Leïla Slimani. Hällilaul (Tänapäev, 2018)

hällilaulTõlkinud Sirje Keevallik
168 lk.

Ma pole juba ammu midagi punasest sarjast lugenud. “Hällilaul” oli mul ka lugemisnimekirjas ja kui ta siis ükspäev raamatukogus mu pihku sattus, siis võtsingi ette. Raamatu algus edenes mul natuke vaevaliselt, aga viimased 100 lehekülge lugesin ühe jutiga läbi.

Myriam ja Paul on tavaline Pariisi abielupaar, kus mees käib tööl ja naine on kahe lapsega kodune. Ühel hetkel ei suuda naine enam kodus olla ning tahab tööle naasta. Nii otsustavadki nad lapsehoidja otsida. Loomulikult ei kõlba neile paberiteta ning “kaetud näoga” illegaalid. Nad on väga rahul, kui leiavad prantslannast lapsehoidja Louise’i, kellele lisaks lapsehoidmisele meeldib ka süüa teha ning hoolitseda, et kõik oleks korras.

Ent pealtnäha ideaalne lapsehoidja pole seda siiski. Ühel hetkel ei tunne Myriam end enam temaga koos mugavalt. Louise’ile ei meeldi Myriami elustiil. Tema meelest viskab naine liiga kergekäeliselt toitu ning asju minema. Lisaks tahab Louise kuhugi kuuluda ning sellest saab alguse üks kinnisidee ja juhtub midagi kohutavat. Ja samal ajal kasutas see perekond teda minu arvates ära ka.

Mu mõtted ei ole veel päris settinud. Kummaline raamat. Mind valdavad kahetised tunded. Ühelt poolt ma nagu tundsin lapsehoidjale kaasa, aga teiselt poolt oli tema tegu nii kohutav, et talle ei saa kaasa tunda. Oleksin tahtnud rohkem teada saada, miks Louise selliseks kujunes. Oleksin tahtnud rohkem teada tema lapsepõlvest, mis teda mõjutas. Natuke saime aimu tema abielust, aga minu jaoks jäi seda väheks.Nii et minu jaoks jäi raamat natuke poolikuks, ometi ei ole tegu halva romaaniga. Selline omamoodi teos. Ei soovita lugeda nendel, kes parajasti mõtlevad lapsehoidja palkamise peale.

Advertisements

Paolo Cognetti. Kaheksa mäge (Tänapäev, 2017)

kaheksa-mägeTõlkinud Kaidi Saavan
188 lk.

See on üks mõnus kulgemise raamat. Lugu räägib ühe poisi suureks saamisest ja tema teekonnast iseenda leidmiseni. Samuti räägib see sõprusest alguses kahe poisi, hiljem juba meeste vahel.

Kõigepealt kirjeldatakse peategelase Pietro lapsepõlve ja eriti suhet isaga. Isa armastab mägesid. Poeg proovib temaga sammu pidada ja hakkab temaga kaasas käima. Nendega liitub üks külas elav poiss Bruno, kellega Pietro sõbrustab. Tegelikult ei seo neid suurt miskit. Nad kohtuvad enamasti suvel, kui Pietro perekond mägedes puhkab.

Vahepeal nad ei kohtunud pikka aega, sest Pietro hakkas saama täiskasvanuks ning tahtis leida oma teed ning nad läksid isaga riidu. Pärast isa surma kohtuvad nad taas ning jätkavad oma kummalist sõprust. Nad on nii erinevad. Bruno armastab mägesid ja ei taha nendest lahkuda, samas kui Pietrol on tahtmine reisida ja maailma näha. Samas ei  saa temagi päris ilma mägedeta elada.

See on tõesti üks mõnus ja rahulik kulgemise raamat, kus ilusa ja poeetilise keelega kirjutatakse kahe inimese elust, sõprusest ning mägedest. Raamat on küll lühike, aga minul võttis selle lugemine oodatust kauem aega. Asjad tahtsid natuke kauem settida. Ilmselt mul ei olnud päris õige hetk selle rahuliku raamatu lugemiseks, sest mul on sellel nädal olnud kuidagi rahutu meeleolu.

Romaani “Kaheksa mäge” eest pälvis kirjanik aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega. Raamat ilmus eesti keeles Tänapäeva Punase raamatu sarjas.

Elizabeth Strout. Olive Kitteridge (Tänapäev, 2016)

olive-kitteridgeSee raamat ootas ammu mu riiulil lugemist. Tegemist on Tänapäeva Punase Raamatu sarja kuuluva teosega, mis 2009. aastal sai Pulitzeri preemia ning sellest on tehtud ka mini-seriaal (Olive Kitteridge).

Raamat koosneb 13 lühijutust. Nendes 13 lühijutus kohtab palju erinevaid tegelasi. Tegevus toimub ühes väikeses linnakeses ja räägitakse erinevate inimeste elust. Keskne tegelane on Olive Kitteridge, endine matemaatikaõpetaja, kes nüüd on pensionil. Paljud jutud siiski ei ole keskendunud Olive Kitteridge’ile, kuigi tema kohalolu on tuntav. Lihtsalt jutustatakse väikese linnakese inimestest ja nende muredest ning rõõmudest. Enamasti siiski muredest.

