Helen Pollard. Väike Prantsuse külalismaja (Pegasus, 2018)

väike-prantsuse-külalismajaTõlkinud Raili Puskar
383 lk.

See oli nii armas raamat. Tõeline suvelugemine. Juba kaanepilt oli nii kutsuv ning raamat ületas kõik mu ootused. Lugesin seda ning tahtsin ise ka seal olla. Nii mõnus, soe ja hubane. Kuigi ka siin ei saa praegu soojuse puudumise üle kurta.

Emmy Jamieson saabub koos oma elukaaslase Nathaniga Prantsusmaale La Cour des Roses’i külalismajja, et turgutada suhet. Läheb aga hoopis nii, et Nathan laseb majaperemehe naisega jalga ning Emmy ja Rupert jäävad hämmeldunult maha. Ruperti tervis pole kiita ning Emmy otsustab, et ei naase kohe Inglismaale vaid aitab oma puhkuse ajast meest.

Ootamatult avastab ta sellest väikesest kohast aktiivse seltsielu ning leiab endale mitmeid sõpru. Ta on siiski Nathani ära minekust löödud, kuid see ei tähenda sugugi seda, et ta ei märka enda ümber teisi mehi. Seksikat ja sõbralikku Ryan’it ning tagasihoidlikumat Alain’i.

Puhkus möödub kiiresti ning selle aja jooksul on Emmy hakanud ennast La Cour des Roses’is tundma nagu kodus. Lisaks silmailule on ta leidnud sealt endale ka sõpru ning ta ei oota üldse tagasiminekut Inglismaale korterisse, mida jagas Nathaniga ning tööle, kus nad on töökaaslased.

See on tõeline ajaviitekirjandus selle kõige paremas tähenduses. See raamat toob naeratuse suule ja helge tunde hinge, oli südantsoojendav lugemine. Raamatus on küll mõned klišeed, aga mind need ei häirinud. Suurt põnevust siin küll pole, aga mind köitis raamat siiski. Mis võib natuke häirida, on mõnikord peategelase Emmy lapsikus (mind see praktiliselt ei seganud). Küll aga häiris mind see, et 33-aastast meest kutsuti poisiks. No mis poiss see 33-aastane ikka enam on, kuigi teod võivad poisikese omad olla. 😀

Mulle oli heaks avastuseks ka see, et raamatule on järjed olemas. Loodan, et Pegasus tõlgib need ära, et saaks eesti keeles lugeda. Mul on väga hea meel, et Pegasus selle raamatu avaldas ning mina selle võitsin. Nüüd pole muud kui oodata järgmist osa. Head lugemist!

Advertisements

Mary McNear. Butternuti järve ääres (Ersen, 2018)

butternuti-järve-ääresTõlkinud Krista Liidaru
311 lk.

Romaani kaanepilt on lihtsalt nii kutsuv, et juba sellepärast pidin seda lugema. Õnneks ei valmistanud ka sisu pettumust.

Allie Beckett naaseb peale 10-aastast eemalolekut Butternuti järve äärde, kus ta vanasti veetis suvesid. Allie abikaasa on paar aastat tagasi surma saanud ning naine kasvatab üksi 5-aastast poega. Allie soovib oma elu uuesti üles ehitada ning arvab, et see koht oleks just ideaalne, kuigi Butternuti jõudes lööb tema enesekindlus kõikuma. Kas ta tegi ikka õigesti või kiirustas liialt?

Õige pea on ta koos pojaga ennast väikeses majas kenasti sisse seadnud ning nad on leidnud linnakeses sõpru. Ainus, mis teda häirib, on naaber. Walker Ford tundub talle alguses enesekeskne ning ennast täis. Lisaks tekitab mees temas tundeid, mida ta ei taha tunda. Allie tunneb nagu reedaks ta uuesti armudes oma mehe. Ka Walker ei ole naise vastu ükskõikne.

