Ruth Ware. Proua Westaway surm (Helios, 2018)

proua-westaway-surmTõlkinud Pilleke Laarmann
351 lk

Mul on nüüd kolm Ruth Ware raamatut loetud. “Valetamise mäng” on veel lugemata, aga küll ma kunagi ka selleni jõuan.

Harriet Westawayl ei lähe elus just kõige paremini, kui ta saab kirja, et on oma vanaemalt päranduse saanud, Harriet ei suuda seda uskuda ja arvab, et kusagil on mingi viga tehtud, sest tema vanaema on ju ammu surnud. Ta mõtleb alguses sellest kirjast mitte välja teha, aga liigkasuvõtja, kellelt ta laenas, tahab oma raha tagasi.

Hal tunneb, et on väljapääsmatus olukorras ning otsustab siiski minna. Kui raske see ikka olla saab. Natuke hämamist ema kohta ja väike rahasumma on tema oma. Ta saaks kõik oma võlad makstud. Aga loomulikult ei lähe kõik nii lihtsalt.

Mulle see raamat meeldis, kuigi ei olnud nii põnev, et käest ära panna ei saaks. Selline aeglasema tempoga psühholoogiline romaan, kus on huvitavad tegelased. Õnneks ei olnud nii verine nagu mu eelmine raamat. Mulle meeldis selles raamatus loodud atmosfäär. Sünge ja kõle suur maja, kus enamus tegevusest toimub ning pinnale ujuvad saladused jaüksik tütarlaps nende keskel. Mõnus lugemine oli.

 

Advertisements

Sarah Mallory. Vikonti kättemaks (Ersen, 2018)

vikonti-kättemaksTõlkinud Ülle Jälle
256 lk.

Vikont Gilmorton ei olnud naiste võrgutaja. Ta oli ikka olnud aumees. Seekord otsustas ta kättemaksuks võrgutada leedi Deborah Melthami. Kättemaksuks selle eest, et neiu vend oli võrgutanud tema õe ning jätnud ta siis saatuse hooleks. Lisaks sellele tapnud duellil veel tema noorema venna.

Deborah tundis Gilmortoni vastu vastupandamatut iha, mis ta lõpuks hukutab. Ometi ei suutnud ta vastu panna. Loomulikult on ta tulivihane kui mehe tegelik eesmärk välja tuleb, aga midagi pole enam teha.

Mõlemad püüavad toimunut vaikselt unustada, aga see pole võimalik. Gilmorton ei taha tunda neid tundeid, mis tal Deborah vastu tekkinud on. Deborah’gi püüab meest unustada, aga kui tal on vaja abi, et enda ja oma venna elu korda saada, siis ainus võimalus on pöörduda Gilmortoni poole.

See on selline tüüpiline ajaviiteromaan, mille ma ilmselt varsti unustan. Tegemist ei olnud millegi erilisega, aga aeg-ajalt on vaja midagi sellist lugeda, et peale eriti head raamatut, saaks liikuda edasi järgmise juurde. Igatahes oma eesmärgi see raamat täitis. Olen sellest sarjast lugenud paremaid. Natuke ilmetu oli, midagi ainuomast meelde ei jäänudki. Kes tahab tõesti midagi lihtsat lugeda, et aega parajaks teha, siis see vast sobiks.

Dinah Jefferies. Siidikaupmehe tütar (Tänapäev, 2018)

siidikaupmehe-tütarTõlkinud Epp Aareleid
408 lk.

Autori esimene eestikeelne romaan “Teekasvataja naine” meeldis mulle väga ning “Siidikaupmehe tütar” on isegi parem. Nendes raamatutes on midagi uut, mida ma enne ei ole lugenud. Teema on eksootiline ja ilmselt see võlubki.

Tegevus algab 1952. aastal Vietnamis. Peategelaseks on 18-aastane Nicole, kes elab koos isa ja õega. Ema suri teda sünnitades. Nicole on segapäritolu. Tema ema oli vietnamlanna ja isa prantslane. Kui isa usaldab perekonna siidiettevõtte Nicole’i õele Sylvie’le, tunneb Nicole end tõrjutuna. Tegelikult on ta ennast pikka aega tõrjutuna tundnud, sest ta ei näe välja nagu prantslanna ning ta ei pea ennast nii ilusaks kui õde.

Nicole’ile jääb ainult väike siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Nicole võtab poe üle kuigi õige pea ei pruugi seal tema jaoks enam turvaline olla. Nimelt kogub hoogu Prantsuse koloniaalvõimu ja Vietnami kommunistide vaheline sõda.

Nicole näeb pealt, kuidas tema enda isa ühe vietnamlase lihtsalt maha laseb ning ta ei tea enam, keda usaldada. Samal ajal kohtub ta mässulise Trâniga, kes näib pakkuvat talle ideaalset võimalust oma muresid lahendada. Nicole aga ei saa oma meeltest välja ka ühte teist meest, ameeriklast Mark’i.

