Ketlin Priilinn. Kas keegi kuuleb mind? (Tänapäev, 2017)

kas-keegi-kuuleb-mind296 lk.

Ma pole siia juba tükk aega midagi postitanud. Kuidagi märkamatult on aeg möödunud, aga nüüd teen selle tasa.

“Kas keegi kuuleb mind?” on Rebecca Lindebergi sarja teine raamat, kus juba esimesest osast (“Enne kui on hilja“) tuttavad tegelased uurivad järjekordseid mõrvu. Seekord kaob noor 17-aastane koolipoiss Stefan. Alguses arvatakse, et tüüp läks lihtsalt kodust minema, aga varsti leitakse metsast tema laip. Teda on päris jõhkralt piinatud. Õige varsti peale seda kaob noormehe isa jäljetult. Jälle kordub sama lugu. Mõne päeva pärast leitakse maantee äärest tema rohkete noahaavadega surnukeha. Ja siis kaob Stefani ema Mona Vaarmann.

Miks oli vaja tappa isa ja poeg? Kellele nad ette jäid? Ja kus on Mona? Nendele küsimustele hakkavadki Rebecca, Anders, Martin ja Maria vastuseid otsima. Lisaks jõuab Rebecca eraelu ootamatusse punkti.

Raamat on kirjutatud sama põnevalt ja huvitavalt nagu eelmine osagi. Väga nauditav oli seda lugeda ja pani mõtlema, et kes siis see mõrvar olla võiks. Pean tunnistama, et ma ei taibanudki seda enne, kui alles raamatu lõpus. Mõnus ajaviide, nii et soovitan lugeda.

Rebecca elus tekkis raamatu lõpus väga huvitav olukord ja siis jäi raamat pooleli. Suur oli minu rõõm, kui nüüd ühel päeval avastasin, et ilmunud on ka kolmas selle sarja raamat. Jään huviga ootama, millal seda lugeda saan.

 

Advertisements

Rosamund Young. Lehmade salajane elu (Tänapäev, 2017)

lehmade-salajane-eluTõlkinud Marie Kuri
146 lk.

See on esimene raamat, mida ma sarjast Looduse lood lugesin, aga tahan ka mingi aeg kõik teised selle sarja raamatud läbi lugeda. Kohe kui nägin, et selline raamat on ilmumas, teadsin, et tahan seda lugeda, sest minu lapsepõlves olid lehmad tähtsal kohal. Olen üles kasvanud maal ja meil oli vahepeal lausa viis lehma. Rääkimata sellest, et mu ema oli tööl suures karjalaudas, kus oli väga palju lehmi. Seal ma käisin ühte lehma salaja lüpsmas. Ma ei mäleta enam, miks ma seda tegin, aga millegipärast mulle meeldis see lehm. Tema nimi oli vist Naeris (aga võin ka eksida praegu). Ma ikka käisin mitmeid kordi teda salaja lüpsmas. Ta oli rahulik lehm ja ei pannud pahaks mu tegevust. Kuigi ühel korral ma ilmselt pahandasin teda millegagi, sest ta virutas mulle jalaga, nii et kukkusin virtsa sisse. 😀

Sellest raamatust saab aimu, et lehmad ei ole mingid tuimad loomad, vaid neil on peaaegu samad tunded, mis inimestel. Nad võivad olla sõbralikud, hoolivad, lahked, aga samamoodi nad võivad olla ka agressiivsed ja ükskõiksed. Nagu inimestelgi on lehmadel erinevad iseloomud. Kui neil lasta vabalt olla ja kasvada perekonnana, siis nad hoiavad ja hoolivad oma järglastest väga. Samamoodi nagu on inimestelgi, leidub siingi erandeid, kes ei hooli või alguses lihtsalt ei oska oma vasikaga midagi peale hakata. Lehmad sõbrustavad omavahel ning hoiavad üksteise lapsi. Nii et ei saa kõiki lehmi pidada rumalaks (kuigi mõned seda tõesti olla võivad).

Raamatu autor on aastakümneid koos oma vennaga pidanud mahetalu, kus neil on lehmad, lambad, sead ja kanad. Kõigil neil on valikuvabadus valida, kus nad olla tahavad ja teha üldjoontes seda, mida tahavad. Neil on võimalus minna varju alla, kui seda soovivad, valida sobivat toitu ning küsida abi, kui nad seda vajavad. Raamatusse on koondatud erinevad lood lehmadest, vahelduseks ka kanadest, sigadest ja lammastest. See on üks mõnus ja armas raamat, mida vahelduseks lugeda.

