Heather Morris. Auschwitzi tätoveerija (Hea Lugu, 2018)

auschwitzi-tätoveerijaTõlkinud Lauri Liiders
280 lk.

Jälle sattus mu kätte raamat Teise Maailmasõja teemadel, täpsemalt siis Auschwitzi koonduslaagris toimuvast. Muidugi ei sattunud ta mu kätte juhuslikult. Mulle meeldib lugeda Teisest maailmasõjast. Need on küll enamasti rasked raamatud, aga ometi lähevad hinge. Ka see ei olnud erand. Teema on raske, aga on antud edasi küllaltki lihtsal viisil ning edeneb kiiresti.

Raamat on tõsielul põhinev ning räägib ühest mehest, kes tätoveeris Auschwitzis vangidele numbreid käsivartele. Mehe nimi on Lale. Ta on Slovakkiast pärit ning ta oli Auschwitzis samasugune vang nagu teisedki. Ka tal endal on selline tätoveering nagu ta teeb teistele.

Alguses ta ei taha endale seda tööd, aga üks teine vang soovitab see ikkagi vastu võtta, sest nii on suurem võimalus laagrist eluga pääseda. Ja seda Lale soovib. Mitte ainult eluga pääseda, vaid ta tahab ka puhta südametunnistusega pääseda sellest koledusest.

Õige pea ta taipab, et tal on suurem vabadus minna ja tulla erinevate laagriosade vahel kui teistel vangidel. Ta hakkab seda ära kasutama, et hankida toitu ja šokolaadi. Šokolaad võib tunduda üllatava valikuna, aga Lale armus laagris ühte tüdrukusse. Tüdruku nimi on Gita ning temale ongi šokolaad mõeldud. Lale teeb kõik, et nad mõlemad sellest kohutavast kogemusest välja tuleksid. Kõik ei lähe muidugi nii lihtsalt ja libedalt, ette tuleb mitmeid takistusi.

Mulle väga meeldis see raamat. Mulle meeldis, et see on kirjutatud reaalse inimese elust.  Samuti see, et Lale suudab säilitada oma optimismi.  Raamatu lõpus on autori lõppsõna, kus ta kirjutab, kuidas ta seda Lale’iga kohtus ja seda raamatut kirjutama hakkas. Lugu on lihtne ja lööv ning sellepärast see ongi nii mõjuv.

Advertisements

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Teine raamat (Varrak, 2018)

fooniksi laps 2_kaas_OK2.inddTõlkinud Karin Suursalu
519 lk.

Raamatu esimene osa “Fööniksi laps” (Varrak, 2017) meeldis mulle väga, nagu ikka Erskine’i raamatud. Samamoodi meeldis mulle teine osa. See haaras nii endasse, et raske oli sealt välja tulla.

Teise osa tegevus algab aastast 1244. Eleyne’i suhe Alexanderiga tundub olevat läbi saanud ning naine püüab kuidagi edasi elada.  Selle teeb raskemaks tema vägivaldne abikaasa. Endiselt ootab ta ka Einioni ennustuse täitumist, aga see tundub juba nii kättesaamatus kauguses olevat.

Eleyne elu on seiklusterohke. Ta peab leppima nii mitmegi elu keerdkäiguga aga lõpuks leiab veel uue armastuse. Samas ei kao armastus skottide kuninga Alexanderi vastu kuhugi. See uus armastus oli minu jaoks natuke kummaline, sest nende vanusevahe oli ikka päris suur. Aga nagu öeldakse, siis armastus vanusest ei hooli. Mitmeid kordi peab Eleyne maha jätma oma lähedased ning see teeb talle haiget.

Raamatus on omajagu ka müstikat nagu Erskine’i raamatutele omane. Seekord oli see minu jaoks isegi natuke kõhe. Lisaks veel Eleyne’i enda nägemused, mida ta kogu aeg ei suuda õigesti tõlgendada ja kui suudabki, siis muuta neid ikka ei saa.

