Camilla Läckberg. Majakavaht (Pegasus, 2019)

Tõlkinud Maiu Elken
410 lk.

Sellel aastal on mul plaanis võimalikult palju lugeda isiklikke raamatuid. Läckbergi oma osutus esimeseks valituks ja üldse ei kahetse, et selle oma raamaturiiulisse soetasin. Läckberg oma tuntud headuses.

Eelmine osa lõppes nii põneva koha peal, et ma oleks kohe tahtnud järgmist osa lugeda, aga kahjuks polnud seda tol hetkel eesti keeles veel olemas. Õnneks ei lõppenud “Majakavaht” selliselt nagu eelmine raamat. Siin said kõik asjad lõpetatud. Või noh peaaegu. Mis sai Madelaine’ist, seda päris hästi ei tea, kuigi suure tõenäosusega saab seda aimata.

Ühel ööl põgeneb üks naine koos oma väikese pojaga Fjällbacka lähistel asuvale Gråskäri saarele.

Paar päeva hiljem tapetakse mõned kuud tagasi ametisse astunud valla finantsjuht Mats Sverin, kes oli hiljuti tagasi koju Fjällbackasse naasnud. Mats Sverin tundub olevat korralik ja meeldiv inimene, kes ei teinud kärbselegi liiga ning tundub uskumatuna, et ta tapeti. Politseil on raske leida motiivi ja veel raskem leida, kes ta tappis. Lõpuks hakkavad mingid saladused ikkagi pinnale ujuma ning selgub ka tõsiasi, et Mats Sverin külastas enne oma surma Gråskari saart.

Sellel saarel on kohalike seas üks teine nimi ja sellega on seotud mitmeid legende. Põhiline on see, et kohalike arvates seal kummitab ning need kes saarel surevad, ei lahku sealt mitte kunagi.

See oli põnev. Ma lugesin selle paari päevaga läbi. Paraku oma muid tegemisi unustades. See raamat lihtsalt haaras niimoodi endaga kaasa. Läckberg oskab niivõrd hästi oma tegelastele näo ja hääle anda, et nad oleksid nagu päris inimesed. See, mis nendega juhtub, tekitab nii palju emotsioone. Nad on kõik nii inimlikud ja suurele osale neist lihtsalt peab kaasa elama ja lootma, et neil läheb kõik hästi. Samas need teemad, mis siin käsitlemist leiavad on karmid. Koduvägivald ning sellega seotud teemad. Kuigi teemad on karmid ei ole see nii verine, kui tavaliselt skandinaavia krimkad. Sellepärast mulle Läckberg nii meeldibki.  Mina soovitan krimiaustajatel lugeda, aga lugeda läbi ka eelnevad osad, kes pole veel seda teinud.

1. Jääprintsess (2011)
2. Jutlustaja (2012)
3. Kiviraidur(2014)
4. Murelind(2016)
5. Sohilaps(2017)
6. Merineitsi(2018)

Erkki Koort. Kättemaks Kirumpääl (Hea Lugu, 2018)

295 lk

Kuna mul praegu pole ajaviiteromaanidega eriti hea suhe, siis valisin vahelduseks ühe ajaloolise kriminaalromaani. Plussiks oli veel see, et tegemist on Eesti autoriga.

Tegevus toimub 1389. aastal Kirumpääl. Vastseliina piiskopilinnuse sõjasulane Markus lahkub sealt, et minna Tartusse lodja peale sõitma. Vahepeal teeb aga peatuse Kirumpääl, kus elab tema hea sõber Tebbe. Kuuldes aga, et Tebbe on kahtlastel asjaoludel surma saanud, otsustab Markus mõneks ajaks Kirumpääle pidama jääda. Ta saab tallimehena tööd ning asub asja uurima. Ta saab teada, et tegu on mõrvaga ning aegamisi saab teada ka, millised inimesed süüdi on. Seejärel asub ta kätte maksma.

