Amanda McCabe. Müürilille saladused (Ersen, 2019)

müürilille-saladusedTõlkinud Iiri Sirk
280 lk

Mul lugemine ei taha praegu eriti edeneda. Lootsin, et see raamat haarab mind endaga kaasa ning saan selle kiiresti läbi. Kahjuks jäi ka see raamat venima ja tegelikult oli see üsna igav. Ma oleks võinud selle ka pooleli jätta, aga inertsist olin juba pool raamatut läbi lugenud ja lootsin, et ehk läheb lõpu poole huvitavamaks. Ei läinud. Soovitada seda raamatut ei julge.

Diana Martin on noor naine, kes läheb Pariisi kajastama maailmanäitust. Tema vanemad pole sellest just vaimustuses, sest loodavad, et tütar leiab endale hea mehe ning loob perekonna. Nad siiski lubavad tal minna, sest loodavad, et Pariisist leiab hea kosilase. Dianal ei ole mõtteski veel perekonda looma hakata. Tema tahab oma vabadust ja tööd teha jne.

William Blakely on Diana sõbranna nõbu, kes töötab välisministeeriumis. Ka tema läheb Pariisi maailmanäitusele, Wales’i printsi kaaskonnas. Mees otsustab Dianat kaitsta tema ohtlikus töös. Kuigi minu jaoks jäi mõistetamatuks, mida on ohtlikku moeajakirjaniku töös.

Selline kerge ja üsna sisutühi lihtne raamatuke armastusest. Mulle praegu ei läinud üldse peale see õhkamine ja naiivsus. Tundus, et see raamat on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast, tühja sellest sisust.

Advertisements

George Saunders. Lincoln kaalukojas (Eesti Raamat, 2019)

lincoln-kaalukojasTõlkinud Lauri Saaber
399 lk

Mulle kuidagi väga istub seekordne nüüdisromaanide valik. Vähemalt need kolm, mida lugenud olen. See raamat on kindlasti üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Raamat on võitnud 2017. aastal Man Bookeri preemia.

See on üks omapärane raamat ja mul on väga hea meel, et seda lugesin. „Lincoln kaalukojas“ on ajalooaineline ilukirjandusteos.

Tegevus toimub veebruaris 1862. aastal Ameerikas. Presidendiks on Abraham Lincoln ning alanud on kodusõda. Kuigi kodusõda ei ole siin raamatus eriti oluline. Taustal on ta olemas ning aegajalt mainitakse, aga palju olulisem on see, et Lincolni 11-aastane poeg Willie on haige ning sureb. Ta asetatakse puhkama Georgetowni kalmistule, kus siis president käib tema juures istumas ja leinamas.

Willie Lincoln avastab ennast järsku hoopis uuest kohast. Ta ei saa hästi aru, kus kohas ta on ning miks isa teda ei kuule, kui ta ometi temaga rääkida püüab. Willie ei saa aru, et ta on surnud. Ta on nii öelda kaalukojas. Ja ta ei ole seal mitte üksinda. Seal on palju erinevaid hingi, kes ei taipa, et nad on surnud. Nad arvavad, et on tõbised ning on pandud tõvevoodisse, kuniks nad paranevad ning saavad naasta oma perekondade juurde. Nendele hingedele meeldib jüts, nagu nad Willie’t nimetavad ning leiavad, et see ei ole poisile õige koht. Hinged teevad kõik, mis nende võimuses, et poisike liiguks edasi.

Kõigile neile erinevatele hingedele annab autor oma raamatus ka sõna. Raamat on oma vormilt natuke erinev tavapärasest romaanist. Pigem meenutab kohati näidendivormi, aga pole päriselt ka see. Siin on nii autentseid kui välja mõeldud ajalooallikaid, mille kaudu saab sõna 166 erinevat häält.

