Gert Helbemäe. Ohvrilaev (Eesti Raamat, 1992)

ohvrilaev165 lk.

See on esimene Helbemäe raamat, mida olen lugenud. Ilmselt ei jää see viimaseks. Varsti on plaanis ka järgmine käsile võtta.

Teose sündmustik leiab aset esimese Eesti Vabariigi ajal. Peategelaseks on Martin Justus, kes on ühes koolis ajaloo ja filosoofia õpetaja. Raamat algabki lõpuaktusega. Peale aktust sõidavad paljud maapiirkondadesse suvitama. Nii plaanib ka Martini perekond. Martin ise on aga otsustanud jääda linna, et kirjutada raamat Sokratesest. Sokrates oli talle nagu Jumal.

Sokratese surmast kirjutades jookseb ta ummikusse ning läheb jalutama. Jalutuskäigul kohtub mees juuditari Isebeliga. Isebel elab emaga kahekesi ning tegeleb muusikaga. Martin on temast võlutud ning lihtsast jalutuskäigust saab alguse nende armulugu. Nad lepivad kokku, et on koos 30 päeva. Nimelt ei tohtinud kreeklaste vana tava järgi Ateenast ohvrianniga Delose saarele teele saadetud laeva retke ajal ühtegi surmanuhtlust ellu viia. See on siin nagu mingi teetähis.

Armulugu on nagu armulugu ikka. Vargsi varastatud hetked. Möödunud on vast 10 päeva, kui Martinit tabavad kõhklused. Tal on tunne, et neid on Isebeliga koos nähtud ja sellest omad järeldused tehtud. Martin ühelt poolt justkui tahaks Isebeliga koos olla, sest naisega koos olles tunneb ta ennast nooremana. Teiselt poolt ei taha ta oma praegust elukorraldust lõpetada ning teda paneb muretsema ka nende vanusevahe. Isebel on 22-aastane ja Martin 45-aastane. Nii ta ütlebki naisele, et nad ei tohiks enam kohtuda. Selle peale läheb Isebel koju ning tapab ennast ära.

Peale seda vaevavad Martinit südametunnistuspiinad. Ta muudkui süüdistab ennast, et kuidas ta ei märganud, et Isebel võiks ennast ära tappa. Ta näeb kummalisi unenägusid ning peab enda üle isegi mingisuguse kohtuprotsessi.

Minu jaoks oli tegemist küllaltki raske lugemisega. Ma olen vist tänapäevase kirjanduse poolt natuke rikutud, et mul on vaja, et raamat edeneks kiiresti. Algus ei tahtnud mul üldse edeneda, uni tuli peale hoopis. Kusagil keskel läks huvitavamaks ning siis lugesin ühe jutiga läbi. Midagi selles raamatus siiski oli, mis mind paelus. Pinget oli siin küll. Just see, kuidas kaks omadega ummikusse jõudnud inimest oma elu püüavad muuta. Samuti mulle meeldis keelekasutus.

 

Advertisements

Camilla Läckberg. Kiviraidur (Fookus Meedia, 2014)

kiviraidurTõlkinud Maiu Elken
431 lk.

Nii nagu ma septembrit alustasin Läckbergiga, siis samamoodi juhtus ka oktoobris. Raamat algab küllaltki tasases tempos, aga siis hakkab pinge ühel hetkel muudkui kerima ja kerima, nii et on raske raamatut enne selle lõpetamist käest panna. Läckberg on mul viimasel ajal üks parimaid avastusi.

Elu Fjällbackas kulgeb vaikselt omasoodu, kui järsku üks kalur leiab oma võrgust väikese tüdruku surnukeha. Kohale kutsutakse politsei eesotsas Patriku ja Martiniga. Kui alguses arvatakse, et tegu on õnnetusjuhtumiga, siis peale lahkamist selgub, et tegu on mõrvaga.

