Rosamund Young. Lehmade salajane elu (Tänapäev, 2017)

lehmade-salajane-eluTõlkinud Marie Kuri
146 lk.

See on esimene raamat, mida ma sarjast Looduse lood lugesin, aga tahan ka mingi aeg kõik teised selle sarja raamatud läbi lugeda. Kohe kui nägin, et selline raamat on ilmumas, teadsin, et tahan seda lugeda, sest minu lapsepõlves olid lehmad tähtsal kohal. Olen üles kasvanud maal ja meil oli vahepeal lausa viis lehma. Rääkimata sellest, et mu ema oli tööl suures karjalaudas, kus oli väga palju lehmi. Seal ma käisin ühte lehma salaja lüpsmas. Ma ei mäleta enam, miks ma seda tegin, aga millegipärast mulle meeldis see lehm. Tema nimi oli vist Naeris (aga võin ka eksida praegu). Ma ikka käisin mitmeid kordi teda salaja lüpsmas. Ta oli rahulik lehm ja ei pannud pahaks mu tegevust. Kuigi ühel korral ma ilmselt pahandasin teda millegagi, sest ta virutas mulle jalaga, nii et kukkusin virtsa sisse. 😀

Sellest raamatust saab aimu, et lehmad ei ole mingid tuimad loomad, vaid neil on peaaegu samad tunded, mis inimestel. Nad võivad olla sõbralikud, hoolivad, lahked, aga samamoodi nad võivad olla ka agressiivsed ja ükskõiksed. Nagu inimestelgi on lehmadel erinevad iseloomud. Kui neil lasta vabalt olla ja kasvada perekonnana, siis nad hoiavad ja hoolivad oma järglastest väga. Samamoodi nagu on inimestelgi, leidub siingi erandeid, kes ei hooli või alguses lihtsalt ei oska oma vasikaga midagi peale hakata. Lehmad sõbrustavad omavahel ning hoiavad üksteise lapsi. Nii et ei saa kõiki lehmi pidada rumalaks (kuigi mõned seda tõesti olla võivad).

Raamatu autor on aastakümneid koos oma vennaga pidanud mahetalu, kus neil on lehmad, lambad, sead ja kanad. Kõigil neil on valikuvabadus valida, kus nad olla tahavad ja teha üldjoontes seda, mida tahavad. Neil on võimalus minna varju alla, kui seda soovivad, valida sobivat toitu ning küsida abi, kui nad seda vajavad. Raamatusse on koondatud erinevad lood lehmadest, vahelduseks ka kanadest, sigadest ja lammastest. See on üks mõnus ja armas raamat, mida vahelduseks lugeda.

Advertisements

Colleen Hoover. Ei iial enam (Pegasus, 2017)

ei-iial-enamTõlkinud Pilleke Laarmann
335 lk.

Algul seda raamatut lugema hakates mõtlesin, et mis jama see on. Peategelaseks on noor naine Lily, kes kohtub ühel ööl ühe maja katusel kena meesterahva Ryle’iga. Mulle ei meeldinud see, kuidas Lily õhkas selle mehe järele nagu mingi teismeline. Umbes nii, et Ryle on nii ilus mees ja nii seksikas ja jumalik ja nii edasi. Eriti seksikas oli veel siis, kui mees kirurgirüüga haiglast koju tuli. (Kuigi minu meelest nad ikka vahetavad need ära, kui tööpäev lõppeb 😀 )

Seda õhkamist oli lihtsalt tüütu lugeda. Või olen mina juba nii kibestunud ja õel inimene, et selline asi mulle hinge ei lähe, aga minu jaoks oli see liiga imal. Vahepeal mõtlesin juba raamatu pooleli jätta, aga kangekaelne nagu ma olen, lugesin ikkagi edasi. Mul on hea meel, et seda tegin, sest pärast läks raamat paremaks. Kohe ikka väga palju paremaks.

