Sheila Roberts. Tere tulemast Kuupaistelahele (Ersen, 2019)

tere-tulemast-kuupaistelaheleTõlkinud Marja Liidja
328 lk

Kui eelmine raamat edenes mul üle kivide ja kändude, siis sellega läks ladusalt. Nagu ka pealkiri ja kaanepilt vihjab, siis tegemist on kergemat sorti ajaviitekirjandusega, aga mulle praegu sobis. Kes soovib lugeda naistekat, kus esiplaanil ei ole armastuse leidmine, siis sobib ideaalselt.

Jenna Jones on just lahutanud ning tähistab oma 40-ndat sünnipäeva. Ta peab suutma ära toita ennast ning oma 14-aastast tütart. Nagu sellest oleks veel vähe, siis määrati kohtu poolt, et ta peab oma kunstnikust eksmehele maksma toetust, mida too siis kulutab koos uue naisega.

Jenna saab oma tädi Edie’lt kirja, milles tädi kutsub teda ja ta tütart enda juurde elama ning motelli juhatama. Motell on kulunud väljanägemisega ning üsna kehvas seisus. Seal ei saa külalisi majutada enne remonti, milleks tädil ega Jennal raha pole. Aga nagu ikka, siis kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Tõesti selline mõnus ajaviiteromaan, mis keskendub pigem lahutusest üle saamisele ning elus uue suuna leidmisele kui armastusele. Muidugi ei saa siin päris ilma tunneteta. Jenna silmapiirile ilmub kaks mees – üks tahumatu ja teine rikas ning atraktiivne. Siiski ei lähe asi suudlustest kaugemale, sest Jennal on vaja oma elu uuesti käima saada. Mõnusa huumoriga kirjutatud raamat.  Alguses võib-olla tundus, et autor on sellega liialdanud, aga õnneks siiski mitte.

Tegemist on sarja esimese osaga ning praeguseks on ilmunud inglise keeles ka teine ning kolmas osa, kus Jenna  elu edasi läheb. Loodan, et need ka eesti keelde tõlgitakse. Mõnusaks ajaviitelugemiseks ideaalne raamat. Soovitan!

Advertisements

Jayne Ann Krentz. Kui kõik tüdrukud äkki kaovad (Ersen, 2018)

kui-kõik-tüdrukud-äkki-kaovadTõlkinud Marja Liidja
312 lk.

See on kolmas raamat, mille nädalavahetuseks maale kaasa võtsin ning enamuse sellest sain nädalavahetusel ka loetud. Viimast osa raamatust unustasin ennast lugema ning lõpetasin teisipäeva hommiku esimestel minutitel.

Charlotte’i kasuõde Jocelyn on läinud kuuks ajaks puhkama kloostrisse, kus puudub nii telefoni- kui ka internetiühendus. Seega käib Charlotte kastmas Jocelyni taimi ning sorteerimas tema posti. Postiga saabub üks punt võtmeid kummalise sõnumiga. Kui Charlotte avastab, et saatja Louise Flint on surnud ning kasuõega ta ka ühendust ei saa, siis hakkab ta ise asja uurima.

Charlotte lööb käed Maxiga, kes on palgatud uurima Louise’i surma. Sellel teel kohtuvad nad Jocelyni investeerimisklubiga, mis ajab asjad veel segasemaks. Lisaks tundub, et olulisel kohal on ka üks Jocelyni minevikus toimunud sündmus. Sündmused võtavad tõsisema pöörde, kui selgub, et Jocelyn ei ole seal, kus ta olema peaks, vaid on kadunud. Kõige selle põnevuse ja kuritegude taustal puhkeb õide Charlotte’i ja Maxi vaheline armastus.

Soovitan seda raamatut lugeda inimestel, kes otsivad põnevust ja armastust. Siin on nad mõlemad esindatud. Kuigi raamatu lõpplahendus on etteaimatav ning lihtsakoeline, siis need kuriteod teevad raamatu põnevaks. Oma rolli mängisid siin mitmed inimesed. Nii et kes soovib kerget ja põnevat ajaviidet, siis see on just sobiv raamat.

Fern Michaels. Miski ei jää saladuseks (Ersen, 2018)

miski-ei-jää-saladuseksTõlkinud Ann Kitsnik
216 lk

Teine raamat, mille nädalavahetuseks maale kaasa haarasin valmistas mulle väikese üllatuse. Positiivse üllatuse. Arvasin, et tegemist on kerge naistekaga, aga raamat on siiski natuke sügavama sisuga. Naistekas on ta küll, aga käsitleb karmimaid teemasid.

Molly McCann’i elu tundub olevat täiuslik. Tal on rikas mees. Ta ei pea tööl käima ning tal on kaks kasulast ning mehega ühine tütar. Lisaks ka teenijad. Aga keegi nende peentest sõpradest ei tea tegelikult nende abielust midagi.

