Kelly Rimmer. Enne kui sul minna lasen (Ersen, 2018)

enne-kui-sul-minna-lasenTõlkinud Leelo Kaskmann
336 lk.

Lootsin vahelduseks lugeda kerget naistekat, aga läksin raamatu valikuga natuke alt. Raamat on küll naistele, aga ei olnud minu jaoks kerge ajaviitekirjandus. Autor kirjutab tõsistel teemadel.

Lexie elab rahulikku elu koos oma kihlatu Sam’iga. Nad mõlemad on arstid. Ühel öösel saab Lexie aga telefonikõne oma õelt Annie’lt. Annie on hädas. Jälle. Nimelt on Annie narkosõltlane. Lexie on püüdnud teda korduvalt aidata ning ravile saata, aga midagi ei ole mõjunud. Nüüd on Annie rase ning viimases hädas palub oma õelt abi. Lexie tunneb, et on oma õde alt vedanud ning ei saa ka seekord abist keelduda.

Annie ei taha haiglasse minna, sest siis ähvardatakse temalt laps ära võtta. Kui Annie haiglasse ei lähe, siis on ohus nii tema enda kui ka sündimata lapse tervis. Annie saab aru, et tal ei jää muud üle, kui minna haiglasse ning pärast sünnitust taastusravile, kui ta soovib oma last ise kasvatada.

Raamatus on vaheldumisi edasi antud sündmuseid nii Lexie kui Annie elust. Annie elu on edasi antud päeviku sissekannetena. Nendest tekstidest koorub välja, kuidas temast sai narkosõltlane ning mis selleni viis. Nendel oli raske lapsepõlv, aga kuidas juhtus nii, et üks õde ujus välja aga teine mitte. See oli karm lugemine. Ma aimasin, mis põhjusel see juhtus, aga seda oli kuidagi nii raske lugeda. Lexie osa oli lihtsam lugeda, kuigi mind natuke häiris tema liigne emotsionaalsus. Julgen soovitada neile, kes ei karda karme teemasid. Raamat oli emotsionaalne ning kaasahaarav.

Advertisements

Sõsara sõrmeluud (Hunt, 2018)

sõsara-sõrmeluud-naised-eesti-muinasjuttudesKoostanud Merili Metsavahi
Illustreerinud Britt Samoson
230 lk.

Kui see raamat raamatukokku saabus, siis hoidsin seda käes ja mõtlesin, et see võib päris hea olla. Tookord ma teda ei võtnud, aga peale seda, kui olin kuulnud positiivset vastukaja, siis lisasin ennast järjekorda sellele. Ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Siin kogumikus on eesti muinasjutud, mille peategelasteks on  naised. Valdav osa neist juttudest on seni avaldamata, kuid mõned lood ja motiivid olid mulle tuttavad. Raamat on jaotatud viieks peatükiks: meheleminek ja naisevõtt, õde ja vend, abielu, kasuema ja võõrastütar ning abielu loomaga. Siin on kokku 30 imemuinasjuttu. Iga peatüki lõpus on ka antud teema kohta väike kokkuvõte. Autor on need ümber jutustanud tänapäevasesse keelde, aga siiski originaalilähedaseks. Enamus jutte on kogutud setu aladelt.

Mulle meeldis. Kõige rohkem vast need viimased, kus oli juttu abielust loomaga. Neid oli hea ja mõnus lugeda. Ka teisi oli huvitav lugeda. Mis mind natuke üllatas, oli nende muinasjuttude vägivaldsus. Alates sellest, kuidas õde-venda vanakurja perses õlut tegid ja lõpetades muinasjuttudes tavapärasema kurja kasuema vägivallast eelmise naise tütarde vastu. Tapeti ikka väga palju ning mitmel eri viisil. Aga lugemist see ei seganud, sest ikkagi muinasjutud ju.

Igatahes mina julgen täiskasvanutele soovitada. Lastele ei soovita, sest vägivalda on tõesti palju. Neid muinasjutte ei ole leebemaks silutud. Lisaks on raamat omapärase ja kauni kujundusega. Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Diane Chamberlain. Vaikuse vangis (Ersen, 2018)

vaikuse-vangisTõlkinud Leelo Kaskmann
328 lk.

Nii hea mõnus ja lihtne lugemine vahelduseks. Puhkamise ajaks ideaalne. Laseb ka ajul puhata. Autori kaks eelnevat eesti keelde tõlgitud raamatut on mulle ka meeldinud, nii et suhteliselt kindla peale minek oli see.

Laura Brandoni abikaasa laseb ennast maha, olles samal ajal pisikese tütrega kahekesi kodus. Kui Laura koju jõuab, avastab ta tütre trepi peal karjumas. Alates sellest ajast ei räägi 5-aastane Emma enam sõnagi.

