Celeste Ng. Sädemest tõuseb leek (Eesti Raamat, 2018)

sädemest-tõuseb-leekTõlkinud Piret Lemetti
352 lk.

Mul oleks see raamat märkamata jäänud, kui kolleeg poleks mulle öelnud, et see on väga hea raamat. Mul on hea meel, et teda kuulda võtsin, sest raamat on tõepoolest suurepärane.

Shaker Heights on edukas väikelinn, kus peetakse oluliseks teatud reeglite järgimist. Kõik on viimse üksikasjani planeeritud. Seda motot jälgib ka Elena Richardson, kes on Shaker Heightsi lugupeetud elanik. Ta on väikese linnalehe juures ajakirjanik, tema mees on advokaat ja neil on neli last.

Sellesse korrastatud ja reeglitepärasesse maailma saabub ühel päeval Mia Warren koos oma tütre Pearl’iga. Nad üürivad Richardsonidelt maja. Mia on kunstiinimene ning ta ei hooli suuremat reeglitest. Peagi sõbruneb Pearl Richardsonide lastega ning ka Mia tõmmatakse kaasa.

Kui Richardsonide peresõbrad otsustavad lapsendada Hiina juurtega last, siis see jagab linna arvamuse pooleks. Elena loomulikult toetab oma lapsepõlvesõbrannat, Mia aga lapse ema, kelle üle ei peaks otsustama ühe tehtud vea pärast. Elenale on Mia käitumine vastuvõetamatu ning ta otsustab kõik Mia saladused paljastada. Elena ei suuda leppida, et keegi võiks elada teistmoodi kui tema ning samal ajal ei märka ta seda, mida ta oma lapsed teevad.

See raamat ei ole põnevik, kuigi raamat haarab endaga kaasa. Siin ei ole olulisel kohal ainult saladused (kuigi need on tähtsad), vaid identiteet ning emaduse küsimus. Olulisel kohal on perekond ning suhted. Siin ei öelda välja, mis on õige või vale, vaid autor laseb lugejal ise oma arvamuse kujundada. Kas on õige võtta laps ära emalt, kes ta meeltesegaduses tuletõrjedepoosse viis ja anda ta kasuperesse? Kas on õige teistele öelda, kuidas elama peab? Mittemidagiütlevate kaante vahel on selline suurepärane pärl. Mõtlemapanev raamat, mida soovitan lugeda.

Dinah Jefferies. Siidikaupmehe tütar (Tänapäev, 2018)

siidikaupmehe-tütarTõlkinud Epp Aareleid
408 lk.

Autori esimene eestikeelne romaan “Teekasvataja naine” meeldis mulle väga ning “Siidikaupmehe tütar” on isegi parem. Nendes raamatutes on midagi uut, mida ma enne ei ole lugenud. Teema on eksootiline ja ilmselt see võlubki.

Tegevus algab 1952. aastal Vietnamis. Peategelaseks on 18-aastane Nicole, kes elab koos isa ja õega. Ema suri teda sünnitades. Nicole on segapäritolu. Tema ema oli vietnamlanna ja isa prantslane. Kui isa usaldab perekonna siidiettevõtte Nicole’i õele Sylvie’le, tunneb Nicole end tõrjutuna. Tegelikult on ta ennast pikka aega tõrjutuna tundnud, sest ta ei näe välja nagu prantslanna ning ta ei pea ennast nii ilusaks kui õde.

Nicole’ile jääb ainult väike siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Nicole võtab poe üle kuigi õige pea ei pruugi seal tema jaoks enam turvaline olla. Nimelt kogub hoogu Prantsuse koloniaalvõimu ja Vietnami kommunistide vaheline sõda.

Nicole näeb pealt, kuidas tema enda isa ühe vietnamlase lihtsalt maha laseb ning ta ei tea enam, keda usaldada. Samal ajal kohtub ta mässulise Trâniga, kes näib pakkuvat talle ideaalset võimalust oma muresid lahendada. Nicole aga ei saa oma meeltest välja ka ühte teist meest, ameeriklast Mark’i.

