Jojo Moyes. Ikka mina (Kunst, 2018)

ikka-minaTõlkinud Tiina Viil
428 lk.

“Ikka mina” on järg raamatutele “Mina enne sind” (Kunst, 2013, 2016) ja “Pärast sind” (Kunst, 2016). Mulle kaks eelmist osa väga meeldisid ja ei olnud erandiks ka kolmas osa. Ja kolmas osa lõppes nii, et ma ei imestaks, kui Moyes kirjutaks ka neljanda osa sarjale. Igatahes mina jään ootama.

Kolmandas osas läheb Louisa Clark New Yorki, et alustada uut elu. Ta alustab tööd rikka perekonna Gopnikute juures. See töö ei ole lihtne. Ta on Leonard Gopniku teise ja palju noorema abikaasa Agnese isiklik assistent. Ühesõnaga Louisa peab kõiki tema asju ajama ning saladusi varjama. See on üks veider perekond, kus mees ei suuda oma endise ja praegu perekonna vahel asju paika panna.

Igatahes kohtub Louisa New Yorgis paljude huvitavate inimestega. Samal ajal suhtleb ta edasi ka oma perekonna ja Samiga, kes jäid Inglismaale. Louisa plaanib New Yorgis veeta aasta ning siis naasta Inglismaale. Ja ta loodab hoida oma suhet Samiga tugevana, aga teadagi, mida kaugus võib suhtega teha. Ühesõnaga see on keeruline.

Moyes on üks mu lemmikkirjanik. Ta romaanid lähevad hinge oma teemadega. Need on kõik olulised: surm, üksindus, lein, armastus, kuidas olla sina ise, perekond. Samas on neid teemasid kajastatud nii, et neist ei ole raske lugeda. Tegelased on siin raamatus kõik omapärased ning omanäolised. Siin on nii nalja, naeru kui nuttu. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, aga alustada tuleks esimesest osast.

Advertisements

Robert Bryndza. Viimne hingetõmme (Pegasus, 2018)

viimne-hingetõmmeTõlkinud Raili Puskar
367 lk.

Tegemist on Erika Fosteri sarja neljanda osaga. Nagu sarja eelnevad osad, nii oli ka see ülimalt põnev. Mõrvari nime saab juba üsna varakult teada, aga see ei võta raamatult põnevust vähemaks. Lugesin selle ühe jutiga läbi, nii et lõpetasin poole öö ajal.

Erika Fosteril on kõrini laua taga istumisest ning ta tahab mõrvarühma tagasi pääseda. See võimalus tal ka avaneb, kui prügikonteinerist leitakse läbipekstud ja piinatud naise surnukeha. Erika sekkub omavoliliselt juurdlusesse ning avastab, et poole aasta eest leiti samasuguste vigastustega noore naise surnukeha.

Raamatust ei saa eriti palju kirjutada, muidu pole enam põnev. Nagu juba kirjutasin, siis tegemist on põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Autor on mõrvariks valinud ikka väga erilise kuju. Mind hämmastab, kuidas ta ikka niimoodi suutis tegutseda.

Nüüd jääb üle oodata järgmist osa. Loodan, et see tõlgitakse ka õige pea. Mulle meeldib ka selle sarja kujundus.

Eelnevad osad:
Tüdruk jääs (2017)
Varitseja öös (2017)
Mustjas vesi (2018)

Juno Dawson. Puhtaks (Helios, 2018)

puhtaksTõlkinud Hella Urb
405 lk.

See raamat on natuke intrigeeriv. Kaanepilt on klantsiv, aga sisu mitte. Teema on tõsine ja karm. Keda häirivad igasugused roppused, siis nendele see raamat ei sobi.

Lexi Volkov on rikaste vanemate laps. Ta ei ole elus pidanud millegi nimel vaeva nägema. Tal ei ole erilisi hobisid, kui pidutsemine ja poodlemine välja arvata. Nii ta siis kulgeb ühelt peolt teisele. Joob, suitsetab ja teeb narkotsi. Lexi on kõigest 17-aastane. Kuni ühel hetkel arvatakse, et ta on teinud üledoosi.

