287 lk
Lena on tüdruk, kes armastab rohkem numbreid kui tähti. Ta on abiturient, kellel ei ole sõpru. Ta on sellega harjunud ja arvab, et niimoodi peabki olema. Lena arvab, et ta ei väärigi sõpru, sest suudab vaevu sõnu suust saada. Nii ongi ta mõelnud ennast nähtamatuks, kuigi see tegelikult ei ole nii. Ta klassikaaslased näevad teda küll, aga paraku ainult isikuna, keda on hea kiusata.
Ühel päeval kohtub ta oma ema kohvikus noormeest nimega Tom, kes püüab temaga sõbraks saada. Sellest päevast alates hakkab Lena elu muutuma.
Ma pean tunnistama, et ma kahjuks ei suutnud sellesse raamatusse üldse sisse elada. Koolikiusamine on tõsine ja raske teema. Paraku oli minu jaoks tegu üsna igava raamatuga. Siin ei juhtunud praktiliselt midagi ja ma läksin närvi, kui olin lugenud umbes 70 lehekülge ja Lena ikka veel seletas, kui raske tal on rääkida. Ma saan aru, et see oli rõhutamaks tüdruku probleemi, aga kuna olin seda lugedes haige, siis raamat tegi mu enesetunde veelgi masendavamaks.
Mind häirisid need punktidega laused. See oli muidugi rõhutamaks tüdruku raskuseid rääkimisel, aga mingil hetkel meenutasid need mulle Barbara Cartlandi naistegelasi, kes ka ainult niimoodi rääkisid.
Minu jaoks ei tundunud loogiline see, et kirjutades tal ka sõnu ei tulnud, sest kirjandusõpetaja ütles, et tema kirjutised on head. Minu jaoks on siin väike vastuolu.
Mul on kahju, et see raamat ja mina ei sobinud. Lugemiseks võibki sobida neile, kes otsivad pigem sellist mõtisklevat enesearengu lugu.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar