Tess Gerritsen. Tulega mängides (Ersen, 2017)

tulega-mängidesTõlkinud Marge Paal
272 lk.

Jällegi üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, aga teema oli raske. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat lugu. Esimene on Lorenzo lugu minevikus ja teine Julia lugu tänapäevas.

Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhuslikult ühest Rooma antiigipoest ühe muusikapala, mis teda jäägitult lummab. Seda muusikapala võikski pidada üheks selle raamatu peategelaseks, sest selle ümber lugu keerlebki. Selle valsi nimeks on Incendio ja see on loodud 1944. aastal. Autoriks Lorenzo Todesco.

Julia hakkab ajama selle loo jälgi, sest pala näib põhjustavat tema elus kaost. Tundub, et see muudab tema 3-aastase tütre vägivaldseks. Lisaks selgub veel, et ühele perekonnale ei meeldi, et Julia ajaloos tuhnib. Lugu tundub natuke uskumatu, aga lõpuks selgub, mis asjaolud selle taga olid. Siiski on minu meeles lõpus ka natuke müstikat.

Ühest küljest oli raamat põnev ja teisalt oli see nii kurb. Lugesin ja lihtsalt pisarad jooksid. Ma olen üsna läbi raputatud, nii et ei leia eriti sõnu, et seda teost kirjeldada. Ja võib-olla ei olegi vaja. Seda peab ise lugema. Raamatul on ajalooline taust ka olemas, millest autor raamatu järelsõnas kirjutab. Soovitan lugeda!

Advertisements

Linda Järve. Nooruse lugu (Petrone Print, 2017)

nooruse-lugu232 lk.

“Nooruse lugu” räägib ajakirja Noorus eluloo. Ajakirja tegevusaastad on laias laastus 1946-1997. Ma ei oskagi öelda, millega see raamat mu tähelepanu köitis, et selle pihku haarasin. Ma ei mäleta, et ma ise oleksin Noorust lugenud. Küll aga mäletan, et lugesin Põhjanaela ja Meie Meelt. Nende uut numbrit ootasin põnevusega.

Linda Järve on ise olnud pikaaegne Nooruse peatoimetaja (aastatel 1984-1994). Raamatus kirjutatakse ajakirja sünniloost ja miks ajakiri tegevuse lõpetas, kui see oli nii populaarne. Sinna vahele leiavad kajastust teemad, millest kirjutati, samuti on pikalt ja põhjalikult juttu ajakirja tegijatest ja nendest, kes sinna artikleid kirjutasid.

Samas ei ole see ainult ajakirja lugu. Palju saab teada tolleaegsest ühiskonnast, mis teemad olid olulised ja populaarsed ning mis teemadel ei tohtinud kirjutada. Tsensuurist ja selle absurdsusest saab ka mõndagi teada.

Minu jaoks oli raamat natuke kuivalt kirjutatud. Selle eest oli küllalt põhjalik, aga ma ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Tähelepanu kandus mujale. Kõige põnevam osa oli minu jaoks see, kui Eesti iseseisvus. Tegelikult juba mõned aastad enne, kui tsensuur läks vabamaks ja tohtis juba kirjutada teemadel, mis veel mõned aastad enne seda oli rangelt keelatud. Ma arvan, et kes oli Nooruse lugeja, nendel on huvitav meenutada seda aega ja ajakirja. Kes ise ei ole ajakirja lugenud, siis võib-olla jääb teema natuke kaugeks.

Raamat on ilmunud sarjas Aja lugu, mis minu meelest on väga oluline, sest kajastab inimese jaoks, kes raamatu kirjutas, mingit olulist perioodi. Enamasti on tegu küll lapsepõlvelugudega, aga seekord on tegemist ühe konkreetse etapiga Linda Järve tööelus.

 

Mehis Tulk. Foogt. Maa ja taeva mõrsja (Varrak, 2017)

foogt-maa-ja-taeva-mõrsja464 lk.

Ma tavaliselt ei osta endale uusi ilukirjanduslikke raamatuid. Selle raamatu lihtsalt pidin ostma, kui kuulsin, et lugu toimub minu kodukohas. Tegevus toimub Saaremaal Pöidel. Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus tegevus algab 1342. aastal ja lõpeb 1343. aastal.

