Winston Graham. Must kuu. Viies Poldarki raamat (Varrak, 2018)

must kuu_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
456 lk.

Eesti keeles on Poldarkite sarjas ilmunud nüüd viis raamatut. Kokku on neid kaksteist. Loodan, et ka ülejäänud tõlgitakse, kuigi viies osa mul vahepeal natuke venis. Tahaks siiski teada, kuidas sari lõppeb ning mulle meeldib lugeda rohkem eesti kui inglise keeles.

Tegevus algab sellest, kui Elizabeth kukub kuuvarjutuse ajal trepist alla ning sünnitab poja, kelle üle George Warleggan on väga uhke. Samal ajal võetakse Geoffrey Charles’ile hoidjaks Elizabethi sugulane Morwenna.

Ka Rossil ja Demelzal läheb hästi ning nendegi perre sünnib laps. Ühel õhtul saabuvad neile külla Demelza vennad Sam ja Drake, kes tulid sinna tööd otsima. Ross ja George ei saa endiselt omavahel läbi ning kui Morwenna ja Geoffrey Charles saavad sõbraks Drake’iga, ei tõota see midagi head.

George Warleggan püüab igati hävitada ka Agatha Poldarkit. See tal ka õnnestub, kuid Agatha ei anna niisama lihtsalt alla ning ta paneb George’i südamesse kahtluseseemne idanema.

Mulle üldiselt meeldib Winston Grahami aeglane ja rahulikult kulgev jutustamisstiil, aga seekord ma muutusin natuke kärsitust. Kuidagi ei edenenud nii kiiresti  kui eelnevad osad. Sellest hoolimata mulle raamat üldiselt meeldis, kuigi ma ei ole rahul sellega, mis Morwennaga lõpus juhtus. Hea oli lugeda Rossi lojaalsusest oma sõprade suhtes. Jään ootama järgmist osa.

Eelnevad Poldarki sarja raamatud:

Poldark
Demelza
Jeremy Poldark
Warleggan

Advertisements

Berit Renser. Minu Indoneesia (Petrone Print, 2017)

minu-indoneesia-maailma-makett240 lk.

Ma ei ole juba tükk aega Minu-sarjast midagi lugenud. Oligi viimane aeg võtta käsile üks teos sellest sarjast.

Indoneesia on erinevatest saartest koosnev riik, mis on nii mitmekesine, et seda on raske ühte väikesesse raamatukesse mahutada. Mulle tundub, et autoril on õnnestunud meile seda värvikirevust edasi anda. Ta kirjutab Jaavast, Kalimantanist, Balist, Sumatrast ja Jakartast.

Raamatu autor läheb Indoneesiasse õppima, kus ta vaated põrkuvad täiesti erineva kultuuritaustaga inimestega. Selle aja jooksul, mis ta Indoneesias on, jõuab ta seal korraldada “Teeme ära!” aktsiooni,  õppida selgeks keele, teha metsarahvast film ning kirjutada indoneeslastest indoneesiakeelse raamatu.

Raamatu võtab tabavalt kokku autori enda tekst, mida ta oleks tahtnud Indoneesias telestuudios öelda:

Tahtnuks öelda veel nii palju rohkemat, kui mu mõtted poleks takerdunud ununenud sõnade taha. Et te oletegi vastuolude maa ja seote pidevalt võimatuna näivaid opositsioone. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud. kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et oma mitmekesisuses olete justkui nagu maailma makett. Et siin on esindatud skaala äärmuslikest usklikest äärmuslike uskmatuteni, pillavast rikkusest näljase vaesuseni, südamlikust hoolimisest kõleda osavõtmatuseni, lopsakast loodusest kurva tühimikuni. (lk 240)

Mulle raamat meeldis. See oli ladusalt ja põnevalt kirjutatud, nii et haaras kaasa. Soovitan lugeda.

Lembe Mõttus. Minu Okeaania (Petrone Print, 2017)

minu-okeaania-tagasi-kiviaega272 lk

See oli üks väga omamoodi lugemine. Humoorikas. Kaks naist jätavad oma pered Eestisse ja lähevad ise mõneks ajaks reisile. Sellisesse kaugesse piirkonda nagu on Okeaania. Kõigepealt on muidugi sekeldused Austraalia tollis, kus neid ei taheta läbi lasta, sest neil on kaasas suitsuvorstid. Huvitav, miks ei või suitsuvorsti kaasa võtta?

