Camilla Läckberg. Sohilaps (Pegasus, 2017)

lackberg2_kaas_final.inddTõlkinud Maiu Elken
463 lk.

Läckberg on üks mu headest leidudest sel aastal. Ta suudab krimiromaani kirjutada nii eluliseks ja inimlikuks. See haarab su nii endasse, et mõtled raamatule ka tükk aega peale selle lõpetamist.

Seekordses osas on Patrik hoopis kodus lapsehoolduspuhkusel ning Erica üritab kirjutada oma järgmist raamatut. Kirjutamine eriti ei õnnestu, sest sellelt tõmbavad tähelepanu eemale hoopis ema päevikud ning Erica hakkab uurima oma ema lugu. Miks ta oli tema ja Annaga nii külm ja kauge? Mis temaga juhtus?

Raamat algab aga hoopis sellega, kuidas kaks teismelist leiavad ühe mehe laiba. Selgub, et tegemist oli Erica ema Elsy sõbraga. Juurdlust juhib seekord Patriku asemel Martin, aga ka Patrik ei suuda eemale jääda. Tundub, et see, mis juhtus 60 aastat tagasi Teise maailmasõja lõpus, on oluline võti mõrva lahendamiseks. Aga mis juhtus 60 aastat tagasi? Asjaosalised ei taha rääkida.

Mulle väga meeldib Läckbergi oskus kirjutada nii, et see võib ka päriselt juhtuda. Samuti mulle meeldib, et ta laseb lugejal osa saada sellest, mis siis tegelikult juhtus, kajastades nii minevikku kui tänapäeva vaheldumisi. See ei olekski nagu enam kriminaalromaan vaid perekonnadraama. See dünaamika erinevate tegelaste vahel on lihtsalt nii hea. Ootan juba, millal saan järgmise osa sarjast kätte võtta.

Eelnevad osad:

Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)

Advertisements

Susan Mallery. Kui me leidsime kodu (Ersen, 2018)

kui-me-leidsime-koduTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

Hea on oma puhkust alustada sobiva raamatuga. Mallery raamatud sobivad selleks just ideaalselt. Totaalne ajaviitelugemine, aga ometi on kaasahaarav ning mõnus lugeda.

Callie Smith püüab oma eluga kuidagi järje peale saada, kui ta saab ootamatult teada, et tal on poolvend ja poolõde. Callie vanaisa loodab, et naine tuleb Seattle’isse tema juurde elama. Vanaisa on südamlik ja lahke mees, kes soovib oma poja tegemata jäänud tegusid heastada.

Callie’t ei hoia miski kinni. Nii ta pakibki oma vähesed asjad ning kolib Seattle’sse. See on tema senise eluga võrreldes tohutu muutus. Mitte ainult rikkus, vaid kohanemine vanaisa, poolvenna ja poolõega.

Poolvend Malcolm on harjunud lapsepõlvest peale rikkusega. Ta on heasüdamlik mees, kes ei oska alguses oma õdedega suhelda. Keira on kõigest 12-aastane, kui vanaisa ta üles leidis, aga ometi juba nii palju pidanud üle elama. Callie’l ja Keiral edeneb kohanemine raskelt, aga lõpuks saadab neid ikka edu.

Loomulikult ei puudu siit raamatust ka armastus. Lisaks sellele on siin olulisel kohal veel perekond, usaldus ning õigus olla see, kes sa ise tahad.

Ajaveetmiseks on see ideaalne raamat. Mõnus ja soe, jätab hinge helge tunde. Jõulude aega just paras lugeda.

Natuke jäi häirima raamatus olnud vead. Neid ei olnud küll palju, aga mõnes kohas olid valed nimed.

Celeste Ng. Sädemest tõuseb leek (Eesti Raamat, 2018)

sädemest-tõuseb-leekTõlkinud Piret Lemetti
352 lk.

Mul oleks see raamat märkamata jäänud, kui kolleeg poleks mulle öelnud, et see on väga hea raamat. Mul on hea meel, et teda kuulda võtsin, sest raamat on tõepoolest suurepärane.

Shaker Heights on edukas väikelinn, kus peetakse oluliseks teatud reeglite järgimist. Kõik on viimse üksikasjani planeeritud. Seda motot jälgib ka Elena Richardson, kes on Shaker Heightsi lugupeetud elanik. Ta on väikese linnalehe juures ajakirjanik, tema mees on advokaat ja neil on neli last.

Sellesse korrastatud ja reeglitepärasesse maailma saabub ühel päeval Mia Warren koos oma tütre Pearl’iga. Nad üürivad Richardsonidelt maja. Mia on kunstiinimene ning ta ei hooli suuremat reeglitest. Peagi sõbruneb Pearl Richardsonide lastega ning ka Mia tõmmatakse kaasa.

