Diana Gabaldon. Leegitsev rist (Varrak, 2018)

Leegitsev ristTõlkinud Krista Suits
760 lk.

“Leegitsev rist” on Võõramaalase sarja V osa I raamat. Kõik eelnevad on tõlkinud Lauri Vahtre. Huvitav, miks nüüd tõlkijat vahetati. Käesoleva raamatu tõlge ei olnud halb, aga natuke oli aru saada, et teine tõlkija. Ma ei vaadanud seda alguses, vaid kusagil keskel taipasin vaadata. Aga noh, peaasi, et seda sarja endiselt tõlgitakse.

Jätkuvad Jamie ja Claire’i seiklused, mis eelnevas osas pooleli jäid. Terve perekond on koos kärajatel, kus lõpuks laulatatakse Roger ja Brianna. Seda ühte päeva on ikka päris pikalt kirjeldatud. Üle 200 lehekülje on tõesti kirjutatud sellest ühest päevast. See raamat ei ole nii tegevusküllane nagu eelnevad, aga ei saaks öelda, et mul oleks igav olnud seda lugedes. Mulle meeldivad need tegelased ning nende tegemistest lugeda. Nad on nagu vanad tuttavad mulle juba.

Peale kärajaid läheb elu edasi, kogutakse sõjaväge ning pole kindel, kas sõda puhkeb või mitte. Raamatu lõpus on veel ühed pulmad ootamas ning ka seda päeva kirjeldatakse pikalt. Noh, eks seal ühte teist juhtu ka.

Lisaks Jamiele ja Claire’ile on olulisel kohal raamatus nende tütar Brianna ja tema mees Roger. Palju tähelepanu pööratakse ka pisikesele Jemmy’le. Hea on näha, et Jamie ja Claire’i vahel valitseb endiselt kirg, kuigi nad ei ole enam esimeses nooruses. Raamatust jääb mulje, et nad on endiselt nooruslikud ning mulle meeldib nende omavaheline suhtlus.

Mul on hea meel, et kunagi asusin seda sarja lugema. Praeguseks on mul kõik eesti keelde tõlgitud sarja osad kodus olemas ning jään ootama järgmiseid osi. Praegu õnneks näitab ETV2 sarja kolmandat hooaega. Lausa kaks osa korraga, nii et see on ka üks maiuspala, mida vaadata. Tegelased on tõesti juba nii omaseks saanud nagu tunneks neid isiklikult.

Advertisements

Mehis Tulk. Kuningas (Varrak, 2018)

Kuningas416 lk.

See raamat on nii öelda “süüdi”, et ma võitsin Varrakult sada raamatut. Raamatu lugemine võttis mul päris kaua aega. Vist isegi kolm nädalavahetust. Nädala sees ei suutnud seda lugeda. See nõudis süvenemist ja tundsin, et tööpäevadel ei jaksa.

Raamat on teine osa sarjast Maa ja taeva mõrsja. Esimese osa pealkiri on “Foogt“(2017). Teises osas jätkub tegevus sealt, kus esimeses pooleli jäi. Saksad on Pöidelt minema löödud ja saarlased ise valitsemise üle võtnud. Samas nad teavad, et ordu ei jäta asja niisama ning valmistuvad nende tasumisretkeks. Ja see retk muidugi tuleb.

Asja teeb keerulisemaks see, et saarlaste vanemad ei ole sugugi ühel nõul, kuidas nad edasi peaksid toimetama. Nii et toimub ka reetmiseid ja sahkerdamisi.

Seekordses osas ajas tegelaste rohkus mul alguses pea sassi. 😀 Esiteks toimub tegevus nii mitmes kohas ja siis paratamatult on tegelasi ka palju. Ja need, kes vähegi meeldima hakkavad, saavad loomulikult surma. Ega sinna polegi vist midagi parata, sest ajastu oli selline, aga kurvastasin ikka.

Esimese osa puhul mulle meeldis väga autori keelekasutus ja teine osa ei jäänud sellele alla. Mulle meeldis lugeda neid lauseid juba kõla poolest. Keeleliselt väga nauditav. Tegevusel ka polnud viga, kõik need erinevad liinid jooksid lõpuks kokku selle ühe põhisündmuse juurde. Kuigi alguses tekitas segadust, et mismoodi mõni tegevuspaik või inimene siia loosse sobitub.

