Ann Cleeves. Ronkmust (Varrak, 2016)

ronkmust_kaaned_281x200_bleed4_tf.inddTõlkinud Karin Suursalu
288 lk.

Kuna mul said reisi ajal raamatud läbi loetud, siis mõtlesin, et mida lugemiseks võtta. Selle autori raamatud on mind juba päris pikalt ahvatlenud. Mõtlesin, et ajaviiteks kõlbab vast lugeda küll. Õnneks oli see ELLU-s ka saadaval. Tulemuseks oli see, et ma ei saanud seda raamatut enam käest. Igal vabal momendil haarasin telefoni, et seda edasi lugeda.

Tegemist on “Shetlandi” sarja esimese raamatuga. Nagu sarja nimigi ütleb, siis tegevus toimub Shetlandil. See on üks saar Šotimaa lähedal. Ühel külmal jaanuariõhtul tapetakse teismeline Catherine Ross. Leidjaks on tema naaber Fran Hunter, kes tagasiteel koju märkab ühte värvilaiku lumel.

Juhtumiga hakkab tegelema kohalik inspektor Jimmy Perez. Kohalikud elanikud on kindlad, et süüdi on Magnus Tait, sest mõni aeg tagasi kadus sealt samast 11-aastane Catriona, keda pole siiamaani leitud. Ka Catherine Ross leiti Magnuse maja lähedalt. Magnus Tait on eraklik vanamees, keda kohalikud kardavad. Catrionast keeldub Magnus rääkimast, aga keeldub Catherine’i mõrva omaks võtma. Samas ta ootab, et politsei tuleks ja ta ära viiks.

See oli lihtsalt nii meeldiv ja sümpaatne raamat. Kui seda võib ühe krimiraamatu kohta öelda. Jimmy on lahke ja  meeldiv inimene, kes tunneb kaasa isegi võimalikule mõrvarile. Samas on seal külas kõik inimesed sellised, kes meeldivad või kellele tunned kaasa. Isegi mõrvarile. Raamatu õhkkond on küllaltki sünge. Pealegi on seal kogukond väike ning peaaegu kõik teavad kõigist kõike. Saladusi on raske hoida. Lisaks on parajasti talv, mis tähendab peaaegu kogu aeg pimedat aega, mis lisab asjale vunki juurde.

Kui ma raamatu läbi sain, siis jäi hinge kuidagi tühi tunne, et mis nüüd edasi saab. Õnneks on eesti keeles olemas ka teine osa ning kohe võtsingi selle kätte. Lükates kõik teised lugemist vajavad raamatud tulevikku. Loodan, et seda raamatusarja ka edasi tõlgitakse, sest esimene raamat on tõesti suurepärane. Praeguseks on ilmunud seitse raamatut ja paar lisalugu. Lisaks mulle meeldib nende raamatute kujundus. Selline hall ja natuke sünge. Krimisõbrad on selle sarja vast juba üles leidnud, aga kes ei ole, siis soovitan seda kindlasti lugeda.

 

 

Advertisements

Diana Gabaldon. Sügistrummid. 2. raamat (Varrak, 2017)

sygistrummid 2_kaas.inddTõlkinud Lauri Vahtre
608 lk.

See on üks minu lemmiksarju ja ka viimane eesti keelde tõlgitud raamat ei petnud mu ootusi. Kui eelmine osa edenes aeglaselt, siis viimasega seda probleemi ei olnud. Ikka veel ei ole tüdimust tekkinud. Endiselt on iga uue osa lõppedes tekkinud tahtmine, et haaraks kohe järgmise osa kätte. Peab ilmselt ootama umbes aasta, et järgmine osa ilmuks (ma väga loodan, et ikka tõlgitakse).

Seekordses osas keskendub tegevus rohkem Briannale ja Rogerile. Brianna on otsustanud minna ema juurde ja kohtuda oma pärisisaga. Roger ei saa muidu, kui peab talle järgnema. Loomulikult ei kulge midagi lihtsalt ning viperusteta.

