Elly Griffiths. Koolmekohad (Eesti Raamat, 2020)

Tõlkinud Nele Mikk 252 lk Ma ei oska selle raamatu kohta praegu seisukohta võtta. Lehekülgi ei ole sel palju, aga lugemine edenes ootamatult aeglaselt. Samas ta ei olnud halb, mul ei tekkinud mõtet, et võiks pooleli jätta. Tahtsin teada saada lahendusi ja mis tegelastest saab. Vaatasin Goodreadsist, et sellel on veel 11 osa ilmunud. Ma... Continue Reading →

Camilla Läckberg. Majakavaht (Pegasus, 2019)

Tõlkinud Maiu Elken 410 lk. Sellel aastal on mul plaanis võimalikult palju lugeda isiklikke raamatuid. Läckbergi oma osutus esimeseks valituks ja üldse ei kahetse, et selle oma raamaturiiulisse soetasin. Läckberg oma tuntud headuses. Eelmine osa lõppes nii põneva koha peal, et ma oleks kohe tahtnud järgmist osa lugeda, aga kahjuks polnud seda tol hetkel eesti... Continue Reading →

Erkki Koort. Kättemaks Kirumpääl (Hea Lugu, 2018)

295 lk Kuna mul praegu pole ajaviiteromaanidega eriti hea suhe, siis valisin vahelduseks ühe ajaloolise kriminaalromaani. Plussiks oli veel see, et tegemist on Eesti autoriga. Tegevus toimub 1389. aastal Kirumpääl. Vastseliina piiskopilinnuse sõjasulane Markus lahkub sealt, et minna Tartusse lodja peale sõitma. Vahepeal teeb aga peatuse Kirumpääl, kus elab tema hea sõber Tebbe. Kuuldes aga,... Continue Reading →

Angela Marsons. Julmad mängud (Pegasus, 2018)

Tõlkinud Marge Paal 378 lk See on Kim Stone'i sarja teine raamat. Õnneks on mul mitu selle sarja raamatut veel lugeda, sest ka teine osa oli päris põnev. Seekord uurib Kim Stone mitut juhtumit. Pooleli on uurimine lapsepilastaja üle, kui tema meeskond kutsutakse uurima jõhkrat pussitamist. Selgub, et tapetud on süüdimõistetud vägistaja. Tapja tabatakse küll... Continue Reading →

Cecilia Ekbäck. Hunditalv (Varrak, 2017)

Tõlkinud Jaana Peterson 365 lk Selle raamatu suhtes mul ei olnud mingeid erilisi ootuseid. Võib-olla see oligi hea, sest raamat ei valmistanud pettumust. Alguses kulus küll sisse elamiseks aega, aga pärast oli raske seda käest panna. Tegevus toimub 1717. aastal Rootsi Lapimaal. Maija kolib koos abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga Soomest Rootsi Lapimaale.... Continue Reading →

Angela Marsons. Vaikne karje (Pegasus, 2017)

Tõlkinud Triin Aimla-Laid 400 lk Olen juba sellest ajast tahtnud Marsonsi raamatut lugeda, kui see ilmus. Nüüd alles jõudsin selleni ja tuleb tõdeda, et jälle on mul üks lemmikkrimikirjanik juures. Plaanin lähitulevikus ka järgmised osad, mis eesti keeles on ilmunud, läbi lugeda. Ühel päeval leitakse poiste erakooli direktor tapetuna. Kim Stone pole saanud veel uurimisse... Continue Reading →

Blog at WordPress.com.

Up ↑