Joe Abercrombie. Pool maailma (Tänapäev, 2017)

pool-maailmaTõlkinud Tiina Randus
335 lk.

Abercrombie on väga hea kirjanik. Mulle meeldis tema Esimese seaduse triloogia ja meeldis ka esimene raamat Purumere triloogiast. Esimene osa on “Pool kuningat” ja teine on “Pool maailma”. Teise osa lugemine mul millegipärast eriti hästi ei edenenud. Ilmselt sellepärast, et lugesin seda enne magama minekut ning uni tikkus peale. Algus oli minu meelest ka natuke igavavõitu. Raamatu teine pool oli juba põnevam.

Astel Bathu on noor tüdruk, kelle unistuseks on saada sõdalaseks. Ta on juba peaaegu oma eesmärki saavutamas, kui ta harjutusväljakul tapab oma vastase. Meister nimetab ta sellepeale mõrvariks ning ta saadetakse vanglasse.

Brand oli seal harjutusväljakul ning ei suuda ebaõiglusega leppida. Ta läheb isa Yarvi juurde ning räägib, kuidas lood tegelikult olid.

Göötimaal valitseb ärev olukord. Riik valmistub sõjaks ning isa Yarvil on vaja võtta ette üks riskantne merereis, et leida liitlaseid. Oma meeskonda palkab ta teiste seas ka Astla ja Brandi ning seiklus võibki alata.

Lisaks seiklustele puhkeb Astla ja Brandi vahel lõkkele armastus. Alguses nad ei oska seda kuidagi teineteisele välja näidata ning mõlemad on õnnetud. Astel on üldse üks kummaline tegelane. Nii okkaline ja vastaline. Mõnikord tundus, et autor on sellega natuke liiale läinud.

Kohati oli päris humoorikas lugemine. Abercrombie’l ongi selline omapärane stiil. Tõsised teemad on pikitud huumoriga. No näiteks üks võitlusstseen, kus Brandil on vaja vaenlastega võidelda, aga tema suudab mõelda ainult sellele, et tal on vaja pissile minna. Ma ei suutnud raamatusse alguses sisse elada. Esimese osa lugemisest oli ka juba omajagu aega möödas ning tegevus polnud enam hästi meeles. Sellest hoolimata tahan lugeda ka sarja kolmandat osa ning loodan, et see ka eesti keelde tõlgitakse.

Advertisements

Flake. Klahvkamees (Tänapäev, 2018)

klahvkameesTõlkinud Eve Sooneste
159 lk.

Postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Flake on Rammsteini klahvpillimängija ning see raamat on tema elust. Mulle meeldib Rammsteini muusika ja kui nägin, et „Klahvkamees“ on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Kui bändil tekkis tuuritamiste vahel pikem paus, siis Flake ei teadnud, mida selle ajaga peale hakata. Bändi kitarrist soovitas talle, et kirjutagu raamat.

Raamatu algus on naljakas. Lugesin ja muigasin omaette, kuidas Flake kirjeldab enda lapsepõlve Ida-Saksamaal. Seda, kuidas ta lapsena kartis kõike (näiteks lendamist) ja ta peab ennast hüpohondrikuks ning talle ei meeldi sporti teha. Lisaks lapsepõlvele kirjutab autor veel enda noorusest. Sellest, kuidas talle meeldivad autod ja mulle tuli meeldiva üllatusena, et Flake armastab lugemist ning raamatuid. Loomulikult ei saa jätta mainimata muusikat, millest ei saa siin raamatus üle ega ümbert. Kes nüüd soovib lugeda Rammsteinist, siis nemad peavad natuke pettuma. Autor küll natuke kirjutab sellest, aga bändi ei mainita nimeliselt. Küll aga mainib ta oma eelnevaid ansambleid.

Kõik on kirja pandud humoorikas võtmes, enda üle nalja visates. See ei tähenda, et kõik siin raamatus oleks nali. On ka tõsiseid teemasid. Flake kirjutab veel sellest, kuidas teda koolis kiusati, alkoholist ja narkootikumidest.

