Madonna. Pailu de Pappi (Varrak, 2005)

pailu-de-pappiTõlkinud Kaisa Kaer
Illustreerinud Rui Paes
49 lk.

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse juuli teema võttis mu alguses päris nõutuks. See peab olema ilukirjanduslik raamat, mille autoriks ei ole kirjanik. Midagi ei tulnud alguses pähe, mida võiks lugeda. Lõpuks meenus, et Madonna on kirjutanud ju lasteraamatuid. Nii saigi see raamat kätte võetud.

Raamatu peategelaseks on Pailu de Pappi, kes on linnakese rikkaim mees. Tal on väga palju raha, aga sellest hoolimata ei ole ta õnnelik. Samas ta väga tahaks õnnelik olla, aga arstid ei oska talle vastust anda. Lõpuks läheb ta ühe targa juurde, aga ka tema vastus ei rahulda rikast härrat.

See oli mõnus ja kiire lugemine vahelduseks. Mulle see meeldis oma lihtsuses ja siiruses. See tuletab lastele meelde, et raha ei ole kõige olulisem. Olulisemad on sõbrad ja tunda end õnnelikuna. Lastele on jutu sisse põimitud ka olulised elu tõsiasjad, mis mulle ka meeldisid. Lisaks on raamat väga kaunite illustratsioonidega. Peategelase nimi on ka vahva. Soovitan lastele ette lugeda või lasta neil ise seda lugeda.

 

Advertisements

Sarah Winman. Plekkmees (Varrak, 2019)

tinamees_kaaned_130×200.inddTõlkinud Mirjam Parve
175 lk.

Sarah Winman on imelise keelekasutusega autor. Erandiks ei ole ka käesolev teos. Mõni kirjanik kohe oskab ilusate sõnadega raskest teemast kirjutada.

Peategelasteks on kaks meest – Ellis ja Michael. Nad on lapsepõlvesõbrad. Nende lapsepõlv möödus Oxfordis töölisklassi perekonnas. Mõlemal on katkine perekond. Nende päikesekiireks on Ellise ema Dora ning üks maal, mis inspireerib teatud moel mõlemat poissi. Noormehed on parimad sõbrad, kuni ühel hetkel nad kaotavad omavahel kontakti.

Kumbki leinab omamoodi. Ellis töötab autotöökojas ning on loobunud oma unistusest. Ta hoiab omette ning ei soovi eriti kellegagi suhelda. Kuni juhtub midagi, nii et ta on sunnitud muutuseid tegema. Michael võtab ette reisi Lõuna-Prantsusmaale, et niisama olla ning on sunnitud tõdema, et murdumise hääl on vaikne. See toimub tasapisi.

See on ilus lugu sõprusest ja leinast. Sellest, kuidas meie otsused meid ja meid ümbritsevaid inimesi mõjutavad. Kuidas paraneda ning kõigele vaatamata edasi elada ja sellest elust ka rõõmu tunda. Soovitan lugeda.

Taimi Paal. Eesti metsamarjad (Varrak, 2015)

eesti metsamarjad KAAS trykk.indd232 lk.

Mulle on hakanud see sari meeldima. Need on kasulikud ja vajalikud raamatud, millest saab oma teadmiseid värskendada ning lisaks ka midagi uut teada.

Raamatus tutvustab autor meile Eestis looduslikult kasvavaid marju. Siin ei kajastata ainult söödavaid marju vaid ka mürgiseid, mis on väga kasulik, siis teab, et ei tasu kõiki marju suhu toppida.

Raamatus on kirjeldatud taime, milline ta on, millises kohas eelistab kasvada, millal viljad valmivad ja nii edasi. Samuti on autor kirjeldanud erinevate marjade koostist (nt. vitamiinide ja mineraalainete sisaldust) ning kas ja kuidas neid rahvameditsiinis kasutatud on ning kuidas neid folklooris kajastatakse. Raamat on varustatud paljude illustratsioonidega, mis teevad raamatu huvitavamaks ja näiteks metsas käies on lihtsam marju ära tunda. Tuntud taimede puhul ei ole see muidugi probleem, aga esineb ka vähem tuntud marju ning siinkohal on see raamat suureks abiks.

