David Lagercrantz. Tüdruk, kes peab surema (Varrak, 2019)

Tõlkinud Kadri Papp
320 lk

Raamatu lõpetasin küll juba teisipäeval, aga kohe üldse pole kirjutamiseni jõudnud. Nüüd siis parandan selle vea.

Mul oli väga hea meel, kui nägin kevadel, et see raamat augustis ilmumas on ja nii see raamat enda raamaturiiulisse soetatud saigi. Eelnevad osad ka kõik kenasti riiulis olemas.

Asusin õhinaga seda raamatut lugema, samas väike kurbusenoodike oli ka sees, et ikkagi viimane osa. Sellest on küll kahju, sest tegemist on ühe suurepärase sarjaga.

Ühest Stockholmi pargist leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Kes ta on ja kust ta tuli, seda ei tea  keegi. Politseil ei õnnestu tema isikut kindlaks teha. Ainus niidiots on see, et tema kalli jope taskust leitakse Mikael Blomkvisti telefoninumber. Mikael ei ole üldse huvitatud sellega tegelema. Tema ei tea, kes see kodutu oli ja  miks tal oli seljas kallis jope ning selle taskus tema number. Mikael on natuke tülpinud ja soovib hoopis puhata. Lugu aga ei anna talle ikkagi rahu, nii et ta asub uurima, mis värk selle mehe surma taga on.

Raamatu teise liini keskmes on muidugi Lisbeth Salander, kes on riigist lahkunud ning siirdunud Moskvasse oma õe jälgi ajama, et teda lõplikult hävitada. Kõik ei lähe aga päris nii nagu Lisbeth lootis.

See oli mõnus ja kiire lugemine. Seekord oli tegevus natuke jõhkram kui eelmises osas, aga selle eest oli põnev. Tõesti nii põnev, et ei saanud käest panna ning tuli lugeda ka uneajast. See raamat on kõigile põnevuseaustajatele. Ma usun, et kes sarja eelmised osad on läbi lugenud, loevad kindlasti läbi ka selle. Mina igatahes soovitan.

Advertisements

Ann Cleeves. Surnud vesi (Varrak, 2019)

Tõlkinud Lauri Vahtre
312 lk

Ma hakkasin seda raamatut väikese hirmuga lugema, sest sarja neljas osa lõppes nii nagu ta lõppes. Kuidas Jimmy Perez oma eluga hakkama saab ja kuidas sari edasi läheb. Cleeves õnneks mind alt ei vedanud.

Nagu ka eelnevates osades, siis siingi toimub kõigepealt üks mõrv. Asja asub uurima nooruke Willow Reeves või Reewes (ma ei tea, kumb õige on, sest tagakaanel on Reewes, aga raamatus Reeves). Teda abistab Sandy Wilson, kes püüab ka Jimmy Perez’t uurimisse kaasata. Jimmy põeb depressiooni ning pole alguses üldse huvitatud. Õnneks ta mingil hetkel võtab vedu, aga kahekesi koos Willow’ga asja uurides tekivad neil omavahel väikesed hõõrumised. Õnneks see uurimist ei sega, teeb raamatu hoopis huvitavamaks.

Nagu eelmistes osades, nii meeldis mulle ka siin see taust, mis siin tooni annab – see loodus ja ilm ning saarte inimesed ja suletud kogukond. Kõik see kokku moodustab mõnusa atmosfääri. Minul oli raske seda raamatut käest ära panna. Cleeves on suutnud jälle kirjutada mõnusa mõrvaloo, mille motiivi ja mõrvarit ma ära ei aimanud. Tegevus ja uurimine kulgeb küll aeglases tempos, aga lugedes oli ikka huvitav. Lihtsalt nii palju erinevaid seoseid ja inimesi. Tore oli ka näha, et Perez ei olnud omadega päris põhjas. Vaist töötab tal ikka samamoodi nagu enne. Ma loodan, et ehk varsti ilmub ka sarja järgmine osa eesti keeles.

Igatahes mina soovitan krimisõpradele seda lugeda, aga alustada tuleks sarja algusest.

Eelnevad osad:

“Ronkmust”
“Valged ööd”
“Punased luud”
“Sinine välk“

Niklas Natt och Dag. Stockholm 1793 (Eesti Raamat, 2019)

Tõlkinud Ene Mäe
384 lk

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda, aga kuna mul oli vaja raamatut, mille pealkirjas on number üheksa, siis nii ta valitud sai. Ei saaks öelda, et ma seda valikut kahetseksin, aga puhkuse ajaks ei ole just kõige parem raamat. Tegemist on ajaloolise kriminaalromaaniga, mis põhineb rohkel ajaloolisel allikmaterjalil, kuigi siinne juhtum on välja mõeldud.

