Carolyne Larrington. Põhjala müüdid (Tänapäev, 2019)

põhjala-müüdidTõlkinud Martin Kirotar
208 lk

Viimasel ajal olen huvitunud Põhjala mütoloogiast. Nii sai ka see raamat soetatud isiklikku raamaturiiulisse ja kohe ka läbi  loetud.

Siin raamatus on juttu jumalatest ja jumalannadest, kangelastest, hiidudest, lohedest ja muudest kummalistest olevustest. See on ülevaatlik raamat sellest, kuidas Põhajala müütides on edasi antud maailma loomist, erinevaid jumalaid / jumalannasid ning nende tegemisi, samuti ka maailma lõppu ja taassündi.

Müüdid ise on mulle tuttavad, aga oli huvitav lugeda, kust oletatavasti on jumalad pärit ja nendest allikatest, mille kaudu see info meieni on jõudnud – erinevad saagad ja muidugi “Noorem Edda”. Kuidas erinevad kangelaslood on näiteks erinevas paigus üsna sarnased.

Neid müüte ja kangelaslugusid lugedes selgub, et need on päris julmad ja verejanulised. Pidevalt toimusid mingid kättemaksud ja verevalamised. Raamatu autor püüab neisse lugudesse süüvida ja neid mõista. Raamat on varustatud hulgaliselt illustratsioonidega. Minul oli seda huvitav lugeda ja sain nii mitmegi teose pealkirja, mida edaspidi lugeda. Põhjala müütidest on ainest saanud nii mõnedki kirjanikud ja isegi üks meie oma autoritest on Völsungite saagast saanud inspiratsiooni.

Advertisements

Axel Bojanowski. Ilma imeteod (Tänapäev, 2018)

ilma-imeteodTõlkinud Krista Räni
223 lk.

Selle sarja raamatud on mul ka juba üsna pikalt lugemisjärge oodanud. Eelnevalt on loetud “Lehmade salajane elu”, nüüd sai siis kätte võetud “Ilma imeteod”. Lugemine küll venis ootamatult, aga läbi ta lõpuks ikka sain.

Nagu pealkirjastki järeldada võib, siis räägitakse siin ilmast ning mis ilma mõjutab. Samuti seda, kuidas ilm mõjutab elusolendeid. Lisaks sellele kajastatakse erinevaid nähtusi, mis meie kliimat on minevikus mõjutanud, teevad seda praegu või tulevikus. Palju on juttu erinevatest pilvedest. Samuti sellest, millised muutused toimuvad ookeanides, kasvuhooneefektist ja osooniaugust. Autor kirjutab veel vihmast ja äikesest, jää sulamisest ning maavärinatest ja vulkaanidest. Ja kõik muutused ei olegi seotud inimesega, vaid ka maa ise ja päike mõjutavad.

Ausalt öeldes ma ootasin sellest raamatust natuke rohkem. Lootsin, et on huvitavam. Kahjuks sain pettumuse osaliseks. Raamat venis ning oli kohati igav minu jaoks. Kohati autor korrutas ühte ja sama asja mitu korda. See oli natuke tüütu. Muidugi oli huvitavaid asju ka, need erinevad nähtused ja protsessid, mis maal ja taevas toimuvad, aga mulle ei istunud viis, kuidas autor neid esitas.

Leïla Slimani. Hällilaul (Tänapäev, 2018)

hällilaulTõlkinud Sirje Keevallik
168 lk.

Ma pole juba ammu midagi punasest sarjast lugenud. “Hällilaul” oli mul ka lugemisnimekirjas ja kui ta siis ükspäev raamatukogus mu pihku sattus, siis võtsingi ette. Raamatu algus edenes mul natuke vaevaliselt, aga viimased 100 lehekülge lugesin ühe jutiga läbi.

Myriam ja Paul on tavaline Pariisi abielupaar, kus mees käib tööl ja naine on kahe lapsega kodune. Ühel hetkel ei suuda naine enam kodus olla ning tahab tööle naasta. Nii otsustavadki nad lapsehoidja otsida. Loomulikult ei kõlba neile paberiteta ning “kaetud näoga” illegaalid. Nad on väga rahul, kui leiavad prantslannast lapsehoidja Louise’i, kellele lisaks lapsehoidmisele meeldib ka süüa teha ning hoolitseda, et kõik oleks korras.

Ent pealtnäha ideaalne lapsehoidja pole seda siiski. Ühel hetkel ei tunne Myriam end enam temaga koos mugavalt. Louise’ile ei meeldi Myriami elustiil. Tema meelest viskab naine liiga kergekäeliselt toitu ning asju minema. Lisaks tahab Louise kuhugi kuuluda ning sellest saab alguse üks kinnisidee ja juhtub midagi kohutavat. Ja samal ajal kasutas see perekond teda minu arvates ära ka.