Kirjutamisstiil on lihtne ja lakooniline ning lugemine edeneb kiiresti. Tegemist on küllaltki õhukese raamatuga, kõigest 159 lehekülge. Mind natuke häiris see, et tekst on praktiliselt kõik ühes jorus, ei ole mingeid peatükke, aga muidu on tegemist toreda raamatuga ühest omapärasest isikust ja huvitavast ajastust.

Leelo Tungal. Seltsimees laps (Tänapäev, 2018)

seltsimees-laps512 lk.

Käesolev raamat sisaldab ühes köites kõiki kolme triloogia osa: “Seltsimees laps ja suured inimesed” (2008), “Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed” (2009) ja “Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa” (2018).

Väikese Leelo ema on mõttetu süüdistuse alusel saadetud Siberisse vangilaagrisse ning tüdrukut jääb kasvatama isa. Teda aitavad mitmed tädid ja muud sugulased. Leelo igatseb tohutult oma memmet ning ootab teda tagasi, aga memmet ei tule ega tule.

Terve see ootamise aeg ei ole muidugi ainult kurb. Leelo püüab olla hea laps, et memme rutem tagasi tuleks, aga ega siis hea laps ole lihtne olla. Leelo ei ole tegelikult paha laps, aga temaga pidevalt juhtub igasuguseid asju. Kuidagi poolkogemata. Leelo elab alguses isaga kahekesi, pärast tulevad hoidjad ning mõnda aega käib ta pikemalt Tallinnas tädidel külas. Lõpuks mitme aasta pärast memme siiski tuleb tagasi.

See oli üks armas raamat väikese lapse vaatenurgast kirja pandud. Raamatu toon oli positiivsem kui filmi oma (samanimeline film linastus hiljuti kinodes). Oli küll negatiivseid sündmuseid, sest aeg oli selline, aga see ei olnud domineeriv. Alguses tundus, et film on küllaltki raamatule sarnane, aga tegelikult on sealt nii palju välja jäetud. Ilmselt ei olnud mõtet kõike filmi panna, aga palju väikeseid ja humoorikaid seiku on filmist puudu. Leelol on palju positiivseid mälestusi seoses isa ja tädidega. Kohati ajas isegi muigama väikese Leelo arvamus täiskasvanute asjadest.

Leelo pere on näinud ka raskeid sõjaaegu. Kaotanud lähedasi sõjas, neid on saadetud vangilaagritesse ja küüditatud. Leelo kuuleb neist oma sugulaste käest. Hoolimata hirmust, mida tekitab nõukogude aeg, on raamat siiski positiivne ning mõnusa ellusuhtumisega.

Soovitan kõigil lugeda seda.

 

Ketlin Priilinn. Kommionu (Tänapäev, 2017)

kommionu294 lk.

Mul oli nii hea meel eelmise aasta lõpus, kui nägin, et Rebecca Lindebergi sarja kolmas raamat on ilmunud. Ma tavaliselt suhtun Eesti autoritesse teatud eelarvamusega ning ei kipu eriti neid lugema (erandiks on Minu-sari ja mõned lemmikud). Ketlin Priilinn oskab kirjutada ning ma plaanin kunagi tulevikus läbi lugeda ka teised tema raamatud, mis mul lugemata.

Seekordses osas lähevad kaduma teismelised ja nooremad tüdrukud. Rebecca, Anders, Martin, Maria ja Karl asuvad asja uurima. Alguses on kadunud kaks tüdrukut ja järsku kaob ka kolmas. Juhtlõngu eriti pole ning lõpuks leitakse ühe tüdruku surnukeha. Juhtum saab hoopis uue tähenduse. Ning siis kaovad veel neljas ja viieski tüdruk. Politseinikud püüavad välja selgitada, mis neid tüdrukuid seob, sest mingi ühine nimetaja peab nende vahel ju olema. Uurijad tammuvad paigal, kui leitakse teise tüdruku surnukeha.

Jätkuvad ka uurijate eraelulised liinid, mis on ka väga huvitavad. Rebecca on rase, Marial ja Martinil hakkab eraelu paika loksuma, Andersil seevastu on keeruline seis.

Ühesõnaga jälle üks põnev lugemine, mis haaras niimoodi kaasa, et muud tegevused ununesid. Alguses oli natuke palju heietamist, aga see möödus ruttu. Samuti oli minu jaoks natuke ebatäpsusi. Näiteks sõitsid Martin ja Karl Tabasallu ning sattusid liiklusummikusse, aga ootamatult jõudsid Tallinna kesklinna. 😀

Nendest väikestest asjadest hoolimata ootan, et ilmuks ka neljas osa ning miks mitte rohkemgi.

PS. Nimed on ka raamatu tegelastel huvitavad. Mitte ainult uurijatel, vaid ka teistel.

Ernest Cline. Valmistub esimene mängija (Tänapäev, 2017)

valmistub-esimene-mängijaTõlkinud Raul Veede
412 lk.

Kujutlege, milline võiks olla elu maal 2045. aastal. Energiakriis, katastroofiline kliimamuutus, massiline nälg, vaesus ja haigused, tuumasõjad. Elu maal on üsna vilets nii, et enamus inimesi põgeneb selle eest virtuaalreaalsusesse. See ei ole lihtsalt nii, et inimesed on kogu aeg ninapidi arvutis, vaid nad ongi enamasti reaalsest elust võõrdunud ning veedavad enamuse oma ajast OASIS-e nimelises virtuaalreaalsuse programmis, spetsiaalsed prillid peas ja kindad käes. Seal on väga palju erinevaid maailmu, kus olla. Samuti käib õppimine sealses keskkonnas.

OASISe üks loojatest on James Halliday, kes sureb ilma pärijateta. Noor 18-aastane Wade ei saa alguses aru, miks sellest nii suur uudis on tehtud, aga õige pea saab ta seda teada. Nimelt on Halliday otsustanud pärandada oma 240 miljardit ja kontrolli OASIS-e üle esimesele inimesele, kes leiab üles lihavõttemuna, mille ta on peitnud OASIS-sse. Nagu arvata võibki ei ole asi nii lihtne nagu esmapilgul näib. Halliday oli arvutigeenius ja nii on ta teinud sellest lihavõttemuna leidmisest keerulise mängu, mille käigus tuleb leida kolm võtit ja kolm väravat, mille need avavad. Ja tuleb läbida erinevad katsed.

Inimesed üle maailma püüavad seda leida, aga esimese viie aasta jooksul ei ole kellelgi edu. Järsku leiab esimese võtme see sama 18-aastane Wade, kes meile oma loo jutustab, nii nagu see tegelikult juhtus. Inimesed, kes seda pärandust jahivad, nimetavad ennast müttideks. Lisaks müttidele otsib muna ka suurkorporatsioon IOI, kes tahab saada OASIS-e üle kontrolli. Ja nemad juba vahendeid ei vali, mis teid pidi oma tahtmist saada.

Raamat on põnev ning huvitav ja mulle meeldisid tohutult autori mõttekäigud virtuaalreaalsuse kujutamisel ning kirjeldamisel. See aardejaht haaras nii kaasa. Lisaks on raamatus palju vihjeid 1980ndate kultuurile (filmid, sarjad, muusika, arvutimängud). Ja mulle nii meeldis see sõnum, mis Hallidayl oli öelda oma mängu võitjale. Natuke igavamad olid erinevate arvutimängude kirjeldused, mida ka aeg-ajalt ette tuli. Soovitan lugeda! Hoopis teistsugune nendest raamatutest, mida ma tavaliselt loen.

Nüüd jääb üle oodata paar kuud, siis linastub raamatu põhjal ka film, mida ma plaanin kindlasti vaatama minna. 🙂 Väike treiler ka siia: Ready Player One

 

Ketlin Priilinn. Kas keegi kuuleb mind? (Tänapäev, 2017)

kas-keegi-kuuleb-mind296 lk.

Ma pole siia juba tükk aega midagi postitanud. Kuidagi märkamatult on aeg möödunud, aga nüüd teen selle tasa.

