Diana Gabaldon. Sügistrummid. 2. raamat (Varrak, 2017)

sygistrummid 2_kaas.inddTõlkinud Lauri Vahtre
608 lk.

See on üks minu lemmiksarju ja ka viimane eesti keelde tõlgitud raamat ei petnud mu ootusi. Kui eelmine osa edenes aeglaselt, siis viimasega seda probleemi ei olnud. Ikka veel ei ole tüdimust tekkinud. Endiselt on iga uue osa lõppedes tekkinud tahtmine, et haaraks kohe järgmise osa kätte. Peab ilmselt ootama umbes aasta, et järgmine osa ilmuks (ma väga loodan, et ikka tõlgitakse).

Seekordses osas keskendub tegevus rohkem Briannale ja Rogerile. Brianna on otsustanud minna ema juurde ja kohtuda oma pärisisaga. Roger ei saa muidu, kui peab talle järgnema. Loomulikult ei kulge midagi lihtsalt ning viperusteta.

Mind natuke häiris, et autor on kohati nii vägivaldne. Ma kogemata lugesin ühte tutvustust ja kahjuks ma selle lugemisega natuke spoilisin oma elamust. Nimelt mainiti seal ühte sündmust, mis mind alguses tohutult häiris, kui raamatut lugema asusin. Mõtlesin, et no milleks seda vaja on. Samas saan ju mõistusega aru, et see ajastu oligi oma olemuselt üsna vägivaldne. Lõpuks suutsin sellest siiski üle olla.

Mulle väga meeldib see, et Gabaldon teeb enne oma raamatute kirjutamist põhjaliku eeltöö ajaloo kohta. See annab nii palju raamatule juurde. Endiselt meeldivad mulle need tegelased ja endiselt juhtub nendega igasuguseid põnevaid ja ootamatuid asju. Siin on nii head, kui halba, naeru ja nuttu, hirmu ja huumorit ning loomulikult armastust ning armukadedust. Põrkuvad erinevad maailmavaated ja iseloomud. Kokku annab see mõnusa kompoti, mida on hea lugeda.

Seekordse osa puhul jäi mind häirima tegemata toimetajatöö. Hooletusvigu oli seekord ootamatult palju. Vahepeal ajas üks viga lausa teist taga. Näiteks sai Briannast vahepeal Biranna jne.

Peale selle postituse tegemist selgus, et tegemist ei ole tegemata toimetajatööga, vaid kogemata saadeti trükki vigane variant. Varrak oma FB-lehel on ka vabandanud toimetaja, tõlkija ning lugejate ees.

Kui see häiriv asjaolu välja jätta, siis sai loetud jälle üks suurepärane raamat. Nüüd on hinges selline tühjusetunne, et ei tea, mida peale hakata. Nagu peaks headest sõpradest määramata ajaks lahkuma.

Ega pole muud teha, kui oodata, millal järgmine osa eesti keeles ilmub. 🙂

Eelnevalt olen blogis kirjutanud veel selle sarja raamatutest:
Rändaja. 1. raamat
Rändaja. 2. raamat
Sügistrummid. 1. raamat

Advertisements

Mehis Tulk. Foogt. Maa ja taeva mõrsja (Varrak, 2017)

foogt-maa-ja-taeva-mõrsja464 lk.

Ma tavaliselt ei osta endale uusi ilukirjanduslikke raamatuid. Selle raamatu lihtsalt pidin ostma, kui kuulsin, et lugu toimub minu kodukohas. Tegevus toimub Saaremaal Pöidel. Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus tegevus algab 1342. aastal ja lõpeb 1343. aastal.

Aeg on rahutu. Erinevad võõrad võimud kemplevad omavahel ja lisaks ei ole ka Pöide mehed leppinud võõrvõimu all olemisega. Lisaks nõudis Pöide foogt Arnold vilja enne külvi, mida talupojad ei tahtnud anda. Maarahva viha õhutas ka kohtuprotsess, kus mõisteti surma eesti soost sepa poeg Meletu.

