Michael Robotham. Ema saladus (Petrone Print, 2019)

ema saladusTõlkinud Kadri Pettai
376 lk

Kuna mu tuju ei olnud peale eelmise raamatu lõpetamist just kiita, siis seekord valisin meeleoluga sobivama raamatu.

Agatha arvates on Meghan Shaughnessy’l ideaalne elu. Tal on armastav ja hästi teeniv abikaasa, kaks toredat last ning ta ootab kolmandat. Nii ta siis jälgib kaugelt Meghani head elu. Agatha ise töötab poes. On veidras suhtes mereväes teeniva mehega ning ootab samuti last.

Need kaks naist on väga erineva tausta ja eluga. Ühendavaks asjaoluks on emadus. Lisaks sellele on kummalgi naisel oma saladused. Saladused, mis välja tulles võivad nende elu rikkuda.

Raamatu tegevus ongi edasi antud vaheldumisi nende kahe naise kaudu. Alguses oli raamatu tempo natuke aeglasevõitu. Küll ma mõtlesin, mis selle raamatu mõte on ja siis hakkas juhtuma igasuguseid asju. Juba Agatha juttu lugedes võis aru saada, et midagi on natuke valesti. See, mis järgnes oli kohutav, aga muidugi hästi kirjutatud. Põnevus säilis kuni lõpuni.

Mul oli mõlemast naisest kahju. Eriti Agathast. Seda, mida ta pidi läbi elama ei sooviks kellelegi. Kahjuks keegi ei hoolinud sellest. Samas see, mis ta ise tegi, oli ka kohutav ning seda ei õigusta miski. Tegemist on tõeliselt huvitava psühholoogilise romaaniga. Kellel see lugemata, siis soovitan lugeda.

Angela Marsons. Julmad mängud (Pegasus, 2018)

Julmad mängudTõlkinud Marge Paal
378 lk

See on Kim Stone’i sarja teine raamat. Õnneks on mul mitu selle sarja raamatut veel lugeda, sest ka teine osa oli päris põnev.

Seekord uurib Kim Stone mitut juhtumit. Pooleli on uurimine lapsepilastaja üle, kui tema meeskond kutsutakse uurima jõhkrat pussitamist. Selgub, et tapetud on süüdimõistetud vägistaja. Tapja tabatakse küll õige pea, aga Kim Stone’i tähelepanu on püüdnud juba üks kahtlaste katsetega tegelev psühholoog. See tundub uskumatuna, et üks psühholooh võiks nii käituda, aga Kim Stone usaldab oma instinkte ning asub vaikselt seda asja uurima. Nii algab nende kahe kassi-hiire mäng.

See oli päris põnev lugemine, aga mitte nii põnev kui esimene. Sellest hoolimata mulle meeldis ja ma loen ka järgnevad osad läbi. Mulle meeldis, et keskenduti rohkem Kim Stone’i lapsepõlvele ja tundub, et ta vaikselt hakkab sellest traumast paranema.  Kellel veel lugemata, siis soovitan seda lugeda, aga alustada ikka esimesest osast (“Vaikne karje“).

Cecilia Ekbäck. Hunditalv (Varrak, 2017)

hunditalvTõlkinud Jaana Peterson
365 lk

Selle raamatu suhtes mul ei olnud mingeid erilisi ootuseid. Võib-olla see oligi hea, sest raamat ei valmistanud pettumust. Alguses kulus küll sisse elamiseks aega, aga pärast oli raske seda käest panna.

Tegevus toimub 1717. aastal Rootsi Lapimaal. Maija kolib koos abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga Soomest Rootsi Lapimaale. Nad loodavad alustada seal uut elu ning mineviku selja taha jätta.

Ühel hetkel leiab Frederika kitsi karjatades ühe mehe surnukeha. Alguses aetakse asi huntide süüks, aga peagi saadakse ikkagi aru, et selle taga pidi olema inimene. Samas ei tunne selle mehe surma vastu keegi erilist huvi. Ainult uus kirikuõpetaja koos Maijaga püüavad asja lahedada. Sellest ei ole puutumata ka surnukeha leidja Frederika, keda see sündmus jääb kummitama.

