Leïla Slimani. Hällilaul (Tänapäev, 2018)

hällilaulTõlkinud Sirje Keevallik
168 lk.

Ma pole juba ammu midagi punasest sarjast lugenud. “Hällilaul” oli mul ka lugemisnimekirjas ja kui ta siis ükspäev raamatukogus mu pihku sattus, siis võtsingi ette. Raamatu algus edenes mul natuke vaevaliselt, aga viimased 100 lehekülge lugesin ühe jutiga läbi.

Myriam ja Paul on tavaline Pariisi abielupaar, kus mees käib tööl ja naine on kahe lapsega kodune. Ühel hetkel ei suuda naine enam kodus olla ning tahab tööle naasta. Nii otsustavadki nad lapsehoidja otsida. Loomulikult ei kõlba neile paberiteta ning “kaetud näoga” illegaalid. Nad on väga rahul, kui leiavad prantslannast lapsehoidja Louise’i, kellele lisaks lapsehoidmisele meeldib ka süüa teha ning hoolitseda, et kõik oleks korras.

Ent pealtnäha ideaalne lapsehoidja pole seda siiski. Ühel hetkel ei tunne Myriam end enam temaga koos mugavalt. Louise’ile ei meeldi Myriami elustiil. Tema meelest viskab naine liiga kergekäeliselt toitu ning asju minema. Lisaks tahab Louise kuhugi kuuluda ning sellest saab alguse üks kinnisidee ja juhtub midagi kohutavat. Ja samal ajal kasutas see perekond teda minu arvates ära ka.

Mu mõtted ei ole veel päris settinud. Kummaline raamat. Mind valdavad kahetised tunded. Ühelt poolt ma nagu tundsin lapsehoidjale kaasa, aga teiselt poolt oli tema tegu nii kohutav, et talle ei saa kaasa tunda. Oleksin tahtnud rohkem teada saada, miks Louise selliseks kujunes. Oleksin tahtnud rohkem teada tema lapsepõlvest, mis teda mõjutas. Natuke saime aimu tema abielust, aga minu jaoks jäi seda väheks.Nii et minu jaoks jäi raamat natuke poolikuks, ometi ei ole tegu halva romaaniga. Selline omamoodi teos. Ei soovita lugeda nendel, kes parajasti mõtlevad lapsehoidja palkamise peale.

Advertisements

Narine Abgarjan. Manjunja (Tänapäev, 2018)

manjunjaTõlkinud Ilona Martson
399 lk.

Kes soovib lugeda midagi lõbusat praegusel pimedal ja külmal ajal, siis see on just õige raamat. „Manjunja“ on autobiograafiliste sugemetega romaan autori lapsepõlvest 70- ja 80-ndate aastate Armeenias.

Peategelased on Narine Abgarjan ja Manjunja Šats, kes on parimad sõbrannad. Nende sõprus algas väga kummalisel moel. Nad elavad lähestikku ning käivad teineteisel pidevalt külas ja nendel juhtub kogu aeg midagi. Mõlemad on selliseid krutskeid täis. Tüdrukute fantaasia on piiritu. Ma lugesin ja naersin omaette. Uskumatu, mida suudavad väikesed tüdrukud välja mõelda.

See ei ole ainult kahe tüdruku sõpruse lugu. Nende selja taga on perekonnad. Narine’i perekonda kuuluvad isa Jura, ema Nadja ja õed Karine, Gajane ja Sona. Hiljem sündis talle ka vend Aik, aga tema sündis nendest sündmustest hiljem ning raamatus teda ei mainita. Manjunja perekonda kuulus tema isa Miša ja vanaema Roza Jossifovna ehk Nänn. Nänn on väga koloriitne kuju. Ta on karmikäeline inimene, aga samas armastab väga oma perekonda.

See oli nii lahe raamat. Siin on põhirõhk kahe tüdruku sõprusel. Nendel on ikka uskumatud seiklused. Näiteks juhtus nendega ühel suvel häbiväärne lugu. Nimelt õnnestus neil kogemata täid saada. See, kuidas nad plaanisid täidest lahti saada, oli väga humoorikas. Nagu kõik nende juhumised. Ja neil ikka juhtub. Kogu aeg. Mulle meeldis perekonna omavaheline suhtlemine ja see natuke üle võlli keeratud jutustamisstiil.

„Manjunja“ on autori debüütromaan ning see sai alguse hoopis blogist. See on lõbus ja natuke lapselik, aga samas siiski mõeldud täiskasvanutele. Kuigi seda võivad lugeda ka lapsed, siin pole midagi koledat, kui nad just ei plaani neid koerustükke järgi teha. Autor ise oma raamatut lasteraamatuks ei pea. Igatahes soovitan lugeda, kes soovivad midagi helgemat ning lõbusamat. Või siis soovivad meenutada oma lapsepõlve.