisse soetasin. Ilmselt tahan seda kunagi veel lugeda.

Raamat ei sobi ilmselt kõigile, sest teema on sünge ja karm.

Ma püsin vagusi. Olen kindlalt nõuks võtnud end maailma eest lukku panna, süda kõvaks teha ja klammerduda selle külge, mida minult veel varastatud pole. Ma ei saa lasta endal minema libiseda. Ma hoian alles selle, kes ma sisimas olen, ja hoian kätega kõvasti kinni neist asjadest, mida olen näinud ja kuulnud ja tundnud. Luuletustest, mis sündisid, kui ma pesin pesu ja niitsin heina ja tegin süüa, kuni mu käed olid karedad. Saagadest, mida tean peast.  Ma uputan kõik, mis mul veel alles, ning vajun vee alla. Kui ma kõnelema hakkan, tõuseb mu huulilt vaid õhumulle. Nad ei suuda minu sõnu endale hoida. Nad näevad hoora, hullu, mõrtsukat, naist, kellest tilgub rohule verd ja kes naerab, suu mullast ummistunud. Nad ütlevad “Agnes” ja näevad ämblikku, nõida, kes on takerdunud omaenda saatuslikku võrku. Võibolla näevad nad lambukest, kelle ümber tiirlevad kaarnad ja kes määgib oma kadunud ema järele. Aga nad ei näe mind. Mind ei ole seal. (lk. 37)

Advertisements

Barbara Delinsky. Elu joonised (Ersen, 2017)

elu-joonisedTõlkinud Ülle Jälle
365 lk.

Vahelduseks üks lihtne naistekas. Algus edenes mul päris hästi, aga lõpp jäi kuidagi venima. Üsna selline keskpärane lugemine.

Peategelasteks on ema ja tütar. Caroline on 56-aastane tisler, kes on samas ka saate “Gut It!” juht. Kui ühel hetkel otsustatakse, et Caroline on liiga vana, et saadet juhtida, siis lüüakse tema elu ja maailmapilt pea peale.

Jamie on elukutselt arhitekt ja  Caroline’i tütar, kellele tehakse ettepanek saate juhtimine üle võtta. Jamie ei taha seda teha, sest ta teab, mida saate juhtimine emale tähendab.

Lõpuks jõuab see jutt ka Caroline’ini, kes vihastab Jamie peale ning nende suhted saavad rikutud. Lisaks toimuvad veel muud kurvad sündmused, mis nende elud segi paiskavad. Aga juhtub ka palju rõõmustavat.

Caroline on juba ammu lahutatud ning arvab, et seks on ülehinnatud, kui järsku hakkab talle tähelepanu pöörama Dean, kes on tema kaastööline. Nende vahel lööb kirg lõkkele. Mis sellest kõigest välja tuleb, saab juba raamatust lugeda.

Minu jaoks oli tegu natuke igavamapoolse raamatuga. Lootsin, et edeneb natuke kiiremini, aga kahjuks mitte. Samas ajaviiteks lugeda kõlbab küll. Selle autori teised raamatud on mulle rohkem meeldinud.

Ketlin Priilinn. Enne kui on hilja (Tänapäev, 2015)

e-raamat-enne-kui-on-hilja262 lk

Pole tükil ajal midagi eesti autoritelt lugenud. See viga sai nüüd parandatud. Nagu kaanepildi põhjal järeldada võib, siis on tegemist krimiraamatuga. See on esimene raamat Rebecca Lindebergi sarjast. Praeguseks on ilmunud ka teine osa, aga rohkem vist ei ole.

Rebecca Lindeberg on algaja uurija, kes koos oma paarimehega asub uurima noore ema jõhkrat mõrva.

Kõrvaltegelasi on siin päris palju ja meil lastakse nende sisemaailmast natuke aimu saada. Tegu on ladusalt loetava ajaviitekirjandusega, mis haarab kaasa ning edeneb kiirelt. Mind küll natuke häirisid pidevad nii peategelase kui ka teiste tegelaste sisemonoloogid. See muutus kohati tüütuks heietamiseks. Ma saan aru, et on vaja tegelasi lahti kirjutada, mis neid tegutsema ajendab ja mis neid kujundanud on, aga seda oli liiga palju. Kohati tundus nagu tegelased oleksid liiga ideaalsed.

