Epp Moks, Jaanus Remm, Oliver Kalda, Harri Valdmann. Eesti imetajad (Varrak, 2015)

eesti imetajad KAAS trykk OK.indd278 lk.

Mulle meeldib see sari. Mul on mõned selle sarja raamatutest veel kodus, mida plaanin läbi lugeda. Need on kasulikud raamatud, millest saab palju teadmisi.

Raamatust saab ülevaate imetajate tekkeloost, nende arengust ning anatoomiast. Milline on nende luustik, seedesüsteem, närvisüsteem? Millal tulid esimesed imetajad Eesti aladele? Nendele küsimustele annab käesolev raamat vastuse.

Edasi kirjeldatakse Eestis elavaid imetajaid seltside ja sugukondade kaupa. Ma ei aimanudki, et meil on nii palju erinevaid närilisi ja hiirlaseid, rääkimata nahkhiirtest. Ma ei arvanud üldse, et nahkhiired on imetajad.

Nende loomakeste kohta on kõik oluline süstemaatiliselt kirja pandud. Kõigepealt muidugi välimuse kirjeldus, siis leviala, milliseid elupaiku nad eelistavad ning millised on nende eluviisid. Loomulikult ei saa jätta mainimata imetajate sigimist ning arengut vastsündinust täiskasvanud loomaks ning kohta ökosüsteemis. Raamat on illustreeritud jooniste ning fotodega.

Eesti imetajatega tutvumiseks ideaalne raamat. Raamat aitas mälu värskendada ning sain ka uusi teadmisi. Soovitan raamatuga tutvuda.

Advertisements

Harriet Tyce. Veriapelsin (Varrak, 2019)

veriapelsin_KAANED_145×200_bleed4_tf.inddTõlkinud Maris Sõrmus
270 lk.

See oli üks kahtlane raamat. Ühest küljest see ei meeldinud mulle, aga teisest küljest ei saanud lugemist ka pooleli jätta. Tahtsin teada, kuidas see kõik lõppeb.

Tundub, et Alisonil on olemas kõik, mis ideaalseks eluks vaja – mees, tütar ja töö advokaadina. Ta on just saanud juhtumi, kus tal tuleb kaitsta oma mehe tapnud naist. Aga nagu teada, kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda mitte. Alisonil on alkoholiprobleem, ta kipub liiga palju jooma. Lisaks on tal ka armuke. See kõik peaks tegema temast vastumeelse tegelase ja eks teeb ka. Siiski meeldis tema mulle nendest tegelastest kõige rohkem, sest ta suudab ennast lõpuks siiski kokku võtta.

Autor on suutnud luua sellise raamatu, kus mulle ükski peategelastest ei meeldinud. Ei meeldinud mulle eriti Alison ega ka tema mees Carl, samuti naise armuke Patrick. Alison ei meeldinud mulle sellepärast, et ta oli nii nõrk ja tegi kogu aeg valesid valikuid. Kuigi see viimane, mis ta tegi meeldis mulle küll. Seda on ausalt öeldes veider öelda (kellel raamat loetud, need saavad aru).  Ma ei suutnud aru saada, mida ta leidis oma armukeses. Selline robustne ja ebaviisakas tüüp. Carl oli mulle algusest peale vastumeelne, sellepärast, kuidas ta oma naist vaatas ja temaga rääkis.

Ühesõnaga tegelased ei meeldinud, aga tegevus oli huvitav. See, kuidas Alisoni isikliku elu taustal, oli olulisel kohal ka see mõrvajuhtum, millega ta tegeles. Üks kummaline raamat. Ma ei oska seda soovitada, sest ma ei suuda isegi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Kuna see on autori debüütteos, siis tal on potentsiaali edaspidisteks raamatuteks küll. Kui suudaks natuke positiivsema peategelase luua, kellel oleksid küll nõrkused, aga sellegipoolest lugejatele meeldiks.

Ja veriapelsin saab ka lõpuks oma tähenduse.

Marju Kõivupuu. Meie pühad ja tähtpäevad (Varrak, 2018)

koivupuu_kaaned_330x236_041018.indd271 lk.

See on nüüd üks ilus raamat – nii väljast kui seest. Siin on palju fotosid ja postkaarte. Paber, mille peale raamat on trükitud, on natuke paksem, kui tavaliselt ning see on mõnus. Ka sisu on asjalik.

Käesolevas raamatus annab autor ülevaate erinevatest pühadest ning tähtpäevadest. Siin on esindatud nii rahvakalendri tähtpäevad, riigipühad, kui ka niisama mingid päevad, mida me oleme harjunud tähistama (nt. õpetajate päev). Kirjeldatakse tähpäevade ajalugu ning tausta, kuidas neid tähistatakse ning ka seda, millised ennustamised ja ilmaended tolle päeva kohta olid.

Lisaks annab autor ülevaate, kuidas mingi päeva tähtsus ja kombestik ning tähistamine on ajas muutunud. Seda oli väga huvitav lugeda. Nii hea on ju vaadata, kui mingi tähtpäev on tulemas, et millest see on alguse saanud ning mida siis oli kombeks teha.

