Barbara Erskine. Fööniksi laps. Teine raamat (Varrak, 2018)

fooniksi laps 2_kaas_OK2.inddTõlkinud Karin Suursalu
519 lk.

Raamatu esimene osa “Fööniksi laps” (Varrak, 2017) meeldis mulle väga, nagu ikka Erskine’i raamatud. Samamoodi meeldis mulle teine osa. See haaras nii endasse, et raske oli sealt välja tulla.

Teise osa tegevus algab aastast 1244. Eleyne’i suhe Alexanderiga tundub olevat läbi saanud ning naine püüab kuidagi edasi elada.  Selle teeb raskemaks tema vägivaldne abikaasa. Endiselt ootab ta ka Einioni ennustuse täitumist, aga see tundub juba nii kättesaamatus kauguses olevat.

Eleyne elu on seiklusterohke. Ta peab leppima nii mitmegi elu keerdkäiguga aga lõpuks leiab veel uue armastuse. Samas ei kao armastus skottide kuninga Alexanderi vastu kuhugi. See uus armastus oli minu jaoks natuke kummaline, sest nende vanusevahe oli ikka päris suur. Aga nagu öeldakse, siis armastus vanusest ei hooli. Mitmeid kordi peab Eleyne maha jätma oma lähedased ning see teeb talle haiget.

Raamatus on omajagu ka müstikat nagu Erskine’i raamatutele omane. Seekord oli see minu jaoks isegi natuke kõhe. Lisaks veel Eleyne’i enda nägemused, mida ta kogu aeg ei suuda õigesti tõlgendada ja kui suudabki, siis muuta neid ikka ei saa.

Raamat on kaasahaarav. Mind huvitavad ajaloolised romaanid ja loomulikult ka Šotimaa, kus tegevus toimub. Kirjanik ütleb, et Eleyne on küll väljamõeldis, kes on mitme inimese pealt kokku kirjutatud, aga mingil määral siiski toetub tegevus tõsielusündmustele. Tegemist on huvitava ja kaasahaarava raamatuga, kus on nii armastust, mõrvu, intriige, reetmist ja palju muud.

Advertisements

Winston Graham. Neli luike, kuues Poldarki raamat (Varrak, 2018)

neli luike_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
502 lk.

Kuues osa jätkab sealt, kus viies pooleli jäi. Need neli luike, kellele pealkiri vihjab on Demelza, Elizabeth, Caroline ja Morwenna.

Tundub, et Demelza ja Ross on koos õnnelikud. Neil on kaks last ning elujärg on hea, kuid kui Demelza kohtab Prantsusmaalt päästetud ohvitseri, siis selgub, et võib-olla ei olegi nende abielu nii tugev.

Lisaks ei ole kusagile kadunud Rossi ja George’i vihavaen, mis siis, et George veedab Trenwithis vähe aega. See vihavaen ei mõjuta ainult neid kahte. Kõigepealt saab seda tunda Elizabeth, aga puutumata ei jää ka Demelza vennad.

Morwenna kannatab oma abielus Ossiega ning igatseb endiselt Drake’i. Kuidas ta sellega hakkama saab ning millist mõju avaldab nende juurde kolinud Morwenna õde Rowella, see selgub juba raamatust. Caroline ja Dwight saavad lõpuks abielluda, kuid ega neil ka kõik sujuvalt kulge. Drake püüab oma elu uuesti alustada. Ka teine Demelza vend Sam võitleb armumisega, sest ta leiab, et see ei ole õige.

Lisaks leiab raamatus kajastamist Prantsuse revolutsioon ning ühiskondlikud muutused. Mulle meeldib see Poldarki-sari. Siin ei ole põnevust väga üles krutitud. Kõik kulgeb nagu loomulikku rada pidi, ometi ei ole see igav (vähemalt minu jaoks).  Tegevust ikka on, midagi ei seisa paigal. Inimloomus on samasugune nagu tänasel päeval. Maailmatunnetus võib muutuda, aga põhiloomus jääb ikka samaks.

Kes armastavad ajaloolisi romaane, siis see on ideaalne lugemine. Jään ootama järgmist osa eesti keeles.

 

Ann Cleeves. Sinine välk (Varrak, 2018)

sininevalk_kaaned_281x200_bleed4_tf.inddTõlkinud Lauri Vahtre
285 lk.

Mulle Ann Cleevesi krimiromaanid meeldivad. Käesolev on “Shetlandi” sarja neljas raamat.

Seekordse osa tegevus toimub Jimmy Perezi kodusaarel Fairi’l. Jimmy saabub sinna koos oma pruudi Franiga, et teda oma vanematele tutvustada ning kihluspidu maha pidada. Pidu toimub linnuvaatlusjaama söögisaalis ning ka kohal olevad linnuvaatlejad on kutsutud. Ühel hetkel toimub aga mõrv. Süüdlane on keegi nende hulgast, aga kes? Mis põhjusel mõrv toimus?