Muidu eesti kirjaniku kohta päris hea tulemus. Mõrvarit ma ei oleks osanud pakkuda, aga see ilmselt on hea. Ei ole etteaimatav. Võtan varsti ka sarja teise raamatu käsile. Julgen soovitada, kes soovivad mõnusat ja haaravat lugemist pimedateks õhtuteks.

Riley Sager. Viimased tüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

viimased-tüdrukudTõlkinud Marge Paal
383 lk.

Tahtsin nädalavahetuseks midagi põnevat ja kiiret, enne kui asun Gabaldoni “Sügistrummide” kallale. Kahjuks raamat nii kiiresti ei edenenud kui lootsin. Algus oli kuidagi vaevaline, ei haaranud eriti kaasa.

Loo keskmes on Quincy Carpenter, kes kuulub Viimaste Tüdrukute hulka. See tähendab, et kümme aastat tagasi pääses ta ainsana elusana rünnakust, kus hukkusid tema viis sõpra. Quincy oli sellest tookord nii traumeeritud, et ta ei mäleta juhtunust peaaegu mitte midagi. Kümme aastat hiljem ei mäleta ta endiselt selle öö olulisi sündmuseid.

Ta ei ole ainuke tüdruk, kes viimaste klubisse kuulub. Sinna kuuluvad veel Lisa Milner ja Samantha Boyd, kes on üle elanud samalaadsed rünnakud. Ühel päeval sooritab Lisa väidetavalt enesetapu ning Sam ilmub Quincy uksele ja algavad ootamatud sündmused. Mis siis ikkagi juhtus kümme aastat tagasi seal Männimajakeses? On aeg tõde teada saada.

Selle raamatu puhul kehtib ütlus, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Algus oli üsna igav, lõpp oli juba parem. Oli seda põnevust ja pinevust, mis mulle psühholoogiliste põnevike juures meeldib. Lõpp oli küll veidi liiga kiiksuga minu arvates, aga kokkuvõtteks andis see sellise keskpärase raamatu.

Mul on väga hea meel, et on olemas Päikese Kirjastus, kes tõlgib üldiselt väga häid raamatuid. Pole siis ime, et vahel satub nende sekka ka selline, mis mulle muljet ei avalda. Psühholoogiliste põnevike austajatele peaks see siiski vast meeldima, kui natuke segasevõitu algusest üle saada. 2017. aasta parim raamat (nagu esikaanel kirjas) see küll pole, aga lugeda kõlbab.

Paolo Cognetti. Kaheksa mäge (Tänapäev, 2017)

kaheksa-mägeTõlkinud Kaidi Saavan
188 lk.

See on üks mõnus kulgemise raamat. Lugu räägib ühe poisi suureks saamisest ja tema teekonnast iseenda leidmiseni. Samuti räägib see sõprusest alguses kahe poisi, hiljem juba meeste vahel.

Kõigepealt kirjeldatakse peategelase Pietro lapsepõlve ja eriti suhet isaga. Isa armastab mägesid. Poeg proovib temaga sammu pidada ja hakkab temaga kaasas käima. Nendega liitub üks külas elav poiss Bruno, kellega Pietro sõbrustab. Tegelikult ei seo neid suurt miskit. Nad kohtuvad enamasti suvel, kui Pietro perekond mägedes puhkab.

Vahepeal nad ei kohtunud pikka aega, sest Pietro hakkas saama täiskasvanuks ning tahtis leida oma teed ning nad läksid isaga riidu. Pärast isa surma kohtuvad nad taas ning jätkavad oma kummalist sõprust. Nad on nii erinevad. Bruno armastab mägesid ja ei taha nendest lahkuda, samas kui Pietrol on tahtmine reisida ja maailma näha. Samas ei  saa temagi päris ilma mägedeta elada.

