558 lk.
See on kuues raamat apteeker Melchiori sarjast. Kes veel ei ole kursis selle sarjaga, siis tegemist on ajalooliste kriminaalromaanidega, kus peategelaseks on Tallinnas tegutsev apteeker Melchior. Ta ei ole lihtsalt apteeker, vaid ta lahendab ka kuritegusid.
Nagu eelnevateski osades toimuvad ka kuuendas mõned mõrvad, mis kõik lõpuks lahenduse leiavad. Seekord on lisaks veel üks kauge aja taha ulatuv mõrvalugu, mis vajab ka lahendamist. Ta ei tea, kes on tapetud, millal ja miks seda tehtud on, aga ühe sureva kaupmehe sooviks oli, et apteeker selles selgust saaks ja nii, et süütud ei kannataks. Seekord satub ohtu ka Melchiori enda elu. Väidetavalt ohustab seda keegi, keda nimetatakse Gotlandi kuradiks. Samal ajal tapetakse keegi ka Melchiori kaasajal ning ta hakkab ka seda uurima.
Raamatus on ka teine tegevusliin, mis toimub Lübeckis. Seal on noorest Melchiorist saanud salamõrtsukate vennaskonna liige. Seal on tema armastatud naine, keda ta tahab endale kosida ning ta ei plaani Tallinnasse naasta, et isa apteek üle võtta. Kuigi vana Melchior seda ootab.
Selle raamatu keskseks teemaks võib pidada ka usku. Kõik tegevus toimub usulistel põhjustel. See muutis romaani mõnes kohas natuke igavaks. Kohati oli minu jaoks natuke palju heietusi ja filosoofiat usu teemal. Eks see ole ka arusaadav, sest tegevus toimub 1433. aastal.
Seekord võttis mul raamatusse sisse elamine ka kuidagi kaua aega. Alguses toimus pikalt mingi tegevus, mis tundus, et ei puutu nagu üldse asjasse. Eks lõpus muidugi selgus, miks seda vaja oli. Mind natuke pahandas autori teguviis, et kui on Tallinna tegevusliinis põnev koht, siis lõppeb peatükk ja järgmise peatüki tegevus toimub juba Lübeckis. Tundus nagu Hargla oleks teinud reklaamipausi ja kellele siis need meeldivad.
Üldse oli minu jaoks noore Melchiori tegevusliin natuke kahvatum. Mulle ei meeldi eriti, et ta tahab salamõrtsukaks saada. 😦 Ikka loodan veel, et kui autor peaks ka järgmise osa kirjutama, siis ta tuleks ikka Tallinnasse tagasi. Või siis tuleks Agatha kloostrist oma isa apteeki üle võtma.
Vana Melchior on tolle aja kohta juba üsna eakas ning tema jõud pole enam endine. Alguses tundus mulle, et ta pole enam nii terav ka kuritegusid lahendama. Ta tunneb ennast ka üksi, sest tema lähedased sõbrad on tema ümbert kadunud. See muutis mu natuke kurvaks. Kangelane on minu silmis ikka noor ja ergas 😀 Ja apteeker Melchior on minu jaoks kangelane. Ma saan aru, et on loomulik, et inimene ka raamatus vananeb, aga ikkagi on see kurb.
Muidu pole raamatul häda midagi ja mõrvajuurdlus oli väga põnev. Nagu alati suutis Hargla ka seekord asja nii segaseks ajada, et ma päris täpselt mõrvarit ära ei arvanud, kuigi mingi kahtlus tekkis. Kuna asi oli põnev, siis mul tekkis kiusatus vahepeal noore Melchiori osa vahele jätta ja jätkata vana Melchiori looga. Soovitan kõigile krimilugude austajatele. Jään huviga ootama järgmist osa, kuigi seda ilmselt niipea ei tule. Kui üldse tuleb.
PS. Mulle väga meeldivad nimed, mida Hargla oma tegelastele on pannud.
Kaanepilt illustreerib väga hästi sisu.
Triinu raamatublogi 