Tegemist on jällegi kinnise territooriumiga. Olukord muutub veelgi klaustrofoobsemaks, sest keegi ei saa tugeva tormi tõttu saarelt lahkuda ega sinna ka tulla. See teeb omakorda mõrva uurimise raskemaks, aga samas ei saa ka mõrvar lahkuda. Tegelased muutuvad närvilisteks ning tekivad tülid. Kuigi minu arvates on see süngus eelmistes osades paremini tunnetatav, aga siiski on tegemist huvitava raamatuga.

Raamatu lõpp mulle väga ei meeldinud. Miks oli seda vaja teha? Kes on lugenud, see mõistab. Ma juba jõudsin temasse kiinduda. Ei tea, kas sellest sünnib nüüd midagi paremat. Igatahes jään ootama järgmist osa. Loodan, et kõik sarja osad tõlgitakse ka eesti keelde, sest on tõesti põnev ja pingeline lugemine. Endiselt ei ole raamat eriti verine ning tegevus ning mõrva uurimine liigub aeglases tempos, ainult lõpus on tegevus kiirem. Mulle see sobib, saab ise rahulikult tegelastega kaasa mõtiskleda.

Fredrik Backman. Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust (Varrak, 2018)

vanaemaTõlkinud Ene Mäe
348 lk

Ma olen omale väga kummalise puhkuselektüüri valinud. Kuidagi üksinduse ja hirmudega seotud.

Mulle meeldis autori raamat “Mees nimega Ove” väga, nii et ootasin ka selle lugemist. Kahjuks valmistas antud raamat mulle väikese pettumuse. Ma ei suutnud kuidagi suhestuda sellega.

Elsa on 7-aastane (peaaegu 8 juba) ning ta on isemoodi. Ta on oma vanuse kohta tark ja nutikas. Tal on vanaema, kes kahjuks on haige. Vanaema on ka isemoodi inimene, kes võitleb tänapäevase maailma normide vastu. Elsa armastab oma vanaema väga ning on ülimalt kurb kui vanaema sureb.

Vanaema on enda surmaks valmistunud ning jätab peale surma tüdrukule aardejahi, kus Elsa peab erinevatele inimestele kirju kätte toimetama.

Neil oli kahekesi loodud muinasjutumaailm Peaaegu-Ärkvel-Maa, kus oli kuus kuningriiki. Oma salakeel oli ka.

Nii asubki Elsa neid kirju kohale toimetama ning saab teada palju oma maja elanike kohta. Miks nad on just sellised nagu nad on. Püüab neid mõista ning aru saada. Samuti muuta nende enesetunnet paremaks.

Mulle väga ei istunud see muinasjutu värk siin raamatus. See muutis kogu loo minu jaoks segaseks (vähemalt alguses). Mul vist pole enam seda lapselikku fantaasiat. Teiseks mulle ei meeldinud kohati Elsa käitumine. Ta oli ninakas ning kasvatamatu. Mind häiris igatahes, kuidas ta teisi inimesi sõimas ohmoonideks ning neile peale käratas.

Mulle meeldiski raamatu lõpp rohkem. Viimased 100-150 lehekülge. Oli arusaadavam ning inimlikum. See, kuidas Elsa ning teised selle raamatu tegelased püüavad oma hirmude ning leinaga toime tulla. See oli ilusalt kirja pandud. Tegelased olid ka omapärased ning huvitavad.

Samuti meeldis mulle autori mõte:

Kõik peavad saama oma loo ära rääkida, Elsa. Muidu võib lämbuda. (lk 296)

 

Margaret Atwood. Teenijanna lugu (Varrak, 2017)

teenijanna-luguTõlkinud Ann Alari
408 lk.

Ohh, mis raamat. Suurepärane! Miks see raamat mulle varem pihku pole sattunud?

Tegemist on düstoopilise romaaniga, kus Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest on tapetud. Valitsus on ametist kõrvaldatud ning väidetavalt rahva kaitseks on võimu üle võtnud Gileadi Vabariik.

Raamatus kirjeldab Offred oma praegust elu ning meenutab eelnevat. Offred on nimelt ühe komandöri ja tema naise teenijanna. Teenijanna ülesanne ei ole mitte see, mida meie mõtleme teenija ülesannete all. Offredi ainsaks ülesandeks on tuua ilmale komandöri laps. Ta elab koos komandöri ja tema naisega ühes majas. Hierarhia on täpselt paigas, vabadust ei ole. Elu on allutatud kindlate reeglite alla.

Samas ei ole vabadust kellelgi. Kõigil nö kastidel on omad reeglid ja reeglite vastu eksimist karistatakse surmanuhtlusega. Ükskõik, kas sa oled siis lihtne majandusnaine, teenijanna või komandöri naine.

Viljakad naised on kõik praktiliselt surutud teenijannade rolli. Naise ainus roll on süünitada siia illma lapsi. Rasedusvastased vahendid ja abort on keelatud. Neil pole valikut. Kas olla teenijanna või siis saadetakse nad kolooniatesse, kus nad peavad kergemal juhul põletama surnukehi või raskemal juhul tegelema raskemetallidega. Ilma kaitsevarustuseta, sest neid peetakse ühiskonnale koormaks ja mida kiiremini neist lahti saadakse, seda parem.

