David Lagercrantz. Tüdruk, kes peab surema (Varrak, 2019)

Tüdruk, kes peab suremaTõlkinud Kadri Papp
320 lk

Raamatu lõpetasin küll juba teisipäeval, aga kohe üldse pole kirjutamiseni jõudnud. Nüüd siis parandan selle vea.

Mul oli väga hea meel, kui nägin kevadel, et see raamat augustis ilmumas on ja nii see raamat enda raamaturiiulisse soetatud saigi. Eelnevad osad ka kõik kenasti riiulis olemas.

Asusin õhinaga seda raamatut lugema, samas väike kurbusenoodike oli ka sees, et ikkagi viimane osa. Sellest on küll kahju, sest tegemist on ühe suurepärase sarjaga.

Ühest Stockholmi pargist leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Kes ta on ja kust ta tuli, seda ei tea  keegi. Politseil ei õnnestu tema isikut kindlaks teha. Ainus niidiots on see, et tema kalli jope taskust leitakse Mikael Blomkvisti telefoninumber. Mikael ei ole üldse huvitatud sellega tegelema. Tema ei tea, kes see kodutu oli ja  miks tal oli seljas kallis jope ning selle taskus tema number. Mikael on natuke tülpinud ja soovib hoopis puhata. Lugu aga ei anna talle ikkagi rahu, nii et ta asub uurima, mis värk selle mehe surma taga on.

Raamatu teise liini keskmes on muidugi Lisbeth Salander, kes on riigist lahkunud ning siirdunud Moskvasse oma õe jälgi ajama, et teda lõplikult hävitada. Kõik ei lähe aga päris nii nagu Lisbeth lootis.

See oli mõnus ja kiire lugemine. Seekord oli tegevus natuke jõhkram kui eelmises osas, aga selle eest oli põnev. Tõesti nii põnev, et ei saanud käest panna ning tuli lugeda ka uneajast. See raamat on kõigile põnevuseaustajatele. Ma usun, et kes sarja eelmised osad on läbi lugenud, loevad kindlasti läbi ka selle. Mina igatahes soovitan.

Advertisements

Hendrik Relve. Kiviaja puudutus (Varrak, 2017)

kiviaja puudutus KAAS OK.indd223 lk

Siin raamatus kirjeldab Hendrik Relve oma reisi Uus-Guinea saare džunglisse. Ta läheb sinna, sest tunneb huvi korowaide vastu. Korowaid on metsarahvas, kes elab keset džunglit. Nende majad asuvad puude otsas ja nende juurde pääsemiseks on vaja läbi teha paaripäevane džunglirännak.

Korowaid elavad endiselt nagu kiviajas. Isegi kivikirved on veel kasutusel. Muidugi on osa neist juba tänapäevase tsivilisatsiooniga kokku puutunud ning sellest natuke mõjutatud, aga päris paljud elavad samamoodi nagu nende esivanemad omal ajal. Relve kirjeldabki siin raamatus, kuidas tal tekkis tahtmine selline raske reis ette võtta, mida ta reisil koges ja metsarahva kommetest ja tegemistest.

Korowaid elavad täiesti loodusega kooskõlas. Nad ei hari maad. Toit tuleb kõik džunglist ning selleks ei pea üldiselt väga palju vaeva nägema. Aega nad ei mööda ja numbrid pole tähtsad, nii et enda vanust nad ka ei oska öelda. Tundub pealt vaadates selline pingevaba elu, aga kunagi ju ei tea, mis mured neil on.

See oli selline silmiavav raamat. Olen teadlik, et tänapäeval on leitud džunglitest hõime, kes elavadki niimoodi, aga seda kõike lugeda ja vaadata oli huvitav. Nende eluviis on meie omast nii erinev, aga inimloomus on ikkagi sarnane. Raamat oli lihtsalt loetav, sellele aitasid kaasa rohked fotod ja raamatu lõpus QR-koodidega vaadatavad videod. Tunnistan, et tõukude söömist ei suutnud vaadata.

