Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (Raudhammas, 2017)

558 lk. See on kuues raamat apteeker Melchiori sarjast. Kes veel ei ole kursis selle sarjaga, siis tegemist on ajalooliste kriminaalromaanidega, kus peategelaseks on Tallinnas tegutsev apteeker Melchior. Ta ei ole lihtsalt apteeker, vaid ta lahendab ka kuritegusid. Nagu eelnevateski osades toimuvad ka kuuendas mõned mõrvad, mis kõik lõpuks lahenduse leiavad. Seekord on lisaks veel... Continue Reading →

Catherine Chanter. Kaev (Eesti Raamat, 2017)

Tõlkinud Piret Lemetti 351 lk. "Kaev" on väga ilusa kaanekujundusega raamat, sisu raamatul nii kena ei ole ning minu jaoks oli tegu järjekordselt raske raamatuga. Teine raamat järjest, mille lugemine ei tahtnud kuidagi edeneda. Ängistav ja rusuv romaan, mis sisaldas enamasti ka liiga palju heietusi. Mingi põnevusmoment oli ka, sest tahtsin siiski saladusele jälile jõuda.... Continue Reading →

Mihkel Mutt. Mõtted (Kultuurileht, 2017)

104 lk. See on esimene Mihkel Muti raamat, mida lugenud olen, aga tundub, et tuleb temaga veel tutvust teha, sest käesolev teos sobis mulle hästi. Õnneks on kodus ootamas üks tema populaarsematest raamatutest "Eesti ümberlõikaja". Ehk jõuan varsti ka selleni. Mida ikka teise inimese mõtetest arvata? Kas nendega nõustuda või mitte, sõltub juba inimesest endast.... Continue Reading →

Frédéric Gros. Kõndimise filosoofia (Tallina Ülikooli Kirjastus, 2016)

Kohe, kui nägin, et sellise pealkirjaga raamat on ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Mulle meeldib kõndida ja olla oma mõtetes, vahel ka lihtsalt muusikat kuulates ja ennast muudest asjadest välja lülitades. Kõndimine on siiski ka tänapäeval väga suur osa meie igapäevaelust. Aitab meil peale pikka päeva lõõgastuda või lihtsalt mõtteid selgeks saada, annab... Continue Reading →

Joris-Karl Huysmans. Äraspidi (Koolibri, 2013)

Järjekordne lugemise väljakutse raames loetud raamat. Ma poleks muidu seda kätte võtnud ja kui ka oleks, siis jätnuksin pooleli. See raamat on minu selle aasta kehvim lugemiselamus. Teose peategelane on des Esseintes, kes põlgab oma ajastu väärtusi. Tema on aristokraat ja peab ennast teistest paremaks. Talle ei sobi lugeda neid kirjandusteoseid, mis on populaarsed. Samamoodi... Continue Reading →

Blog at WordPress.com.

Up ↑