Patrik asub juurdlust juhtima. Asja teeb raskemaks see, et ta tunneb seda last ning tema perekonda. Lisaks on Patrik ise hiljuti isaks saanud, mis teeb talle olukorra keerulisemaks. Kergemaks ei tee Patriku elu ka see, et Erica ei tunne ennast pärast sünnitust vaimselt just kõige paremini.

Mulle tohutult meeldivad Läckbergi raamatud. Mõrvajuurdlused on põnevad ning kaasahaaravad, aga mitte ainult. Kasvõi need tegelased. Ka reaalses elus on selliseid tegelasi olemas – pahasid, häid ja koomilisi. Mulle meeldib, et autor on edasi andnud erinevate tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb asja inimlikumaks.

Mul oli raske aimata, kes mõrvar on. Ma küll kahtlustasin natuke seda tegelast, aga ei suutnud leida põhjust, miks ta seda tegema oleks pidanud. Lisaks ajas mind segadusse taustal jooksev minevikulugu. Ma ei suutnud kuidagi otsi kokku viia, et kellest see lugu räägib. Igatahes pani see kaasa elama ning mõtlema. Põnevuse austajatele suurepärane raamat. Kes veel lugenud pole, siis julgen soovitada.

Dinah Jefferies. Siidikaupmehe tütar (Tänapäev, 2018)

siidikaupmehe-tütarTõlkinud Epp Aareleid
408 lk.

Autori esimene eestikeelne romaan “Teekasvataja naine” meeldis mulle väga ning “Siidikaupmehe tütar” on isegi parem. Nendes raamatutes on midagi uut, mida ma enne ei ole lugenud. Teema on eksootiline ja ilmselt see võlubki.

Tegevus algab 1952. aastal Vietnamis. Peategelaseks on 18-aastane Nicole, kes elab koos isa ja õega. Ema suri teda sünnitades. Nicole on segapäritolu. Tema ema oli vietnamlanna ja isa prantslane. Kui isa usaldab perekonna siidiettevõtte Nicole’i õele Sylvie’le, tunneb Nicole end tõrjutuna. Tegelikult on ta ennast pikka aega tõrjutuna tundnud, sest ta ei näe välja nagu prantslanna ning ta ei pea ennast nii ilusaks kui õde.

Nicole’ile jääb ainult väike siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Nicole võtab poe üle kuigi õige pea ei pruugi seal tema jaoks enam turvaline olla. Nimelt kogub hoogu Prantsuse koloniaalvõimu ja Vietnami kommunistide vaheline sõda.

Nicole näeb pealt, kuidas tema enda isa ühe vietnamlase lihtsalt maha laseb ning ta ei tea enam, keda usaldada. Samal ajal kohtub ta mässulise Trâniga, kes näib pakkuvat talle ideaalset võimalust oma muresid lahendada. Nicole aga ei saa oma meeltest välja ka ühte teist meest, ameeriklast Mark’i.

Siin raamatus on mitmed olulised teemad. Kõigepealt õdede vaheline rivaalitsemine. Nende suhted on pingelised juba lapsepõlvest saati. Sellele aitas kaasa nende väga erinev välimus ning samuti isa käitumine. Kohati võttis rivaalitsemine haiglaseid mõõtmeid. Teiseks oluliseks teemaks on rassiküsimus. Siin selgub, kui raske on inimese elu, kui ta ei ole ei üks ega teine. Nicole on kahe maailma vahel nagu lõhki rebitud. Ta ei tea, kuhu ta kuulub. Ta on saanud prantsuse kasvatuse, kuid välja näeb vietnamlannana. Ja teda ei võta eriti omaks ei vietnamlased ega prantslased. Kolmandaks läbivaks teemaks on siin muidugi armastus, mis võidab enda teel kõik takistused.

Colleen Hoover. Pihtimused (Pegasus, 2018)

pihtimusedTõlkinud Raili Puskar
304 lk

Minu arvamuse leiab seekord ka Tallinna Keskraamatukogu blogist Lugemiselamused.