Enamus mitteviljakas eas naisi ongi saadetud kolooniatesse. Kuigi mõnedest saavad marthad (majapidajad) või siis tädid. Tädid on kibestunud naisterahvad, kes vastavates asutustes õpetavad uusi teenijannasid. Peavad neile moraali ja usu teemadel loenguid.

Loomulikult on olemas ka kontrollorgan inimeste üle. Ehk siis silmad. Nende ülesandeks on tabada reetureid ja nad kinni püüda.

Offred jutustabki meile sellest, kuidas temast sai teenija, mismoodi näevad välja tema päevad komandöri majas ning vahele on pikitud seiku tema minevikust.

See oli nii hea lugemine. See tungis kontideni, Lihtsalt nii hästi ja tõetruult kirjutatud, sest kõik, mida siin raamatus on kirjutatud on maailmas tegelikult juba juhtunud. Nendest on autor suutnud kokku kirjutada niivõrd lummava romaani, mis jääb kauaks meelde. Mulle meeldis autori kirjutamisstiil. Selline veidi lakooniline, mis äratas kohe tähelepanu ning sundis kaasa mõtlema. Kes pole seda raamatut veel lugenud, siis soovitan kindlasti.

Winston Graham. Must kuu. Viies Poldarki raamat (Varrak, 2018)

must kuu_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
456 lk.

Eesti keeles on Poldarkite sarjas ilmunud nüüd viis raamatut. Kokku on neid kaksteist. Loodan, et ka ülejäänud tõlgitakse, kuigi viies osa mul vahepeal natuke venis. Tahaks siiski teada, kuidas sari lõppeb ning mulle meeldib lugeda rohkem eesti kui inglise keeles.

Tegevus algab sellest, kui Elizabeth kukub kuuvarjutuse ajal trepist alla ning sünnitab poja, kelle üle George Warleggan on väga uhke. Samal ajal võetakse Geoffrey Charles’ile hoidjaks Elizabethi sugulane Morwenna.

Ka Rossil ja Demelzal läheb hästi ning nendegi perre sünnib laps. Ühel õhtul saabuvad neile külla Demelza vennad Sam ja Drake, kes tulid sinna tööd otsima. Ross ja George ei saa endiselt omavahel läbi ning kui Morwenna ja Geoffrey Charles saavad sõbraks Drake’iga, ei tõota see midagi head.

George Warleggan püüab igati hävitada ka Agatha Poldarkit. See tal ka õnnestub, kuid Agatha ei anna niisama lihtsalt alla ning ta paneb George’i südamesse kahtluseseemne idanema.

Mulle üldiselt meeldib Winston Grahami aeglane ja rahulikult kulgev jutustamisstiil, aga seekord ma muutusin natuke kärsitust. Kuidagi ei edenenud nii kiiresti  kui eelnevad osad. Sellest hoolimata mulle raamat üldiselt meeldis, kuigi ma ei ole rahul sellega, mis Morwennaga lõpus juhtus. Hea oli lugeda Rossi lojaalsusest oma sõprade suhtes. Jään ootama järgmist osa.

Eelnevad Poldarki sarja raamatud:

Poldark
Demelza
Jeremy Poldark
Warleggan

Andrus Kivirähk. Kaka ja kevad (Varrak, 2009)

kaka-ja-kevadIllustratsioonid Heiki Ernits
95 lk.

Ma olin natuke hädas, mida valida FB Lugemise väljakutse grupis aprilli teemakuu alla lugemiseks. Tervisest, sünnist, vaimsest või füüsilisest ärkamisest ei olnud nagu üldse tuju praegu lugeda. Jäi üle lugeda ainult kevadest. Seekord läksin lihtsama vastupanu teed ning valisin selleks lasteraamatu . Kahetsema seda ei pidanud. Kivirähk oma tuntud headuses, lisaks veel toredad pildid.

See on üks omapärane raamat omapäraste tegelastega. Paljud neist olid kummalised. Päkapikk, kes kurtis oma raske töö üle; kass, kes tahtis olla jõuluvana; vanaema, kes kasvatas tonte; munevad sokid jne jne. Minu lemmik oli viiner, kellele meeldis lumelauaga mägedest alla sõita. Mägedeks olid tal kartulipudrumäed ja lumelauaks viilukas leiba. Ketšupist sai endale ilusad punased juuksed ka veel. Nii lahe 😀

Raamatu jutud olid humoorikad ja nii teistmoodi. Lugedes muhelesin pidevalt omaette. Mõnus, kiire paari tunni lugemine. Ma arvan, et lastele võiks see raamat väga meeldida, aga soovitan ka täiskasvanutele. Natuke raamist välja mõtlemist tuleb ainult kasuks. Lisaks teeb veel tuju heaks.