Raamatule peaks tulema ka kolmas osa (ma ei ole päris kindel, äkki on neid rohkemgi). Igatahes on see piirkond minu jaoks olulisel kohal. Ikkagi minu kodukoht. Seal jalutades olen mõelnud palju, et mida need künkad ja nõlvad on ammustel aegadel näinud. Ega keegi ju väga täpselt tea, aga natuke aimu siit ehk saada võib. Igatahes jään järgmist osa ootama, et teada saada, mis saab edasi ellujäänud tegelastest ning nendest, kelle saatus siinses osas selgusetuks jäi.

Kate Quinn. Alice’i võrgustik (Eesti Raamat, 2018)

Alice'i võrgustikTõlkinud Inna Feldbach
448 lk.

Selle raamatuga juhtus selline huvitav lugu, et alustasin lugemist raamatukogu raamatuga ja lõpetasin juba isikliku raamatu lugemise. Mul oli jälle õnne ning võitsin selle kirjastuselt Eesti Raamat. Suur aitäh selle võidu eest! Raamat on suurepärane.

Tegemist on ajaloolise romaaniga, mis hõlmab Esimest ja Teist maailmasõda. Siin ei ole kajastatud lahinguid, vaid on vaadatud asju naiste vaatevinklist, kes töötasid spioonidena. Põhitähelepanu on Esimesel maailmasõjal. Teine maailmasõda on kahe naise vahel siduvaks sündmuseks.

Peategelasteks on kaks naist. Üks neist on ameeriklanna Charlotte St Clair, kes on 1947. aastal kolledžitüdruk. Ta ei ole ise sõjas käinud, aga tema perekond pole sellest puutumata jäänud. Charlie elu on võtnud katastroofilise pöörde, sest ta ootab last, kuid on vallaline. Tollal ei vaadatud sellele hea pilguga. Ema plaanib temaga minna Šveitsi, et Väike Probleem likvideerida. Charlie ei tea, mida oma Väikese Probleemiga teha. Ta laseb emal ennast Inglismaale vedada. Samas huvitab teda väga tema täditütre Rose’i saatus. Rose elab Prantsusmaal ja peale sõda ei ole temast enam midagi kuulda. Charlie’l on lootus leida ta üles elusana. Nii satub ta Eve Gardineri ukse taha Londonis.

Eve Gardiner oli noor naine, kui ta värvati Esimese maailmasõja ajal spiooniks, kes pidi sakslaste järele nuhkima. Ta saadeti Prantsusmaale, kus teda asus õpetama spioonide kuninganna Lili. Eve sai tööd ühes restoranis, kus sakslased käia armastasid.

Kolmkümmend aastat hiljem on Eve murtud naine, kes veedab oma päevi ennast täis juues. Tal pole alguses plaanigi Charliet aidata, aga siis mainib noor naine ühte nime, mis kõik Eve haavad lahti tõmbab.

Tegevust antakse edasi vaheldumisi nii Charlie kui Eve’i silmade läbi. Charlie tegevus on niiöelda käesolevas ajahetkes aastal 1947 ja Eve’i oma aastal 1915.

Mulle väga meeldis see raamat, mis siis, et kajastab sellist karmi teemat. Alguses lugedes võib see tunduda isegi lõbus, kui lugeda Charlie vaatevinklist ning sellest, kuidas ta oma rasedusega hakkama saab. Aga karm tegelikkus saab meid kätte, kui näidatakse asju Eve pilgu läbi. See oli karm ajastu, mis nõudis vastavat tegutsemist. Raamat oli põnev ning haaras kaasa. Ei tahtnud raamatut käest panna, aga samas pelgasin ka, mis juhtuda võib, sest tajusin, et kõik ei pruugi minna hästi. Suurepärane raamat naisspioonidest ja mida nad pidid taluma.

Raamat on küll ilukirjanduslik, aga osad tegelased on ka päriselt eksisteerinud. Näiteks seesama Alice’i võrgustiku juht. Soovitan lugeda, kellele meeldivad ajaloolised romaanid, põnevus ning tunded. Minule läks raamat hinge ning mul on hea meel, et seda lugesin.

Sarah Mallory. Vikonti kättemaks (Ersen, 2018)

vikonti-kättemaksTõlkinud Ülle Jälle
256 lk.