Ann Cleeves. Surnud vesi (Varrak, 2019)

surnud-vesiTõlkinud Lauri Vahtre
312 lk

Ma hakkasin seda raamatut väikese hirmuga lugema, sest sarja neljas osa lõppes nii nagu ta lõppes. Kuidas Jimmy Perez oma eluga hakkama saab ja kuidas sari edasi läheb. Cleeves õnneks mind alt ei vedanud.

Nagu ka eelnevates osades, siis siingi toimub kõigepealt üks mõrv. Asja asub uurima nooruke Willow Reeves või Reewes (ma ei tea, kumb õige on, sest tagakaanel on Reewes, aga raamatus Reeves). Teda abistab Sandy Wilson, kes püüab ka Jimmy Perez’t uurimisse kaasata. Jimmy põeb depressiooni ning pole alguses üldse huvitatud. Õnneks ta mingil hetkel võtab vedu, aga kahekesi koos Willow’ga asja uurides tekivad neil omavahel väikesed hõõrumised. Õnneks see uurimist ei sega, teeb raamatu hoopis huvitavamaks.

Nagu eelmistes osades, nii meeldis mulle ka siin see taust, mis siin tooni annab – see loodus ja ilm ning saarte inimesed ja suletud kogukond. Kõik see kokku moodustab mõnusa atmosfääri. Minul oli raske seda raamatut käest ära panna. Cleeves on suutnud jälle kirjutada mõnusa mõrvaloo, mille motiivi ja mõrvarit ma ära ei aimanud. Tegevus ja uurimine kulgeb küll aeglases tempos, aga lugedes oli ikka huvitav. Lihtsalt nii palju erinevaid seoseid ja inimesi. Tore oli ka näha, et Perez ei olnud omadega päris põhjas. Vaist töötab tal ikka samamoodi nagu enne. Ma loodan, et ehk varsti ilmub ka sarja järgmine osa eesti keeles.

Igatahes mina soovitan krimisõpradele seda lugeda, aga alustada tuleks sarja algusest.

Eelnevad osad:

Ronkmust
Valged ööd
Punased luud
Sinine välk

Madonna. Pailu de Pappi (Varrak, 2005)

pailu-de-pappiTõlkinud Kaisa Kaer
Illustreerinud Rui Paes
49 lk.

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse juuli teema võttis mu alguses päris nõutuks. See peab olema ilukirjanduslik raamat, mille autoriks ei ole kirjanik. Midagi ei tulnud alguses pähe, mida võiks lugeda. Lõpuks meenus, et Madonna on kirjutanud ju lasteraamatuid. Nii saigi see raamat kätte võetud.

Raamatu peategelaseks on Pailu de Pappi, kes on linnakese rikkaim mees. Tal on väga palju raha, aga sellest hoolimata ei ole ta õnnelik. Samas ta väga tahaks õnnelik olla, aga arstid ei oska talle vastust anda. Lõpuks läheb ta ühe targa juurde, aga ka tema vastus ei rahulda rikast härrat.

See oli mõnus ja kiire lugemine vahelduseks. Mulle see meeldis oma lihtsuses ja siiruses. See tuletab lastele meelde, et raha ei ole kõige olulisem. Olulisemad on sõbrad ja tunda end õnnelikuna. Lastele on jutu sisse põimitud ka olulised elu tõsiasjad, mis mulle ka meeldisid. Lisaks on raamat väga kaunite illustratsioonidega. Peategelase nimi on ka vahva. Soovitan lastele ette lugeda või lasta neil ise seda lugeda.

 

Sarah Winman. Plekkmees (Varrak, 2019)

tinamees_kaaned_130×200.inddTõlkinud Mirjam Parve
175 lk.

Sarah Winman on imelise keelekasutusega autor. Erandiks ei ole ka käesolev teos. Mõni kirjanik kohe oskab ilusate sõnadega raskest teemast kirjutada.

Peategelasteks on kaks meest – Ellis ja Michael. Nad on lapsepõlvesõbrad. Nende lapsepõlv möödus Oxfordis töölisklassi perekonnas. Mõlemal on katkine perekond. Nende päikesekiireks on Ellise ema Dora ning üks maal, mis inspireerib teatud moel mõlemat poissi. Noormehed on parimad sõbrad, kuni ühel hetkel nad kaotavad omavahel kontakti.