Siin raamatus on mitmed olulised teemad. Kõigepealt õdede vaheline rivaalitsemine. Nende suhted on pingelised juba lapsepõlvest saati. Sellele aitas kaasa nende väga erinev välimus ning samuti isa käitumine. Kohati võttis rivaalitsemine haiglaseid mõõtmeid. Teiseks oluliseks teemaks on rassiküsimus. Siin selgub, kui raske on inimese elu, kui ta ei ole ei üks ega teine. Nicole on kahe maailma vahel nagu lõhki rebitud. Ta ei tea, kuhu ta kuulub. Ta on saanud prantsuse kasvatuse, kuid välja näeb vietnamlannana. Ja teda ei võta eriti omaks ei vietnamlased ega prantslased. Kolmandaks läbivaks teemaks on siin muidugi armastus, mis võidab enda teel kõik takistused.

Mai Raet. Valu tühi veetlus (Tänapäev, 2018)

valu-tühi-veetlus189 lk.

Mulle meeldib selle raamatu juures praktiliselt kõik. Ilusa kujundusega ning kaunis ja poeetiline pealkiri tõmbasid nagu magnetiga. Loomulikult ei saa ma mööda ka autorist, keda mul on au teada. Ma loen noortekirjandust päris tihti, aga Eesti autorite omi pole eriti lugenud. “Valu tühi veetlus” on kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel ära märgitud töö.

Sandra läheb gümnaasiumisse ning kolib seetõttu oma kodusest väikelinnast suuremasse. Linnade nimesid pole raamatus mainitud, aga need pole ka olulised. Kolimise tõttu pannakse proovile tema suhted seniste sõpradega, samuti ema ning õega.

Seda raamatut alustades oli mul nagu de ja vu tunne.Mina kolisin samuti väikesest maakohast linna. Samamoodi üürisin tuba. Samamoodi kasvas akna taga kask. Milline nostalgia. Edasi läksid meie elud küll erinevalt, aga elasin Sandrale kaasa. Ma usun, et need tunded, mida Sandra koges, on paljudele noortele tuttavad, kes kodust kaugemale kolivad, et oma haridusteed jätkata. Kohanemisraskused, üksinduse tunne, enese leidmine ning täiskasvanuks saamine. See ei ole kerge, tean seda omast käest.

Ma natuke pelgasin, et äkki on siin raamatus kajastatud palju tänapäeva pahupoolt, aga õnneks seda ei olnud. Siin oli küll erinevaid probleeme nagu koolikiusamine ja petmine, aga need ei muutnud raamatut süngeks ega nukraks. Pigem oli raamatu toon helge, mida Eesti autorite puhul juhtub harva. Kohati tundus Sandra natuke liiga täiskasvanulik, aga ilmselt leidub ka selliseid noori.

Mulle väga meeldis raamatu keel. Kaunis ja poeetiline, omapärased võrdlused ja rikas keelekasutus. Ja ma ei kirjuta seda juttu sellepärast, et ma autorit tean, vaid tõesti, raamat meeldis mulle väga ning on suurepärane. Mulle sümpatiseeris ka raamatu helge toon. Nüüd ei jää muud üle, kui võtta käsile ka autori esimene romaan “Surnud liblikad”.

Diane Chamberlain. Vaikiv õde (Ersen, 2018)

vaikiv-õdeTõlkinud Eva Nooni
328 lk.

Mulle Chamberlain’i raamatud meeldivad. Need on küll naistekad, aga natuke sisukamad. Siin ei ole esikohal mehe ja naise armumine (õigupoolest siin raamatus seda polegi), vaid suhted perekonnas ning mida võivad valed perekonnaga teha.

Riley MacPherson sõidab isa surma järel tagasi Põhja-Carolinasse New Berni, et tegeleda isa maja korrastamise ja müügiga. Ema on surnud juba varem, vend Danny on omamoodi ning elab haagises ja õde Lisa tegi enesetapu, kui Riley polnud veel 2-aastanegi. Vähemalt nii on Riley alati arvanud. Isa maja koristades saab ta vihjeid, et võib-olla ei olegi Lisa surnud, vaid elab kusagil vale nime all.