Raamat on kaasahaarav. Mind huvitavad ajaloolised romaanid ja loomulikult ka Šotimaa, kus tegevus toimub. Kirjanik ütleb, et Eleyne on küll väljamõeldis, kes on mitme inimese pealt kokku kirjutatud, aga mingil määral siiski toetub tegevus tõsielusündmustele. Tegemist on huvitava ja kaasahaarava raamatuga, kus on nii armastust, mõrvu, intriige, reetmist ja palju muud.

Helen Dickson. Härrasmehe saladus (Ersen, 2018)

härrasmehe-saladusTõlkinud Ülle Jälle
255 lk.

Kui eelmine raamat valmistas mulle pettumuse, siis käesolevast ma ei oodanud suurt midagi, aga valmistas mulle hoopis meeldiva üllatuse. See on tüüpiline armastusromaan, mille tegevus on viidud Victoria-aega.

Lydia on hakkaja noor naine, kes kahjuks on sattunud skandaali, millest teda päästab Alex Golding. Nende kahe vahel puhkeb kirg, kuid Alex väidab, et ei kavatse uuesti armuda ning rohkem ei saa nende vahel midagi juhtuda. Lydia üritab teda unustada ning pühenduda enda eesmärkidele.

Lydia tahab avada enda õmblustöökoja, ent pank keeldub talle laenu andmast. Juhuslikult kohtub ta uuesti Alexiga, kes talle laenu annab ning enam ei takista teda miski. Ent siis avastab naine, et ootab Alexi last.

Tavaliselt on sellised raamatud küllaltki lihtsakoelised, kus naine on pidevalt ehmunud olekuga ning tuleb üks härrasmees, kes lõpuks neiukese päästab. Siin minu jaoks midagi sellist ei olnud. Naine oli iseseisev ning sõltumatu ning oli ise suuteline oma elu korraldama. Mees oli küll härrasmees, kes alguses oli natuke tõrges, aga pärast leebus. Eks siin oli muidugi kirge ja lembehetki ka ning draamat ja melodraamat, aga see ei seganud. See oli kuidagi asjalikum raamat, kui tavaliselt sellised ajaviitekad. Kes otsib kerget meelelahutust, siis see sobib ideaalselt. Mina igatahes ei pettunud ning lugesin selle päevaga läbi.

Rosie Walsh. Ilma ainsagi sõnata (Helios, 2018)

ilma-ainsagi-sõnataTõlkinud Triin Peek
335 lk.

Sarah kohtab meest, kellega veedab ühiselt seitse päeva. Need seitse päeva on imelised, mõlemad armuvad ning kui see nädal on läbi, lubab mees helistada. Aga ta ei tee seda. Sarah ei suuda sellega leppida. Ta sõbrad keelitavad teda seda meest- Eddie’t unustama, aga Sarah ei suuda, sest need seitse päeva olid lihtsalt täiuslikud. Nii ta muudkui proovib mehele helistada, sõnumeid saata, facebookis ühendust võtta, et teada saada tõde. Kasvõi seda, et Eddie ütleks talle, et see oli ainult ühepoolne.

Selle raamatu algus oli minu meelest täiest õudne. Mõtlesin korra isegi pooleli jätta. Ma ei suutnud Sarah’t mõista. Okei, mees ei helista ja sa oled sügavalt armunud, aga minu meelest oli naine hullult klammerduv. Mulle käiski naise käitumine närvidele. Muudkui pommitas meest sõnumitega. Seda lugedes tekkis tahtmine talle öelda, et kuule, kus su eneseväärikus on, võta ennast kokku. Ta ei söönud, ei maganud mitmeid öid. Muudkui vahtis oma telefoni ja sõbranna mured ei huvitanud teda üldse. Mul on tõesti üle visanud sellistest naistest, kes iga asja peale nii hädiseks muutuvad. Ma oleks sellest aru saanud, kui Sarah oleks olnud teismeline, aga ta oli natuke alla 40.

