Winston Graham. Must kuu. Viies Poldarki raamat (Varrak, 2018)

must kuu_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
456 lk.

Eesti keeles on Poldarkite sarjas ilmunud nüüd viis raamatut. Kokku on neid kaksteist. Loodan, et ka ülejäänud tõlgitakse, kuigi viies osa mul vahepeal natuke venis. Tahaks siiski teada, kuidas sari lõppeb ning mulle meeldib lugeda rohkem eesti kui inglise keeles.

Tegevus algab sellest, kui Elizabeth kukub kuuvarjutuse ajal trepist alla ning sünnitab poja, kelle üle George Warleggan on väga uhke. Samal ajal võetakse Geoffrey Charles’ile hoidjaks Elizabethi sugulane Morwenna.

Ka Rossil ja Demelzal läheb hästi ning nendegi perre sünnib laps. Ühel õhtul saabuvad neile külla Demelza vennad Sam ja Drake, kes tulid sinna tööd otsima. Ross ja George ei saa endiselt omavahel läbi ning kui Morwenna ja Geoffrey Charles saavad sõbraks Drake’iga, ei tõota see midagi head.

George Warleggan püüab igati hävitada ka Agatha Poldarkit. See tal ka õnnestub, kuid Agatha ei anna niisama lihtsalt alla ning ta paneb George’i südamesse kahtluseseemne idanema.

Mulle üldiselt meeldib Winston Grahami aeglane ja rahulikult kulgev jutustamisstiil, aga seekord ma muutusin natuke kärsitust. Kuidagi ei edenenud nii kiiresti  kui eelnevad osad. Sellest hoolimata mulle raamat üldiselt meeldis, kuigi ma ei ole rahul sellega, mis Morwennaga lõpus juhtus. Hea oli lugeda Rossi lojaalsusest oma sõprade suhtes. Jään ootama järgmist osa.

Eelnevad Poldarki sarja raamatud:

Poldark
Demelza
Jeremy Poldark
Warleggan

Advertisements

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Esimene raamat (Varrak, 2017)

fooniksi laps_kaas.inddTõlkinud Karin Suursalu
501 lk.

Barbara Erskine’i raamatud mulle väga meeldivad. Erandiks ei olnud ka see. Jutt oli ladus ja voolav.

Tegevus algab aastal 1218, kui sünnib printsess Eleyne ning lõppeb aastal 1242. Sellesse ajavahemikku mahub nii palju erinevaid sündmuseid. Eleyne on juba väikese tüdrukuna kihlatud Huntingdoni krahvi Johniga. Sellega ei taha leppida Eleyne’i hoidja Ronwen, kes leiab, et tüdruk tuleks pühendada iidsetele jumalatele, sest tal on anne. Nimelt näeb Eleyne tules nägemusi, nii minevikust kui tulevikust. Kahjuks ei oska ta oma nägemusi tõlgendada. Ronwen viib tüdruku salaja teadmamehe Einioni juurde, kes kuulutab Eleyne’ile, et temast saab kuningate vereliini ema.

Eleyne näeb korduvalt unes ühte meest, keda ta ei tunne. Lõpuks, kui nad kohtuvad, siis tunneb Eleyne ta ära ning alguse saab keelatud armulugu. Tegemist on Šotimaa kuninga Alexanderiga. Eleyne arvab, et nüüd läheb ennustus täppi, aga elu viskab nende teele ootamatult palju takistusi.

Mul oli seda huvitav lugeda. Mulle meeldib Erskine’i stiil põimida ajaloo sisse veidi müstikat. See on ajastu, kus naistel ei olnud üldse sõnaõigust, kellega või millal nad abielluma peaksid.

Tegelased olid ka huvitavad ning mõne suhtes mul tekkisid kahetised tunded. Eleyne’i hoidja Ronwen oli kõigeks valmis, et tema huvide eest seista, aga samas tegi kahtlaseid tegusid.

Nüüd on ilmunud ka raamatu teine osa. Plaanin varsti ka seda lugeda.

Soovitan lugeda! Kaasahaarav.

Elif Shafak. Arhitekti õpipoiss (Verb, 2017)

arhitekti-õpipoissTõlkinud Mari-Liis Remmel
504 lk.

Postitus on ilmunud algselt Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

„Arhitekti õpipoiss“ on ilukirjanduslik raamat, mis on inspireeritud tõsielusündmustest. Siit leiab tegelasi, kes on päriselt ka elanud. Tegevus toimub 16. sajandil Istanbulis. Noor Džahan saabub koos elevandipojaga linna. Elevant on mõeldud sultanile kingituseks. Nii satub Džahan palee loomaaeda, kus ta hoolitseb elevant Chota eest.

Palees jääb ta silma arhitekt Sinanile, kes teeb temast oma õpipoisi. Sinanil on lisaks veel kolm õpipoissi. Edasipüüdlik ja auahne Davud, kartlik nikola ning tumm ja häbelik Yusuf. Džahaniga juhtub palju igasuguseid seikluseid ning ta satub mitmetesse intriigidesse, kuid tal on õnne ning ta tuleb nendest eluga välja. Nagu tollele ajale kombeks, siis kõik sõltub valitseja soosingust.

Seda raamatut oli mõnus lugeda. Siin juhtub mitmeid sündmuseid, aga ometi nagu ei juhtu ka. Raamatus on mingi rahulik kulgemine. Ka siis, kui juhtub midagi koledat. Selles raamatus on rahu, kuigi juhtumised seda pole. Raamat algab, kui Džahan on poisike ning lõpeb sellega, kui ta on üle saja aasta vana. Aeg voolab märkamatult.

Džahan on ennast pühendanud arhitektuurile ning oma südame on ta kinkinud poisikesepõlvest peale sultani tütrele Mihrimahile. Ometi mahub tema südamesse veel Chota. Siin raamatus on nii hästi tabatud inimese ja looma vahelist kiindumust. Kellel on koduloomad, need teavad seda tunnet. Lihtsalt temal on kassi või koera asemel elevant. Nii armas ja südamlik on lugeda, kuidas ta elevandi eest hoolitseb ja temaga räägib.

Tahes-tahtmata mõtles ta, et kui inimesed suudaksid elada rohkem nii nagu loomad, nii, et nad ei mõtleks minevikust ega tulevikust, ei valetaks ega petaks kogu aeg, siis oleks maailm palju rahulikum ja võib-olla ka õnnelikum paik. (lk 494-495)

See ongi üks armas ja südamlik raamat, mis lugedes tekitab helge meeleolu. Soovitan lugeda nendel, kellele meeldivad rahuliku kulgemisega raamatud ning ajaloohuvilistele (kuigi sündmuste ajaline järjestus ei ole päris autentne).

Autoril on eesti keeles veel üks romaan. See on „Armastuse nelikümmend reeglit“ (Verb, 2014).

Amanda McCabe. Talvekuninganna (Ersen, 2014)

talvekuningannaTõlkinud Ann Kuslap
302 lk.

Minu jaanuari lugemised on olnud senini küllaltki sünged. Need on sisaldanud nii mõrvu, gängstereid, psühhopaate, terrorit ja masendust. Vahelduseks oli väga hea lugeda ühte lihtsat ja armsat naistekat. See on ehtne armastusromaan, ajalooline veel pealegi.

Rosamundi perekond saadab ta Elizabeth I õukonda, eemale naabrite pojast, keda nad ei pea sobilikuks peigmeheks oma tütrele. Rosamund on alguses sellest küll löödud, aga õige pea haarab õukonnaelu ta enda keerisesse. Pealegi kohtub ta seal nägusa rootslase Anton Gustavsoniga. Rosamund armub ülepeakaela Antonisse.

Anton on Inglise kuninganna õukonnas rootslaste delegatsiooniga. Delegatsiooni eesmärgiks on sõlmida abielu Inglise kuninganna ja Rootsi kuninga vahel. Kuid Antonil on ka omad eesmärgid. Tema ema oli inglanna ning vanaisa jättis oma mõisa Antonile. Anton tahab seda mõisa enda käsutusse, aga tema nõbu Celia ei ole sellega nõus. Viimane, mida Antonil vaja, on lasta ennast eksitada kaunil Rosamundil.

Nagu arvata võibki on siin raamatus palju armastust. Nõretavaid seksistseene on õnneks vähe, nii et oli nauditav ja kiire lugemine. Mõni asi oli küll naljakas ja natuke hooletusvigu oli ka sisse lipsanud, aga see ei häirinud seekord lugemist. Oli mõnus ajaviide ja andis ajule puhkust.

Martha Hall Kelly. Sirelitüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

sirelitüdrukudTõlkinud Leena Suits
512 lk.

Igas kuus kirjutan ühe raamatututvustuse ka Tallinna Keskraamatukogu blogisse Lugemiselamused ning see tutvustus on ka seal olemas.