Kumbki leinab omamoodi. Ellis töötab autotöökojas ning on loobunud oma unistusest. Ta hoiab omette ning ei soovi eriti kellegagi suhelda. Kuni juhtub midagi, nii et ta on sunnitud muutuseid tegema. Michael võtab ette reisi Lõuna-Prantsusmaale, et niisama olla ning on sunnitud tõdema, et murdumise hääl on vaikne. See toimub tasapisi.

See on ilus lugu sõprusest ja leinast. Sellest, kuidas meie otsused meid ja meid ümbritsevaid inimesi mõjutavad. Kuidas paraneda ning kõigele vaatamata edasi elada ja sellest elust ka rõõmu tunda. Soovitan lugeda.

Taimi Paal. Eesti metsamarjad (Varrak, 2015)

eesti metsamarjad KAAS trykk.indd232 lk.

Mulle on hakanud see sari meeldima. Need on kasulikud ja vajalikud raamatud, millest saab oma teadmiseid värskendada ning lisaks ka midagi uut teada.

Raamatus tutvustab autor meile Eestis looduslikult kasvavaid marju. Siin ei kajastata ainult söödavaid marju vaid ka mürgiseid, mis on väga kasulik, siis teab, et ei tasu kõiki marju suhu toppida.

Raamatus on kirjeldatud taime, milline ta on, millises kohas eelistab kasvada, millal viljad valmivad ja nii edasi. Samuti on autor kirjeldanud erinevate marjade koostist (nt. vitamiinide ja mineraalainete sisaldust) ning kas ja kuidas neid rahvameditsiinis kasutatud on ning kuidas neid folklooris kajastatakse. Raamat on varustatud paljude illustratsioonidega, mis teevad raamatu huvitavamaks ja näiteks metsas käies on lihtsam marju ära tunda. Tuntud taimede puhul ei ole see muidugi probleem, aga esineb ka vähem tuntud marju ning siinkohal on see raamat suureks abiks.

Mina sain siit oma teadmisi värskendada ning nii mõndagi kasulikku järgmiseks metsakülastuseks kõrva taha panna. Sain ka uusi teadmisi. Näiteks ei ole ma kunagi kuulnud sellisest marjast nagu lillakas, küll aga olen teda looduses näinud. Samuti ei oleks ma marjataime alla paigutanud maikellukest ja näsiniint. Kasulik raamat igaühele, nii et soovitan tutvuda.

Epp Moks, Jaanus Remm, Oliver Kalda, Harri Valdmann. Eesti imetajad (Varrak, 2015)

eesti imetajad KAAS trykk OK.indd278 lk.

Mulle meeldib see sari. Mul on mõned selle sarja raamatutest veel kodus, mida plaanin läbi lugeda. Need on kasulikud raamatud, millest saab palju teadmisi.

Raamatust saab ülevaate imetajate tekkeloost, nende arengust ning anatoomiast. Milline on nende luustik, seedesüsteem, närvisüsteem? Millal tulid esimesed imetajad Eesti aladele? Nendele küsimustele annab käesolev raamat vastuse.

Edasi kirjeldatakse Eestis elavaid imetajaid seltside ja sugukondade kaupa. Ma ei aimanudki, et meil on nii palju erinevaid närilisi ja hiirlaseid, rääkimata nahkhiirtest. Ma ei arvanud üldse, et nahkhiired on imetajad.

Nende loomakeste kohta on kõik oluline süstemaatiliselt kirja pandud. Kõigepealt muidugi välimuse kirjeldus, siis leviala, milliseid elupaiku nad eelistavad ning millised on nende eluviisid. Loomulikult ei saa jätta mainimata imetajate sigimist ning arengut vastsündinust täiskasvanud loomaks ning kohta ökosüsteemis. Raamat on illustreeritud jooniste ning fotodega.

Eesti imetajatega tutvumiseks ideaalne raamat. Raamat aitas mälu värskendada ning sain ka uusi teadmisi. Soovitan raamatuga tutvuda.