Ellis Peters. Vend Haluini pihtimus (Elmatar, 2008)

vend-haluini-pihtimusTõlkinud Maia Planhof
240 lk

See oli minu esimene raamat Öölase sarjast. Mulle täitsa meeldis. Selle autori raamatuid loen ilmselt ka edaspidi, sest mulle meeldis siin see peategelane ja autori stiil. Ma sain väikese üllatuse osaliseks ka. Olin seni arvanud, et Ellis Peters on mees, aga selgus hoopiski, et naine.

Raamatu tegevus toimub 1142. aastal Inglismaal. Peategelaseks on munk Cadfael. Raamatu sündmused saavad alguse ühest õnnetust juhusest, kui vend Haluin kukub katust parandades alla. Ta ei sure, aga saab raskelt viga. Arvatakse, et ta ei hakka enam kunagi kõndima, aga ta hakkas. Ja tal on üks eesmärk. 18-aastat tagasi juhtus tema elus murranguline sündmus, mis painab teda seniajani. Nii ta tahabki ette võtta  väikese palverännaku, et oma patte lunastada. Sellest saab alguse sündmuste jada, mille peale nad poleks elu sees tulnud.

Minu jaoks oli see nauditav lugemine. Ta ei olnud küll nii põnev, et käest ei saanud panna, aga huvi oli ikka teada saada, et mis saama hakkab. Kuigi ma aimasin sündmused ette ära. Selles mõttes oli tegu väga ette aimatava raamatuga. Mulle meenutas natuke Hargla apteeker Melchiori lugusid, kuigi Melchior oli tegusam tüüp ja tema puhul ei suuda ma suurt midagi ära arvata. Cadfael oli natuke nagu kõrvalseisja, tegutses vaikselt. Lugedes jäin mõtlema, et see peaks ju kriminaalromaan olema, aga kuhu jääb kuritegu. Lõpuks see siiski tuli, aga see oli nagu tagaplaanil. Muud sündmused olid olulisemad. Isegi süüdlast ei saadud kätte. Mulle igatahes meeldis, nii et ilmselt loen varsti teisi tema raamatuid ka.

Advertisements

Ann Cleeves. Surnud vesi (Varrak, 2019)

surnud-vesiTõlkinud Lauri Vahtre
312 lk

Ma hakkasin seda raamatut väikese hirmuga lugema, sest sarja neljas osa lõppes nii nagu ta lõppes. Kuidas Jimmy Perez oma eluga hakkama saab ja kuidas sari edasi läheb. Cleeves õnneks mind alt ei vedanud.

Nagu ka eelnevates osades, siis siingi toimub kõigepealt üks mõrv. Asja asub uurima nooruke Willow Reeves või Reewes (ma ei tea, kumb õige on, sest tagakaanel on Reewes, aga raamatus Reeves). Teda abistab Sandy Wilson, kes püüab ka Jimmy Perez’t uurimisse kaasata. Jimmy põeb depressiooni ning pole alguses üldse huvitatud. Õnneks ta mingil hetkel võtab vedu, aga kahekesi koos Willow’ga asja uurides tekivad neil omavahel väikesed hõõrumised. Õnneks see uurimist ei sega, teeb raamatu hoopis huvitavamaks.

Nagu eelmistes osades, nii meeldis mulle ka siin see taust, mis siin tooni annab – see loodus ja ilm ning saarte inimesed ja suletud kogukond. Kõik see kokku moodustab mõnusa atmosfääri. Minul oli raske seda raamatut käest ära panna. Cleeves on suutnud jälle kirjutada mõnusa mõrvaloo, mille motiivi ja mõrvarit ma ära ei aimanud. Tegevus ja uurimine kulgeb küll aeglases tempos, aga lugedes oli ikka huvitav. Lihtsalt nii palju erinevaid seoseid ja inimesi. Tore oli ka näha, et Perez ei olnud omadega päris põhjas. Vaist töötab tal ikka samamoodi nagu enne. Ma loodan, et ehk varsti ilmub ka sarja järgmine osa eesti keeles.

Igatahes mina soovitan krimisõpradele seda lugeda, aga alustada tuleks sarja algusest.

