Helen Pollard. Väike Prantsuse külalismaja (Pegasus, 2018)

väike-prantsuse-külalismajaTõlkinud Raili Puskar
383 lk.

See oli nii armas raamat. Tõeline suvelugemine. Juba kaanepilt oli nii kutsuv ning raamat ületas kõik mu ootused. Lugesin seda ning tahtsin ise ka seal olla. Nii mõnus, soe ja hubane. Kuigi ka siin ei saa praegu soojuse puudumise üle kurta.

Emmy Jamieson saabub koos oma elukaaslase Nathaniga Prantsusmaale La Cour des Roses’i külalismajja, et turgutada suhet. Läheb aga hoopis nii, et Nathan laseb majaperemehe naisega jalga ning Emmy ja Rupert jäävad hämmeldunult maha. Ruperti tervis pole kiita ning Emmy otsustab, et ei naase kohe Inglismaale vaid aitab oma puhkuse ajast meest.

Ootamatult avastab ta sellest väikesest kohast aktiivse seltsielu ning leiab endale mitmeid sõpru. Ta on siiski Nathani ära minekust löödud, kuid see ei tähenda sugugi seda, et ta ei märka enda ümber teisi mehi. Seksikat ja sõbralikku Ryan’it ning tagasihoidlikumat Alain’i.

Puhkus möödub kiiresti ning selle aja jooksul on Emmy hakanud ennast La Cour des Roses’is tundma nagu kodus. Lisaks silmailule on ta leidnud sealt endale ka sõpru ning ta ei oota üldse tagasiminekut Inglismaale korterisse, mida jagas Nathaniga ning tööle, kus nad on töökaaslased.

See on tõeline ajaviitekirjandus selle kõige paremas tähenduses. See raamat toob naeratuse suule ja helge tunde hinge, oli südantsoojendav lugemine. Raamatus on küll mõned klišeed, aga mind need ei häirinud. Suurt põnevust siin küll pole, aga mind köitis raamat siiski. Mis võib natuke häirida, on mõnikord peategelase Emmy lapsikus (mind see praktiliselt ei seganud). Küll aga häiris mind see, et 33-aastast meest kutsuti poisiks. No mis poiss see 33-aastane ikka enam on, kuigi teod võivad poisikese omad olla. 😀

Mulle oli heaks avastuseks ka see, et raamatule on järjed olemas. Loodan, et Pegasus tõlgib need ära, et saaks eesti keeles lugeda. Mul on väga hea meel, et Pegasus selle raamatu avaldas ning mina selle võitsin. Nüüd pole muud kui oodata järgmist osa. Head lugemist!

Advertisements

Mary McNear. Butternuti järve ääres (Ersen, 2018)

butternuti-järve-ääresTõlkinud Krista Liidaru
311 lk.

Romaani kaanepilt on lihtsalt nii kutsuv, et juba sellepärast pidin seda lugema. Õnneks ei valmistanud ka sisu pettumust.

Allie Beckett naaseb peale 10-aastast eemalolekut Butternuti järve äärde, kus ta vanasti veetis suvesid. Allie abikaasa on paar aastat tagasi surma saanud ning naine kasvatab üksi 5-aastast poega. Allie soovib oma elu uuesti üles ehitada ning arvab, et see koht oleks just ideaalne, kuigi Butternuti jõudes lööb tema enesekindlus kõikuma. Kas ta tegi ikka õigesti või kiirustas liialt?

Õige pea on ta koos pojaga ennast väikeses majas kenasti sisse seadnud ning nad on leidnud linnakeses sõpru. Ainus, mis teda häirib, on naaber. Walker Ford tundub talle alguses enesekeskne ning ennast täis. Lisaks tekitab mees temas tundeid, mida ta ei taha tunda. Allie tunneb nagu reedaks ta uuesti armudes oma mehe. Ka Walker ei ole naise vastu ükskõikne.

Tegemist on kvaliteetse armastusromaaniga, kus rohkem tähelepanu on pööratud suhetele ning tunnetele, kui seksile. Olulisteks teemadeks on siin lein, sõprus, usaldus, armastus. Mulle meeldis. Üks tõesti hea naistekas, mis pani kaasa elama. Oli inimlik ning südamlik. Suuri sündmusi siin küll ei juhtu, aga huvitav oli ikkagi. Kes soovivad puhkuse ajaks natuke kvaliteetsemat armastusromaani, siis soovitan seda lugeda.

 

Linda Howard. Sarah’ laps (Ersen, 2018)

sarah-lapsTõlkinud Ruth Vestel
240 lk.

Õumaigaad, mida ma just lugesin. Ma lootsin vähe paremat lugemiselamust, aga seekord oli suur pettumus. Kes soovib lugeda imalat armastusromaani, kus mees on täielik jobu, siis palun, laske käia.

