Ruth Ware. Luku taga (Helios Kirjastus, 2019)

Luku tagaTõlkinud Pilleke Laarmann
315 lk.

Aitäh Heliosele selle raamatu eest. Ma alati ootan, millal saan Ruth Ware raamatuid lugeda. Osad tema raamatutest on meeldinud, osad mitte, aga alati ootan huviga uut. “Luku taga” liigitub nende hulka, mis mulle väga meeldivad.

Rowan satub juhuslikult ideaalse töökuulutse peale. Nelja lapsega pere otsib lapsehoidjat Šotimaale üksildases kohas asuvasse majja. See pakkumine on lihtsalt liiga hea palga ja majutusega. Rowanil on ideaalne CV ja soovituskirjad ning ta saab selle töökoha. Tundub ju ideaalne.

Elukohaks on luksuslik nutimaja, mis asub imelisel Šoti mägismaal. See on Rowanile alguses harjumatu, aga noh mis seal ikka. Esimesel päeval kipub kõik juba kiiva kiskuma. Ta lohutab ennast sellega, et nii tema kui lapsed vajavad harjumiseks aega, aga asi läheb ainult hullemaks. Ta ei saa öösiti seal majas magada. Ühel ööl lõppeb aga kõik mõrvaga ning Rowan lõpetab vanglas.

Oo, see oli põnev. Ma taltsutasin oma uudishimu ning isegi ei piilunud lõppu ära, nagu ma tavaliselt teen. Raske oli seda raamatut käest panna. Elasin Rowanile kaasa, kuigi ta kohati ei meeldinud mulle ning ta käitumine oli arusaamatu. Rowan on paberitega lapsehoidja, töötas enne lasteaias, aga ometi läheb nii lihtsalt lastega närvi. Raamatusse see muidugi sobis, lisas atmosfääri pingelisust. Seda pinevust ja närvilisust oli siin palju. Õhtul ja öösel lugedes oli muidugi natuke kõhe tunne sees, kui kummalisi hääli kuulsin. Õnneks minu und see ei seganud. 😀 Lõpplahendus oli minu jaoks täiesti ootamatu. Soovitan lugeda!

Mulle meeldis väga ka raamatu kaanekujundus.

Ruth Ware. Valetamise mäng (Helios, 2018)

valetamise-mängTõlkinud Pilleke Laarmann
336 lk.

Ma ei ole siia juba üle nädala midagi postitanud, kuna ei olnud üldse aega lugeda ja see, mida lugesin ei köitnud mind. “Valetamise mäng” on vist Ruth Ware kõige kehvem raamat, vähemalt minu jaoks.

Salteni internaatkoolis said neljast tüdrukust, Kate’ist, Thea’st, Isa’st ja Fatima’st, sõbrannad. Nad mängisid koolis ühte mängu – valetamise mängu. See kujutab endast seda, et pidi teistele usutavalt valetama. Reegleid oli mitmeid, aga põhiline oli, et nende enda vahel ei tohi saladusi olla. Tüdrukud rikkusid koolis reegleid ning nad visati välja. Samal ajal kadus sealt ka kunstiõpetaja Ambrose, kes oli Kate’i isa.

17 aastat hiljem saadab Kate oma sõpruskonnale sõnumi, et tal on abi vaja. Ja teised muidugi tormavad kohale.

Mind ärritas selle raamatu juures nii mõnigi asi. Tegevus toimub läbi Isa silmade, kes mulle üldse ei meeldinud. Ta oli nii närviline kogu aeg. Tormas ilma küsimusi esitamata kohe kohale, kui Kate teda kutsus, sellest hoolimata, et tal oli väike tütar, kelle  ta ka jamadesse kiskus. Lisaks ei hoolinud ta üldse enda mehest. Mees sai aru, et naine valetab millegi üle ja Isa hakkas hoopis meest süüdistama, et too ei mõista teda. No jumal hoidku küll, kui sa ise ei tunnista, mis viga ja lihtsalt tormad minema.

Autor oli püüdnud luua sünget õhustikku. Tegevuspaigaks oli hooletusse jäetud vana veski eraldatud ümbruskonnas, lisaks kadus veel elekter ja toimusid kummalised sündmused, aga ma kuidagi ei suutnud sinna sisse minna. Ma ei tea, kas süüdi oli ilus nädalavahetus, aga kohe kuidagi see raamat ei köitnud mind. Kõik muud tegevused tundusid huvitavamad. Lugesin ta siiski läbi, sest maale kaasa ta vedasin, aga ma soovitada ei julge. Selle asemel võib lugeda teisi tema eesti keeles ilmunud raamatuid, mis on palju paremad. Kõige rohkem meeldis mulle “Proua Westaway surm” (Helios, 2018). Samas ma loodan, et tema teoseid siiski eesti keelde edasi tõlgitakse, sellel aastal peaks üks tal ilmuma.