Teine liin raamatus keskendub Pöide kihlakunna ülikutütrele Marjale. Ootamatult on ka tema tegevuse keskel. Ta on noor, ilus ja hakkaja eesti soost neiu, kes on armunud oma peigmehesse. Samal ajal tahab teda kosida ka Pöide linnuse saksa soost vahtmeister Wolfhard Stecke.

Teos põhineb ajaloolistel faktidel (nendega on küll natuke vabalt ümber käidud), kuigi raamat on siiski ilukirjanduslik. Osad tegelased on näiteks ka päriselt olemas olnud, kes raamatuski esinevad. Näiteks Pöide foogt Arnold ja Pöide vanem Vesse. Lisaks on raamatus veel omapäraseid ja huvitavaid tegelasi.

Raamatu algus edenes mul aeglaselt. Oli kuidagi raske lugeda ja üldse ei suutnud süveneda. Aga mida rohkem raamatu lõpu poole, seda rohkem haaras kaasa. Nii, et nüüd pole muud, kui oodata järgmist osa. Esimese osa kirjutamine võttis autoril aega neli aastat. Loodan, et teise osaga nii kaua ei lähe.

Osa tegelasi meeldisid mulle algusest peale ja üks hakkas mulle hiljem ka meeldima, kuigi ta alguses head muljet ei jätnud. Üldse olid tegelased natuke labased. Ma ei tea, võib-olla sellel ajal inimesed olidki sellised, aga natuke kummaline oli lugeda, kuidas tegelased muudkui jõid, peeretasid (autor ütleb selle kohta küll püksituul), vandusid ja kusid. Lisaks olid tegelased ka tiirased. Okei meestest võib aru saada, kui nad seal linnuses omaette on jne, aga naised olid ka. Nii maarahvas kui saksad. 😀

Aga üldiselt siiski täitsa meeldiv lugemine. Autori keelekasutus on suurepärane. Palju huvitavad võrdluseid ja väljendeid. Kohati küll tundus, et kirjeldustega on natuke liiale mindud. Sellest hoolimata hoidis raamat mind pikalt enda kütkeis peale lõpetamist. Soovitan lugeda ajaloohuvilistel ja mulle tundub, et see on rohkem meestekas, mis ei takista küll naisi seda lugemast.

Raamatu taga on ära toodud ka kaart Saaremaa idapoolsest osast, nagu see võis olla 14. sajandi keskpaiku.

Teose aineteks olevatest sündmustest saab lugeda lisaks näiteks Wikipediast .
Raamatus on olulisel kohal ka Pöide kirik, mille kohta saab ka juurde lugeda Wikipediast.

Brenda Joyce. Võrgutamine (Ersen, 2016)

võrgutamineTõlkinud Ülle Jälle
304 lk.

Vahelduseks üks totaalselt naistekas. Ei ole just kõige kvaliteetsem, aga vahelduseks sobis väga hästi. Nende raskete raamatute vahele oli vaja sellist väga kerget kirjandust, et aju saaks puhata.

Tegu on lihtsakoelise ajaloolise armastusromaaniga, kus armuvad mees ja naine, kelle armastus ja õnnelik lõpp näib võimatuna. Sündmused toimuvad Prantsuse revolutsiooni ajal Inglismaal. Peategelanna Julianne on radikaal, kes toetab revolutsiooni ja mees, Bedfordi krahv, vastupidi toetab senise korra jätkumist.

Raamatus on valesid, intriige, pettumusi, nuhkimist, armastust ja seksi. Natuke naljakas oli küll lugeda, kuidas Julianne kohe mehe järele õhkama hakkas. Pärast oli seda vist ka vähem või siis ma harjusin sellega.

Suurt väärtust raamatul ei ole, aga ajaviitekirjanduseks ideaalne. Pealegi edenes lugemine kiirelt. Aeg-ajalt on hea selliseid raamatuid ka lugeda. Mul on hea meel, et selle raamatu järjekord peale poolt aastat ootamist, lõpuks minuni jõudis. 🙂

Silma riivas see, et raamatus on päris palju hooletusvigu.

Diana Gabaldon. Sügistrummid (Varrak, 2017)

sygistrummid_1_kaas_tryki.inddTõlkinud Lauri Vahtre
631 lk.