Ketlin Priilinn. Enne kui on hilja (Tänapäev, 2015)

e-raamat-enne-kui-on-hilja262 lk

Pole tükil ajal midagi eesti autoritelt lugenud. See viga sai nüüd parandatud. Nagu kaanepildi põhjal järeldada võib, siis on tegemist krimiraamatuga. See on esimene raamat Rebecca Lindebergi sarjast. Praeguseks on ilmunud ka teine osa, aga rohkem vist ei ole.

Rebecca Lindeberg on algaja uurija, kes koos oma paarimehega asub uurima noore ema jõhkrat mõrva.

Kõrvaltegelasi on siin päris palju ja meil lastakse nende sisemaailmast natuke aimu saada. Tegu on ladusalt loetava ajaviitekirjandusega, mis haarab kaasa ning edeneb kiirelt. Mind küll natuke häirisid pidevad nii peategelase kui ka teiste tegelaste sisemonoloogid. See muutus kohati tüütuks heietamiseks. Ma saan aru, et on vaja tegelasi lahti kirjutada, mis neid tegutsema ajendab ja mis neid kujundanud on, aga seda oli liiga palju. Kohati tundus nagu tegelased oleksid liiga ideaalsed.

Muidu eesti kirjaniku kohta päris hea tulemus. Mõrvarit ma ei oleks osanud pakkuda, aga see ilmselt on hea. Ei ole etteaimatav. Võtan varsti ka sarja teise raamatu käsile. Julgen soovitada, kes soovivad mõnusat ja haaravat lugemist pimedateks õhtuteks.

Narine Abgarjan. Taevast kukkus kolm õuna (Tänapäev, 2016).

taevast-kukkus-kolm-õunaArmeenia muinasjutud lõpevad tihti sellega, et taevast kukub kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas, aga kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse.

Selle raamatu tegelased elavad ühes kõrvalises Armeenia mägikülas. Sinna viib ainult üks kitsas teeke ja seegi kadumas. Külas elavad vanemad inimesed, noored on kas surnud või lahkunud.

Küla on hääbumas, aga selle eest on inimesed seal kokkuhoidvad ja üksteist aidatakse alati. Sellesse õhukesse raamatusse (192 lk) mahub mitmete tegelaste elulugu. Sageli juba surnud inimese, kelle elulugu antakse meenutuste kaudu edasi. Raamatu tegevus toimub muidu aasta ja ühe kuu jooksul.

Neil inimestel on olnud keeruline elu. Paljud nende sugulased ja lähedased surid, kes maavärina tõttu, kes sõjas ja kelle viis minema mitme aastane näljahäda. Hoolimata sellest on nad siiski rõõmsad ja usuvad, et elu läheb edasi.

Nii reaalselt on kirjeldatud väikese Marani-küla elu, et pilt tuleb majadest ja tegelastest silme ette.

Mulle tohutult meeldis see raamat oma lihtsuses ja siiruses. Juba esimesest lausest peale köitis see raamat mind.

Reedel, kohe pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis Sevojantsi Anatolia surema.

Enne kui teise ilma minna, kastis ta hoolikalt juurviljaaeda ja puistas kanadele varuga sööta – ei ole ju teada, millal naabrid avastavad tema elutu keha, linnud ei saa ometi söömata ringi käia. (lk. 7).

Loomulikult ta ei surnud. Suremise asemel vapustab kogu küla ja Anatoliat  ennastki uudis, et ta on rase. Ega sellest muidu midagi polekski, aga Anatolia on 58-aastane.  Raamatu esimene ja kolmas osa keskenduvadki Sevojantsi Anatoliale ja tema mehele.

Hoolimata kõigist hädadest, milles raamatus kirjutatakse, jättis raamat minu hinge sooja tunde. Peale selle kirjutab autor väga hästi ja tõlge on ka hea. Julgen soovitada, hea lugemiselamus garanteeritud! 🙂

Siia lõppu veel paar autori stiilinäidet.

“Kui issand tahab inimest karistada, siis esimese asjana võtab ta temalt mõistuse,” vangutas Ovanes pead, pahvides kibedat tubakasuitsu. (lk. 36)

“Su iseloom on vanusega päris käest ära läinud. Solvud pisiasjade peale,” ohkas Valinka.
“Ära tekita neid pisiasju, siis ma ei solvu.” (lk. 106)

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

1913-sajandi-suviSeekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini.