Raamat jutustab kolme naise loo Teise maailmasõja ajal ja pärast sõja lõppu. Raamat on ilukirjanduslik, aga põhineb tegelikel sündmustel ning kaks peamist tegelast on ka reaalselt elanud.

Raamatul on kolm peategelast. Nendeks on Caroline Ferriday, Kasia Kuzmerik ja Herta Oberheuser. Caroline on New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega. Ta on just kohtunud mehega, kellesse ta hakkab armuma, kui puhkeb Teine maailmasõda.

Kasia on Teise maailmasõja puhkedes noor tüdruk, kes astub vastupanuliikumisse, et kullerina tegutseda. Ühel päeval võetakse Kasia koos oma sõprade, õe ja emaga kinni ning viiakse Ravensbrücki koonduslaagrisse. See laager on mõeldud ainult naistele.

Herta Oberheuser on noor ja ambitsioonikas saksa arst, kelle perekond vireleb vaesuses. Kui ta näeb kuulutust, kus otsitakse valitsuse teenistusse arsti, siis ta ei kahtle, et see on hea võimalus. Lõpuks nende kolme tegelase elud hakkavad üksteisele lähenema.

Caroline Ferriday ja Herta Oberheuser on ka reaalselt elanud. Samuti nende vanemad ja veel mõned tegelased. Kasia ja tema õde Zusanna ei ole küll reaalselt elanud, aga nad on kirjutatud mitme inimese põhjal kokku kaheks tegelaseks.

Autor on teinud antud teemal väga põhjaliku uurimuse ning sellest kirjutanud suurepärase ja üdini emotsionaalse raamatu. Kes ei taha lugeda Teise maailmasõja koledustest ning leinast, siis nendele ei soovita, sest see, mis toimus Ravensbrücki koonduslaagris, mis nende naistega seal tehti, see on lihtsalt võigas ja julm.

Mulle meeldib lugeda Teise maailmasõja kohta. See on minu jaoks ääretult huvitav, mis siis, et tegemist on raske teemaga. Väga meeldis ka käesolev raamat, sest see on lihtsalt nii hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud, et lugesin paari päevaga läbi. See raputas mu maailmapilti ning neid tegelasi ei ole pärast raamatu lõpetamist lihtne peast välja saada. Soovitan soojalt see raamat kätte võtta ning läbi lugeda ning ärge laske ennast raamatu mahukusest hirmutada. Raamat on põnev ning edeneb kiiresti. Õhtuti oli raskusi selle käest panemisega. Head lugemist!

Diana Gabaldon. Sügistrummid. 2. raamat (Varrak, 2017)

sygistrummid 2_kaas.inddTõlkinud Lauri Vahtre
608 lk.

See on üks minu lemmiksarju ja ka viimane eesti keelde tõlgitud raamat ei petnud mu ootusi. Kui eelmine osa edenes aeglaselt, siis viimasega seda probleemi ei olnud. Ikka veel ei ole tüdimust tekkinud. Endiselt on iga uue osa lõppedes tekkinud tahtmine, et haaraks kohe järgmise osa kätte. Peab ilmselt ootama umbes aasta, et järgmine osa ilmuks (ma väga loodan, et ikka tõlgitakse).

Seekordses osas keskendub tegevus rohkem Briannale ja Rogerile. Brianna on otsustanud minna ema juurde ja kohtuda oma pärisisaga. Roger ei saa muidu, kui peab talle järgnema. Loomulikult ei kulge midagi lihtsalt ning viperusteta.

Mind natuke häiris, et autor on kohati nii vägivaldne. Ma kogemata lugesin ühte tutvustust ja kahjuks ma selle lugemisega natuke spoilisin oma elamust. Nimelt mainiti seal ühte sündmust, mis mind alguses tohutult häiris, kui raamatut lugema asusin. Mõtlesin, et no milleks seda vaja on. Samas saan ju mõistusega aru, et see ajastu oligi oma olemuselt üsna vägivaldne. Lõpuks suutsin sellest siiski üle olla.

Mulle väga meeldib see, et Gabaldon teeb enne oma raamatute kirjutamist põhjaliku eeltöö ajaloo kohta. See annab nii palju raamatule juurde. Endiselt meeldivad mulle need tegelased ja endiselt juhtub nendega igasuguseid põnevaid ja ootamatuid asju. Siin on nii head, kui halba, naeru ja nuttu, hirmu ja huumorit ning loomulikult armastust ning armukadedust. Põrkuvad erinevad maailmavaated ja iseloomud. Kokku annab see mõnusa kompoti, mida on hea lugeda.