“Sügistrummid” on Võõramaalase sarja IV osa 1. raamat. Ma ootasin selle sarja järgmist osa väga. Mulle üldiselt on see sari meeldinud. Käesolev mul millegipärast eriti kiiresti ei edenenud. Ei tea, kas ma olin lihtsalt väsinud, aga eelmised osad haarasid natuke rohkem kaasa.

Nüüd on Claire ja Jamie juba mõned aastad uuesti koos olnud ning jõudnud Lõuna-Ameerikast Põhja-Ameerikasse Jamie tädi juurde River Run’i. Peale vintsutusi on seal mõnus elada ja olla, kuigi tädi tahab vaikselt Jamie elu korraldama hakata. Seetõttu otsustavad nad minna põhja poole ja endale ise kodu rajada.

Muidugi ei kulge nende teekond sündmusteta ja juba kohale jõudmine ja sisse seadmine toob endaga kaasa nii mõndagi huvitavat. Kohati on need sündmused muidugi täiesti ebaloogilised. Näiteks Jamie võitlus karuga, kus nad maas maadlevad, aga Jamiel saab selg ainult natuke kriimustada. Rääkimata muidugi sellest, et nende esmakohtumisest on möödas vähemalt 20 aastat, aga kumbki ei ole grammigi vananenud ja nende iha teineteise järele on ikka sama. Okei, iha võib-olla püsibki 20 aastat, aga vananema nad peaksid ikkagi.

Selles raamatus laseb autor natuke piiluda ka Brianna ja Rogeri suhetesse. Ilmselt järgnevates osades saame sellest natuke rohkem teada.

Mulle meeldib, kuidas Gabaldon kirjeldab enda raamatutes eluolu. Seekord siis Ameerikas koloonia loomist ning loomulikult puudutatakse ka indiaanlaste teemat. Mõnus, rahulik ning ladus stiil ja siis märkamatult on mingist hetkest alates põnev. Loodan peagi lugeda ka IV osa 2. raamatut, sest esimene lõppes natuke kurva noodiga ning kibelen teada saama, mis järgmiseks juhtub.

“Sügistrummid” ei suutnud mind seekord nii köita, kui selle sarja eelnevad raamatud, aga siiski tahan seda edasi lugeda. Claire, Jamie, Ian, Brianna, Roger, Fergus jne on mulle juba nii armsaks saanud ning südamesse pugenud, et lihtsalt pean teada saama, mismoodi nende elud edasi lähevad.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (Raudhammas, 2017)

apteeker-melchior-ja-gotlandi-kurat.jpg558 lk.

See on kuues raamat apteeker Melchiori sarjast. Kes veel ei ole kursis selle sarjaga, siis tegemist on ajalooliste kriminaalromaanidega, kus peategelaseks on Tallinnas tegutsev apteeker Melchior. Ta ei ole lihtsalt apteeker, vaid ta lahendab ka kuritegusid.

Nagu eelnevateski osades toimuvad ka kuuendas mõned mõrvad, mis kõik lõpuks lahenduse leiavad. Seekord on lisaks veel üks kauge aja taha ulatuv mõrvalugu, mis vajab ka lahendamist. Ta ei tea, kes on tapetud, millal ja miks seda tehtud on, aga ühe sureva kaupmehe sooviks oli, et apteeker selles selgust saaks ja nii, et süütud ei kannataks. Seekord satub ohtu ka Melchiori enda elu. Väidetavalt ohustab seda keegi, keda nimetatakse Gotlandi kuradiks.  Samal ajal tapetakse keegi ka Melchiori kaasajal ning ta hakkab ka seda uurima.

Raamatus on ka teine tegevusliin, mis toimub Lübeckis. Seal on noorest Melchiorist saanud salamõrtsukate vennaskonna liige. Seal on tema armastatud naine, keda ta tahab endale kosida ning ta ei plaani Tallinnasse naasta, et isa apteek üle võtta. Kuigi vana Melchior seda ootab.

Selle raamatu keskseks teemaks võib pidada ka usku. Kõik tegevus toimub usulistel põhjustel. See muutis romaani mõnes kohas natuke igavaks. Kohati oli minu jaoks natuke palju heietusi ja filosoofiat usu teemal. Eks see ole ka arusaadav, sest tegevus toimub 1433. aastal.