Mu mõtted ei ole veel päris settinud. Kummaline raamat. Mind valdavad kahetised tunded. Ühelt poolt ma nagu tundsin lapsehoidjale kaasa, aga teiselt poolt oli tema tegu nii kohutav, et talle ei saa kaasa tunda. Oleksin tahtnud rohkem teada saada, miks Louise selliseks kujunes. Oleksin tahtnud rohkem teada tema lapsepõlvest, mis teda mõjutas. Natuke saime aimu tema abielust, aga minu jaoks jäi seda väheks.Nii et minu jaoks jäi raamat natuke poolikuks, ometi ei ole tegu halva romaaniga. Selline omamoodi teos. Ei soovita lugeda nendel, kes parajasti mõtlevad lapsehoidja palkamise peale.

Jaanus Vaiksoo. Lumemöll (Tänapäev, 2012)

lumemöllPildid joonistanud Kadri Ilves
72 lk.

Sellel aastal ma olen juba päris palju lasteraamatuid lugenud ja neid ilmselt tuleb veel. Mõnus vaheldus täiskasvanute raamatutele.

Insener Peeter Paju poeg Karla on kadunud. Kolm tundi peale koolipäeva lõppu pole temast kippu ega kõppu. Vanemad muretsevad, aga lõpuks saabub poiss ikkagi koju. Temaga ei juhtunud midagi halba. Ta oli lihtsalt poistega lumesõda mänginud, liugu lasknud, lumememme ehitanud ja jääpurikaid katuste küljest alla loopinud. Lõppude lõpuks isa ei olegi pahane, sest talle meenub, mis nad ise oma sõbraga koduteel tegid. Neil endil venis ka kodutee oodatust pikemaks, sest nii palju huvitavat oli ümberringi.

Selline mõnus ja tore lugemine vahelduseks. See on üks lõbus lugu täis erinevaid seikluseid ja juhtumisi. Lastele kindlasti sobilik lugemine, eriti poistele, sest poistest raamat ju ongi.

Raamat kuulub sarja “Minu esimene raamat”.

Ketlin Priilinn. Jenny Dahlgren (Tänapäev, 2018)

jenny-dahlgren286 lk

“Jenny Dahlgren” on Rebecca Lindebergi sarja neljas raamat. Eelmised osad on minu jaoks väga huvitavad olnud ja neljas osa oli samasugune. Haaras nii kaasa, et eile alustasin ja juba täna lõpetasin. Põhimõtteliselt ühe jutiga sai läbi loetud, sest oli lihtsalt nii põnev.

Harku järve äärest leitakse tapetuna noor naine. Politsei ei leia surnukeha juurest mitte ühtegi dokumenti, rääkimata telefonist. Ainus, mis nad leiavad on hõbedast medaljon, kuhu on graveeritud nimi Jenny Dahlgren.

Rebecca on küll sünnituspuhkusel, aga kui Martin ühel õhtul tema juurest läbi astub, siis ta ei suuda vastu panna ning tahab aidata. Politsei on omadega ummikus, ei näi leiduvat ühtki niidiotsa seni, kuni toimub järgmine mõrv. Aga kas see on ikka antud juhtumiga seotud? Seda asubki politsei uurima.

Mulle meeldib, et autor laseb lugejal ohvri hingeellu pilgu heita. Mul hakkab siis ohvrist muidugi kahju ja tunnen talle kaasa. Seekordsed ohvrid surid minu meelest nii mõttetult. Välja arvatud üks, kes oli küll surma ära teeninud (ei saa rohkem sellest kirjutada, muidu teil ei oleks põnev lugeda). Tegelikku lugu, miks need inimesed tapeti, ma aimata ei suutnud. Surnud tüdruku minevikuteema kohta olid mul aimdused olemas.

Päris jõhker raamat oli, aga minule meeldis. Lugemine edenes kiiresti ning oli kaasahaarav. See peaks olema sarja eelviimane osa ning autor peaks kirjutama viienda osa ka ja siis on kõik. Ma väga loodan, et Rebeccaga viiendas osas midagi lõplikult halba ei juhtu. Igatahes mina juba jään järgmist osa ootama.

Sarja kujundus ajab mulle judinad peale.

Eelnevad osad:
Enne kui on hilja
Kas keegi kuuleb mind?
Kommionu

Narine Abgarjan. Manjunja (Tänapäev, 2018)

manjunjaTõlkinud Ilona Martson
399 lk.

Kes soovib lugeda midagi lõbusat praegusel pimedal ja külmal ajal, siis see on just õige raamat. „Manjunja“ on autobiograafiliste sugemetega romaan autori lapsepõlvest 70- ja 80-ndate aastate Armeenias.

