Delphine de Vigan. Ustavussidemed (Eesti Raamat, 2018)

ustavussidemedTõlkinud Sirje Keevallik
144 lk

Mu kätte sattus järjekordne raamat viimasest Nüüdisromaanide valikust. Eelmised kaks sellest sarjast on mulle meeldinud ja seegi ei olnud erand. Liiga kiiresti sai läbi kahjuks. Mul tekkis tunne, et ma alles elasin sisse ja nüüd võiks suurem tegevus peale hakata, kui raamat juba läbi sai.

12-aastane Theo on pärit lahutatud perekonnast. Ta elab vaheldumisi ühe nädala ema ja teise isa juures. Tal on raske sellega toime tulla, sest ema vihkab nüüd isa ja ei salli enam midagi, mis on temaga seotud. Isa seevastu on jäänud töötuks ja on nüüd elule alla vandunud. Theo armastab aga mõlemat. Theo ainsaks lohutuseks on alkohol. Joomises on Theol olemas ka kaaslane, tema ainus sõber Mathis. Mathis mõtleb, et alguses oli küll tore ja lõbus, aga ta tahaks nüüd lõpetada, aga ei tea, kuidas seda teha nii, et ei kannataks tema perekond ega Theo.

Lisaks on siin Mathise ema, kes ei salli Theod, sest arvab, et see poiss mõjub tema pojale halvasti. Neljandaks tegelaseks on poiste õpetaja, kes jälgib Theod murelikult. Ta tunneb, et poisil on midagi viga, aga ei saa täpselt aru, milles asi.

Minu jaoks sai lugu liiga kiiresti otsa. Oleks tahtnud seda veel pikemalt lugeda. See oli huvitavast psühholoogilisest vaatenurgast kirjutatud – kuidas mõjutab lahutus ja vanemate käitumine ühte väikest poissi. See oli traagiline ja kurb. Kirjutatud oli lugu lihtsalt ja kaasahaaravalt. Ja muidugi see raamatu lõpp. Nii ei tohi raamatut lõpetada! Soovitan lugeda.

Susan Mallery. California tüdrukud (Ersen, 2019)

california-tüdrukudTõlkinud Raili Puskar
374 lk

Mallery raamatuid ma olen päris palju lugenud. Tavaliselt on need sellised mõnusad naistekad, mida ajaviiteks lugeda. “California tüdrukud” on ka naistekas, mille lugemine edeneb kiirelt, aga mis mulle seekord hinge ei läinud.

Raamat jutustab kolmest õest, kes kõik ühel ja samal nädalavahetusel maha jäetakse. Finolal, kes töötab televisioonis, on enda meelest täiuslik abielu, kuni ühel hetkel loetud minutid enne otse-eetrit saab teada, et ta abikaasa petab teda kuulsa lauljannaga. Zennie ei huvitu üldse eriti suhetest, nii et pole ime, kui ta maha jäetakse. Peale seda otsustab ta hakata oma sõbrannale surrogaatemaks. Kolmandana sündinud Ali tunneb, et keegi ei pööra talle eriti tähelepanu. Eriti hulluks läheb asi siis, kui ta kihlatu saadab oma venna Danieli talle teatama, et nende kihlus on lõppenud.

Kuidagi ei suutnud need tegelased ja tegevus mulle südamesse pugeda. Jäid kuidagi kaugeks. Võib-olla oli asi ka seekordsetes teemades. Finola on suhteliselt enesekeskne inimene ja ta on võtnud kannataja hoiaku. Ma ei suutnud eriti ka Zennie’t mõista – kuidas ta suudab niisama lihtsalt last kanda ja pärast temast loobuda. Ma saan aru, et ta tegi seda üllal eesmärgil, aga kuidagi üldse ei puudutanud mind. Ali oli kõige huvitavam tegelaskuju, kuigi ühe venna voodist teise minemine, on natuke kahtlane. Ajaviiteks lugeda kõlbab, aga olen lugenud paremaid. Lugemine ise läks muidugi kiiresti, aga ootasin natuke rohkemat sellest raamatust.

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

kirjad-maarale269 lk.

Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi “Kirjad Maarale”. Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab “Sillamäe passioon”, aga ilmselt võtan mingi aja pärast ka teised tema raamatud ette.