Samuti ei tundunud mulle üldse usutav ühe teise tegelase tegevus. Ma ei saa eriti sellest rääkida, muidu reedaks raamatust liiga palju. See, mis aastaid tagasi juhtus oli muidugi kohutav, aga ei põhjenda tema käitumist.

Raamatu lõpp oli juba parem, siis kui lugesin Eddie vaatenurka asjale. Põhjus, miks ta eemale hoidis on muidugi mõistetav. Tema oli ka muidugi omadega puntras, aga tundus olevat natuke tasakaalukam. Sarah juures oli siiski midagi meeldivat ka. Need pikad kirjad, mida ta Eddie’le kirjutas.

Raamatu lõpp on selline nagu armastusromaanidel ikka. Ma tegelikult ei oodanud päris armastusromaani. Ma ei teagi miks, aga arvasin, et see on midagi muud. Kuigi sisututvustus ja kaanepilt oleks võinud ju seda reeta. Mulle üldiselt armastusromaanid meeldivad, aga see jättis sellised kahetised tunded. Võib-olla mul ei olnud sobiv tuju hetkel selle lugemiseks. Armastusromaanide austajatele võib see raamat sobida küll. Ma loodan, et kedagi selle kriitilise tekstiga raamatust eemale ei peletanud, aga ma lihtsalt pidin need mõtted kirja panema.

Kohati olid mõned võrdlused ka veidrad. Eriliselt jäi meelde üks, mis kõlas umbes nii: tema kõht hüples nagu pühapäevane pannkook. No misasja. 😀

Winston Graham. Neli luike, kuues Poldarki raamat (Varrak, 2018)

neli luike_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
502 lk.

Kuues osa jätkab sealt, kus viies pooleli jäi. Need neli luike, kellele pealkiri vihjab on Demelza, Elizabeth, Caroline ja Morwenna.

Tundub, et Demelza ja Ross on koos õnnelikud. Neil on kaks last ning elujärg on hea, kuid kui Demelza kohtab Prantsusmaalt päästetud ohvitseri, siis selgub, et võib-olla ei olegi nende abielu nii tugev.

Lisaks ei ole kusagile kadunud Rossi ja George’i vihavaen, mis siis, et George veedab Trenwithis vähe aega. See vihavaen ei mõjuta ainult neid kahte. Kõigepealt saab seda tunda Elizabeth, aga puutumata ei jää ka Demelza vennad.

Morwenna kannatab oma abielus Ossiega ning igatseb endiselt Drake’i. Kuidas ta sellega hakkama saab ning millist mõju avaldab nende juurde kolinud Morwenna õde Rowella, see selgub juba raamatust. Caroline ja Dwight saavad lõpuks abielluda, kuid ega neil ka kõik sujuvalt kulge. Drake püüab oma elu uuesti alustada. Ka teine Demelza vend Sam võitleb armumisega, sest ta leiab, et see ei ole õige.

Lisaks leiab raamatus kajastamist Prantsuse revolutsioon ning ühiskondlikud muutused. Mulle meeldib see Poldarki-sari. Siin ei ole põnevust väga üles krutitud. Kõik kulgeb nagu loomulikku rada pidi, ometi ei ole see igav (vähemalt minu jaoks).  Tegevust ikka on, midagi ei seisa paigal. Inimloomus on samasugune nagu tänasel päeval. Maailmatunnetus võib muutuda, aga põhiloomus jääb ikka samaks.

Kes armastavad ajaloolisi romaane, siis see on ideaalne lugemine. Jään ootama järgmist osa eesti keeles.

 

Clare Mackintosh. Laske mul olla (Petrone Print, 2018)

laske-mul-ollaTõlkinud Kadri Pettai
342 lk.

Mulle tundub, et ma hakkan tasapisi väsima nendest närvilistest kangelannadest. Mulle seekord üldse Anna ei meeldinud. Ta oli kuidagi nii silmapaistmatu, et olla kangelanna. Ta ei teinud suurt midagi peale närvitsemise. Ma saan aru, et ta leinas ja puha, aga sul on väike laps, võta ennast kokku, ära ole kogu aeg selline närvipundar ja paanikas.