Peategelased on Narine Abgarjan ja Manjunja Šats, kes on parimad sõbrannad. Nende sõprus algas väga kummalisel moel. Nad elavad lähestikku ning käivad teineteisel pidevalt külas ja nendel juhtub kogu aeg midagi. Mõlemad on selliseid krutskeid täis. Tüdrukute fantaasia on piiritu. Ma lugesin ja naersin omaette. Uskumatu, mida suudavad väikesed tüdrukud välja mõelda.

See ei ole ainult kahe tüdruku sõpruse lugu. Nende selja taga on perekonnad. Narine’i perekonda kuuluvad isa Jura, ema Nadja ja õed Karine, Gajane ja Sona. Hiljem sündis talle ka vend Aik, aga tema sündis nendest sündmustest hiljem ning raamatus teda ei mainita. Manjunja perekonda kuulus tema isa Miša ja vanaema Roza Jossifovna ehk Nänn. Nänn on väga koloriitne kuju. Ta on karmikäeline inimene, aga samas armastab väga oma perekonda.

See oli nii lahe raamat. Siin on põhirõhk kahe tüdruku sõprusel. Nendel on ikka uskumatud seiklused. Näiteks juhtus nendega ühel suvel häbiväärne lugu. Nimelt õnnestus neil kogemata täid saada. See, kuidas nad plaanisid täidest lahti saada, oli väga humoorikas. Nagu kõik nende juhumised. Ja neil ikka juhtub. Kogu aeg. Mulle meeldis perekonna omavaheline suhtlemine ja see natuke üle võlli keeratud jutustamisstiil.

„Manjunja“ on autori debüütromaan ning see sai alguse hoopis blogist. See on lõbus ja natuke lapselik, aga samas siiski mõeldud täiskasvanutele. Kuigi seda võivad lugeda ka lapsed, siin pole midagi koledat, kui nad just ei plaani neid koerustükke järgi teha. Autor ise oma raamatut lasteraamatuks ei pea. Igatahes soovitan lugeda, kes soovivad midagi helgemat ning lõbusamat. Või siis soovivad meenutada oma lapsepõlve.

Dinah Jefferies. Siidikaupmehe tütar (Tänapäev, 2018)

siidikaupmehe-tütarTõlkinud Epp Aareleid
408 lk.

Autori esimene eestikeelne romaan “Teekasvataja naine” meeldis mulle väga ning “Siidikaupmehe tütar” on isegi parem. Nendes raamatutes on midagi uut, mida ma enne ei ole lugenud. Teema on eksootiline ja ilmselt see võlubki.

Tegevus algab 1952. aastal Vietnamis. Peategelaseks on 18-aastane Nicole, kes elab koos isa ja õega. Ema suri teda sünnitades. Nicole on segapäritolu. Tema ema oli vietnamlanna ja isa prantslane. Kui isa usaldab perekonna siidiettevõtte Nicole’i õele Sylvie’le, tunneb Nicole end tõrjutuna. Tegelikult on ta ennast pikka aega tõrjutuna tundnud, sest ta ei näe välja nagu prantslanna ning ta ei pea ennast nii ilusaks kui õde.

Nicole’ile jääb ainult väike siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Nicole võtab poe üle kuigi õige pea ei pruugi seal tema jaoks enam turvaline olla. Nimelt kogub hoogu Prantsuse koloniaalvõimu ja Vietnami kommunistide vaheline sõda.

Nicole näeb pealt, kuidas tema enda isa ühe vietnamlase lihtsalt maha laseb ning ta ei tea enam, keda usaldada. Samal ajal kohtub ta mässulise Trâniga, kes näib pakkuvat talle ideaalset võimalust oma muresid lahendada. Nicole aga ei saa oma meeltest välja ka ühte teist meest, ameeriklast Mark’i.

Siin raamatus on mitmed olulised teemad. Kõigepealt õdede vaheline rivaalitsemine. Nende suhted on pingelised juba lapsepõlvest saati. Sellele aitas kaasa nende väga erinev välimus ning samuti isa käitumine. Kohati võttis rivaalitsemine haiglaseid mõõtmeid. Teiseks oluliseks teemaks on rassiküsimus. Siin selgub, kui raske on inimese elu, kui ta ei ole ei üks ega teine. Nicole on kahe maailma vahel nagu lõhki rebitud. Ta ei tea, kuhu ta kuulub. Ta on saanud prantsuse kasvatuse, kuid välja näeb vietnamlannana. Ja teda ei võta eriti omaks ei vietnamlased ega prantslased. Kolmandaks läbivaks teemaks on siin muidugi armastus, mis võidab enda teel kõik takistused.