1793. aasta sügisel leitakse Stockholmist ühest solgijärvest surnukeha, millel puuduvad käed ja jalad ning nii mõnigi muu kehaosa. Asja asub uurima tiisikusehaige jurist Cecil Winge, kes on kuulus selle poolest, et kuulab alati ka kurjategija ära. Tema abiliseks saab kombluspolitsei hingekirjas olev Mickel Cardell. Uurimine ei edene kergelt ning näib lõppevat tupikus.

Raamat on jaotatud mitmeks osaks, mis alguses ei tundu omavahel seotud olevat, aga ajapikku saab selgeks, et seos on ikka olemas. See on üks trööstitu ja masendav raamat. Stockholmi on siin kirjeldatud äärmiselt koleda paigana, kus valitsevad pori, mustus, vaesus, kurjad ja omakasu peal väljas olevad inimesed. Ma lootsin, et raamat edeneb natuke kiiremini, aga samas ei olnud raamat igav, kuigi alguses tundus inimeste kõnepruuk veider ja arusaamatu. Põnevus oli selles raamatus siiski olemas, kuigi autor keskendub rohkem tegelaste ja ajastu kirjeldamisele, kui kuriteo uurimisele, aga lõpuks selgub sellegi kohta tõde.

Soovitan nendele, kes armastavad krimikirjandust ning ei pelga kirjeldusi laipadest ja jäsemete eemaldamisest. Ühesõnaga sünge ja karm Stockholmi ning tol ajal elanud inimeste kirjeldus.

Brenda Novak. Enne kui me võõraks jäime (Ersen, 2019)

Tõlkinud Eva Nooni
344 lk

Tundub, et ma olen puhkuse ajaks õiged raamatud valinud. Ka see oli ideaalne puhkuse lugemine. Õnneks ma ei pea tundma süümepiinu, et puhkuse ajal muudkui loen. Ilm on selline, et suurt midagi õues teha ei saagi.

Sloane on otsustanud peale kümne aastast eemalolekut naasta oma kodulinna Millcreek’i. Kümme aastat tagasi katkestas ta suhted kõigiga, kaasa arvatud oma parima sõbranna ja kallimaga. Nüüd on ta tagasi, et uurida, mis juhtus 23 aastat tagasi, kui tema ema kadus. Sloane kahtlustab, et isa tegi emale midagi, aga isa on korrutanud kõik see aeg, et ema läks lihtsalt minema ja jättis kogu oma perekonna maha. Paraku usub seda ka enamus linnaelanikke.

Sloane’i isa on nüüd linnapea ja ta ei vaata hea pilguga, kui tütar tuleb tagasi, et seda vana asja torkida. Sloane’il ei ole lihtne seda asja uurida, aga ta loodab siiski ema kadumises selgust saada, et teha sellega rahu. Ta ei saa kellegi peale loota peale iseenda. Üllatuseks tuleb talle appi endine kallim, keda Sloane ei ole suutnud unustada.

Selle autori raamatud ei ole mind kunagi alt vedanud. Ta on üks nendest, kelle raamatuid ma võtan lugemiseks ilma sisututvustust lugemata. Siin raamatus on nii põnevust, saladusi kui armastust. Raamatus on küll natuke klišeesid, just armastuse osas, aga see ei häiri. Lugemine oli põnev, kuigi nii mõnigi asi oli aimatav. Soovitan nendele, kes otsivad ajaviiteks mõnusat lugemist.

Maria Adolfsson. Eksisamm (Ühinenud ajakirjad, 2019)

Tõlkinud Kadi-Riin Haasma
479 lk.

Seda raamatut lugedes mõistsin, et mulle see Skandinaavia krimikirjandus ikka väga ei istu. Eelistan natuke teistsugust, kuigi sellel raamatul väga midagi viga polnud, aga ma ei suutnud sinna sisse elada.

Tegevus toimub Doggerlandis. Doggerland on välja mõeldud saarestik Põhjameres Taani ja Suurbritannia vahel. Seal toimub austrifestival, mis on nende iga-aastane suur pidu. Inimesed joovad palju, söövad palju ja teevad lolluseid. Nii leiab kriminaalinspektor end järgmisel hommikul pohmellis peaga hotellitoast koos oma ülemusega. Ta kiirustab ruttu koju, aga tal ei lasta ennast välja puhata, sest üks naine leitakse oma köögist tapetuna.

Karen asub juurdlust juhtima, aga see on keeruline. Tapetud on Kareni ülemuse eksnaine. Kes seda tegi ja miks? Seda püüabki Karen selgeks teha, aga mingeid juhtlõngu pole ning juurdlus ei taha kuidagi edeneda. Keegi ei näinud ega kuulnud midagi. Kas tegemist on valesti läinud varguskatsega või peitub põhjus naise minevikus?