Aeg on rahutu. Erinevad võõrad võimud kemplevad omavahel ja lisaks ei ole ka Pöide mehed leppinud võõrvõimu all olemisega. Lisaks nõudis Pöide foogt Arnold vilja enne külvi, mida talupojad ei tahtnud anda. Maarahva viha õhutas ka kohtuprotsess, kus mõisteti surma eesti soost sepa poeg Meletu.

Teine liin raamatus keskendub Pöide kihlakunna ülikutütrele Marjale. Ootamatult on ka tema tegevuse keskel. Ta on noor, ilus ja hakkaja eesti soost neiu, kes on armunud oma peigmehesse. Samal ajal tahab teda kosida ka Pöide linnuse saksa soost vahtmeister Wolfhard Stecke.

Teos põhineb ajaloolistel faktidel (nendega on küll natuke vabalt ümber käidud), kuigi raamat on siiski ilukirjanduslik. Osad tegelased on näiteks ka päriselt olemas olnud, kes raamatuski esinevad. Näiteks Pöide foogt Arnold ja Pöide vanem Vesse. Lisaks on raamatus veel omapäraseid ja huvitavaid tegelasi.

Raamatu algus edenes mul aeglaselt. Oli kuidagi raske lugeda ja üldse ei suutnud süveneda. Aga mida rohkem raamatu lõpu poole, seda rohkem haaras kaasa. Nii, et nüüd pole muud, kui oodata järgmist osa. Esimese osa kirjutamine võttis autoril aega neli aastat. Loodan, et teise osaga nii kaua ei lähe.

Osa tegelasi meeldisid mulle algusest peale ja üks hakkas mulle hiljem ka meeldima, kuigi ta alguses head muljet ei jätnud. Üldse olid tegelased natuke labased. Ma ei tea, võib-olla sellel ajal inimesed olidki sellised, aga natuke kummaline oli lugeda, kuidas tegelased muudkui jõid, peeretasid (autor ütleb selle kohta küll püksituul), vandusid ja kusid. Lisaks olid tegelased ka tiirased. Okei meestest võib aru saada, kui nad seal linnuses omaette on jne, aga naised olid ka. Nii maarahvas kui saksad. 😀

Aga üldiselt siiski täitsa meeldiv lugemine. Autori keelekasutus on suurepärane. Palju huvitavad võrdluseid ja väljendeid. Kohati küll tundus, et kirjeldustega on natuke liiale mindud. Sellest hoolimata hoidis raamat mind pikalt enda kütkeis peale lõpetamist. Soovitan lugeda ajaloohuvilistel ja mulle tundub, et see on rohkem meestekas, mis ei takista küll naisi seda lugemast.

Raamatu taga on ära toodud ka kaart Saaremaa idapoolsest osast, nagu see võis olla 14. sajandi keskpaiku.

Teose aineteks olevatest sündmustest saab lugeda lisaks näiteks Wikipediast .
Raamatus on olulisel kohal ka Pöide kirik, mille kohta saab ka juurde lugeda Wikipediast.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (Raudhammas, 2017)

apteeker-melchior-ja-gotlandi-kurat.jpg558 lk.

See on kuues raamat apteeker Melchiori sarjast. Kes veel ei ole kursis selle sarjaga, siis tegemist on ajalooliste kriminaalromaanidega, kus peategelaseks on Tallinnas tegutsev apteeker Melchior. Ta ei ole lihtsalt apteeker, vaid ta lahendab ka kuritegusid.

Nagu eelnevateski osades toimuvad ka kuuendas mõned mõrvad, mis kõik lõpuks lahenduse leiavad. Seekord on lisaks veel üks kauge aja taha ulatuv mõrvalugu, mis vajab ka lahendamist. Ta ei tea, kes on tapetud, millal ja miks seda tehtud on, aga ühe sureva kaupmehe sooviks oli, et apteeker selles selgust saaks ja nii, et süütud ei kannataks. Seekord satub ohtu ka Melchiori enda elu. Väidetavalt ohustab seda keegi, keda nimetatakse Gotlandi kuradiks.  Samal ajal tapetakse keegi ka Melchiori kaasajal ning ta hakkab ka seda uurima.