Täitsa huvitav raamat oli. Alguses mõtlesin, et võib-olla on igav, aga ei olnudki. Kohati oli küll natuke lihtne ja mõned asjad olid natuke veidrad. Näiteks lõpus, see kuidas ta mingite asjade kohta teada sai. Ikkagi mulle pigem meeldis ja loen ilmselt ka järgmise osa. Kirjutatud oli ka ladusalt, nii et raamat edenes kiiresti. Raamatu lõpus on kirjutatud ka raamatu ajalooline taust, mis annab teosele palju juurde. Lisaks kõik see ajastu kirjeldus. Mina soovitan lugeda.

Angela Marsons. Julmad mängud (Pegasus, 2018)

Tõlkinud Marge Paal
378 lk

See on Kim Stone’i sarja teine raamat. Õnneks on mul mitu selle sarja raamatut veel lugeda, sest ka teine osa oli päris põnev.

Seekord uurib Kim Stone mitut juhtumit. Pooleli on uurimine lapsepilastaja üle, kui tema meeskond kutsutakse uurima jõhkrat pussitamist. Selgub, et tapetud on süüdimõistetud vägistaja. Tapja tabatakse küll õige pea, aga Kim Stone’i tähelepanu on püüdnud juba üks kahtlaste katsetega tegelev psühholoog. See tundub uskumatuna, et üks psühholooh võiks nii käituda, aga Kim Stone usaldab oma instinkte ning asub vaikselt seda asja uurima. Nii algab nende kahe kassi-hiire mäng.

See oli päris põnev lugemine, aga mitte nii põnev kui esimene. Sellest hoolimata mulle meeldis ja ma loen ka järgnevad osad läbi. Mulle meeldis, et keskenduti rohkem Kim Stone’i lapsepõlvele ja tundub, et ta vaikselt hakkab sellest traumast paranema.  Kellel veel lugemata, siis soovitan seda lugeda, aga alustada ikka esimesest osast (“Vaikne karje“).

Yrsa Sigurdardóttir. Kolmas märk (Varrak, 2011)

Tõlkinud Askur Alas
367 lk

See on minu esimene raamat, mida sellelt autorilt loen. Praegu ma ei suuda otsustada, kas lugeda veel tema raamatuid või mitte. Ma kuidagi ei suutnud siia raamatusse sisse elada, ometi sain ma ta siiski üsna ruttu läbi. Võtsin selle reisile kaasa, see ilmselt segas ka keskendumist.

Islandi Ülikoolis avastatakse rikka Saksa tudengi laip. Politsei on süüdlase vahi alla võtnud, aga perekond ei usu, et too nende poja tappis. Nii saadavad nad Islandile oma detektiivi – Matthew Reichi. Talle palgatakse abiks Islandi advokaat Thóra Gudmundsdottir. Uurimine viib neid sügavale nõiakunsti ja -jahi ajalukku. Lõpuks lahendavad nad selle keerulise ja kummalise mõrvaloo ära.

Alguses oli natuke tüütu, et mingeid asju seletati nagu lapsele. Taustalugu heietati pikalt ja laialt. See võttis raamatult tempot maha ning ei olnud raske raamatut käest ära panna. Kohati oli muidugi põnev ka, aga see mis surnukehaga tehtud oli, oli päris jube. Thóra ja Matthew omavaheline dialoog ja suhtlemine tundusid mulle ka kuidagi kohmakad. See oli omamoodi raamat. Ma ilmselt proovin mingil ajal ka selle teist osa lugeda.

Cecilia Ekbäck. Hunditalv (Varrak, 2017)

Tõlkinud Jaana Peterson
365 lk

Selle raamatu suhtes mul ei olnud mingeid erilisi ootuseid. Võib-olla see oligi hea, sest raamat ei valmistanud pettumust. Alguses kulus küll sisse elamiseks aega, aga pärast oli raske seda käest panna.

Tegevus toimub 1717. aastal Rootsi Lapimaal. Maija kolib koos abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga Soomest Rootsi Lapimaale. Nad loodavad alustada seal uut elu ning mineviku selja taha jätta.

Ühel hetkel leiab Frederika kitsi karjatades ühe mehe surnukeha. Alguses aetakse asi huntide süüks, aga peagi saadakse ikkagi aru, et selle taga pidi olema inimene. Samas ei tunne selle mehe surma vastu keegi erilist huvi. Ainult uus kirikuõpetaja koos Maijaga püüavad asja lahedada. Sellest ei ole puutumata ka surnukeha leidja Frederika, keda see sündmus jääb kummitama.