Tutvustust lugedes tundus, et võiks olla asjalikum. Rome kaotas kaks aastat tagasi avarii käigus oma naise ja kaks last. Ta pole sellest tänini toibunud. Küll aga ei takista see teda ihaldamast naise parimat sõbrannat Sarah’t, kes on teda alati ahvatlenud. Sarah on selle eest meest esimesest silmapilgust armastanud. Nii teebki mees pragmaatilistel põhjustel (et naine oleks kogu aeg käepärast) naisele abieluettepaneku ja Sarah võtab selle vastu ka, lootes, et mees hakkab teda ajapikku vastu armastama.

Mind häiris tohutult, et naist on kujutatud nagu mingi süütu ingli võrdkuju ja meest ehtsa jobuna. Naine on kogu aeg nii malbe ja leplik, ükskõik mida see mees siis teeb või ei tee. Mehe suhtumine ärritas ka. Tahab, et naine annaks talle endast kõik, aga ise ei taha midagi vastu anda. Lisaks mehe tugev omanditunne ja loomulikult lähevad naisel jalad nõrgaks, kohe kui mees teda vaatab. Seda kõike oli siin raamatus lihtsalt liiga palju.

Kuna ma olen korralik, siis pingutasin raamatu ikka lõpuni, aga nüüd sooviksin midagi intelligentsemat lugeda. 😀 Soovitada seda raamatut ei julge.

Gail Honeyman. Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi (Ersen, 2018)

eleanor-oliphandil-on-kõik-väga-hästiTõlkinud Aile Meedo
324 lk.

Tutvustus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Mind köitis selle raamatu juures alguses eelkõige kaanepilt ja pealkiri ning kusagil ajusopis oli teadmine, et ma oleks nagu kusagilt lugenud, et tegu on hea raamatuga. Nii ta siis kätte võetud saigi.

Alguses ma ei saanud aru, mis selle raamatu teema on. Eleanor Oliphant elab pealtnäha tavalist elu. Tema elu on suhteliselt hästi planeeritud, ta käib tööl ning peale seda läheb koju. Mis on tema eluviisi juures ebaharilikku on see, et ta ei käi praktiliselt üldse teiste inimestega oma vabal ajal läbi. Tal ei ole sõpru ega sugulasi, ammugi mitte kallimat. Oma nädalavahetused veedab ta viina juues. Ometi ei ole ta seejuures joodik.

Ta on oma eluga üldiselt rahul, kui ühel hetkel lööb üks sündmus kõik tema planeeritud elukorralduse segamini. Nimelt satub ta koos töökaaslasega abistama kukkunud vanemat härrat. Sealt edasi pole miski enam endine.

Ma ei osanud alguses üldse peategelasse suhtuda. Suhtlemises oli ta kohmakas. Selles mõttes, et ta oli äärmuslikult aus. Kõik mida mõtles, selle ka välja ütles. Eleanor ei tajunud seda, et mõnikord on targem mitte kõike välja öelda. Peenetundelisusega ta ei hiilga. Raamatu alguses mulle tundus, et ta ei tajunud teiste inimeste tundeid, aga edasi lugedes, sai selgeks, et päris nii see siiski pole. Lugedes vasardas peas kogu aeg küsimus, mis Eleanoriga juhtus. Tal olid väga omapärased mõtted. Näiteks räägib ta surmast ja sellest, mida teha kehaga pärast surma.

Ma ei ole kindel, et mulle meeldiks põletatud saada.Ma arvan, et mulle meeldiks, kui mind söödetaks loomaaialoomadele. Oleksin sellega keskkonnasõbralik ja suurepärane maiuspala suurematele karnivooridele. (lk 200)

 

Ja samas on ta nii kaua üksi olnud, et see on lausa kurb.

„Inimestel on terve rida vajadusi, mis peavad olema kaetud, Eleanor, et olla õnnelik ja terve. Sa kirjeldasid siin just, kuidas su peamised füüsilised vajadused – soojus, toit, peavari – olid rahuldatud. Aga emotsionaalsed?“

Olin täiesti rabatud.

„Aga mul ei ole mingeid emotsionaalseid vajadusi.“ (lk 261)

Raamat oli kohati koomiline, aga samas ka kurb. Mõtlemapanev. Tegemist ei ole just lihtsa meelelahutusega. Tekst on tihe ning nõuab kaasamõtlemist, muidu võib järg kaduda. Soovitan lugeda ning kaasa mõelda!

 

Sandra Brown. Salaoperatsioon (Ersen, 2018)

salaoperatsioonTõlkinud Ülle Jälle
344 lk.

See raamat oli nüüd ehtne puhkuselugemine. Kiire, täis põnevust, armastust ja kirge.

Sündmustik saab alguse ühest kolkabaarist, kus istuvad klaasi taga kaks meest – Shaw Kinnard ja tema paarimees. Baari siseneb Jordie Bennett. Need mehed on kolkas selleks, et Jordie tappa. Billy Panella on maksnud korralikult, et naine kõrvaldataks.