Nii satub Lexi sunniviisiliselt võõrutuskliinikusse. Ta ei taha seal olla, sest tema ei ole ju narkar. Ta saaks iga hetk lõpetada, kui ta vaid tahab. Esimesed päevad on väga rasked, edaspidi läheb kergemaks. Ta kohtub teiste kliinikus olevate noortega, sõbruneb, võib-olla isegi armub. Aga mis saab pärast, kui ta kliinikust välja saab? Kliinikus on turvaline olla, pole ahvatlust, aga väljaspool on kiusatused igal pool. Lisaks ootab teda tema endine seltskond.

Raamatus ongi vaheldumisi edasi antud tema senise elu sündmuseid, mis teda selleni viis ning kliiniku elu. Mulle meeldis see raamat väga. Teema on praegu aktuaalne. Raamat on küll ilukirjanduslik, aga see võib aidata noortel näha, mida tähendab narkosõltuvus. Samuti annab see lootust, et sellest on võimalik välja tulla, aga samas ei ole siin mingit roosamannat. Üks väga huvitav ja asjalik lugemine oli.

Maggie O’Farrell. Esme Lennoxi kadumine (Eesti Raamat, 2018)

esme-lennoxi-kadumineTõlkinud Külli Seppa
223 lk.

Ma ei ole Nüüdisromaani-sarja pidev lugeja. Ei teagi miks, sest need, mida olen lugenud, on meeldinud. Erandiks ei ole ka “Esme Lennox’i kadumine”. See oli nii hea raamat.

Iris saab ühel päeval telefonikõne Cauldstone’i vaimuhaiglast, et ta tuleks järele oma vanatädile. Iris arvab, et see on mingi eksitus. Tema teada oli vanaema pere ainus laps. Varsti selgub, et nii see siiski polnud ning Iris hakkab juurdlema, et miks Esmet hoiti üle kuuekümne aasta vaimuhaiglas. Mis temaga juhtus?

Samal ajal maadleb Iris ka enda eluga, enda suhteprobleemidega.

Minu jaoks oli see raamat tohutult kaasahaarav. Olen lugenud arvamusi, et raamat ei haaranud alguses üldse kaasa, aga mind haaras see kohe. Ma ei oskagi öelda, mis mind nii paelus selle raamatu juures. Kas kirjaniku stiil või lihtsalt see teema. See raamat pani kaasa mõtlema.

Raamat jätab nii palju lahtiseid küsimusi, millele ma tahaksin vastust saada. Mis perekond see selline on, kes käitub oma tütrega niimoodi. Mulle tundus, et ta oli juba oma lapsepõlves neile vastuvõetamatu ning teda ei armastatud. Miks see nii oli? Miks nad jätsid ta hullumajja ning teda kordagi ei külastanud? Miks ema-isa ei tundnud huvi, mis Esmega juhtus? Peresaladuse aimab Iris küll ära, aga raamatu lõpp jäi minu jaoks liiga lahtiseks. Raamatu võlu see minu jaoks ei kahandanud.

Mulle tohutult meeldis see raamat. Mulle meeldis, et tegevust ja mõtteid anti edasi mitme tegelase kaudu. Ma väga loodan, et eesti keelde tõlgitakse veel selle kirjaniku teoseid. Kes veel ei ole seda lugenud, siis soovitan soojalt. Suurepärane raamat.

Arthur Conan Doyle. Baskerville’ide koer (Rahva Raamat, 2017)

majaga kaas uus pealkiri_kaanejoonis_q2Tõlkinud Pirjo Leek
269 lk.

Ma olen seda raamatut korra teismelisena juba lugenud. Ma mäletan, et siis meeldis see mulle väga. Oli põnev ning huvitav. Nüüd kui uuesti lugema hakkasin, siis tundus keelekasutus veidralt ülepaisutatud ja alguses ei olnud üldse huvitav. Raamat jäi mul kuidagi venima. Võib-olla ei olnud õige aeg selle alustamiseks. Nüüd paar päeva tagasi võtsin raamatu uuesti kätte ja oli hoopis parem lugeda. Tegevus läks põnevamaks ning raamat edenes kiiresti.