Kajastamist leiavad muidugi sellised tuntud pühad nagu jõulud ja jaanipäev, aga ka minu jaoks natuke tundmatud annepäev ja tatjanapäev. Lisaks kirjutatakse ka muinastulede ööst ning vanavanemate päevast. Raamatusse on leidnud tee ka vabariigi aastapäev ja sõbrapäev. Nii et tähtpäevi igale maitsele.

Raamat on hariv ning seda on niisama ilma lugematagi huvitav sirvida. Juba nende fotode ja kujunduse pärast, aga soovitan siiski lugeda ka. See on kaasahaaravalt ja huvitavalt kirjutatud. Üks igati asjalik ja hariv raamat. Nii et kui on võimalus, siis haarake see raamat kätte.

Diana Gabaldon. Leegitsev rist (Varrak, 2018)

Leegitsev ristTõlkinud Krista Suits
760 lk.

“Leegitsev rist” on Võõramaalase sarja V osa I raamat. Kõik eelnevad on tõlkinud Lauri Vahtre. Huvitav, miks nüüd tõlkijat vahetati. Käesoleva raamatu tõlge ei olnud halb, aga natuke oli aru saada, et teine tõlkija. Ma ei vaadanud seda alguses, vaid kusagil keskel taipasin vaadata. Aga noh, peaasi, et seda sarja endiselt tõlgitakse.

Jätkuvad Jamie ja Claire’i seiklused, mis eelnevas osas pooleli jäid. Terve perekond on koos kärajatel, kus lõpuks laulatatakse Roger ja Brianna. Seda ühte päeva on ikka päris pikalt kirjeldatud. Üle 200 lehekülje on tõesti kirjutatud sellest ühest päevast. See raamat ei ole nii tegevusküllane nagu eelnevad, aga ei saaks öelda, et mul oleks igav olnud seda lugedes. Mulle meeldivad need tegelased ning nende tegemistest lugeda. Nad on nagu vanad tuttavad mulle juba.

Peale kärajaid läheb elu edasi, kogutakse sõjaväge ning pole kindel, kas sõda puhkeb või mitte. Raamatu lõpus on veel ühed pulmad ootamas ning ka seda päeva kirjeldatakse pikalt. Noh, eks seal ühte teist juhtu ka.

Lisaks Jamiele ja Claire’ile on olulisel kohal raamatus nende tütar Brianna ja tema mees Roger. Palju tähelepanu pööratakse ka pisikesele Jemmy’le. Hea on näha, et Jamie ja Claire’i vahel valitseb endiselt kirg, kuigi nad ei ole enam esimeses nooruses. Raamatust jääb mulje, et nad on endiselt nooruslikud ning mulle meeldib nende omavaheline suhtlus.

Mul on hea meel, et kunagi asusin seda sarja lugema. Praeguseks on mul kõik eesti keelde tõlgitud sarja osad kodus olemas ning jään ootama järgmiseid osi. Praegu õnneks näitab ETV2 sarja kolmandat hooaega. Lausa kaks osa korraga, nii et see on ka üks maiuspala, mida vaadata. Tegelased on tõesti juba nii omaseks saanud nagu tunneks neid isiklikult.

Mikk Sarv. Kuu (Varrak, 2015)

kuu215 lk.

Kuu on meile väga oluline. Ta on loonud tingimused elu tekkeks Maa peal. Kuu mõjutab nii paljusid meie elu aspekte. Tõusud ja mõõnad, aastaaegade vaheldumine ja palju muud. Miks paistab Kuu meile mõnikord nii lähedal olevat ning teinekord ei paista teda ka selge taeva korral taevas olevat? Raamat annab sellele vastuse.

Siin raamatus annab autor põhjaliku ülevaate Kuu tekkimisest, kuu päritolust, kuu uurimisest, kuukalendritest ning sellest, kuidas kuud vaadelda. Lisaks muidugi on pikalt juttu erinevatest kuu faasidest ning sellest, kuidas meid mõjutavad kuu erinevad faasid. Muidugi ei saa mööda minna sellest, kuidas Kuu meie tervist mõjutab ning sellest, kuidas vanarahvas nägi Kuud.

Raamatu esimene pool on rohkem teaduslikum ning teine rahvapärismuslik, kus on rohkelt Kuud puudutavaid vanasõnu, pärimusi ning mõistatusi ja muinasjutte. Raamatust selgub, et Kuu on inimeste jaoks olnud oluline juba aegade algusest saadik. Kuu on mõjutanud palju meie keelt ning mõttemaailma. Vanasti loitsiti endale kuu abil õnne, edu ning tervist.

Isegi praegu me vaatame tihti taevasse, kui on täiskuu, kuuvarjutus või lihtsalt ilus kuusirp. Raamatus antakse ka nõu, kuidas Kuud vaadelda ning pildistada. Selgub, et see ei olegi nii lihtne. Lisaks tekstile on raamatus ka palju suurepäraseid Martin Välliku fotosid Kuust.

