Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (Raudhammas, 2017)

apteeker-melchior-ja-gotlandi-kurat.jpg558 lk.

See on kuues raamat apteeker Melchiori sarjast. Kes veel ei ole kursis selle sarjaga, siis tegemist on ajalooliste kriminaalromaanidega, kus peategelaseks on Tallinnas tegutsev apteeker Melchior. Ta ei ole lihtsalt apteeker, vaid ta lahendab ka kuritegusid.

Nagu eelnevateski osades toimuvad ka kuuendas mõned mõrvad, mis kõik lõpuks lahenduse leiavad. Seekord on lisaks veel üks kauge aja taha ulatuv mõrvalugu, mis vajab ka lahendamist. Ta ei tea, kes on tapetud, millal ja miks seda tehtud on, aga ühe sureva kaupmehe sooviks oli, et apteeker selles selgust saaks ja nii, et süütud ei kannataks. Seekord satub ohtu ka Melchiori enda elu. Väidetavalt ohustab seda keegi, keda nimetatakse Gotlandi kuradiks.  Samal ajal tapetakse keegi ka Melchiori kaasajal ning ta hakkab ka seda uurima.

Raamatus on ka teine tegevusliin, mis toimub Lübeckis. Seal on noorest Melchiorist saanud salamõrtsukate vennaskonna liige. Seal on tema armastatud naine, keda ta tahab endale kosida ning ta ei plaani Tallinnasse naasta, et isa apteek üle võtta. Kuigi vana Melchior seda ootab.

Selle raamatu keskseks teemaks võib pidada ka usku. Kõik tegevus toimub usulistel põhjustel. See muutis romaani mõnes kohas natuke igavaks. Kohati oli minu jaoks natuke palju heietusi ja filosoofiat usu teemal. Eks see ole ka arusaadav, sest tegevus toimub 1433. aastal.

Seekord võttis mul raamatusse sisse elamine ka kuidagi kaua aega. Alguses toimus pikalt mingi tegevus, mis tundus, et ei puutu nagu üldse asjasse. Eks lõpus muidugi selgus, miks seda vaja oli. Mind natuke pahandas autori teguviis, et kui on Tallinna tegevusliinis põnev koht, siis lõppeb peatükk ja järgmise peatüki tegevus toimub juba Lübeckis. Tundus nagu Hargla oleks teinud reklaamipausi ja kellele siis need meeldivad.

Üldse oli minu jaoks noore Melchiori tegevusliin natuke kahvatum. Mulle ei meeldi eriti, et ta tahab salamõrtsukaks saada. 😦 Ikka loodan veel, et kui autor peaks ka järgmise osa kirjutama, siis ta tuleks ikka Tallinnasse tagasi. Või siis tuleks Agatha kloostrist oma isa apteeki üle võtma.

Vana Melchior on tolle aja kohta juba üsna eakas ning tema jõud pole enam endine. Alguses tundus mulle, et ta pole enam nii terav ka kuritegusid lahendama. Ta tunneb ennast ka üksi, sest tema lähedased sõbrad on tema ümbert kadunud. See muutis mu natuke kurvaks. Kangelane on minu silmis ikka noor ja ergas 😀 Ja apteeker Melchior on minu jaoks kangelane. Ma saan aru, et on loomulik, et inimene ka raamatus vananeb, aga ikkagi on see kurb.

Muidu pole raamatul häda midagi ja mõrvajuurdlus oli väga põnev. Nagu alati suutis Hargla ka seekord asja nii segaseks ajada, et ma päris täpselt mõrvarit ära ei arvanud, kuigi mingi kahtlus tekkis. Kuna asi oli põnev, siis mul tekkis kiusatus vahepeal noore Melchiori osa vahele jätta ja jätkata vana Melchiori looga. Soovitan kõigile krimilugude austajatele. Jään huviga ootama järgmist osa, kuigi seda ilmselt niipea ei tule. Kui üldse tuleb.

PS. Mulle väga meeldivad nimed, mida Hargla oma tegelastele on pannud.
Kaanepilt illustreerib väga hästi sisu.

Advertisements

Indrek Hargla. French ja Koulu (Raudhammas, 2016)

french-ja-koulu520 lk.

Indrek Harglalt on mul päris palju lugemata raamatuid. Tahaks need kunagi kõik läbi lugeda, kuigi “French ja Koulu” läks mul üle kivide ja kändude. Ma ei suutnud millegipärast sellesse raamatusse kuidagi sisse elada. Sain seda lugeda ainult siis, kui üksi olin, siis sain keskenduda. Muidu ei suutnud kohe üldse.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et romaan on seiklusrohke ja lõbus fantasy. Seikluseid on seal küll sajaga ja naljakas on ka, kuigi need naljad ei ajanud mind alguses üldse naerma. Viimase seiklusega asi muutus. Tegevus toimub väga huvitavas maailmas, oleks nagu etno, aga päris ei ole ka. Mõned ulmelised momendid on ka sees.

Peategelasteks on arbuja Koulu, tema ori French, libahunditüdruk Nell, rahumaleva pealik Leibo. Lisaks palju muid eripalgelisi ja omanäolisi tegelasi. French on lobeda keelega endine pisisuli, kes tahab olla kangelane ja ootab Koulult kiitust. Samas üritab ta Nelli südant võita.

Raamatus on kokku kolm erinevat seiklust, mis siiski kokku moodustavad ühtse terviku. Igas jutus võideldakse võimsa salaseltsi vastu, kes tahab endale saada erinevaid võluasju. Seiklused toimuvad nii Tarbatus, Sudulas kui ka Rävalis.

