Ann Cleeves. Sinine välk (Varrak, 2018)

Tõlkinud Lauri Vahtre
285 lk.

Mulle Ann Cleevesi krimiromaanid meeldivad. Käesolev on “Shetlandi” sarja neljas raamat.

Seekordse osa tegevus toimub Jimmy Perezi kodusaarel Fairi’l. Jimmy saabub sinna koos oma pruudi Franiga, et teda oma vanematele tutvustada ning kihluspidu maha pidada. Pidu toimub linnuvaatlusjaama söögisaalis ning ka kohal olevad linnuvaatlejad on kutsutud. Ühel hetkel toimub aga mõrv. Süüdlane on keegi nende hulgast, aga kes? Mis põhjusel mõrv toimus?

Tegemist on jällegi kinnise territooriumiga. Olukord muutub veelgi klaustrofoobsemaks, sest keegi ei saa tugeva tormi tõttu saarelt lahkuda ega sinna ka tulla. See teeb omakorda mõrva uurimise raskemaks, aga samas ei saa ka mõrvar lahkuda. Tegelased muutuvad närvilisteks ning tekivad tülid. Kuigi minu arvates on see süngus eelmistes osades paremini tunnetatav, aga siiski on tegemist huvitava raamatuga.

Raamatu lõpp mulle väga ei meeldinud. Miks oli seda vaja teha? Kes on lugenud, see mõistab. Ma juba jõudsin temasse kiinduda. Ei tea, kas sellest sünnib nüüd midagi paremat. Igatahes jään ootama järgmist osa. Loodan, et kõik sarja osad tõlgitakse ka eesti keelde, sest on tõesti põnev ja pingeline lugemine. Endiselt ei ole raamat eriti verine ning tegevus ning mõrva uurimine liigub aeglases tempos, ainult lõpus on tegevus kiirem. Mulle see sobib, saab ise rahulikult tegelastega kaasa mõtiskleda.

Advertisements

Heather Graham. Veatu (Ersen, 2018)

Tõlkinud Liis Väljaots
304 lk

See raamat on puhkuse ajal ideaalne lugemine. Siit leiab nii põnevust kui armastust. Mõnus ajaviitelugemine, mis tõenäoliselt küll kaua meeles ei püsi, sest sarnaseid raamatuid on väga palju.

Kieran Finneganil on kolm venda ning nende perekonnale kuuluv pubi. Ühel hetkel saab ta teada, et ta noorem vend ning sõbranna Julia on korraldanud ühe jama. Kieran läheb seda klaarima ning satub kogemata juveeliröövi keskmesse. Kõik läheb seekord küll õnneks. Vargad võetakse kinni ning naine saab päästetud. Päästjaks on FBI agent Craig Frasier.

On ainult üks probleem. FBI ja politsei arvavad, et tegutseb kaks röövlibandet. Esimene on kinni püütud, aga teine endiselt vabaduses. Need on ohtlikud röövlid, kes ei kavatse jätta alles ühtegi tunnistajat. Nad arvavad millegipärast, et Kieran teab nendest midagi ja kavatseb neid takistada. Seega satub Kierani elu ohtu ning Craig püüab teda iga hinna eest kaitsta. Selle käigus löövad loomulikult tunded lõkkele.

Kõik niidid tunduvad juhatavad Finneganide pubisse. Kes siis süüdi on? Seal tunduvad kõik nii head ja sõbralikud inimesed olevat.

Ajaviiteks ideaalne lugemine. Sunnib natuke ikka kaasa ka mõtlema. Raamatus on selline mõnus ja hubane perekonnatunne. See teeb seest soojaks. Hea lugemine!

 

Emma Kavanagh. Müürimõrvar (Ersen, 2018)

Tõlkinud Leena Suits
327 lk.

See oli üks kummaline raamat. Ma ei ole veel selgeks mõelnud, kas see meeldib mulle või mitte.

15-aastane Isla Bell leiab Brigantoni külast Hadrianuse müüri äärest kolm laipa. Ta saab sellest tõsise trauma, nii et ta tunneb veel 20 aastat hiljemgi hirmu.

35-aastaselt on Isla pühendanud ennast sarimõrvarite uurimisele. Ta on abielus Ramsey’ga, ainsa inimesega, kes on müürimõrvari rünnakust eluga pääsenud. Elu on nagu korras, müürimõrvar on vanglas ja kõik peaks olema turvaline. Aga siis leitakse ootamatult üks laip Hadrianuse müüri äärest. Ta on tapetud samamoodi nagu need inimesed 20 aastat tagasi.