John Green. Kilpkonnad alla välja (Pegasus, 2018)

kilpkonnad-alla-väljaTõlkinud Pilleke Laarmann
247 lk.

Minu selle aasta üheks eesmärgiks on lugeda võimalikult palju enda isiklikke raamatuid. Neid on mul üle ootuste palju kogunenud. 😀 See John Green’i raamat kuulub ka nende hulka. Võitsin ta juba eelmisel aastal, aga kuidagi ei jõudnud lugeda. Nüüd andis lugemise väljakutse selleks tõuke. Mul on hea meel, et seda lõpuks tegin, sest tegu on suurepärase raamatuga, mida ma ilmselt tahan veel korra lugeda.

16-aastane Aza tundub esmapilgul nagu tavaline tüdruk oma parima sõbra ja koolieluga. Päris tavapärane tema elu siiski pole, sest ta maadleb sundmõtetega. Ta on tihti süüvinud omaenese mõtetesse ning pole harjunud palju rääkima. Sellepärast ei ole ta ka eriti huvitatud, kui tema parim sõbranna Daisy tuleb tema juurde jutuga, et miljardär Russell Pickett leidmiseni viiva info eest on välja pandud suur summa raha. Daisy aga ei anna alla ning soovib, et Aza soojendaks oma tutvust Picketti poja Davis’ega.

Tegemist on ühe mõnusa noorteraamatuga, mille lugemine edeneb kiirelt. Seda on lihtne ja ladus lugeda ning lisaks saab teada, milline elu on inimesel, kes vaevleb sundmõtete küüsis. Teoses on olulisel kohal ka sõprus ning armastus. Õnneks ei ole John Green kujutanud oma raamatus armastust palavalt nagu tavaliselt noortele suunatud romaanides tehakse, vaid pigem tagasihoidlikult ning kargelt. See sobis siia raamatusse. Mulle meeldis ka raamatu lõpp. Suurepäraselt lahendatud. Soovitan eelkõige noortele, aga lugeda võivad ka teised. John Green on suurepärane kirjanik.

Ruth Ware. Proua Westaway surm (Helios, 2018)

proua-westaway-surmTõlkinud Pilleke Laarmann
351 lk

Mul on nüüd kolm Ruth Ware raamatut loetud. “Valetamise mäng” on veel lugemata, aga küll ma kunagi ka selleni jõuan.

Harriet Westawayl ei lähe elus just kõige paremini, kui ta saab kirja, et on oma vanaemalt päranduse saanud, Harriet ei suuda seda uskuda ja arvab, et kusagil on mingi viga tehtud, sest tema vanaema on ju ammu surnud. Ta mõtleb alguses sellest kirjast mitte välja teha, aga liigkasuvõtja, kellelt ta laenas, tahab oma raha tagasi.

Hal tunneb, et on väljapääsmatus olukorras ning otsustab siiski minna. Kui raske see ikka olla saab. Natuke hämamist ema kohta ja väike rahasumma on tema oma. Ta saaks kõik oma võlad makstud. Aga loomulikult ei lähe kõik nii lihtsalt.

Mulle see raamat meeldis, kuigi ei olnud nii põnev, et käest ära panna ei saaks. Selline aeglasema tempoga psühholoogiline romaan, kus on huvitavad tegelased. Õnneks ei olnud nii verine nagu mu eelmine raamat. Mulle meeldis selles raamatus loodud atmosfäär. Sünge ja kõle suur maja, kus enamus tegevusest toimub ning pinnale ujuvad saladused jaüksik tütarlaps nende keskel. Mõnus lugemine oli.

 

Colleen Hoover. Ei iial enam (Pegasus, 2017)

ei-iial-enamTõlkinud Pilleke Laarmann
335 lk.

