Paolo Cognetti. Kaheksa mäge (Tänapäev, 2017)

kaheksa-mägeTõlkinud Kaidi Saavan
188 lk.

See on üks mõnus kulgemise raamat. Lugu räägib ühe poisi suureks saamisest ja tema teekonnast iseenda leidmiseni. Samuti räägib see sõprusest alguses kahe poisi, hiljem juba meeste vahel.

Kõigepealt kirjeldatakse peategelase Pietro lapsepõlve ja eriti suhet isaga. Isa armastab mägesid. Poeg proovib temaga sammu pidada ja hakkab temaga kaasas käima. Nendega liitub üks külas elav poiss Bruno, kellega Pietro sõbrustab. Tegelikult ei seo neid suurt miskit. Nad kohtuvad enamasti suvel, kui Pietro perekond mägedes puhkab.

Vahepeal nad ei kohtunud pikka aega, sest Pietro hakkas saama täiskasvanuks ning tahtis leida oma teed ning nad läksid isaga riidu. Pärast isa surma kohtuvad nad taas ning jätkavad oma kummalist sõprust. Nad on nii erinevad. Bruno armastab mägesid ja ei taha nendest lahkuda, samas kui Pietrol on tahtmine reisida ja maailma näha. Samas ei  saa temagi päris ilma mägedeta elada.

See on tõesti üks mõnus ja rahulik kulgemise raamat, kus ilusa ja poeetilise keelega kirjutatakse kahe inimese elust, sõprusest ning mägedest. Raamat on küll lühike, aga minul võttis selle lugemine oodatust kauem aega. Asjad tahtsid natuke kauem settida. Ilmselt mul ei olnud päris õige hetk selle rahuliku raamatu lugemiseks, sest mul on sellel nädal olnud kuidagi rahutu meeleolu.

Romaani “Kaheksa mäge” eest pälvis kirjanik aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega. Raamat ilmus eesti keeles Tänapäeva Punase raamatu sarjas.

Advertisements

Narine Abgarjan. Taevast kukkus kolm õuna (Tänapäev, 2016).

taevast-kukkus-kolm-õunaArmeenia muinasjutud lõpevad tihti sellega, et taevast kukub kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas, aga kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse.

Selle raamatu tegelased elavad ühes kõrvalises Armeenia mägikülas. Sinna viib ainult üks kitsas teeke ja seegi kadumas. Külas elavad vanemad inimesed, noored on kas surnud või lahkunud.

Küla on hääbumas, aga selle eest on inimesed seal kokkuhoidvad ja üksteist aidatakse alati. Sellesse õhukesse raamatusse (192 lk) mahub mitmete tegelaste elulugu. Sageli juba surnud inimese, kelle elulugu antakse meenutuste kaudu edasi. Raamatu tegevus toimub muidu aasta ja ühe kuu jooksul.

Neil inimestel on olnud keeruline elu. Paljud nende sugulased ja lähedased surid, kes maavärina tõttu, kes sõjas ja kelle viis minema mitme aastane näljahäda. Hoolimata sellest on nad siiski rõõmsad ja usuvad, et elu läheb edasi.

Nii reaalselt on kirjeldatud väikese Marani-küla elu, et pilt tuleb majadest ja tegelastest silme ette.

Mulle tohutult meeldis see raamat oma lihtsuses ja siiruses. Juba esimesest lausest peale köitis see raamat mind.

Reedel, kohe pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis Sevojantsi Anatolia surema.

Enne kui teise ilma minna, kastis ta hoolikalt juurviljaaeda ja puistas kanadele varuga sööta – ei ole ju teada, millal naabrid avastavad tema elutu keha, linnud ei saa ometi söömata ringi käia. (lk. 7).

Loomulikult ta ei surnud. Suremise asemel vapustab kogu küla ja Anatoliat  ennastki uudis, et ta on rase. Ega sellest muidu midagi polekski, aga Anatolia on 58-aastane.  Raamatu esimene ja kolmas osa keskenduvadki Sevojantsi Anatoliale ja tema mehele.