Raamatus antakse sündmustest ülevaade kolme tegelase kaudu. Nendeks on Isla, Ramsey ja politseiuurija Mina. Üldiselt oli raamat põnev ning edenes küllalt kiiresti. Mis mind häirima jäi oli see pingelise ja äreva õhkkonna loomine ning see pidev hirm. See oleks omal kohal olnud siis, kui toimuma hakkasid uued mõrvad, aga õhustik oli juba enne selline. Minu jaoks ei tundunud usutav, et Isla 20 aastat hiljem ka laipade leidmise tõttu hirmu tundis. Lisaks ei ohustanud ju teda tookord miski nii otseselt. Muidugi hirm ei ole ratsionaalne, aga mulle tundus siiski, et autor on siin natuke üle pingutanud.

Ajaviiteks lugeda kõlbab küll, nii et mahavisatud aeg ei olnud ning üllatavaid pöördeid tuleb siin raamatus ka, aga minu ootused olid suuremad.

Robert Bryndza. Mustjas vesi (Pegasus, 2018)

Tõlkinud Raili Puskar
368 lk.

“Mustjas vesi” on kolmas raamat Erika Fosteri sarjas. Eelmised kaks osa meeldisid mulle väga ning olid kaasahaaravad. Erinev ei olnud ka kolmas osa. Varuge nende lugemiseks aega, sest neid on tõesti ülimalt raske käest panna.

Seekordses osas on Erika viidud üle Bromley jaoskonda, kus ta töötab narkokurjategijate vahele võtmisega. Politseile on antud vihje, et ühes vanas karjääris on suur kogus uimasteid. Karjääri põhjast leitaksegi narkootikumid, aga samuti leiavad nad mingi kile sisse mässitud paki. Pakki lahti harutades leiavad nad sellest väikese lapse skeleti.

Tehakse kindlaks, et tegemist on Jessica Collinsiga, kes kadus jäljetult 26 aastat tagasi. Erika hakkab seda juhtumit uurima, kuid kadumisest on nii palju aega möödas ning tundub, et kõik niidiotsad lõppevad tupikuga.

Robert Bryndza oskab ikka nii põnevalt kirjutada. Mis siis, et osad asjad on etteaimatavad ning autor annab korralikult ka vihjeid. Seekord oli pööre nii üllatav, et ma ise selle peale poleks tulnudki. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad krimikirjandust ning põnevust. Samuti loodan, et Pegasus tõlgib peagi ära ka järgmised osad.

See sari on minu viimase aja üks põnevamaid lugemisealmusi.

Eelnevad osad:
“Tüdruk jääs”
“Varitseja öös“

Robert Bryndza. Varitseja öös (Pegasus, 2017)

Tõlkinud Raili Puskar
383 lk

Hiljuti lugesin sama sarja esimest osa “Tüdruk jääs” ja see oli väga hea. Teine osa ei jää headuselt milleski esimesele osale alla. Mõtlesin, et võtan õhtul ajaviiteks lugemiseks enne magama minekut, aga ma suht ei saanudki seda enne lõppu käest. Ikka väga põnev raamat.

Seekordses osas tuleb Erikal jälle teha tegemist sarimõrvariga. Ohvrid on omaenda voodis lämmatatud. Nende käed on kinni seotud ja silmad pea ümber kinni tõmmatud kilekoti all punnis. Kõik ohvrid on üksi elavad mehed.

Erika ja tema meeskond teevad kõik, et mõrvarit tabada, kuid jälle loobitakse talle kaikaid kodarasse ning lõpuks kõrvaldatakse ta töölt.

Mind natuke häiris, et Erikat seekord jälle niimoodi kotiti. Juhtumi lahendamise au anti ka teisele inimesele. No ma ei saa aru, miks temaga seekord jälle niimoodi tehti. See mulle antud raamatu puhul ei meeldinud.

Muidu oli vast isegi kaasahaaravam, kui esimene osa. Raamatust saab küll üsna ruttu teada, kes mõrvar on, aga see ei vähenda põnevust sugugi. Soovitan lugemise jaoks aega varuda, sest seda on tõesti raske käest panna.