Olive märkab, et maailm tema ümber on muutunud ja ta ei mõista enam paljusid asju. Ta on riiakas ja karm. Koolis lapsed kartsid teda. Teate küll neid inimesi, kelle meelest ainult nende arvamus on õige ja ainult nemad teavad, kuidas tuleb elada.

Talle ei meeldi poja naine. Olive’i arvates see naine röövis temalt poja, sest nad kolisid kaugele Californiasse. Ta ei suuda mõista, miks poeg temaga suhelda ei taha. Samuti tunneb Olive kahjurõõmu, kui kellelgi läheb halvemini kui temal.

Ma ei suutnud päris hästi seda raamatut mõista. Ma arvan, et see oleks mulle rohkem meeldinud ja rohkem kohale jõudnud, kui ma loeksin seda näiteks 30 aasta pärast uuesti. Raamatus on tegelased enamasti vanemad inimesed. Minu jaoks oli küllaltki masendav raamat, palju oli surmateemat sisse toodud. See muidugi on loomulik, sest tegu ju vanemate inimestega. Tegemist ei ole halva raamatuga, lihtsalt mina lugesin seda valel ajal. Siia lõppu üks ilus mõte raamatust.

Oli päevi – Olive mälestas seda -, kui Henry hoidis koju jalutades ta kätt, keskealised inimesed oma parimas eas. Kas nad olid osanud neil hetkedel vaikselt rõõmustada? Tõenäoliselt mitte. Inimesed tavaliselt ei tea oma elu elades, et nad seda elavad. (lk. 170).

 

Philip K. Dick. Mees kõrges lossis (Tänapäev, 2016)

mees-korges-lossisSeekord leiab mu raamatututvustuse ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused. Aga lisan kogu teksti siiski siia ka.

Kas Te olete kunagi mõelnud, milline näeks välja maailm, kui Teise maailmasõja oleksid võitnud Saksamaa ja Jaapan? Mina enne selle raamatu lugemist igatahes ei mõelnud. Aga just sellest räägib Philip K. Dick’i raamat „Mees kõrges lossis“.

Tegevus toimub Ameerikas peale Teist maailmasõda, mille liitlased kaotasid. New Yorgis valitsevad sakslased, Californias jaapanlased. Elu selles maailmas ei ole lihtne. Sakslased on juudid peaaegu hävitanud, samamoodi aafriklased. Ülim rass on muidugi aarjalased. Tavalisi ameeriklasi kujutatakse robustsetena võrreldes jaapanlastega, neegritest on tehtud orjad ja slaavlased on euroopast minema aetud. Saksamaad juhib Herr Bormann, Adolf on oletatavasti seniilsena kuskil vanadekodus.

Vahemeri on aatomienergia abil kuivendatud, et seal põldu harida. Televisioon ei ole eriti arenenud ja tundub, et ka muu tehnika mitte. Küll aga toimuvad kosmosereisid Kuule ja Marsile ning sakslased on leiutanud raketi, millega on euroopast võimalik 45 minutiga ameerikasse jõuda.

Raamatus on terve hulk eripalgelisi tegelasi. Neil ei ole esmapilgul suurt midagi ühist. Robert Childan – kunstikaupmees; Frank Frink – lahti lastud töömees, juut; Nobusuke Tagomi – Ameerika Vaikse Ookeani Osariikide kaubandusesinduse juhtkonna ülem; Juliana Frink – Franki naine, kes lahkus kodust ja läks elama puhvertsooni; Baynes – teeskleb rootsi ärimeest, aga tegelikult on agent, Joe Cinnadella – veel üks saksa agent; Hugo Reiss – Reich’i konsul San Fransiscos; Hawthorne Abendsen – kirjanik.

Teoses „Mees kõrges lossis“ on olulisel kohal ka raamat „Rohutirtsude nuhtlus“ ning oraakel „Yijing“ ehk „Muutuste raamat“. Esimese kirjutas Abendsen ja see kirjeldab, milline oleks maailm välja näinud, kui Saksamaa ja Jaapan oleksid sõja kaotanud. Oraakel on nii öelda ennustuste raamat, mida mitmed tegelased kasutavad, et oluliste sammude jaoks abi küsida.

Tegemist on väga omapärase ja kaasakiskuva ning minu arvates ka iroonilise raamatuga. Raamat edeneb kiiresti ja lugedes igav ei hakka. Soovitan lugeda!

Philip K. Dick (1928-1982) oli Ameerika ulmekirjanik, kelle loomingus võib sageli kohata monopolistlikke korporatsioone, autoritaarseid režiime ning skisofreenia- ja paranoiamotiive. Tema teoste järgi on tehtud arvukalt filme, millest kuulsaim on ilmselt „Blade Runner“ (1982). Eesti keeles on temalt ilmunud veel „Blade Runner. Kas androidid unistavad elektrilammastest?“, „Poodud võõras“ „Ubik“ ja „Vilistaja metsas“.