Molly’l on veel saladusi, millest isegi tema abikaasa midagi ei tea. Ta ei tea, et naine on vahetanud nime, ega ka seda, miks naine ülepeakaela oma kodulinnast põgenes. Lugeja saab seda küll kohe alguses teada, sest sellega raamat algabki. Saladustel on tihti kombeks avalikuks tulla. Nii juhtub ka seekord, kui Molly saab ühel hommikul kõne, kus helistaja ütleb, et teab, kes naine tegelikult on ning mida ta tegi. Sellest kõnest alates võtab Molly elu hoopis teise suuna. Nii palju siiski reedan, et õnneliku suuna.

Mulle meeldis, kuigi raamat käsitleb selliseid karme teemasid nagu koduvägivald ning üldse naistevastane vägivald. Kohati oli küll raamatus natuke ebatäpsusi (võivad olla ka tõlkija poolsed vead) ning mõni asi jäi natuke arusaamatuks, aga tegemist oli siiski nii põneva raamatuga, et mul ei kulunud selle läbilugemiseks isegi mitte tervet päeva. Siia õhukesse raamatusse oli palju asju kokku pandud, aga see moodustas terviku. Millest ma võib-olla natuke puudust tundsin, oli Molly perekondlik taust. Seda siin küll natuke oli, aga mind huvitas, miks tema ema suhtus Molly’sse nii nagu ta suhtus.

Rafel Nadal. Palmisanode needus (Eesti Raamat, 2018)

palmisanode-needusTõlkinud Maria Kall
336 lk.

Selle raamatu lugemine ei saanud mul alguses vedama ja pärast ei saanud enam pidama. Autori stiil on natuke omapärane. Selline unelev. Minu jaoks tekitas see väikese ebakõla, sest raamatu peamised sündmused on sõjast.

Raamatu alguses on juttu sellest, miks arvatakse, et Palmisanode mehed on neetud. Nimelt hukkus Esimese maailmasõja ajal 21 Palmisanode perekonna meest. Siiski ei surnud nende perekond päris välja, sest eelviimase Palmisano mehe naine Donata ootas last. Donatal oli sõbranna Francesca. Naised olid mõlemad samal ajal lapseootel ning Donata tegi Francescale ettepaneku, et kui ta saab poja, siis sõbranna kasvatab lapse üles kui Convertini, et needust ninapidi vedada.

Donatal sünnibki poeg ning Francesca tunnistab teda kui enda poega. Linnarahvas arvabki, et Francesca sünnitas kaksikud.

Aeg möödub selles laisas Lõuna-Itaalia linnakeses. Lapsed kasvavad, käivad koolis, leiavad sõpru ning koguvad mälestusi. Aga eemal kogunevad juba mustad pilved. Noored veel ei aima, et varsti puhkeb Teine maailmasõda, kus neilgi on oma roll mängida.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis lugema hakatas ei edenenud üldse. Tundus natuke igav. Ja eks ta võib-olla oligi. Raamatu teine pool oli samamoodi unelevas stiilis, aga sündmused olid põnevamad, sest käis Teine maailmasõda ning tuli valida pool. Kas sa oled koos sakslastega või kommunistidega, või tahad üldse sõjast kõrvale hoida. Kokkuvõttes mulle meeldis. Autor suutis kirjutada nii rahulikult nii kohutavatest sündmustest. Kirsiks tordil oli sõja taustal arenev noorte arumulugu. Nii õrn ja puhas keset seda sõjamöllu. Lõpp saabus küll natuke ootamatult ja mõtlesin, et autor jätabki lahtised otsad, aga õnneks siiski mitte.

Olen enda jaoks avastanud Nüüdisromaani-sarja ning plaanin selle sarja raamatuid veel lugeda. Mõnus avastus.

 

Leïla Slimani. Hällilaul (Tänapäev, 2018)

hällilaulTõlkinud Sirje Keevallik
168 lk.

Ma pole juba ammu midagi punasest sarjast lugenud. “Hällilaul” oli mul ka lugemisnimekirjas ja kui ta siis ükspäev raamatukogus mu pihku sattus, siis võtsingi ette. Raamatu algus edenes mul natuke vaevaliselt, aga viimased 100 lehekülge lugesin ühe jutiga läbi.

Myriam ja Paul on tavaline Pariisi abielupaar, kus mees käib tööl ja naine on kahe lapsega kodune. Ühel hetkel ei suuda naine enam kodus olla ning tahab tööle naasta. Nii otsustavadki nad lapsehoidja otsida. Loomulikult ei kõlba neile paberiteta ning “kaetud näoga” illegaalid. Nad on väga rahul, kui leiavad prantslannast lapsehoidja Louise’i, kellele lisaks lapsehoidmisele meeldib ka süüa teha ning hoolitseda, et kõik oleks korras.

Ent pealtnäha ideaalne lapsehoidja pole seda siiski. Ühel hetkel ei tunne Myriam end enam temaga koos mugavalt. Louise’ile ei meeldi Myriami elustiil. Tema meelest viskab naine liiga kergekäeliselt toitu ning asju minema. Lisaks tahab Louise kuhugi kuuluda ning sellest saab alguse üks kinnisidee ja juhtub midagi kohutavat. Ja samal ajal kasutas see perekond teda minu arvates ära ka.

