Karin Slaughter. Hea tütar (Pegasus, 2018)

Hea tytar_156x235_KAAS_cmyk.inddTõlkinud Jüri Kolk
432 lk.

Selle raamatu kaanepilt on väga ilus, aga raamatu sisu koha pealt väga petlik. Ilusat ei ole siin suurt midagi. Hoiatan ette, et kes veriseid ja koledaid lugusid lugeda ei taha, siis oleks targem sellest eemale hoida. See raamat oli ikka väga jõhker, minu jaoks isegi liigagi. Muidugi oli see ka põnev, sellepärast ma lugesin ikkagi lõpuni.

Sündmused algavad 1989. aastal, kui Quinnide pere vastu toimus kohutav rünnak, mis hävitas õdede Samantha ja Charlotte’i elu. Tapeti nende ema ja nad ise ei pääsenud ka puhtalt. See paiskas terve nende elu segi ja mõjutab neid isegi 28 aastat hiljem.

Nüüd 28 aastat hiljem on Charlotte’ist saanud isa Rusty eeskujul advokaat. Kui tema isa kaitseb mõrtsukaid, röövijaid vägistajaid jne, siis tütar kaitseb tavalisi inimesi, kes on sattunud elu hammasrataste vahele.

Ühel päeval satub Charlie ootamatult koolitulistamise sündmuste keerisesse. Ta on tunnistaja ning tema isa Rusty on otsustanud koolitulistajat kaitsma hakata. See sündmus elustab ka tema enda kohutava kogemuse, mida ta on püüdnud unustada.

Ühest küljest oli see raamat hea, aga teisest küljest nii kohutav. Raamat on põnev, sündmused haarasid kaasa, aga ma jäin seda lugedes mõtlema, et kas seda peab ikka nii veriselt edasi andma. See oli ikka liiga jõhker. Lisaks veel keerulised peresuhted, aga põnevuse ja veriste lugude austajatele on see ideaalne.

Advertisements

Dot Hutchison. Liblikate aed (Pegasus, 2018)

liblikate_aed_KAAS.inddTõlkinud Jüri Kolk
284 lk.

Ma ilmselt oleksin jätnud selle raamatu alguses oma nimekirjast kõrvale (sest raamatukogust on juba niigi palju raamatuid käes), aga siis sain Pegasuselt raamatu ja mõtlesin, et mis seal ikka. Loeme siis kohe läbi. Sisututvustust lugedes tundus, et tegemist on päris sünge raamatuga ja nii see ka oli. Ikka väga sünge ja nii masendav.

On üks mees. Teda nimetatakse Aednikuks ning ta kogub liblikaid. Tundub ju süütu hobi olevat? Aga liblikateks on röövitud tüdrukud. Umbes 15-21 aastaseid, neid ei ole seal mitte 1-2, vaid ikka kümneid. Aed on huvitava tehnoloogiaga ehititatud, nii et väljast ei ole aru saada, mida see endast kujutab. Osad tüdrukud on seal juba aastaid olnud ning kui mõni neist sureb, siis tuuakse uus tüdruk asemele. Aednik tätoveerib nende seljale liblikatiivad ning annab neile uue nime. Lõpuks juhtub paratamatus ning Aed siiski avastatakse.

Raamatus ongi vaheldumisi kajastatud ühe tüdruku ülekuulamist ja siis tema mälestusi Aiast. Väga huvitavalt üles ehitatud. Ma ei ole enne midagi sellist lugenud. Omapärane raamat. Päris pikalt ma ei suutnud oma arvamust sellest kujundada. See tundus nii teistsugune ja veider.

Esiteks see Aednik oli veider. Ta omast arust nagu tegi head. Ja ma ei suutnudki teda lõpuni mõista. Aedniku pojad olid ka kummalised. Üks oli vägivaldne ja teine oli otsustusvõimetu argpüks. Ma ei suutnud alguses selgust saada ka selles tüdrukus, kelle kaudu lugu lahti rullub. Tüdruku elukäik oli ka kurb. Oli aru saada, et ta varjab midagi, aga mida? No lõpus saab selle teada.

Seda lugedes ma ei saanud peast välja mõtet, et mis siis kui tegelikult oleks see raamat tõsielul põhinev. See mõte rusus ja painas mind, nii et mõnikord ma pidin raamatu käest panema. Mitte sellepärast, et raamat oleks halb, vaid lihtsalt teema oli nii sünge.

Ühesõnaga väga omapärane lugemine ja kokkuvõttes mulle meeldis. Tegemist on psühholoogilise põnevikuga, nii et sobib ideaalselt neile, kes selliseid raamatuid armastavad. Ma vist ei saa kaua aega seda raamatut enda mõtetest välja ja järgmisena tuleb kindlasti helgem raamat kätte võtta.