Autoril on väga huvitav fantaasia. Surnute maailma on kujutatud kohati koomilisena, teisalt on see jälle nii hirmuäratav. Erinevate tegelaste keelekasutus on ka muidugi erinev. Siin kohtab nii kõrgelt haritud inimesi kui ka labaselt ropendavaid tegelasi. See ei häirinud üldse. Minu jaoks oli tegemist väga nauditava lugemisega. Mind ajasid need tegelased muigama, sest nad lihtsalt on nii naljakad. Teisest küljest on nad ka traagilised. Nad jutustavad oma elust, mis neil ikka hinge vaevab. Milliseid ebaõigluseid nad taluma pidid, mis läks nende elus valesti, mida kahetsevad, aga ka ilusaid hetki.

Selles raamatus oleks nagu kaks poolt. Ühelt poolt see surnute maailm oma koomika ja traagikaga ning teiselt poolt president Lincolni sügav lein. Need kaks moodustavad omapärase aga samas nii suurepärase koosluse. Mul on väga hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud. Ma ei ole midagi sellist enne lugenud. Soovitan lugeda inimestel, kes ei pelga kätte võtta natuke teistsugust kirjandust harjumuspärasele. See raamat on väärt lugemist.

Diana Gabaldon. Leegitsev rist (Varrak, 2018)

Leegitsev ristTõlkinud Krista Suits
760 lk.

“Leegitsev rist” on Võõramaalase sarja V osa I raamat. Kõik eelnevad on tõlkinud Lauri Vahtre. Huvitav, miks nüüd tõlkijat vahetati. Käesoleva raamatu tõlge ei olnud halb, aga natuke oli aru saada, et teine tõlkija. Ma ei vaadanud seda alguses, vaid kusagil keskel taipasin vaadata. Aga noh, peaasi, et seda sarja endiselt tõlgitakse.

Jätkuvad Jamie ja Claire’i seiklused, mis eelnevas osas pooleli jäid. Terve perekond on koos kärajatel, kus lõpuks laulatatakse Roger ja Brianna. Seda ühte päeva on ikka päris pikalt kirjeldatud. Üle 200 lehekülje on tõesti kirjutatud sellest ühest päevast. See raamat ei ole nii tegevusküllane nagu eelnevad, aga ei saaks öelda, et mul oleks igav olnud seda lugedes. Mulle meeldivad need tegelased ning nende tegemistest lugeda. Nad on nagu vanad tuttavad mulle juba.

Peale kärajaid läheb elu edasi, kogutakse sõjaväge ning pole kindel, kas sõda puhkeb või mitte. Raamatu lõpus on veel ühed pulmad ootamas ning ka seda päeva kirjeldatakse pikalt. Noh, eks seal ühte teist juhtu ka.

Lisaks Jamiele ja Claire’ile on olulisel kohal raamatus nende tütar Brianna ja tema mees Roger. Palju tähelepanu pööratakse ka pisikesele Jemmy’le. Hea on näha, et Jamie ja Claire’i vahel valitseb endiselt kirg, kuigi nad ei ole enam esimeses nooruses. Raamatust jääb mulje, et nad on endiselt nooruslikud ning mulle meeldib nende omavaheline suhtlus.

Mul on hea meel, et kunagi asusin seda sarja lugema. Praeguseks on mul kõik eesti keelde tõlgitud sarja osad kodus olemas ning jään ootama järgmiseid osi. Praegu õnneks näitab ETV2 sarja kolmandat hooaega. Lausa kaks osa korraga, nii et see on ka üks maiuspala, mida vaadata. Tegelased on tõesti juba nii omaseks saanud nagu tunneks neid isiklikult.

Mehis Tulk. Kuningas (Varrak, 2018)

Kuningas416 lk.

See raamat on nii öelda “süüdi”, et ma võitsin Varrakult sada raamatut. Raamatu lugemine võttis mul päris kaua aega. Vist isegi kolm nädalavahetust. Nädala sees ei suutnud seda lugeda. See nõudis süvenemist ja tundsin, et tööpäevadel ei jaksa.

Raamat on teine osa sarjast Maa ja taeva mõrsja. Esimese osa pealkiri on “Foogt“(2017). Teises osas jätkub tegevus sealt, kus esimeses pooleli jäi. Saksad on Pöidelt minema löödud ja saarlased ise valitsemise üle võtnud. Samas nad teavad, et ordu ei jäta asja niisama ning valmistuvad nende tasumisretkeks. Ja see retk muidugi tuleb.

