Tõlkinud Eva-Stina Randoja
295 lk
Claudia Piñeiro on Argentina kirjanik, kes on võitnud mitu kirjandusauhinda. Raamatu „Neljapäevased lesed” eest sai ta Clarini preemia.
„Neljapäevased lesed” räägib rikaste argentinlaste kogukonnast, kus väline mulje on kõige olulisem. Autor ise ütleb, et raamatu tegelaste arhetüüpideks on 1990ndate Argentinas reaalselt eksisteerinud sotsiaalsed grupid. Raamatus kajastatakse mitme rikka perekonna elu. Nad elavad linnajaos, mis teistest on eraldatud, neil on turvamehed ja valvurid, kes inimesi sinna sisse lasevad. Nad on ennast taraga piiranud, et teised ei saaks sisse tulla. Üldjuhul võõrad sinna ei satugi.
Nad mängivad tennist, golfi, käivad teineteisel külas ja elavad omas mullis. Kogukonnas on teatud reeglid, mida tuleb jälgida. Mõni asi tundub tavainimesele küllaltki tobe, aga neile on see seal oluline. Näiteks ei tohi oma pesu nähtavale kohale kuivama riputada. Neil on oma komitee, kes vaatab, et inimesed ikka reegleid järgiksid.
Paraku lüüakse ka nende omaette maailm kõikuma, kui saabub majanduskriis. Mitmed mehed jäävad töötuks, tahavad nad siis seda tunnistada või mitte ning ühel neljapäeval leiab aset kohutav sündmus.
Raamatu alguses see sündmus toimubki ja siis sellest ei kirjuta autor enam midagi enne kui alles lõpus. See kasvatas lugedes pinget, sest ikka tahad ju teada saada, mis siis juhtus. Minu jaoks oli tegemist kaasahaarava raamatuga, mida oli raske käest panna. Ma küll väga hästi ei suhestunud tegelastega, aga võib-olla see oligi hea. Sain heita pilgu maailma, mis minu jaoks on täiesti võõras.
Mina olen alati olnud arvamusel, et raha annab teatava vabaduse. Mida rohkem seda on, seda rohkem oled ise enda aja peremees. Siin raamatus tundub see neid tegelasi hoopiski kammitsevat.
Igatahes minule raamat meeldis ja soovitan ka teistel lugeda. Just selle pilguga, kui erinevad võivad inimeste elud väliselt olla, aga probleemid on ikkagi kõigil sarnased.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar