Gaétan Soucy. Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke (Draakon & Kuu, 2017)

väike-tüdruk-kes-armastas-liialt-tuletikkeTõlkinud Triinu Tamm
174 lk.

See on vist üks kummalisemaid raamatuid, mida ma sellel aastal lugenud olen. Ma ei oska täpselt seisukohta võtta, kas see meeldis mulle või mitte.

Ühes nimetus kohas elab isa eraldatuses koos oma lastega. Kusagil männiku taga on küll üks küla, aga lapsed ei tea sellest suurt midagi, sest nad ei ole kunagi oma valdustest väljas käinud. Ühel päeval isa sureb ja lastel tuleb vaadata silma tegelikkusele. Üks nendest lastest peab mingit sorti päevikut ja nii saavad lugejad aimu, mis elu nad on elanud ja mismoodi see nüüd kõik peale isa surma muutub.

See oli omamoodi kurb raamat, sest see lugu, mis siit välja koorus, oli kohati päris õõvastav. Aga samas oli see jutustaja ise ka veider. Ta kirjutab endast, kui oma isa pojast, kuigi tegelikult ta teab, et ta on tüdruk. Isa muidugi kutsus oma lapsi poegadeks, sealt siis see segadus.

Selle raamatu juures oli huvitav veel keelekasutus. Omamoodi on see lapselik, aga samas on see nagu piibellik. Piiblile on siin üsna palju vihjeid. Kohati on siin kasutatav keel argikeel, teinekord on see raskesti mõistetav täis erinevaid omapäraseid väljendeid. Naised jagunevad siin kas vanadeks litsideks või pühadeks neitsiteks, mis asjad on paistetused, kangestis ja Õiglane Karistus. Mõned asjad jäävadki selgusetuks. Igatahes väga veider raamat. Soovitada küll ei julge. Kohati oli ikka päris rõve, aga samas mõned kirjeldused oli päris humoorikad. Lõpp oli selle eest väga üllatav. Külmaks ei jätnud see raamat mind sugugi.

Advertisements

Jevgeni Vodolazkin. Aviaator (Postimees Kirjastus, 2019)

aviaatorTõlkinud Liivia Anion
414 lk.

Sellise tagasihoidliku kaanepildi taga peidab ennast päris huvitav ja omapärane raamat. Tegemist on Postimehe romaanisarja esimese raamatuga.

Peterburi ühes haiglas ärkab üles noor mees. Ta ei saa aru, kus ta on. Samuti ei mäleta ta seda, mis juhtus ja mis tema nimi on. Arst ütleb küll ta nime, aga see ei loo mingeid seoseid. Tasapisi hakkavad talle siiski meenuma mälestuskillud. Selleks, et need ei ununeks hakkab ta päevikut pidama. Alguses on need seosetud mälestustekatked, aga lõpuks hakkab meenuma juba rohkem. On ainult üks huvitav ebakõla. Aasta on 1999, aga mehe mälestused pärinevad 20. sajandi algusest.

Raamat ongi kirja pandud päevikuvormis. Alguses on seal ainult peategelase Innokenti Petrovitš Platonovi mälestused minevikust ja praegusel ajal toimuvast. Hiljem lisanduvad tema arsti Geigeri ja Nastja mõtted. Siin on juttu Venemaa ajaloost 20. sajandi alguses, aga oluliselt kohal on ka inimestevahelised suhted, vestlused, igasugused lõhnad ja asjade kirjeldused. Kõik argine, mis küll ajaloo seisukohalt ehk ei ole nii oluline, aga ometi inimlikust vaatenurgast on.

Raamat ei ole kerge ja kiire lugemine. Nõuab süvenemist, aga samas on need päevikukatked lühikesed ja muudkui loed, et nii lühike, ma jõuan ühe veel lugeda. Märkamatult loed niimoodi selle ühe asemel mitu. Raamatu peategelane mõtiskleb aja ja ajaloo üle ning see on loomulik, arvestades, mis temaga juhtus. Aja kulgu iseloomustab ka selle raamatu nii öelda peatükid. Alguses on ilusti nimeliselt välja toodud, kes kirjutab ja millal kirjutab. Pärastpoole hakkab see millal vaikselt kaduma. Lõpuks hakkab vaikselt kaduma ka see, kes kirjutab. Jäävad alles nurksulud ja lõpuks kaovad needki ning peatükke eraldab ainult tühi valge rida. Sel juhul peab alguses natuke mõistatama, kes neist kolmest parajasti kirjutab.

Ühesõnaga tegemist on huvitava raamatuga. Ma tundsin peategelasele südamest kaasa temaga juhtunu üle ja mõistsin, miks ta oli nii õnnetu.

