Tõlkinud Jüri Kolk
216 lk
George Saundersiga tegin ma esmakordselt tutvust tema romaani „Lincoln kaalukojas” kaudu. See raamat mulle väga meeldis. „Kümnes detsember” mulle nii suurt muljet ei avaldanud, aga tegemist on siiski küllalt omapärase novellikoguga, mida võiks lugeda.
Need kümme novelli on kõik omamoodi kiiksuga ja tegelased on ka küllalt veidrad. Osa lugusid toimuks nagu lähitulevikus , kuigi autor toimumisaega ei ütle. Osade lugude mõttest on alguses küllalt raske aru saada, aga mulle tundub, et autor pilab tänast ühiskonda. Näiteks on siin lugu rikastest, kes üksteise võidu kaunistavad oma aedu kolmandast maailmast pärit naistega.
Mulle endale meeldisid kõige rohkem kogumiku esimene ja viimane lugu. Esimene lugu räägib neiust, noormehest ja ühest tüübist, kes tahab seda neiut endale. Tüüp püüab neiut ära röövida, aga noormehel õnnestub see peatada. Loo teeb huvitavaks just see, mismoodi see on kirja pandud. Seal on kasutatud üsna omapärast keelekasutust nagu ka tema teiste lugude puhul. See lihtsalt on nii teistmoodi.
Viimane on uskumatult südamlik lugu selle kogumiku kohta. Selle koht nagu polekski siin, aga ometi sobib kogumiku lõpetamiseks väga hästi. See on lugu väikesest poisist ja haigest vanamehest, kes tahab oma elu lõpetada, et perekonnale mitte kaela peale jääda.
Kõigis lugudes on tegelased iseäralikud. Mitmel puhul nad elavad pooleldi nagu kujuteldavas maailmas. Mõtlevad omale mingi olukorra kohta välja stsenaariumi, kuidas asi võiks toimuda.
Selle novellikogumiku puhul ongi vist köitvaim see, kuidas ta kirjutab. Igatahes miski selles kogumikus mind köitis.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar