Carolyne Larrington. Põhjala müüdid (Tänapäev, 2019)

põhjala-müüdidTõlkinud Martin Kirotar
208 lk

Viimasel ajal olen huvitunud Põhjala mütoloogiast. Nii sai ka see raamat soetatud isiklikku raamaturiiulisse ja kohe ka läbi  loetud.

Siin raamatus on juttu jumalatest ja jumalannadest, kangelastest, hiidudest, lohedest ja muudest kummalistest olevustest. See on ülevaatlik raamat sellest, kuidas Põhajala müütides on edasi antud maailma loomist, erinevaid jumalaid / jumalannasid ning nende tegemisi, samuti ka maailma lõppu ja taassündi.

Müüdid ise on mulle tuttavad, aga oli huvitav lugeda, kust oletatavasti on jumalad pärit ja nendest allikatest, mille kaudu see info meieni on jõudnud – erinevad saagad ja muidugi “Noorem Edda”. Kuidas erinevad kangelaslood on näiteks erinevas paigus üsna sarnased.

Neid müüte ja kangelaslugusid lugedes selgub, et need on päris julmad ja verejanulised. Pidevalt toimusid mingid kättemaksud ja verevalamised. Raamatu autor püüab neisse lugudesse süüvida ja neid mõista. Raamat on varustatud hulgaliselt illustratsioonidega. Minul oli seda huvitav lugeda ja sain nii mitmegi teose pealkirja, mida edaspidi lugeda. Põhjala müütidest on ainest saanud nii mõnedki kirjanikud ja isegi üks meie oma autoritest on Völsungite saagast saanud inspiratsiooni.

Advertisements

Axel Bojanowski. Ilma imeteod (Tänapäev, 2018)

ilma-imeteodTõlkinud Krista Räni
223 lk.

Selle sarja raamatud on mul ka juba üsna pikalt lugemisjärge oodanud. Eelnevalt on loetud “Lehmade salajane elu”, nüüd sai siis kätte võetud “Ilma imeteod”. Lugemine küll venis ootamatult, aga läbi ta lõpuks ikka sain.

Nagu pealkirjastki järeldada võib, siis räägitakse siin ilmast ning mis ilma mõjutab. Samuti seda, kuidas ilm mõjutab elusolendeid. Lisaks sellele kajastatakse erinevaid nähtusi, mis meie kliimat on minevikus mõjutanud, teevad seda praegu või tulevikus. Palju on juttu erinevatest pilvedest. Samuti sellest, millised muutused toimuvad ookeanides, kasvuhooneefektist ja osooniaugust. Autor kirjutab veel vihmast ja äikesest, jää sulamisest ning maavärinatest ja vulkaanidest. Ja kõik muutused ei olegi seotud inimesega, vaid ka maa ise ja päike mõjutavad.

Ausalt öeldes ma ootasin sellest raamatust natuke rohkem. Lootsin, et on huvitavam. Kahjuks sain pettumuse osaliseks. Raamat venis ning oli kohati igav minu jaoks. Kohati autor korrutas ühte ja sama asja mitu korda. See oli natuke tüütu. Muidugi oli huvitavaid asju ka, need erinevad nähtused ja protsessid, mis maal ja taevas toimuvad, aga mulle ei istunud viis, kuidas autor neid esitas.

Leïla Slimani. Hällilaul (Tänapäev, 2018)

hällilaulTõlkinud Sirje Keevallik
168 lk.

Ma pole juba ammu midagi punasest sarjast lugenud. “Hällilaul” oli mul ka lugemisnimekirjas ja kui ta siis ükspäev raamatukogus mu pihku sattus, siis võtsingi ette. Raamatu algus edenes mul natuke vaevaliselt, aga viimased 100 lehekülge lugesin ühe jutiga läbi.