Riley ei saa muidugi teisiti, kui peab neid jutte uurima. Miks oleks Lisa pidanud oma enesetapu lavastama? Mida ta kartis ning miks ta põgenes? Need küsimused vaevavad Riley’t, kes on selles asjas üksi. Ta igatseb endale perekonda, kellest ta ilma on jäänud. Danny teda selles asjas ei toeta, sest on millegipärast Lisa peale vihane.

Raamat oli küllaltki kaasahaarav lugemine. Saladusi on siin palju. Natuke etteaimatav oli, aga see ei seganud. Soovitan kõigile, kes soovivad lugeda ajaviiteromaani.

Rosie Walsh. Ilma ainsagi sõnata (Helios, 2018)

ilma-ainsagi-sõnataTõlkinud Triin Peek
335 lk.

Sarah kohtab meest, kellega veedab ühiselt seitse päeva. Need seitse päeva on imelised, mõlemad armuvad ning kui see nädal on läbi, lubab mees helistada. Aga ta ei tee seda. Sarah ei suuda sellega leppida. Ta sõbrad keelitavad teda seda meest- Eddie’t unustama, aga Sarah ei suuda, sest need seitse päeva olid lihtsalt täiuslikud. Nii ta muudkui proovib mehele helistada, sõnumeid saata, facebookis ühendust võtta, et teada saada tõde. Kasvõi seda, et Eddie ütleks talle, et see oli ainult ühepoolne.

Selle raamatu algus oli minu meelest täiest õudne. Mõtlesin korra isegi pooleli jätta. Ma ei suutnud Sarah’t mõista. Okei, mees ei helista ja sa oled sügavalt armunud, aga minu meelest oli naine hullult klammerduv. Mulle käiski naise käitumine närvidele. Muudkui pommitas meest sõnumitega. Seda lugedes tekkis tahtmine talle öelda, et kuule, kus su eneseväärikus on, võta ennast kokku. Ta ei söönud, ei maganud mitmeid öid. Muudkui vahtis oma telefoni ja sõbranna mured ei huvitanud teda üldse. Mul on tõesti üle visanud sellistest naistest, kes iga asja peale nii hädiseks muutuvad. Ma oleks sellest aru saanud, kui Sarah oleks olnud teismeline, aga ta oli natuke alla 40.

Samuti ei tundunud mulle üldse usutav ühe teise tegelase tegevus. Ma ei saa eriti sellest rääkida, muidu reedaks raamatust liiga palju. See, mis aastaid tagasi juhtus oli muidugi kohutav, aga ei põhjenda tema käitumist.

Raamatu lõpp oli juba parem, siis kui lugesin Eddie vaatenurka asjale. Põhjus, miks ta eemale hoidis on muidugi mõistetav. Tema oli ka muidugi omadega puntras, aga tundus olevat natuke tasakaalukam. Sarah juures oli siiski midagi meeldivat ka. Need pikad kirjad, mida ta Eddie’le kirjutas.

Raamatu lõpp on selline nagu armastusromaanidel ikka. Ma tegelikult ei oodanud päris armastusromaani. Ma ei teagi miks, aga arvasin, et see on midagi muud. Kuigi sisututvustus ja kaanepilt oleks võinud ju seda reeta. Mulle üldiselt armastusromaanid meeldivad, aga see jättis sellised kahetised tunded. Võib-olla mul ei olnud sobiv tuju hetkel selle lugemiseks. Armastusromaanide austajatele võib see raamat sobida küll. Ma loodan, et kedagi selle kriitilise tekstiga raamatust eemale ei peletanud, aga ma lihtsalt pidin need mõtted kirja panema.

Kohati olid mõned võrdlused ka veidrad. Eriliselt jäi meelde üks, mis kõlas umbes nii: tema kõht hüples nagu pühapäevane pannkook. No misasja. 😀

Winston Graham. Neli luike, kuues Poldarki raamat (Varrak, 2018)

neli luike_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
502 lk.

Kuues osa jätkab sealt, kus viies pooleli jäi. Need neli luike, kellele pealkiri vihjab on Demelza, Elizabeth, Caroline ja Morwenna.

Tundub, et Demelza ja Ross on koos õnnelikud. Neil on kaks last ning elujärg on hea, kuid kui Demelza kohtab Prantsusmaalt päästetud ohvitseri, siis selgub, et võib-olla ei olegi nende abielu nii tugev.

