Linda Howard. Mackenzie missioon (Ersen, 2019)

mackenzie-missioonTõlkinud Reelika Haapanen
232 lk.

Raamatu esimene osa mulle meeldis, sestap otsustasin kohe ka teise osa läbi lugeda. See ei olnud just kõige parem mõte, kuigi ka see raamat oli hea. Häirima jäi see, et nad olid nagu üks-ühele samad. Naistegelane samamoodi süütu meestega suhtlemisel, aga südikas ja võimeline ennast kaitsma ning mees ülivõrdeis mehelik ja kaitsev jne. Nagu nad naistekates ikka on.

Teises osas on peategelaseks Wolfi poeg Joe Mackenzie. Aeg on omajagu edasi liikunud. Joe on tegev õhujõududes. Nimelt on ta salapärase Night Wing’i, ülisalajase relvasüsteemiga katselennuki projektijuht. Keegi siseringist hakkab seda projekti saboteerima, et see rahastust ei leiaks. Kahtlus langeb Caroline Evans’ile, kes on alles äsja projektiga liitunud. Joe on nüüd kahevahel, kas valida ustavus riigile või uskuda Caroline’i, kes ei ole teda sugugi ükskõikseks jätnud.

Kahju, et ma need kaks järjest lugesin. Soovitan teistel natuke pikem vahe sisse jätta, sest need on muidu ühesugused, kui tegelased ja tegevuspaik välja arvata.

Sarja esimene osa: “Mackenzie mägi” (Ersen, 2019)

Advertisements

Linda Howard. Mackenzie mägi (Ersen, 2019)

mackenzie-mägiTõlkinud Reelika Haapanen
264 lk.

Ees oli ootamas vaba nädalavahetus maal, nii et tahtsin lugeda midagi kergemat, kus ei peaks väga keskenduma. See raamat oli selleks ideaalne. Ma küll alguses kahtlesin, kas seda lugeda või mitte, sest autori eelnev raamat “Sarah laps” ei meeldinud mulle.

“Mackenzie mägi” mulle meeldis, aga kohati ei olnud see tõsiseltvõetav, vaid ajas muigama.

Mary Potter kolib Wyomingi, et hakata väikeses koolis õpetajaks. Talle teeb muret, et klassi parim õpilane Joe Mackenzie on koolist välja langenud ning ta sõidab õpilasele külla, et temaga rääkida. Seal kohtub ta Joe isa Wolf Mackenzie’ga. Wolf ei jäta naist külmaks ning Mary avaldab Wolf’ile muljet. Selline tüüpiline armulugu.

Mulle üldiselt meeldis. Siin oli armastust ja põnevust, kuigi lõpp oli ette teada. Sellest hoolimata haaras kaasa. Lõpp vajus minu jaoks ära, autor keskendus liigselt seksile ja seksistseenide kirjeldamisele. Soovitan nendele, kes naudivad ehtsaid naistekaid. Ilmselt ei sobi raamat feministidele, sest raamatus kohtab ikka tõelist macholikkust. Mind seekord see ei häirinud, vaid pani lihtsalt muigama. Ilmselt oli meeleseisund parem taolise raamatu lugemiseks, kui tema eelmise raamatu ajal. Kerge ja kiire lugemine, paari või lausa ühe päeva lugemine.

Natuke tahaksin nuriseda raamatu kaanepildi üle. Kui mees on pooleldi indiaanlane ja indiaanlase välimusega, siis miks ei võiks kaanepilt seda kajastada.

Tan Twan Eng. Õhtuste udude aed (Varrak, 2015)

Tan_Twan_Eng_Ohtuste_udude_aed_kaas.inddTõlkinud Triin Tael
375 lk.

Sain soovituse lugeda seda raamatut Lugemise väljakutse grupist. Tegelikult oli see raamat mulle silma jäänud juba siis, kui ta ilmus, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd. Tänu Varrakule on see raamat mu isiklikus raamaturiiulis olemas.

Malaisias Cameroni mäel elab üks mees, kes oli kord Jaapani keisri aednik. Sassi läinud suhted tõid ta Malaisiasse, kuhu ta on rajanud endale aia. Tema juurde tuleb Yun Ling, 27-aastane naine, kes soovib, et Aritomo tema vangilaagris hukkunud õe mälestuseks aia kujundaks. Aritomo keeldub, aga teeb Yun Lingile ettepaneku hakata tema õpilaseks, et ise oma õele aed kujundada.

See oli raske raamat, mitmekihiline. Ma lugesin seda praktiliselt kaks kuud. Siin on nii palju eri kihte. Tegevus toimub kord minevikus, kord olevikus. Oleviku Yun Ling meenutab oma õpipoisiaastaid Aritomo juures ning oma painavat minevikku vangilaagris. Lisaks sellele saab palju teada Aasia ajaloost ja eriti just, mis toimus Malaisias Teise maailmasõja ajal.