Tegemist on kvaliteetse armastusromaaniga, kus rohkem tähelepanu on pööratud suhetele ning tunnetele, kui seksile. Olulisteks teemadeks on siin lein, sõprus, usaldus, armastus. Mulle meeldis. Üks tõesti hea naistekas, mis pani kaasa elama. Oli inimlik ning südamlik. Suuri sündmusi siin küll ei juhtu, aga huvitav oli ikkagi. Kes soovivad puhkuse ajaks natuke kvaliteetsemat armastusromaani, siis soovitan seda lugeda.

 

Gail Honeyman. Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi (Ersen, 2018)

eleanor-oliphandil-on-kõik-väga-hästiTõlkinud Aile Meedo
324 lk.

Tutvustus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Mind köitis selle raamatu juures alguses eelkõige kaanepilt ja pealkiri ning kusagil ajusopis oli teadmine, et ma oleks nagu kusagilt lugenud, et tegu on hea raamatuga. Nii ta siis kätte võetud saigi.

Alguses ma ei saanud aru, mis selle raamatu teema on. Eleanor Oliphant elab pealtnäha tavalist elu. Tema elu on suhteliselt hästi planeeritud, ta käib tööl ning peale seda läheb koju. Mis on tema eluviisi juures ebaharilikku on see, et ta ei käi praktiliselt üldse teiste inimestega oma vabal ajal läbi. Tal ei ole sõpru ega sugulasi, ammugi mitte kallimat. Oma nädalavahetused veedab ta viina juues. Ometi ei ole ta seejuures joodik.

Ta on oma eluga üldiselt rahul, kui ühel hetkel lööb üks sündmus kõik tema planeeritud elukorralduse segamini. Nimelt satub ta koos töökaaslasega abistama kukkunud vanemat härrat. Sealt edasi pole miski enam endine.

Ma ei osanud alguses üldse peategelasse suhtuda. Suhtlemises oli ta kohmakas. Selles mõttes, et ta oli äärmuslikult aus. Kõik mida mõtles, selle ka välja ütles. Eleanor ei tajunud seda, et mõnikord on targem mitte kõike välja öelda. Peenetundelisusega ta ei hiilga. Raamatu alguses mulle tundus, et ta ei tajunud teiste inimeste tundeid, aga edasi lugedes, sai selgeks, et päris nii see siiski pole. Lugedes vasardas peas kogu aeg küsimus, mis Eleanoriga juhtus. Tal olid väga omapärased mõtted. Näiteks räägib ta surmast ja sellest, mida teha kehaga pärast surma.

Ma ei ole kindel, et mulle meeldiks põletatud saada.Ma arvan, et mulle meeldiks, kui mind söödetaks loomaaialoomadele. Oleksin sellega keskkonnasõbralik ja suurepärane maiuspala suurematele karnivooridele. (lk 200)

 

Ja samas on ta nii kaua üksi olnud, et see on lausa kurb.

„Inimestel on terve rida vajadusi, mis peavad olema kaetud, Eleanor, et olla õnnelik ja terve. Sa kirjeldasid siin just, kuidas su peamised füüsilised vajadused – soojus, toit, peavari – olid rahuldatud. Aga emotsionaalsed?“

Olin täiesti rabatud.

„Aga mul ei ole mingeid emotsionaalseid vajadusi.“ (lk 261)

Raamat oli kohati koomiline, aga samas ka kurb. Mõtlemapanev. Tegemist ei ole just lihtsa meelelahutusega. Tekst on tihe ning nõuab kaasamõtlemist, muidu võib järg kaduda. Soovitan lugeda ning kaasa mõelda!

 

Susan Mallery. Üllatusabielu (Ersen, 2018)

üllatusabieluTõlkinud Reelika Haapanen
215 lk.

Vahelduseks üks ehtne naistekas, mis sobib ideaalselt puhkuse ajaks.

Noelle Stevenson on 19-aastane, kui ta avastab, et on rase. Lapse isa Jimmy on Iraagis sõjas just surma saanud. Noelle ei tea, mida teha, kui ootamatult pakub talle lahenduse Devlin Hunter. Devlin on Noelle’i ülemus ja Jimmy vanem vend.

