Helen Pollard. Väike Prantsuse külalismaja (Pegasus, 2018)

väike-prantsuse-külalismajaTõlkinud Raili Puskar
383 lk.

See oli nii armas raamat. Tõeline suvelugemine. Juba kaanepilt oli nii kutsuv ning raamat ületas kõik mu ootused. Lugesin seda ning tahtsin ise ka seal olla. Nii mõnus, soe ja hubane. Kuigi ka siin ei saa praegu soojuse puudumise üle kurta.

Emmy Jamieson saabub koos oma elukaaslase Nathaniga Prantsusmaale La Cour des Roses’i külalismajja, et turgutada suhet. Läheb aga hoopis nii, et Nathan laseb majaperemehe naisega jalga ning Emmy ja Rupert jäävad hämmeldunult maha. Ruperti tervis pole kiita ning Emmy otsustab, et ei naase kohe Inglismaale vaid aitab oma puhkuse ajast meest.

Ootamatult avastab ta sellest väikesest kohast aktiivse seltsielu ning leiab endale mitmeid sõpru. Ta on siiski Nathani ära minekust löödud, kuid see ei tähenda sugugi seda, et ta ei märka enda ümber teisi mehi. Seksikat ja sõbralikku Ryan’it ning tagasihoidlikumat Alain’i.

Puhkus möödub kiiresti ning selle aja jooksul on Emmy hakanud ennast La Cour des Roses’is tundma nagu kodus. Lisaks silmailule on ta leidnud sealt endale ka sõpru ning ta ei oota üldse tagasiminekut Inglismaale korterisse, mida jagas Nathaniga ning tööle, kus nad on töökaaslased.

See on tõeline ajaviitekirjandus selle kõige paremas tähenduses. See raamat toob naeratuse suule ja helge tunde hinge, oli südantsoojendav lugemine. Raamatus on küll mõned klišeed, aga mind need ei häirinud. Suurt põnevust siin küll pole, aga mind köitis raamat siiski. Mis võib natuke häirida, on mõnikord peategelase Emmy lapsikus (mind see praktiliselt ei seganud). Küll aga häiris mind see, et 33-aastast meest kutsuti poisiks. No mis poiss see 33-aastane ikka enam on, kuigi teod võivad poisikese omad olla. 😀

Mulle oli heaks avastuseks ka see, et raamatule on järjed olemas. Loodan, et Pegasus tõlgib need ära, et saaks eesti keeles lugeda. Mul on väga hea meel, et Pegasus selle raamatu avaldas ning mina selle võitsin. Nüüd pole muud kui oodata järgmist osa. Head lugemist!

Advertisements

Ann Cleeves. Sinine välk (Varrak, 2018)

sininevalk_kaaned_281x200_bleed4_tf.inddTõlkinud Lauri Vahtre
285 lk.

Mulle Ann Cleevesi krimiromaanid meeldivad. Käesolev on “Shetlandi” sarja neljas raamat.

Seekordse osa tegevus toimub Jimmy Perezi kodusaarel Fairi’l. Jimmy saabub sinna koos oma pruudi Franiga, et teda oma vanematele tutvustada ning kihluspidu maha pidada. Pidu toimub linnuvaatlusjaama söögisaalis ning ka kohal olevad linnuvaatlejad on kutsutud. Ühel hetkel toimub aga mõrv. Süüdlane on keegi nende hulgast, aga kes? Mis põhjusel mõrv toimus?

Tegemist on jällegi kinnise territooriumiga. Olukord muutub veelgi klaustrofoobsemaks, sest keegi ei saa tugeva tormi tõttu saarelt lahkuda ega sinna ka tulla. See teeb omakorda mõrva uurimise raskemaks, aga samas ei saa ka mõrvar lahkuda. Tegelased muutuvad närvilisteks ning tekivad tülid. Kuigi minu arvates on see süngus eelmistes osades paremini tunnetatav, aga siiski on tegemist huvitava raamatuga.