Myriam ja Paul on tavaline Pariisi abielupaar, kus mees käib tööl ja naine on kahe lapsega kodune. Ühel hetkel ei suuda naine enam kodus olla ning tahab tööle naasta. Nii otsustavadki nad lapsehoidja otsida. Loomulikult ei kõlba neile paberiteta ning “kaetud näoga” illegaalid. Nad on väga rahul, kui leiavad prantslannast lapsehoidja Louise’i, kellele lisaks lapsehoidmisele meeldib ka süüa teha ning hoolitseda, et kõik oleks korras.

Ent pealtnäha ideaalne lapsehoidja pole seda siiski. Ühel hetkel ei tunne Myriam end enam temaga koos mugavalt. Louise’ile ei meeldi Myriami elustiil. Tema meelest viskab naine liiga kergekäeliselt toitu ning asju minema. Lisaks tahab Louise kuhugi kuuluda ning sellest saab alguse üks kinnisidee ja juhtub midagi kohutavat. Ja samal ajal kasutas see perekond teda minu arvates ära ka.

Mu mõtted ei ole veel päris settinud. Kummaline raamat. Mind valdavad kahetised tunded. Ühelt poolt ma nagu tundsin lapsehoidjale kaasa, aga teiselt poolt oli tema tegu nii kohutav, et talle ei saa kaasa tunda. Oleksin tahtnud rohkem teada saada, miks Louise selliseks kujunes. Oleksin tahtnud rohkem teada tema lapsepõlvest, mis teda mõjutas. Natuke saime aimu tema abielust, aga minu jaoks jäi seda väheks.Nii et minu jaoks jäi raamat natuke poolikuks, ometi ei ole tegu halva romaaniga. Selline omamoodi teos. Ei soovita lugeda nendel, kes parajasti mõtlevad lapsehoidja palkamise peale.

Narine Abgarjan. Manjunja (Tänapäev, 2018)

manjunjaTõlkinud Ilona Martson
399 lk.

Kes soovib lugeda midagi lõbusat praegusel pimedal ja külmal ajal, siis see on just õige raamat. „Manjunja“ on autobiograafiliste sugemetega romaan autori lapsepõlvest 70- ja 80-ndate aastate Armeenias.

Peategelased on Narine Abgarjan ja Manjunja Šats, kes on parimad sõbrannad. Nende sõprus algas väga kummalisel moel. Nad elavad lähestikku ning käivad teineteisel pidevalt külas ja nendel juhtub kogu aeg midagi. Mõlemad on selliseid krutskeid täis. Tüdrukute fantaasia on piiritu. Ma lugesin ja naersin omaette. Uskumatu, mida suudavad väikesed tüdrukud välja mõelda.

See ei ole ainult kahe tüdruku sõpruse lugu. Nende selja taga on perekonnad. Narine’i perekonda kuuluvad isa Jura, ema Nadja ja õed Karine, Gajane ja Sona. Hiljem sündis talle ka vend Aik, aga tema sündis nendest sündmustest hiljem ning raamatus teda ei mainita. Manjunja perekonda kuulus tema isa Miša ja vanaema Roza Jossifovna ehk Nänn. Nänn on väga koloriitne kuju. Ta on karmikäeline inimene, aga samas armastab väga oma perekonda.

See oli nii lahe raamat. Siin on põhirõhk kahe tüdruku sõprusel. Nendel on ikka uskumatud seiklused. Näiteks juhtus nendega ühel suvel häbiväärne lugu. Nimelt õnnestus neil kogemata täid saada. See, kuidas nad plaanisid täidest lahti saada, oli väga humoorikas. Nagu kõik nende juhumised. Ja neil ikka juhtub. Kogu aeg. Mulle meeldis perekonna omavaheline suhtlemine ja see natuke üle võlli keeratud jutustamisstiil.

„Manjunja“ on autori debüütromaan ning see sai alguse hoopis blogist. See on lõbus ja natuke lapselik, aga samas siiski mõeldud täiskasvanutele. Kuigi seda võivad lugeda ka lapsed, siin pole midagi koledat, kui nad just ei plaani neid koerustükke järgi teha. Autor ise oma raamatut lasteraamatuks ei pea. Igatahes soovitan lugeda, kes soovivad midagi helgemat ning lõbusamat. Või siis soovivad meenutada oma lapsepõlve.