Mind natuke häiris, et autor on kohati nii vägivaldne. Ma kogemata lugesin ühte tutvustust ja kahjuks ma selle lugemisega natuke spoilisin oma elamust. Nimelt mainiti seal ühte sündmust, mis mind alguses tohutult häiris, kui raamatut lugema asusin. Mõtlesin, et no milleks seda vaja on. Samas saan ju mõistusega aru, et see ajastu oligi oma olemuselt üsna vägivaldne. Lõpuks suutsin sellest siiski üle olla.

Mulle väga meeldib see, et Gabaldon teeb enne oma raamatute kirjutamist põhjaliku eeltöö ajaloo kohta. See annab nii palju raamatule juurde. Endiselt meeldivad mulle need tegelased ja endiselt juhtub nendega igasuguseid põnevaid ja ootamatuid asju. Siin on nii head, kui halba, naeru ja nuttu, hirmu ja huumorit ning loomulikult armastust ning armukadedust. Põrkuvad erinevad maailmavaated ja iseloomud. Kokku annab see mõnusa kompoti, mida on hea lugeda.

Seekordse osa puhul jäi mind häirima tegemata toimetajatöö. Hooletusvigu oli seekord ootamatult palju. Vahepeal ajas üks viga lausa teist taga. Näiteks sai Briannast vahepeal Biranna jne.

Peale selle postituse tegemist selgus, et tegemist ei ole tegemata toimetajatööga, vaid kogemata saadeti trükki vigane variant. Varrak oma FB-lehel on ka vabandanud toimetaja, tõlkija ning lugejate ees.

Kui see häiriv asjaolu välja jätta, siis sai loetud jälle üks suurepärane raamat. Nüüd on hinges selline tühjusetunne, et ei tea, mida peale hakata. Nagu peaks headest sõpradest määramata ajaks lahkuma.

Ega pole muud teha, kui oodata, millal järgmine osa eesti keeles ilmub. 🙂

Eelnevalt olen blogis kirjutanud veel selle sarja raamatutest:
Rändaja. 1. raamat
Rändaja. 2. raamat
Sügistrummid. 1. raamat

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.

George R. R. Martin. Seitsme kuningriigi rüütel (Varrak, 2017)

seitsme kuningriigi ryytel_kaas.inddIllustreerinud Gary Gianni
Tõlkinud Juhan Habicht
359 lk.

Eile öösel lõpetasin järjekordse põneva raamatu Jää ja tule laulu sarjast. See raamat koosneb kolmest eri loost, milles peategelased on samad. Tegevus toimub umbes sada aastat enne “Troonide mängu” sündmuseid. Troonil on Targaryenid, kuigi lohesid enam ei ole, aga neid veel mäletatakse.

Sündmuste peategelasteks on kaks omapärast tegelast. Rüütel nimega Duncan Pikk. Nagu nimigi ütleb, siis on ta erakordselt suur. Samas on ta ka heasüdamlik ja natuke naiivne. Esimes jutus ta plaanib minna turniirile ja selle võita, et natuke raha saada. Dunk on nimelt vaene rändrüütel, kelle kasvatas üles auväärne rüütel. Oma emast ja isast ei tea Dunk mitte midagi, ta oli vaene orb, kui rüütli kannupoisiks võeti. Samas on tal suur autunne ning ta keeldub tegemast asju, mis tema autundega kokku ei lähe.

Nagu tollel ajal kombeks, siis vajab rüütel endale kannupoissi. Ühes suvalises kõrtsis kohtub Dunk 8-aastase kiilaka poisiga, keda kutsutakse Munaks. Muna on üks omapärane väike poiss, kes reisib ringi valenime all ning kes eelistab oma juuksed maha ajada. Õige pea muidugi selgub ka, kes ta tegelikult on. Need kaks suudavad alati sattuda sündmuste keskele.

