Sarah Mallory. Vikonti kättemaks (Ersen, 2018)

vikonti-kättemaksTõlkinud Ülle Jälle
256 lk.

Vikont Gilmorton ei olnud naiste võrgutaja. Ta oli ikka olnud aumees. Seekord otsustas ta kättemaksuks võrgutada leedi Deborah Melthami. Kättemaksuks selle eest, et neiu vend oli võrgutanud tema õe ning jätnud ta siis saatuse hooleks. Lisaks sellele tapnud duellil veel tema noorema venna.

Deborah tundis Gilmortoni vastu vastupandamatut iha, mis ta lõpuks hukutab. Ometi ei suutnud ta vastu panna. Loomulikult on ta tulivihane kui mehe tegelik eesmärk välja tuleb, aga midagi pole enam teha.

Mõlemad püüavad toimunut vaikselt unustada, aga see pole võimalik. Gilmorton ei taha tunda neid tundeid, mis tal Deborah vastu tekkinud on. Deborah’gi püüab meest unustada, aga kui tal on vaja abi, et enda ja oma venna elu korda saada, siis ainus võimalus on pöörduda Gilmortoni poole.

See on selline tüüpiline ajaviiteromaan, mille ma ilmselt varsti unustan. Tegemist ei olnud millegi erilisega, aga aeg-ajalt on vaja midagi sellist lugeda, et peale eriti head raamatut, saaks liikuda edasi järgmise juurde. Igatahes oma eesmärgi see raamat täitis. Olen sellest sarjast lugenud paremaid. Natuke ilmetu oli, midagi ainuomast meelde ei jäänudki. Kes tahab tõesti midagi lihtsat lugeda, et aega parajaks teha, siis see vast sobiks.

Advertisements

Kaari Utrio. Tuulepistrik (Rahva Raamat, 2017)

tuulepistrikTõlkinud Loone Ots
591 lk.

Teismelisena mulle Utrio väga meeldis, eriti tema raamat “Vendela”. “Tuulepistrik” mulle nii palju muljet ei avaldanud, aga oli siiski päris hea lugemine, kui konarlikust algusest üle sain.

Tegevus saab alguse kauges minevikus, aastal 1066 ja lõppeb 1085. aastaga. Euroopas toimuvad pöördelised sündmused. Bütsants on kokku varisemas ning Itaalias toimuvad rahutused ning sõjad.

Selles kaootilises maailmas püüavad hakkama saada Aure ja Lyy. Nad on õde ja vend. Kui Aure oli 14-aastane kohtus tema tee Olaf Tuulepistrikuga. Kahjuks ei sündinud sellest Aurele midagi head, vastupidi. Olafi tegu nõuab vana kombe kohaselt veritasu. Peale Olafi tegu rändavad Aure ja Lyy Soomest laia maailma. Nende tee viib Bütsantsi ja seejärel Itaaliasse.

Aure on natuke nagu nõiatar. Teda kutsutakse Aure Uinutaja, sest ta valdab sellist laulu, mis aitab haigetel paraneda. Lyy on sõdalane, kellest sai varjaagide (Bütsantsi keisri põhjameestest koosnev ihukaitsevägi) pealik. Nende tee ristub Bütsantsi keisri sõjakäigul saratseenide vastu uuesti Olaf Tuulepistrikuga, kellest on vahepeal saanud Sinetra krahv Olaf Falco.

Mul oli alguses raske sellesse raamatusse sisse elada. Tekst on tihedas väikeses kirjas, erinevaid tegelasi ning tegevuspaiku on palju. Lisaks kõik need sõjad ja omavahelised väikesed nägelused. Alguses oli nagu lihtsalt jutustav lugu, kus suurt miskit ei toimunud. Kui oli loetud umbes 200 lehekülge, siis läks asi minu jaoks huvitavaks. Siis sai tegevus õige hoo sisse. Hakkasid toimuma intriigid, endiselt jätkusid sõjad, tähtsad olid ka usuasjad ning loomulikult ei puudu teosest ka armastus. Näha on, et autor on teinud tõsist uurimist, et seda raamatut kirjutada. Armastuse pool siin raamatus meeldis mulle väga, intriigid ka. Kes armastab ajaloolisi romaane, siis soovitan lugeda.

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Teine raamat (Varrak, 2018)

fooniksi laps 2_kaas_OK2.inddTõlkinud Karin Suursalu
519 lk.

Raamatu esimene osa “Fööniksi laps” (Varrak, 2017) meeldis mulle väga, nagu ikka Erskine’i raamatud. Samamoodi meeldis mulle teine osa. See haaras nii endasse, et raske oli sealt välja tulla.

Teise osa tegevus algab aastast 1244. Eleyne’i suhe Alexanderiga tundub olevat läbi saanud ning naine püüab kuidagi edasi elada.  Selle teeb raskemaks tema vägivaldne abikaasa. Endiselt ootab ta ka Einioni ennustuse täitumist, aga see tundub juba nii kättesaamatus kauguses olevat.