1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei tule, sest riigid on majanduslikult üksteisest liiga sõltuvad.

Enamus juttudest keskenduvad kunstile, kirjandusele ja kultuurile. Sekka ka mõni poliitik, teadlane ja leiutaja ning vähemalt minu jaoks täiesti tundmatuid tegelasi. Ka lihtsalt seltskonnategelasi, kelle nimi ei ütle tänapäeval enam midagi. Kuna raamatu autor on ise sakslane, siis mõistagi on suurem rõhk sakslastel.

Palju tuleb juttu sellistest tegelastest nagu Freud ja Jung, Picasso, Kafka, Rilke, Thomas ja Heinrich Mann jne jne. Loomulikult ei jäeta mainimata Hitlerit ja Stalinit. Peale nende on veel palju muid igasuguseid minu jaoks tundmatud tegelasi. Juttu on nende tegemistest ja eraelust, armuvalust ja suhetest. Nende mõtetest ja filosoofiast.

Miks see raamat mulle kummaline tundus? Esiteks tundusid need jutud mulle seosetult kokku pandud, üksteisega mitte haakuvad. Tundus, et neid seob ainult see, et nad on toimunud ühes kuus. Hiljem ma harjusin sellega, nii et raamat kõige hullem ei tundunudki, aga siiski oli ta minu arvates natuke igav. Võib-olla sellepärast, et paljud tegelased olid tundmatud.

Minus tekitas natuke segadust ka see, et raamat on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas. Seal on ilukirjanduslikud raamatud, kuid “1913. Sajandi suvi” on pigem kultuurilooline kui ilukirjanduslik.

Mõned näited raamatust:

1913. aasta esimene sekund. Pimedas öös kaigub lask. On kuulda plõksatust, sõrm päästikul tõmbub pingule, järgneb teine kume lask. Alarmeeritud politsei ruttab kohale ja võtab laskja otsemaid kinni. Tema nimi on Louis Armstrong.
Kaheteistaastane oli tahtnud varastatud revolvriga tervitada uut aastat New Orleansis. Politsei pistab ta kongi ja saadab ta juba 1. jaanuari varahommikul parandusasutusse Colored Waif’s Home for Boys. Ta käitub seal nagu metsaline, nii et asutuse juhataja Peter Davis ei leia muud nõu, kui poisile trompet pihku pista (tegelikult oleks ta tahtnud poisile vastu kõrvu anda). Louis Armstrong jääb ühtäkki vait, võtab pilli vaat et õrnalt vastu ning tema sõrmed, mis veel eelmisel õhtul olid närviliselt näppinud revolvri päästikut, tajuvad nüüd taas külma metalli, kuid paugu asemel meelitab ta sealsamas direktorikabinetis trompetist välja esimesed soojad, ürgselt jõulised helid. (lk 9)

Preisi printsess Victoria Luise ja Ernst August von Hannover suudlevad jaanuaris esimest korda. (lk 20)

3. augustil lämbub Berliini ääremail Jungfernheides liivahunnikus üks artist. Tema kunst seisnes selles, et ta suutis olla kuni viis minutit elavalt maetud.
Ent sel päeval unustas trupijuht suures jutuhoos artisti sootuks ära ning hakkas teda kahjuks alles kümne minuti pärast välja kaevama. (lk 190)

Svetlana Aleksijevitš. Sõda ei ole naise nägu (Tänapäev, 2016)

sõda-ei-ole-naise-näguMul on väga raske selle raamatu kohta midagi öleda. Kohati ei tahakski selle kohta midagi öelda. Tegemist oli minu jaoks raske raamatuga. Ei, lugemine ei olnud raske, vaid teema oli. Seda mitmeski mõttes.

Naised on tegelikult sõdinud juba ammustest aegadest peale, aga Teises maailmasõjas muutusid nad nähtavamaks. Raamatus antakse edasi Teises maailmasõjas osalenud nõukogude naiste mälestusi. Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad ei olnud seal lihtsalt meditsiiniõed, arstid ja kokad,  vaid täitsid ka paljud muud nii öelda ametipostid. Näiteks sapöör, automaatur, tankist, snaiper ja jalaväelane. Nende kaante vahele on koondatud erinevad mälestused olmest ja olemisest, hirmust, medalitest, nukkudest ja vintpüssidest, surmast ja imestusest enne surma, hobustest, lindudest, inimese üksindusest ja armastusest ning loomulikult võidust.

