J. K. Rowling. Harry Potter ja tarkade kivi (Varrak, 2019)

Harry Potter ja tarkade kiviIllustreerinud Jim Kay
Tõlkinud Krista Kaer
248 lk

Ma olen Harry Potteri esimest osa kunagi ülikooli ajal lugenud ja siis see mulle muljet ei avaldanud. Sellest on nüüd mingi 15 aastat möödas ja kui nägin, et ilmumas on selline illustreeritud variant, siis tekkis tahtmine uuesti lugeda. Ja ma ei kahetse seda, sest praegu raamat mulle väga meeldis. Niimoodi meeldis, et ma tahan nüüd lugeda ka ülejäänud osad läbi. Neid ma pole enne lugenud. Muidugi ma pean nüüd ära vaatama ka esimese osa põhjal tehtud filmi.

Ma isegi eeltellisin endale raamatu. Alguses mõtlesin, et äkki see on mingi lühendatud variant, aga uurisin asja ning selgus, et ei ole. Samas natuke pelgasin, et mis siis kui lugemismuljed on samad, mis toona. Mõtlesin, et sel juhul kingin selle õele, kellele Potteri raamatud meeldivad. Nüüd ma ilmselt seda raamatut ei kingi. 😀 Peale teistkordset lugemist jäin mõtlema, et miks need lugemismuljed nüüd nii erinevad olid. Arvan, et asi oli selles, et tol ajal ma ei lugenud üldse fantaasiakirjandust. Lugesin vaid tavapärastel teemadel raamatuid. Nüüd olles vanemaks saanud, olen oma lugemisteemasid ja -valdkondi laiendanud ja ilmselt oli praegu selle raamatu lugemiseks just õige hetk. Igatahes olen ma väga õnnelik, et Harry Potterist ilmus see illustreeritud väljaanne, mis tekitas huvi uuesti lugeda raamatut.

Natuke sisust ka, kuigi see on ilmselt üldteada. Harry Potter on 10-aastane poisike, kes elab oma sugulaste juures, sest tema vanemad on surnud. Tal on seal nukker elu, sest sugulased teda eriti ei salli. Siis jõuab kätte Harry üheteistkümnes sünnipäev ning tema elu muutub kardinaalselt. Ta saab teada, et on võlurite laps ning teda oodatakse Sigatüüka kooli. Sugulased ei taha teda alguses sinna lubada, aga nad pannakse lihtsalt fakti ette. Harryga juhtus juba tavaliste inimeste juures igasuguseid asju, aga koolis juhtub veelgi rohkem.

Mulle väga meeldis. Elasin Harryle kaasa ning lootsin, et tal läheb kõik hästi. Kurvastasin tema pärast, mismoodi tema sugulased teda kohtlesid. Mul oli hea meel, et ta leidis koolis sõpru ning ta muutus enesekindlamaks. Mulle meeldisid ka siinsed tegelased. Isegi need pahalased. Kõik kuidagi sobis nii hästi kokku. Igatahes, kellel veel see suurepärane raamat on lugemata, siis soovitan selle käsile võtta. Mina igatahes loen ehk varsti järgmise osa. Tahaks seda ka illustreerituna lugeda, aga ma ei tea, kas teistest osadest tulevad illustreeritud väljaanded. Võib-olla loen siiski neid eelmiseid.

Illustratsioonid on siin lihtsalt võrratud. Juba ainuüksi nende pärast tasub raamat kätte võtta. Need annavad nii palju raamatule juurde (muidugi on ka raamatu sisu suurepärane).

Laetitia Colombani. Palmik (Varrak, 2019)

palmik_kaaned_130x200_bleed3_tf.inddTõlkinud Mirjam Tiitus
199 lk.

