Jevgeni Vodolazkin. Aviaator (Postimees Kirjastus, 2019)

aviaatorTõlkinud Liivia Anion
414 lk.

Sellise tagasihoidliku kaanepildi taga peidab ennast päris huvitav ja omapärane raamat. Tegemist on Postimehe romaanisarja esimese raamatuga.

Peterburi ühes haiglas ärkab üles noor mees. Ta ei saa aru, kus ta on. Samuti ei mäleta ta seda, mis juhtus ja mis tema nimi on. Arst ütleb küll ta nime, aga see ei loo mingeid seoseid. Tasapisi hakkavad talle siiski meenuma mälestuskillud. Selleks, et need ei ununeks hakkab ta päevikut pidama. Alguses on need seosetud mälestustekatked, aga lõpuks hakkab meenuma juba rohkem. On ainult üks huvitav ebakõla. Aasta on 1999, aga mehe mälestused pärinevad 20. sajandi algusest.

Raamat ongi kirja pandud päevikuvormis. Alguses on seal ainult peategelase Innokenti Petrovitš Platonovi mälestused minevikust ja praegusel ajal toimuvast. Hiljem lisanduvad tema arsti Geigeri ja Nastja mõtted. Siin on juttu Venemaa ajaloost 20. sajandi alguses, aga oluliselt kohal on ka inimestevahelised suhted, vestlused, igasugused lõhnad ja asjade kirjeldused. Kõik argine, mis küll ajaloo seisukohalt ehk ei ole nii oluline, aga ometi inimlikust vaatenurgast on.

Raamat ei ole kerge ja kiire lugemine. Nõuab süvenemist, aga samas on need päevikukatked lühikesed ja muudkui loed, et nii lühike, ma jõuan ühe veel lugeda. Märkamatult loed niimoodi selle ühe asemel mitu. Raamatu peategelane mõtiskleb aja ja ajaloo üle ning see on loomulik, arvestades, mis temaga juhtus. Aja kulgu iseloomustab ka selle raamatu nii öelda peatükid. Alguses on ilusti nimeliselt välja toodud, kes kirjutab ja millal kirjutab. Pärastpoole hakkab see millal vaikselt kaduma. Lõpuks hakkab vaikselt kaduma ka see, kes kirjutab. Jäävad alles nurksulud ja lõpuks kaovad needki ning peatükke eraldab ainult tühi valge rida. Sel juhul peab alguses natuke mõistatama, kes neist kolmest parajasti kirjutab.

Ühesõnaga tegemist on huvitava raamatuga. Ma tundsin peategelasele südamest kaasa temaga juhtunu üle ja mõistsin, miks ta oli nii õnnetu.

Mike Pitts. Kuningas asfaldi all (Argo, 2017)

kuningas-asfaldi-all-kuidas-arheoloogid-leidsid-richard-iiiTõlkinud Triin Olvet
288 lk.

Juuli teaduskirjanduse väljakutse teema tundus mulle esmalt päris raske – arheoloogia. Mulle ei meenunud ükski selle valdkonna raamat. Seisin siis raamatukogus riiuli ees ja mitte midagi ei tundunud köitvat. Valisin seekord üsna suvaliselt raamatu. Õnneks ei pidanud pettuma. Lugu edenes kiiresti ja oli küllalt köitev. Mind jäi kohati häirima natuke ülespuhutud stiil. Natuke nagu reklaamimaiguline, aga siiski soovitan lugeda, sest käsitleb olulist teemat.

Kõik see algas puhtast juhusest ja sellest, et Philippa Langley’l oli idee, kus kohas võiks asuda kurikuulsa Inglise kuninga Richard III haud. Õnneks idee teostus, asuti Leicesteri sotsiaalameti parklas kaevama ja leiti jäljed vanast kirikust ja haud, milles oli tugevalt kõverdunud selgrooga ja sisselöödud kolbaga luukere.

See on raamat, mis kirjeldab, kuidas ühe ideega hakati tööle, kuidas algas kaevamine ja millised tegevused järgnesid pärast luukere leidmist ning kui kaua võttis aega, et ideest saaks tegu. Seda oli huvitav lugeda, mida kõike on tänapäeval võimalik luude järgi teada saada. Mida ta sõi, kas ta oli vaene või rikas ja milline ta võis välja näha. Soovitan lugeda kõigile arheoloogiahuvilistele, aga ka teistele, keda huvitab ajalugu ja teadus.