Algus oli tõesti aeglane ja ma mõtlesin, et see jääbki nii. Autor ehitas rahulikult üles loo tausta ja atmosfääri. Ma suutsin sinna sisse elada- põhjamaiselt külm ja karge, aga samas ka pime, masendav ning nõiduslik. Tegelikult sobis siia väga hästi, et mõrva uurimine edenes aeglaselt. Mõrvarit ma ära arvata ei suutnud ja need pöörded siin olid üllatavad. Kõik see kokku – rahutuks tegev atmosfäär, karmid tegelaskujud ja maagia – andis lõpuks suurepärase tulemuse. Mul oli tõesti raske raamatut käest panna. Mulle meeldis see, et nö mõrva uurijad ei olnud tegelikult mingid uurijad. Igatahes mina soovitan.

Angela Marsons. Vaikne karje (Pegasus, 2017)

Vaikne karjeTõlkinud Triin Aimla-Laid
400 lk

Olen juba sellest ajast tahtnud Marsonsi raamatut lugeda, kui see ilmus. Nüüd alles jõudsin selleni ja tuleb tõdeda, et jälle on mul üks lemmikkrimikirjanik juures. Plaanin lähitulevikus ka järgmised osad, mis eesti keeles on ilmunud, läbi lugeda.

Ühel päeval leitakse poiste erakooli direktor tapetuna. Kim Stone pole saanud veel uurimisse süvenedagi, kui juba leitakse teinegi laip. Neid seob see, et nad töötasid enne ühes lastekodus, mis on juba aastaid suletud. Lisaks leitakse endise lastekodu juurest maetuna kolme teismelise tüdruku laibad. Kes seda tegi ja miks? Ja miks nüüd aastaid hiljem hakatakse tapma endiseid lastekodu töötajaid? Mis seal juhtus? Seda püüab Kim Stone koos oma meeskonnaga lahti harutada.

Mulle väga meeldis see raamat. Esiteks see, kuidas autor põimis loo sisse Kim Stone’i elulugu. See oli kuidagi loomulik. Teiseks meeldis mulle see, kuidas uurija suhtus ohvritesse. Ükskõik, mida nad tegid, ei olnud nad väärt sellist surma. Muidugi oli raamat põnev ning huvitav ja ma ei aimanud, kes on nende kohutavate sündmuste taga. Autoril olid väga huvitavad ja ootamatud süžeepöörded. Raske oli seda raamatut käest ära panna. Soovitan krimisõpradele, kellel see veel lugemata on.

Dan Abnett. Aquaman. Volume 2, Black Manta Rising (DC Comics, 2017)

Aquaman2Illustreerinud Scot Eaton, Brad Walker, Philippe Briones
216 lk.

Atlantise ja kuival maal elavat inimeste vahel on endiselt vaen ja seda on otsustanud õhutada üks salajane rühmitus, kellest praktiliselt keegi midagi ei tea. USA president muidugi arvab, et neid ründab Atlantis ja Atlantis arvab jällegi, et USA on rikkunud nende piiri. Aquaman püüab seda olukorda klaarida, et ei tuleks rohkem ohvreid ning konflikt ei läheks suuremaks.

Nagu eelmist osa, oli ka seda põnev ja huvitav lugeda. Elada kaasa nende tegemistele ning tragöödiatele. Lisaks Atlantise tegelastele on siia kaasatud ka Õigluse Liiga tegelased, kuigi väga suurt rolli neil ei ole. Järjekordne mõnus lugemine.

Robert Bryndza. Surmavad saladused (Pegasus, 2019)

Surmavad saladusedTõlkinud Raili Puskar
333 lk

“Surmavad saladused” on Erika Fosteri sarja kuues raamat. See oli sama põnev ja huvitav, kui eelmised. Nagu olen kuulnud, siis autor paneb mõneks ajaks selle sarja pausile ning kirjutab midagi muud. Loodan, et sellele sarjale ikka kunagi veel lisa tuleb, sest nii põnev oli lugeda.

