Leïla Slimani. Hällilaul (Tänapäev, 2018)

hällilaulTõlkinud Sirje Keevallik
168 lk.

Ma pole juba ammu midagi punasest sarjast lugenud. “Hällilaul” oli mul ka lugemisnimekirjas ja kui ta siis ükspäev raamatukogus mu pihku sattus, siis võtsingi ette. Raamatu algus edenes mul natuke vaevaliselt, aga viimased 100 lehekülge lugesin ühe jutiga läbi.

Myriam ja Paul on tavaline Pariisi abielupaar, kus mees käib tööl ja naine on kahe lapsega kodune. Ühel hetkel ei suuda naine enam kodus olla ning tahab tööle naasta. Nii otsustavadki nad lapsehoidja otsida. Loomulikult ei kõlba neile paberiteta ning “kaetud näoga” illegaalid. Nad on väga rahul, kui leiavad prantslannast lapsehoidja Louise’i, kellele lisaks lapsehoidmisele meeldib ka süüa teha ning hoolitseda, et kõik oleks korras.

Ent pealtnäha ideaalne lapsehoidja pole seda siiski. Ühel hetkel ei tunne Myriam end enam temaga koos mugavalt. Louise’ile ei meeldi Myriami elustiil. Tema meelest viskab naine liiga kergekäeliselt toitu ning asju minema. Lisaks tahab Louise kuhugi kuuluda ning sellest saab alguse üks kinnisidee ja juhtub midagi kohutavat. Ja samal ajal kasutas see perekond teda minu arvates ära ka.

Mu mõtted ei ole veel päris settinud. Kummaline raamat. Mind valdavad kahetised tunded. Ühelt poolt ma nagu tundsin lapsehoidjale kaasa, aga teiselt poolt oli tema tegu nii kohutav, et talle ei saa kaasa tunda. Oleksin tahtnud rohkem teada saada, miks Louise selliseks kujunes. Oleksin tahtnud rohkem teada tema lapsepõlvest, mis teda mõjutas. Natuke saime aimu tema abielust, aga minu jaoks jäi seda väheks.Nii et minu jaoks jäi raamat natuke poolikuks, ometi ei ole tegu halva romaaniga. Selline omamoodi teos. Ei soovita lugeda nendel, kes parajasti mõtlevad lapsehoidja palkamise peale.

Advertisements

Jaanus Vaiksoo. Lumemöll (Tänapäev, 2012)

lumemöllPildid joonistanud Kadri Ilves
72 lk.

Sellel aastal ma olen juba päris palju lasteraamatuid lugenud ja neid ilmselt tuleb veel. Mõnus vaheldus täiskasvanute raamatutele.

Insener Peeter Paju poeg Karla on kadunud. Kolm tundi peale koolipäeva lõppu pole temast kippu ega kõppu. Vanemad muretsevad, aga lõpuks saabub poiss ikkagi koju. Temaga ei juhtunud midagi halba. Ta oli lihtsalt poistega lumesõda mänginud, liugu lasknud, lumememme ehitanud ja jääpurikaid katuste küljest alla loopinud. Lõppude lõpuks isa ei olegi pahane, sest talle meenub, mis nad ise oma sõbraga koduteel tegid. Neil endil venis ka kodutee oodatust pikemaks, sest nii palju huvitavat oli ümberringi.

Selline mõnus ja tore lugemine vahelduseks. See on üks lõbus lugu täis erinevaid seikluseid ja juhtumisi. Lastele kindlasti sobilik lugemine, eriti poistele, sest poistest raamat ju ongi.

Raamat kuulub sarja “Minu esimene raamat”.

Ketlin Priilinn. Jenny Dahlgren (Tänapäev, 2018)

jenny-dahlgren286 lk

“Jenny Dahlgren” on Rebecca Lindebergi sarja neljas raamat. Eelmised osad on minu jaoks väga huvitavad olnud ja neljas osa oli samasugune. Haaras nii kaasa, et eile alustasin ja juba täna lõpetasin. Põhimõtteliselt ühe jutiga sai läbi loetud, sest oli lihtsalt nii põnev.