Esimese osa lõpp oli ikka täielik komöödia. Erinevad ümberkehastumised ja paha sai ikkagi jälle kotti. Selle pahalase üle sai ikka päris palju lõpuks naerda. Kogu aeg lendas niimoodi orki omadega ja oli üldse loll. 😀 French oli ka selline omamoodi libekeel, aga päris tark. Natuke snoob oli ka. Tema on ikka väljamaa mees ja mis kapsaid ja mugulaid te kogu aeg siin sööte.

Hargla ikka oskab oma raamatutes huvitavaid maailmu välja mõelda. See tundub nii tõetruu. Ja tema kirjeldused on ikka parimad. Mõnikord tundusid need mulle natuke pikad, võib-olla sellepärast ei suutnud ka hästi keskenduda. Kuigi esimene osa läks mul üle kivide ja kändude, tahan siiski lugeda ka järgnevaid osi.

Pean siiski tunnistama, et Apteeker Melchiori lood kõnetavad mind rohkem. Sellest hoolimata, ei ole “French ja Koulu” halb raamat, lihtsalt teistsugune.

Tegemist on kohendatud kordustrükiga. Esmakordselt ilmus “French ja Koulu” 2005. aastal ning see on võitnud Eesti ulmeauhinna “Stalker”.

Hargla on üks väheseid Eesti kirjanikke, keda julgen südamerahuga soovitada. Nii et kõik lugema. 🙂

Mai kokkuvõte

Eilsega sai mai läbi ning on jälle aeg teha oma lugemistest väike kokkuvõte. Mai on minu selle aasta lugemistes kõige kehvem kuu. Raamatud sattusid kuidagi rasked või sellised, mis ei avaldanud suurt muljet. Oli muidugi ka erandeid ja meeldivaid lugemiselamusi. Samuti ei edenenud lugemine just kõige kiiremini. Seekord sai siis selline tulemus.

Loetud raamatuid: 11
Lehekülgi kokku: 2565
Kõige paksem raamat: Sarah Crossan “Üks” (383 lk)
Kõige õhem raamat: Mihkel Mutt “Mõtted” (104 lk)

Mai raamatud

Indrek Hargla. Doanizarre udulaam (Paradiis, 2017)

doanizarre-udulaam158 lk.

“Doanizarre udulaam” on kiirelt loetav ühe õhtu lugemine. Pean ausalt tunnistama, et raamat ei olnud just kõige põnevam. Igatahes köitis mind antud hetkel rohkem Boleyni raamat. Sellest hoolimata ei ole tegu halva raamatuga, lihtsalt mina ei saanud sellest kõigest päris hästi aru.

Peategelaseks on üks noormees nimega Asger. Temaga on see kummaline lugu, et ta elaks nagu kahes maailmas korraga. Üks on Doanizarre nimeline linnake ja teine on M∅ni saarel. Kui ta ühes kohas magab, siis ta teises tegutseb ja vastupidi. Seda Doanizarret ähvardab suur udulaam, mis on neelanud juba enamuse maailmas ning Doanizarre elanikud on otsustanud saata ekspeditsiooni, et seda udulaama uurida ja peatada, kui see vähegi võimalik on.

See raamat on ilmunud Seikluskirjanduse kullafondi sarjas (esmatrükk 2009. aastal kogumikus “Pika talve algus”) ning saanud 2010. aastal Eesti ulemauhinna Stalkeri. Minu jaoks see oligi rohkem ulme kui seiklus. Ma ei suutnud lõpuni sellesse raamatusse sisse minna. Kõik need pärismaailma ja simulatsiooni teema oli vist minu jaoks liiga võõras ja kauge.  Aga nagu alguses ütlesin, siis tegu ei ole halva raamatuga, vaid see pole lihtsalt minu teema.

Harglalt võtan varsti käsile raamatu “French ja Koulu” ja ma ei jõua ära oodata, millal ilmub trükist järgmine apteeker Melchiori lugu. See viimane on rohkem minu masti kirjandus.

Veel üks asi. Raamatu kaanepildil on kõik olulised tegelased ja asjad olemas. 🙂

Indrek Hargla “Raudrästiku aeg” (Raudhammas, 2016)

raudrästiku-aegIndrek Hargla romaani tegevus toimub alternatiivajaloolises muinasaja Eestis. Selle riigi nimi on Kuningavald ning Veelindes valitseb noor kuningas Uljas. Romaani peategelaseks on hoopiski kuninga taretark Koiola Aotõiv, kes aitab lahendada mitu mõrvamõistatust. Aotõivi retked viivad teda mitmesse kohta: Saaremaale Kaali linnusesse, Taukapoole Taarantare linnusesse, Sakalasse Veelinde linnusesse ja Rävalasse Hirvelinde linnusesse.

Raamat sisaldab nelja erinevat lugu. Tegemist on kriminaalromaaniga. Natuke nagu tema apteeker Melchiori lugude sarnast, aga siiski erinev. Minu jaoks peategelane mõtles samamoodi nagu apteeker Melchior.

Ma pole tükk aega ühegi raamatu lugemist niimoodi nautinud nagu seda. Mul oli kahju, et see läbi sai. Need neli juttu on äärmiselt põnevad, pinge on kruvitud lakke ja lahendus saabub alles lõpus küllaltki järsku. Samuti on nauditav selle raamatu keeleline pool. See, kuidas Hargla oskab sõnu lauseteks seada ja milliseid sõnu ta kasutab. Tegelaste nimedest ma parem ei räägigi. Ja kohati oli raamat minu jaoks ka naljakas. See, kuidas Hargla kirjeldab mingeid sündmusi ja kuidas ristiusk ning taara-usk põrkuvad. Lugege ja te ei kahetse!