Raamatus on ka teine tegevusliin, mis toimub Lübeckis. Seal on noorest Melchiorist saanud salamõrtsukate vennaskonna liige. Seal on tema armastatud naine, keda ta tahab endale kosida ning ta ei plaani Tallinnasse naasta, et isa apteek üle võtta. Kuigi vana Melchior seda ootab.

Selle raamatu keskseks teemaks võib pidada ka usku. Kõik tegevus toimub usulistel põhjustel. See muutis romaani mõnes kohas natuke igavaks. Kohati oli minu jaoks natuke palju heietusi ja filosoofiat usu teemal. Eks see ole ka arusaadav, sest tegevus toimub 1433. aastal.

Seekord võttis mul raamatusse sisse elamine ka kuidagi kaua aega. Alguses toimus pikalt mingi tegevus, mis tundus, et ei puutu nagu üldse asjasse. Eks lõpus muidugi selgus, miks seda vaja oli. Mind natuke pahandas autori teguviis, et kui on Tallinna tegevusliinis põnev koht, siis lõppeb peatükk ja järgmise peatüki tegevus toimub juba Lübeckis. Tundus nagu Hargla oleks teinud reklaamipausi ja kellele siis need meeldivad.

Üldse oli minu jaoks noore Melchiori tegevusliin natuke kahvatum. Mulle ei meeldi eriti, et ta tahab salamõrtsukaks saada. 😦 Ikka loodan veel, et kui autor peaks ka järgmise osa kirjutama, siis ta tuleks ikka Tallinnasse tagasi. Või siis tuleks Agatha kloostrist oma isa apteeki üle võtma.

Vana Melchior on tolle aja kohta juba üsna eakas ning tema jõud pole enam endine. Alguses tundus mulle, et ta pole enam nii terav ka kuritegusid lahendama. Ta tunneb ennast ka üksi, sest tema lähedased sõbrad on tema ümbert kadunud. See muutis mu natuke kurvaks. Kangelane on minu silmis ikka noor ja ergas 😀 Ja apteeker Melchior on minu jaoks kangelane. Ma saan aru, et on loomulik, et inimene ka raamatus vananeb, aga ikkagi on see kurb.

Muidu pole raamatul häda midagi ja mõrvajuurdlus oli väga põnev. Nagu alati suutis Hargla ka seekord asja nii segaseks ajada, et ma päris täpselt mõrvarit ära ei arvanud, kuigi mingi kahtlus tekkis. Kuna asi oli põnev, siis mul tekkis kiusatus vahepeal noore Melchiori osa vahele jätta ja jätkata vana Melchiori looga. Soovitan kõigile krimilugude austajatele. Jään huviga ootama järgmist osa, kuigi seda ilmselt niipea ei tule. Kui üldse tuleb.

PS. Mulle väga meeldivad nimed, mida Hargla oma tegelastele on pannud.
Kaanepilt illustreerib väga hästi sisu.

Heljo Mänd. Liivalaia (Petrone Print, 2017)

liivalaia224 lk

Lõpetasin selle raamatu tegelikult juba eile õhtul, aga ma ei tahtnud sellest siis kirjutada. Tegelikult ei taha praegugi. Asi pole selles, et tegu oleks halva raamatuga, seda mitte. Minu jaoks oli see raamat lihtsalt ängistav ja seda lugedes muutusin ka mina ängi täis ning mulle ei meeldi see tunne.

Raamatus jutustab Heljo Mänd oma algkoolipõlvest ja ka hilisemast ajast Liivalaias. Jutustab seda erinevate pildikeste ja algkoolikaaslaste kaudu, ehk siis peatükkide pealkirjad on enamasti klassiõdede nimedega. Mitte küll kõik, aga enamus. Nendes on mingi killuke klassiõest (see ei ole alati positiivne, vahel ütleb isegi päris karmilt) ja siis kandub autori mõte mingitele muudele seostele.