Mina sain siit oma teadmisi värskendada ning nii mõndagi kasulikku järgmiseks metsakülastuseks kõrva taha panna. Sain ka uusi teadmisi. Näiteks ei ole ma kunagi kuulnud sellisest marjast nagu lillakas, küll aga olen teda looduses näinud. Samuti ei oleks ma marjataime alla paigutanud maikellukest ja näsiniint. Kasulik raamat igaühele, nii et soovitan tutvuda.

Epp Moks, Jaanus Remm, Oliver Kalda, Harri Valdmann. Eesti imetajad (Varrak, 2015)

eesti imetajad KAAS trykk OK.indd278 lk.

Mulle meeldib see sari. Mul on mõned selle sarja raamatutest veel kodus, mida plaanin läbi lugeda. Need on kasulikud raamatud, millest saab palju teadmisi.

Raamatust saab ülevaate imetajate tekkeloost, nende arengust ning anatoomiast. Milline on nende luustik, seedesüsteem, närvisüsteem? Millal tulid esimesed imetajad Eesti aladele? Nendele küsimustele annab käesolev raamat vastuse.

Edasi kirjeldatakse Eestis elavaid imetajaid seltside ja sugukondade kaupa. Ma ei aimanudki, et meil on nii palju erinevaid närilisi ja hiirlaseid, rääkimata nahkhiirtest. Ma ei arvanud üldse, et nahkhiired on imetajad.

Nende loomakeste kohta on kõik oluline süstemaatiliselt kirja pandud. Kõigepealt muidugi välimuse kirjeldus, siis leviala, milliseid elupaiku nad eelistavad ning millised on nende eluviisid. Loomulikult ei saa jätta mainimata imetajate sigimist ning arengut vastsündinust täiskasvanud loomaks ning kohta ökosüsteemis. Raamat on illustreeritud jooniste ning fotodega.

Eesti imetajatega tutvumiseks ideaalne raamat. Raamat aitas mälu värskendada ning sain ka uusi teadmisi. Soovitan raamatuga tutvuda.

Harriet Tyce. Veriapelsin (Varrak, 2019)

veriapelsin_KAANED_145×200_bleed4_tf.inddTõlkinud Maris Sõrmus
270 lk.

See oli üks kahtlane raamat. Ühest küljest see ei meeldinud mulle, aga teisest küljest ei saanud lugemist ka pooleli jätta. Tahtsin teada, kuidas see kõik lõppeb.

Tundub, et Alisonil on olemas kõik, mis ideaalseks eluks vaja – mees, tütar ja töö advokaadina. Ta on just saanud juhtumi, kus tal tuleb kaitsta oma mehe tapnud naist. Aga nagu teada, kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda mitte. Alisonil on alkoholiprobleem, ta kipub liiga palju jooma. Lisaks on tal ka armuke. See kõik peaks tegema temast vastumeelse tegelase ja eks teeb ka. Siiski meeldis tema mulle nendest tegelastest kõige rohkem, sest ta suudab ennast lõpuks siiski kokku võtta.

Autor on suutnud luua sellise raamatu, kus mulle ükski peategelastest ei meeldinud. Ei meeldinud mulle eriti Alison ega ka tema mees Carl, samuti naise armuke Patrick. Alison ei meeldinud mulle sellepärast, et ta oli nii nõrk ja tegi kogu aeg valesid valikuid. Kuigi see viimane, mis ta tegi meeldis mulle küll. Seda on ausalt öeldes veider öelda (kellel raamat loetud, need saavad aru).  Ma ei suutnud aru saada, mida ta leidis oma armukeses. Selline robustne ja ebaviisakas tüüp. Carl oli mulle algusest peale vastumeelne, sellepärast, kuidas ta oma naist vaatas ja temaga rääkis.

Ühesõnaga tegelased ei meeldinud, aga tegevus oli huvitav. See, kuidas Alisoni isikliku elu taustal, oli olulisel kohal ka see mõrvajuhtum, millega ta tegeles. Üks kummaline raamat. Ma ei oska seda soovitada, sest ma ei suuda isegi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Kuna see on autori debüütteos, siis tal on potentsiaali edaspidisteks raamatuteks küll. Kui suudaks natuke positiivsema peategelase luua, kellel oleksid küll nõrkused, aga sellegipoolest lugejatele meeldiks.

Ja veriapelsin saab ka lõpuks oma tähenduse.