“Kas keegi kuuleb mind?” on Rebecca Lindebergi sarja teine raamat, kus juba esimesest osast (“Enne kui on hilja“) tuttavad tegelased uurivad järjekordseid mõrvu. Seekord kaob noor 17-aastane koolipoiss Stefan. Alguses arvatakse, et tüüp läks lihtsalt kodust minema, aga varsti leitakse metsast tema laip. Teda on päris jõhkralt piinatud. Õige varsti peale seda kaob noormehe isa jäljetult. Jälle kordub sama lugu. Mõne päeva pärast leitakse maantee äärest tema rohkete noahaavadega surnukeha. Ja siis kaob Stefani ema Mona Vaarmann.

Miks oli vaja tappa isa ja poeg? Kellele nad ette jäid? Ja kus on Mona? Nendele küsimustele hakkavadki Rebecca, Anders, Martin ja Maria vastuseid otsima. Lisaks jõuab Rebecca eraelu ootamatusse punkti.

Raamat on kirjutatud sama põnevalt ja huvitavalt nagu eelmine osagi. Väga nauditav oli seda lugeda ja pani mõtlema, et kes siis see mõrvar olla võiks. Pean tunnistama, et ma ei taibanudki seda enne, kui alles raamatu lõpus. Mõnus ajaviide, nii et soovitan lugeda.

Rebecca elus tekkis raamatu lõpus väga huvitav olukord ja siis jäi raamat pooleli. Suur oli minu rõõm, kui nüüd ühel päeval avastasin, et ilmunud on ka kolmas selle sarja raamat. Jään huviga ootama, millal seda lugeda saan.

 

Rosamund Young. Lehmade salajane elu (Tänapäev, 2017)

lehmade-salajane-eluTõlkinud Marie Kuri
146 lk.

See on esimene raamat, mida ma sarjast Looduse lood lugesin, aga tahan ka mingi aeg kõik teised selle sarja raamatud läbi lugeda. Kohe kui nägin, et selline raamat on ilmumas, teadsin, et tahan seda lugeda, sest minu lapsepõlves olid lehmad tähtsal kohal. Olen üles kasvanud maal ja meil oli vahepeal lausa viis lehma. Rääkimata sellest, et mu ema oli tööl suures karjalaudas, kus oli väga palju lehmi. Seal ma käisin ühte lehma salaja lüpsmas. Ma ei mäleta enam, miks ma seda tegin, aga millegipärast mulle meeldis see lehm. Tema nimi oli vist Naeris (aga võin ka eksida praegu). Ma ikka käisin mitmeid kordi teda salaja lüpsmas. Ta oli rahulik lehm ja ei pannud pahaks mu tegevust. Kuigi ühel korral ma ilmselt pahandasin teda millegagi, sest ta virutas mulle jalaga, nii et kukkusin virtsa sisse. 😀

Sellest raamatust saab aimu, et lehmad ei ole mingid tuimad loomad, vaid neil on peaaegu samad tunded, mis inimestel. Nad võivad olla sõbralikud, hoolivad, lahked, aga samamoodi nad võivad olla ka agressiivsed ja ükskõiksed. Nagu inimestelgi on lehmadel erinevad iseloomud. Kui neil lasta vabalt olla ja kasvada perekonnana, siis nad hoiavad ja hoolivad oma järglastest väga. Samamoodi nagu on inimestelgi, leidub siingi erandeid, kes ei hooli või alguses lihtsalt ei oska oma vasikaga midagi peale hakata. Lehmad sõbrustavad omavahel ning hoiavad üksteise lapsi. Nii et ei saa kõiki lehmi pidada rumalaks (kuigi mõned seda tõesti olla võivad).

Raamatu autor on aastakümneid koos oma vennaga pidanud mahetalu, kus neil on lehmad, lambad, sead ja kanad. Kõigil neil on valikuvabadus valida, kus nad olla tahavad ja teha üldjoontes seda, mida tahavad. Neil on võimalus minna varju alla, kui seda soovivad, valida sobivat toitu ning küsida abi, kui nad seda vajavad. Raamatusse on koondatud erinevad lood lehmadest, vahelduseks ka kanadest, sigadest ja lammastest. See on üks mõnus ja armas raamat, mida vahelduseks lugeda.