Delphine de Vigan. Ustavussidemed (Eesti Raamat, 2018)

ustavussidemedTõlkinud Sirje Keevallik
144 lk

Mu kätte sattus järjekordne raamat viimasest Nüüdisromaanide valikust. Eelmised kaks sellest sarjast on mulle meeldinud ja seegi ei olnud erand. Liiga kiiresti sai läbi kahjuks. Mul tekkis tunne, et ma alles elasin sisse ja nüüd võiks suurem tegevus peale hakata, kui raamat juba läbi sai.

12-aastane Theo on pärit lahutatud perekonnast. Ta elab vaheldumisi ühe nädala ema ja teise isa juures. Tal on raske sellega toime tulla, sest ema vihkab nüüd isa ja ei salli enam midagi, mis on temaga seotud. Isa seevastu on jäänud töötuks ja on nüüd elule alla vandunud. Theo armastab aga mõlemat. Theo ainsaks lohutuseks on alkohol. Joomises on Theol olemas ka kaaslane, tema ainus sõber Mathis. Mathis mõtleb, et alguses oli küll tore ja lõbus, aga ta tahaks nüüd lõpetada, aga ei tea, kuidas seda teha nii, et ei kannataks tema perekond ega Theo.

Lisaks on siin Mathise ema, kes ei salli Theod, sest arvab, et see poiss mõjub tema pojale halvasti. Neljandaks tegelaseks on poiste õpetaja, kes jälgib Theod murelikult. Ta tunneb, et poisil on midagi viga, aga ei saa täpselt aru, milles asi.

Minu jaoks sai lugu liiga kiiresti otsa. Oleks tahtnud seda veel pikemalt lugeda. See oli huvitavast psühholoogilisest vaatenurgast kirjutatud – kuidas mõjutab lahutus ja vanemate käitumine ühte väikest poissi. See oli traagiline ja kurb. Kirjutatud oli lugu lihtsalt ja kaasahaaravalt. Ja muidugi see raamatu lõpp. Nii ei tohi raamatut lõpetada! Soovitan lugeda.

Mary Ann Shaffer, Annie Barrows. Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts (Pegasus, 2018)

guernsey-kirjandus-ja-kartulikoorepiruka-seltsTõlkinud Evelin Banhard
286 lk

Jälle üks suurepärane lugemiselamus. See on samuti üks neist raamatutest, mida olen tahtnud ilmumisest saadik lugeda ja nüüd oli võimalik see kätte võtta.

Juliet Ashton on kirjanik, kes otsib oma uue raamatu jaoks teemat, aga miski nagu ei tundu kõnetavat. Tegevus toimub peale Teise maailmasõja lõppu 1946. aastal. Ühel päeval saab Juliet kirja ühelt mehelt, kes elab Guernsey saarel. Mehe kätte sattus raamat, millel oli Juliet’i nimi sees. Kuna see on Dawsey lemmikraamat, siis ta otsustab naisele kirjutada, et mõtteid vahetada. Sellest saab alguse Juliet’i pikk kirjavahetus nii mehega, kui teiste saareelanikega, kes kuuluvad Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi. Juliet’le tundub, et sellest seltsist ja saarest ja sõjaaja meenutustest saaks suurepärase raamatu ning ta otsustab saart külastada. Sellel külastusel on elumuutev jõud.

No nii hea raamat. Tegemist on kiriromaaniga, see tähendab, et raamat koosneb kirjadest. Seda oli nii hea lugeda, kuidas kirjade kaudu antakse edasi toimunud sündmuseid ja tegelaste mõtteid. Teema on kohati küll raske ja sünge (sõda ja selle mõjud), aga raamatust jääb kõlama siiski positiivne meeleolu. Raamatus on päris palju ka huumorit. Mul oli kahju, kui raamat läbi sai. Selline tunne tekkis, et tahaks veel teada, mis nendest tegelastest edasi sai. Soovitan lugeda kõigil, kellel see raamat on veel lugemata.

Nüüd pole muud, kui vaadata ka raamatu põhjal valminud filmi. Loodan, et saan seda mingi aeg teha.

 

Nora Ikstena. Emapiim (Kirjastus Hunt, 2018)

emapiimTõlkinud Ilze Talberga ja Margus Konnula
224 lk.

Ma olen seda raamatut tahtnud juba selle ilmumisest saadik lugeda. Lõpuks jõudis nüüd see õige hetk kätte.

Romaan on suures osas autori enda elu põhjal kirjutatud. Raamatus kulgeb tegevus kahe tegelase silmade läbi. On üks noor tüdruk, kes on sündinud 1969. aastal, on veel tema ema, kes on sündinud 1944. aastal. Raamat kirjeldab paralleelselt mõlema naise elu nõukogudeaegses Lätis.

Tüdrukul ei ole normaalset lapsepõlve. Tema ema on temast kaugenenud, teda kasvatab ema ema (nagu tüdruk teda nimetab) ja ema kasuisa. Ema ei ole suutnud kohaneda oma eluga, tal on depressioon ning ta üritab ka enesetappu. See noor tüdruk on oma emale nagu ema. Teeb talle süüa, koristab, hoolitseb tema eest ja muretseb, et ema ikka elaks.

