Angela Marsons. Vaikne karje (Pegasus, 2017)

Vaikne karjeTõlkinud Triin Aimla-Laid
400 lk

Olen juba sellest ajast tahtnud Marsonsi raamatut lugeda, kui see ilmus. Nüüd alles jõudsin selleni ja tuleb tõdeda, et jälle on mul üks lemmikkrimikirjanik juures. Plaanin lähitulevikus ka järgmised osad, mis eesti keeles on ilmunud, läbi lugeda.

Ühel päeval leitakse poiste erakooli direktor tapetuna. Kim Stone pole saanud veel uurimisse süvenedagi, kui juba leitakse teinegi laip. Neid seob see, et nad töötasid enne ühes lastekodus, mis on juba aastaid suletud. Lisaks leitakse endise lastekodu juurest maetuna kolme teismelise tüdruku laibad. Kes seda tegi ja miks? Ja miks nüüd aastaid hiljem hakatakse tapma endiseid lastekodu töötajaid? Mis seal juhtus? Seda püüab Kim Stone koos oma meeskonnaga lahti harutada.

Mulle väga meeldis see raamat. Esiteks see, kuidas autor põimis loo sisse Kim Stone’i elulugu. See oli kuidagi loomulik. Teiseks meeldis mulle see, kuidas uurija suhtus ohvritesse. Ükskõik, mida nad tegid, ei olnud nad väärt sellist surma. Muidugi oli raamat põnev ning huvitav ja ma ei aimanud, kes on nende kohutavate sündmuste taga. Autoril olid väga huvitavad ja ootamatud süžeepöörded. Raske oli seda raamatut käest ära panna. Soovitan krimisõpradele, kellel see veel lugemata on.

Robert Bryndza. Surmavad saladused (Pegasus, 2019)

Surmavad saladusedTõlkinud Raili Puskar
333 lk

“Surmavad saladused” on Erika Fosteri sarja kuues raamat. See oli sama põnev ja huvitav, kui eelmised. Nagu olen kuulnud, siis autor paneb mõneks ajaks selle sarja pausile ning kirjutab midagi muud. Loodan, et sellele sarjale ikka kunagi veel lisa tuleb, sest nii põnev oli lugeda.

Erika Foster on just lõpetanud eelmise uurimise, kui ta juhuslikult satub järgmisele. Oma kodumaja ukse ees on jõhkralt tapetud ilus tütarlaps Marissa. Uurides selgub, et Marissa oli päris õel ja omakasupüüdlik inimene ning paljudel oli põhjust teda tappa.

Samal ajal toimuvad samas piirkonnas rünnakud nii meestele kui naistele. Ründajaks on gaasimaski kandev suurt kasvu mees. Kas tema on ka Marissa mõrva taga? Seda selgitab juba uurimine.

Ma juba teadsin, et kui ma Bryndza raamatu kätte võtan, siis kipuvad muud tegemised tahaplaanile jääma, sest raamat on lihtsalt nii põnev. Ega ma suurt ei eksinudki. Ma ei tahtnud teha muud, kui seda lugeda. Bryndza ei ole just mingi meisterkirjanik, aga ta kirjutab lihtsalt nii huvitavalt, kuigi ma seekord arvasin mingid stsenaariumid ära. Samas mõrvari ja motiivi peale poleks elu sees tulnud. Igatahes mina soovitan tervet seda sarja lugeda.

Maria Adolfsson. Tormihoiatus (Ühinenud Ajakirjad, 2019)

TormihoiatusTõlkinud Kadi-Riin Haasma
437 lk.

Adolfssoni esimene raamat (“Eksisamm“) mulle suurt muljet ei avaldanud. See oli hea, aga ei midagi erilist. Samas teadsin, et kui tuleb sarjale teine osa, siis ilmselt ikka loeksin läbi. Pean ütlema, et teine osa on parem kui esimene.

Kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby on peale eelmist uurimist kodus haiguslehel ning parajasti peetakse jõule. Ta on natuke tüdinenud seltskonnast ning soovib olla omaette. Just sellisel hetkel ta saab töölt kõne, et Noorö saarelt ühest karjäärist on leitud surnud mees. Nii sukeldub Karen uurimisse ja sellega pole veel kuigi kaugele jõutud, kui juba leitakse teine laip.

Karen Eiken Hornbyl on nüüd käed-jalad uurimisega tööd täis, kui endast annab märku tema eraelu. Üks tema sõber on hädas ja Karen teeb meeleheitlikke samme, et teda aidata.

Teine osa suutis mind palju rohkem kaasa haarata kui esimene. Siin on küll kasutatud mitmeid võtteid nagu ikka tänapäevastes krimiraamatutes kasutatakse. Peategelasel on oma probleemne elu. See ei ole siin küll esiplaanil, aga ikkagi antakse märku, et tal on oma deemonid. Muidugi satub ta lõpuks hätta, aga kõik lõppeb tema jaoks ikka õnnelikult.

