Nora Roberts. Loojangute värvid (Ersen, 2018)

loojangute-värvidTõlkinud Raili Puskar
414 lk.

Ma pole ammu enam midagi Nora Robertsilt lugenud. Vanasti ikka lugesin teda, aga ühel hetkel sai küllalt ning seega ei olnud ootused just väga kõrged. Kuid tegu oli siiski üle ootuste mõnusa naistekaga.

Bodine Longbow on Montanas asuva Bodine’i puhkekeskuse juhataja. Puhkekeskusele panid aluse tema vanaemad ja ema. Läheduses on neil ka rantšo, kus elavad koos mitu sugupõlve. Lisaks Bodine’ile tema ema, vanaema ja vanavanaema ning isa ja kaks venda. Lisaks on puhkekeskuse ja rantšoga hõivatud veel töölisi ning tagasi kodukanti saabub ka Callen Skinner. Puhkekeskuses toimuvad igasugused üritused: pulmad, peod, sünnipäevad ja kõik, mis seondub hobuste ning ratsutamisega.

Bodine’l on ka tädi Alice, kellest keegi eriti rääkida ei taha, sest ta lahkus Montanast õe pulmapäeval ning pole senini tagasi tulnud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Tegelikult tahtis Alice tagasi tulla, aga ta istus vale tüübi auto peale, kes teda nüüd keldris kinni peab. See oli päris õudne liin raamatus.

Bodine’i ja Calleni vahel hakkab tasapisi asi susisema, kui järsku leitakse üks töötajatest surnuna. On selge, et tegemist on mõrvaga. Läheb natuke aega mööda, kui leitakse teine surnud naine ning kõige tipuks saabub ootamatult tagasi ka Alice.

Mõnus vahepeal lugeda ehtsat naistekat. Sisu ja lõpp on küll ootuspärane, mingit üllatusmomenti polnud, aga siiski oli hea lugeda (vahelduseks süngetele raamatutele). Soovitan naistekate austajatele.

Kui nüüd norida, siis on raamatus palju hooletusvigu (sõnakordused, tähed sõnades puudu, vale nimi). Ühes kohas on ka hobuse nimi tõlkimata jäetud, kuigi muidu terves raamatus on see tõlgitud. Ersenil juhtub selliseid asju kahjuks küllalt tihti.

 

Advertisements

Sarah Crossan. Õun ja vihm (Varrak, 2018)

Oun_vihm_kaas.inddTõlkinud Kristina Uluots
271 lk.

Mõnus ja kerge noortekas tõsistel teemadel. Mulle tohutult meeldis tema eelmine raamat “Üks” (2017) ning seega ootasin ka sellelt romaanilt palju. Mu ootused said kuhjaga täidetud. Nii armas ja südamlik raamat.

Apple on üksildane 13-aastane tüdruk, kes üle kõige igatseb oma ema. Ema jättis ta 11 aastat tagasi maha ning teda kasvatab vanaema ehk Memm. Memm on range ja ei luba tüdrukul iseseisvalt suurt midagi teha. Seega tunneb Apple end õnnetuna. Tal ei ole eriti sõpru ja see üks, kes on, hakkab hoopis klassi liidriga sõbrustama. Ta soovib, et tema ema tuleks tagasi. Samuti soovib ta mõista, miks ema ta maha jättis. Memm ütleb talle selle peale õpetlikud sõnad, et ole ettevaatlik oma soovidega.

Ühel päeval lähebki see soov täide ning tüdruku ema naaseb Ameerikast. Apple on nii õnnelik ning arvab, et nüüd on kõik hästi. Kahjuks saavad tema lootused suure tagasilöögi. Emal on talle ootamatu üllatus varuks ning Apple ei tea, kuidas uue olukorraga toime tulla.

Nii hea südamlik lugu sellest, mis on õige ja vale, kuidas sõlmida sõprust ja seda hoida, esimesest armastusest ning armastusest oma perekonna vastu. Soovitan noortele, aga sobib ka vanematele. Kiiresti edenev raamatuke. Kaanekujundus on ka suurepärane.

Kelly Rimmer. Ema pihtimus (Ersen, 2017)

ema-pihtimusTõlkinud Tiina Kanarbik
320 lk.

