Ann Cleeves. Ronkmust (Varrak, 2016)

ronkmust_kaaned_281x200_bleed4_tf.inddTõlkinud Karin Suursalu
288 lk.

Kuna mul said reisi ajal raamatud läbi loetud, siis mõtlesin, et mida lugemiseks võtta. Selle autori raamatud on mind juba päris pikalt ahvatlenud. Mõtlesin, et ajaviiteks kõlbab vast lugeda küll. Õnneks oli see ELLU-s ka saadaval. Tulemuseks oli see, et ma ei saanud seda raamatut enam käest. Igal vabal momendil haarasin telefoni, et seda edasi lugeda.

Tegemist on “Shetlandi” sarja esimese raamatuga. Nagu sarja nimigi ütleb, siis tegevus toimub Shetlandil. See on üks saar Šotimaa lähedal. Ühel külmal jaanuariõhtul tapetakse teismeline Catherine Ross. Leidjaks on tema naaber Fran Hunter, kes tagasiteel koju märkab ühte värvilaiku lumel.

Juhtumiga hakkab tegelema kohalik inspektor Jimmy Perez. Kohalikud elanikud on kindlad, et süüdi on Magnus Tait, sest mõni aeg tagasi kadus sealt samast 11-aastane Catriona, keda pole siiamaani leitud. Ka Catherine Ross leiti Magnuse maja lähedalt. Magnus Tait on eraklik vanamees, keda kohalikud kardavad. Catrionast keeldub Magnus rääkimast, aga keeldub Catherine’i mõrva omaks võtma. Samas ta ootab, et politsei tuleks ja ta ära viiks.

See oli lihtsalt nii meeldiv ja sümpaatne raamat. Kui seda võib ühe krimiraamatu kohta öelda. Jimmy on lahke ja  meeldiv inimene, kes tunneb kaasa isegi võimalikule mõrvarile. Samas on seal külas kõik inimesed sellised, kes meeldivad või kellele tunned kaasa. Isegi mõrvarile. Raamatu õhkkond on küllaltki sünge. Pealegi on seal kogukond väike ning peaaegu kõik teavad kõigist kõike. Saladusi on raske hoida. Lisaks on parajasti talv, mis tähendab peaaegu kogu aeg pimedat aega, mis lisab asjale vunki juurde.

Kui ma raamatu läbi sain, siis jäi hinge kuidagi tühi tunne, et mis nüüd edasi saab. Õnneks on eesti keeles olemas ka teine osa ning kohe võtsingi selle kätte. Lükates kõik teised lugemist vajavad raamatud tulevikku. Loodan, et seda raamatusarja ka edasi tõlgitakse, sest esimene raamat on tõesti suurepärane. Praeguseks on ilmunud seitse raamatut ja paar lisalugu. Lisaks mulle meeldib nende raamatute kujundus. Selline hall ja natuke sünge. Krimisõbrad on selle sarja vast juba üles leidnud, aga kes ei ole, siis soovitan seda kindlasti lugeda.

 

 

Advertisements

Sherri Smith. Leia mind üles (Päikese Kirjastus, 2017)

leia-mind-üles

Tõlkinud: Raili Puskar
382 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

Kate Atkinson. Lõpetamata juhtumid (Ersen, 2017)

lõpetamata-juhtumidTõlkinud Kati Karu
311 lk.

See on üks äärmiselt kummaline raamat. Väga väga kummaline. Tekitas minus totaalse hämmingu. Ma tegelikult mõtlesin vahepeal pooleli jätta, aga millegipärast lugesin siiski edasi. Tegu peaks olema põnevuromaaniga, aga eriti põnev ta ei olnud. Pigem selline lihtsalt krimi.

Siin on kolm erinevat juhtumit. Esimene juhtus aastal 1970, kui kadunuks jäi 3-aastane Olivia. Teine juhtus aastal 1994, kui tapeti näiliselt põhjuseta 18-aastane Laura ning kolmas leidis aset 1979. aastal, kui Michelle tappis oma abikaasa Keithi. Nii ja nüüd jõuame raamatu tänapäeva, mis on 2004. aastal. Kõigist kolmest juhtumist on omajagu aega möödas, kui neid asub uurima eradetektiiv Jackson Brodie.

Uurima on isegi liiga palju öeldud. Tegelikult arvab Brodie, et ta ei leia nende kohta nagunii midagi uut. Pealegi mulle tundus ta natuke laisavõitu, aga samas heasüdamlik. Niisiis, ta võtab ikkagi tööotsad vastu, kui nendega seotud inimesed tema abi paluma tulevad. Igatahes ta ei teeks nagu suurt midagi ja lõpus siiski leiavad need mingisuguse lahenduse. Mulle tundus, et kuidagi lihtsalt jõudis info Brodie’ni.