Selle raamatu sisust ei saa eriti rääkida, muidu reedaksin liiga palju.

Aasta tagasi lõpetas Anna ema Caroline Johnson oma elu enesetapuga. Pool aastat enne seda sooritas Anna isa Tom Johnson samasugusel viisil enesetapu. Nüüdseks on Annal endal väike tütar ning ebakindlatel alustel suhe. Ta tunneb oma vanematest puudust. Täpselt ema surma-aastapäeval saab ta ühe kaardi, mis paneb ta kahtlema, kas vanemad ikka tegid enesetapu. Ta hakkab asja uurima ning seda tehes satub ta enda ning väikese tütre elu ohtu.

Tegevus oli täiesti okei. Oli ootamatuid pöördeid, neid oli mitmeid. Korralik põnevik, kui välja arvata see, et mulle Anna üldse ei meeldinud. Selle eest meeldis mulle erus olev uurija Murray Mackenzie, kes oli hingega asja kallal. Raamatu lõpp oli jällegi veider minu arust ning jäi ka küllaltki lahtiseks. Selline õlgu kehitama panev raamat. Endiselt meeldib mulle Mackintoshi raamatutest esimene “Ma lasen sul minna” kõige rohkem.

Helen Pollard. Väike Prantsuse külalismaja (Pegasus, 2018)

väike-prantsuse-külalismajaTõlkinud Raili Puskar
383 lk.

See oli nii armas raamat. Tõeline suvelugemine. Juba kaanepilt oli nii kutsuv ning raamat ületas kõik mu ootused. Lugesin seda ning tahtsin ise ka seal olla. Nii mõnus, soe ja hubane. Kuigi ka siin ei saa praegu soojuse puudumise üle kurta.

Emmy Jamieson saabub koos oma elukaaslase Nathaniga Prantsusmaale La Cour des Roses’i külalismajja, et turgutada suhet. Läheb aga hoopis nii, et Nathan laseb majaperemehe naisega jalga ning Emmy ja Rupert jäävad hämmeldunult maha. Ruperti tervis pole kiita ning Emmy otsustab, et ei naase kohe Inglismaale vaid aitab oma puhkuse ajast meest.

Ootamatult avastab ta sellest väikesest kohast aktiivse seltsielu ning leiab endale mitmeid sõpru. Ta on siiski Nathani ära minekust löödud, kuid see ei tähenda sugugi seda, et ta ei märka enda ümber teisi mehi. Seksikat ja sõbralikku Ryan’it ning tagasihoidlikumat Alain’i.

Puhkus möödub kiiresti ning selle aja jooksul on Emmy hakanud ennast La Cour des Roses’is tundma nagu kodus. Lisaks silmailule on ta leidnud sealt endale ka sõpru ning ta ei oota üldse tagasiminekut Inglismaale korterisse, mida jagas Nathaniga ning tööle, kus nad on töökaaslased.

See on tõeline ajaviitekirjandus selle kõige paremas tähenduses. See raamat toob naeratuse suule ja helge tunde hinge, oli südantsoojendav lugemine. Raamatus on küll mõned klišeed, aga mind need ei häirinud. Suurt põnevust siin küll pole, aga mind köitis raamat siiski. Mis võib natuke häirida, on mõnikord peategelase Emmy lapsikus (mind see praktiliselt ei seganud). Küll aga häiris mind see, et 33-aastast meest kutsuti poisiks. No mis poiss see 33-aastane ikka enam on, kuigi teod võivad poisikese omad olla. 😀

Mulle oli heaks avastuseks ka see, et raamatule on järjed olemas. Loodan, et Pegasus tõlgib need ära, et saaks eesti keeles lugeda. Mul on väga hea meel, et Pegasus selle raamatu avaldas ning mina selle võitsin. Nüüd pole muud kui oodata järgmist osa. Head lugemist!