Ellis Peters. Vend Haluini pihtimus (Elmatar, 2008)

vend-haluini-pihtimusTõlkinud Maia Planhof
240 lk

See oli minu esimene raamat Öölase sarjast. Mulle täitsa meeldis. Selle autori raamatuid loen ilmselt ka edaspidi, sest mulle meeldis siin see peategelane ja autori stiil. Ma sain väikese üllatuse osaliseks ka. Olin seni arvanud, et Ellis Peters on mees, aga selgus hoopiski, et naine.

Raamatu tegevus toimub 1142. aastal Inglismaal. Peategelaseks on munk Cadfael. Raamatu sündmused saavad alguse ühest õnnetust juhusest, kui vend Haluin kukub katust parandades alla. Ta ei sure, aga saab raskelt viga. Arvatakse, et ta ei hakka enam kunagi kõndima, aga ta hakkas. Ja tal on üks eesmärk. 18-aastat tagasi juhtus tema elus murranguline sündmus, mis painab teda seniajani. Nii ta tahabki ette võtta  väikese palverännaku, et oma patte lunastada. Sellest saab alguse sündmuste jada, mille peale nad poleks elu sees tulnud.

Minu jaoks oli see nauditav lugemine. Ta ei olnud küll nii põnev, et käest ei saanud panna, aga huvi oli ikka teada saada, et mis saama hakkab. Kuigi ma aimasin sündmused ette ära. Selles mõttes oli tegu väga ette aimatava raamatuga. Mulle meenutas natuke Hargla apteeker Melchiori lugusid, kuigi Melchior oli tegusam tüüp ja tema puhul ei suuda ma suurt midagi ära arvata. Cadfael oli natuke nagu kõrvalseisja, tegutses vaikselt. Lugedes jäin mõtlema, et see peaks ju kriminaalromaan olema, aga kuhu jääb kuritegu. Lõpuks see siiski tuli, aga see oli nagu tagaplaanil. Muud sündmused olid olulisemad. Isegi süüdlast ei saadud kätte. Mulle igatahes meeldis, nii et ilmselt loen varsti teisi tema raamatuid ka.

Advertisements

Niklas Natt och Dag. Stockholm 1793 (Eesti Raamat, 2019)

Stockholm 1793Tõlkinud Ene Mäe
384 lk

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda, aga kuna mul oli vaja raamatut, mille pealkirjas on number üheksa, siis nii ta valitud sai. Ei saaks öelda, et ma seda valikut kahetseksin, aga puhkuse ajaks ei ole just kõige parem raamat. Tegemist on ajaloolise kriminaalromaaniga, mis põhineb rohkel ajaloolisel allikmaterjalil, kuigi siinne juhtum on välja mõeldud.

1793. aasta sügisel leitakse Stockholmist ühest solgijärvest surnukeha, millel puuduvad käed ja jalad ning nii mõnigi muu kehaosa. Asja asub uurima tiisikusehaige jurist Cecil Winge, kes on kuulus selle poolest, et kuulab alati ka kurjategija ära. Tema abiliseks saab kombluspolitsei hingekirjas olev Mickel Cardell. Uurimine ei edene kergelt ning näib lõppevat tupikus.

Raamat on jaotatud mitmeks osaks, mis alguses ei tundu omavahel seotud olevat, aga ajapikku saab selgeks, et seos on ikka olemas. See on üks trööstitu ja masendav raamat. Stockholmi on siin kirjeldatud äärmiselt koleda paigana, kus valitsevad pori, mustus, vaesus, kurjad ja omakasu peal väljas olevad inimesed. Ma lootsin, et raamat edeneb natuke kiiremini, aga samas ei olnud raamat igav, kuigi alguses tundus inimeste kõnepruuk veider ja arusaamatu. Põnevus oli selles raamatus siiski olemas, kuigi autor keskendub rohkem tegelaste ja ajastu kirjeldamisele, kui kuriteo uurimisele, aga lõpuks selgub sellegi kohta tõde.