Lisaks maadleb Brodie siin veel oma eraeluga, mis on üsna sassis. Nagu sellest veel vähe oleks, siis keegi püüab teda järjepidevalt tappa.

See on üks kummalisemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Tegelased on ikka väga omamoodi ja markantsed. Näiteks Amanda. Ta on umbes 45-aastane (ma enam ei mäleta, kas see oli raamatus kirjas ka) ja iseloomult selline nagu ora oleks teatud kohas. Tal on õde Julia, kes on tema vastand, rõõmus ja energiline. Nad kaklevad pidevalt. Siis on seal veel paks ja heasüdamlik Theo, üks kodutu plika, üks hirmus vana proua, kellel on hunnik kasse ja Caroline, kes ei salli oma abikaasa lapsi esimesest abielust.

Kohati oli raamat hulluksajavalt igav, nii et tõesti mõtlesin pooleli jätta. Ma enam ei saagi aru, miks ma seda ei teinud. Ju mind siis midagi ikka köitis. Suurt kärtsu ja mürtsu raamatus ei olnud, aga need situatsioonid, mis siin aset leiavad on sageli ikka väga koomilised. Omapärased võrdlused ja mõtted. Näiteks mõtleb Amelia, kas ta oleks nõus seksima koeraga, kui seda oleks vaja Julia elu päästmiseks. Olgu öeldud, et ta ei salli eriti Juliat. Või see, milliste sõnadega Caroline mõtleb oma abikaasa lastest. Kohutav, aga samas ajab muigama.

Selle raamatuga oli mul veel see probleem, et osad tegelased ei tahtnud meelde jääda. Kirjutab lõpus ühest tegelasest ja ma ei suutnud meenutada, kes too selline oli 😀

Jackson Brodie’st on veel kolm raamatut. Ma ei tea, kas ma olen valmis järgmiseid lugema. Lihtsalt nii veider kogemus selle raamatuga.

Margaret Moore. Kelmide abielu (Ersen, 2017)

kelmide-abieluTõlkinud Anne Kull
280 lk.

Mu eelmised paar raamatut olid küllaltki ängistavad ja kurvad, nii et tahtsin seekord midagi helgemat. Ja mis saaks selleks olla parim valik, kui lihtne ja mõnus armastusromaan. Õnneks see raamat ei petnud mu ootuseid.

Tegevus toimub aastal 1814 Põhja-Inglismaal. Sir Develin Dundrake’i juurde saabub ootamatult Theodora Markham, kes teeb mehele abieluettepaneku. Thea teeb seda sellepärast, et tema isa kaotas mängupõrgus Develinile nende viimase varanatukese. Develin on ettepanekust üllatunud, aga samas on tingimused mõistlikud ning ta otsustab nõustuda.

Muidugi ei lähe kõik nii lihtsalt nagu plaanitud. Juba abielus olles kerkivad esile igasugused probleemid ja ka tunded ei püsi vaka all.

See oli just täpselt selline raamat, mida mul tol hetkel vaja oli. Kerge ja nauditav ajaviitelugemine, kus liigselt mõtlema ei pea. Tead, et lõpp on helge ja õnnelik. Raamat oli ka hästi toimetatud ja tõlgitud, mingeid erilisi vigu ma ei märganud.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et see raamat meie raamatukokku telliti. Tavaliselt pole meile juba tükk aega selliseid lihtsaid ajaloolisi armastusromaane võetud. Mul on väga hea meel, et seda seekord siiski tehti. Paljud lugejad tegelikult tahaksid neid lugeda.

Soovitan lugeda, kellele meeldivad lihtsad armastuslood või kes ajaviiteks tahavad lugeda midagi kerget.

Paula Hawkins. Vete sügavusse (Helios, 2017)

vete-sügavusseTõlkinud Triin Peek
355 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist peaaegu nädal tagasi ja no kohe üldse ei edenenud. Lugesin õhtuti enne magama jäämist paar-kolm peatükki korraga, kuni tuli uni. Uskuge mind need peatükid on lühikesed, esitatud erinevate tegelaste kaudu. Raamatu algus oli igav, aga kummalisel kombel ei tekkinud mul mõtet, et võiks pooleli jätta. Ja väga hea on, et ei tekkinud, sest kui ma olin umbes sada lehekülge lugenud, läks asi põnevaks. Ei lasknudki ennast enam unustada, nii et isegi trennis mõtlesin raamatu sündmustele.

Sündmused saavad alguse, kui leitakse jõest Nel Abboti surnukeha. Arvatakse, et ta hüppas kaljult alla jõkke. Mõne aja eest sooritas seal samas üks noor neiu enesetapu. Nelli õde saabub väikesesse asulasse tuvastama surnukeha ja hoolitsema oma 15-aastase õetütre eest.