„Palmik“ jutustab kolme naise loo. Kõik need naised on erinevad ning pealtnäha ei seo neid miski. Smita elab Indias ühes väikeses külas koos oma mehe ja tütrega. Ta kuulub heidikute kasti. Tema ülesandeks on paljakäsi latriinide (käimlate) tühjendamine. Indias on see amet pärandatav emalt lapsele. Smita ei taha sellist saatust oma tütrele, nii et ta on valmis riskima kõigega, et tema tütar Lalita saaks koolihariduse ning saaks parema elu. See aga oleks kastisüsteemist kõrvale kaldumine ning seda ei lubata.

Giulia on noor sitsiillanna, kes töötab oma isa ettevõttes. Ettevõte teeb Itaalia juustest itaallastele parukaid. Ühel päeval juhtub aga papága õnnetus ning Giulia peab ise hakkama ettevõtte eest hoolitsema. Ta avastab, et ettevõte on pankroti äärel.

Sarah on edukas advokaat, kellel on lootust saada firmas osanikuks. Oma töö nimel on ta ohvriks toonud oma suhted, isikliku elu ja perekonna. Ta ei räägi tööl kunagi oma isiklikust elust ega lastest. Jääb selline mulje, et seda polegi. Ühel hetkel kuuleb ta aga šokeerivat uudist, mis kõike muudab.

„Palmik“ on autori debüütteos ja see on lihtsalt hämmastav, et ta suudab juba oma esimese raamatuga nii hinge minna. Nende kolme naise elud on siin nii erinevad, kui veel olla saab. Nad ei puutu tegelikkuses omavahel üldse kokku. Neid seob ainult üks asi – juuksed. Kõik need tegelased on nii erinevad, aga ometi elasin neile kõigile südamest kaasa nende raskustes. Nendest probleemidest hoolimata on selles raamatus selline elujaatav suhtumine, mis näitab, et kõik on võimalik. Soovitan lugeda kõigile, kellele meeldivad head raamatud.

Karin Bojs. Minu Euroopa perekond (Varrak, 2018)

minu euroopa perekond_kaaned.inddTõlkinud Kadi-Riin Haasma
477 lk.

Ma püüan jõudumööda lugeda ka isiklikke raamatuid. See on nüüd üks nendest, mis ma Varrakult võitsin. Tänu lugemise väljakutsele oli nüüd just sobiv aeg selle raamatu lugemiseks.

“Minu Euroopa perekond” jutustab geenidest ja geeniteadusest. Nimelt otsustab autor Karin Bojs oma suguvõsauuringutega sügavuti minna ning saada erinevate geenitestide kaudu teada, kust kohast on pärit tema esivanemad. Ta luges erinevaid teadusuuringuid, tegi intervjuusid mitmete teadlastega ning külastas paiku, mis on seotud tema esivanematega ja Euroopa ajalooga. Ta on sidunud enda perekonnaloo Euroopa esiajalooga.  See algab esimesest Euroopasse sisserännulainest, küttidest ja korilastest, esimestest põlluharijatest kuni viikingite ja tänapäeva inimesteni välja.

Siit raamatust selgub see, et inimesed on juba algusest peale ringi rännanud ja ilmselt rändavad ka tulevikus. Meie kauged eellased on pärit Aafrikast. Minevikust on tulnud kolm suuremat rännakulainet ja ikka sealt Aafrikast ja Aasiast. Huvitav oli teada saada, et tänapäevas geenitehnoloogia abil on võimalik oma juurte otsinguga nii kaugele minna. Minu jaoks oli tegemist huvitava raamatuga, kuigi kohati oli raske järge pidada. Autori vaatenurk enda suguvõsalugu siduda Euroopa ajalooga oli omapärane.

Raamatu lõpus on ära toodud ka põhilised küsimused ja vastused DNA kohta. Lisaks muidugi viited kasutatud kirjandusele ja vihjed ning nõuanded neile, kes soovivad samuti oma perekonnalugu uurida ning tema külastatud paiku külastada.

Soovitan lugeda neil, keda huvitab esiajalugu ja inimese põlvnemine ning päritolu.

Jessie Burton. Muusa (Varrak, 2019)

muusaTõlkinud Tiina Viil
344 lk.