Seekord võttis mul raamatusse sisse elamine ka kuidagi kaua aega. Alguses toimus pikalt mingi tegevus, mis tundus, et ei puutu nagu üldse asjasse. Eks lõpus muidugi selgus, miks seda vaja oli. Mind natuke pahandas autori teguviis, et kui on Tallinna tegevusliinis põnev koht, siis lõppeb peatükk ja järgmise peatüki tegevus toimub juba Lübeckis. Tundus nagu Hargla oleks teinud reklaamipausi ja kellele siis need meeldivad.

Üldse oli minu jaoks noore Melchiori tegevusliin natuke kahvatum. Mulle ei meeldi eriti, et ta tahab salamõrtsukaks saada. 😦 Ikka loodan veel, et kui autor peaks ka järgmise osa kirjutama, siis ta tuleks ikka Tallinnasse tagasi. Või siis tuleks Agatha kloostrist oma isa apteeki üle võtma.

Vana Melchior on tolle aja kohta juba üsna eakas ning tema jõud pole enam endine. Alguses tundus mulle, et ta pole enam nii terav ka kuritegusid lahendama. Ta tunneb ennast ka üksi, sest tema lähedased sõbrad on tema ümbert kadunud. See muutis mu natuke kurvaks. Kangelane on minu silmis ikka noor ja ergas 😀 Ja apteeker Melchior on minu jaoks kangelane. Ma saan aru, et on loomulik, et inimene ka raamatus vananeb, aga ikkagi on see kurb.

Muidu pole raamatul häda midagi ja mõrvajuurdlus oli väga põnev. Nagu alati suutis Hargla ka seekord asja nii segaseks ajada, et ma päris täpselt mõrvarit ära ei arvanud, kuigi mingi kahtlus tekkis. Kuna asi oli põnev, siis mul tekkis kiusatus vahepeal noore Melchiori osa vahele jätta ja jätkata vana Melchiori looga. Soovitan kõigile krimilugude austajatele. Jään huviga ootama järgmist osa, kuigi seda ilmselt niipea ei tule. Kui üldse tuleb.

PS. Mulle väga meeldivad nimed, mida Hargla oma tegelastele on pannud.
Kaanepilt illustreerib väga hästi sisu.

Winston Graham. Warleggan. Neljas Poldarki raamat (Varrak, 2017)

warleggan-neljas-poldarki-raamatTõlkinud Krista Suits
407 lk

See on üks mu lemmikumaid raamatusarju. Selle põhjal valminud telesarja pole veel näinud, aga ehk on sügisel aega seda vaadata. Kindlasti tahan seda teha. Raamatud on senini olnud lihtsalt suurepärased. Mul on isegi natuke kahju, et raamatu läbi sain, sest tekst on lihtsalt nii nauditav. Samas aga tahad kogu aeg teada, millega asi lõppeb.

Elasin tegelastele hingevärinal kaasa. Nad on juba nii südame küljes, et ei taha, et nendega midagi halba juhtuks. Kuigi midagi juhtuma peab, muidu ei oleks ju huvitav lugeda. Vahepeal jõudsin juba Rossi peale vihastada, et miks ta ometi nii lollilt käitub ja juba järgmisel hetkel muretsesin, et Demelza ei teeks seda lollust, mida ta plaanis.

Elu läheb tegelastel omasoodu. Endiselt on päevakorral võlad, omavahelised suhted, ka salakaubavedu ning muidugi ka kaevandus. Kui vahepeal juba tundus, et asi on lootusetu, siis leidus lõpuks ikkagi mingi väljapääs. See tuli tavaliselt nii ootamatust kohast, mida poleks osanud arvatagi.

Rossi ja Demelza omavahelised suhted muutuvad aina halvemaks, millest mul oli nii kahju. Mõlemad ju nii sümpaatsed inimesed ja ei saa siis asju omavahel korras hoitud. Aga eks selline see elu ju ongi. Oma tõusude ja mõõnadega. Kaevandus ähvardab ka kokku variseda, nii otseses kui kaudses tähenduses ning George Warleggan asub uue jõuga Rossi kimbutama. Ka kõrvaltegelased on selles sarjas olulisel kohal ja nad on äärmiselt huvitavad tüübid.