Erika Foster on just lõpetanud eelmise uurimise, kui ta juhuslikult satub järgmisele. Oma kodumaja ukse ees on jõhkralt tapetud ilus tütarlaps Marissa. Uurides selgub, et Marissa oli päris õel ja omakasupüüdlik inimene ning paljudel oli põhjust teda tappa.

Samal ajal toimuvad samas piirkonnas rünnakud nii meestele kui naistele. Ründajaks on gaasimaski kandev suurt kasvu mees. Kas tema on ka Marissa mõrva taga? Seda selgitab juba uurimine.

Ma juba teadsin, et kui ma Bryndza raamatu kätte võtan, siis kipuvad muud tegemised tahaplaanile jääma, sest raamat on lihtsalt nii põnev. Ega ma suurt ei eksinudki. Ma ei tahtnud teha muud, kui seda lugeda. Bryndza ei ole just mingi meisterkirjanik, aga ta kirjutab lihtsalt nii huvitavalt, kuigi ma seekord arvasin mingid stsenaariumid ära. Samas mõrvari ja motiivi peale poleks elu sees tulnud. Igatahes mina soovitan tervet seda sarja lugeda.

Elton John. Mina (Tänapäev, 2019)

Elton John MinaTõlkinud Jana Linnart
320 lk

Ma ei ole otseselt olnud Elton Johni fänn. Samuti ei ole ma ennast tema loominguga kursis hoidnud. Loomulikult ma tean tema kuulsamaid hitte ja natuke ka tema viimase aja elust tänu ajakirjandusele. Sellel aastal tuli välja tema eluloofilm „Rocketman“, mis avaldas mulle muljet. Tänu sellele filmile võtsin ka tema kirjutatud raamatu kätte.

Nagu pealkirjast järeldada võib, on tegemist autobiograafiaga. Ta kirjutab siin enda elu tõusudest ja mõõnadest ja neid on siin ikka omajagu.

Elton Johni nime võttis ta endale ise. Sündides sai ta nimeks Reginald Dwight. Ta kirjutab siin, et oli arglik laps, kes pelgas ema ja isa tülisid ning lukustas ennast selleks ajaks oma tuppa. Vanematega on tal eluaeg olnud keeruline suhe ja ilmselt on sellest jäänud mingi okas hinge.

Juba varakult avastas ta, et talle meeldib muusika ning ta suudab meelde jätta ja pärast neid lugusid klaveril mängida. Tema tee edule ei läinud alguses lihtsalt. Talle öeldi ära, sest ei nähtud temas potentsiaali. Õnneks ta ei andnud alla, vaid jätkas. Juhuslikult sattus talle teele õige inimene, kes laulusõnu kirjutas ja Bernie’ga on ta praktiliselt kogu karjääri vältel koostööd jätkanud. Samuti kirjutab ta sellest, mismoodi ta tuli toime kuulsusega ja mis mõju see tema elule avaldas.

Elton John kirjutab avameelselt oma kokaiini- ja alkoholisõltuvusest. Mida see temaga tegi ning milliseks ta käitumine muutus. Samuti sellest, kuidas tal õnnestus sellest vabaneda. Palju on juttu tema isiklikust elust ja suhetest, heategevusest ja muidugi peamisest – muusikast ning muusikutest. Siin on mainitud väga palju erinevaid muusikuid, keda ta on imetlenud ja kes tema loomingule mõju on avaldanud. Tema tutvusringkond on väga lai.

See on Elton Johni ausalt ja soojalt kirjutatud tagasivaade oma elule. Ta ei häbene kirjutada enda käitumisest kõige hullematel hetkedel. Samas leiab ta palju häid sõnu oma meeskonna ja sõprade kohta. See on sisutihe raamat Elton Johni kirjust elust, mida oli huvitav ja nauditav lugeda ning mõni tema lugu taustaks mängima panna. Mina igatahes soovitan tema raamatut lugeda. Võib-olla tasuks ennast ette valmistada, et raamatus on palju juttu geisuhetest, kuigi see ei tohiks kellelegi üllatusena tulla.