Lisaks ei ole kusagile kadunud Rossi ja George’i vihavaen, mis siis, et George veedab Trenwithis vähe aega. See vihavaen ei mõjuta ainult neid kahte. Kõigepealt saab seda tunda Elizabeth, aga puutumata ei jää ka Demelza vennad.

Morwenna kannatab oma abielus Ossiega ning igatseb endiselt Drake’i. Kuidas ta sellega hakkama saab ning millist mõju avaldab nende juurde kolinud Morwenna õde Rowella, see selgub juba raamatust. Caroline ja Dwight saavad lõpuks abielluda, kuid ega neil ka kõik sujuvalt kulge. Drake püüab oma elu uuesti alustada. Ka teine Demelza vend Sam võitleb armumisega, sest ta leiab, et see ei ole õige.

Lisaks leiab raamatus kajastamist Prantsuse revolutsioon ning ühiskondlikud muutused. Mulle meeldib see Poldarki-sari. Siin ei ole põnevust väga üles krutitud. Kõik kulgeb nagu loomulikku rada pidi, ometi ei ole see igav (vähemalt minu jaoks).  Tegevust ikka on, midagi ei seisa paigal. Inimloomus on samasugune nagu tänasel päeval. Maailmatunnetus võib muutuda, aga põhiloomus jääb ikka samaks.

Kes armastavad ajaloolisi romaane, siis see on ideaalne lugemine. Jään ootama järgmist osa eesti keeles.

 

E. Lockhart “Ehtne petis” (Pegasus, 2018)

ehtne-petisTõlkinud Liina Saarm
252 lk.

Mulle meeldis Lockhart’i esimene raamat “Me olime valetajad” väga. Ootasin ka sellelt raamatult palju, aga kahjuks pidin seekord pettuma. Ma ei suutnud sellesse väga süveneda ja sündmustik oli nii etteaimatav. Ei olnud minu arvates nii meisterlik põnevusromaan. Tegu on noortele suunatud romaaniga, aga siiski liiga lihtsakoeline.

Raamat on selles mõttes omapärane, et kui tavaliselt algab tegevus algusest ning kulmineerub lõpus, siis siin on vastupidi. Toimub üks sündmus ja siis läheb tegevus kogu aeg ajas tagasi näidates, mis selle tegevuseni viis.

Peategelaseks on noor neiu Jule, kes peab ennast superkangelaseks. Noh ausalt öeldes on sellest asi ikka päris kaugel. Ta on lihtsalt üks katkine hing, kes valib väga kummalised vahendid, et elus edasi jõuda. Tema taust on suhteliselt segane. Lõpuks mingi paari lausega seda siiski selgitatakse, aga minu jaoks jäi kuidagi poolikuks. Miks temast sai selline nagu ta oli? Mis temaga juhtus? Kas vanemate kaotus võib tõesti niimoodi mõjuda?

Teiseks tähtsaks tegelaseks on Imogen ehk Immie. Mulle väga meeldib Imogeni hüüdnimi. Selline nunnu ja pani muigama. Immie ise just nunnu pole. Ka üks väga omapärane tegelane. Rikkast perest, kõik võimalused olemas, et elus läbi lüüa, aga teda lihtsalt ei huvita. Tuleb ülikoolist ära, põgeneb ühele saarele ning ei taha oma perekonnaga enam suhelda.

Jule ja Imogen on pidevalt ninapidi koos, kuni juhtub midagi, mis nad lahku viib. Juhtub veel mitmeidki asju. Surmad, kadumised, ebakindlus, eneseleidmine. Igatahes väga kummaline raamat, mis minu jaoks jääb natuke poolikuks. Jääb selline mulje, et autor on tahtnud midagi kiiresti paberile panna, et sellega ühele poole saaks. Autoril oli väga hea idee, ta oleks saanud sinna natuke veel nüansse lisada, et saaks tummisem värk. Ka lõpplahendus jäi minu jaoks natuke poolikuks. Kui läbi sain, siis esimene mõte oli, et kas jääbki siis nii. 😀 Ei tea, võib-olla kirjutab autor järje raamatule, kõik võimalused selleks on lahti.