See on Burtoni teine romaan eesti keeles, aga esimene, mida mina olen lugenud. Peale selle lugemist püüan nüüd mingil ajal ka autori esimese raamatu läbi lugeda, sest “Muusa” oli väga hea.

1967. aastal võetakse Odelle Bastien Skeltoni galeriisse tööle. See on tema jaoks suur asi, sest tal on raske Londonis tööd leida. Viis aastat tagasi tuli ta koos sõbranna Cynthiaga Trinidadist Londonisse, et endale kohta leida. Ta asub Marjorie Quick’i juurde tööle masinakirjutana. Samal ajal püüab ta ise oma loomingut kirjutada. Quick julgustab teda selles, et ta mingil juhul ei  loobuks.

Quick ise jääb saladuseks. Ühel päeval tuuakse galeriisse salapärase minevikuga maal, millest keegi suurt midagi ei tea. Quick näib seda nähes ehmununa ning Odelle tahab välja selgitada, mis lugu selle maaliga on. See lugu viib 1936. aasta Hispaania maamajja Schlosside perekonna juurde, kus Olive Schloss üritab oma unistusi teoks teha.

Raamatus kulgeb kaks paralleelset lugu. Üks toimub 1936. ja teine 1967. aastal. Lugu algab üsna rahulikult ning enamasti ka kulgeb rahulikus tempos. Rahulikust tempost hoolimata on raamat kaasahaarav ning sündmused, mis siin ette tulevad on päris kohutavad. Raamat keskendub inimeste omavahelistele suhetele ja samuti loomeinimese loomevabadusele. Ma pean tunnistama, et ma päris hästi ei mõistnud Olive’i motiive. Minu jaoks see oli natuke küsitav, aga võib-olla just see tegi loo huvitavaks ning pani kaasa mõtlema. Odelle oli minu jaoks palju arusaadavam tegelaskuju. Paljud asjad siin jäävad muidugi lahtiseks ka, aga see suurt ei häiri. Igatahes mina soovitan lugeda.

Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (Varrak, 2018)

asjadmispanevad_kaaned_bleed4_514x200_tf.inddTõlkinud Triin Tael
326 lk

Ma alustasin selle raamatu lugemist segaste tunnetega. Ma ei ole suur Jaapani fänn, ei ole kuidagi klappima saanud nende kirjandusega. Siinses raamatus on ka teemaks Jaapan, sellepärast need kõhklused ja kahtlused, aga raamat suutis mind meeldivalt üllatada.

38-aastane Mia tunneb huvi ligikaudu tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni vastu. Ühel hetkel ta jätabki oma töö ja sõidab Jaapanisse Kyōtosse naise jälgi ajama. Temast ei teata suurt midagi peale selle, et ta on kirjutanud “Padjaraamatu”. Selles raamatus on Sei märkmed ja tähelepanekud tolle aja kommete ja õukonna kohta, samuti tema koostatud igasugused nimekirjad. Mia tunneb Seiga hingesugulust, sest mitmed tema tähelepanekud sobivad suurepäraselt tänasesse aega.

Mulle väga meeldis see raamat. Seda oli meeldiv lugeda, kuigi ta ei edenenud kiiresti. Mõnikord mul tekib siis tahtmine raamat pooleli jätta, aga selle raamatu küljes hoidis miski mind kinni. Siin on nii palju erinevat infot ja raamat on mitmekihiline. Näiteks see, kui oluline oli tollel ajajärgul inimese käekiri ja kirjutamise oskus. Igal paberi värvil oli oma sõnum edasi anda.

Mulle meeldis autori kirjutamisviis. See on segu reisiraamatust ja päevikust. Mulle meeldis, kuidas Mia suhtles nendel lehekülgedel Seiga. Nagu sõbrannaga. Mis siis, et teine on juba ammu surnud ja peaaegu unustusse vajunud.  Raamatus kohtab mõnusat huumorit. Soovitan lugeda!

Kirsiks tordil oli kohtumine autori endaga. Nüüd mul on kodus tema autogrammiga raamat ja jään ootama tema järgmist teost eesti keeles.