Maara on autori lapselaps. See raamat on pühendatud temale ja kaudselt ka teistele tema lapselapse põlvkonna inimestele. Siin on juttu meie lähiminevikust, aga samas püüab Hvostov ka tulevikku vaadata. Et mis küsimused ja teemad võiksid tulevikus olulised olla. Autor arutleb siin südamelähedaste teemade üle nagu kirjandus ja ajakirjandus, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, kaitseväest ja poliitikast.  Samuti on siin juttu meestest ja naistest ja päris isiklikest teemadest nagu autism, perekond ja õnn.

Mul oli seda huvitav lugeda. Jutustamise stiil oli kohati irooniline, aga see ei häirinud. Mitmel pool ajas muigama. Hvostov kirjutab julgelt isiklikel teemadel ning ei pelga ka inimeste nimesid avalikult kirja panna. See kõik kokku annab ühe nauditava lugemiselamuse. Ma soovitan seda lugeda, mis siis, et kõigega ei pruugi nõustuda, millest autor kirjutab.

Rafel Nadal. Palmisanode needus (Eesti Raamat, 2018)

palmisanode-needusTõlkinud Maria Kall
336 lk.

Selle raamatu lugemine ei saanud mul alguses vedama ja pärast ei saanud enam pidama. Autori stiil on natuke omapärane. Selline unelev. Minu jaoks tekitas see väikese ebakõla, sest raamatu peamised sündmused on sõjast.

Raamatu alguses on juttu sellest, miks arvatakse, et Palmisanode mehed on neetud. Nimelt hukkus Esimese maailmasõja ajal 21 Palmisanode perekonna meest. Siiski ei surnud nende perekond päris välja, sest eelviimase Palmisano mehe naine Donata ootas last. Donatal oli sõbranna Francesca. Naised olid mõlemad samal ajal lapseootel ning Donata tegi Francescale ettepaneku, et kui ta saab poja, siis sõbranna kasvatab lapse üles kui Convertini, et needust ninapidi vedada.

Donatal sünnibki poeg ning Francesca tunnistab teda kui enda poega. Linnarahvas arvabki, et Francesca sünnitas kaksikud.

Aeg möödub selles laisas Lõuna-Itaalia linnakeses. Lapsed kasvavad, käivad koolis, leiavad sõpru ning koguvad mälestusi. Aga eemal kogunevad juba mustad pilved. Noored veel ei aima, et varsti puhkeb Teine maailmasõda, kus neilgi on oma roll mängida.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis lugema hakatas ei edenenud üldse. Tundus natuke igav. Ja eks ta võib-olla oligi. Raamatu teine pool oli samamoodi unelevas stiilis, aga sündmused olid põnevamad, sest käis Teine maailmasõda ning tuli valida pool. Kas sa oled koos sakslastega või kommunistidega, või tahad üldse sõjast kõrvale hoida. Kokkuvõttes mulle meeldis. Autor suutis kirjutada nii rahulikult nii kohutavatest sündmustest. Kirsiks tordil oli sõja taustal arenev noorte arumulugu. Nii õrn ja puhas keset seda sõjamöllu. Lõpp saabus küll natuke ootamatult ja mõtlesin, et autor jätabki lahtised otsad, aga õnneks siiski mitte.

Olen enda jaoks avastanud Nüüdisromaani-sarja ning plaanin selle sarja raamatuid veel lugeda. Mõnus avastus.

 

Kelly Rimmer. Enne kui sul minna lasen (Ersen, 2018)

enne-kui-sul-minna-lasenTõlkinud Leelo Kaskmann
336 lk.

Lootsin vahelduseks lugeda kerget naistekat, aga läksin raamatu valikuga natuke alt. Raamat on küll naistele, aga ei olnud minu jaoks kerge ajaviitekirjandus. Autor kirjutab tõsistel teemadel.

Lexie elab rahulikku elu koos oma kihlatu Sam’iga. Nad mõlemad on arstid. Ühel öösel saab Lexie aga telefonikõne oma õelt Annie’lt. Annie on hädas. Jälle. Nimelt on Annie narkosõltlane. Lexie on püüdnud teda korduvalt aidata ning ravile saata, aga midagi ei ole mõjunud. Nüüd on Annie rase ning viimases hädas palub oma õelt abi. Lexie tunneb, et on oma õde alt vedanud ning ei saa ka seekord abist keelduda.

Annie ei taha haiglasse minna, sest siis ähvardatakse temalt laps ära võtta. Kui Annie haiglasse ei lähe, siis on ohus nii tema enda kui ka sündimata lapse tervis. Annie saab aru, et tal ei jää muud üle, kui minna haiglasse ning pärast sünnitust taastusravile, kui ta soovib oma last ise kasvatada.