Edasi viib nende teekond Paapua Uus-Guineasse, Saalomoni saartele ja Vanuatule. Nendega juhtub igasugu huvitavaid asju seal reisil. Nad käivad džunglis, snorgeldamas, jõematkal ning tutvuvad kohaliku elu-oluga, mis on meie jaoks ikka nii teistmoodi. Kujutan ette, et see võib väga huvitav olla.

Raamatu lugemise lõpetasin siis, kui ise olin parajasti väikesel reisil. Küll mitte nii eksootilises kohas, aga mõnus oli seda lugeda. Olin parajasti natuke jahedas Riias, kui nemad olid suviselt soojal Tavanipupul ning mõtlesin, et nii väga tahaks sealsamas olla ja ennast kõigest välja lülitada. Seda kirjeldust raamatust lugedes tuli nii elavalt silme ette pilt ilusast sinisest merest ja soojast päikesest jne.

Ühesõnaga, mulle meeldis. Natuke teistmoodi raamat Minu-sarjas, kus kõike ei ole kirjeldatud nii tõsiselt vaid tõesti läbi huumori. Nad julgevad enda ja olukordade üle naerda. Ja see tekitas hea tuju. Keegi soovitas seda lugeda kehval päeval. Tõesti see pani mind muhelema ja tekitas parema tuju. Soovitan soojalt lugeda! Isegi nendel, kes tavaliselt Minu-sarja ei loe.

Ingrid Eomois. Minu Malta (Petrone Print, 2017)

minu-malta-väike-ja-vägev232 lk.

See on nüüd üks raamat, mida lugejad on pikalt oodanud. Juba tükk aega on nad küsinud, kas Malta kohta on ka, Minu-sarja raamat olemas. Senini on ikka olnud vastuseks, et ei ole veel kirjutatud, aga õnneks on nüüd see lünk täidetud.

Raamatu kaanepilt on nii mõnusalt suvine, et tahaks ise ka olla seal. Raamat on mõnusalt  ja sujuvalt kirjutatud. Autor läks alguses Maltale kolmeks kuuks tööle reisiesindajana. Selle aja jooksul kohtus ta oma tulevase mehega ning läks pärast vahepealset Eestis olekut sinna tagasi.

Autor kirjeldab väga põnevalt Malta ajalugu ja turismiatraktsioone, aga tähelepanuta ei jäeta ka kultuuri ning maltalaste kombeid ning inimesi. Raamatust saab teada, et maltalased on poliitikahuvilised ning neile meeldib valimas käia. Samuti kirjeldatakse seda vähest loodust, mis riigis on. Sain üllatusega teada, et Maltal ei ole metsi, mägesid, järvi ega jõgesid ning linnainimesi on pea 95%. Hoolimata sellest, et metsi pole, kasvab riigis mitmeid erinevaid taimi.

Raamatust selguvad Malta kohta huvitavad faktid. Näiteks oli kuni 2011. aastani keelatud abielulahutus. See oli minu jaoks küll paras üllatus, et ühes Euroopa riigis on lahutus keelatud. 2011. aastal on Maltas lahutusreferendum. Ja see on ikka hämmastav, milliseid sõnu kampaanias kasutati.

Kallis proua Eomois… hääletage perekonna tuleviku poolt ja öelge abielulahutusele kindel ei… Kui Maltal peaks lahutus seadustatama, siis jätab teie mees teid suure tõenäosusega maha ja läheb pere juurest teise naise juurde. (lk 136)

Raamatus on piisavalt nii Maltast kui maltalastest ja autori enda elust seal. Ta on Maltal õppinud mitut eriala, näiteks giidindust, millest annab aimu ka raamatu kirjutamisstiil. Seda on mõnus lugeda ning Maltast saab suurepärase ülevaate. Minule meeldis. Soovitan lugeda!