Algus oli tõesti aeglane ja ma mõtlesin, et see jääbki nii. Autor ehitas rahulikult üles loo tausta ja atmosfääri. Ma suutsin sinna sisse elada- põhjamaiselt külm ja karge, aga samas ka pime, masendav ning nõiduslik. Tegelikult sobis siia väga hästi, et mõrva uurimine edenes aeglaselt. Mõrvarit ma ära arvata ei suutnud ja need pöörded siin olid üllatavad. Kõik see kokku – rahutuks tegev atmosfäär, karmid tegelaskujud ja maagia – andis lõpuks suurepärase tulemuse. Mul oli tõesti raske raamatut käest panna. Mulle meeldis see, et nö mõrva uurijad ei olnud tegelikult mingid uurijad. Igatahes mina soovitan.

Angela Marsons. Vaikne karje (Pegasus, 2017)

Tõlkinud Triin Aimla-Laid
400 lk

Olen juba sellest ajast tahtnud Marsonsi raamatut lugeda, kui see ilmus. Nüüd alles jõudsin selleni ja tuleb tõdeda, et jälle on mul üks lemmikkrimikirjanik juures. Plaanin lähitulevikus ka järgmised osad, mis eesti keeles on ilmunud, läbi lugeda.

Ühel päeval leitakse poiste erakooli direktor tapetuna. Kim Stone pole saanud veel uurimisse süvenedagi, kui juba leitakse teinegi laip. Neid seob see, et nad töötasid enne ühes lastekodus, mis on juba aastaid suletud. Lisaks leitakse endise lastekodu juurest maetuna kolme teismelise tüdruku laibad. Kes seda tegi ja miks? Ja miks nüüd aastaid hiljem hakatakse tapma endiseid lastekodu töötajaid? Mis seal juhtus? Seda püüab Kim Stone koos oma meeskonnaga lahti harutada.

Mulle väga meeldis see raamat. Esiteks see, kuidas autor põimis loo sisse Kim Stone’i elulugu. See oli kuidagi loomulik. Teiseks meeldis mulle see, kuidas uurija suhtus ohvritesse. Ükskõik, mida nad tegid, ei olnud nad väärt sellist surma. Muidugi oli raamat põnev ning huvitav ja ma ei aimanud, kes on nende kohutavate sündmuste taga. Autoril olid väga huvitavad ja ootamatud süžeepöörded. Raske oli seda raamatut käest ära panna. Soovitan krimisõpradele, kellel see veel lugemata on.

Robert Bryndza. Surmavad saladused (Pegasus, 2019)

Tõlkinud Raili Puskar
333 lk

“Surmavad saladused” on Erika Fosteri sarja kuues raamat. See oli sama põnev ja huvitav, kui eelmised. Nagu olen kuulnud, siis autor paneb mõneks ajaks selle sarja pausile ning kirjutab midagi muud. Loodan, et sellele sarjale ikka kunagi veel lisa tuleb, sest nii põnev oli lugeda.

Erika Foster on just lõpetanud eelmise uurimise, kui ta juhuslikult satub järgmisele. Oma kodumaja ukse ees on jõhkralt tapetud ilus tütarlaps Marissa. Uurides selgub, et Marissa oli päris õel ja omakasupüüdlik inimene ning paljudel oli põhjust teda tappa.

Samal ajal toimuvad samas piirkonnas rünnakud nii meestele kui naistele. Ründajaks on gaasimaski kandev suurt kasvu mees. Kas tema on ka Marissa mõrva taga? Seda selgitab juba uurimine.

Ma juba teadsin, et kui ma Bryndza raamatu kätte võtan, siis kipuvad muud tegemised tahaplaanile jääma, sest raamat on lihtsalt nii põnev. Ega ma suurt ei eksinudki. Ma ei tahtnud teha muud, kui seda lugeda. Bryndza ei ole just mingi meisterkirjanik, aga ta kirjutab lihtsalt nii huvitavalt, kuigi ma seekord arvasin mingid stsenaariumid ära. Samas mõrvari ja motiivi peale poleks elu sees tulnud. Igatahes mina soovitan tervet seda sarja lugeda.