Sarah Gristwood. Kuningannade mäng (Argo, 2018)

kuningannade-mängTõlkinud Piret Ruustal
430 lk.

Nagu juba pealkirjast järeldada võib, siis keskendutakse selles raamatus kuningannadele, kes valitsesid 16. sajandil Euroopat.  Näiteks Kastiilia Isabel, Aragoni Katherine, Mary Tudor, Savoia Louise, Navarra Marguerite, Jeanne d’Albret, Anne Boleyn ja Elizabeth Tudor. Enamus nendest nimedest olid mulle tuttavad, välja arvatud Savoia Louise ja Jeanne d’Albert.

Selle sajandi üheks märksõnaks võikski olla naiste võim. Teiseks oli kindlasti usk. Nimelt algatas Martin Luther reformatsiooni. See ei meeldinud muidugi Euroopas valitsevale katoliku kirkule, kes nägi õigusega selles endale ohtu. Usk jagaski Euroopa kaheks ning tekitas mitmeid vastasseise ning viisid ka sellise koletu teoni nagu Pärtliöö veresaun.

16. sajandil ei olnud naisvalitsejatel sugugi kerge valitsejaks üleüldse saada või olla. Oldi ju harjunud seisukohaga, et naised on nõrgem sugu ning valitsema peaksid ikka mehed. Kui naine saigi võimu juurde, siis tavaliselt, kas abielu kaudu või regendina alaealise troonipäriija asemel kuni troonipärija täisealiseks saamiseni. Ja kui naine saigi ise võimu juurde ilma meheta, siis eeldati kohe, et ta abiellub, et mees võiks võimu üle võtta. Mõned andsidki survele järele, aga mitte kõik (näiteks Elizabeth Tudor).

Raamat ei olnud just kergete killast. Väsinud peaga ei saanud seda lugeda, sest infot oli palju ja pidin kogu aeg kaasa mõtlema. Alguses olid tegelaste nimed ka sarnased (kuninglikud pered on vist kindlaks jäänud mõnedele nimedele) nii, et väga hoolega pidin jälgima, kellest jutt. Aga oli huvitav lugeda võimumängudest, kuidas sõlmiti liitlassuhteid ning saadi õigused erinevatele territooriumitele. Muidugi peamine vahend liitlaste leidmiseks olid abielusidemed ja selle käigus liigutati tütreid, õdesid, nõbusid ja muid naissoost sugulasi nagu malenuppe. Samuti oli huvitav jälgida, kuidas need naised valitsemisega hakkama said ning nende omavahelisi suhteid. Mõned ei tulnud kõrge mängus toime, aga teised selle eest olid vägagi võimekad. Ühesõnaga huvitav ja hariv lugemine ning värskendas mälu ajaloo vallas.

Soovitan raamatut eelõige ajaloohuvilistele, aga ka teistele, kes soovivad endale teadmiseid juurde saada või värskendada. Raamat on ilmunud sarjas Terra Feminarium, mis ongi keskendunud naistele ja nende rollile ajaloos. Samas sarjas on veel ilmunud kaks raamatut ning nüüd mul on huvi ka nende vastu.

Jaak Juske. Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid (Randvelt Kirjastus, 2014)

eesti-kuulsad-meresõitjad-ja-piraadid-isa-põnevad-unejutud-ajaloostIllustratsioonid Merilyn Anvelt
60 lk.

“Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid” on sarja “Isa põnevad unejutud ajaloost” teine raamat. Raamatus leiavad kajastamist nii Saaremaa viikingid, vitaalivennad, Kihnu Jõnn ja loomulikult maadeavastajad.

Raamatus on lastele lihtsas keeles kirjeldatud esimese Eestist pärit maadeavastaja elukäiku, kelleks oli Adam Johann von Krusenstern. Samuti leiavad kajastamist Krusensterni poeg ja pojapoeg, kes mõlemad olid samamoodi maadeavastajad. Raamatus on oma koha leidnud ka Fabian Gottlieb  Benjamin von Bellingshausen, Otto von Kotzebue ja Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von  Wrangell. Neid mehi ühendab lisaks seiklusjanule ka see, et nad kõik olid baltisaksa päritolu.