Devlin pakub Noelle’ile 2-aastast abielu, et ta saaks endale selle aja jooksul jalad alla, haridustee lõpetatud ja abikäsi lapsega. Samuti kavatseb ta lapsele luua usaldusfondi ning naisele ja lapsele peale abielu lõppemist osta maja.

Kõik ei lähe aga sugugi nii nagu mees planeerinud on. Nimelt ei ole ta arvestanud tunnetega. Noelle armub temasse ja ta julgeb seda ka mehele tunnistada. Mehele see ei meeldi, aga ka ta ise ei ole naise vastu ükskõikne.

Selline mõnus ja lihtne armastuslugu, kus lõpplahendus on aimatav. Mulle meeldib aeg-ajalt selliseid mõnusaid armastusromaane lugeda. Romaan ei olnud liiga melodramaatiline, tundeid oli just parasjagu. Soovitan nendele, kes soovivad ajaviiteks mõnusat romaani, see sobib täiuslikult. Samuti armastusromaanide austajatele. Hea tunde jättis see raamat.

Jojo Moyes. Tüdruk, kes sinust maha jäi (Kunst, 2018)

moyes4_kaas_final.inddTõlkinud Mirt Väli
424 lk.

Oh, see oli lihtsalt suurepärane raamat. Mul oli sellega veider tunne. Loen ja raamat on nii hea, et ei julge lugeda, sest kardad, mis tegelastest saab, aga samas ikka tahad lugeda ka. Moyes on kindlalt üks mu lemmikkirjanikest. Tema raamatud on lihtsalt nii kaasahaaravad ja emotsionaalsed ning “Tüdruk, kes sinust maha jäi” ei ole erand. Selle lugemine oli puhas nauding.

Raamatus on kaks erinevat lugu. Esimene toimub Esimese maailmasõja ajal väikeses Prantsuse linnakeses, mille on okupeerinud Saksamaa. Edouard Lefevre on läinud sõtta ning tema naine Sophie on õe juures, et aidata tal võõrastemaja pidada. Sakslased võtavad võõrastemaja üle ning nõuavad, et neile seal igal õhtul head-paremat serveeritakse.

Võõrastemajas on üleval Sophie portree, mille Edouard maalis temast enne nende abiellumist. Maal jääb silma Saksa komandandile, kes seda muudkui imetleb ning kellele see saab kinnisideeks.

Teine lugu toimub 2006. aastal, kui kohtuvad Liv Halston ja Paul McCafferty. Liv on jäänud neli aastat tagasi ootamatult leseks ning Paul on lahutatud. Nende kohtumine on paljutõotav ning mõlemal tärkavad tunded, kuid nende suhetesse lööb kiilu seesama maal Sophie’st. Nimelt töötab Paul röövitud kunstiteoste otsimise ja õigusjärgsetele omanikele tagastamisega. Tema järgmine töö on leida maal “Tüdruk, kes sinust maha jäi”, mis väidetavalt peale Esimest maailmasõda kadunuks jäi. Suur on tema üllatus, kui ta avastab selle Livi magamistoast.

Nii algab võitlus maali pärast, mis ähvardab lõhkuda kõik Livi suhted, aga ta ei suuda maalist loobuda. See tähendab tema jaoks liiga palju. Liv asub uurima, mis juhtus Sophie ja Edouardiga, et teada saada maali lugu. Samal ajal on Paul raskes olukorras. Ühelt poolt tema töö, aga teisalt ei suuda ta Livi südant murda.

See oli nii emotsionaalne ja hinge minev raamat. Haaras mind jäägitult endasse. Ma elasin kaasa nii Sophie’le, kes pidi sellel raskel ajal tegema sääraseid kohutavaid valikuid, et päästa oma perekond, kui ka Livile, kes lõpuks oli üle saanud oma mehe surmast ja avas ennast uuesti armastusele.

Moyes oskab nii kaasahaaravalt kirjutada, et rabav. Kohati võib tunduda tekst liiga melodramaatiline, aga see ei häiri üldse. Pigem see sobibki antud raamatusse. See on romaan armastusest, rasketest valikutest ning lootusest. Lihtsalt rabav lugemiselamus. Soovitan lugeda!

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Esimene raamat (Varrak, 2017)

fooniksi laps_kaas.inddTõlkinud Karin Suursalu
501 lk.

Barbara Erskine’i raamatud mulle väga meeldivad. Erandiks ei olnud ka see. Jutt oli ladus ja voolav.

Tegevus algab aastal 1218, kui sünnib printsess Eleyne ning lõppeb aastal 1242. Sellesse ajavahemikku mahub nii palju erinevaid sündmuseid. Eleyne on juba väikese tüdrukuna kihlatud Huntingdoni krahvi Johniga. Sellega ei taha leppida Eleyne’i hoidja Ronwen, kes leiab, et tüdruk tuleks pühendada iidsetele jumalatele, sest tal on anne. Nimelt näeb Eleyne tules nägemusi, nii minevikust kui tulevikust. Kahjuks ei oska ta oma nägemusi tõlgendada. Ronwen viib tüdruku salaja teadmamehe Einioni juurde, kes kuulutab Eleyne’ile, et temast saab kuningate vereliini ema.

Eleyne näeb korduvalt unes ühte meest, keda ta ei tunne. Lõpuks, kui nad kohtuvad, siis tunneb Eleyne ta ära ning alguse saab keelatud armulugu. Tegemist on Šotimaa kuninga Alexanderiga. Eleyne arvab, et nüüd läheb ennustus täppi, aga elu viskab nende teele ootamatult palju takistusi.

Mul oli seda huvitav lugeda. Mulle meeldib Erskine’i stiil põimida ajaloo sisse veidi müstikat. See on ajastu, kus naistel ei olnud üldse sõnaõigust, kellega või millal nad abielluma peaksid.

Tegelased olid ka huvitavad ning mõne suhtes mul tekkisid kahetised tunded. Eleyne’i hoidja Ronwen oli kõigeks valmis, et tema huvide eest seista, aga samas tegi kahtlaseid tegusid.

Nüüd on ilmunud ka raamatu teine osa. Plaanin varsti ka seda lugeda.

Soovitan lugeda! Kaasahaarav.

Sarah Crossan. Õun ja vihm (Varrak, 2018)

Oun_vihm_kaas.inddTõlkinud Kristina Uluots
271 lk.

Mõnus ja kerge noortekas tõsistel teemadel. Mulle tohutult meeldis tema eelmine raamat “Üks” (2017) ning seega ootasin ka sellelt romaanilt palju. Mu ootused said kuhjaga täidetud. Nii armas ja südamlik raamat.

Apple on üksildane 13-aastane tüdruk, kes üle kõige igatseb oma ema. Ema jättis ta 11 aastat tagasi maha ning teda kasvatab vanaema ehk Memm. Memm on range ja ei luba tüdrukul iseseisvalt suurt midagi teha. Seega tunneb Apple end õnnetuna. Tal ei ole eriti sõpru ja see üks, kes on, hakkab hoopis klassi liidriga sõbrustama. Ta soovib, et tema ema tuleks tagasi. Samuti soovib ta mõista, miks ema ta maha jättis. Memm ütleb talle selle peale õpetlikud sõnad, et ole ettevaatlik oma soovidega.

Ühel päeval lähebki see soov täide ning tüdruku ema naaseb Ameerikast. Apple on nii õnnelik ning arvab, et nüüd on kõik hästi. Kahjuks saavad tema lootused suure tagasilöögi. Emal on talle ootamatu üllatus varuks ning Apple ei tea, kuidas uue olukorraga toime tulla.

Nii hea südamlik lugu sellest, mis on õige ja vale, kuidas sõlmida sõprust ja seda hoida, esimesest armastusest ning armastusest oma perekonna vastu. Soovitan noortele, aga sobib ka vanematele. Kiiresti edenev raamatuke. Kaanekujundus on ka suurepärane.