Enamus neist peab sõda koledaks ja kohutavaks. Pidevat võitlust ellujäämise nimel nii lahinguväljal kui ka väljaspool, sest nappis toitu ja eluks vajalikke vahendeid. Samuti puudus sõjas inimlikkus. Neil noortel tüdrukutel oli raske kohaneda. Paljud olid 15-16 aastased noored tüdrukud. Paljud näevad sõda veel 40 aastat hiljemgi unes. Neid ei sunnitud rindele minema. Nad läksid ise, mitte Stalini pärast, vaid et kaitsta oma kodumaad. Et vabastada kodumaa fašistidest. See vabastamise jutt oli minu jaoks nii vastuoluline ja mulle üldse ei meeldinud. Nii muuseas hõivati teised riigid selle “vabastamise” käigus. Ma ei taha sellel teemal pikemalt peatuda, sest see ajab mind vihale.

Samas on mul kahju nendest naistest, kelle elud ära rikuti, sest paljudel see nii juhtus. Nad ei suutnud pärast sõda enam kohaneda. Samuti vaatasid teised naised, kes sõjas ei osalenud, neile viltu. Neid peeti hooradeks. Nad ei suuda vaadata sõjafilme ja lugeda raamatuid sõjast, sest nende jaoks oli sõda midagi hoopis muud. Paljud ei tahtnud oma mälestusi autoriga jagada, sest tahavad sõda unustada. Samas teised tahavad jagada, sest järgnevad põlved peavad teadma, kuidas asjad olid.

Millest need naised ka ei räägiks, on neil kogu aeg peas mõte: sõda on eelkõige tapmine, ja seejärel raske töö. Ja seejärel ka lihtne tavaline elu: seal lauldi, armuti, keerati juukserulle pähe… (lk. 17)

Autorit ei huvita niivõrd faktid ja sündmused, vaid emotsioonid. Ta kirjutab inimesest sõjas. Ta ei kirjuta sõja ajalugu vaid tunnete ajalugu.

 

Elizabeth Strout. Olive Kitteridge (Tänapäev, 2016)

olive-kitteridgeSee raamat ootas ammu mu riiulil lugemist. Tegemist on Tänapäeva Punase Raamatu sarja kuuluva teosega, mis 2009. aastal sai Pulitzeri preemia ning sellest on tehtud ka mini-seriaal (Olive Kitteridge).

Raamat koosneb 13 lühijutust. Nendes 13 lühijutus kohtab palju erinevaid tegelasi. Tegevus toimub ühes väikeses linnakeses ja räägitakse erinevate inimeste elust. Keskne tegelane on Olive Kitteridge, endine matemaatikaõpetaja, kes nüüd on pensionil. Paljud jutud siiski ei ole keskendunud Olive Kitteridge’ile, kuigi tema kohalolu on tuntav. Lihtsalt jutustatakse väikese linnakese inimestest ja nende muredest ning rõõmudest. Enamasti siiski muredest.

Olive märkab, et maailm tema ümber on muutunud ja ta ei mõista enam paljusid asju. Ta on riiakas ja karm. Koolis lapsed kartsid teda. Teate küll neid inimesi, kelle meelest ainult nende arvamus on õige ja ainult nemad teavad, kuidas tuleb elada.

Talle ei meeldi poja naine. Olive’i arvates see naine röövis temalt poja, sest nad kolisid kaugele Californiasse. Ta ei suuda mõista, miks poeg temaga suhelda ei taha. Samuti tunneb Olive kahjurõõmu, kui kellelgi läheb halvemini kui temal.

Ma ei suutnud päris hästi seda raamatut mõista. Ma arvan, et see oleks mulle rohkem meeldinud ja rohkem kohale jõudnud, kui ma loeksin seda näiteks 30 aasta pärast uuesti. Raamatus on tegelased enamasti vanemad inimesed. Minu jaoks oli küllaltki masendav raamat, palju oli surmateemat sisse toodud. See muidugi on loomulik, sest tegu ju vanemate inimestega. Tegemist ei ole halva raamatuga, lihtsalt mina lugesin seda valel ajal. Siia lõppu üks ilus mõte raamatust.

Oli päevi – Olive mälestas seda -, kui Henry hoidis koju jalutades ta kätt, keskealised inimesed oma parimas eas. Kas nad olid osanud neil hetkedel vaikselt rõõmustada? Tõenäoliselt mitte. Inimesed tavaliselt ei tea oma elu elades, et nad seda elavad. (lk. 170).