Mulle raamat meeldis, kuigi seda teaduslikku teksti oli kohati raske jälgida. Mõnda asja ma teadsin ennegi ja hea oli teadmisi korrata. Rahvapärimuse osa oli väga huvitav. See, kuidas juba vanal ajal inimesed tajusid, kui oluline Kuu on ning kuidas elada ja toimetada vastavalt Kuu erinevatele aegadele.

Mehis Tulk. Kuningas (Varrak, 2018)

Kuningas416 lk.

See raamat on nii öelda “süüdi”, et ma võitsin Varrakult sada raamatut. Raamatu lugemine võttis mul päris kaua aega. Vist isegi kolm nädalavahetust. Nädala sees ei suutnud seda lugeda. See nõudis süvenemist ja tundsin, et tööpäevadel ei jaksa.

Raamat on teine osa sarjast Maa ja taeva mõrsja. Esimese osa pealkiri on “Foogt“(2017). Teises osas jätkub tegevus sealt, kus esimeses pooleli jäi. Saksad on Pöidelt minema löödud ja saarlased ise valitsemise üle võtnud. Samas nad teavad, et ordu ei jäta asja niisama ning valmistuvad nende tasumisretkeks. Ja see retk muidugi tuleb.

Asja teeb keerulisemaks see, et saarlaste vanemad ei ole sugugi ühel nõul, kuidas nad edasi peaksid toimetama. Nii et toimub ka reetmiseid ja sahkerdamisi.

Seekordses osas ajas tegelaste rohkus mul alguses pea sassi. 😀 Esiteks toimub tegevus nii mitmes kohas ja siis paratamatult on tegelasi ka palju. Ja need, kes vähegi meeldima hakkavad, saavad loomulikult surma. Ega sinna polegi vist midagi parata, sest ajastu oli selline, aga kurvastasin ikka.

Esimese osa puhul mulle meeldis väga autori keelekasutus ja teine osa ei jäänud sellele alla. Mulle meeldis lugeda neid lauseid juba kõla poolest. Keeleliselt väga nauditav. Tegevusel ka polnud viga, kõik need erinevad liinid jooksid lõpuks kokku selle ühe põhisündmuse juurde. Kuigi alguses tekitas segadust, et mismoodi mõni tegevuspaik või inimene siia loosse sobitub.

Raamatule peaks tulema ka kolmas osa (ma ei ole päris kindel, äkki on neid rohkemgi). Igatahes on see piirkond minu jaoks olulisel kohal. Ikkagi minu kodukoht. Seal jalutades olen mõelnud palju, et mida need künkad ja nõlvad on ammustel aegadel näinud. Ega keegi ju väga täpselt tea, aga natuke aimu siit ehk saada võib. Igatahes jään järgmist osa ootama, et teada saada, mis saab edasi ellujäänud tegelastest ning nendest, kelle saatus siinses osas selgusetuks jäi.

Tom Watkins. Lemmikloomadetektiiv (Varrak, 2018)

lemmiklooma_kaas2.inddTõlkinud Marju Roberts
270 lk.

Siin on järjekordne raamat Varrakult, mille ma endale valida sain. Mitmed inimesed soovitasid seda mulle, et on hea. Mulle meeldisid need erinevad loomalood. Pean aga ausalt tunnistama, et lugedes jättis raamatu autor mulle natuke enesekeskse mulje. See oli alguses häiriv, aga lõpuks suutsin sellega harjuda ning sellest mööda vaadata.

Tom Watkins on endine politseinik, kes otsustab ennast hoopiski loomade otsimisele pühendada. See on üllas eesmärk, sest lemmikloomi kaob üsna tihti. Raamatu lugudes on peategelasteks enamasti kassid, sekka ka mõni koer.

Raamatust saab teada, kuidas Tom oma ettevõtte nullist alustas ja kuhu ta sellega välja on jõudnud. Lood on alguses kurvad, sellised pisarakiskujad, aga enamasti lõppevad õnnelikult. Kahjuks küll mitte kõik, aga eks selline elu ongi.

Mulle meeldis see, millise pühendumusega kadunud lemmikloomi otsiti ja mis tundega taaskohtumisi kirjeldati. See oli nauditav. Ise salamisi lootes, et enda kassid ei lähe kaduma. (Tegelikult üks meie kass oli mõni suvi tagasi paar päeva kadunud. See oli suveperiood ning me arvame, et ta jäi kogemata kellegi kuuri või majja kinni. Tagasi tulles oli ta jube näljane.)

Mis mulle ei meeldinud, oli see, kuidas autor oma töötajatesse suhtus. Seletas kõike nagu lastele. Ma saan aru, et töötajaid on vaja juhendada, aga kuidagi see kirjastiil jäi kriipima. Muidu selline tore raamat loomadest. Kassid jäävad ikka kassideks, olgu nad siis vahepeal kadunud või mitte. Tehakse ikka selline nägu, et just nii peabki olema. 😀