Tõlkinud Tõnis Värnik
807 lk
Edward Rutherfurdi eelnevad raamatud „London” ja „New York” meeldisid mulle stiili poolest väga. Autor jutustab nende linnade ajalugu erinevate tavaliste inimeste kaudu. Sama on ta teinud ka Hiinaga.
Sündmused algavad 1839. aastal ja lõpevad umbes 1900. aastal. Ajaloo seisukohast võttes tundub see periood lühike, aga selle aja jooksul juhtub Hiina ajaloos nii mõndagi tähtsat. Tegevus algab kohe oopiumisõjaga, siis on veel Taipingi rühmitus ja paleepöörded jne.
Raamatu peategelasi on päris mitmeid, kellele nende lehekülgede kaudu kaasa elada saab. Ehki ajaloolised sündmused on päriselt juhtunud, siis tegelased on siiski autori väljamõeldis. John Trader on kaupmees, kes püüab ka oopiumiga äri teha, et rikkaks saada. Nio on probleemne nooruk, kes alguses otsustab piraadiks hakata, aga siis leiab väljundi Taipingi sõdalasena. Shi-Rong on mandariinist ametnik. Mei-Ling on lihsat päritolu ilus talunaine. Maniküürija on mees, kes täiskasvanuna lasi ennast eunuhhiks muuta, et saaks palees teenida. Guanji on uhke mandžu sõdalane.
Nende eripalgeliste tegelaste kaudu jutustab autor Hiina kujunemisloo ning laseb lugejal piiluda, milline võis olla tavalise hiina talupere, ametniku, sõdalase ja eunuhhi elu. Näiteks on siin juttu kastreerimisest ja hiina naiste tavast jalgu siduda. See viimane oli kuidagi eriti võigas, sest seda tehti väikeste tüdrukutega.
Perekond on tegelaste eludes kõige tähtsam ning selle nimel ollakse valmis ennast ohvriks tooma. Nende jaoks on kõige olulisem, et perekonda ei häbistataks. Mind näiteks üllatas, mida Mei-Ling tegi, et takistada oma tütart perekonna head nime määrimast. Ja kui oluline on õigete viisakusavaldustega teise inimese poole pöördumine. Midagi ei tohi teha kiirustades, vaid peab olema kannatlik ning järgima Kong Fuzi õpetust.
Tegemist on küllaltki rahulikult kulgeva romaaniga, mis siiski on piisavalt huvitavalt kirjutatud, et seda tellist mitte käest panna. Kuna tegelasi on siin omajagu, siis vahepeal autor justkui unustas mõned tegelased ära ning nendest sai lugeda jälle tüki aja pärast. Seega võivad nad natuke sassi minna. Mulle meeldiski siin see, kuidas autor kirjutab tegelaste elust lihtsalt, midagi ilustamata ning tegelased ei olnud üldjuhul ebameeldivad. Hiina on minu jaoks üks eksootiline maa ja see raamat natuke avab seda, mis siis, et tegemist ei ole mingi ajalooraamatuga vaid romaaniga. Igaljuhul soovitan lugeda ning loodan, et Edward Rutherfurdi teoseid tõlgitakse veel eesti keelde.
Triinu raamatublogi 