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

minu-maailm-romantiku-te-heitlused285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980 – 2001 (J&U, 2017)

linn-linnas-minu-raamat-lasnamäest365 lk

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (Raudhammas, 2017)

apteeker-melchior-ja-gotlandi-kurat.jpg558 lk.

See on kuues raamat apteeker Melchiori sarjast. Kes veel ei ole kursis selle sarjaga, siis tegemist on ajalooliste kriminaalromaanidega, kus peategelaseks on Tallinnas tegutsev apteeker Melchior. Ta ei ole lihtsalt apteeker, vaid ta lahendab ka kuritegusid.

Nagu eelnevateski osades toimuvad ka kuuendas mõned mõrvad, mis kõik lõpuks lahenduse leiavad. Seekord on lisaks veel üks kauge aja taha ulatuv mõrvalugu, mis vajab ka lahendamist. Ta ei tea, kes on tapetud, millal ja miks seda tehtud on, aga ühe sureva kaupmehe sooviks oli, et apteeker selles selgust saaks ja nii, et süütud ei kannataks. Seekord satub ohtu ka Melchiori enda elu. Väidetavalt ohustab seda keegi, keda nimetatakse Gotlandi kuradiks.  Samal ajal tapetakse keegi ka Melchiori kaasajal ning ta hakkab ka seda uurima.

Raamatus on ka teine tegevusliin, mis toimub Lübeckis. Seal on noorest Melchiorist saanud salamõrtsukate vennaskonna liige. Seal on tema armastatud naine, keda ta tahab endale kosida ning ta ei plaani Tallinnasse naasta, et isa apteek üle võtta. Kuigi vana Melchior seda ootab.

Selle raamatu keskseks teemaks võib pidada ka usku. Kõik tegevus toimub usulistel põhjustel. See muutis romaani mõnes kohas natuke igavaks. Kohati oli minu jaoks natuke palju heietusi ja filosoofiat usu teemal. Eks see ole ka arusaadav, sest tegevus toimub 1433. aastal.

Seekord võttis mul raamatusse sisse elamine ka kuidagi kaua aega. Alguses toimus pikalt mingi tegevus, mis tundus, et ei puutu nagu üldse asjasse. Eks lõpus muidugi selgus, miks seda vaja oli. Mind natuke pahandas autori teguviis, et kui on Tallinna tegevusliinis põnev koht, siis lõppeb peatükk ja järgmise peatüki tegevus toimub juba Lübeckis. Tundus nagu Hargla oleks teinud reklaamipausi ja kellele siis need meeldivad.

Üldse oli minu jaoks noore Melchiori tegevusliin natuke kahvatum. Mulle ei meeldi eriti, et ta tahab salamõrtsukaks saada. 😦 Ikka loodan veel, et kui autor peaks ka järgmise osa kirjutama, siis ta tuleks ikka Tallinnasse tagasi. Või siis tuleks Agatha kloostrist oma isa apteeki üle võtma.

Vana Melchior on tolle aja kohta juba üsna eakas ning tema jõud pole enam endine. Alguses tundus mulle, et ta pole enam nii terav ka kuritegusid lahendama. Ta tunneb ennast ka üksi, sest tema lähedased sõbrad on tema ümbert kadunud. See muutis mu natuke kurvaks. Kangelane on minu silmis ikka noor ja ergas 😀 Ja apteeker Melchior on minu jaoks kangelane. Ma saan aru, et on loomulik, et inimene ka raamatus vananeb, aga ikkagi on see kurb.

Muidu pole raamatul häda midagi ja mõrvajuurdlus oli väga põnev. Nagu alati suutis Hargla ka seekord asja nii segaseks ajada, et ma päris täpselt mõrvarit ära ei arvanud, kuigi mingi kahtlus tekkis. Kuna asi oli põnev, siis mul tekkis kiusatus vahepeal noore Melchiori osa vahele jätta ja jätkata vana Melchiori looga. Soovitan kõigile krimilugude austajatele. Jään huviga ootama järgmist osa, kuigi seda ilmselt niipea ei tule. Kui üldse tuleb.

PS. Mulle väga meeldivad nimed, mida Hargla oma tegelastele on pannud.
Kaanepilt illustreerib väga hästi sisu.