Keeleliselt oli väga nauditav lugemine. Mulle meeldis autori stiil – rahulik ja tüüne. See nagu voolas. Kuna raamatu teema oli raske, siis lugemine võttis tõesti kaua aega, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. See raamat nõuab mõtisklemist ning süvenemist.

NB! Tundub, et kõik juhib mind praegu põhjamaade mütoloogia suunas. Raamatu lõpus mainib autor ühte ansamblit – Yggdrasil Quartet. Pean nüüd selle youtube’ist üles otsima. 🙂

Sarah Winman. Plekkmees (Varrak, 2019)

tinamees_kaaned_130×200.inddTõlkinud Mirjam Parve
175 lk.

Sarah Winman on imelise keelekasutusega autor. Erandiks ei ole ka käesolev teos. Mõni kirjanik kohe oskab ilusate sõnadega raskest teemast kirjutada.

Peategelasteks on kaks meest – Ellis ja Michael. Nad on lapsepõlvesõbrad. Nende lapsepõlv möödus Oxfordis töölisklassi perekonnas. Mõlemal on katkine perekond. Nende päikesekiireks on Ellise ema Dora ning üks maal, mis inspireerib teatud moel mõlemat poissi. Noormehed on parimad sõbrad, kuni ühel hetkel nad kaotavad omavahel kontakti.

Kumbki leinab omamoodi. Ellis töötab autotöökojas ning on loobunud oma unistusest. Ta hoiab omette ning ei soovi eriti kellegagi suhelda. Kuni juhtub midagi, nii et ta on sunnitud muutuseid tegema. Michael võtab ette reisi Lõuna-Prantsusmaale, et niisama olla ning on sunnitud tõdema, et murdumise hääl on vaikne. See toimub tasapisi.

See on ilus lugu sõprusest ja leinast. Sellest, kuidas meie otsused meid ja meid ümbritsevaid inimesi mõjutavad. Kuidas paraneda ning kõigele vaatamata edasi elada ja sellest elust ka rõõmu tunda. Soovitan lugeda.

George Saunders. Lincoln kaalukojas (Eesti Raamat, 2019)

lincoln-kaalukojasTõlkinud Lauri Saaber
399 lk

Mulle kuidagi väga istub seekordne nüüdisromaanide valik. Vähemalt need kolm, mida lugenud olen. See raamat on kindlasti üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Raamat on võitnud 2017. aastal Man Bookeri preemia.

See on üks omapärane raamat ja mul on väga hea meel, et seda lugesin. „Lincoln kaalukojas“ on ajalooaineline ilukirjandusteos.

Tegevus toimub veebruaris 1862. aastal Ameerikas. Presidendiks on Abraham Lincoln ning alanud on kodusõda. Kuigi kodusõda ei ole siin raamatus eriti oluline. Taustal on ta olemas ning aegajalt mainitakse, aga palju olulisem on see, et Lincolni 11-aastane poeg Willie on haige ning sureb. Ta asetatakse puhkama Georgetowni kalmistule, kus siis president käib tema juures istumas ja leinamas.

Willie Lincoln avastab ennast järsku hoopis uuest kohast. Ta ei saa hästi aru, kus kohas ta on ning miks isa teda ei kuule, kui ta ometi temaga rääkida püüab. Willie ei saa aru, et ta on surnud. Ta on nii öelda kaalukojas. Ja ta ei ole seal mitte üksinda. Seal on palju erinevaid hingi, kes ei taipa, et nad on surnud. Nad arvavad, et on tõbised ning on pandud tõvevoodisse, kuniks nad paranevad ning saavad naasta oma perekondade juurde. Nendele hingedele meeldib jüts, nagu nad Willie’t nimetavad ning leiavad, et see ei ole poisile õige koht. Hinged teevad kõik, mis nende võimuses, et poisike liiguks edasi.

Kõigile neile erinevatele hingedele annab autor oma raamatus ka sõna. Raamat on oma vormilt natuke erinev tavapärasest romaanist. Pigem meenutab kohati näidendivormi, aga pole päriselt ka see. Siin on nii autentseid kui välja mõeldud ajalooallikaid, mille kaudu saab sõna 166 erinevat häält.

Autoril on väga huvitav fantaasia. Surnute maailma on kujutatud kohati koomilisena, teisalt on see jälle nii hirmuäratav. Erinevate tegelaste keelekasutus on ka muidugi erinev. Siin kohtab nii kõrgelt haritud inimesi kui ka labaselt ropendavaid tegelasi. See ei häirinud üldse. Minu jaoks oli tegemist väga nauditava lugemisega. Mind ajasid need tegelased muigama, sest nad lihtsalt on nii naljakad. Teisest küljest on nad ka traagilised. Nad jutustavad oma elust, mis neil ikka hinge vaevab. Milliseid ebaõigluseid nad taluma pidid, mis läks nende elus valesti, mida kahetsevad, aga ka ilusaid hetki.

