Ketlin Priilinn. Jenny Dahlgren (Tänapäev, 2018)

jenny-dahlgren286 lk

“Jenny Dahlgren” on Rebecca Lindebergi sarja neljas raamat. Eelmised osad on minu jaoks väga huvitavad olnud ja neljas osa oli samasugune. Haaras nii kaasa, et eile alustasin ja juba täna lõpetasin. Põhimõtteliselt ühe jutiga sai läbi loetud, sest oli lihtsalt nii põnev.

Harku järve äärest leitakse tapetuna noor naine. Politsei ei leia surnukeha juurest mitte ühtegi dokumenti, rääkimata telefonist. Ainus, mis nad leiavad on hõbedast medaljon, kuhu on graveeritud nimi Jenny Dahlgren.

Rebecca on küll sünnituspuhkusel, aga kui Martin ühel õhtul tema juurest läbi astub, siis ta ei suuda vastu panna ning tahab aidata. Politsei on omadega ummikus, ei näi leiduvat ühtki niidiotsa seni, kuni toimub järgmine mõrv. Aga kas see on ikka antud juhtumiga seotud? Seda asubki politsei uurima.

Mulle meeldib, et autor laseb lugejal ohvri hingeellu pilgu heita. Mul hakkab siis ohvrist muidugi kahju ja tunnen talle kaasa. Seekordsed ohvrid surid minu meelest nii mõttetult. Välja arvatud üks, kes oli küll surma ära teeninud (ei saa rohkem sellest kirjutada, muidu teil ei oleks põnev lugeda). Tegelikku lugu, miks need inimesed tapeti, ma aimata ei suutnud. Surnud tüdruku minevikuteema kohta olid mul aimdused olemas.

Päris jõhker raamat oli, aga minule meeldis. Lugemine edenes kiiresti ning oli kaasahaarav. See peaks olema sarja eelviimane osa ning autor peaks kirjutama viienda osa ka ja siis on kõik. Ma väga loodan, et Rebeccaga viiendas osas midagi lõplikult halba ei juhtu. Igatahes mina juba jään järgmist osa ootama.

Sarja kujundus ajab mulle judinad peale.

Eelnevad osad:
Enne kui on hilja
Kas keegi kuuleb mind?
Kommionu

Advertisements

Camilla Läckberg. Sohilaps (Pegasus, 2017)

lackberg2_kaas_final.inddTõlkinud Maiu Elken
463 lk.

Läckberg on üks mu headest leidudest sel aastal. Ta suudab krimiromaani kirjutada nii eluliseks ja inimlikuks. See haarab su nii endasse, et mõtled raamatule ka tükk aega peale selle lõpetamist.

Seekordses osas on Patrik hoopis kodus lapsehoolduspuhkusel ning Erica üritab kirjutada oma järgmist raamatut. Kirjutamine eriti ei õnnestu, sest sellelt tõmbavad tähelepanu eemale hoopis ema päevikud ning Erica hakkab uurima oma ema lugu. Miks ta oli tema ja Annaga nii külm ja kauge? Mis temaga juhtus?

Raamat algab aga hoopis sellega, kuidas kaks teismelist leiavad ühe mehe laiba. Selgub, et tegemist oli Erica ema Elsy sõbraga. Juurdlust juhib seekord Patriku asemel Martin, aga ka Patrik ei suuda eemale jääda. Tundub, et see, mis juhtus 60 aastat tagasi Teise maailmasõja lõpus, on oluline võti mõrva lahendamiseks. Aga mis juhtus 60 aastat tagasi? Asjaosalised ei taha rääkida.

Mulle väga meeldib Läckbergi oskus kirjutada nii, et see võib ka päriselt juhtuda. Samuti mulle meeldib, et ta laseb lugejal osa saada sellest, mis siis tegelikult juhtus, kajastades nii minevikku kui tänapäeva vaheldumisi. See ei olekski nagu enam kriminaalromaan vaid perekonnadraama. See dünaamika erinevate tegelaste vahel on lihtsalt nii hea. Ootan juba, millal saan järgmise osa sarjast kätte võtta.

Eelnevad osad:

Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)

Robert Bryndza. Viimne hingetõmme (Pegasus, 2018)

viimne-hingetõmmeTõlkinud Raili Puskar
367 lk.

Tegemist on Erika Fosteri sarja neljanda osaga. Nagu sarja eelnevad osad, nii oli ka see ülimalt põnev. Mõrvari nime saab juba üsna varakult teada, aga see ei võta raamatult põnevust vähemaks. Lugesin selle ühe jutiga läbi, nii et lõpetasin poole öö ajal.

Erika Fosteril on kõrini laua taga istumisest ning ta tahab mõrvarühma tagasi pääseda. See võimalus tal ka avaneb, kui prügikonteinerist leitakse läbipekstud ja piinatud naise surnukeha. Erika sekkub omavoliliselt juurdlusesse ning avastab, et poole aasta eest leiti samasuguste vigastustega noore naise surnukeha.