Minu jaoks oli raamatu kulg kuidagi liiga aeglane. Mulle üldiselt meeldivad rahulikumad krimiraamatud, aga sellega ei saanud kohe üldse vedama. Kusagil keskel läks natuke huvitavamaks ja lõpp suutis täielikult üllatada. Tegelased olid kõik kuidagi omamoodi. Minu meelest natuke üle võlli oli nende karakteritega mindud. Sellegipoolest ma ilmselt loeksin sarja teist osa ka, kui see peaks eesti keeles ilmuma. Originaalis ongi seda ilmunud vist ainult kaks raamatut praeguseks.

 

Robert Bryndza. Külm veri (Pegasus, 2019)

Tõlkinud Raili Puskar
365 lk.

See on nüüd üks raamatutest, mida ma eesti keelde oodanud olen. Mul on hea meel, et õnnestus nüüd see läbi lugeda. Bryndza on endiselt hea. Püüdsin alustada “Veriapelsini” lugemist, aga see kuidagi ei edenenud. Tuju ei olnud kiita ning alustasin Bryndza raamatuga. Alguses tundus, et ma ei suuda raamatusse sisse elada, aga siis olin jälle sellesse nii märkamatult sisse mässitud, et kui ma seda lugeda ei saanud, siis muudkui mõtlesin sellele.

“Külm veri” on juba viies raamat Erika Fosteri krimilugude sarjast. seekordses osas tuleb Erikal ning tema meeskonnal tegemist teha järjekordse sarimõrvariga. Ühel päeval leitakse Thames’i jõest kohver, milles on tükeldatud surnukeha. Mõne aja pärast leitakse teine taoline kohver koos surnukehaga. Erika otsib juhtumis läbimurret, kui talle endale järsku kallale tungitakse. Lisaks röövitakse veel ringkonnaülema Marshi kaksikud.

Mulle Bryndza stiil meeldib. Ta on küll minu jaoks kohati liiga verine, aga ta kirjutab nii põnevalt, et enne ei saa pidama, kui raamat läbi on. Süüdlane või süüdlased selguvad siin õige pea, aga see ei takista lugemist. Huvitav on jälgida, kui palju nad politseist ees on ning mis hetkest olukord muutuma hakkab.

Lisaks meeldib mulle Erika kui peategelane. Ta on väga hea uurija, aga samas suhtlejana saamatu. Tema eraelu on ka paras segadus. Siin pole seda küll nii palju sisse toodud, aga natuke ikka. Mulle meeldib, et tema tausta on raamatus piisavalt, mitte pole keskendutud ainult juhtumi lahendamisele. Soovitan krimide ja põnevike austajatele.

Sarjas on ilmunud ka kuues osa. Loodan, et seegi peatselt eesti keelde tõlgitakse. Vaadates tõlkimise tempot, siis võiks eeldada, et kuues osa ilmub veel selle aasta jooksul.

Sarja eelnevad osad:

“Tüdruk jääs” (2017)
“Varitseja öös” (2017)
“Mustjas vesi” (2018)
“Viimne hingetõmme” (2018)

Jayne Ann Krentz. Kui kõik tüdrukud äkki kaovad (Ersen, 2018)

Tõlkinud Marja Liidja
312 lk.

See on kolmas raamat, mille nädalavahetuseks maale kaasa võtsin ning enamuse sellest sain nädalavahetusel ka loetud. Viimast osa raamatust unustasin ennast lugema ning lõpetasin teisipäeva hommiku esimestel minutitel.

Charlotte’i kasuõde Jocelyn on läinud kuuks ajaks puhkama kloostrisse, kus puudub nii telefoni- kui ka internetiühendus. Seega käib Charlotte kastmas Jocelyni taimi ning sorteerimas tema posti. Postiga saabub üks punt võtmeid kummalise sõnumiga. Kui Charlotte avastab, et saatja Louise Flint on surnud ning kasuõega ta ka ühendust ei saa, siis hakkab ta ise asja uurima.

Charlotte lööb käed Maxiga, kes on palgatud uurima Louise’i surma. Sellel teel kohtuvad nad Jocelyni investeerimisklubiga, mis ajab asjad veel segasemaks. Lisaks tundub, et olulisel kohal on ka üks Jocelyni minevikus toimunud sündmus. Sündmused võtavad tõsisema pöörde, kui selgub, et Jocelyn ei ole seal, kus ta olema peaks, vaid on kadunud. Kõige selle põnevuse ja kuritegude taustal puhkeb õide Charlotte’i ja Maxi vaheline armastus.

Soovitan seda raamatut lugeda inimestel, kes otsivad põnevust ja armastust. Siin on nad mõlemad esindatud. Kuigi raamatu lõpplahendus on etteaimatav ning lihtsakoeline, siis need kuriteod teevad raamatu põnevaks. Oma rolli mängisid siin mitmed inimesed. Nii et kes soovib kerget ja põnevat ajaviidet, siis see on just sobiv raamat.