Laura viib Emma terapeudi juurde, kes selgitab välja, et Emma kardab mehi ning talle oleks vaja positiivset eeskuju. Nagu kõigest sellest oleks vähe, suri mõnda aega tagasi Laura isa, kes nõudis, et Laura käiks külas ning hoolitseks ühe hooldekodus elava naise eest. Laura ei tea, kes see naine on ning miks isa talle sellise kummalise kohustuse pani. Enne oma enesetappu nõudis Laura abikaasa, et naine ei täidaks isa viimast soovi.

Raamat oli natuke etteaimatav nagu selline meelelahutuskirjandus kipub olema, aga see ei seganud. Lugeda oli ikka põnev ning huvitav. Autor on kaastundlikult käsitlenud oma tegelaste saatuseid, mis on kohati olnud päris rasked. Siin on erinevaid saladusi ning loomulikult ei puudu ka armastus. Kõik see on ilusas keeles kirja pandud. Hea ajaviitekirjandus, mida sobib lugeda igal ajal. Selle raamatu seltsis puhkasin nii hästi välja, et peale nädalavahetust tööle minnes, oli vajalik salasõna ununenud. 😀

 

 

Camilla Läckberg. Sohilaps (Pegasus, 2017)

lackberg2_kaas_final.inddTõlkinud Maiu Elken
463 lk.

Läckberg on üks mu headest leidudest sel aastal. Ta suudab krimiromaani kirjutada nii eluliseks ja inimlikuks. See haarab su nii endasse, et mõtled raamatule ka tükk aega peale selle lõpetamist.

Seekordses osas on Patrik hoopis kodus lapsehoolduspuhkusel ning Erica üritab kirjutada oma järgmist raamatut. Kirjutamine eriti ei õnnestu, sest sellelt tõmbavad tähelepanu eemale hoopis ema päevikud ning Erica hakkab uurima oma ema lugu. Miks ta oli tema ja Annaga nii külm ja kauge? Mis temaga juhtus?

Raamat algab aga hoopis sellega, kuidas kaks teismelist leiavad ühe mehe laiba. Selgub, et tegemist oli Erica ema Elsy sõbraga. Juurdlust juhib seekord Patriku asemel Martin, aga ka Patrik ei suuda eemale jääda. Tundub, et see, mis juhtus 60 aastat tagasi Teise maailmasõja lõpus, on oluline võti mõrva lahendamiseks. Aga mis juhtus 60 aastat tagasi? Asjaosalised ei taha rääkida.

Mulle väga meeldib Läckbergi oskus kirjutada nii, et see võib ka päriselt juhtuda. Samuti mulle meeldib, et ta laseb lugejal osa saada sellest, mis siis tegelikult juhtus, kajastades nii minevikku kui tänapäeva vaheldumisi. See ei olekski nagu enam kriminaalromaan vaid perekonnadraama. See dünaamika erinevate tegelaste vahel on lihtsalt nii hea. Ootan juba, millal saan järgmise osa sarjast kätte võtta.

Eelnevad osad:

Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)

Susan Mallery. Kui me leidsime kodu (Ersen, 2018)

kui-me-leidsime-koduTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

Hea on oma puhkust alustada sobiva raamatuga. Mallery raamatud sobivad selleks just ideaalselt. Totaalne ajaviitelugemine, aga ometi on kaasahaarav ning mõnus lugeda.

Callie Smith püüab oma eluga kuidagi järje peale saada, kui ta saab ootamatult teada, et tal on poolvend ja poolõde. Callie vanaisa loodab, et naine tuleb Seattle’isse tema juurde elama. Vanaisa on südamlik ja lahke mees, kes soovib oma poja tegemata jäänud tegusid heastada.

Callie’t ei hoia miski kinni. Nii ta pakibki oma vähesed asjad ning kolib Seattle’sse. See on tema senise eluga võrreldes tohutu muutus. Mitte ainult rikkus, vaid kohanemine vanaisa, poolvenna ja poolõega.

Poolvend Malcolm on harjunud lapsepõlvest peale rikkusega. Ta on heasüdamlik mees, kes ei oska alguses oma õdedega suhelda. Keira on kõigest 12-aastane, kui vanaisa ta üles leidis, aga ometi juba nii palju pidanud üle elama. Callie’l ja Keiral edeneb kohanemine raskelt, aga lõpuks saadab neid ikka edu.

Loomulikult ei puudu siit raamatust ka armastus. Lisaks sellele on siin olulisel kohal veel perekond, usaldus ning õigus olla see, kes sa ise tahad.

Ajaveetmiseks on see ideaalne raamat. Mõnus ja soe, jätab hinge helge tunde. Jõulude aega just paras lugeda.

Natuke jäi häirima raamatus olnud vead. Neid ei olnud küll palju, aga mõnes kohas olid valed nimed.