Siin raamatus on mitmed olulised teemad. Kõigepealt õdede vaheline rivaalitsemine. Nende suhted on pingelised juba lapsepõlvest saati. Sellele aitas kaasa nende väga erinev välimus ning samuti isa käitumine. Kohati võttis rivaalitsemine haiglaseid mõõtmeid. Teiseks oluliseks teemaks on rassiküsimus. Siin selgub, kui raske on inimese elu, kui ta ei ole ei üks ega teine. Nicole on kahe maailma vahel nagu lõhki rebitud. Ta ei tea, kuhu ta kuulub. Ta on saanud prantsuse kasvatuse, kuid välja näeb vietnamlannana. Ja teda ei võta eriti omaks ei vietnamlased ega prantslased. Kolmandaks läbivaks teemaks on siin muidugi armastus, mis võidab enda teel kõik takistused.

Heather Morris. Auschwitzi tätoveerija (Hea Lugu, 2018)

auschwitzi-tätoveerijaTõlkinud Lauri Liiders
280 lk.

Jälle sattus mu kätte raamat Teise Maailmasõja teemadel, täpsemalt siis Auschwitzi koonduslaagris toimuvast. Muidugi ei sattunud ta mu kätte juhuslikult. Mulle meeldib lugeda Teisest maailmasõjast. Need on küll enamasti rasked raamatud, aga ometi lähevad hinge. Ka see ei olnud erand. Teema on raske, aga on antud edasi küllaltki lihtsal viisil ning edeneb kiiresti.

Raamat on tõsielul põhinev ning räägib ühest mehest, kes tätoveeris Auschwitzis vangidele numbreid käsivartele. Mehe nimi on Lale. Ta on Slovakkiast pärit ning ta oli Auschwitzis samasugune vang nagu teisedki. Ka tal endal on selline tätoveering nagu ta teeb teistele.

Alguses ta ei taha endale seda tööd, aga üks teine vang soovitab see ikkagi vastu võtta, sest nii on suurem võimalus laagrist eluga pääseda. Ja seda Lale soovib. Mitte ainult eluga pääseda, vaid ta tahab ka puhta südametunnistusega pääseda sellest koledusest.

Õige pea ta taipab, et tal on suurem vabadus minna ja tulla erinevate laagriosade vahel kui teistel vangidel. Ta hakkab seda ära kasutama, et hankida toitu ja šokolaadi. Šokolaad võib tunduda üllatava valikuna, aga Lale armus laagris ühte tüdrukusse. Tüdruku nimi on Gita ning temale ongi šokolaad mõeldud. Lale teeb kõik, et nad mõlemad sellest kohutavast kogemusest välja tuleksid. Kõik ei lähe muidugi nii lihtsalt ja libedalt, ette tuleb mitmeid takistusi.

Mulle väga meeldis see raamat. Mulle meeldis, et see on kirjutatud reaalse inimese elust.  Samuti see, et Lale suudab säilitada oma optimismi.  Raamatu lõpus on autori lõppsõna, kus ta kirjutab, kuidas ta seda Lale’iga kohtus ja seda raamatut kirjutama hakkas. Lugu on lihtne ja lööv ning sellepärast see ongi nii mõjuv.

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Teine raamat (Varrak, 2018)

fooniksi laps 2_kaas_OK2.inddTõlkinud Karin Suursalu
519 lk.

Raamatu esimene osa “Fööniksi laps” (Varrak, 2017) meeldis mulle väga, nagu ikka Erskine’i raamatud. Samamoodi meeldis mulle teine osa. See haaras nii endasse, et raske oli sealt välja tulla.

Teise osa tegevus algab aastast 1244. Eleyne’i suhe Alexanderiga tundub olevat läbi saanud ning naine püüab kuidagi edasi elada.  Selle teeb raskemaks tema vägivaldne abikaasa. Endiselt ootab ta ka Einioni ennustuse täitumist, aga see tundub juba nii kättesaamatus kauguses olevat.

Eleyne elu on seiklusterohke. Ta peab leppima nii mitmegi elu keerdkäiguga aga lõpuks leiab veel uue armastuse. Samas ei kao armastus skottide kuninga Alexanderi vastu kuhugi. See uus armastus oli minu jaoks natuke kummaline, sest nende vanusevahe oli ikka päris suur. Aga nagu öeldakse, siis armastus vanusest ei hooli. Mitmeid kordi peab Eleyne maha jätma oma lähedased ning see teeb talle haiget.

Raamatus on omajagu ka müstikat nagu Erskine’i raamatutele omane. Seekord oli see minu jaoks isegi natuke kõhe. Lisaks veel Eleyne’i enda nägemused, mida ta kogu aeg ei suuda õigesti tõlgendada ja kui suudabki, siis muuta neid ikka ei saa.

Raamat on kaasahaarav. Mind huvitavad ajaloolised romaanid ja loomulikult ka Šotimaa, kus tegevus toimub. Kirjanik ütleb, et Eleyne on küll väljamõeldis, kes on mitme inimese pealt kokku kirjutatud, aga mingil määral siiski toetub tegevus tõsielusündmustele. Tegemist on huvitava ja kaasahaarava raamatuga, kus on nii armastust, mõrvu, intriige, reetmist ja palju muud.

Helen Dickson. Härrasmehe saladus (Ersen, 2018)

härrasmehe-saladusTõlkinud Ülle Jälle
255 lk.

Kui eelmine raamat valmistas mulle pettumuse, siis käesolevast ma ei oodanud suurt midagi, aga valmistas mulle hoopis meeldiva üllatuse. See on tüüpiline armastusromaan, mille tegevus on viidud Victoria-aega.

Lydia on hakkaja noor naine, kes kahjuks on sattunud skandaali, millest teda päästab Alex Golding. Nende kahe vahel puhkeb kirg, kuid Alex väidab, et ei kavatse uuesti armuda ning rohkem ei saa nende vahel midagi juhtuda. Lydia üritab teda unustada ning pühenduda enda eesmärkidele.

Lydia tahab avada enda õmblustöökoja, ent pank keeldub talle laenu andmast. Juhuslikult kohtub ta uuesti Alexiga, kes talle laenu annab ning enam ei takista teda miski. Ent siis avastab naine, et ootab Alexi last.

Tavaliselt on sellised raamatud küllaltki lihtsakoelised, kus naine on pidevalt ehmunud olekuga ning tuleb üks härrasmees, kes lõpuks neiukese päästab. Siin minu jaoks midagi sellist ei olnud. Naine oli iseseisev ning sõltumatu ning oli ise suuteline oma elu korraldama. Mees oli küll härrasmees, kes alguses oli natuke tõrges, aga pärast leebus. Eks siin oli muidugi kirge ja lembehetki ka ning draamat ja melodraamat, aga see ei seganud. See oli kuidagi asjalikum raamat, kui tavaliselt sellised ajaviitekad. Kes otsib kerget meelelahutust, siis see sobib ideaalselt. Mina igatahes ei pettunud ning lugesin selle päevaga läbi.

Rosie Walsh. Ilma ainsagi sõnata (Helios, 2018)

ilma-ainsagi-sõnataTõlkinud Triin Peek
335 lk.

Sarah kohtab meest, kellega veedab ühiselt seitse päeva. Need seitse päeva on imelised, mõlemad armuvad ning kui see nädal on läbi, lubab mees helistada. Aga ta ei tee seda. Sarah ei suuda sellega leppida. Ta sõbrad keelitavad teda seda meest- Eddie’t unustama, aga Sarah ei suuda, sest need seitse päeva olid lihtsalt täiuslikud. Nii ta muudkui proovib mehele helistada, sõnumeid saata, facebookis ühendust võtta, et teada saada tõde. Kasvõi seda, et Eddie ütleks talle, et see oli ainult ühepoolne.

Selle raamatu algus oli minu meelest täiest õudne. Mõtlesin korra isegi pooleli jätta. Ma ei suutnud Sarah’t mõista. Okei, mees ei helista ja sa oled sügavalt armunud, aga minu meelest oli naine hullult klammerduv. Mulle käiski naise käitumine närvidele. Muudkui pommitas meest sõnumitega. Seda lugedes tekkis tahtmine talle öelda, et kuule, kus su eneseväärikus on, võta ennast kokku. Ta ei söönud, ei maganud mitmeid öid. Muudkui vahtis oma telefoni ja sõbranna mured ei huvitanud teda üldse. Mul on tõesti üle visanud sellistest naistest, kes iga asja peale nii hädiseks muutuvad. Ma oleks sellest aru saanud, kui Sarah oleks olnud teismeline, aga ta oli natuke alla 40.

Samuti ei tundunud mulle üldse usutav ühe teise tegelase tegevus. Ma ei saa eriti sellest rääkida, muidu reedaks raamatust liiga palju. See, mis aastaid tagasi juhtus oli muidugi kohutav, aga ei põhjenda tema käitumist.

Raamatu lõpp oli juba parem, siis kui lugesin Eddie vaatenurka asjale. Põhjus, miks ta eemale hoidis on muidugi mõistetav. Tema oli ka muidugi omadega puntras, aga tundus olevat natuke tasakaalukam. Sarah juures oli siiski midagi meeldivat ka. Need pikad kirjad, mida ta Eddie’le kirjutas.

Raamatu lõpp on selline nagu armastusromaanidel ikka. Ma tegelikult ei oodanud päris armastusromaani. Ma ei teagi miks, aga arvasin, et see on midagi muud. Kuigi sisututvustus ja kaanepilt oleks võinud ju seda reeta. Mulle üldiselt armastusromaanid meeldivad, aga see jättis sellised kahetised tunded. Võib-olla mul ei olnud sobiv tuju hetkel selle lugemiseks. Armastusromaanide austajatele võib see raamat sobida küll. Ma loodan, et kedagi selle kriitilise tekstiga raamatust eemale ei peletanud, aga ma lihtsalt pidin need mõtted kirja panema.

Kohati olid mõned võrdlused ka veidrad. Eriliselt jäi meelde üks, mis kõlas umbes nii: tema kõht hüples nagu pühapäevane pannkook. No misasja. 😀