Colleen Hooverilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut ning kaks neist on mul nüüd loetud. Ilmselt tuleb lugeda ka kolmas raamat läbi, sest autor kirjutab niivõrd hästi. Ta on kirjutanud nii täiskasvanutele kui noortele. „Pihtimused“ on noorteromaan, kuid see ei tähenda, et teised seda lugeda ei võiks.

Auburn on kolinud Dallasesse, et oma elu uuesti üles ehitada. Ta on noor naine, kellel nii mõndagi on juba selja taga. Auburn soovib saavutada vaid üht ning selle nimel on ta valmis sõlmima kompromisse.

Ühel päeval teel töölt koju kohtub ta kunstiateljee omaniku Oweniga, kellega neil tekib kohe suurepärane klapp, kuid elu ning nende saladused seavad nende teele takistusi. Tundub, et Oweni saladused ähvardavad hävitada kõik selle, mille nimel Auburn tööd on teinud ning ainus võimalus on Owen oma elust välja lülitada. Kas neil õnnestub, hoolimata minevikus tehtud vigadele, kõik klaarida või kisub elu neid siiski lahku, seda saate teada, kui loete raamatut.

Colleen Hoover kirjutab nii kaasahaaravalt, et sa lihtsalt unustad ennast lugema. Tema raamatud on nii emotsionaalsed, et tahaks vahepeal ennast kerra tõmmata ja tegelaste pärast nutta. Nii elan kaasa nendele. Raamat oli kohati küll ette aimatav, aga see ei kahanda tema võlu. Soovitan lugeda nendel, kes ei pelga suuri tundeid ega draamat, sest peamiseks teemaks on ikka armastus.

Christina Dodd ja Connie Brockway. Iidne armualtar (Ersen, 2002)

Iidne armualtarTõlkinud Raili Puskar
319 lk

See oli praegu nii vale raamat lugemiseks aga ometi nii õige. Vale selles mõttes, et tegemist on isikliku raamatuga, mida ma kunagi juba lugenud olen. Ometi mul on nii palju muid raamatuid, mida ma veel lugenud ei ole. Aga tuli tahtmine seda lugeda ja nii ta ikkagi ette võtsin.

Siia kaante vahele on kokku koondatud neli armastuslugu. Kolm neist toimuvad minevikus ning üks tänapäevas. Keskseks tegelaseks, kui nii võib öelda, on nendes lugudes üks voodi – Mastersoni voodi.

Laurel korraldab Mastersonide mõisas viimast ekskursiooni, enne kui mõis külastajatele suletakse. Ootamatult avastab ta turistide seast enda endise armukese. Laurel räägib külastajatele mõisa ja selle omanike minevikust lugusid. Mineviku lugude vahele ongi põimitud tänapäevane lugu. Minevikulood räägivad rüütlist, kellel on tõrges naine; vaesunud aristokraadist, kes tahab röövida rikast pärijannat, kuid võtab hoopis vale naise; ning leedist, kes ühe mehe voodi külge aheldab, kuid jääb ise ka sinna lõksu. Neljas lugu on Laureli ja Maxi armulugu.

Tegelased ja ajastud muutuvad, aga voodi on jäänud ikka samaks.

Selles raamatus on väga palju kirge ning seksi. Kõik on muidugi kirjeldatud ülivõrdeis, nii tunded kui inimesed, aga mind see ei häirinud. Võtsin asja huumoriga. Ei soovita lugeda, kes ei salli seksikirjeldusi. Raamat ei lähe ilmselt peale ka feministidele. Kirglikku seksikirjeldusi on siin kuhjaga, aga mind need ei häirinud. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Tonino Benacquista. Koer nimega Malavita (Eesti Raamat, 2013)

koer-nimega-malavitaTõlkinud Kaja Riesen
207 lk.

Ma reeglina Mirabilia sarja ei loe. Kunagi teismelisena lugesin läbi vist kõik, mis sellest sarjast kodus riiulis olemas oli  ja siis sai isu täis. Nüüd tuli aga tänu lugemise väljakutsele seda taas teha. Tegu on küll väga veidra raamatuga, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. Raamatu valisin pealkirja järgi. Midagi paelus mind selle juures. Koera mainitakse siin küll vaid mõned korrad, aga ometi on ta oluline tegelane. Samamoodi nagu tema nimigi. Malavita ehk närune elu, samamoodi nimetavad sitsiillased mõnikord maffiat.