Asja teeb keerulisemaks see, et saarlaste vanemad ei ole sugugi ühel nõul, kuidas nad edasi peaksid toimetama. Nii et toimub ka reetmiseid ja sahkerdamisi.

Seekordses osas ajas tegelaste rohkus mul alguses pea sassi. 😀 Esiteks toimub tegevus nii mitmes kohas ja siis paratamatult on tegelasi ka palju. Ja need, kes vähegi meeldima hakkavad, saavad loomulikult surma. Ega sinna polegi vist midagi parata, sest ajastu oli selline, aga kurvastasin ikka.

Esimese osa puhul mulle meeldis väga autori keelekasutus ja teine osa ei jäänud sellele alla. Mulle meeldis lugeda neid lauseid juba kõla poolest. Keeleliselt väga nauditav. Tegevusel ka polnud viga, kõik need erinevad liinid jooksid lõpuks kokku selle ühe põhisündmuse juurde. Kuigi alguses tekitas segadust, et mismoodi mõni tegevuspaik või inimene siia loosse sobitub.

Raamatule peaks tulema ka kolmas osa (ma ei ole päris kindel, äkki on neid rohkemgi). Igatahes on see piirkond minu jaoks olulisel kohal. Ikkagi minu kodukoht. Seal jalutades olen mõelnud palju, et mida need künkad ja nõlvad on ammustel aegadel näinud. Ega keegi ju väga täpselt tea, aga natuke aimu siit ehk saada võib. Igatahes jään järgmist osa ootama, et teada saada, mis saab edasi ellujäänud tegelastest ning nendest, kelle saatus siinses osas selgusetuks jäi.

Sarah Mallory. Vikonti kättemaks (Ersen, 2018)

vikonti-kättemaksTõlkinud Ülle Jälle
256 lk.

Vikont Gilmorton ei olnud naiste võrgutaja. Ta oli ikka olnud aumees. Seekord otsustas ta kättemaksuks võrgutada leedi Deborah Melthami. Kättemaksuks selle eest, et neiu vend oli võrgutanud tema õe ning jätnud ta siis saatuse hooleks. Lisaks sellele tapnud duellil veel tema noorema venna.

Deborah tundis Gilmortoni vastu vastupandamatut iha, mis ta lõpuks hukutab. Ometi ei suutnud ta vastu panna. Loomulikult on ta tulivihane kui mehe tegelik eesmärk välja tuleb, aga midagi pole enam teha.

Mõlemad püüavad toimunut vaikselt unustada, aga see pole võimalik. Gilmorton ei taha tunda neid tundeid, mis tal Deborah vastu tekkinud on. Deborah’gi püüab meest unustada, aga kui tal on vaja abi, et enda ja oma venna elu korda saada, siis ainus võimalus on pöörduda Gilmortoni poole.

See on selline tüüpiline ajaviiteromaan, mille ma ilmselt varsti unustan. Tegemist ei olnud millegi erilisega, aga aeg-ajalt on vaja midagi sellist lugeda, et peale eriti head raamatut, saaks liikuda edasi järgmise juurde. Igatahes oma eesmärgi see raamat täitis. Olen sellest sarjast lugenud paremaid. Natuke ilmetu oli, midagi ainuomast meelde ei jäänudki. Kes tahab tõesti midagi lihtsat lugeda, et aega parajaks teha, siis see vast sobiks.

Kaari Utrio. Tuulepistrik (Rahva Raamat, 2017)

tuulepistrikTõlkinud Loone Ots
591 lk.

Teismelisena mulle Utrio väga meeldis, eriti tema raamat “Vendela”. “Tuulepistrik” mulle nii palju muljet ei avaldanud, aga oli siiski päris hea lugemine, kui konarlikust algusest üle sain.

Tegevus saab alguse kauges minevikus, aastal 1066 ja lõppeb 1085. aastaga. Euroopas toimuvad pöördelised sündmused. Bütsants on kokku varisemas ning Itaalias toimuvad rahutused ning sõjad.