Lisaks on tee raamatusse leidnud ka uuema aja tegijad nagu esimese eestlasena ümber maailma sõitnud Ahto Valter ja uuemal ajal talle järgnenud jahtlaev Lennuk, purjekas Martha ning katamaraan Nordea ja lõpetuseks Uku Randmaa. Uku Randmaa on ainuke eestlane, kes on üksi ümber maailma purjetanud eestlane.

Selline tore lastele mõeldud ajalooraamat. Lood on sobivalt lühikesed, et sobida unejuttudeks ning nendest saab piisavalt algteadmisi antud teemast. Juttudes on põhiline info kirja pandud lühidalt ning liigset juttu pole. Põhiteemaks on siiski meresõitjad, piraatidest on vähem juttu. Minu jaoks need just väga põnevad ei olnud, aga mina pole ka laps, kellele need jutud mõeldud on.

Mehis Tulk. Kuningas (Varrak, 2018)

Kuningas416 lk.

See raamat on nii öelda “süüdi”, et ma võitsin Varrakult sada raamatut. Raamatu lugemine võttis mul päris kaua aega. Vist isegi kolm nädalavahetust. Nädala sees ei suutnud seda lugeda. See nõudis süvenemist ja tundsin, et tööpäevadel ei jaksa.

Raamat on teine osa sarjast Maa ja taeva mõrsja. Esimese osa pealkiri on “Foogt“(2017). Teises osas jätkub tegevus sealt, kus esimeses pooleli jäi. Saksad on Pöidelt minema löödud ja saarlased ise valitsemise üle võtnud. Samas nad teavad, et ordu ei jäta asja niisama ning valmistuvad nende tasumisretkeks. Ja see retk muidugi tuleb.

Asja teeb keerulisemaks see, et saarlaste vanemad ei ole sugugi ühel nõul, kuidas nad edasi peaksid toimetama. Nii et toimub ka reetmiseid ja sahkerdamisi.

Seekordses osas ajas tegelaste rohkus mul alguses pea sassi. 😀 Esiteks toimub tegevus nii mitmes kohas ja siis paratamatult on tegelasi ka palju. Ja need, kes vähegi meeldima hakkavad, saavad loomulikult surma. Ega sinna polegi vist midagi parata, sest ajastu oli selline, aga kurvastasin ikka.

Esimese osa puhul mulle meeldis väga autori keelekasutus ja teine osa ei jäänud sellele alla. Mulle meeldis lugeda neid lauseid juba kõla poolest. Keeleliselt väga nauditav. Tegevusel ka polnud viga, kõik need erinevad liinid jooksid lõpuks kokku selle ühe põhisündmuse juurde. Kuigi alguses tekitas segadust, et mismoodi mõni tegevuspaik või inimene siia loosse sobitub.

Raamatule peaks tulema ka kolmas osa (ma ei ole päris kindel, äkki on neid rohkemgi). Igatahes on see piirkond minu jaoks olulisel kohal. Ikkagi minu kodukoht. Seal jalutades olen mõelnud palju, et mida need künkad ja nõlvad on ammustel aegadel näinud. Ega keegi ju väga täpselt tea, aga natuke aimu siit ehk saada võib. Igatahes jään järgmist osa ootama, et teada saada, mis saab edasi ellujäänud tegelastest ning nendest, kelle saatus siinses osas selgusetuks jäi.

Norman Ohler. Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis (Helios,2017)

patsient-a-uimastid-kolmandas-reichisTõlkinud Elina Adamson
288 lk.

Mulle meeldib Teisest maailmasõjast lugeda. Viimasel ajal olen lugenud sellest küll ainult romaane. Nüüd siis midagi hoopis teistsugust.

Kui me koolis seda perioodi õppisime, siis ma ei mäleta, et oleks räägitud uimastitest Natsi-Saksamaal, aga “Patsient A” just sellele teemale keskendub. Raamatust selgub, et uimastid olid peale Esimest maailmasõda saksa rahva seas laialt levinud ning lõpuks proovis valitsus seda kontrolli alla saada ning keelustada. Asemele pakuti nö legaalset narkootikumi pervitiini, mis tegelikult ei olnud midagi muud, kui metamfetamiin.