Soovitan nendele, kes armastavad krimikirjandust ning ei pelga kirjeldusi laipadest ja jäsemete eemaldamisest. Ühesõnaga sünge ja karm Stockholmi ning tol ajal elanud inimeste kirjeldus.

Louise Allen. Leedi, kes vajas pärijat (Ersen, 2019)

leedi-kes-vajas-pärijatTõlkinud Anne Kull
296 lk.

Selline raamat on ideaalseks lugemisvaraks puhkusel. Kerge ja kiire, eriti mõtlema ei pea, aga siiski kaasahaarav. Olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ning tõdenud, et osad on üsna kehvad, aga käesolev oli meeldiv üllatus.

On aasta 1815. Gabrielle Frost elab Portugalis oma viinamarjaistanduses, mida ta ise juhatab. Tol ajal on see ennekuulmatu, et üks naine ajab äri. Sellepärast saadab tema tädi Inglismaalt Leybourne’i krahvi Nathaniel Graystone’i tooma Gabrielle’i Londonisse seltskonda, et ta leiaks sobiva abikaasa. Gabrielle’il ei ole mingit soovi abielluda, et ta ise ja kogu tema vara läheks mehe käsutusse.

See oli tõesti mõnus ajaviitelugemine, mis lihtsalt haaras kaasa. Elasin naisele kaasa tema eesmärkide täitmisel ja lootsin, et ta saavutab selle, mida soovib. Lõpp oli muidugi klassikaline ja natuke liiga roosamanna, aga mis seal ikka. Mulle meeldis, et kangelanna ei olnud mingi värisev kaitsetu naisolevus ja mees ei olnud liiga macholik. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Amanda McCabe. Müürilille saladused (Ersen, 2019)

müürilille-saladusedTõlkinud Iiri Sirk
280 lk

Mul lugemine ei taha praegu eriti edeneda. Lootsin, et see raamat haarab mind endaga kaasa ning saan selle kiiresti läbi. Kahjuks jäi ka see raamat venima ja tegelikult oli see üsna igav. Ma oleks võinud selle ka pooleli jätta, aga inertsist olin juba pool raamatut läbi lugenud ja lootsin, et ehk läheb lõpu poole huvitavamaks. Ei läinud. Soovitada seda raamatut ei julge.

Diana Martin on noor naine, kes läheb Pariisi kajastama maailmanäitust. Tema vanemad pole sellest just vaimustuses, sest loodavad, et tütar leiab endale hea mehe ning loob perekonna. Nad siiski lubavad tal minna, sest loodavad, et Pariisist leiab hea kosilase. Dianal ei ole mõtteski veel perekonda looma hakata. Tema tahab oma vabadust ja tööd teha jne.

William Blakely on Diana sõbranna nõbu, kes töötab välisministeeriumis. Ka tema läheb Pariisi maailmanäitusele, Wales’i printsi kaaskonnas. Mees otsustab Dianat kaitsta tema ohtlikus töös. Kuigi minu jaoks jäi mõistetamatuks, mida on ohtlikku moeajakirjaniku töös.

Selline kerge ja üsna sisutühi lihtne raamatuke armastusest. Mulle praegu ei läinud üldse peale see õhkamine ja naiivsus. Tundus, et see raamat on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast, tühja sellest sisust.

George Saunders. Lincoln kaalukojas (Eesti Raamat, 2019)

lincoln-kaalukojasTõlkinud Lauri Saaber
399 lk

Mulle kuidagi väga istub seekordne nüüdisromaanide valik. Vähemalt need kolm, mida lugenud olen. See raamat on kindlasti üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Raamat on võitnud 2017. aastal Man Bookeri preemia.

See on üks omapärane raamat ja mul on väga hea meel, et seda lugesin. „Lincoln kaalukojas“ on ajalooaineline ilukirjandusteos.