Selles kaootilises maailmas püüavad hakkama saada Aure ja Lyy. Nad on õde ja vend. Kui Aure oli 14-aastane kohtus tema tee Olaf Tuulepistrikuga. Kahjuks ei sündinud sellest Aurele midagi head, vastupidi. Olafi tegu nõuab vana kombe kohaselt veritasu. Peale Olafi tegu rändavad Aure ja Lyy Soomest laia maailma. Nende tee viib Bütsantsi ja seejärel Itaaliasse.

Aure on natuke nagu nõiatar. Teda kutsutakse Aure Uinutaja, sest ta valdab sellist laulu, mis aitab haigetel paraneda. Lyy on sõdalane, kellest sai varjaagide (Bütsantsi keisri põhjameestest koosnev ihukaitsevägi) pealik. Nende tee ristub Bütsantsi keisri sõjakäigul saratseenide vastu uuesti Olaf Tuulepistrikuga, kellest on vahepeal saanud Sinetra krahv Olaf Falco.

Mul oli alguses raske sellesse raamatusse sisse elada. Tekst on tihedas väikeses kirjas, erinevaid tegelasi ning tegevuspaiku on palju. Lisaks kõik need sõjad ja omavahelised väikesed nägelused. Alguses oli nagu lihtsalt jutustav lugu, kus suurt miskit ei toimunud. Kui oli loetud umbes 200 lehekülge, siis läks asi minu jaoks huvitavaks. Siis sai tegevus õige hoo sisse. Hakkasid toimuma intriigid, endiselt jätkusid sõjad, tähtsad olid ka usuasjad ning loomulikult ei puudu teosest ka armastus. Näha on, et autor on teinud tõsist uurimist, et seda raamatut kirjutada. Armastuse pool siin raamatus meeldis mulle väga, intriigid ka. Kes armastab ajaloolisi romaane, siis soovitan lugeda.

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Teine raamat (Varrak, 2018)

fooniksi laps 2_kaas_OK2.inddTõlkinud Karin Suursalu
519 lk.

Raamatu esimene osa “Fööniksi laps” (Varrak, 2017) meeldis mulle väga, nagu ikka Erskine’i raamatud. Samamoodi meeldis mulle teine osa. See haaras nii endasse, et raske oli sealt välja tulla.

Teise osa tegevus algab aastast 1244. Eleyne’i suhe Alexanderiga tundub olevat läbi saanud ning naine püüab kuidagi edasi elada.  Selle teeb raskemaks tema vägivaldne abikaasa. Endiselt ootab ta ka Einioni ennustuse täitumist, aga see tundub juba nii kättesaamatus kauguses olevat.

Eleyne elu on seiklusterohke. Ta peab leppima nii mitmegi elu keerdkäiguga aga lõpuks leiab veel uue armastuse. Samas ei kao armastus skottide kuninga Alexanderi vastu kuhugi. See uus armastus oli minu jaoks natuke kummaline, sest nende vanusevahe oli ikka päris suur. Aga nagu öeldakse, siis armastus vanusest ei hooli. Mitmeid kordi peab Eleyne maha jätma oma lähedased ning see teeb talle haiget.

Raamatus on omajagu ka müstikat nagu Erskine’i raamatutele omane. Seekord oli see minu jaoks isegi natuke kõhe. Lisaks veel Eleyne’i enda nägemused, mida ta kogu aeg ei suuda õigesti tõlgendada ja kui suudabki, siis muuta neid ikka ei saa.

Raamat on kaasahaarav. Mind huvitavad ajaloolised romaanid ja loomulikult ka Šotimaa, kus tegevus toimub. Kirjanik ütleb, et Eleyne on küll väljamõeldis, kes on mitme inimese pealt kokku kirjutatud, aga mingil määral siiski toetub tegevus tõsielusündmustele. Tegemist on huvitava ja kaasahaarava raamatuga, kus on nii armastust, mõrvu, intriige, reetmist ja palju muud.