Raamatust ei saa eriti palju kirjutada, muidu pole enam põnev. Nagu juba kirjutasin, siis tegemist on põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Autor on mõrvariks valinud ikka väga erilise kuju. Mind hämmastab, kuidas ta ikka niimoodi suutis tegutseda.

Nüüd jääb üle oodata järgmist osa. Loodan, et see tõlgitakse ka õige pea. Mulle meeldib ka selle sarja kujundus.

Eelnevad osad:
Tüdruk jääs (2017)
Varitseja öös (2017)
Mustjas vesi (2018)

Arthur Conan Doyle. Baskerville’ide koer (Rahva Raamat, 2017)

majaga kaas uus pealkiri_kaanejoonis_q2Tõlkinud Pirjo Leek
269 lk.

Ma olen seda raamatut korra teismelisena juba lugenud. Ma mäletan, et siis meeldis see mulle väga. Oli põnev ning huvitav. Nüüd kui uuesti lugema hakkasin, siis tundus keelekasutus veidralt ülepaisutatud ja alguses ei olnud üldse huvitav. Raamat jäi mul kuidagi venima. Võib-olla ei olnud õige aeg selle alustamiseks. Nüüd paar päeva tagasi võtsin raamatu uuesti kätte ja oli hoopis parem lugeda. Tegevus läks põnevamaks ning raamat edenes kiiresti.

Peale onu Charles Baskerville’i surma, pärib Henry mõisa. Tema onu surm on kummaline. Selle uurimiseks palub Charles’i sõber Mortimer abi Sherlock Holmes’ilt. Mortimer on tulnud vastu Kanadast saabuvale Henry Baskerville’ile, kes tuleb mõisa elama.

Juba Londonis hakkavad juhtuma kummalised sündmused. Keegi saadab kirja, et Henry ei läheks mõisasse ning hoiaks nõmmest eemale, kui ta teab, mis talle hea on. Pealekauba neid lausa jälitab keegi. Henry kuuleb ka legendi põrgukoerast, kes väidetavalt tapab Baskerville’ide soost mehi.

Teismelisena tundus see raamat minu jaoks tohutult müstilisena. See oli ilmselt esimene Doyle’i teos, mida lugesin ning see avaldas mulle väga suurt mõju. Praegu ta enam nii müstiline ei tundunud, aga siiski oli hea meel mälu värskendada.

Camilla Läckberg. Murelind (Pegasus, 2016)

murelindTõlkinud Maiu Elken
352 lk

Läckberg on endiselt hea. Nii põnev, et ei saa üldse käest ära ja ei pannudki enne kõrvale, kui läbi sai. Nüüd on küll lühikese unega öö selja taga, aga oli ka väärt raamat.

Tanumshedes on kevad. Jaoskonda on Ernsti asemele saabunud uus kolleeg Hanna Kruse. Tema esimesel tööpäeval toimub üks autoõnnetus, mis hiljem osutub mõrvaks. Lisaks saabub asulasse võttegrupp, et hakata filmima tõsielusarja “Fucking Tanum”.

Patrik Hedström ja tema meeskond tegeleb autoõnnetuse uurimiseg ning nad avastavad, et samasuguste kahtlaste asjaoludega õnnetusi on veel juhtunud. Uurimine on keeruline, sest pealtnäha ei seo juhtumeid suurt midagi, ainult Patriku sisetunne ütleb, et need on seotud. Lisaks leitakse varsti prügikastist ühe tõsielustaari laip. Ja kõige selle taustal valmistuvad Patrik ja Erica pulmadeks.

Oh, see oli järjekordselt nii põnev raamat. Ma teadsin juba suhteliselt alguses, kes mõrvar on. Kuidagi lihtsalt käis see seekord, nii et ma arvan, et autor tahtiski, et lugejad seda teaksid. See ei võtnud raamatult põnevust vähemaks, pigem vastupidi, sest tahtsin teada, kas mul on õigus. Küll aga ei suutnud ma leida põhjust, miks just need inimesed tapeti.

Mulle meeldib, kuidas Läckberg avab ka kõrvaliste tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb raamatu eluliseks ja koomiliseks. Mõni autor kohe oskab nii hästi edasi anda erinevaid karaktereid. See oskus ja põnevus koos on põhjuseks, miks Läckberg on üks mu viimase aja lemmikutest.

Üks asi veel. Politsejuht Mellberg. Elasin tema armuloole südamest kaasa, kuid ikkagi lõppes kõik nii nagu arvata oligi. 😀

Birk Rohelend. Kuldne laps (Helios, 2018)

Kuldne laps302 lk

Helios tegi mulle suurepärase üllatuse selle raamatu näol. Aitäh neile, et mul oli võimalus seda juba lugeda! “Kuldne laps” on teine raamat Silva Stökeli lugudest (esimene on “Sa pead suudlema Silvat“).

