Colleen Hoover. November 9 (Simon & Schuster, 2015)

november-9310 lk.

Colleen Hoover on endiselt oma tuntud headuses. Seekord võtsin lugemise väljakutse raames kätte ühe tema inglise keelse raamatu. Lugemine võttis omajagu aega, aga mitte sellepärast, et raske oleks olnud, vaid ma olin ise kohati nii väsinud, et tundsin, et lihtsam on süveneda eesti keelsesse raamatusse.

Raamat algus tõi mulle naeratuse huulile, aga samas oli see ka kurb. Fallon on 18-aastane neiu, kes kohtub 9. novembril ühes restoranis isaga. Falloni isa on kuulus seriaalinäitleja ja ka Fallon ise on näitlejatööd proovinud, kuni üks tulekahju selle ukse tema ees sulgeb. Fallon nimelt sai tulekahjus armid ning näitlejannalt eeldatakse ilusat välimust. Seega on tüdruku enesekindlus saanud hoobi. Fallonil on isaga parajasti keeruline vestlus karjääriteemadel pooleli, kui seda ei suuda välja kannatada kõrvalboksis istuv noormees, kes tõttab Fallonile appi.

Niimoodi kohtuvadki Fallon ja Ben esimest korda 9. novembril. Sama päeva õhtul kolib neiu New Yorki ning nad veedavad Beniga selle päeva koos. Seejärel sõlmivad nad väikese kokkuleppe. Nimelt lubavad nad kohtuda järgneva viie aasta jooksul korra aastas 9. novembril. Sellest saab alguse nende armastuslugu.

Kohati tundus raamat mulle natuke ebaloogiline. Kuidas on võimalik niimoodi armuda, kui kohtutakse korra aastas? See tundub minu jaoks uskumatu, aga Colleen Hoover suudab nii põnevalt ja kaasahaaravalt kirjutada, et see kui ebaloogiline tegevus on, ei ole tähtis. Lihtsalt nii huvitav on, et ei saa raamatut käest pandud. Raamatu algus edenes mul aeglasemalt, aga viimased 130 lehekülge lugesin ühe päevaga läbi. Tahtsin teada, kuidas lugu lõppeb. See ei ole lihtne armastuslugu. Siin oli palju üllatavaid ja uskumatuid pöördeid. Soovitan Colleen Hooveri austajatele ja teistele, kellel see raamat veel lugemata.

Advertisements

Colleen Hoover. Pihtimused (Pegasus, 2018)

pihtimusedTõlkinud Raili Puskar
304 lk

Minu arvamuse leiab seekord ka Tallinna Keskraamatukogu blogist Lugemiselamused.

Colleen Hooverilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut ning kaks neist on mul nüüd loetud. Ilmselt tuleb lugeda ka kolmas raamat läbi, sest autor kirjutab niivõrd hästi. Ta on kirjutanud nii täiskasvanutele kui noortele. „Pihtimused“ on noorteromaan, kuid see ei tähenda, et teised seda lugeda ei võiks.

Auburn on kolinud Dallasesse, et oma elu uuesti üles ehitada. Ta on noor naine, kellel nii mõndagi on juba selja taga. Auburn soovib saavutada vaid üht ning selle nimel on ta valmis sõlmima kompromisse.

Ühel päeval teel töölt koju kohtub ta kunstiateljee omaniku Oweniga, kellega neil tekib kohe suurepärane klapp, kuid elu ning nende saladused seavad nende teele takistusi. Tundub, et Oweni saladused ähvardavad hävitada kõik selle, mille nimel Auburn tööd on teinud ning ainus võimalus on Owen oma elust välja lülitada. Kas neil õnnestub, hoolimata minevikus tehtud vigadele, kõik klaarida või kisub elu neid siiski lahku, seda saate teada, kui loete raamatut.

Colleen Hoover kirjutab nii kaasahaaravalt, et sa lihtsalt unustad ennast lugema. Tema raamatud on nii emotsionaalsed, et tahaks vahepeal ennast kerra tõmmata ja tegelaste pärast nutta. Nii elan kaasa nendele. Raamat oli kohati küll ette aimatav, aga see ei kahanda tema võlu. Soovitan lugeda nendel, kes ei pelga suuri tundeid ega draamat, sest peamiseks teemaks on ikka armastus.

Colleen Hoover. Ei iial enam (Pegasus, 2017)

ei-iial-enamTõlkinud Pilleke Laarmann
335 lk.

Algul seda raamatut lugema hakates mõtlesin, et mis jama see on. Peategelaseks on noor naine Lily, kes kohtub ühel ööl ühe maja katusel kena meesterahva Ryle’iga. Mulle ei meeldinud see, kuidas Lily õhkas selle mehe järele nagu mingi teismeline. Umbes nii, et Ryle on nii ilus mees ja nii seksikas ja jumalik ja nii edasi. Eriti seksikas oli veel siis, kui mees kirurgirüüga haiglast koju tuli. (Kuigi minu meelest nad ikka vahetavad need ära, kui tööpäev lõppeb 😀 )

Seda õhkamist oli lihtsalt tüütu lugeda. Või olen mina juba nii kibestunud ja õel inimene, et selline asi mulle hinge ei lähe, aga minu jaoks oli see liiga imal. Vahepeal mõtlesin juba raamatu pooleli jätta, aga kangekaelne nagu ma olen, lugesin ikkagi edasi. Mul on hea meel, et seda tegin, sest pärast läks raamat paremaks. Kohe ikka väga palju paremaks.

Nad olid tegelikult täiesti erinevad inimesed. Lily tahtis suhet ja perekonda, Ryle’i huvitasid ainult üheöösuhted. Lõpuks läks asi muidugi nii kaugele, et neist sai perekond. Alguses oli kõik endiselt üks suur roosamanna ning Ryle tundub olevat liiga ideaalne, et tõsi olla. Tavaliselt ongi nii, et mis tundub ideaalne ei ole seda mitte. Nii ka siin. Aeglaselt hakkasid nende suhte kohale tekkima murepilved. Lisaks ilmub ootamatult välja ka Lily esimene armastus Atlas.

Hoover ise kirjutab raamatu lõppsõnas, et kirjutas selle romaani, et inimesed mõistaksid koduvägivalla all kannatavaid naisi. See on tema jaoks väga isiklik raamat. Peale selle raamatu lõpetamist ma ikkagi ei mõista, kuidas sa saad sellist inimest armastada, kes sulle niimoodi haiget teeb? Mis siis, et ta peale esimest korda tundub siiralt kahetsevat ja vabandavat ning lubab, et seda ei juhtu enam kunagi. Ma lihtsalt ei mõista. Eriti, kuna Lily isa oli vägivaldne ja ta nägi seda juba maast madalast ning oleks pidanud aimama, et peale esimest korda see ei lõppe.

Peale konarlikku algust selgus, et tegu on siiski väga hea raamatuga, mida soovitan kõigil lugeda. Peale seda õhkamisperioodi lõppu haaras nii kaasa, et ei saanud käest panna. Lugesin seda poole ööni.