Kui algas Teine maailmasõda, siis Kolmanda Reichi relvajõududes soositi pervitiini kasutamist ning tarniti massiliselt seda rindele. Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. Pervitiin toimis ergutina ja selle abil oli võimalik pikendada ärkveloleku aega, samuti tegi see sõdurid kartmatuks. Raamatust selgub, et osa sõdureid oli lausa 3-4 päeva järjest ärkvel. See andis alguses liitlaste ees eelise, aga kurnas lõpuks sõdurite keha ning nõudis lõivu.

Hitlerit toodi rahvale eeskujuks kui tervislike eluviisidega juhti. Ta oli taimetoitlane ning väidetavalt suurepärase tervise juures. Tegelikult oli tal nii mõnigi tervisemure, mida lõpuks raviti erinevate uimastite, hormoonide ja vitamiinisüstidega. Raamatust selgub, et ta tarvitas ikka väga palju erinevaid aineid ning lõpuks veel opioidi nimega Eukadol, mis on tugevama toimega kui heroiin. Need mõjusid talle lõpuks nii, et ta reaalsust enam ei adunud.

Tegemist on väga huvitava raamatuga. Ma ei oska öelda, kas see kõik päris tõsi ka on, sest need arvud, millest siin räägitakse, on ikka väga suured. Aga mingi pildi see ikkagi annab. Autor arutleb, et kui Hitler poleks narkomaan olnud, kas siis see, mis Teise maailmasõja ajal juhtus, oleks jäänud olemata ning leiab, et ei oleks, sest plaanid olid diktaatori peas juba ammu tehtud. Samuti ei ole ainult narkootikumid süüdi nende kaotuses, sest Hitler haukas lihtsalt liiga suure tüki ning keeras peaaegu terve maailma enda vastu.

Kes seda veel lugenud pole, siis julgen soovitada. Siit saab targemaks narkootikumide tarbimise kohta Saksa rahva ja juhtide seas, lisaks veel Hitleri suhetest oma ihuarsti Theodor Morelliga. Tegemist ei ole just lihtsa lugemisega, aga selle eest on raamat asjalik.

Art Spiegelman. Maus (Pythagorase Püksid, 2018)

mausTõlkinud Tiina Aro
296 lk.

„Maus“ on graafiline romaan holokausti teemal. Joonistused on lihtsad ning must-valged. Romaani aluseks on Art Spiegelman’i isa mälestused sõjast ning holokaustist. Maus tähendab saksa keeles hiirt. Juute ongi siin raamatus kujutatud hiirtena, sakslaseid kassidena ning poolakaid sigadena. Väga huvitav valik minu meelest. Ilmselt selle pärast, et poolakad reetsid neid sõja ajal pidevalt.

Raamatus toimuvad sündmused nii olevikus kui minevikus. Minevikku meenutab Arti isa Vladek siis, kui poeg temalt selle kohta küsib ning palub tal oma raamatu jaoks rääkida talle, mis temaga juhtus. Kuidas Vladek ja Andzia Auschwitzist eluga pääsesid?

Olevik on 1978. aastal, siis näidatakse Vladeki praegust elu, mida endiselt mõjutavad minevikusündmused. Kahjuks mitte positiivselt.

See on väga isiklik raamat. Art kujutab siin ausalt enda keerulisi suhteid isaga. Isal on endiselt sellised ellujäämise viisid nagu laagris ning ta ei mõista, et neid ei ole enam vaja. Selle pealt tekivad tülid pojaga ning tema teise naise Malaga. Art on kade oma surnud venna peale, sest tundub, et tema oleks ideaalne poeg. Samuti kirjutab ja joonistab ta ausalt oma tunnetest, mis teda valdasid peale ema surma. Ja see pidev süütunne.

Soovitan lugeda, et avardada silmaringi ning tajuda holokausti veidi teises formaadis. Mind igatahes haaras see lugu endaga kaasa. Siin ei ole oluline ainult sõja ajal üle elatu, vaida ka see, kuidas see mõjutas ellujäänute edasist elu. Mõtlemapanev, nukker, aga mõnikord minu jaoks ka humoorikas. Mitte sõja-aegne tegevus, vaid see, kui isa on juba eakas ning sõda on ammu möödas.

Väärt lugemiselamus igatahes.

„Maus“ on esimene graafiline romaan, mis on saanud Pulitzeri preemia.