Harku järve äärest leitakse tapetuna noor naine. Politsei ei leia surnukeha juurest mitte ühtegi dokumenti, rääkimata telefonist. Ainus, mis nad leiavad on hõbedast medaljon, kuhu on graveeritud nimi Jenny Dahlgren.

Rebecca on küll sünnituspuhkusel, aga kui Martin ühel õhtul tema juurest läbi astub, siis ta ei suuda vastu panna ning tahab aidata. Politsei on omadega ummikus, ei näi leiduvat ühtki niidiotsa seni, kuni toimub järgmine mõrv. Aga kas see on ikka antud juhtumiga seotud? Seda asubki politsei uurima.

Mulle meeldib, et autor laseb lugejal ohvri hingeellu pilgu heita. Mul hakkab siis ohvrist muidugi kahju ja tunnen talle kaasa. Seekordsed ohvrid surid minu meelest nii mõttetult. Välja arvatud üks, kes oli küll surma ära teeninud (ei saa rohkem sellest kirjutada, muidu teil ei oleks põnev lugeda). Tegelikku lugu, miks need inimesed tapeti, ma aimata ei suutnud. Surnud tüdruku minevikuteema kohta olid mul aimdused olemas.

Päris jõhker raamat oli, aga minule meeldis. Lugemine edenes kiiresti ning oli kaasahaarav. See peaks olema sarja eelviimane osa ning autor peaks kirjutama viienda osa ka ja siis on kõik. Ma väga loodan, et Rebeccaga viiendas osas midagi lõplikult halba ei juhtu. Igatahes mina juba jään järgmist osa ootama.

Sarja kujundus ajab mulle judinad peale.

Eelnevad osad:
Enne kui on hilja
Kas keegi kuuleb mind?
Kommionu

Narine Abgarjan. Manjunja (Tänapäev, 2018)

manjunjaTõlkinud Ilona Martson
399 lk.

Kes soovib lugeda midagi lõbusat praegusel pimedal ja külmal ajal, siis see on just õige raamat. „Manjunja“ on autobiograafiliste sugemetega romaan autori lapsepõlvest 70- ja 80-ndate aastate Armeenias.

Peategelased on Narine Abgarjan ja Manjunja Šats, kes on parimad sõbrannad. Nende sõprus algas väga kummalisel moel. Nad elavad lähestikku ning käivad teineteisel pidevalt külas ja nendel juhtub kogu aeg midagi. Mõlemad on selliseid krutskeid täis. Tüdrukute fantaasia on piiritu. Ma lugesin ja naersin omaette. Uskumatu, mida suudavad väikesed tüdrukud välja mõelda.

See ei ole ainult kahe tüdruku sõpruse lugu. Nende selja taga on perekonnad. Narine’i perekonda kuuluvad isa Jura, ema Nadja ja õed Karine, Gajane ja Sona. Hiljem sündis talle ka vend Aik, aga tema sündis nendest sündmustest hiljem ning raamatus teda ei mainita. Manjunja perekonda kuulus tema isa Miša ja vanaema Roza Jossifovna ehk Nänn. Nänn on väga koloriitne kuju. Ta on karmikäeline inimene, aga samas armastab väga oma perekonda.

See oli nii lahe raamat. Siin on põhirõhk kahe tüdruku sõprusel. Nendel on ikka uskumatud seiklused. Näiteks juhtus nendega ühel suvel häbiväärne lugu. Nimelt õnnestus neil kogemata täid saada. See, kuidas nad plaanisid täidest lahti saada, oli väga humoorikas. Nagu kõik nende juhumised. Ja neil ikka juhtub. Kogu aeg. Mulle meeldis perekonna omavaheline suhtlemine ja see natuke üle võlli keeratud jutustamisstiil.