Olen lugenud samalt autorilt veel ühte raamatut – “Salajane tütar“. Kuna eelmine meeldis, siis võtsin ka romaani “Ema pihtimus” käsile. Seda lugedes tekkis mul terve rodu erinevaid tundeid. Peamiselt viha, aga ka kurbus ja lõpuks oli hea meel, et Olivia sellest olukorrast välja pääses.

Sündmuseid antakse edasi kahe tegelase vaatevinklist. Nendeks on Olivia ja Ivy ning nad on omavahel seotud ühe mehe Davidi tõttu. Nimelt on David Olivia mees ning Ivy poeg. Lugu algab nii, et sündmused on juba toimunud ning naised jutustavad sellest oma meenutuste kaudu.

Juhtus üks kohutav sündmus, mis mõjus Oliviale rängalt ning ta püüab paraneda. Ühel päeval otsustab David ennast ära tappa, mis minu jaoks oli natuke üllatav, sest tavaliselt perevägivallatsejad ei ole enesetapjalike kalduvustega (vähemalt minu arvates).

Igatahes see lugu, mis nendel lehekülgedel jutustatakse on võigas ja kole, aga ometi haaras kaasa, sest lootsin, et ehk lõppeb Olivia jaoks kõik siiski hästi. Tegemist on raske ja masendava looga, kus väliselt oleks tegemist nagu musterperekonnaga, aga tegelikult on see naise jaoks põrgu. Tundsin Oliviale kaasa ning muretsesin tema pärast.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis jutustavad naine ja ema oma lugu mõlemad vaheldumisi. Kui Olivia pani endale kaasa tundma, siis Ivy lugu ajas mind tõsiselt vihale. Esiteks juba see, kuidas ta oma ainust poega kasvatas. Tema poeg peab olema igal alal parim ning ta on teistest erilisem. Seda siis sisendati Davidile. Ilmselt sellepärast, et Ivy enda unistused jäid rasedaks jäämisega unustuse hõlma ning ta jäi koduseks emaks, kes pole kunagi tööl käinud. Tema ainukeseks hobiks ja huviks oli tema poeg. Mind ajas nii vihale, kuidas ta kogu aeg oma poega ülistas ning ei näinud üldse tema vigu.

Vägivalla kalduvused lõid Davidil välja juba lapsena, aga ema ei tahtnud näha või ei näinudki neid. Ikka olid kõik teised Davidi hädades süüdi. David pole ju võimeline kellelegi liiga tegema. Ivyle ei meeldinud ka Olivia ning ta üritas pidevalt nende suhet õõnestada. See viis lõpuks kohutavate tagajärgedeni. Ivy puhul vihastas veel see, et ta teadis, et David peksab Oliviat, aga ta õigustas oma poega ning ei võtnud midagi ette vägivalla peatamiseks.

Ma võiks vist sellel teemal veel pikalt vahutada, aga soovitan raamatut lugeda. Raamatu teema on küll raske ja sünge, aga pani kaasa mõtlema.

Paolo Cognetti. Kaheksa mäge (Tänapäev, 2017)

kaheksa-mägeTõlkinud Kaidi Saavan
188 lk.

See on üks mõnus kulgemise raamat. Lugu räägib ühe poisi suureks saamisest ja tema teekonnast iseenda leidmiseni. Samuti räägib see sõprusest alguses kahe poisi, hiljem juba meeste vahel.

Kõigepealt kirjeldatakse peategelase Pietro lapsepõlve ja eriti suhet isaga. Isa armastab mägesid. Poeg proovib temaga sammu pidada ja hakkab temaga kaasas käima. Nendega liitub üks külas elav poiss Bruno, kellega Pietro sõbrustab. Tegelikult ei seo neid suurt miskit. Nad kohtuvad enamasti suvel, kui Pietro perekond mägedes puhkab.

Vahepeal nad ei kohtunud pikka aega, sest Pietro hakkas saama täiskasvanuks ning tahtis leida oma teed ning nad läksid isaga riidu. Pärast isa surma kohtuvad nad taas ning jätkavad oma kummalist sõprust. Nad on nii erinevad. Bruno armastab mägesid ja ei taha nendest lahkuda, samas kui Pietrol on tahtmine reisida ja maailma näha. Samas ei  saa temagi päris ilma mägedeta elada.