Eleyne elu on seiklusterohke. Ta peab leppima nii mitmegi elu keerdkäiguga aga lõpuks leiab veel uue armastuse. Samas ei kao armastus skottide kuninga Alexanderi vastu kuhugi. See uus armastus oli minu jaoks natuke kummaline, sest nende vanusevahe oli ikka päris suur. Aga nagu öeldakse, siis armastus vanusest ei hooli. Mitmeid kordi peab Eleyne maha jätma oma lähedased ning see teeb talle haiget.

Raamatus on omajagu ka müstikat nagu Erskine’i raamatutele omane. Seekord oli see minu jaoks isegi natuke kõhe. Lisaks veel Eleyne’i enda nägemused, mida ta kogu aeg ei suuda õigesti tõlgendada ja kui suudabki, siis muuta neid ikka ei saa.

Raamat on kaasahaarav. Mind huvitavad ajaloolised romaanid ja loomulikult ka Šotimaa, kus tegevus toimub. Kirjanik ütleb, et Eleyne on küll väljamõeldis, kes on mitme inimese pealt kokku kirjutatud, aga mingil määral siiski toetub tegevus tõsielusündmustele. Tegemist on huvitava ja kaasahaarava raamatuga, kus on nii armastust, mõrvu, intriige, reetmist ja palju muud.

Winston Graham. Must kuu. Viies Poldarki raamat (Varrak, 2018)

must kuu_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
456 lk.

Eesti keeles on Poldarkite sarjas ilmunud nüüd viis raamatut. Kokku on neid kaksteist. Loodan, et ka ülejäänud tõlgitakse, kuigi viies osa mul vahepeal natuke venis. Tahaks siiski teada, kuidas sari lõppeb ning mulle meeldib lugeda rohkem eesti kui inglise keeles.

Tegevus algab sellest, kui Elizabeth kukub kuuvarjutuse ajal trepist alla ning sünnitab poja, kelle üle George Warleggan on väga uhke. Samal ajal võetakse Geoffrey Charles’ile hoidjaks Elizabethi sugulane Morwenna.

Ka Rossil ja Demelzal läheb hästi ning nendegi perre sünnib laps. Ühel õhtul saabuvad neile külla Demelza vennad Sam ja Drake, kes tulid sinna tööd otsima. Ross ja George ei saa endiselt omavahel läbi ning kui Morwenna ja Geoffrey Charles saavad sõbraks Drake’iga, ei tõota see midagi head.

George Warleggan püüab igati hävitada ka Agatha Poldarkit. See tal ka õnnestub, kuid Agatha ei anna niisama lihtsalt alla ning ta paneb George’i südamesse kahtluseseemne idanema.

Mulle üldiselt meeldib Winston Grahami aeglane ja rahulikult kulgev jutustamisstiil, aga seekord ma muutusin natuke kärsitust. Kuidagi ei edenenud nii kiiresti  kui eelnevad osad. Sellest hoolimata mulle raamat üldiselt meeldis, kuigi ma ei ole rahul sellega, mis Morwennaga lõpus juhtus. Hea oli lugeda Rossi lojaalsusest oma sõprade suhtes. Jään ootama järgmist osa.

Eelnevad Poldarki sarja raamatud:

Poldark
Demelza
Jeremy Poldark
Warleggan

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Esimene raamat (Varrak, 2017)

fooniksi laps_kaas.inddTõlkinud Karin Suursalu
501 lk.

Barbara Erskine’i raamatud mulle väga meeldivad. Erandiks ei olnud ka see. Jutt oli ladus ja voolav.

Tegevus algab aastal 1218, kui sünnib printsess Eleyne ning lõppeb aastal 1242. Sellesse ajavahemikku mahub nii palju erinevaid sündmuseid. Eleyne on juba väikese tüdrukuna kihlatud Huntingdoni krahvi Johniga. Sellega ei taha leppida Eleyne’i hoidja Ronwen, kes leiab, et tüdruk tuleks pühendada iidsetele jumalatele, sest tal on anne. Nimelt näeb Eleyne tules nägemusi, nii minevikust kui tulevikust. Kahjuks ei oska ta oma nägemusi tõlgendada. Ronwen viib tüdruku salaja teadmamehe Einioni juurde, kes kuulutab Eleyne’ile, et temast saab kuningate vereliini ema.

Eleyne näeb korduvalt unes ühte meest, keda ta ei tunne. Lõpuks, kui nad kohtuvad, siis tunneb Eleyne ta ära ning alguse saab keelatud armulugu. Tegemist on Šotimaa kuninga Alexanderiga. Eleyne arvab, et nüüd läheb ennustus täppi, aga elu viskab nende teele ootamatult palju takistusi.

Mul oli seda huvitav lugeda. Mulle meeldib Erskine’i stiil põimida ajaloo sisse veidi müstikat. See on ajastu, kus naistel ei olnud üldse sõnaõigust, kellega või millal nad abielluma peaksid.