Hoolimata kõigist hädadest, milles raamatus kirjutatakse, jättis raamat minu hinge sooja tunde. Peale selle kirjutab autor väga hästi ja tõlge on ka hea. Julgen soovitada, hea lugemiselamus garanteeritud! 🙂

Siia lõppu veel paar autori stiilinäidet.

“Kui issand tahab inimest karistada, siis esimese asjana võtab ta temalt mõistuse,” vangutas Ovanes pead, pahvides kibedat tubakasuitsu. (lk. 36)

“Su iseloom on vanusega päris käest ära läinud. Solvud pisiasjade peale,” ohkas Valinka.
“Ära tekita neid pisiasju, siis ma ei solvu.” (lk. 106)

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

1913-sajandi-suviSeekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini.

1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei tule, sest riigid on majanduslikult üksteisest liiga sõltuvad.

Enamus juttudest keskenduvad kunstile, kirjandusele ja kultuurile. Sekka ka mõni poliitik, teadlane ja leiutaja ning vähemalt minu jaoks täiesti tundmatuid tegelasi. Ka lihtsalt seltskonnategelasi, kelle nimi ei ütle tänapäeval enam midagi. Kuna raamatu autor on ise sakslane, siis mõistagi on suurem rõhk sakslastel.

Palju tuleb juttu sellistest tegelastest nagu Freud ja Jung, Picasso, Kafka, Rilke, Thomas ja Heinrich Mann jne jne. Loomulikult ei jäeta mainimata Hitlerit ja Stalinit. Peale nende on veel palju muid igasuguseid minu jaoks tundmatud tegelasi. Juttu on nende tegemistest ja eraelust, armuvalust ja suhetest. Nende mõtetest ja filosoofiast.

Miks see raamat mulle kummaline tundus? Esiteks tundusid need jutud mulle seosetult kokku pandud, üksteisega mitte haakuvad. Tundus, et neid seob ainult see, et nad on toimunud ühes kuus. Hiljem ma harjusin sellega, nii et raamat kõige hullem ei tundunudki, aga siiski oli ta minu arvates natuke igav. Võib-olla sellepärast, et paljud tegelased olid tundmatud.

Minus tekitas natuke segadust ka see, et raamat on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas. Seal on ilukirjanduslikud raamatud, kuid “1913. Sajandi suvi” on pigem kultuurilooline kui ilukirjanduslik.

Mõned näited raamatust:

1913. aasta esimene sekund. Pimedas öös kaigub lask. On kuulda plõksatust, sõrm päästikul tõmbub pingule, järgneb teine kume lask. Alarmeeritud politsei ruttab kohale ja võtab laskja otsemaid kinni. Tema nimi on Louis Armstrong.
Kaheteistaastane oli tahtnud varastatud revolvriga tervitada uut aastat New Orleansis. Politsei pistab ta kongi ja saadab ta juba 1. jaanuari varahommikul parandusasutusse Colored Waif’s Home for Boys. Ta käitub seal nagu metsaline, nii et asutuse juhataja Peter Davis ei leia muud nõu, kui poisile trompet pihku pista (tegelikult oleks ta tahtnud poisile vastu kõrvu anda). Louis Armstrong jääb ühtäkki vait, võtab pilli vaat et õrnalt vastu ning tema sõrmed, mis veel eelmisel õhtul olid närviliselt näppinud revolvri päästikut, tajuvad nüüd taas külma metalli, kuid paugu asemel meelitab ta sealsamas direktorikabinetis trompetist välja esimesed soojad, ürgselt jõulised helid. (lk 9)

Preisi printsess Victoria Luise ja Ernst August von Hannover suudlevad jaanuaris esimest korda. (lk 20)

3. augustil lämbub Berliini ääremail Jungfernheides liivahunnikus üks artist. Tema kunst seisnes selles, et ta suutis olla kuni viis minutit elavalt maetud.
Ent sel päeval unustas trupijuht suures jutuhoos artisti sootuks ära ning hakkas teda kahjuks alles kümne minuti pärast välja kaevama. (lk 190)

Elizabeth Strout. Olive Kitteridge (Tänapäev, 2016)

olive-kitteridgeSee raamat ootas ammu mu riiulil lugemist. Tegemist on Tänapäeva Punase Raamatu sarja kuuluva teosega, mis 2009. aastal sai Pulitzeri preemia ning sellest on tehtud ka mini-seriaal (Olive Kitteridge).