Veel mulle meeldib romaani tegevuspaik – Doggerland. Saarestik asub Põhjameres Taani ja Suurbritannia vahel. Raamatus on see küll välja mõeldud, aga kunagi enne meie aega on olnud selline maamassiiv, mis ühendas Suurbritanniat Euroopa mandriosaga, aga lõpuks ujutas vesi selle üle. Autor on mõelnud sellele asukohale mõnusa põhjamaise atmosfääri, kus süngust on ikka omajagu.

Ruth Ware. Luku taga (Helios Kirjastus, 2019)

Luku tagaTõlkinud Pilleke Laarmann
315 lk.

Aitäh Heliosele selle raamatu eest. Ma alati ootan, millal saan Ruth Ware raamatuid lugeda. Osad tema raamatutest on meeldinud, osad mitte, aga alati ootan huviga uut. “Luku taga” liigitub nende hulka, mis mulle väga meeldivad.

Rowan satub juhuslikult ideaalse töökuulutse peale. Nelja lapsega pere otsib lapsehoidjat Šotimaale üksildases kohas asuvasse majja. See pakkumine on lihtsalt liiga hea palga ja majutusega. Rowanil on ideaalne CV ja soovituskirjad ning ta saab selle töökoha. Tundub ju ideaalne.

Elukohaks on luksuslik nutimaja, mis asub imelisel Šoti mägismaal. See on Rowanile alguses harjumatu, aga noh mis seal ikka. Esimesel päeval kipub kõik juba kiiva kiskuma. Ta lohutab ennast sellega, et nii tema kui lapsed vajavad harjumiseks aega, aga asi läheb ainult hullemaks. Ta ei saa öösiti seal majas magada. Ühel ööl lõppeb aga kõik mõrvaga ning Rowan lõpetab vanglas.

Oo, see oli põnev. Ma taltsutasin oma uudishimu ning isegi ei piilunud lõppu ära, nagu ma tavaliselt teen. Raske oli seda raamatut käest panna. Elasin Rowanile kaasa, kuigi ta kohati ei meeldinud mulle ning ta käitumine oli arusaamatu. Rowan on paberitega lapsehoidja, töötas enne lasteaias, aga ometi läheb nii lihtsalt lastega närvi. Raamatusse see muidugi sobis, lisas atmosfääri pingelisust. Seda pinevust ja närvilisust oli siin palju. Õhtul ja öösel lugedes oli muidugi natuke kõhe tunne sees, kui kummalisi hääli kuulsin. Õnneks minu und see ei seganud. 😀 Lõpplahendus oli minu jaoks täiesti ootamatu. Soovitan lugeda!

Mulle meeldis väga ka raamatu kaanekujundus.

Tana French. Peegelpilt (Päikese Kirjastus, 2019)

peegelpiltTõlkinud Bibi Raid
624 lk.

Ma mäletan, et selle sarja esimene osa ei meeldinud mulle eriti. Ei sobinud mulle autori stiil ega peategelane ja tookord, kui seda lugesin, tundus igav. Ma alguses ei plaaninud teist osa kätte võttagi. Mis mind siis ümber mõtlema pani? Esiteks üks kolleeg, kes oli õhinas selle raamatu saabumisest ja teiseks ma vaatasin, et peategelane on seekord teine. See sai otsustavaks.

Seekordseks peategelaseks on Cassie Maddox. Ta on peale rasket juhtumit Dublini mõrvarühmast lahkunud ning töötab koduvägivallaga tegelevas üksuses. Ta ei tunne mõrvarühmas töötamisest puudust. Kuni ühel hetkel tuleb mõrvarühmast kõne ja ta kutsutakse sündmuspaigale. Seal saab ta teada, et mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Lisaks selgub, et tema nimi on Alexandra Madison. See on nimi, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.

Politsei hakkab mõrvarit otsima, ülesande teeb raskemaks see, et surnud naise tõelist identiteeti on raske välja selgitada. Nii tuleb Cassie endine ülemus suurepärasele mõttele, et Cassie võiks astuda Lexie asemele. Teeselda, et ta ei saanud surma, vaid kõigest haavata ning oli vahepeal koomas. Nimelt elas Lexie koos oma sõpradega. See oli natuke nagu kommuuni moodi elu. Sõpruskonna moodustasid kaks naist ja kolm meest – Lexie, Abby, Daniel, Justin ja Rafe. Nad hoiavad kokku ja välismaailmaga eriti ei suhtle. Politsei tajub, et nad varjavad midagi, aga neil pole õnnestunud neid murda.