Ema ei ole saanud oma mõtetega rahu. Ta ei suuda taluda valitsevat võimu. Elu tundub talle nagu valskust täis ja pinnapealne olevat. See elu ei ole õige, mida nad elavad. Ta tunneb, et see on elu raiskamine. Samas ei oska ega saa ka midagi muuta.

Raamat on kirja pandud lihtsas keeles ja seda on hea lugeda, olenemata teema raskusest. Kõige olulisemaks teemaks on siin muidugi emadus, aga veel on päevakorral võimu ja usu küsimus ning muidugi vabadus. Noor tüdruk ei oska unistadagi sellest, et kord oli Läti vaba riik, aga tema ema teab seda ja ei suuda leppida praeguse võimuga. Emapiim on siin raamatus võimas sümbol. 

Mulle väga meeldis see raamat. See läks mulle hinge. Ilusad kollased kaaned varjavad raske sisuga raamatut. Lugedes seda raamatut, jookseb tegevus nagu filmina silmade eest läbi. Elasin kogu südamest nendele tegelastele kaasa. Kellel see veel on lugemata, siis igal juhul soovitan.

Neil Gaiman. Ameerika jumalad (Tänapäev, 2003)

ameerika jumaladTõlkinud Tiina Randus
642 lk.

Mul peaks olema vist nüüd kõik eesti keeles ilmunud Gaimani raamatud loetud, välja arvatud see, mis ta Pratchettiga koos on kirjutanud. “Ameerika jumalaid” plaanisin ka juba pikalt lugeda, aga millegipärast tema paksus hirmutas mind. Ma ei saagi aru miks.

Nagu Gaimanile omane on seegi raamat omapärane ja väga huvitava fantaasialennuga. Alguses tundus mulle selline road-trip’i raamat, kus on lihtsalt üks kulgemine. Seda oli mõnus lugeda, aga muutusin natuke kannatamatuks, et mis selle loo mõte on ja kuhu see välja peaks jõudma. Õnneks ma ei pidanud pettuma, ootamatud sündmused ikkagi tulid omal ajal ja need olid põnevad. Rääkimata sellest tegelastegaleriist, kes lugejate silmade eest läbi astub. Kirev ja mitmekesine, sest Ameerikas on palju jumalaid. Nad on siia toonud inimesed, kes on neisse uskunud. Teadupärast on inimesi Ameerikasse igalt poolt sisse rännanud ja kui iga rahvuse kild toob oma jumalad kaasa, siis neid saab palju. Ameerikas on lisaks vanadele jumalatele tekkinud ka uued – näiteks tehnika ja meedia jne.  Vanad jumalad on nõrgaks jäänud, sest neid enam eriti ei usuta, aga ikkagi nad veel elavad ja loodavad. Jumalate kõrval leiduvad siin raamatus ka mõned inimesed. Näiteks peategelane Shadow-nimeline mees. Oi, kuidas mulle meeldis tema naine. Gaiman suutis ta ikka nii meeldejäävaks kirjutada.

Kellele Gaimani raamatud meeldivad, aga see on lugemata, siis kindlasti soovitan lugeda. Soovitan teistele ka, sest autori fantaasia on huvitav ja tema tegelased meeldejäävad. Ja mida rohkem tead erinevate maade mütoloogiast seda parem. Üks mõnus lugemiselamus on garanteeritud.

Diane Chamberlain. Unistuste tütar (Ersen, 2019)

unistuste-tütarTõlkinud Marja Liidja
376 lk

Chamberlain on jällegi üks neist autoreist, kelle peale võib kindel olla, et ta sind alt ei vea. Järjekordne mõnus raamat temalt, mida ajaviiteks lugeda.

Carly Sears on noor naine, kes hiljuti kaotas oma mehe Vietnami sõjas. Tema ainsaks lohutuseks on see, et ta on rase. Tema rõõm ei kesta kaua, sest ühel hetkel ütleb arst talle, et tema sündimata lapse süda on haige ning ta ei jää tõenäoliselt ellu. Carly muretseb ning ei tea, mida teha, kuni tema õemees Hunter ütleb, et on üks lahendus. See on hirmutav lahendus ning Carly ei tea, kas teda võib uskuda. Lõpuks ta muidugi otsustab riskida, sest naine on valmis oma lapse pärast tegema kõike ning kaotada pole tal enam midagi.

Mulle väga meeldis. Esiteks oli see lahendus, mida Hunter Carly probleemile pakkus, ootamatu. See on väga hea, kui autor suudab üllatada. Teiseks oli kaasahaarav jälgida, kas kõik läheb õnneks ja mis siis saab, kui asi valesti läheb. Raamatu teema läks ka südamesse – mida kõike emad teevad oma laste heaks. See ei ole klassikaline armastusromaan, vaid raamat emaarmastusest.