Minu jaoks raske lugemine. Miks? Sest kohati ma tajun tekstis sünguse allhoovust. Ta viitab ja räägib päris palju aja ja mälestuste põrmuks saamisest, oma unenägudest ning surmast. Mõne koha peal mul tekkis segadus, kas ma loen nüüd autori unenäost või on see ka tegelikkus. Kohati oli tal vist endalgi raskuseid.

Ma olen ju ennegi süngeid raamatuid lugenud, aga käesolevast teosest ei osanud seda oodata. Mänd on minu silmis ikka rõõmsameelse mulje jätnud. Vähemalt tema lasteraamatute põhjal olen oma arvamuse kujundanud. Tõsi küll, tema täiskasvanutele mõeldud raamatuid ma pole lugenud.

Süngusest hoolimata on tegemist huvitava raamatuga. Huvitav oli lugeda tolle aja elust. Kes süngust ei pelga, siis soovitan lugeda. Ja veel üks asi. Raamatu keel on väga ilus ja poeetiline.

Mälestused elavad omatahtsi, meist lahus. Aeg-ajalt tulevad nagu kalad järve sügavusest pinnale, et õhku hingata, ja kaovad tagasi pimedusse, kus neil ei ole pime. (lk. 110)

 

Mihkel Mutt. Mõtted (Kultuurileht, 2017)

e-raamat-mõtted104 lk.

See on esimene Mihkel Muti raamat, mida lugenud olen, aga tundub, et tuleb temaga veel tutvust teha, sest käesolev teos sobis mulle hästi. Õnneks on kodus ootamas üks tema populaarsematest raamatutest “Eesti ümberlõikaja”. Ehk jõuan varsti ka selleni.

Mida ikka teise inimese mõtetest arvata? Kas nendega nõustuda või mitte, sõltub juba inimesest endast. Mina üldjuhul jäin raamatuga rahule. Mõni arutelu läks minu jaoks natuke liiga filosoofiliseks ja oli raske süveneda.

Tegelikult ma lugesin seda e-raamatuna telefonist, siis kui parajasti oli nii palju aega, et üks või paar mõttekest läbi lugeda. Näiteks lõuna ajal tööl. Ja mul on tunne, et ma võiks nüüd jälle seda otsast alustada, mis siis, et alles lõpetasin. Tegemist on õhukese raamatuga, aga sellest hoolimata on autor jaganud oma mõtted kuude ossa.

Millest siis Mutt mõtleb? Või kellest? Eks ikka inimesest, ühiskonnast, ajaloost, usust ja kultuurist, inimese mälust, vananemisest. Väga palju on juttu kirjandusest, aga eks see ole ka arusaadav. Rohkem ei lahkakski neid. Lugege ja nautige! Mina soovitan.

Mõned mõtted ahvatluseks.

Lollidest

Loll on loll, ükskõik, kas noor või vana. Vana loll on sellepärast nukker nähtus, et näe, nii vana, aga ikka pole targaks saanud, surebki lollina. Aga vanal lollil on tulnud ajaga kaasa mõned omadused, mis siiski teda natuke huvitavamaks teevad. Aeg õilistab! Noor loll võib küll kunagi targaks saada, aga seni on just tema see pärisloll, ehe loll, see tähendab, kelle „tegemiseks” on kulunud 110 protsenti lollust. (e-raamatus lk. 24, paberkandjal võib see erinev olla).

Lugemine on vastutulek

Vanasti oli kindlaim viis, kuidas ebameeldivast isikust viisakalt vabaneda, talle raha laenata. Pärast seda vältis too sind tavaliselt tükk aega. Tänapäeval ei pruugi see võte nii hästi töötada, finantsmaailmast näeme, et võlg pole võõra, vaid ikka enda oma. Nüüd on üks teine võimalus, kuidas sama eesmärk saavutada. Tõsi, see kehtib ainult teatud ringkondades. Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda. (lk.44)