Peale onu Charles Baskerville’i surma, pärib Henry mõisa. Tema onu surm on kummaline. Selle uurimiseks palub Charles’i sõber Mortimer abi Sherlock Holmes’ilt. Mortimer on tulnud vastu Kanadast saabuvale Henry Baskerville’ile, kes tuleb mõisa elama.

Juba Londonis hakkavad juhtuma kummalised sündmused. Keegi saadab kirja, et Henry ei läheks mõisasse ning hoiaks nõmmest eemale, kui ta teab, mis talle hea on. Pealekauba neid lausa jälitab keegi. Henry kuuleb ka legendi põrgukoerast, kes väidetavalt tapab Baskerville’ide soost mehi.

Teismelisena tundus see raamat minu jaoks tohutult müstilisena. See oli ilmselt esimene Doyle’i teos, mida lugesin ning see avaldas mulle väga suurt mõju. Praegu ta enam nii müstiline ei tundunud, aga siiski oli hea meel mälu värskendada.

Ruth Ware. Proua Westaway surm (Helios, 2018)

proua-westaway-surmTõlkinud Pilleke Laarmann
351 lk

Mul on nüüd kolm Ruth Ware raamatut loetud. “Valetamise mäng” on veel lugemata, aga küll ma kunagi ka selleni jõuan.

Harriet Westawayl ei lähe elus just kõige paremini, kui ta saab kirja, et on oma vanaemalt päranduse saanud, Harriet ei suuda seda uskuda ja arvab, et kusagil on mingi viga tehtud, sest tema vanaema on ju ammu surnud. Ta mõtleb alguses sellest kirjast mitte välja teha, aga liigkasuvõtja, kellelt ta laenas, tahab oma raha tagasi.

Hal tunneb, et on väljapääsmatus olukorras ning otsustab siiski minna. Kui raske see ikka olla saab. Natuke hämamist ema kohta ja väike rahasumma on tema oma. Ta saaks kõik oma võlad makstud. Aga loomulikult ei lähe kõik nii lihtsalt.

Mulle see raamat meeldis, kuigi ei olnud nii põnev, et käest ära panna ei saaks. Selline aeglasema tempoga psühholoogiline romaan, kus on huvitavad tegelased. Õnneks ei olnud nii verine nagu mu eelmine raamat. Mulle meeldis selles raamatus loodud atmosfäär. Sünge ja kõle suur maja, kus enamus tegevusest toimub ning pinnale ujuvad saladused jaüksik tütarlaps nende keskel. Mõnus lugemine oli.

 

Sarah Mallory. Vikonti kättemaks (Ersen, 2018)

vikonti-kättemaksTõlkinud Ülle Jälle
256 lk.

Vikont Gilmorton ei olnud naiste võrgutaja. Ta oli ikka olnud aumees. Seekord otsustas ta kättemaksuks võrgutada leedi Deborah Melthami. Kättemaksuks selle eest, et neiu vend oli võrgutanud tema õe ning jätnud ta siis saatuse hooleks. Lisaks sellele tapnud duellil veel tema noorema venna.

Deborah tundis Gilmortoni vastu vastupandamatut iha, mis ta lõpuks hukutab. Ometi ei suutnud ta vastu panna. Loomulikult on ta tulivihane kui mehe tegelik eesmärk välja tuleb, aga midagi pole enam teha.

Mõlemad püüavad toimunut vaikselt unustada, aga see pole võimalik. Gilmorton ei taha tunda neid tundeid, mis tal Deborah vastu tekkinud on. Deborah’gi püüab meest unustada, aga kui tal on vaja abi, et enda ja oma venna elu korda saada, siis ainus võimalus on pöörduda Gilmortoni poole.

See on selline tüüpiline ajaviiteromaan, mille ma ilmselt varsti unustan. Tegemist ei olnud millegi erilisega, aga aeg-ajalt on vaja midagi sellist lugeda, et peale eriti head raamatut, saaks liikuda edasi järgmise juurde. Igatahes oma eesmärgi see raamat täitis. Olen sellest sarjast lugenud paremaid. Natuke ilmetu oli, midagi ainuomast meelde ei jäänudki. Kes tahab tõesti midagi lihtsat lugeda, et aega parajaks teha, siis see vast sobiks.