Eelnevad osad:

Ronkmust
Valged ööd
Punased luud
Sinine välk

Al Ewing. Loki: Agent of Asgard. Vol. 1, Trust me (Marvel, 2014)

LokiIllustreerinud Lee Garbett
120 lk.

Järgmine graafiline romaan sai läbi, seekord siis Lokist. Mul tuleb juulis neid graafilisi romaane ikka päris palju, aga vahelduseks on mõnus neid lugeda. Kahjuks vist ainuke Lokist, mis siin raamatukogudest saada on, aga hea, et seegi olemas on.

Loki on selline kaval tegelane. Ta võib korda saata ülimalt koledaid tegusid, aga teinekord teha selliseid heategusid. Ta ei ole üdini halb, ega üdini hea. Loki on lihtsalt Loki.

Siinses raamatus on ta saadetud maale, et Asgardi tuua Loreleid ja iidset kangelast Sigurdit. Seda tehes ta petab ja trikitab, nagu pettuste jumalale kohane. Nagu Loki puhul tavaks, siis tema ei tee midagi lihtsalt niisama. Tal peab endal olema mingi kasu mängus.

See oli mõnus ajaviide, aga tahaks ikkagi teada, kuidas tegevus edasi läheb. Seniks pean aga rahulduma teiste tegelastega. Võib-olla peaks vahelduseks mõne raamatu ka läbi lugema. 😀

Captain America and the mighty Avengers 1-5 (Marvel Worldwide, 2015)

Kapten AmeerikaKirjutanud Al Ewing
Illustreerinud Luke Ross, Ivan Soria, Sanford Greene
Viis osa kokku 103 lk

Ma kirjutan neist viiest osast koos, sest need on nii lühikesed ja ei tundu mõttekas kõigist eraldi kirjutada. Neid peaks olema veel neli osa, aga neid mul hetkel ei ole käepärast. Võib-olla loen kunagi ka need läbi, et teada saada, kuidas lugu lõppes.

Ma pean ausalt üles tunnistama, et kahjuks see lugu ei meeldinud mulle eriti. Esiteks siin oli päris palju tegelasi, mis alguses tegi lugemise natuke keeruliseks, aga õnneks jäid nad ruttu meelde. Teiseks mulle ei meeldinud see, et peamised Tasujad Kapten Ameerika (Sam Wilson), Tony Stark, Thor ja teised ei olnud päris sellised nagu nad tavaliselt on. Head ja teisi hädaohu eest kaitsmas. Nad olid kuidagi kurjad ja see oli minu jaoks võõrastav. Mulle ei meeldinud seekord kunstiline pool ka. Lugemine ise läks üsna kiirelt. Esimesed kolm osa olid minu arvates natuke kehvemad. Neljas ja viies osa olid juba paremad ja huvitavamad.

Sisust siis nii palju, et algsetel Tasujatel on uutest tulijatest kõrini ning nad tahavad selle asja lõpetada. See lõppeb omavahelise tülitsemisega avalikkuse silme all. Samal ajal plaanib üks tegelane oma rünnakut. Mis sellest kõik välja tuleb, saab teada ilmselt järgnevatest osadest.

Louise Allen. Leedi, kes vajas pärijat (Ersen, 2019)

leedi-kes-vajas-pärijatTõlkinud Anne Kull
296 lk.

Selline raamat on ideaalseks lugemisvaraks puhkusel. Kerge ja kiire, eriti mõtlema ei pea, aga siiski kaasahaarav. Olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ning tõdenud, et osad on üsna kehvad, aga käesolev oli meeldiv üllatus.

On aasta 1815. Gabrielle Frost elab Portugalis oma viinamarjaistanduses, mida ta ise juhatab. Tol ajal on see ennekuulmatu, et üks naine ajab äri. Sellepärast saadab tema tädi Inglismaalt Leybourne’i krahvi Nathaniel Graystone’i tooma Gabrielle’i Londonisse seltskonda, et ta leiaks sobiva abikaasa. Gabrielle’il ei ole mingit soovi abielluda, et ta ise ja kogu tema vara läheks mehe käsutusse.