Õnneks on eesti keeles juba ilmunud ka kolmas osa, mis mind riiulil ootab ja mille varsti kätte võtan. Loodan, et Pegasus tõlgib ka ülejäänud sarja osad ära.

Mõnusaid lugemiselamusi! 🙂

Ann Cleeves. Punased luud (Varrak, 2018)

Tõlkinud Riina Jesmin

310 lk.

“Punased luud” on kolmas osa Shetlandi sarjast. Eelnevad osad on “Ronkmust” ja “Valged ööd“.  Varraku kataloogi (seal on kirjas, mis lähitulevikus ilmumas on) sirvides, avastasin, et sarja neljas osa peaks ilmuma juunis. On mida oodata, sest mulle see sari väga meeldib.

Seekordses osas tuleb inspektor Perez’l tegeleda ebatavaliste juhtumitega. Whalsay saarel toimub traagiline õnnetus, milles sureb vanem naine Mima. Samal ajal toimuvad Mima valdustes arheoloogilised kaevamised ning selle käigus leitakse luid ning münte.

Perez uurib Mima surma ning ei ole päris kindel, et tegu oli õnnetusega. Mõne aja pärast leitakse juba teine surnukeha. Alguses tundub, et tegu on enesetapuga, aga Perez ei suuda jällegi seda versiooni uskuda.

Mulle nii meeldib see sari. See ei ole kiirelt kulgev, aga selle eest on põnevust kuhjaga. Kolmas osa mind küll nii enda kütkeis ei hoidnud, kui esimesed kaks, aga huvitav oli sellegipoolest. Ausalt öeldes, ma ei oleks teda osanud mõrvariks pakkuda.

Mulle meeldib õhustik, mis Shetlandi sarja romaanides loodud on. Üksildane ja eraldatud küla. Kõik on kõigi tegemistega kursis. Ometi on liikvel erinevad legendid ja igaühel on siiski saladused. Natuke müstiline aura on, kuigi midagi müstilist siin ei ole. Raamatus on mitmeid surmajuhtumeid, kuid sellest hoolimata ei ole raamat verine. Kes pole seda sarja veel lugenud, siis soovitan lugeda!

NB! Sarja kujundus sobib ideaalselt nendele raamatutele.

Robert Bryndza. Tüdruk jääs (Pegasus, 2017)

Tõlkinud Raili Puskar
384 lk.

Võtsin üle tüki aja jälle ühe krimiraamatu kätte ning ei kahetse seda. Kavatsen varsti ka ülejäänud kaks osa, mis eesti keeles ilmunud on, läbi lugeda. Loodan, et ka ülejäänud selle sarja raamatud tõlgitakse. Praeguseks on neid ilmunud viis, aga Goodreadsi andmetel on varsti ilmumas ka kuues.

Töötu noormees leiab Londoni ühest pargist jää alt noore naise laiba ning juhtumit kutsutakse uurima peainspektor Erika Foster. Tegemist on keerulise juhtumiga, sest praktiliselt mingeid niidiotsi pole või need viivad tupikusse. Juurdlust segab tugevalt surnud naise isa, kes on rikas ning mõjuvõimas inimene. Erika avastab lõpuks, et sarnaselt on tapetud veel mõned noored naised. Need naised olid prostituudid ning rikkast ja privilegeeritud perest pärit Andrea ei sobiks nagu mustrisse.

Nii põnev raamat ja mulle meeldis. Ma aimasin küll juba üsna alguses ära, kes mõrvar tõenäoliselt on, aga ikkagi oli nii huvitav lugeda. Haaras täiesti kaasa ning oli päeval raske tööle keskenduda. Mõtted läksid kogu aeg raamatu tegevuse juurde. Kasutatud on küll palju tavalisi selle zanri võtteid nagu see, et telefon saab alati siis tühjaks, kui tegelane on hädas ning loomulikult läheb Erika sündmuspaika üksi uurima, kus ta hädaohtu satub. Aga need ei häirinud.

Lisaks meeldis mulle Erika tegelaskuju. Ta oli küll natuke sassis omadega, aga mõõdukalt ja see mõjus tema olukorra puhul loomulikuna. Veel meeldis mulle, et mõrvarit kutsuti lihtsalt kujuks. Sobis väga hästi.

Soovitan lugeda krimisõpradel, kes armastavad põnevust.