Mu mõtted ei ole veel päris settinud. Kummaline raamat. Mind valdavad kahetised tunded. Ühelt poolt ma nagu tundsin lapsehoidjale kaasa, aga teiselt poolt oli tema tegu nii kohutav, et talle ei saa kaasa tunda. Oleksin tahtnud rohkem teada saada, miks Louise selliseks kujunes. Oleksin tahtnud rohkem teada tema lapsepõlvest, mis teda mõjutas. Natuke saime aimu tema abielust, aga minu jaoks jäi seda väheks.Nii et minu jaoks jäi raamat natuke poolikuks, ometi ei ole tegu halva romaaniga. Selline omamoodi teos. Ei soovita lugeda nendel, kes parajasti mõtlevad lapsehoidja palkamise peale.

Kelly Rimmer. Enne kui sul minna lasen (Ersen, 2018)

enne-kui-sul-minna-lasenTõlkinud Leelo Kaskmann
336 lk.

Lootsin vahelduseks lugeda kerget naistekat, aga läksin raamatu valikuga natuke alt. Raamat on küll naistele, aga ei olnud minu jaoks kerge ajaviitekirjandus. Autor kirjutab tõsistel teemadel.

Lexie elab rahulikku elu koos oma kihlatu Sam’iga. Nad mõlemad on arstid. Ühel öösel saab Lexie aga telefonikõne oma õelt Annie’lt. Annie on hädas. Jälle. Nimelt on Annie narkosõltlane. Lexie on püüdnud teda korduvalt aidata ning ravile saata, aga midagi ei ole mõjunud. Nüüd on Annie rase ning viimases hädas palub oma õelt abi. Lexie tunneb, et on oma õde alt vedanud ning ei saa ka seekord abist keelduda.

Annie ei taha haiglasse minna, sest siis ähvardatakse temalt laps ära võtta. Kui Annie haiglasse ei lähe, siis on ohus nii tema enda kui ka sündimata lapse tervis. Annie saab aru, et tal ei jää muud üle, kui minna haiglasse ning pärast sünnitust taastusravile, kui ta soovib oma last ise kasvatada.

Raamatus on vaheldumisi edasi antud sündmuseid nii Lexie kui Annie elust. Annie elu on edasi antud päeviku sissekannetena. Nendest tekstidest koorub välja, kuidas temast sai narkosõltlane ning mis selleni viis. Nendel oli raske lapsepõlv, aga kuidas juhtus nii, et üks õde ujus välja aga teine mitte. See oli karm lugemine. Ma aimasin, mis põhjusel see juhtus, aga seda oli kuidagi nii raske lugeda. Lexie osa oli lihtsam lugeda, kuigi mind natuke häiris tema liigne emotsionaalsus. Julgen soovitada neile, kes ei karda karme teemasid. Raamat oli emotsionaalne ning kaasahaarav.

Diane Chamberlain. Vaikuse vangis (Ersen, 2018)

vaikuse-vangisTõlkinud Leelo Kaskmann
328 lk.

Nii hea mõnus ja lihtne lugemine vahelduseks. Puhkamise ajaks ideaalne. Laseb ka ajul puhata. Autori kaks eelnevat eesti keelde tõlgitud raamatut on mulle ka meeldinud, nii et suhteliselt kindla peale minek oli see.

Laura Brandoni abikaasa laseb ennast maha, olles samal ajal pisikese tütrega kahekesi kodus. Kui Laura koju jõuab, avastab ta tütre trepi peal karjumas. Alates sellest ajast ei räägi 5-aastane Emma enam sõnagi.

Laura viib Emma terapeudi juurde, kes selgitab välja, et Emma kardab mehi ning talle oleks vaja positiivset eeskuju. Nagu kõigest sellest oleks vähe, suri mõnda aega tagasi Laura isa, kes nõudis, et Laura käiks külas ning hoolitseks ühe hooldekodus elava naise eest. Laura ei tea, kes see naine on ning miks isa talle sellise kummalise kohustuse pani. Enne oma enesetappu nõudis Laura abikaasa, et naine ei täidaks isa viimast soovi.

Raamat oli natuke etteaimatav nagu selline meelelahutuskirjandus kipub olema, aga see ei seganud. Lugeda oli ikka põnev ning huvitav. Autor on kaastundlikult käsitlenud oma tegelaste saatuseid, mis on kohati olnud päris rasked. Siin on erinevaid saladusi ning loomulikult ei puudu ka armastus. Kõik see on ilusas keeles kirja pandud. Hea ajaviitekirjandus, mida sobib lugeda igal ajal. Selle raamatu seltsis puhkasin nii hästi välja, et peale nädalavahetust tööle minnes, oli vajalik salasõna ununenud. 😀