Seekordse osa puhul jäi mind häirima tegemata toimetajatöö. Hooletusvigu oli seekord ootamatult palju. Vahepeal ajas üks viga lausa teist taga. Näiteks sai Briannast vahepeal Biranna jne.

Peale selle postituse tegemist selgus, et tegemist ei ole tegemata toimetajatööga, vaid kogemata saadeti trükki vigane variant. Varrak oma FB-lehel on ka vabandanud toimetaja, tõlkija ning lugejate ees.

Kui see häiriv asjaolu välja jätta, siis sai loetud jälle üks suurepärane raamat. Nüüd on hinges selline tühjusetunne, et ei tea, mida peale hakata. Nagu peaks headest sõpradest määramata ajaks lahkuma.

Ega pole muud teha, kui oodata, millal järgmine osa eesti keeles ilmub. 🙂

Eelnevalt olen blogis kirjutanud veel selle sarja raamatutest:
Rändaja. 1. raamat
Rändaja. 2. raamat
Sügistrummid. 1. raamat

Mehis Tulk. Foogt. Maa ja taeva mõrsja (Varrak, 2017)

foogt-maa-ja-taeva-mõrsja464 lk.

Ma tavaliselt ei osta endale uusi ilukirjanduslikke raamatuid. Selle raamatu lihtsalt pidin ostma, kui kuulsin, et lugu toimub minu kodukohas. Tegevus toimub Saaremaal Pöidel. Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus tegevus algab 1342. aastal ja lõpeb 1343. aastal.

Aeg on rahutu. Erinevad võõrad võimud kemplevad omavahel ja lisaks ei ole ka Pöide mehed leppinud võõrvõimu all olemisega. Lisaks nõudis Pöide foogt Arnold vilja enne külvi, mida talupojad ei tahtnud anda. Maarahva viha õhutas ka kohtuprotsess, kus mõisteti surma eesti soost sepa poeg Meletu.

Teine liin raamatus keskendub Pöide kihlakunna ülikutütrele Marjale. Ootamatult on ka tema tegevuse keskel. Ta on noor, ilus ja hakkaja eesti soost neiu, kes on armunud oma peigmehesse. Samal ajal tahab teda kosida ka Pöide linnuse saksa soost vahtmeister Wolfhard Stecke.

Teos põhineb ajaloolistel faktidel (nendega on küll natuke vabalt ümber käidud), kuigi raamat on siiski ilukirjanduslik. Osad tegelased on näiteks ka päriselt olemas olnud, kes raamatuski esinevad. Näiteks Pöide foogt Arnold ja Pöide vanem Vesse. Lisaks on raamatus veel omapäraseid ja huvitavaid tegelasi.

Raamatu algus edenes mul aeglaselt. Oli kuidagi raske lugeda ja üldse ei suutnud süveneda. Aga mida rohkem raamatu lõpu poole, seda rohkem haaras kaasa. Nii, et nüüd pole muud, kui oodata järgmist osa. Esimese osa kirjutamine võttis autoril aega neli aastat. Loodan, et teise osaga nii kaua ei lähe.

Osa tegelasi meeldisid mulle algusest peale ja üks hakkas mulle hiljem ka meeldima, kuigi ta alguses head muljet ei jätnud. Üldse olid tegelased natuke labased. Ma ei tea, võib-olla sellel ajal inimesed olidki sellised, aga natuke kummaline oli lugeda, kuidas tegelased muudkui jõid, peeretasid (autor ütleb selle kohta küll püksituul), vandusid ja kusid. Lisaks olid tegelased ka tiirased. Okei meestest võib aru saada, kui nad seal linnuses omaette on jne, aga naised olid ka. Nii maarahvas kui saksad. 😀

Aga üldiselt siiski täitsa meeldiv lugemine. Autori keelekasutus on suurepärane. Palju huvitavad võrdluseid ja väljendeid. Kohati küll tundus, et kirjeldustega on natuke liiale mindud. Sellest hoolimata hoidis raamat mind pikalt enda kütkeis peale lõpetamist. Soovitan lugeda ajaloohuvilistel ja mulle tundub, et see on rohkem meestekas, mis ei takista küll naisi seda lugemast.

Raamatu taga on ära toodud ka kaart Saaremaa idapoolsest osast, nagu see võis olla 14. sajandi keskpaiku.

Teose aineteks olevatest sündmustest saab lugeda lisaks näiteks Wikipediast .
Raamatus on olulisel kohal ka Pöide kirik, mille kohta saab ka juurde lugeda Wikipediast.