Kui Richardsonide peresõbrad otsustavad lapsendada Hiina juurtega last, siis see jagab linna arvamuse pooleks. Elena loomulikult toetab oma lapsepõlvesõbrannat, Mia aga lapse ema, kelle üle ei peaks otsustama ühe tehtud vea pärast. Elenale on Mia käitumine vastuvõetamatu ning ta otsustab kõik Mia saladused paljastada. Elena ei suuda leppida, et keegi võiks elada teistmoodi kui tema ning samal ajal ei märka ta seda, mida ta oma lapsed teevad.

See raamat ei ole põnevik, kuigi raamat haarab endaga kaasa. Siin ei ole olulisel kohal ainult saladused (kuigi need on tähtsad), vaid identiteet ning emaduse küsimus. Olulisel kohal on perekond ning suhted. Siin ei öelda välja, mis on õige või vale, vaid autor laseb lugejal ise oma arvamuse kujundada. Kas on õige võtta laps ära emalt, kes ta meeltesegaduses tuletõrjedepoosse viis ja anda ta kasuperesse? Kas on õige teistele öelda, kuidas elama peab? Mittemidagiütlevate kaante vahel on selline suurepärane pärl. Mõtlemapanev raamat, mida soovitan lugeda.

Dinah Jefferies. Siidikaupmehe tütar (Tänapäev, 2018)

siidikaupmehe-tütarTõlkinud Epp Aareleid
408 lk.

Autori esimene eestikeelne romaan “Teekasvataja naine” meeldis mulle väga ning “Siidikaupmehe tütar” on isegi parem. Nendes raamatutes on midagi uut, mida ma enne ei ole lugenud. Teema on eksootiline ja ilmselt see võlubki.

Tegevus algab 1952. aastal Vietnamis. Peategelaseks on 18-aastane Nicole, kes elab koos isa ja õega. Ema suri teda sünnitades. Nicole on segapäritolu. Tema ema oli vietnamlanna ja isa prantslane. Kui isa usaldab perekonna siidiettevõtte Nicole’i õele Sylvie’le, tunneb Nicole end tõrjutuna. Tegelikult on ta ennast pikka aega tõrjutuna tundnud, sest ta ei näe välja nagu prantslanna ning ta ei pea ennast nii ilusaks kui õde.

Nicole’ile jääb ainult väike siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Nicole võtab poe üle kuigi õige pea ei pruugi seal tema jaoks enam turvaline olla. Nimelt kogub hoogu Prantsuse koloniaalvõimu ja Vietnami kommunistide vaheline sõda.

Nicole näeb pealt, kuidas tema enda isa ühe vietnamlase lihtsalt maha laseb ning ta ei tea enam, keda usaldada. Samal ajal kohtub ta mässulise Trâniga, kes näib pakkuvat talle ideaalset võimalust oma muresid lahendada. Nicole aga ei saa oma meeltest välja ka ühte teist meest, ameeriklast Mark’i.

Siin raamatus on mitmed olulised teemad. Kõigepealt õdede vaheline rivaalitsemine. Nende suhted on pingelised juba lapsepõlvest saati. Sellele aitas kaasa nende väga erinev välimus ning samuti isa käitumine. Kohati võttis rivaalitsemine haiglaseid mõõtmeid. Teiseks oluliseks teemaks on rassiküsimus. Siin selgub, kui raske on inimese elu, kui ta ei ole ei üks ega teine. Nicole on kahe maailma vahel nagu lõhki rebitud. Ta ei tea, kuhu ta kuulub. Ta on saanud prantsuse kasvatuse, kuid välja näeb vietnamlannana. Ja teda ei võta eriti omaks ei vietnamlased ega prantslased. Kolmandaks läbivaks teemaks on siin muidugi armastus, mis võidab enda teel kõik takistused.

Diane Chamberlain. Vaikiv õde (Ersen, 2018)

vaikiv-õdeTõlkinud Eva Nooni
328 lk.

Mulle Chamberlain’i raamatud meeldivad. Need on küll naistekad, aga natuke sisukamad. Siin ei ole esikohal mehe ja naise armumine (õigupoolest siin raamatus seda polegi), vaid suhted perekonnas ning mida võivad valed perekonnaga teha.

Riley MacPherson sõidab isa surma järel tagasi Põhja-Carolinasse New Berni, et tegeleda isa maja korrastamise ja müügiga. Ema on surnud juba varem, vend Danny on omamoodi ning elab haagises ja õde Lisa tegi enesetapu, kui Riley polnud veel 2-aastanegi. Vähemalt nii on Riley alati arvanud. Isa maja koristades saab ta vihjeid, et võib-olla ei olegi Lisa surnud, vaid elab kusagil vale nime all.