Valgustatud ja valgustamata rahvuslus

Rahvuslus on kopiraiterluse vorm. Intellektuaalne ausus ei lase arukal inimesel mõelda, et tema rahvus on teistega võrreldes midagi põhimõtteliselt erilist. Selle asemel – kui tal on süda õige koha peal – ta möönab, et ka tema rahvus on väärtuslik nagu teisedki. Sellest jääb aga turul väheks. Nii nagu konkureerivate brändide tootjad kuulutavad, et nende kaup on parim, ilma seda ise uskumata, nii ei saa ka valgustatud rahvuslane piirduda väärikalt tagasihoidliku väitega, et „meie oma pole teistest kehvem”, „Kas siis selle maa keel” ja muud seesugust. Temalgi tuleb oma trummi taguda, nii et ümberkaudsetel kõrvad lukus. (lk. 73)

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

1913-sajandi-suviSeekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini.

1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei tule, sest riigid on majanduslikult üksteisest liiga sõltuvad.

Enamus juttudest keskenduvad kunstile, kirjandusele ja kultuurile. Sekka ka mõni poliitik, teadlane ja leiutaja ning vähemalt minu jaoks täiesti tundmatuid tegelasi. Ka lihtsalt seltskonnategelasi, kelle nimi ei ütle tänapäeval enam midagi. Kuna raamatu autor on ise sakslane, siis mõistagi on suurem rõhk sakslastel.

Palju tuleb juttu sellistest tegelastest nagu Freud ja Jung, Picasso, Kafka, Rilke, Thomas ja Heinrich Mann jne jne. Loomulikult ei jäeta mainimata Hitlerit ja Stalinit. Peale nende on veel palju muid igasuguseid minu jaoks tundmatud tegelasi. Juttu on nende tegemistest ja eraelust, armuvalust ja suhetest. Nende mõtetest ja filosoofiast.

Miks see raamat mulle kummaline tundus? Esiteks tundusid need jutud mulle seosetult kokku pandud, üksteisega mitte haakuvad. Tundus, et neid seob ainult see, et nad on toimunud ühes kuus. Hiljem ma harjusin sellega, nii et raamat kõige hullem ei tundunudki, aga siiski oli ta minu arvates natuke igav. Võib-olla sellepärast, et paljud tegelased olid tundmatud.

Minus tekitas natuke segadust ka see, et raamat on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas. Seal on ilukirjanduslikud raamatud, kuid “1913. Sajandi suvi” on pigem kultuurilooline kui ilukirjanduslik.

Mõned näited raamatust:

1913. aasta esimene sekund. Pimedas öös kaigub lask. On kuulda plõksatust, sõrm päästikul tõmbub pingule, järgneb teine kume lask. Alarmeeritud politsei ruttab kohale ja võtab laskja otsemaid kinni. Tema nimi on Louis Armstrong.
Kaheteistaastane oli tahtnud varastatud revolvriga tervitada uut aastat New Orleansis. Politsei pistab ta kongi ja saadab ta juba 1. jaanuari varahommikul parandusasutusse Colored Waif’s Home for Boys. Ta käitub seal nagu metsaline, nii et asutuse juhataja Peter Davis ei leia muud nõu, kui poisile trompet pihku pista (tegelikult oleks ta tahtnud poisile vastu kõrvu anda). Louis Armstrong jääb ühtäkki vait, võtab pilli vaat et õrnalt vastu ning tema sõrmed, mis veel eelmisel õhtul olid närviliselt näppinud revolvri päästikut, tajuvad nüüd taas külma metalli, kuid paugu asemel meelitab ta sealsamas direktorikabinetis trompetist välja esimesed soojad, ürgselt jõulised helid. (lk 9)

Preisi printsess Victoria Luise ja Ernst August von Hannover suudlevad jaanuaris esimest korda. (lk 20)

3. augustil lämbub Berliini ääremail Jungfernheides liivahunnikus üks artist. Tema kunst seisnes selles, et ta suutis olla kuni viis minutit elavalt maetud.
Ent sel päeval unustas trupijuht suures jutuhoos artisti sootuks ära ning hakkas teda kahjuks alles kümne minuti pärast välja kaevama. (lk 190)