„Manjunja“ on autori debüütromaan ning see sai alguse hoopis blogist. See on lõbus ja natuke lapselik, aga samas siiski mõeldud täiskasvanutele. Kuigi seda võivad lugeda ka lapsed, siin pole midagi koledat, kui nad just ei plaani neid koerustükke järgi teha. Autor ise oma raamatut lasteraamatuks ei pea. Igatahes soovitan lugeda, kes soovivad midagi helgemat ning lõbusamat. Või siis soovivad meenutada oma lapsepõlve.

Dinah Jefferies. Siidikaupmehe tütar (Tänapäev, 2018)

siidikaupmehe-tütarTõlkinud Epp Aareleid
408 lk.

Autori esimene eestikeelne romaan “Teekasvataja naine” meeldis mulle väga ning “Siidikaupmehe tütar” on isegi parem. Nendes raamatutes on midagi uut, mida ma enne ei ole lugenud. Teema on eksootiline ja ilmselt see võlubki.

Tegevus algab 1952. aastal Vietnamis. Peategelaseks on 18-aastane Nicole, kes elab koos isa ja õega. Ema suri teda sünnitades. Nicole on segapäritolu. Tema ema oli vietnamlanna ja isa prantslane. Kui isa usaldab perekonna siidiettevõtte Nicole’i õele Sylvie’le, tunneb Nicole end tõrjutuna. Tegelikult on ta ennast pikka aega tõrjutuna tundnud, sest ta ei näe välja nagu prantslanna ning ta ei pea ennast nii ilusaks kui õde.

Nicole’ile jääb ainult väike siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Nicole võtab poe üle kuigi õige pea ei pruugi seal tema jaoks enam turvaline olla. Nimelt kogub hoogu Prantsuse koloniaalvõimu ja Vietnami kommunistide vaheline sõda.

Nicole näeb pealt, kuidas tema enda isa ühe vietnamlase lihtsalt maha laseb ning ta ei tea enam, keda usaldada. Samal ajal kohtub ta mässulise Trâniga, kes näib pakkuvat talle ideaalset võimalust oma muresid lahendada. Nicole aga ei saa oma meeltest välja ka ühte teist meest, ameeriklast Mark’i.

Siin raamatus on mitmed olulised teemad. Kõigepealt õdede vaheline rivaalitsemine. Nende suhted on pingelised juba lapsepõlvest saati. Sellele aitas kaasa nende väga erinev välimus ning samuti isa käitumine. Kohati võttis rivaalitsemine haiglaseid mõõtmeid. Teiseks oluliseks teemaks on rassiküsimus. Siin selgub, kui raske on inimese elu, kui ta ei ole ei üks ega teine. Nicole on kahe maailma vahel nagu lõhki rebitud. Ta ei tea, kuhu ta kuulub. Ta on saanud prantsuse kasvatuse, kuid välja näeb vietnamlannana. Ja teda ei võta eriti omaks ei vietnamlased ega prantslased. Kolmandaks läbivaks teemaks on siin muidugi armastus, mis võidab enda teel kõik takistused.

Mai Raet. Valu tühi veetlus (Tänapäev, 2018)

valu-tühi-veetlus189 lk.

Mulle meeldib selle raamatu juures praktiliselt kõik. Ilusa kujundusega ning kaunis ja poeetiline pealkiri tõmbasid nagu magnetiga. Loomulikult ei saa ma mööda ka autorist, keda mul on au teada. Ma loen noortekirjandust päris tihti, aga Eesti autorite omi pole eriti lugenud. “Valu tühi veetlus” on kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel ära märgitud töö.

Sandra läheb gümnaasiumisse ning kolib seetõttu oma kodusest väikelinnast suuremasse. Linnade nimesid pole raamatus mainitud, aga need pole ka olulised. Kolimise tõttu pannakse proovile tema suhted seniste sõpradega, samuti ema ning õega.