Selles raamatus oleks nagu kaks poolt. Ühelt poolt see surnute maailm oma koomika ja traagikaga ning teiselt poolt president Lincolni sügav lein. Need kaks moodustavad omapärase aga samas nii suurepärase koosluse. Mul on väga hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud. Ma ei ole midagi sellist enne lugenud. Soovitan lugeda inimestel, kes ei pelga kätte võtta natuke teistsugust kirjandust harjumuspärasele. See raamat on väärt lugemist.

Sheila Roberts. Tere tulemast Kuupaistelahele (Ersen, 2019)

tere-tulemast-kuupaistelaheleTõlkinud Marja Liidja
328 lk

Kui eelmine raamat edenes mul üle kivide ja kändude, siis sellega läks ladusalt. Nagu ka pealkiri ja kaanepilt vihjab, siis tegemist on kergemat sorti ajaviitekirjandusega, aga mulle praegu sobis. Kes soovib lugeda naistekat, kus esiplaanil ei ole armastuse leidmine, siis sobib ideaalselt.

Jenna Jones on just lahutanud ning tähistab oma 40-ndat sünnipäeva. Ta peab suutma ära toita ennast ning oma 14-aastast tütart. Nagu sellest oleks veel vähe, siis määrati kohtu poolt, et ta peab oma kunstnikust eksmehele maksma toetust, mida too siis kulutab koos uue naisega.

Jenna saab oma tädi Edie’lt kirja, milles tädi kutsub teda ja ta tütart enda juurde elama ning motelli juhatama. Motell on kulunud väljanägemisega ning üsna kehvas seisus. Seal ei saa külalisi majutada enne remonti, milleks tädil ega Jennal raha pole. Aga nagu ikka, siis kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Tõesti selline mõnus ajaviiteromaan, mis keskendub pigem lahutusest üle saamisele ning elus uue suuna leidmisele kui armastusele. Muidugi ei saa siin päris ilma tunneteta. Jenna silmapiirile ilmub kaks mees – üks tahumatu ja teine rikas ning atraktiivne. Siiski ei lähe asi suudlustest kaugemale, sest Jennal on vaja oma elu uuesti käima saada. Mõnusa huumoriga kirjutatud raamat.  Alguses võib-olla tundus, et autor on sellega liialdanud, aga õnneks siiski mitte.

Tegemist on sarja esimese osaga ning praeguseks on ilmunud inglise keeles ka teine ning kolmas osa, kus Jenna  elu edasi läheb. Loodan, et need ka eesti keelde tõlgitakse. Mõnusaks ajaviitelugemiseks ideaalne raamat. Soovitan!

Jayne Ann Krentz. Kui kõik tüdrukud äkki kaovad (Ersen, 2018)

kui-kõik-tüdrukud-äkki-kaovadTõlkinud Marja Liidja
312 lk.

See on kolmas raamat, mille nädalavahetuseks maale kaasa võtsin ning enamuse sellest sain nädalavahetusel ka loetud. Viimast osa raamatust unustasin ennast lugema ning lõpetasin teisipäeva hommiku esimestel minutitel.

Charlotte’i kasuõde Jocelyn on läinud kuuks ajaks puhkama kloostrisse, kus puudub nii telefoni- kui ka internetiühendus. Seega käib Charlotte kastmas Jocelyni taimi ning sorteerimas tema posti. Postiga saabub üks punt võtmeid kummalise sõnumiga. Kui Charlotte avastab, et saatja Louise Flint on surnud ning kasuõega ta ka ühendust ei saa, siis hakkab ta ise asja uurima.

Charlotte lööb käed Maxiga, kes on palgatud uurima Louise’i surma. Sellel teel kohtuvad nad Jocelyni investeerimisklubiga, mis ajab asjad veel segasemaks. Lisaks tundub, et olulisel kohal on ka üks Jocelyni minevikus toimunud sündmus. Sündmused võtavad tõsisema pöörde, kui selgub, et Jocelyn ei ole seal, kus ta olema peaks, vaid on kadunud. Kõige selle põnevuse ja kuritegude taustal puhkeb õide Charlotte’i ja Maxi vaheline armastus.

Soovitan seda raamatut lugeda inimestel, kes otsivad põnevust ja armastust. Siin on nad mõlemad esindatud. Kuigi raamatu lõpplahendus on etteaimatav ning lihtsakoeline, siis need kuriteod teevad raamatu põnevaks. Oma rolli mängisid siin mitmed inimesed. Nii et kes soovib kerget ja põnevat ajaviidet, siis see on just sobiv raamat.