Nimelt kolib pealtnäha tavaline Ameerika perekond ühte väikelinna Prantsusmaal. Ema, isa, poeg ja tütar ning nende koer. Tegelikult pole siin tavalist midagi. Pereisa on endine maffia aumees, kes otsustas hakata kahetsejaks ehk siis andis politseile tunnistusi ning reetis oma kamraadid. Maffia selliseid asju ei andesta ning seetõttu ongi perekond FBI kaitse all tunnistajakaitse programmis.

Nad üritavad elada nii normaalset elu kui võimalik. Nad ei tohi endale tõmmata mingit tähelepanu. 14-aastane Warren ja 17-aastane Belle käivad koolis, ema Maggie tegeleb heategevusega ning isa Fred väidab, et on kirjanik.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis raamat on veider. Karakterid olid minu jaoks huvitavad. Esiteks muidugi Fred. Ta on harjunud elama laia elu ning ta ei suuda leppida sellega, et ta peab tagasitõmbunult elama. Kohati on ta hämmastavalt naiivne, aga teisest küljest ei suuda ta oma vanu harjumusi unustada. Maggie’t ajendab inimesi aitama süütunne ning ta on pahane oma mehe peale, et ta peab nüüd sellist elu elama. Warren tahab olla selline nagu ta isa. Ta asub selleks omal käel oskuseid omandama. Poiss imetleb teda ning ei mõista, miks isa maffia reetis. Belle jäi minu jaoks mõistatuseks. Ilus ja tark noor tüdruk.

Raamat kulgeb rahulikus tempos, ei ole jõhker, kirjastiil on kuidagi lihtne ja lakooniline. Lugemine mul just kõige kiiremini ei edenenud, aga ometi ei tekkinud tunnet, et peaks pooleli jätma. Raamatu omamoodi stiil, millega anti edasi tõsiseid sündmuseid, muutis teose minu jaoks koomiliseks. Kes otsib midagi teistsugust, siis soovitan lugemiseks võtta just selle raamatu.

Susan Mallery. Naistemees (Ersen, 2018)

naistemeesTõlkinud Aile Meedo
208 lk.

Mallery armastusromaanid mulle meeldivad. “Naistemees” on suhteliselt keskpärane raamat minu meelest. Tal on palju paremaid romaane. Muidugi lugeda kõlbas see ka, aga mind ei haaranud nii kaasa, kui eelnevad. Võib olla oli siin oma osa ka selles, et olin nädalavahetusel maal ja mul ei olnud eriti aega süveneda. Lisaks avastasin, et see on sarja teine osa, aga õnneks olen ma esimest lugenud (esimene osa on Üllatusabielu). Eriti seotud need omavahel ei olnud, lihtsalt peategelased on kolm sõbrannat. Igas osas on üks neist peategelane.

Lugu algab sellega, et Rachel on otsustanud hakata rohkem väljas käima ning ta läheb sõbrannaga koos baari. Baaris kohtab ta Carter Brockettit. Juhtub nii, et mees viib naise koju ning jääb tema juurde. Mõne aja pärast avastab Rachel, et ta on rase. Naine otsustab mehele sellest küll rääkida, aga soovib, et mees loobuks lapsest.

Carter sellega muidugi nõus ei ole ning õige pea on asjasse segatud üks mehe eksidest ning mehe perekond. Mehe perekond soovib muidugi, et noored abielluksid, aga neil on kindel plaan jääda vallaliseks, kuigi mõlemad soovivad last.

Selline küllalt naiivne raamatuke, kus tegeletakse enda hirmude ületamisega. Natuke koomiline ka. Koomiliseks teevad selle mehe perekond ja terve hord endiseid tüdrukuid. Ajaviiteks lugeda kõlbab, aga midagi erilist ei ole.