Eno Raud. Ninatark muna (Tammerraamat, 2018)

ninatark-muna62 lk.

Ma eriti lasteraamatuid ei loe. Vahel harva ja siis, kui need sobivad lugemise väljakutsesse. Nii sai kätte võetud ka see raamat.

See oli selline tore jutuke ühest munast, kes oli enda arust teistest targem, parem ja ilusam. Tema ei tahtnud niisama ühe koha peale jääda, vaid tahtis maailma avastada. Nii veeres ta kana juurest minema metsa, kus ta kohtus konna, hiire, siili ja teiste loomade ning lindudega. Ega see liikumine tema loomust ei muutnud. Ta oli ikka ninatark muna ja temal oli alati õigus.

Selline mõnus ja humoorikas lugemine vahelduseks. Eno Raud oma tuntud headuses, lisaks veel vaimustavad Edgar Valteri pildid. Kaanepilt on juba nii tore. Toob muige suule .Minule igatahes meeldis. Ma arvan, et olen seda ka lapsepõlves lugenud, aga sellest on ikka aastaid möödas. Igatahes sobis see praegusesse hetke ideaalselt ning ma usun, et see meeldib ka lastele. Siin on nalja ja naeru, seiklusi ning ka palju õpetlikku.

Advertisements

Andrus Kivirähk. Kaka ja kevad (Varrak, 2009)

kaka-ja-kevadIllustratsioonid Heiki Ernits
95 lk.

Ma olin natuke hädas, mida valida FB Lugemise väljakutse grupis aprilli teemakuu alla lugemiseks. Tervisest, sünnist, vaimsest või füüsilisest ärkamisest ei olnud nagu üldse tuju praegu lugeda. Jäi üle lugeda ainult kevadest. Seekord läksin lihtsama vastupanu teed ning valisin selleks lasteraamatu . Kahetsema seda ei pidanud. Kivirähk oma tuntud headuses, lisaks veel toredad pildid.

See on üks omapärane raamat omapäraste tegelastega. Paljud neist olid kummalised. Päkapikk, kes kurtis oma raske töö üle; kass, kes tahtis olla jõuluvana; vanaema, kes kasvatas tonte; munevad sokid jne jne. Minu lemmik oli viiner, kellele meeldis lumelauaga mägedest alla sõita. Mägedeks olid tal kartulipudrumäed ja lumelauaks viilukas leiba. Ketšupist sai endale ilusad punased juuksed ka veel. Nii lahe 😀

Raamatu jutud olid humoorikad ja nii teistmoodi. Lugedes muhelesin pidevalt omaette. Mõnus, kiire paari tunni lugemine. Ma arvan, et lastele võiks see raamat väga meeldida, aga soovitan ka täiskasvanutele. Natuke raamist välja mõtlemist tuleb ainult kasuks. Lisaks teeb veel tuju heaks.

Kersti Kivirüüt. Kaku kabel ja teisi tondijutte (Canopus, 2011)

kaku-kabel-ja-teisi-tondijutte102 lk.

Kena õhuke ühe õhtu raamat lugemiseks. Kuigi võib-olla oleks olnud targem jätta selle lugemine suvesse, kus õhtud on valged ja pole sellist hirmu. Ma olen suhteliselt nõrga närviga selliste lugude puhul. Kipun neid unes nägema, nii et ilusaid unenägusid mulle tänaseks. 😀

Nagu pealkirjastki juba näha sisaldab raamat erinevaid tondijutte. Siin on kajastatud kohalikke legende ja rahvapärimusi, aga vist siiski ka lihtsalt fantaasiat. Kõige rohkem meeldis mulle raamatu nimilugu “Kaku kabel”, kuigi algus oleks nagu tüüpiline kehvasti kirjutatud raamat tiinekatele. Vähemalt tegelaste kirjeldus ja jutt on selline. Õnneks see on ainult alguses nii. Pärast läheb paremaks.

Samas olid huvitavad ka “Jaaniöö Röövlimäel” ja “Valget Daami otsimas”. Teised olid natuke kesisemad minu jaoks.

Kuigi raamat on õhuke, mahub siia kaheksa tondijuttu, mis omakorda on jaotatud kaheks. Esimesed neli tondijuttu on Vana-Kuustest ja ülejäänud neli on mujalt.

Kes tonte ei karda, siis võib julgelt lugeda. Kerge ja kiire lugemine. Nõrganärvilistel soovitan valida valgema aja, sest pimeduses on kergem selliseid asju ette kujutada.