Raamatus on vaheldumisi edasi antud sündmuseid nii Lexie kui Annie elust. Annie elu on edasi antud päeviku sissekannetena. Nendest tekstidest koorub välja, kuidas temast sai narkosõltlane ning mis selleni viis. Nendel oli raske lapsepõlv, aga kuidas juhtus nii, et üks õde ujus välja aga teine mitte. See oli karm lugemine. Ma aimasin, mis põhjusel see juhtus, aga seda oli kuidagi nii raske lugeda. Lexie osa oli lihtsam lugeda, kuigi mind natuke häiris tema liigne emotsionaalsus. Julgen soovitada neile, kes ei karda karme teemasid. Raamat oli emotsionaalne ning kaasahaarav.

Sõsara sõrmeluud (Hunt, 2018)

sõsara-sõrmeluud-naised-eesti-muinasjuttudesKoostanud Merili Metsavahi
Illustreerinud Britt Samoson
230 lk.

Kui see raamat raamatukokku saabus, siis hoidsin seda käes ja mõtlesin, et see võib päris hea olla. Tookord ma teda ei võtnud, aga peale seda, kui olin kuulnud positiivset vastukaja, siis lisasin ennast järjekorda sellele. Ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Siin kogumikus on eesti muinasjutud, mille peategelasteks on  naised. Valdav osa neist juttudest on seni avaldamata, kuid mõned lood ja motiivid olid mulle tuttavad. Raamat on jaotatud viieks peatükiks: meheleminek ja naisevõtt, õde ja vend, abielu, kasuema ja võõrastütar ning abielu loomaga. Siin on kokku 30 imemuinasjuttu. Iga peatüki lõpus on ka antud teema kohta väike kokkuvõte. Autor on need ümber jutustanud tänapäevasesse keelde, aga siiski originaalilähedaseks. Enamus jutte on kogutud setu aladelt.

Mulle meeldis. Kõige rohkem vast need viimased, kus oli juttu abielust loomaga. Neid oli hea ja mõnus lugeda. Ka teisi oli huvitav lugeda. Mis mind natuke üllatas, oli nende muinasjuttude vägivaldsus. Alates sellest, kuidas õde-venda vanakurja perses õlut tegid ja lõpetades muinasjuttudes tavapärasema kurja kasuema vägivallast eelmise naise tütarde vastu. Tapeti ikka väga palju ning mitmel eri viisil. Aga lugemist see ei seganud, sest ikkagi muinasjutud ju.

Igatahes mina julgen täiskasvanutele soovitada. Lastele ei soovita, sest vägivalda on tõesti palju. Neid muinasjutte ei ole leebemaks silutud. Lisaks on raamat omapärase ja kauni kujundusega. Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Diane Chamberlain. Vaikuse vangis (Ersen, 2018)

vaikuse-vangisTõlkinud Leelo Kaskmann
328 lk.

Nii hea mõnus ja lihtne lugemine vahelduseks. Puhkamise ajaks ideaalne. Laseb ka ajul puhata. Autori kaks eelnevat eesti keelde tõlgitud raamatut on mulle ka meeldinud, nii et suhteliselt kindla peale minek oli see.

Laura Brandoni abikaasa laseb ennast maha, olles samal ajal pisikese tütrega kahekesi kodus. Kui Laura koju jõuab, avastab ta tütre trepi peal karjumas. Alates sellest ajast ei räägi 5-aastane Emma enam sõnagi.

Laura viib Emma terapeudi juurde, kes selgitab välja, et Emma kardab mehi ning talle oleks vaja positiivset eeskuju. Nagu kõigest sellest oleks vähe, suri mõnda aega tagasi Laura isa, kes nõudis, et Laura käiks külas ning hoolitseks ühe hooldekodus elava naise eest. Laura ei tea, kes see naine on ning miks isa talle sellise kummalise kohustuse pani. Enne oma enesetappu nõudis Laura abikaasa, et naine ei täidaks isa viimast soovi.

Raamat oli natuke etteaimatav nagu selline meelelahutuskirjandus kipub olema, aga see ei seganud. Lugeda oli ikka põnev ning huvitav. Autor on kaastundlikult käsitlenud oma tegelaste saatuseid, mis on kohati olnud päris rasked. Siin on erinevaid saladusi ning loomulikult ei puudu ka armastus. Kõik see on ilusas keeles kirja pandud. Hea ajaviitekirjandus, mida sobib lugeda igal ajal. Selle raamatu seltsis puhkasin nii hästi välja, et peale nädalavahetust tööle minnes, oli vajalik salasõna ununenud. 😀