Raamat koosneb 13 lühijutust. Nendes 13 lühijutus kohtab palju erinevaid tegelasi. Tegevus toimub ühes väikeses linnakeses ja räägitakse erinevate inimeste elust. Keskne tegelane on Olive Kitteridge, endine matemaatikaõpetaja, kes nüüd on pensionil. Paljud jutud siiski ei ole keskendunud Olive Kitteridge’ile, kuigi tema kohalolu on tuntav. Lihtsalt jutustatakse väikese linnakese inimestest ja nende muredest ning rõõmudest. Enamasti siiski muredest.

Olive märkab, et maailm tema ümber on muutunud ja ta ei mõista enam paljusid asju. Ta on riiakas ja karm. Koolis lapsed kartsid teda. Teate küll neid inimesi, kelle meelest ainult nende arvamus on õige ja ainult nemad teavad, kuidas tuleb elada.

Talle ei meeldi poja naine. Olive’i arvates see naine röövis temalt poja, sest nad kolisid kaugele Californiasse. Ta ei suuda mõista, miks poeg temaga suhelda ei taha. Samuti tunneb Olive kahjurõõmu, kui kellelgi läheb halvemini kui temal.

Ma ei suutnud päris hästi seda raamatut mõista. Ma arvan, et see oleks mulle rohkem meeldinud ja rohkem kohale jõudnud, kui ma loeksin seda näiteks 30 aasta pärast uuesti. Raamatus on tegelased enamasti vanemad inimesed. Minu jaoks oli küllaltki masendav raamat, palju oli surmateemat sisse toodud. See muidugi on loomulik, sest tegu ju vanemate inimestega. Tegemist ei ole halva raamatuga, lihtsalt mina lugesin seda valel ajal. Siia lõppu üks ilus mõte raamatust.

Oli päevi – Olive mälestas seda -, kui Henry hoidis koju jalutades ta kätt, keskealised inimesed oma parimas eas. Kas nad olid osanud neil hetkedel vaikselt rõõmustada? Tõenäoliselt mitte. Inimesed tavaliselt ei tea oma elu elades, et nad seda elavad. (lk. 170).

 

Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti (Tänapäev, 2005)

451-fahrenheitiTegemist on düstoopilise romaaniga, milles autor näitab ameeriklaste tulevikku, kus ühiskond on hakanud raamatuid põletama.

Raamatu peategelane on Guy Montag, kes on pritsimees. Ja mitte pritsimees meie mõistes tuld kustutades, vaid hoopis seda süüdates. Põletasid nad raamatuid. Raamatud on keelatud ja igaühte, kes raamatuid omab, tabab karistus. Ühiskonnas oli juba normiks saanud, et kui nähti kellegi käes raamatut või aimati, et tal neid kodus on, siis tehti tema peale kaebus ja saabusid pritsimehed, kes siis maja koos raamatutega maani maha põletasid.

Olulisel kohal oli veel televisioon. Autor näitab raamatus, kuidas televisiooni kaudu on võimalik mõjutada inimest ja televisioonist piisab meelelahutuseks küll. Raamatutest saavad inimesed vaid ohtlikke ideid. Tavalised seinad olid asendatud televisiooniseinaga, et siis nende pealt vaatada nö “sugulasi”.

Ühel õhtul kohtab see Guy Montag koju minnes tüdrukut, kes räägib talle minevikust, kus keegi ei kartnud ja loeti raamatuid. Montag hakkab mõtlema, kas ta ikka teeb õigesti, kui raamatuid põletab. Muidugi saab tema ülemus sellest teada ja algab kassi-hiire mäng.

See raamat tekitab minus hämmingut. Ma ei oska öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Raske on seisukohta võtta. Iseenesest tegevus oli omapärane ja põnev, aga lugemine mul kuidagi venis. Ma pean selle raamatu üle ilmselt veel mõtlema, et mis asi see siis nüüd oli?