Soovitan soojalt seda sarja lugeda, kes veel ei ole sellega algust teinud. Tõesti suurepäraselt kulutatud aeg. Raamatus on nii rõõmu, kurbust, viha, kadedust, lahkust, nalja ja naeru. See on eluline romaan. Seekordse raamatu taustaks on Prantsuse revolutsioon ja sõda Prantsusmaaga.

Loodan siiralt, et kõik selle sarja osad eesti keelde tõlgitakse. Kuigi neid on tervelt 12. Vaadates senist tempot, siis kaks järgnevat osa ehk tõlgitakse järgmisel aastal. Kuigi tahaks kohe ja praegu, tuleb siiski jääda realistiks.

Sarja eelnevad osad:

Poldark (Varrak, 2016)
Demelza (Varrak, 2016)
Jeremy Poldark (Varrak, 2017)

Philippa Gregory. Teine Boleyni tüdruk. II osa (Ersen, 2016)

teine-boleyni-tüdruk-teine-osaTõlkinud Ülle Jälle
295 lk.

Esimene osa on sama pealkirjaga – “Teine Boleyni tüdruk” (Ersen, 2016). Kui esimene osa tundus mulle kohati lapsik ja naiivne, siis teine osa on juba märksa parem. Kuigi alguses tundus natuke igavavõitu, aga see igavusetunne kadus õige pea. Mõtlesin vahepeal isegi pooleli jätta, aga õnneks ma seda siiski ei teinud. Võib-olla ei ole teine osa naiivne sellepärast, et peategelane oli esimeses alles noor plika, aga nüüd on temast saanud täiskasvanud naine. Ta on muutunud arukamaks ja õukonnas karastunumaks, kuigi mõnikord tal löövad ikkagi tunded üle pea kokku.

Anne jätkab oma tõusu troonile ja ta teeb selleks tõesti kõike. Mary, kellest see raamat tegelikult on, toetab teda nii palju, kui võimalik on. Kuigi tema oma õde on ta kuninga juurest eemale tõrjunud. Mary saab sellest siiski üle ning armub uuesti. Kahjuks on tema väljavalitu tavaline mees, keda tema perekond kunagi ei aktsepteeriks. Nii ta püüabki oma tundeid salata ja nendest üle olla ning samal ajal ka meest eemale tõrjuda.

Mees palub tal valida tavaline elu, eemal õukonnaintriigidest ja mõelda korrakski enda ja oma laste peale. Valida perekonnahuvide asemel enda huvid. Ühel hetkel Mary ei suudagi enam ilma meheta olla ja põgeneb tema juurde.

Väga huvitav lugemine oli, lisaks kõik see ajalooline taust. Elasin sügavalt kaasa Maryle. Kas tal õnnestub saada kokku oma armastatud mehega? Kas ta suudab õukonnast välja murda ja oma lapsed kaasa võtta ning rahulikku elu elama asuda. Või suudab Howardite ja Boleynide perekond seda siiski takistada. Samas Anne Boleyn ei meeldinud mulle üldse. Kõik selle, mis temaga juhtus, oli ta ise ära teeninud. Ta läks ise üle laipade, et troonile saada ja siis imestab, et teda samamoodi lihtsalt kõrvale lükati nagu eelmine kuninganna.

Raamatu lõpus on toodud, mis tegelastest päriselt edasi sai ning mul tekkis tahtmine lugeda Henry VIII ja tema naiste kohta rohkem. Õnneks on eesti keeles sellest ka raamat (Antonia Fraser “Henry VIII kuus naist”, Argo, 2010). Tahaks seda autorit veel lugeda, aga tundub, et eesti keelde pole teda tõlgitud. Jääb üle loota, et siiski tõlgitakse.

Soovitan seda ajalooliste romaanide austajatele. Samuti nendele, kellele meeldivad armastuslood. Mõnus ajaviiteks lugeda ja lisaks on see kirjutatud ajaloolistel sündmustel põhinevatele faktidele.