David Lagercrantz. Tüdruk, kes peab surema (Varrak, 2019)

Tüdruk, kes peab suremaTõlkinud Kadri Papp
320 lk

Raamatu lõpetasin küll juba teisipäeval, aga kohe üldse pole kirjutamiseni jõudnud. Nüüd siis parandan selle vea.

Mul oli väga hea meel, kui nägin kevadel, et see raamat augustis ilmumas on ja nii see raamat enda raamaturiiulisse soetatud saigi. Eelnevad osad ka kõik kenasti riiulis olemas.

Asusin õhinaga seda raamatut lugema, samas väike kurbusenoodike oli ka sees, et ikkagi viimane osa. Sellest on küll kahju, sest tegemist on ühe suurepärase sarjaga.

Ühest Stockholmi pargist leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Kes ta on ja kust ta tuli, seda ei tea  keegi. Politseil ei õnnestu tema isikut kindlaks teha. Ainus niidiots on see, et tema kalli jope taskust leitakse Mikael Blomkvisti telefoninumber. Mikael ei ole üldse huvitatud sellega tegelema. Tema ei tea, kes see kodutu oli ja  miks tal oli seljas kallis jope ning selle taskus tema number. Mikael on natuke tülpinud ja soovib hoopis puhata. Lugu aga ei anna talle ikkagi rahu, nii et ta asub uurima, mis värk selle mehe surma taga on.

Raamatu teise liini keskmes on muidugi Lisbeth Salander, kes on riigist lahkunud ning siirdunud Moskvasse oma õe jälgi ajama, et teda lõplikult hävitada. Kõik ei lähe aga päris nii nagu Lisbeth lootis.

See oli mõnus ja kiire lugemine. Seekord oli tegevus natuke jõhkram kui eelmises osas, aga selle eest oli põnev. Tõesti nii põnev, et ei saanud käest panna ning tuli lugeda ka uneajast. See raamat on kõigile põnevuseaustajatele. Ma usun, et kes sarja eelmised osad on läbi lugenud, loevad kindlasti läbi ka selle. Mina igatahes soovitan.

Hendrik Relve. Kiviaja puudutus (Varrak, 2017)

kiviaja puudutus KAAS OK.indd223 lk

Siin raamatus kirjeldab Hendrik Relve oma reisi Uus-Guinea saare džunglisse. Ta läheb sinna, sest tunneb huvi korowaide vastu. Korowaid on metsarahvas, kes elab keset džunglit. Nende majad asuvad puude otsas ja nende juurde pääsemiseks on vaja läbi teha paaripäevane džunglirännak.

Korowaid elavad endiselt nagu kiviajas. Isegi kivikirved on veel kasutusel. Muidugi on osa neist juba tänapäevase tsivilisatsiooniga kokku puutunud ning sellest natuke mõjutatud, aga päris paljud elavad samamoodi nagu nende esivanemad omal ajal. Relve kirjeldabki siin raamatus, kuidas tal tekkis tahtmine selline raske reis ette võtta, mida ta reisil koges ja metsarahva kommetest ja tegemistest.

Korowaid elavad täiesti loodusega kooskõlas. Nad ei hari maad. Toit tuleb kõik džunglist ning selleks ei pea üldiselt väga palju vaeva nägema. Aega nad ei mööda ja numbrid pole tähtsad, nii et enda vanust nad ka ei oska öelda. Tundub pealt vaadates selline pingevaba elu, aga kunagi ju ei tea, mis mured neil on.

See oli selline silmiavav raamat. Olen teadlik, et tänapäeval on leitud džunglitest hõime, kes elavadki niimoodi, aga seda kõike lugeda ja vaadata oli huvitav. Nende eluviis on meie omast nii erinev, aga inimloomus on ikkagi sarnane. Raamat oli lihtsalt loetav, sellele aitasid kaasa rohked fotod ja raamatu lõpus QR-koodidega vaadatavad videod. Tunnistan, et tõukude söömist ei suutnud vaadata.