Tegevus toimub veebruaris 1862. aastal Ameerikas. Presidendiks on Abraham Lincoln ning alanud on kodusõda. Kuigi kodusõda ei ole siin raamatus eriti oluline. Taustal on ta olemas ning aegajalt mainitakse, aga palju olulisem on see, et Lincolni 11-aastane poeg Willie on haige ning sureb. Ta asetatakse puhkama Georgetowni kalmistule, kus siis president käib tema juures istumas ja leinamas.

Willie Lincoln avastab ennast järsku hoopis uuest kohast. Ta ei saa hästi aru, kus kohas ta on ning miks isa teda ei kuule, kui ta ometi temaga rääkida püüab. Willie ei saa aru, et ta on surnud. Ta on nii öelda kaalukojas. Ja ta ei ole seal mitte üksinda. Seal on palju erinevaid hingi, kes ei taipa, et nad on surnud. Nad arvavad, et on tõbised ning on pandud tõvevoodisse, kuniks nad paranevad ning saavad naasta oma perekondade juurde. Nendele hingedele meeldib jüts, nagu nad Willie’t nimetavad ning leiavad, et see ei ole poisile õige koht. Hinged teevad kõik, mis nende võimuses, et poisike liiguks edasi.

Kõigile neile erinevatele hingedele annab autor oma raamatus ka sõna. Raamat on oma vormilt natuke erinev tavapärasest romaanist. Pigem meenutab kohati näidendivormi, aga pole päriselt ka see. Siin on nii autentseid kui välja mõeldud ajalooallikaid, mille kaudu saab sõna 166 erinevat häält.

Autoril on väga huvitav fantaasia. Surnute maailma on kujutatud kohati koomilisena, teisalt on see jälle nii hirmuäratav. Erinevate tegelaste keelekasutus on ka muidugi erinev. Siin kohtab nii kõrgelt haritud inimesi kui ka labaselt ropendavaid tegelasi. See ei häirinud üldse. Minu jaoks oli tegemist väga nauditava lugemisega. Mind ajasid need tegelased muigama, sest nad lihtsalt on nii naljakad. Teisest küljest on nad ka traagilised. Nad jutustavad oma elust, mis neil ikka hinge vaevab. Milliseid ebaõigluseid nad taluma pidid, mis läks nende elus valesti, mida kahetsevad, aga ka ilusaid hetki.

Selles raamatus oleks nagu kaks poolt. Ühelt poolt see surnute maailm oma koomika ja traagikaga ning teiselt poolt president Lincolni sügav lein. Need kaks moodustavad omapärase aga samas nii suurepärase koosluse. Mul on väga hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud. Ma ei ole midagi sellist enne lugenud. Soovitan lugeda inimestel, kes ei pelga kätte võtta natuke teistsugust kirjandust harjumuspärasele. See raamat on väärt lugemist.

Diana Gabaldon. Leegitsev rist (Varrak, 2018)

Leegitsev ristTõlkinud Krista Suits
760 lk.

“Leegitsev rist” on Võõramaalase sarja V osa I raamat. Kõik eelnevad on tõlkinud Lauri Vahtre. Huvitav, miks nüüd tõlkijat vahetati. Käesoleva raamatu tõlge ei olnud halb, aga natuke oli aru saada, et teine tõlkija. Ma ei vaadanud seda alguses, vaid kusagil keskel taipasin vaadata. Aga noh, peaasi, et seda sarja endiselt tõlgitakse.

Jätkuvad Jamie ja Claire’i seiklused, mis eelnevas osas pooleli jäid. Terve perekond on koos kärajatel, kus lõpuks laulatatakse Roger ja Brianna. Seda ühte päeva on ikka päris pikalt kirjeldatud. Üle 200 lehekülje on tõesti kirjutatud sellest ühest päevast. See raamat ei ole nii tegevusküllane nagu eelnevad, aga ei saaks öelda, et mul oleks igav olnud seda lugedes. Mulle meeldivad need tegelased ning nende tegemistest lugeda. Nad on nagu vanad tuttavad mulle juba.