See oli tõesti mõnus ajaviitelugemine, mis lihtsalt haaras kaasa. Elasin naisele kaasa tema eesmärkide täitmisel ja lootsin, et ta saavutab selle, mida soovib. Lõpp oli muidugi klassikaline ja natuke liiga roosamanna, aga mis seal ikka. Mulle meeldis, et kangelanna ei olnud mingi värisev kaitsetu naisolevus ja mees ei olnud liiga macholik. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Elizabeth Macneal. Nukuvabrik (Pegasus, 2019)

nukuvabrikTõlkinud Marge Paal
384 lk.

Viimasel ajal ei ole minu suhe põnevusromaanidega enam väga hea olnud. Kuidagi ei ole olnud põnev ega kaasahaarav. Samamoodi algas ka see raamat, aga teose teine pool on kindlasti parem kui esimene.

Tegevus toimub 1850. aastal Londonis. Iris töötab koos oma kaksikõega proua Salteri juures nukupoes. Ta ei ole sellega rahul, ta soovib maalida. Selle asemel peab ta seal poes nagu puuris olema. Kuni ta kohtub ühel hetkel Louis Frostiga, kes palub teda endale modelliks. Iris leiab, et see on tema võimalus välja rabeleda ja unistused teoks teha. Hoolimata teiste arvamusest.

Samal ajal valmistub London Suureks näituseks ning Hyde Parki ehitatakse selleks sobiv koht. Hyde Parkis kohtub Iris topisemeister Silasega, kellele naine jätab tohutu mulje.

Sisust rohkem ei kirjuta, sest muidu ei ole põnev. Mulle ikkagi meeldis see raamat, hoolimata konarlikust algusest. Romaan on aeglase kulgemisega, aga see mind ei häirinud. Õhustik on sünge. Kõik see vaesus ja räpasus ja lootusetuse tunne. See tekitab masendava tunde, aga ometi hoidis see mind raamatu küljes kinni. Edaspidi läheb meeleolu küll paremaks, aga see vaesus ja räpasus ei ole kadunud. Ja kuidas üks kinnisidee võib inimesi mõjutada. Tegemist on autori debüüdiga ning ma tõesti ootan tema järgnevaid romaane. Paljutõotav igatahes.

Kaanepilt on muidugi ilus. Pegasus andis vist valida kahe kaanepildi vahel, mul on hea meel, et just see võitis.

Alex Michaelides. Vaikiv patsient (Pegasus, 2019)

vaikiv-patsientTõlkinud Raili Puskar
349 lk.

Mul on viimasel ajal mingi teema nende põnevikega. Pidevalt mind miski asi häirib nendes ja kuidagi ei ole leidnud seda, mis nagu väga-väga meeldiks. Nii ka selle “Vaikiva patsiendiga”. Raamat ei ole halb, võib-olla on mu maitse muutunud.

Alicia Berenson on raviasutuses, mis tegeleb psüühiliste probleemidega. Alicia ei ole rääkinud sõnagi sellest hetkest alates, kui ta tulistas oma abikaasat viis korda näkku. Miks ta seda tegi, kui nad armastasid teineteist? Ja miks ta keeldub rääkimast?

Teda püüab ravida psühhoterapeut Theo Faber. Ta on nimelt veendunud, et tema on ainus, kes suudab Alicia uuesti rääkima panna, kuigi teistel ei ole see kuue aasta jooksul õnnestunud.

Ja nüüd see, mis mind selle raamatu juures häiris. Selleks oli Theo tegelaskuju. Ta käis mulle juba alguses natuke närvidele. Püüdis olla nii kuradima hea ja õilis uurides, mis Aliciaga juhtus. Sageli eiras ta reegleid ja siis kui vahele jäi, käitus vagatsevalt ja alandlikult. Ja see, kuidas ta oma isikliku eluga toime tuli. Ühesõnaga närvidele käiv tegelane.

Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Ta on küllalt põnev, et edasi lugeda, kuigi vahel ajas Theo mind nii närvi, et ma panin raamatu käest ja lugesin teisi raamatuid või tegin ükskõik mida, et mitte “Vaikivat patsienti” kätte võtta. Ja peale Alicia päevikute lugemist, ma hakkasin midagi ka aimama lõpplahendusest. Raamatu lõpp oli igati sobilik.

Tahan kiita kaanekujundust. See kutsub lugema. 🙂