See on tõesti üks mõnus ja rahulik kulgemise raamat, kus ilusa ja poeetilise keelega kirjutatakse kahe inimese elust, sõprusest ning mägedest. Raamat on küll lühike, aga minul võttis selle lugemine oodatust kauem aega. Asjad tahtsid natuke kauem settida. Ilmselt mul ei olnud päris õige hetk selle rahuliku raamatu lugemiseks, sest mul on sellel nädal olnud kuidagi rahutu meeleolu.

Romaani “Kaheksa mäge” eest pälvis kirjanik aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega. Raamat ilmus eesti keeles Tänapäeva Punase raamatu sarjas.

Tess Gerritsen. Tulega mängides (Ersen, 2017)

tulega-mängidesTõlkinud Marge Paal
272 lk.

Jällegi üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, aga teema oli raske. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat lugu. Esimene on Lorenzo lugu minevikus ja teine Julia lugu tänapäevas.

Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhuslikult ühest Rooma antiigipoest ühe muusikapala, mis teda jäägitult lummab. Seda muusikapala võikski pidada üheks selle raamatu peategelaseks, sest selle ümber lugu keerlebki. Selle valsi nimeks on Incendio ja see on loodud 1944. aastal. Autoriks Lorenzo Todesco.

Julia hakkab ajama selle loo jälgi, sest pala näib põhjustavat tema elus kaost. Tundub, et see muudab tema 3-aastase tütre vägivaldseks. Lisaks selgub veel, et ühele perekonnale ei meeldi, et Julia ajaloos tuhnib. Lugu tundub natuke uskumatu, aga lõpuks selgub, mis asjaolud selle taga olid. Siiski on minu meeles lõpus ka natuke müstikat.

Ühest küljest oli raamat põnev ja teisalt oli see nii kurb. Lugesin ja lihtsalt pisarad jooksid. Ma olen üsna läbi raputatud, nii et ei leia eriti sõnu, et seda teost kirjeldada. Ja võib-olla ei olegi vaja. Seda peab ise lugema. Raamatul on ajalooline taust ka olemas, millest autor raamatu järelsõnas kirjutab. Soovitan lugeda!

Melinda Leigh. Valusad saladused (Ersen, 2017)

valusad-saladusedTõlkinud Ülle Jälle
319 lk

November algas igatahes põnevuse lainel. Tahtsin lugeda midagi kergemat ning mis edeneks kiiresti. Õnneks valisin õige raamatu.

Raamatu sündmused saavad alguse, kui tapetakse Kate ja Lee Barrett. Kate oli laste iluuisutamise treener ja Lee advokaat. Esmapilgul tundub nagu see oleks olnud rööv, aga siis hakkavad selguma häirivad asjaolud.

Nende surmast teatatakse Lee vennale Grant Barrettile, kes on parajasti Afganistanis lähetuses. Grant on sõjaväelane. Peale teate saamist naaseb ta koju, et hoolitseda vennalaste Carsoni ja Faithi eest.

Vennalapsi aitab hoida nende naabritüdruk Julia. Ühel õhtul aga ähvardatakse Julia ema Ellie’t, et ta otsiks üles ühe Lee juhtumi kausta. Kui ta seda ei tee, siis ähvardatakse tappa tema tütar ja vanaema. Ainuke probleem on, et seda kausta ei ole kusagil.

Selline mõnus pingeline lugemine oli. Siin on nii tapmist ja ähvardamist, aga samas ka armastust ja ilusaid hetki. Tapmisega sai palgamõrvar küll suurepäraselt hakkama, aga muu ei õnnestunud tal üldse. See oli lausa koomiline kui viltu tal ikka vedas. Mõrvarit ei arvanud mina küll ära. Soovitan lugeda, kes vajavad mõnusat ajaviite lugemist.

Tegemist on sarja esimese raamatuga, mida oli lugedes ka aimata. Loodan, et tõlgitakse ka ülejäänud kaks osa ära.

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.