Plaan käivitub natuke teistmoodi kui algselt plaanitud oli ning Kinnard hoopis röövib Jordie. Nimelt soovib Kinnard natuke suuremat summat kui algselt pakuti. Ta tahab kaubelda Panellaga ja ka Jordie venna Joshiga, et raha kätte saada. Need kaks meest on röövinud inimestelt 30 miljonit. Kahekesi koos olles ei saa ta silmi Jordie’lt. Naine pole mehe suhtes ka päris ükskõikne. See on nii tavaline selliste raamatute puhul.

Samal ajal ajab nii Joshi, Panellat kui ka Kinnardit taga FBI. See on tüüpiline Sandra Browni romaan, mis on põnev ning ei puudu ka üllatavad pöörded. Üks neist oli natuke aimatav, aga teist ei osanud ma üldse oodata.

Kes otsib puhkuse ajaks midagi kerget ja põnevat, siis see raamat sobib selleks ideaalselt. Lisaks veel vürtsikad seksikirjeldused ning mõned mõrvad. Kerge ajaviide.

 

Fredrik Backman. Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust (Varrak, 2018)

vanaemaTõlkinud Ene Mäe
348 lk

Ma olen omale väga kummalise puhkuselektüüri valinud. Kuidagi üksinduse ja hirmudega seotud.

Mulle meeldis autori raamat “Mees nimega Ove” väga, nii et ootasin ka selle lugemist. Kahjuks valmistas antud raamat mulle väikese pettumuse. Ma ei suutnud kuidagi suhestuda sellega.

Elsa on 7-aastane (peaaegu 8 juba) ning ta on isemoodi. Ta on oma vanuse kohta tark ja nutikas. Tal on vanaema, kes kahjuks on haige. Vanaema on ka isemoodi inimene, kes võitleb tänapäevase maailma normide vastu. Elsa armastab oma vanaema väga ning on ülimalt kurb kui vanaema sureb.

Vanaema on enda surmaks valmistunud ning jätab peale surma tüdrukule aardejahi, kus Elsa peab erinevatele inimestele kirju kätte toimetama.

Neil oli kahekesi loodud muinasjutumaailm Peaaegu-Ärkvel-Maa, kus oli kuus kuningriiki. Oma salakeel oli ka.

Nii asubki Elsa neid kirju kohale toimetama ning saab teada palju oma maja elanike kohta. Miks nad on just sellised nagu nad on. Püüab neid mõista ning aru saada. Samuti muuta nende enesetunnet paremaks.

Mulle väga ei istunud see muinasjutu värk siin raamatus. See muutis kogu loo minu jaoks segaseks (vähemalt alguses). Mul vist pole enam seda lapselikku fantaasiat. Teiseks mulle ei meeldinud kohati Elsa käitumine. Ta oli ninakas ning kasvatamatu. Mind häiris igatahes, kuidas ta teisi inimesi sõimas ohmoonideks ning neile peale käratas.

Mulle meeldiski raamatu lõpp rohkem. Viimased 100-150 lehekülge. Oli arusaadavam ning inimlikum. See, kuidas Elsa ning teised selle raamatu tegelased püüavad oma hirmude ning leinaga toime tulla. See oli ilusalt kirja pandud. Tegelased olid ka omapärased ning huvitavad.

Samuti meeldis mulle autori mõte:

Kõik peavad saama oma loo ära rääkida, Elsa. Muidu võib lämbuda. (lk 296)

 

Susan Mallery. Üllatusabielu (Ersen, 2018)

üllatusabieluTõlkinud Reelika Haapanen
215 lk.

Vahelduseks üks ehtne naistekas, mis sobib ideaalselt puhkuse ajaks.

Noelle Stevenson on 19-aastane, kui ta avastab, et on rase. Lapse isa Jimmy on Iraagis sõjas just surma saanud. Noelle ei tea, mida teha, kui ootamatult pakub talle lahenduse Devlin Hunter. Devlin on Noelle’i ülemus ja Jimmy vanem vend.

Devlin pakub Noelle’ile 2-aastast abielu, et ta saaks endale selle aja jooksul jalad alla, haridustee lõpetatud ja abikäsi lapsega. Samuti kavatseb ta lapsele luua usaldusfondi ning naisele ja lapsele peale abielu lõppemist osta maja.

Kõik ei lähe aga sugugi nii nagu mees planeerinud on. Nimelt ei ole ta arvestanud tunnetega. Noelle armub temasse ja ta julgeb seda ka mehele tunnistada. Mehele see ei meeldi, aga ka ta ise ei ole naise vastu ükskõikne.

Selline mõnus ja lihtne armastuslugu, kus lõpplahendus on aimatav. Mulle meeldib aeg-ajalt selliseid mõnusaid armastusromaane lugeda. Romaan ei olnud liiga melodramaatiline, tundeid oli just parasjagu. Soovitan nendele, kes soovivad ajaviiteks mõnusat romaani, see sobib täiuslikult. Samuti armastusromaanide austajatele. Hea tunde jättis see raamat.