Nad olid tegelikult täiesti erinevad inimesed. Lily tahtis suhet ja perekonda, Ryle’i huvitasid ainult üheöösuhted. Lõpuks läks asi muidugi nii kaugele, et neist sai perekond. Alguses oli kõik endiselt üks suur roosamanna ning Ryle tundub olevat liiga ideaalne, et tõsi olla. Tavaliselt ongi nii, et mis tundub ideaalne ei ole seda mitte. Nii ka siin. Aeglaselt hakkasid nende suhte kohale tekkima murepilved. Lisaks ilmub ootamatult välja ka Lily esimene armastus Atlas.

Hoover ise kirjutab raamatu lõppsõnas, et kirjutas selle romaani, et inimesed mõistaksid koduvägivalla all kannatavaid naisi. See on tema jaoks väga isiklik raamat. Peale selle raamatu lõpetamist ma ikkagi ei mõista, kuidas sa saad sellist inimest armastada, kes sulle niimoodi haiget teeb? Mis siis, et ta peale esimest korda tundub siiralt kahetsevat ja vabandavat ning lubab, et seda ei juhtu enam kunagi. Ma lihtsalt ei mõista. Eriti, kuna Lily isa oli vägivaldne ja ta nägi seda juba maast madalast ning oleks pidanud aimama, et peale esimest korda see ei lõppe.

Peale konarlikku algust selgus, et tegu on siiski väga hea raamatuga, mida soovitan kõigil lugeda. Peale seda õhkamisperioodi lõppu haaras nii kaasa, et ei saanud käest panna. Lugesin seda poole ööni.

Michelle Frances. Poja pruut (Hea Lugu, 2017)

Poja pruut_kaas.inddTõlkinud Piret Lemetti
429 lk

Väga kaasahaaravalt kirjutatud romaan. Tegemist on psühholoogilise põnevikuga ja peab ütlema, et üle tüki aja üks raamat, mis mind tõesti kaasa haaras.

Laura on enam-vähem oma eluga rahul. Tal on oma pojaga hea lähedane suhe, tal on oma toimiv firma ja rahast tal puudust ei ole. Abikaasaga on nad küll lahkumineku äärel, aga naine ei pööra sellele erilist tähelepanu. Tema ilus elu pööratakse aga pea peale, kui tema poeg Daniel kohtub kinnisvarabüroos töötava Cherryga. Noored armuvad.

Laura tahab väga kohtuda tüdrukuga, kes tema poja südame on võitnud. Ta tervitab noort naist lahkelt oma kodus, kuid see ei kulge päris nii nagu soovitud. Ei Laura ega ka Cherry jaoks.

Sealt saabki alguse põnev sündmustik. Oli huvitav lugeda, kuidas mõlema ootusärevast ja positiivsest suhtumisest sai selline raev ja viha teineteise vastu. Ei tahtnud raamatut üldse käest panna. Ootasin ja samas pelgasin lugemist. Kartsin, mis see lõpplahendus olla võiks. Aga ma olen rahul selle lõpuga.

Minu sümpaatia kaldus ema poole, kuigi ka tema tegi kohutavaid ja kummalisi asju. Ta valetas ja oli klammerduv. Samas Cherry tahtis endale kindlustada paremat tulevikku. Kartis paaniliselt, et langeb tagasi lapsepõlveaegsesse koju, kus kõik viitas vaesusele. Ta oli tark, kaval ja väga sihikindel. Teiselt poolt oli tal enesehinnanguga probleeme. Arvas, et tema vaene päritolu paistab kohe välja jne.

Kas tegemist on tüüpilise ämma ja minia konfliktiga? Või on see midagi enamat?

Kaasahaarav oli lugeda tegevuse arengut. Sobib ideaalselt puhkuse ajal ja põnevuse austajatele. Praegu tundub, et see on autori ainuke romaan. Loodan, et ta kirjutab veel.

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. I (Digira ; Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 2011)

e-raamat-tõde-ja-õigus-i495 lk. (võtsin Avita 2003. aasta trüki põhjal)

Tammsaare “Tõde ja õigus. I osa” olen lugenud kunagi ka kooliajal, aga ma ei mäletanud sellest suurt midagi ja kohati olid mul sellest ka hoopis teistsugused mälestused.  Mul oli millegipärast meeles, et Mari oli Krõõda laste vastu halb. Nüüd üle lugedes selgus, et ei olnud. Võib-olla ta hoidis Indrekut natuke rohkem, aga see ilmselt tulenes sellest, et poiss oli nõrgem kui teised.