See oli üks tõeliselt mõnus lugemine, põnev ja samas ka humoorikas. Pildid annavad raamatule väga palju juurde. Soovitan lugeda, kes armastavad Jää ja tule laulu sarja, aga samas sobib ka neile, kes ei ole seda veel lugenud, sest need sündmused toimuvad enne põhisündmusi. Autor on lubanud nendest tegelastest veel kirjutada ning seega koostada sarja ametliku eelloo. Ma loodan, et ta seda ikka teha ka jõuab. Mina igatahes jään ootama ja tahan veel nendest tegelastest lugeda.

Ma ei leidnud, et ta oleks praeguseks nendest veel midagi kirjutanud, aga võib-olla ma lihtsalt ei osanud otsima. Mõni targem võiks mind valgustada, kas ta on juba midagi kirjutanud Dunkist ja Munast või siis mitte.

David Lagercrantz. Mees, kes otsis oma varju (Varrak, 2017)

mees-kes-otsis-oma-varjuTõlkinud Kadri Papp
342 lk.

Tegemist on viienda raamatuga Millenniumi sarjast, mida alustas Stieg Larsson, aga viimased kaks raamatut  on kirjutanud David Lagercrantz. Olen kuulnud arvamusi, et Lagercrantz pole sama, mis Larsson, aga minu meelest ei peagi olema, sest raamatud on sama põnevad nagu Larssoni omad.

Seekordses osas on Lisbeth Salander sattunud vangi. Ta tunneb ennast seal üldiselt hästi, aga talle ei meeldi, et kiusatakse kaasvangi Faria Kazit. Vangivalvurid ei tee midagi, et teda kaitsta ja loomulikult ei suuda Lisbeth sellist asja kõrvalt vaadata. Ta sekkub ning satub vangla mitteametliku juhi Benito viha alla. Benito on nimelt saanud eluaegse karistuse ja terroriseerib teisi.

Samal ajal külastab Lisbethi vanglas Holger Palmgren, kelle kätte on sattunud dokumendid, mis heidavad valgust Lisbethi minevikule. Peale seda palub Lisbeth Mikael Blomkvistil uurida börsimaakleri Leo Mannheimeri tausta. Mikael ei saa alguses aru, mis seos on Leol Lisbethiga, aga see selgub üsna varsti.

Raamatus on mitu paralleelset lugu, mis lõpuks jooksevad kokku. Üks vana lugu, mis tuleb avalikkus ette tuua ning mis võib olla seotud ühe Lisbethi sõbra mõrvaga ja Faria Kazi lugu. Raamat paneb tegelastele kaasa elama. Ainult headele muidugi ja loodad, et kurjusel ei õnnestu oma plaane teostada.

Raamat on äärmiselt põnev, nii et ma ei suutnud seda käest panna. Lugesin poole ööni ja lõpetasin täna. Vana lugu on küll aimatav, aga milline lõpplahendus sellel oli, seda ma ikkagi ära ei arvanud. Minu meelest on viies osa parem, kui oli neljas. Ilmselt kirjutab Lagercrantz seda sarja edasi, sest Lisbethi kõik vaenlased ei ole veel kahjutuks tehtud. Viienda raamatu lõpp igatahes vihjab sellele.

Igatahes soovitan lugeda, kes armastavad põnevust. Õnneks ei ole lugu ka väga verine, kuigi koledaid sündmusi siin ikka juhtub. Ja minu meelest on tõlge ka suurepärane. Oktoober algas suurepärase lugemiselamusega. 😀

Mehis Tulk. Foogt. Maa ja taeva mõrsja (Varrak, 2017)

foogt-maa-ja-taeva-mõrsja464 lk.

Ma tavaliselt ei osta endale uusi ilukirjanduslikke raamatuid. Selle raamatu lihtsalt pidin ostma, kui kuulsin, et lugu toimub minu kodukohas. Tegevus toimub Saaremaal Pöidel. Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus tegevus algab 1342. aastal ja lõpeb 1343. aastal.