Vikont Gilmorton ei olnud naiste võrgutaja. Ta oli ikka olnud aumees. Seekord otsustas ta kättemaksuks võrgutada leedi Deborah Melthami. Kättemaksuks selle eest, et neiu vend oli võrgutanud tema õe ning jätnud ta siis saatuse hooleks. Lisaks sellele tapnud duellil veel tema noorema venna.

Deborah tundis Gilmortoni vastu vastupandamatut iha, mis ta lõpuks hukutab. Ometi ei suutnud ta vastu panna. Loomulikult on ta tulivihane kui mehe tegelik eesmärk välja tuleb, aga midagi pole enam teha.

Mõlemad püüavad toimunut vaikselt unustada, aga see pole võimalik. Gilmorton ei taha tunda neid tundeid, mis tal Deborah vastu tekkinud on. Deborah’gi püüab meest unustada, aga kui tal on vaja abi, et enda ja oma venna elu korda saada, siis ainus võimalus on pöörduda Gilmortoni poole.

See on selline tüüpiline ajaviiteromaan, mille ma ilmselt varsti unustan. Tegemist ei olnud millegi erilisega, aga aeg-ajalt on vaja midagi sellist lugeda, et peale eriti head raamatut, saaks liikuda edasi järgmise juurde. Igatahes oma eesmärgi see raamat täitis. Olen sellest sarjast lugenud paremaid. Natuke ilmetu oli, midagi ainuomast meelde ei jäänudki. Kes tahab tõesti midagi lihtsat lugeda, et aega parajaks teha, siis see vast sobiks.

Kaari Utrio. Tuulepistrik (Rahva Raamat, 2017)

tuulepistrikTõlkinud Loone Ots
591 lk.

Teismelisena mulle Utrio väga meeldis, eriti tema raamat “Vendela”. “Tuulepistrik” mulle nii palju muljet ei avaldanud, aga oli siiski päris hea lugemine, kui konarlikust algusest üle sain.

Tegevus saab alguse kauges minevikus, aastal 1066 ja lõppeb 1085. aastaga. Euroopas toimuvad pöördelised sündmused. Bütsants on kokku varisemas ning Itaalias toimuvad rahutused ning sõjad.

Selles kaootilises maailmas püüavad hakkama saada Aure ja Lyy. Nad on õde ja vend. Kui Aure oli 14-aastane kohtus tema tee Olaf Tuulepistrikuga. Kahjuks ei sündinud sellest Aurele midagi head, vastupidi. Olafi tegu nõuab vana kombe kohaselt veritasu. Peale Olafi tegu rändavad Aure ja Lyy Soomest laia maailma. Nende tee viib Bütsantsi ja seejärel Itaaliasse.

Aure on natuke nagu nõiatar. Teda kutsutakse Aure Uinutaja, sest ta valdab sellist laulu, mis aitab haigetel paraneda. Lyy on sõdalane, kellest sai varjaagide (Bütsantsi keisri põhjameestest koosnev ihukaitsevägi) pealik. Nende tee ristub Bütsantsi keisri sõjakäigul saratseenide vastu uuesti Olaf Tuulepistrikuga, kellest on vahepeal saanud Sinetra krahv Olaf Falco.

Mul oli alguses raske sellesse raamatusse sisse elada. Tekst on tihedas väikeses kirjas, erinevaid tegelasi ning tegevuspaiku on palju. Lisaks kõik need sõjad ja omavahelised väikesed nägelused. Alguses oli nagu lihtsalt jutustav lugu, kus suurt miskit ei toimunud. Kui oli loetud umbes 200 lehekülge, siis läks asi minu jaoks huvitavaks. Siis sai tegevus õige hoo sisse. Hakkasid toimuma intriigid, endiselt jätkusid sõjad, tähtsad olid ka usuasjad ning loomulikult ei puudu teosest ka armastus. Näha on, et autor on teinud tõsist uurimist, et seda raamatut kirjutada. Armastuse pool siin raamatus meeldis mulle väga, intriigid ka. Kes armastab ajaloolisi romaane, siis soovitan lugeda.

Heather Morris. Auschwitzi tätoveerija (Hea Lugu, 2018)

auschwitzi-tätoveerijaTõlkinud Lauri Liiders
280 lk.

Jälle sattus mu kätte raamat Teise Maailmasõja teemadel, täpsemalt siis Auschwitzi koonduslaagris toimuvast. Muidugi ei sattunud ta mu kätte juhuslikult. Mulle meeldib lugeda Teisest maailmasõjast. Need on küll enamasti rasked raamatud, aga ometi lähevad hinge. Ka see ei olnud erand. Teema on raske, aga on antud edasi küllaltki lihtsal viisil ning edeneb kiiresti.

Raamat on tõsielul põhinev ning räägib ühest mehest, kes tätoveeris Auschwitzis vangidele numbreid käsivartele. Mehe nimi on Lale. Ta on Slovakkiast pärit ning ta oli Auschwitzis samasugune vang nagu teisedki. Ka tal endal on selline tätoveering nagu ta teeb teistele.

Alguses ta ei taha endale seda tööd, aga üks teine vang soovitab see ikkagi vastu võtta, sest nii on suurem võimalus laagrist eluga pääseda. Ja seda Lale soovib. Mitte ainult eluga pääseda, vaid ta tahab ka puhta südametunnistusega pääseda sellest koledusest.

Õige pea ta taipab, et tal on suurem vabadus minna ja tulla erinevate laagriosade vahel kui teistel vangidel. Ta hakkab seda ära kasutama, et hankida toitu ja šokolaadi. Šokolaad võib tunduda üllatava valikuna, aga Lale armus laagris ühte tüdrukusse. Tüdruku nimi on Gita ning temale ongi šokolaad mõeldud. Lale teeb kõik, et nad mõlemad sellest kohutavast kogemusest välja tuleksid. Kõik ei lähe muidugi nii lihtsalt ja libedalt, ette tuleb mitmeid takistusi.

Mulle väga meeldis see raamat. Mulle meeldis, et see on kirjutatud reaalse inimese elust.  Samuti see, et Lale suudab säilitada oma optimismi.  Raamatu lõpus on autori lõppsõna, kus ta kirjutab, kuidas ta seda Lale’iga kohtus ja seda raamatut kirjutama hakkas. Lugu on lihtne ja lööv ning sellepärast see ongi nii mõjuv.

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Teine raamat (Varrak, 2018)

fooniksi laps 2_kaas_OK2.inddTõlkinud Karin Suursalu
519 lk.

Raamatu esimene osa “Fööniksi laps” (Varrak, 2017) meeldis mulle väga, nagu ikka Erskine’i raamatud. Samamoodi meeldis mulle teine osa. See haaras nii endasse, et raske oli sealt välja tulla.

Teise osa tegevus algab aastast 1244. Eleyne’i suhe Alexanderiga tundub olevat läbi saanud ning naine püüab kuidagi edasi elada.  Selle teeb raskemaks tema vägivaldne abikaasa. Endiselt ootab ta ka Einioni ennustuse täitumist, aga see tundub juba nii kättesaamatus kauguses olevat.

Eleyne elu on seiklusterohke. Ta peab leppima nii mitmegi elu keerdkäiguga aga lõpuks leiab veel uue armastuse. Samas ei kao armastus skottide kuninga Alexanderi vastu kuhugi. See uus armastus oli minu jaoks natuke kummaline, sest nende vanusevahe oli ikka päris suur. Aga nagu öeldakse, siis armastus vanusest ei hooli. Mitmeid kordi peab Eleyne maha jätma oma lähedased ning see teeb talle haiget.

Raamatus on omajagu ka müstikat nagu Erskine’i raamatutele omane. Seekord oli see minu jaoks isegi natuke kõhe. Lisaks veel Eleyne’i enda nägemused, mida ta kogu aeg ei suuda õigesti tõlgendada ja kui suudabki, siis muuta neid ikka ei saa.

Raamat on kaasahaarav. Mind huvitavad ajaloolised romaanid ja loomulikult ka Šotimaa, kus tegevus toimub. Kirjanik ütleb, et Eleyne on küll väljamõeldis, kes on mitme inimese pealt kokku kirjutatud, aga mingil määral siiski toetub tegevus tõsielusündmustele. Tegemist on huvitava ja kaasahaarava raamatuga, kus on nii armastust, mõrvu, intriige, reetmist ja palju muud.