Algul seda raamatut lugema hakates mõtlesin, et mis jama see on. Peategelaseks on noor naine Lily, kes kohtub ühel ööl ühe maja katusel kena meesterahva Ryle’iga. Mulle ei meeldinud see, kuidas Lily õhkas selle mehe järele nagu mingi teismeline. Umbes nii, et Ryle on nii ilus mees ja nii seksikas ja jumalik ja nii edasi. Eriti seksikas oli veel siis, kui mees kirurgirüüga haiglast koju tuli. (Kuigi minu meelest nad ikka vahetavad need ära, kui tööpäev lõppeb 😀 )

Seda õhkamist oli lihtsalt tüütu lugeda. Või olen mina juba nii kibestunud ja õel inimene, et selline asi mulle hinge ei lähe, aga minu jaoks oli see liiga imal. Vahepeal mõtlesin juba raamatu pooleli jätta, aga kangekaelne nagu ma olen, lugesin ikkagi edasi. Mul on hea meel, et seda tegin, sest pärast läks raamat paremaks. Kohe ikka väga palju paremaks.

Nad olid tegelikult täiesti erinevad inimesed. Lily tahtis suhet ja perekonda, Ryle’i huvitasid ainult üheöösuhted. Lõpuks läks asi muidugi nii kaugele, et neist sai perekond. Alguses oli kõik endiselt üks suur roosamanna ning Ryle tundub olevat liiga ideaalne, et tõsi olla. Tavaliselt ongi nii, et mis tundub ideaalne ei ole seda mitte. Nii ka siin. Aeglaselt hakkasid nende suhte kohale tekkima murepilved. Lisaks ilmub ootamatult välja ka Lily esimene armastus Atlas.

Hoover ise kirjutab raamatu lõppsõnas, et kirjutas selle romaani, et inimesed mõistaksid koduvägivalla all kannatavaid naisi. See on tema jaoks väga isiklik raamat. Peale selle raamatu lõpetamist ma ikkagi ei mõista, kuidas sa saad sellist inimest armastada, kes sulle niimoodi haiget teeb? Mis siis, et ta peale esimest korda tundub siiralt kahetsevat ja vabandavat ning lubab, et seda ei juhtu enam kunagi. Ma lihtsalt ei mõista. Eriti, kuna Lily isa oli vägivaldne ja ta nägi seda juba maast madalast ning oleks pidanud aimama, et peale esimest korda see ei lõppe.

Peale konarlikku algust selgus, et tegu on siiski väga hea raamatuga, mida soovitan kõigil lugeda. Peale seda õhkamisperioodi lõppu haaras nii kaasa, et ei saanud käest panna. Lugesin seda poole ööni.

Ruth Ware. Naine kajutist nr. 10 (Helios, 2017)

naine-kajutist-nr-10Tõlkinud Pilleke Laarmann
316 lk.

Mul on praegu vist mingi lugemiskriis peale puhkust tekkinud. Kuidas muidu seletada, et psühholoogilise romaani ja eriti veel põnevusromaani peale kulub mul nii palju aega. Lugemine läheb aeglaselt ja mingi närvilisus on sees, ei suuda keskenduda. Selle raamatu algusega oli täpselt samamoodi. Selle eest lõpp oli nii põnev, et lugesin poole ööni. Enne ei saanud raamatut käest panna, kui läbi sai. Nii kangesti tahtsin teada, mismoodi see kõik lõppeb.

Peategelaseks on omadega puntras ajakirjanik Lo Blacklock, kes läheb vastu oma elu parimale töölähetusele. Ta läheb oma ülemuse asemel eksklusiivsele luksuslaevale Aurora Borealis. Alguses on kõik täiuslik. Lukskuslik kajut, valgusküllane ja avar. Seda on Lo’l vaja, sest tal on ärevushäire ja klaustrofoobia.

Siis aga ühel õhtul kuuleb ta midagi ootamatut, midagi mida ei tohiks sellise luksusliku laeva parda juhtuda. Talle tundub, et keegi visati üle parda. Ta pöördub kohe laevameeskonna poole, aga seal selgub ootamatu tõsiasi, et kõik on pardal ja keegi pole kadundud. Lo muidugi ei jäta asja sinnapaika vaid asub juhtunut uurima. Tema meelehärmiks ei võeta teda tõsiselt.

Nagu öeldud, siis algus ei tahtnud mul eriti edeneda, aga ma arvan, et asi oli seekord minus, sest kusagilt poole pealt läks ääretult põnevaks. Siiski ei olnud tegemist ühe õhtu lugemisega nagu sama autori esimene romaan “Pimedas pimedas metsas” (Helios, 2016). Siin oli kuhjaga põnevust (vähemalt pool raamatut), erinevaid pöördeid ja lõpus ei juhtunud ikka nii nagu ma eeldasin. Kuigi romaan oli natuke etteaimatav. Ma aimasin ära, milles teema oli.

Ma arvan, et see raamat oleks ideaalne puhkuselugemine, kui on aega ja tahtmist keskenduda ja muud mõtted ei sega. Soovitan lugeda!