Raamatu lõpp mulle väga ei meeldinud. Miks oli seda vaja teha? Kes on lugenud, see mõistab. Ma juba jõudsin temasse kiinduda. Ei tea, kas sellest sünnib nüüd midagi paremat. Igatahes jään ootama järgmist osa. Loodan, et kõik sarja osad tõlgitakse ka eesti keelde, sest on tõesti põnev ja pingeline lugemine. Endiselt ei ole raamat eriti verine ning tegevus ning mõrva uurimine liigub aeglases tempos, ainult lõpus on tegevus kiirem. Mulle see sobib, saab ise rahulikult tegelastega kaasa mõtiskleda.

Gail Honeyman. Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi (Ersen, 2018)

eleanor-oliphandil-on-kõik-väga-hästiTõlkinud Aile Meedo
324 lk.

Tutvustus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Mind köitis selle raamatu juures alguses eelkõige kaanepilt ja pealkiri ning kusagil ajusopis oli teadmine, et ma oleks nagu kusagilt lugenud, et tegu on hea raamatuga. Nii ta siis kätte võetud saigi.

Alguses ma ei saanud aru, mis selle raamatu teema on. Eleanor Oliphant elab pealtnäha tavalist elu. Tema elu on suhteliselt hästi planeeritud, ta käib tööl ning peale seda läheb koju. Mis on tema eluviisi juures ebaharilikku on see, et ta ei käi praktiliselt üldse teiste inimestega oma vabal ajal läbi. Tal ei ole sõpru ega sugulasi, ammugi mitte kallimat. Oma nädalavahetused veedab ta viina juues. Ometi ei ole ta seejuures joodik.

Ta on oma eluga üldiselt rahul, kui ühel hetkel lööb üks sündmus kõik tema planeeritud elukorralduse segamini. Nimelt satub ta koos töökaaslasega abistama kukkunud vanemat härrat. Sealt edasi pole miski enam endine.

Ma ei osanud alguses üldse peategelasse suhtuda. Suhtlemises oli ta kohmakas. Selles mõttes, et ta oli äärmuslikult aus. Kõik mida mõtles, selle ka välja ütles. Eleanor ei tajunud seda, et mõnikord on targem mitte kõike välja öelda. Peenetundelisusega ta ei hiilga. Raamatu alguses mulle tundus, et ta ei tajunud teiste inimeste tundeid, aga edasi lugedes, sai selgeks, et päris nii see siiski pole. Lugedes vasardas peas kogu aeg küsimus, mis Eleanoriga juhtus. Tal olid väga omapärased mõtted. Näiteks räägib ta surmast ja sellest, mida teha kehaga pärast surma.

Ma ei ole kindel, et mulle meeldiks põletatud saada.Ma arvan, et mulle meeldiks, kui mind söödetaks loomaaialoomadele. Oleksin sellega keskkonnasõbralik ja suurepärane maiuspala suurematele karnivooridele. (lk 200)

 

Ja samas on ta nii kaua üksi olnud, et see on lausa kurb.

„Inimestel on terve rida vajadusi, mis peavad olema kaetud, Eleanor, et olla õnnelik ja terve. Sa kirjeldasid siin just, kuidas su peamised füüsilised vajadused – soojus, toit, peavari – olid rahuldatud. Aga emotsionaalsed?“

Olin täiesti rabatud.

„Aga mul ei ole mingeid emotsionaalseid vajadusi.“ (lk 261)

Raamat oli kohati koomiline, aga samas ka kurb. Mõtlemapanev. Tegemist ei ole just lihtsa meelelahutusega. Tekst on tihe ning nõuab kaasamõtlemist, muidu võib järg kaduda. Soovitan lugeda ning kaasa mõelda!

 

Emma Kavanagh. Müürimõrvar (Ersen, 2018)

müürimõrvarTõlkinud Leena Suits
327 lk.

See oli üks kummaline raamat. Ma ei ole veel selgeks mõelnud, kas see meeldib mulle või mitte.

15-aastane Isla Bell leiab Brigantoni külast Hadrianuse müüri äärest kolm laipa. Ta saab sellest tõsise trauma, nii et ta tunneb veel 20 aastat hiljemgi hirmu.

35-aastaselt on Isla pühendanud ennast sarimõrvarite uurimisele. Ta on abielus Ramsey’ga, ainsa inimesega, kes on müürimõrvari rünnakust eluga pääsenud. Elu on nagu korras, müürimõrvar on vanglas ja kõik peaks olema turvaline. Aga siis leitakse ootamatult üks laip Hadrianuse müüri äärest. Ta on tapetud samamoodi nagu need inimesed 20 aastat tagasi.