See on tõesti üks mõnus ja rahulik kulgemise raamat, kus ilusa ja poeetilise keelega kirjutatakse kahe inimese elust, sõprusest ning mägedest. Raamat on küll lühike, aga minul võttis selle lugemine oodatust kauem aega. Asjad tahtsid natuke kauem settida. Ilmselt mul ei olnud päris õige hetk selle rahuliku raamatu lugemiseks, sest mul on sellel nädal olnud kuidagi rahutu meeleolu.

Romaani “Kaheksa mäge” eest pälvis kirjanik aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega. Raamat ilmus eesti keeles Tänapäeva Punase raamatu sarjas.

Alessandra Torre. Mustad valed (Päikese Kirjastus, 2017)

mustad-valedTõlkinud Elin Lepa
303 lk.

Kes tahab lugeda midagi sellist nagu hallid varjundid, siis see raamat sobib selleks väga hästi. Alguses seda lugedes mul oligi tunne nagu oleks see täpselt sama olnud. Ainult, et süütu tütarlapse asemel on rikutud naine.

Peategelased on mõlemad rikkad. Nad kohtuvad ühel üritusel ja armuvad (loomulikult, kuidas siis teisiti). Sellega käib kaasas sage seks ja kõik need kirjeldused on siin ikka väga üksikasjalikud. Neid kirjeldusi on väga palju ja muutub lõpuks tüütuks ning muu sisu jääks nagu selle varju.

Sisu on siiski olemas. Layana ja Brant on õnnelikus suhtes, mida küll kõigiti püüab takistada mehe tädi Jillian. Layana ei lase ennast heidutada ja on kõigeks valmis, et enda suhet kaitsta. Siis kohtub ta ootamatult Leega niing armub temasse, aga samas ei kavatse ta Branti mingil tingimusel maha jätta. Lee’l saab sellest kõrini ning ta esitab naisele ultimaatumi.

Raamatu esimene pool oli täielik jama. Mulle ei meeldinud naispeategelane. Rikutud ja rikas naine, kes pole pidanud ise päevagi tööd tegema. Tegelikult võiks tema kohta isegi krõbedamini öelda. Lõpuks selgub küll, miks ta teatud viisil käitus, aga see ei muutnud enam mu arvamust temast.

Raamatu teine pool oli juba natuke parem. Ilmsiks hakkasid tulema saladused. Kusjuures ma raamatu keskel ühel hetkel järsku taipasin, mis selleks saladuseks on. Kuigi see tundus uskumatuna. See kahjuks enam raamatut minu jaoks ei päästnud. Minu jaoks jäi natuke igavaks ja pealiskaudseks.

Robert Seethaler. Kogu elu (Hea Lugu, 2017)

kogu-eluTõlkinud Piret Pääsuke
120 lk.

Ma oleksin sellest raamatust äärepealt mööda vaadanud, kuni järsku taipasin, kes autor on. Mulle meeldis tohutult tema raamat “Tubakapoodnik” (Varrak, 2015). Ka “Kogu elu” on hea raamat, aga ta ei avaldanud mulle niisugust mõju nagu eelmine.

Nagu pealkirigi viitab jutustab raamat ühe mehe eluloo. Mehe nimi on Andreas Egger. Ta on lihtne ja vähenõudlik mees, kes on harjunud tööd tegema. Tema elukäik ei ole lihtne, aga ta ei kurda kunagi, vaid võtab elu nii nagu see on. Autor laseb meil pilgu heita tema lapsepõlve ja noorukiikka, tema esimesele armumisele ja teistele episoodidele, kuni tema surmani välja. Samal ajal saame Eggeri silmade läbi teada, kuidas muutus ühiskond.

Tegemist on hea raamatuga, aga mitte nii hea, kui eelmine selle autori raamat. Raamatu tutvustuses on kirjas, et selles on nii huumorit kui poeesiat. Poeesiat on siin küll, keeleliselt suurepärane raamat. Huumor minuni eriti ei jõudnud, pigem jäid minu jaoks kõlama nukrad noodid. Siiski soovitan lugeda! Eriti nendel, kellele meeldis Seethaleri eelmine raamat ja kes naudivad poeetiliselt kirjutatud raamatuid.