Uurijad on veendunud, et tegemist on järjekordse enesetapuga, kuid siiski millegipärast uurivad edasi. Lagedale tuuakse kõik väikese linnakese pahupool. Omavahelised keerulised suhted, mis pealtnäha on viksid ja viisakad ning jõe kehv kuulsus. Nimelt on selles jões leidnud oma otsa erinevatel põhjustel palju naisi.

Minu meelest võib selle raamatu üheks peategelaseks pidada seda jõge, sest kõik jõuab ikka kuidagi jõeni välja. Kas Nell hüppas ise? Miks tegi noor neiu Katie enesetapu? Ja paljud muud küsimused saavad lõpuks siiski vastuse.

Nagu eespool kirjutasin, siis raamatu algus edenes aeglaselt ja seda sellepärast, et siin on tohutul hulgal erinevaid tegelasi. Nende meeldejätmine võttis aega. Autor ei ole kõike üksipulgi lahti kirjutanud, vaid lugejale on jäetud mõtlemisruumi.

Mis mulle raamatus meeldis? Kõik see müstika ja salapära, mis ümbritses jõge ja neid erinevaid lugusid. See oli põnev. Samuti mulle meeldib lugeda sellistest natuke katkistest inimhingedest, kes mõnikord on head ja mõnikord mitte. Osa loost on aimatav, osa mitte. Lõpplahendus jättis minu meelest natuke soovida, aga siiski on tegemist hea raamatuga.

Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust ning ei pelga natuke igavat algust. Soovitan lugeda ka Paula Hawkinsi esimest raamatut “Tüdruk rongis“.

Julian Fellowes. Lõpetamata minevik (Varrak, 2017)

Past ImperfectPast Imperfect by Julian Fellowes

Kahjuks ei suutnud seda raamatut lõpuni lugeda. Lihtsalt nii tüütu, üldse ei edenenud. Seletas muudkui, kuidas inglise kõrgklass hääbus jne jne. Vahele natuke ka seda, milles tegevus peaks seisnema. Jätsin pooleli, sest mul on nii palju põnevaid raamatuid ees ootamas. Kas ei olnud praegu õige aeg selle lugemiseks või ei istu mulle selle autori stiil.
Suutsin lugeda kõigest 76 lehekülge ja siis andsin alla. Aga nagu öeldakse, siis maitsed on erinevad. Võib-olla läheks pärast huvitavamaks ka, aga ma lihtsalt ei suutnud ennast sellest algusest läbi närida.

View all my reviews

Tana French. Vaikiv mets (Päikese Kirjastus, 2017)

vaikiv-metsTõlkinud Evi Eiche
524 lk.

20 aastat tagasi kaovad ühes metsas kaks last, kolmas pääseb eluga. Ta ei mäleta, mis juhtus ja tema kaks kaaslast jäävadki kadunuks. Nüüd on Rob Ryan tagasi Knocknarees, sest seal on tapetud 12-aastane tüdruk. Kes ta tappis ning miks? Kas need kaks juhtumit on omavahel seotud või mitte? See kõik selgub raamatu lõpuks.

Raamatu sisututvustus tundus huvitav ja ka raamatu kaanepilt on kutsuv. Minu jaoks oli see raamat kohati tüütu. Uskumatu eks. Mõrvalugu peaks ju olema põnev ja kaasahaarav. Mulle ei sobinud autori jutustamisstiil. Kohati peategelane Rob  (politseiuurija) heietas. Ta rääkis ja mõtles oma minevikust (kõige olulisemad asjad olid tema mälust kustunud).

See raamat läheb ka mul nende hulka, kus mulle peategelane ei meeldinud. Ta oli ülbe, enesekeskne ja ta käitus nagu tõbras. Mis mulle veel ei meeldinud oli see, et ta oli ise politseiuurija, aga kogu aeg jõi. Öö läbi jõi ja siis läks tööle ning arvas ise, et on täitsa tubli mees. Kui siin on eelnevates raamatutes (“Tüdruk rongis” , “Püüa mitte hingata” ja “Naine kajutist number 10“) olnud alkoholiprobleemiga naised, siis need tegelased on mulle meeldinud.

Vahepeal ei edenenud mõrva uurimine üldse ja siis heietati lihtsalt tunnetest ja suhetest ja muust sellisest. Olin juba poole peal ja mõtlesin, et millal see lugu siis käima läheb, aga tuhkagi. See oli kuivalt kirjutatud.

Võib öelda, et huvitavad olid viimased 100 lehekülge. Siis läks tegevus erksamaks ja hakkasid selguma selle mõrva tagamaad. See oli tõesti huvitav. Ja ma aimasin osaliselt ära lahenduse, kuigi autor oli kahtlaseks teinud mitu tegelast. Päris raisatud aeg see siiski polnud, aga eeldasin siiski sellelt raamatult palju enamat. Arvestades, et romaani on palju kiidetud.