Raamatus antakse sündmustest ülevaade kolme tegelase kaudu. Nendeks on Isla, Ramsey ja politseiuurija Mina. Üldiselt oli raamat põnev ning edenes küllalt kiiresti. Mis mind häirima jäi oli see pingelise ja äreva õhkkonna loomine ning see pidev hirm. See oleks omal kohal olnud siis, kui toimuma hakkasid uued mõrvad, aga õhustik oli juba enne selline. Minu jaoks ei tundunud usutav, et Isla 20 aastat hiljem ka laipade leidmise tõttu hirmu tundis. Lisaks ei ohustanud ju teda tookord miski nii otseselt. Muidugi hirm ei ole ratsionaalne, aga mulle tundus siiski, et autor on siin natuke üle pingutanud.

Ajaviiteks lugeda kõlbab küll, nii et mahavisatud aeg ei olnud ning üllatavaid pöördeid tuleb siin raamatus ka, aga minu ootused olid suuremad.

Nicky Pellegrino. Itaalia pulm (Eesti Raamat, 2017)

itaalia-pulmTõlkinud Ann Kivikangur
287 lk.

Ma olen viimastel õhtutel küllalt väsinud olnud ning tahtsin lugeda midagi kergemat. Nii sai kätte võetud raamat “Itaalia pulm”.

Siin raamatus on peidus kaks lugu. Pieta disainib ja valmistab pulmakleite. Nüüd on ta ülesandeks valmistada õele Addoloratale pulmadeks täiuslik pulmakleit. Samal ajal tuleb tema juurde teinegi pruut, kes soovib pulmakleiti. Selgub, et Helene peigmees on Michele, kes Pietale meeldib. Õde küll ütleb talle, et tema meeldib Michelele ka, aga Pieta ei usu seda. Nimelt on nende kahe perekonna vahel mingi vaen. Nende isade vahel on kunagi midagi juhtunud, aga õed ei tea täpselt, mis.

Teine lugu koorubki välja ema loost, mida ta jutustab Pietale siis, kui nad mõlemad Addolorata pulmakleiti meisterdavad. Ta jutustab, kuidas ta kohtus Pieta ja Addolorata isa Beppiga ning mis juhtus Beppi ja Gianfranco vahel.

Isade vahel valitseb tõeline itaallaslik vihavaen. Mõlemad on kirglikud mehed ning pika vihaga. 30 aastat ei ole nad teineteisega rääkinud, ega teineteisest väljagi teinud, kuigi elavad Londonis ühes ja samas piirkonnas. Üks peab Itaalia restorani ja teine Itaalia toidupoodi.

Raamat ei petnud mu ootusi, seda oli kerge ja lihtne lugeda. Mõnus enne magama jäämist voodis lugeda. Alguses tundus küll natuke veider isa suhtumine, et ta ootas endiselt tütardelt oma käskudele allumist, kuigi mõlemad hakkasid 30-le lähenema. See suhtumine möödus õnneks kiiresti, sest Beppi jäi ootamatult haigeks. Meeldiv ja klassikaline armulugu, kus puuduvad seksikirjeldused. Sobiks näiteks ka puhkuse ajal lugemiseks.

 

 

Margaret Atwood. Teenijanna lugu (Varrak, 2017)

teenijanna-luguTõlkinud Ann Alari
408 lk.

Ohh, mis raamat. Suurepärane! Miks see raamat mulle varem pihku pole sattunud?

Tegemist on düstoopilise romaaniga, kus Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest on tapetud. Valitsus on ametist kõrvaldatud ning väidetavalt rahva kaitseks on võimu üle võtnud Gileadi Vabariik.

Raamatus kirjeldab Offred oma praegust elu ning meenutab eelnevat. Offred on nimelt ühe komandöri ja tema naise teenijanna. Teenijanna ülesanne ei ole mitte see, mida meie mõtleme teenija ülesannete all. Offredi ainsaks ülesandeks on tuua ilmale komandöri laps. Ta elab koos komandöri ja tema naisega ühes majas. Hierarhia on täpselt paigas, vabadust ei ole. Elu on allutatud kindlate reeglite alla.