See oli palju parem, kui sarja esimene osa. Esiteks kõik see põnevus, kuidas Cassie saab hakkama Lexie’na. Teiseks, kuidas need inimesed mõjutavad Cassiet inimesena ja uurijana. Kõik see psühholoogiline pinge on siin väga hästi tajutav. Ja muidugi lõpplahendus on omamoodi. Ma ei saaks öelda, et see mulle väga meeldiks, aga ma saan mõnes mõttes vist aru, miks autor just nii tegi. Üldiselt on lugejale jäetud päris palju mõtlemisruumi, et mis siis lõpuks ikkagi juhtus. See on raamat nendele lugejatele, kes armastavad põnevat kassi-hiire mängu tõeline maiuspala.

David Lagercrantz. Tüdruk, kes peab surema (Varrak, 2019)

Tüdruk, kes peab suremaTõlkinud Kadri Papp
320 lk

Raamatu lõpetasin küll juba teisipäeval, aga kohe üldse pole kirjutamiseni jõudnud. Nüüd siis parandan selle vea.

Mul oli väga hea meel, kui nägin kevadel, et see raamat augustis ilmumas on ja nii see raamat enda raamaturiiulisse soetatud saigi. Eelnevad osad ka kõik kenasti riiulis olemas.

Asusin õhinaga seda raamatut lugema, samas väike kurbusenoodike oli ka sees, et ikkagi viimane osa. Sellest on küll kahju, sest tegemist on ühe suurepärase sarjaga.

Ühest Stockholmi pargist leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Kes ta on ja kust ta tuli, seda ei tea  keegi. Politseil ei õnnestu tema isikut kindlaks teha. Ainus niidiots on see, et tema kalli jope taskust leitakse Mikael Blomkvisti telefoninumber. Mikael ei ole üldse huvitatud sellega tegelema. Tema ei tea, kes see kodutu oli ja  miks tal oli seljas kallis jope ning selle taskus tema number. Mikael on natuke tülpinud ja soovib hoopis puhata. Lugu aga ei anna talle ikkagi rahu, nii et ta asub uurima, mis värk selle mehe surma taga on.

Raamatu teise liini keskmes on muidugi Lisbeth Salander, kes on riigist lahkunud ning siirdunud Moskvasse oma õe jälgi ajama, et teda lõplikult hävitada. Kõik ei lähe aga päris nii nagu Lisbeth lootis.

See oli mõnus ja kiire lugemine. Seekord oli tegevus natuke jõhkram kui eelmises osas, aga selle eest oli põnev. Tõesti nii põnev, et ei saanud käest panna ning tuli lugeda ka uneajast. See raamat on kõigile põnevuseaustajatele. Ma usun, et kes sarja eelmised osad on läbi lugenud, loevad kindlasti läbi ka selle. Mina igatahes soovitan.

Ann Cleeves. Surnud vesi (Varrak, 2019)

surnud-vesiTõlkinud Lauri Vahtre
312 lk

Ma hakkasin seda raamatut väikese hirmuga lugema, sest sarja neljas osa lõppes nii nagu ta lõppes. Kuidas Jimmy Perez oma eluga hakkama saab ja kuidas sari edasi läheb. Cleeves õnneks mind alt ei vedanud.

Nagu ka eelnevates osades, siis siingi toimub kõigepealt üks mõrv. Asja asub uurima nooruke Willow Reeves või Reewes (ma ei tea, kumb õige on, sest tagakaanel on Reewes, aga raamatus Reeves). Teda abistab Sandy Wilson, kes püüab ka Jimmy Perez’t uurimisse kaasata. Jimmy põeb depressiooni ning pole alguses üldse huvitatud. Õnneks ta mingil hetkel võtab vedu, aga kahekesi koos Willow’ga asja uurides tekivad neil omavahel väikesed hõõrumised. Õnneks see uurimist ei sega, teeb raamatu hoopis huvitavamaks.

Nagu eelmistes osades, nii meeldis mulle ka siin see taust, mis siin tooni annab – see loodus ja ilm ning saarte inimesed ja suletud kogukond. Kõik see kokku moodustab mõnusa atmosfääri. Minul oli raske seda raamatut käest ära panna. Cleeves on suutnud jälle kirjutada mõnusa mõrvaloo, mille motiivi ja mõrvarit ma ära ei aimanud. Tegevus ja uurimine kulgeb küll aeglases tempos, aga lugedes oli ikka huvitav. Lihtsalt nii palju erinevaid seoseid ja inimesi. Tore oli ka näha, et Perez ei olnud omadega päris põhjas. Vaist töötab tal ikka samamoodi nagu enne. Ma loodan, et ehk varsti ilmub ka sarja järgmine osa eesti keeles.

Igatahes mina soovitan krimisõpradele seda lugeda, aga alustada tuleks sarja algusest.

Eelnevad osad:

Ronkmust
Valged ööd
Punased luud
Sinine välk