Tegelased olid ka huvitavad ning mõne suhtes mul tekkisid kahetised tunded. Eleyne’i hoidja Ronwen oli kõigeks valmis, et tema huvide eest seista, aga samas tegi kahtlaseid tegusid.

Nüüd on ilmunud ka raamatu teine osa. Plaanin varsti ka seda lugeda.

Soovitan lugeda! Kaasahaarav.

Elif Shafak. Arhitekti õpipoiss (Verb, 2017)

arhitekti-õpipoissTõlkinud Mari-Liis Remmel
504 lk.

Postitus on ilmunud algselt Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

„Arhitekti õpipoiss“ on ilukirjanduslik raamat, mis on inspireeritud tõsielusündmustest. Siit leiab tegelasi, kes on päriselt ka elanud. Tegevus toimub 16. sajandil Istanbulis. Noor Džahan saabub koos elevandipojaga linna. Elevant on mõeldud sultanile kingituseks. Nii satub Džahan palee loomaaeda, kus ta hoolitseb elevant Chota eest.

Palees jääb ta silma arhitekt Sinanile, kes teeb temast oma õpipoisi. Sinanil on lisaks veel kolm õpipoissi. Edasipüüdlik ja auahne Davud, kartlik nikola ning tumm ja häbelik Yusuf. Džahaniga juhtub palju igasuguseid seikluseid ning ta satub mitmetesse intriigidesse, kuid tal on õnne ning ta tuleb nendest eluga välja. Nagu tollele ajale kombeks, siis kõik sõltub valitseja soosingust.

Seda raamatut oli mõnus lugeda. Siin juhtub mitmeid sündmuseid, aga ometi nagu ei juhtu ka. Raamatus on mingi rahulik kulgemine. Ka siis, kui juhtub midagi koledat. Selles raamatus on rahu, kuigi juhtumised seda pole. Raamat algab, kui Džahan on poisike ning lõpeb sellega, kui ta on üle saja aasta vana. Aeg voolab märkamatult.

Džahan on ennast pühendanud arhitektuurile ning oma südame on ta kinkinud poisikesepõlvest peale sultani tütrele Mihrimahile. Ometi mahub tema südamesse veel Chota. Siin raamatus on nii hästi tabatud inimese ja looma vahelist kiindumust. Kellel on koduloomad, need teavad seda tunnet. Lihtsalt temal on kassi või koera asemel elevant. Nii armas ja südamlik on lugeda, kuidas ta elevandi eest hoolitseb ja temaga räägib.

Tahes-tahtmata mõtles ta, et kui inimesed suudaksid elada rohkem nii nagu loomad, nii, et nad ei mõtleks minevikust ega tulevikust, ei valetaks ega petaks kogu aeg, siis oleks maailm palju rahulikum ja võib-olla ka õnnelikum paik. (lk 494-495)

See ongi üks armas ja südamlik raamat, mis lugedes tekitab helge meeleolu. Soovitan lugeda nendel, kellele meeldivad rahuliku kulgemisega raamatud ning ajaloohuvilistele (kuigi sündmuste ajaline järjestus ei ole päris autentne).

Autoril on eesti keeles veel üks romaan. See on „Armastuse nelikümmend reeglit“ (Verb, 2014).

Amanda McCabe. Talvekuninganna (Ersen, 2014)

talvekuningannaTõlkinud Ann Kuslap
302 lk.

Minu jaanuari lugemised on olnud senini küllaltki sünged. Need on sisaldanud nii mõrvu, gängstereid, psühhopaate, terrorit ja masendust. Vahelduseks oli väga hea lugeda ühte lihtsat ja armsat naistekat. See on ehtne armastusromaan, ajalooline veel pealegi.

Rosamundi perekond saadab ta Elizabeth I õukonda, eemale naabrite pojast, keda nad ei pea sobilikuks peigmeheks oma tütrele. Rosamund on alguses sellest küll löödud, aga õige pea haarab õukonnaelu ta enda keerisesse. Pealegi kohtub ta seal nägusa rootslase Anton Gustavsoniga. Rosamund armub ülepeakaela Antonisse.

Anton on Inglise kuninganna õukonnas rootslaste delegatsiooniga. Delegatsiooni eesmärgiks on sõlmida abielu Inglise kuninganna ja Rootsi kuninga vahel. Kuid Antonil on ka omad eesmärgid. Tema ema oli inglanna ning vanaisa jättis oma mõisa Antonile. Anton tahab seda mõisa enda käsutusse, aga tema nõbu Celia ei ole sellega nõus. Viimane, mida Antonil vaja, on lasta ennast eksitada kaunil Rosamundil.

Nagu arvata võibki on siin raamatus palju armastust. Nõretavaid seksistseene on õnneks vähe, nii et oli nauditav ja kiire lugemine. Mõni asi oli küll naljakas ja natuke hooletusvigu oli ka sisse lipsanud, aga see ei häirinud seekord lugemist. Oli mõnus ajaviide ja andis ajule puhkust.