Marju Kõivupuu. Meie pühad ja tähtpäevad (Varrak, 2018)

koivupuu_kaaned_330x236_041018.indd271 lk.

See on nüüd üks ilus raamat – nii väljast kui seest. Siin on palju fotosid ja postkaarte. Paber, mille peale raamat on trükitud, on natuke paksem, kui tavaliselt ning see on mõnus. Ka sisu on asjalik.

Käesolevas raamatus annab autor ülevaate erinevatest pühadest ning tähtpäevadest. Siin on esindatud nii rahvakalendri tähtpäevad, riigipühad, kui ka niisama mingid päevad, mida me oleme harjunud tähistama (nt. õpetajate päev). Kirjeldatakse tähpäevade ajalugu ning tausta, kuidas neid tähistatakse ning ka seda, millised ennustamised ja ilmaended tolle päeva kohta olid.

Lisaks annab autor ülevaate, kuidas mingi päeva tähtsus ja kombestik ning tähistamine on ajas muutunud. Seda oli väga huvitav lugeda. Nii hea on ju vaadata, kui mingi tähtpäev on tulemas, et millest see on alguse saanud ning mida siis oli kombeks teha.

Kajastamist leiavad muidugi sellised tuntud pühad nagu jõulud ja jaanipäev, aga ka minu jaoks natuke tundmatud annepäev ja tatjanapäev. Lisaks kirjutatakse ka muinastulede ööst ning vanavanemate päevast. Raamatusse on leidnud tee ka vabariigi aastapäev ja sõbrapäev. Nii et tähtpäevi igale maitsele.

Raamat on hariv ning seda on niisama ilma lugematagi huvitav sirvida. Juba nende fotode ja kujunduse pärast, aga soovitan siiski lugeda ka. See on kaasahaaravalt ja huvitavalt kirjutatud. Üks igati asjalik ja hariv raamat. Nii et kui on võimalus, siis haarake see raamat kätte.

Diana Gabaldon. Leegitsev rist (Varrak, 2018)

Leegitsev ristTõlkinud Krista Suits
760 lk.

“Leegitsev rist” on Võõramaalase sarja V osa I raamat. Kõik eelnevad on tõlkinud Lauri Vahtre. Huvitav, miks nüüd tõlkijat vahetati. Käesoleva raamatu tõlge ei olnud halb, aga natuke oli aru saada, et teine tõlkija. Ma ei vaadanud seda alguses, vaid kusagil keskel taipasin vaadata. Aga noh, peaasi, et seda sarja endiselt tõlgitakse.

Jätkuvad Jamie ja Claire’i seiklused, mis eelnevas osas pooleli jäid. Terve perekond on koos kärajatel, kus lõpuks laulatatakse Roger ja Brianna. Seda ühte päeva on ikka päris pikalt kirjeldatud. Üle 200 lehekülje on tõesti kirjutatud sellest ühest päevast. See raamat ei ole nii tegevusküllane nagu eelnevad, aga ei saaks öelda, et mul oleks igav olnud seda lugedes. Mulle meeldivad need tegelased ning nende tegemistest lugeda. Nad on nagu vanad tuttavad mulle juba.

Peale kärajaid läheb elu edasi, kogutakse sõjaväge ning pole kindel, kas sõda puhkeb või mitte. Raamatu lõpus on veel ühed pulmad ootamas ning ka seda päeva kirjeldatakse pikalt. Noh, eks seal ühte teist juhtu ka.

Lisaks Jamiele ja Claire’ile on olulisel kohal raamatus nende tütar Brianna ja tema mees Roger. Palju tähelepanu pööratakse ka pisikesele Jemmy’le. Hea on näha, et Jamie ja Claire’i vahel valitseb endiselt kirg, kuigi nad ei ole enam esimeses nooruses. Raamatust jääb mulje, et nad on endiselt nooruslikud ning mulle meeldib nende omavaheline suhtlus.

Mul on hea meel, et kunagi asusin seda sarja lugema. Praeguseks on mul kõik eesti keelde tõlgitud sarja osad kodus olemas ning jään ootama järgmiseid osi. Praegu õnneks näitab ETV2 sarja kolmandat hooaega. Lausa kaks osa korraga, nii et see on ka üks maiuspala, mida vaadata. Tegelased on tõesti juba nii omaseks saanud nagu tunneks neid isiklikult.