Riley ei saa muidugi teisiti, kui peab neid jutte uurima. Miks oleks Lisa pidanud oma enesetapu lavastama? Mida ta kartis ning miks ta põgenes? Need küsimused vaevavad Riley’t, kes on selles asjas üksi. Ta igatseb endale perekonda, kellest ta ilma on jäänud. Danny teda selles asjas ei toeta, sest on millegipärast Lisa peale vihane.

Raamat oli küllaltki kaasahaarav lugemine. Saladusi on siin palju. Natuke etteaimatav oli, aga see ei seganud. Soovitan kõigile, kes soovivad lugeda ajaviiteromaani.

Erin Watt. Pettuste palee (Pegasus, 2018)

pettuste-paleeTõlkinud Liina Saarm
352 lk.

“Pettuste palee” on kolmas osa Royalite sarjas. Eelnevad osad “Paberist printsess” ja “Murtud prints” läksid lausa lennates ja ega viimane osa ka nendele alla jää. Neid raamatuid on kerge ja lihtne lugeda. Ega neil suurt muud väärtust peale meelelahutuse pole, aga midagi neis siiski on. Siin on liiga palju draamat, teismelistele omast suhtumist, roppu kõnepruuki, aga ometi ei saa enne käest pandud, kui läbi on. Ma ei saa aru, mis mind selle sarja küljes köidab. 😀

Kes on eelnevaid lugenud, siis nad ehk mäletavad, et teine osa lõppes väga põneva koha pealt. Toimus mõrv ning tagasi tuli üks inimene, keda keegi ei oodanud. Väga põnev. Mõtlesin, et ei jõua kolmandat osa ära oodata, aga ikkagi jõudsin. Siin lähevad sündmused edasi. Reed’i süüdistatakse mõrvas ning kõik näib vihjavat, et ta on süüdi, kuigi seda ei usu tema perekond ega ka Ella.

Samuti tekivad takistused Ella ja Reed’i suhtes. Olukord on keeruline, kuid noored leiavad siiski lahenduse.

Mõrvale lahenduse leidmine käib küll veidi lihtsakoeliselt ning ootamatult. Mulle tundus, et liiga lihtsalt ning autorid pole viitsinud sellega väga vaeva näha, aga see ei võtnud raamatult põnevust ära.

“Pettuste palee” on Ella ja Reedi viimane raamat, kuigi mitte sarja oma. Sarjas on veel kolm raamatut ilmunud. Ma loodan, et ka need tõlgitakse eesti keelde, aga eks näha ole.

 

Nora Roberts. Loojangute värvid (Ersen, 2018)

loojangute-värvidTõlkinud Raili Puskar
414 lk.

Ma pole ammu enam midagi Nora Robertsilt lugenud. Vanasti ikka lugesin teda, aga ühel hetkel sai küllalt ning seega ei olnud ootused just väga kõrged. Kuid tegu oli siiski üle ootuste mõnusa naistekaga.

Bodine Longbow on Montanas asuva Bodine’i puhkekeskuse juhataja. Puhkekeskusele panid aluse tema vanaemad ja ema. Läheduses on neil ka rantšo, kus elavad koos mitu sugupõlve. Lisaks Bodine’ile tema ema, vanaema ja vanavanaema ning isa ja kaks venda. Lisaks on puhkekeskuse ja rantšoga hõivatud veel töölisi ning tagasi kodukanti saabub ka Callen Skinner. Puhkekeskuses toimuvad igasugused üritused: pulmad, peod, sünnipäevad ja kõik, mis seondub hobuste ning ratsutamisega.

Bodine’l on ka tädi Alice, kellest keegi eriti rääkida ei taha, sest ta lahkus Montanast õe pulmapäeval ning pole senini tagasi tulnud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Tegelikult tahtis Alice tagasi tulla, aga ta istus vale tüübi auto peale, kes teda nüüd keldris kinni peab. See oli päris õudne liin raamatus.

Bodine’i ja Calleni vahel hakkab tasapisi asi susisema, kui järsku leitakse üks töötajatest surnuna. On selge, et tegemist on mõrvaga. Läheb natuke aega mööda, kui leitakse teine surnud naine ning kõige tipuks saabub ootamatult tagasi ka Alice.

Mõnus vahepeal lugeda ehtsat naistekat. Sisu ja lõpp on küll ootuspärane, mingit üllatusmomenti polnud, aga siiski oli hea lugeda (vahelduseks süngetele raamatutele). Soovitan naistekate austajatele.

Kui nüüd norida, siis on raamatus palju hooletusvigu (sõnakordused, tähed sõnades puudu, vale nimi). Ühes kohas on ka hobuse nimi tõlkimata jäetud, kuigi muidu terves raamatus on see tõlgitud. Ersenil juhtub selliseid asju kahjuks küllalt tihti.