Aeg on rahutu. Erinevad võõrad võimud kemplevad omavahel ja lisaks ei ole ka Pöide mehed leppinud võõrvõimu all olemisega. Lisaks nõudis Pöide foogt Arnold vilja enne külvi, mida talupojad ei tahtnud anda. Maarahva viha õhutas ka kohtuprotsess, kus mõisteti surma eesti soost sepa poeg Meletu.

Teine liin raamatus keskendub Pöide kihlakunna ülikutütrele Marjale. Ootamatult on ka tema tegevuse keskel. Ta on noor, ilus ja hakkaja eesti soost neiu, kes on armunud oma peigmehesse. Samal ajal tahab teda kosida ka Pöide linnuse saksa soost vahtmeister Wolfhard Stecke.

Teos põhineb ajaloolistel faktidel (nendega on küll natuke vabalt ümber käidud), kuigi raamat on siiski ilukirjanduslik. Osad tegelased on näiteks ka päriselt olemas olnud, kes raamatuski esinevad. Näiteks Pöide foogt Arnold ja Pöide vanem Vesse. Lisaks on raamatus veel omapäraseid ja huvitavaid tegelasi.

Raamatu algus edenes mul aeglaselt. Oli kuidagi raske lugeda ja üldse ei suutnud süveneda. Aga mida rohkem raamatu lõpu poole, seda rohkem haaras kaasa. Nii, et nüüd pole muud, kui oodata järgmist osa. Esimese osa kirjutamine võttis autoril aega neli aastat. Loodan, et teise osaga nii kaua ei lähe.

Osa tegelasi meeldisid mulle algusest peale ja üks hakkas mulle hiljem ka meeldima, kuigi ta alguses head muljet ei jätnud. Üldse olid tegelased natuke labased. Ma ei tea, võib-olla sellel ajal inimesed olidki sellised, aga natuke kummaline oli lugeda, kuidas tegelased muudkui jõid, peeretasid (autor ütleb selle kohta küll püksituul), vandusid ja kusid. Lisaks olid tegelased ka tiirased. Okei meestest võib aru saada, kui nad seal linnuses omaette on jne, aga naised olid ka. Nii maarahvas kui saksad. 😀

Aga üldiselt siiski täitsa meeldiv lugemine. Autori keelekasutus on suurepärane. Palju huvitavad võrdluseid ja väljendeid. Kohati küll tundus, et kirjeldustega on natuke liiale mindud. Sellest hoolimata hoidis raamat mind pikalt enda kütkeis peale lõpetamist. Soovitan lugeda ajaloohuvilistel ja mulle tundub, et see on rohkem meestekas, mis ei takista küll naisi seda lugemast.

Raamatu taga on ära toodud ka kaart Saaremaa idapoolsest osast, nagu see võis olla 14. sajandi keskpaiku.

Teose aineteks olevatest sündmustest saab lugeda lisaks näiteks Wikipediast .
Raamatus on olulisel kohal ka Pöide kirik, mille kohta saab ka juurde lugeda Wikipediast.

Julian Fellowes. Lõpetamata minevik (Varrak, 2017)

Past ImperfectPast Imperfect by Julian Fellowes

Kahjuks ei suutnud seda raamatut lõpuni lugeda. Lihtsalt nii tüütu, üldse ei edenenud. Seletas muudkui, kuidas inglise kõrgklass hääbus jne jne. Vahele natuke ka seda, milles tegevus peaks seisnema. Jätsin pooleli, sest mul on nii palju põnevaid raamatuid ees ootamas. Kas ei olnud praegu õige aeg selle lugemiseks või ei istu mulle selle autori stiil.
Suutsin lugeda kõigest 76 lehekülge ja siis andsin alla. Aga nagu öeldakse, siis maitsed on erinevad. Võib-olla läheks pärast huvitavamaks ka, aga ma lihtsalt ei suutnud ennast sellest algusest läbi närida.

View all my reviews