Samas ei ole vabadust kellelgi. Kõigil nö kastidel on omad reeglid ja reeglite vastu eksimist karistatakse surmanuhtlusega. Ükskõik, kas sa oled siis lihtne majandusnaine, teenijanna või komandöri naine.

Viljakad naised on kõik praktiliselt surutud teenijannade rolli. Naise ainus roll on süünitada siia illma lapsi. Rasedusvastased vahendid ja abort on keelatud. Neil pole valikut. Kas olla teenijanna või siis saadetakse nad kolooniatesse, kus nad peavad kergemal juhul põletama surnukehi või raskemal juhul tegelema raskemetallidega. Ilma kaitsevarustuseta, sest neid peetakse ühiskonnale koormaks ja mida kiiremini neist lahti saadakse, seda parem.

Enamus mitteviljakas eas naisi ongi saadetud kolooniatesse. Kuigi mõnedest saavad marthad (majapidajad) või siis tädid. Tädid on kibestunud naisterahvad, kes vastavates asutustes õpetavad uusi teenijannasid. Peavad neile moraali ja usu teemadel loenguid.

Loomulikult on olemas ka kontrollorgan inimeste üle. Ehk siis silmad. Nende ülesandeks on tabada reetureid ja nad kinni püüda.

Offred jutustabki meile sellest, kuidas temast sai teenija, mismoodi näevad välja tema päevad komandöri majas ning vahele on pikitud seiku tema minevikust.

See oli nii hea lugemine. See tungis kontideni, Lihtsalt nii hästi ja tõetruult kirjutatud, sest kõik, mida siin raamatus on kirjutatud on maailmas tegelikult juba juhtunud. Nendest on autor suutnud kokku kirjutada niivõrd lummava romaani, mis jääb kauaks meelde. Mulle meeldis autori kirjutamisstiil. Selline veidi lakooniline, mis äratas kohe tähelepanu ning sundis kaasa mõtlema. Kes pole seda raamatut veel lugenud, siis soovitan kindlasti.

Joe Abercrombie. Pool maailma (Tänapäev, 2017)

pool-maailmaTõlkinud Tiina Randus
335 lk.

Abercrombie on väga hea kirjanik. Mulle meeldis tema Esimese seaduse triloogia ja meeldis ka esimene raamat Purumere triloogiast. Esimene osa on “Pool kuningat” ja teine on “Pool maailma”. Teise osa lugemine mul millegipärast eriti hästi ei edenenud. Ilmselt sellepärast, et lugesin seda enne magama minekut ning uni tikkus peale. Algus oli minu meelest ka natuke igavavõitu. Raamatu teine pool oli juba põnevam.

Astel Bathu on noor tüdruk, kelle unistuseks on saada sõdalaseks. Ta on juba peaaegu oma eesmärki saavutamas, kui ta harjutusväljakul tapab oma vastase. Meister nimetab ta sellepeale mõrvariks ning ta saadetakse vanglasse.

Brand oli seal harjutusväljakul ning ei suuda ebaõiglusega leppida. Ta läheb isa Yarvi juurde ning räägib, kuidas lood tegelikult olid.

Göötimaal valitseb ärev olukord. Riik valmistub sõjaks ning isa Yarvil on vaja võtta ette üks riskantne merereis, et leida liitlaseid. Oma meeskonda palkab ta teiste seas ka Astla ja Brandi ning seiklus võibki alata.

Lisaks seiklustele puhkeb Astla ja Brandi vahel lõkkele armastus. Alguses nad ei oska seda kuidagi teineteisele välja näidata ning mõlemad on õnnetud. Astel on üldse üks kummaline tegelane. Nii okkaline ja vastaline. Mõnikord tundus, et autor on sellega natuke liiale läinud.

Kohati oli päris humoorikas lugemine. Abercrombie’l ongi selline omapärane stiil. Tõsised teemad on pikitud huumoriga. No näiteks üks võitlusstseen, kus Brandil on vaja vaenlastega võidelda, aga tema suudab mõelda ainult sellele, et tal on vaja pissile minna. Ma ei suutnud raamatusse alguses sisse elada. Esimese osa lugemisest oli ka juba omajagu aega möödas ning tegevus polnud enam hästi meeles. Sellest hoolimata tahan lugeda ka sarja kolmandat osa ning loodan, et see ka eesti keelde tõlgitakse.