Seda raamatut alustades oli mul nagu de ja vu tunne.Mina kolisin samuti väikesest maakohast linna. Samamoodi üürisin tuba. Samamoodi kasvas akna taga kask. Milline nostalgia. Edasi läksid meie elud küll erinevalt, aga elasin Sandrale kaasa. Ma usun, et need tunded, mida Sandra koges, on paljudele noortele tuttavad, kes kodust kaugemale kolivad, et oma haridusteed jätkata. Kohanemisraskused, üksinduse tunne, enese leidmine ning täiskasvanuks saamine. See ei ole kerge, tean seda omast käest.

Ma natuke pelgasin, et äkki on siin raamatus kajastatud palju tänapäeva pahupoolt, aga õnneks seda ei olnud. Siin oli küll erinevaid probleeme nagu koolikiusamine ja petmine, aga need ei muutnud raamatut süngeks ega nukraks. Pigem oli raamatu toon helge, mida Eesti autorite puhul juhtub harva. Kohati tundus Sandra natuke liiga täiskasvanulik, aga ilmselt leidub ka selliseid noori.

Mulle väga meeldis raamatu keel. Kaunis ja poeetiline, omapärased võrdlused ja rikas keelekasutus. Ja ma ei kirjuta seda juttu sellepärast, et ma autorit tean, vaid tõesti, raamat meeldis mulle väga ning on suurepärane. Mulle sümpatiseeris ka raamatu helge toon. Nüüd ei jää muud üle, kui võtta käsile ka autori esimene romaan “Surnud liblikad”.

Rita Falk. Talvekartulikneedlid (Tänapäev, 2018)

talvekartulikneedlidTõlkinud Eve Sooneste
236 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Selle raamatu pealkiri on minu jaoks nii keeruline välja öelda. Eks see üks keeleväänaja ole. Ma ei plaaninud seda alguses üldse lugeda, aga siis kuulsin, et ühele lugejale väga meeldis. Samas oli kaanepilt ka kutsuv ja nii ta lugemisse sattuski.

Kaanel on kirjas, et tegemist on provintsikriminulliga. Tõesti, tegevus toimub Niederkaltenkircheni külas ja peategelaseks on politseinik Franz Eberhofer. Külas on oma peatänav, kõrts, lihapood ja vallamaja. Franz on Münchenist oma kodukülla pagendusse saadetud. Seal on tal elu üldjoontes rahulik, kui biitleid kuulav papa ja Neuhoferite kole lugu välja arvata.

Franz on üks väga kummaline tegelane. Ta ei ole just kõige kirkam kriit karbis. Puhkuse ajal nägin vilksamisi televiisorist sellist sarja nagu Naabriplika. Kes seda on vaadanud, siis minu meelest on Franz enam-vähem samasugune politseinik nagu seal. Ma ei saagi aru, kuidas ta raamatus oma juurdlusega üldse nii kaugele jõudis. Ta on väga omamoodi inimene. Elab koos papa ja kurdi vanaemaga. Muuhulgas suhtleb selliste tegelastega nagu küttevusserdis ja naisega, keda nimetab Ferrariks.

Alguses lugema hakates läksid silmad imestusest suureks, et mis asi see on. Tundus nii kummaline raamat, aga ajas mind ikka päris korralikult naerma. Franzi vanaema on nii äge tegelane. Juba selle pärast tasus raamat pihku võtta. Kes tahab tõsist kriminulli lugeda, siis neile ei soovita. Kes otsib aga lõbusamat ajaviidet, siis neile raamat ilmselt sobib, sest see on musta huumorit täis. Kui ma nüüd sellele raamatule tagantjärgi mõtlen, siis ikka ajab naerma. Ma siiralt loodan, et Tänapäev tõlgib ka järgnevad osad. Tahan teada, kas järgmine osa on sama hea kui esimene või tundub raamat nii hea, sest see on mu tavapärasest lugemisest niivõrd erinev.