Teiseks ei olnud mul meeles, et raamat on küllaltki vägivaldne. Seal on nii koduvägivalda (Oru Pearu eit jooksis pidevalt teisepere sauna mehe eest peitu, kui see täispeaga koju tuli), vaimset vägivalda (Andres kasutab seda Mari peal) ja loomapeksmist (üks koer pekstakse poolvigaseks, teine lastakse maha, kolmas mürgitatakse ja üks kass saab ka laste käes surma).

Kui sellest vägivaldsusest mööda vaadata, siis mulle raamat meeldis. Väga hea oli seda üle lugeda ja meelde tuletada. Huvitaval kombel kehtib päris palju ka tänapäeva eesti inimese kohta. Kõik see töörügamine ja võitlus maaga. Ma saan aru Vargamäe lastest, kes ei tahtnud Vargamäele jääda, nähes, mida see nende isaga teeb. Nad ei tahtnud ennast tööga tappa. Nad tahtsid olla õnnelikud ja arvasid, et Vargamäel nad seda ei saa.

Millegipärast oli mul meeles, et Vargamäe vanadest oleks nagu pikemalt kirjutatud olnud, aga poole pealt hakati juba rääkima lastest, kes kasvasid ootamatult ruttu suureks. Alles see ju oli, kui Andres koos Krõõdaga Vargamäele tuli ja siis Krõõt peale kolmanda lapse sündi suri ning Andres Mari uueks perenaiseks võttis, kui juba esimene tütar mehele läks ja siis lendasid ka kolm järgmist last pesast välja.

Muidugi ei saa siin üle ja ümber naabrimeeste vahelisest vaenust ja kiusu ajamisest. Ise täiskasvanud mehed aga mõlemad nii lapsikud oma vaenamiste ja kraaklemistega. Sellist käitumist kohtab tihti ka tänapäeval, nii et Tammsaare teost võib lugeda ka 100 aasta pärast ja ikka on palju äratundmisrõõmu.

Tammsaare looduskirjeldused on klassika. Nii hästi, ehedalt ja armsalt kirjeldab ta Vargamäe loodust, et pilt on silme ees ja tundub nagu oleksid ise ka seal.

Kes pole veel lugenud, siis lugege. Kes tahab mälu värskendada, siis ka lugege. Väga mõnus oli vahelduseks ehtsast maaelust lugeda. Plaanin lugeda ka teised osad läbi (neid ma kooliajal ei ole lugenud), aga mitte järjest. Loen vahepeal ka muid raamatuid.

Lõpetuseks üks tuntud tsitaat Tammsaarelt.

«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.

     «Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.»

     Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas.

Diane Chamberlain. Valed meie vahel (Ersen, 2016)

valed-meie-vahelTõlkinud Leelo Kaskmann
309 lk.

See on küllaltki mõnus naistekas, kuigi ma natuke pettusin raamatus. Mul olid ilmselt lootused liiga kõrgel, sest autori eelmine romaan “Ämmaemanda pihtimus” (Ersen, 2015) oli ikka väga hea.

“Valed meie vahel” jutustab meile loo kahest õest: Mayast ja Rebeccast. Nad mõlemad on arstid. Maya on lastearst ja Rebecca teeb vabatahliku tööd erinevates katastroofipiirkondades üle maailma.

Teismeliseeas pealt nähtud vanemate mõrv on kummastki neist vorminud erinevad inimesed. Selle tõttu sai Mayast ettevaatlik ja arglik inimene, kes eelistab turvalist arstipraksist ja rahulikku elu abikaasa Adamiga. Rebecca on just vastupidi aldis riskima. Sellepärast ta naudibki oma tööd.

Siis tabab Põhja-Carolina osariigi rannikut orkaan ning Rebecca ja Adam lähevad sinna inimestele appi. Adami ja Maya suhted ei ole viimasel ajal head olnud. Sellepärast soovibki Maya teha mehele headmeelt ning läheb ka vabatahlikuks.