Peale kärajaid läheb elu edasi, kogutakse sõjaväge ning pole kindel, kas sõda puhkeb või mitte. Raamatu lõpus on veel ühed pulmad ootamas ning ka seda päeva kirjeldatakse pikalt. Noh, eks seal ühte teist juhtu ka.

Lisaks Jamiele ja Claire’ile on olulisel kohal raamatus nende tütar Brianna ja tema mees Roger. Palju tähelepanu pööratakse ka pisikesele Jemmy’le. Hea on näha, et Jamie ja Claire’i vahel valitseb endiselt kirg, kuigi nad ei ole enam esimeses nooruses. Raamatust jääb mulje, et nad on endiselt nooruslikud ning mulle meeldib nende omavaheline suhtlus.

Mul on hea meel, et kunagi asusin seda sarja lugema. Praeguseks on mul kõik eesti keelde tõlgitud sarja osad kodus olemas ning jään ootama järgmiseid osi. Praegu õnneks näitab ETV2 sarja kolmandat hooaega. Lausa kaks osa korraga, nii et see on ka üks maiuspala, mida vaadata. Tegelased on tõesti juba nii omaseks saanud nagu tunneks neid isiklikult.

Mehis Tulk. Kuningas (Varrak, 2018)

Kuningas416 lk.

See raamat on nii öelda “süüdi”, et ma võitsin Varrakult sada raamatut. Raamatu lugemine võttis mul päris kaua aega. Vist isegi kolm nädalavahetust. Nädala sees ei suutnud seda lugeda. See nõudis süvenemist ja tundsin, et tööpäevadel ei jaksa.

Raamat on teine osa sarjast Maa ja taeva mõrsja. Esimese osa pealkiri on “Foogt“(2017). Teises osas jätkub tegevus sealt, kus esimeses pooleli jäi. Saksad on Pöidelt minema löödud ja saarlased ise valitsemise üle võtnud. Samas nad teavad, et ordu ei jäta asja niisama ning valmistuvad nende tasumisretkeks. Ja see retk muidugi tuleb.

Asja teeb keerulisemaks see, et saarlaste vanemad ei ole sugugi ühel nõul, kuidas nad edasi peaksid toimetama. Nii et toimub ka reetmiseid ja sahkerdamisi.

Seekordses osas ajas tegelaste rohkus mul alguses pea sassi. 😀 Esiteks toimub tegevus nii mitmes kohas ja siis paratamatult on tegelasi ka palju. Ja need, kes vähegi meeldima hakkavad, saavad loomulikult surma. Ega sinna polegi vist midagi parata, sest ajastu oli selline, aga kurvastasin ikka.

Esimese osa puhul mulle meeldis väga autori keelekasutus ja teine osa ei jäänud sellele alla. Mulle meeldis lugeda neid lauseid juba kõla poolest. Keeleliselt väga nauditav. Tegevusel ka polnud viga, kõik need erinevad liinid jooksid lõpuks kokku selle ühe põhisündmuse juurde. Kuigi alguses tekitas segadust, et mismoodi mõni tegevuspaik või inimene siia loosse sobitub.

Raamatule peaks tulema ka kolmas osa (ma ei ole päris kindel, äkki on neid rohkemgi). Igatahes on see piirkond minu jaoks olulisel kohal. Ikkagi minu kodukoht. Seal jalutades olen mõelnud palju, et mida need künkad ja nõlvad on ammustel aegadel näinud. Ega keegi ju väga täpselt tea, aga natuke aimu siit ehk saada võib. Igatahes jään järgmist osa ootama, et teada saada, mis saab edasi ellujäänud tegelastest ning nendest, kelle saatus siinses osas selgusetuks jäi.