Selles loos on Silva kolinud lõplikult maale ja elab kahe lapse ja vanaemaga oma majas. Vaikne koht ja värske õhk, mida veel võiks elult tahta. Tundub ideaalne koht, kus lapsi kasvatada. Nagu teada, siis kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda teps mitte.

Ühel hommikul avastatakse surnukuuri eest  tänavalt väikese 8-aastase poisi surnukeha. Teda on tugevalt piinatud. Kes seda tegi ning miks? Ja miks keegi seda väikest last taga ei otsi. Seda juhtumit asub lahendama politseiuurija Paul Vender, kes tunneb, et ta ei suuda seda üksinda teha. Ta palub appi ajakirjaniku Silva, kes on saanud kohaliku Omavere Teataja peatoimetajaks. Silva alguses küll keeldub abistamast, aga kui ühel ööl üritatakse tema enda last röövida, siis ta ikkagi nõustub Pauli aitama.

Kohe esimesest leheküljest peale haaras see raamat mind endaga kaasa. Päris magamata öid mulle ei põhjustanud nagu kirjas lubatakse, aga uneaega röövis küll. Mulle meeldis teine osa rohkem kui esimene ja just sellepärast, et see haaras kohe endaga kaasa. Birk Rohelend oskab sõnu seada, nii et need tungivad hinge. Lisaks kõik need erinevad tegelased. Nad on nii normaalsed, et võiks olla igaüks meist. Nad panevad nende saatusele kaasa elama. Autor avab nende hingeelu päris palju. See muudab romaani sügavamaks

Mulle meeldib, kuidas Rohelend kujutab väikese koha elu, kus kõik kõiki tunnevad ja teavad su elust peaaegu kõike ning arvavad, et nemad on õiged otsustama, kuidas just elama peab. Ja kui sa oled teistmoodi, kui nemad, siis sa oled automaatselt süüdi kõiges halvas, mis juhtub ning see annab neile õiguse kiusata endast erinevaid.

Kõige elulise kõrval on siin põhiteemaks mõrvamüsteerium . See oli põnev ja samas õõvastav ning ma ei suutnud ise ära mõistatada, kes see mõrvar olla võiks, kuni lõpuks autor ise kaardid avas. Vahepeal tekkis selline tunne, et loeks nagu George R. R Martinit, kes kõik meeldima hakanud tegelased mõne aja pärast surma saadab 😀 Soovitan kõigile, kes armastavad põnevust. Peale selle lugemist on sees tühi tunne, ei oska endaga midagi peale hakata. Tahaks juba järgmist osa, aga seda pole kahjuks veel võtta. Loodan, et autor kirjutab ikka edasi Silvast ja Omavere elust. Fantaasiat ja jutustamisandi tal on küllaga. Mina olen igatahes vaimustatud.

Imestama pani ainult see, et Silval peab küll kõva pea olema, et nii palju lööke välja kannatas.

Camilla Läckberg. Kiviraidur (Fookus Meedia, 2014)

kiviraidurTõlkinud Maiu Elken
431 lk.

Nii nagu ma septembrit alustasin Läckbergiga, siis samamoodi juhtus ka oktoobris. Raamat algab küllaltki tasases tempos, aga siis hakkab pinge ühel hetkel muudkui kerima ja kerima, nii et on raske raamatut enne selle lõpetamist käest panna. Läckberg on mul viimasel ajal üks parimaid avastusi.

Elu Fjällbackas kulgeb vaikselt omasoodu, kui järsku üks kalur leiab oma võrgust väikese tüdruku surnukeha. Kohale kutsutakse politsei eesotsas Patriku ja Martiniga. Kui alguses arvatakse, et tegu on õnnetusjuhtumiga, siis peale lahkamist selgub, et tegu on mõrvaga.

Patrik asub juurdlust juhtima. Asja teeb raskemaks see, et ta tunneb seda last ning tema perekonda. Lisaks on Patrik ise hiljuti isaks saanud, mis teeb talle olukorra keerulisemaks. Kergemaks ei tee Patriku elu ka see, et Erica ei tunne ennast pärast sünnitust vaimselt just kõige paremini.

Mulle tohutult meeldivad Läckbergi raamatud. Mõrvajuurdlused on põnevad ning kaasahaaravad, aga mitte ainult. Kasvõi need tegelased. Ka reaalses elus on selliseid tegelasi olemas – pahasid, häid ja koomilisi. Mulle meeldib, et autor on edasi andnud erinevate tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb asja inimlikumaks.

Mul oli raske aimata, kes mõrvar on. Ma küll kahtlustasin natuke seda tegelast, aga ei suutnud leida põhjust, miks ta seda tegema oleks pidanud. Lisaks ajas mind segadusse taustal jooksev minevikulugu. Ma ei suutnud kuidagi otsi kokku viia, et kellest see lugu räägib. Igatahes pani see kaasa elama ning mõtlema. Põnevuse austajatele suurepärane raamat. Kes veel lugenud pole, siis julgen soovitada.