Kõik läheb hästi, kuni selle hetkeni, mil Maya kopter alla kukub. Ta pääseb sellest küll eluga, aga satub ühe perekonna juurde, kes ta terveks ravib. Ja jääb sinna lõksu, sest väidetavalt on vesi nii kõrge ning ei saa lahkuda. Samuti viis tulvavesi nende paadi kaasa.

Samal ajal Rebecca ja Adam muretsevad ning otsivad alla kukkunud kopterit ning Mayat. Lõpuks lootuse kaotanuna nad hakkavad vaikselt Maya surmaga leppima ning nende vahele tekib side. Ja siis tuleb Maya tagasi.

Raamatus on igasuguseid saladusi ning õdede vahel lahti rääkimata teemasid. Kõik need saavad lõpuks lahenduse. Lahatakse minevikus toimunud sündmusi ja enda tundeid. Mis mulle raamatu juures meeldib, on selle põnevus, kaasahaaravus ja ladus jutustamisviis. Sellepärast mulle Diane Chamberlain meeldib. Jättes siin tähelepanuta mõned hooletusvead, mis on toimetajal kahe silma vahele jäänud.

Mis mulle selle raamatu juures ei meeldinud? Mul tekkis tunne, et autor ühel hetkel ei viitsinud enam edasi kirjutada. Mõtles ehk, et aitab küll. Lõpplahendus saabus kuidagi järsku ja ootamatult. Sellest hoolimata soovitan ikkagi lugeda ning loodan, et sama autori teoseid veel eesti keelde tõlgitakse.

Susan Wiggs. Ookean meie vahel (Ersen, 2016)

ookean-meie-vahelOlen enne ka selle autori romaane lugenud ja mulle meeldivad tema ajaloolised romaanid rohkem. On kuidagi kaasahaaravamad. Selle raamatu algus mul muudkui venis ja venis. Vahepeal juba mõtlesin, et jätan selle ka pooleli nagu eelneva raamatu. Raamatu algus oli igav, aga kusagilt keskelt läks juba huvitavamaks. Tahtsin siiski teada, millega lugu lõppeb.

Grace ja Steve Bennett on juba aastaid abielus olnud. Neil on kolm last. Kaksikud Brian ja Emma on 18-aastased, Katie 14-aastane. Steve on mereväeohvitser, kes poole oma ajast veedab perekonnast eemal. Grace on olnud koduperenaine ja oma mehele toetav abikaasa.

Aga nüüd, peale järjekordset kolimist, soovib Grace midagi muud. Ta soovib oma perekonnale maja ning minna tööle. Kaubanduskeskuse peeglisse vaadates näeb ta järsku halastamatult, et ta on juurde võtnud ja oma sära kaotanud. Ta muutub ebakindlaks ja hakkab mõtlema, et kes ta siis ikkagi on. Kas ainult abikaasa oma mehele ja lastele ema? Mis tema unistustest saanud on?

Steve Bennet ei saa järsku üldse aru, mis tema naisega lahti on. Neil on ju kõik hästi. Kui naine püüab talle seletada, milles probleem on, siis mees ei kuulagi teda. Nende suhtesse tekivad mõrad just enne järgmisele tööülesandele minemist. Nii juhtubki, et Steve läheb lennukikandjale mitmeks kuuks ja Grace jääb maale teda ootama, asudes samal ajal oma soove ellu viima.

Enne merele minekut selgub ootamatult mehe minevikust üks saladus, mis suhteid veelgi pingestab.

Raamatus oli kajastatud palju erinevaid probleeme. Esiteks muidugi mereväelaste elu halvem pool. Nad on sunnitud pidevalt kolima ja peavad perest palju eemal olema. Siis veel lastetus, vägistamine, lein ja kohanemisraskused lastel.

Minu meelest oli raamatu tõlge ka natuke kohmakas, vähemalt alguses. Lõpupoole oli juba parem. Selline keskmine ajaviitelugemine.

Eelnevalt olen enda blogis tutvustanud sama autori raamatut “Suvi mere ääres“.