Celeste Ng. Sädemest tõuseb leek (Eesti Raamat, 2018)

sädemest-tõuseb-leekTõlkinud Piret Lemetti
352 lk.

Mul oleks see raamat märkamata jäänud, kui kolleeg poleks mulle öelnud, et see on väga hea raamat. Mul on hea meel, et teda kuulda võtsin, sest raamat on tõepoolest suurepärane.

Shaker Heights on edukas väikelinn, kus peetakse oluliseks teatud reeglite järgimist. Kõik on viimse üksikasjani planeeritud. Seda motot jälgib ka Elena Richardson, kes on Shaker Heightsi lugupeetud elanik. Ta on väikese linnalehe juures ajakirjanik, tema mees on advokaat ja neil on neli last.

Sellesse korrastatud ja reeglitepärasesse maailma saabub ühel päeval Mia Warren koos oma tütre Pearl’iga. Nad üürivad Richardsonidelt maja. Mia on kunstiinimene ning ta ei hooli suuremat reeglitest. Peagi sõbruneb Pearl Richardsonide lastega ning ka Mia tõmmatakse kaasa.

Kui Richardsonide peresõbrad otsustavad lapsendada Hiina juurtega last, siis see jagab linna arvamuse pooleks. Elena loomulikult toetab oma lapsepõlvesõbrannat, Mia aga lapse ema, kelle üle ei peaks otsustama ühe tehtud vea pärast. Elenale on Mia käitumine vastuvõetamatu ning ta otsustab kõik Mia saladused paljastada. Elena ei suuda leppida, et keegi võiks elada teistmoodi kui tema ning samal ajal ei märka ta seda, mida ta oma lapsed teevad.

See raamat ei ole põnevik, kuigi raamat haarab endaga kaasa. Siin ei ole olulisel kohal ainult saladused (kuigi need on tähtsad), vaid identiteet ning emaduse küsimus. Olulisel kohal on perekond ning suhted. Siin ei öelda välja, mis on õige või vale, vaid autor laseb lugejal ise oma arvamuse kujundada. Kas on õige võtta laps ära emalt, kes ta meeltesegaduses tuletõrjedepoosse viis ja anda ta kasuperesse? Kas on õige teistele öelda, kuidas elama peab? Mittemidagiütlevate kaante vahel on selline suurepärane pärl. Mõtlemapanev raamat, mida soovitan lugeda.

Dinah Jefferies. Siidikaupmehe tütar (Tänapäev, 2018)

siidikaupmehe-tütarTõlkinud Epp Aareleid
408 lk.

Autori esimene eestikeelne romaan “Teekasvataja naine” meeldis mulle väga ning “Siidikaupmehe tütar” on isegi parem. Nendes raamatutes on midagi uut, mida ma enne ei ole lugenud. Teema on eksootiline ja ilmselt see võlubki.

Tegevus algab 1952. aastal Vietnamis. Peategelaseks on 18-aastane Nicole, kes elab koos isa ja õega. Ema suri teda sünnitades. Nicole on segapäritolu. Tema ema oli vietnamlanna ja isa prantslane. Kui isa usaldab perekonna siidiettevõtte Nicole’i õele Sylvie’le, tunneb Nicole end tõrjutuna. Tegelikult on ta ennast pikka aega tõrjutuna tundnud, sest ta ei näe välja nagu prantslanna ning ta ei pea ennast nii ilusaks kui õde.

Nicole’ile jääb ainult väike siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Nicole võtab poe üle kuigi õige pea ei pruugi seal tema jaoks enam turvaline olla. Nimelt kogub hoogu Prantsuse koloniaalvõimu ja Vietnami kommunistide vaheline sõda.

Nicole näeb pealt, kuidas tema enda isa ühe vietnamlase lihtsalt maha laseb ning ta ei tea enam, keda usaldada. Samal ajal kohtub ta mässulise Trâniga, kes näib pakkuvat talle ideaalset võimalust oma muresid lahendada. Nicole aga ei saa oma meeltest välja ka ühte teist meest, ameeriklast Mark’i.

Siin raamatus on mitmed olulised teemad. Kõigepealt õdede vaheline rivaalitsemine. Nende suhted on pingelised juba lapsepõlvest saati. Sellele aitas kaasa nende väga erinev välimus ning samuti isa käitumine. Kohati võttis rivaalitsemine haiglaseid mõõtmeid. Teiseks oluliseks teemaks on rassiküsimus. Siin selgub, kui raske on inimese elu, kui ta ei ole ei üks ega teine. Nicole on kahe maailma vahel nagu lõhki rebitud. Ta ei tea, kuhu ta kuulub. Ta on saanud prantsuse kasvatuse, kuid välja näeb vietnamlannana. Ja teda ei võta eriti omaks ei vietnamlased ega prantslased. Kolmandaks läbivaks teemaks on siin muidugi armastus, mis võidab enda teel kõik takistused.