Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (Raudhammas, 2017)

apteeker-melchior-ja-gotlandi-kurat.jpg558 lk.

See on kuues raamat apteeker Melchiori sarjast. Kes veel ei ole kursis selle sarjaga, siis tegemist on ajalooliste kriminaalromaanidega, kus peategelaseks on Tallinnas tegutsev apteeker Melchior. Ta ei ole lihtsalt apteeker, vaid ta lahendab ka kuritegusid.

Nagu eelnevateski osades toimuvad ka kuuendas mõned mõrvad, mis kõik lõpuks lahenduse leiavad. Seekord on lisaks veel üks kauge aja taha ulatuv mõrvalugu, mis vajab ka lahendamist. Ta ei tea, kes on tapetud, millal ja miks seda tehtud on, aga ühe sureva kaupmehe sooviks oli, et apteeker selles selgust saaks ja nii, et süütud ei kannataks. Seekord satub ohtu ka Melchiori enda elu. Väidetavalt ohustab seda keegi, keda nimetatakse Gotlandi kuradiks.  Samal ajal tapetakse keegi ka Melchiori kaasajal ning ta hakkab ka seda uurima.

Raamatus on ka teine tegevusliin, mis toimub Lübeckis. Seal on noorest Melchiorist saanud salamõrtsukate vennaskonna liige. Seal on tema armastatud naine, keda ta tahab endale kosida ning ta ei plaani Tallinnasse naasta, et isa apteek üle võtta. Kuigi vana Melchior seda ootab.

Selle raamatu keskseks teemaks võib pidada ka usku. Kõik tegevus toimub usulistel põhjustel. See muutis romaani mõnes kohas natuke igavaks. Kohati oli minu jaoks natuke palju heietusi ja filosoofiat usu teemal. Eks see ole ka arusaadav, sest tegevus toimub 1433. aastal.

Seekord võttis mul raamatusse sisse elamine ka kuidagi kaua aega. Alguses toimus pikalt mingi tegevus, mis tundus, et ei puutu nagu üldse asjasse. Eks lõpus muidugi selgus, miks seda vaja oli. Mind natuke pahandas autori teguviis, et kui on Tallinna tegevusliinis põnev koht, siis lõppeb peatükk ja järgmise peatüki tegevus toimub juba Lübeckis. Tundus nagu Hargla oleks teinud reklaamipausi ja kellele siis need meeldivad.

Üldse oli minu jaoks noore Melchiori tegevusliin natuke kahvatum. Mulle ei meeldi eriti, et ta tahab salamõrtsukaks saada. 😦 Ikka loodan veel, et kui autor peaks ka järgmise osa kirjutama, siis ta tuleks ikka Tallinnasse tagasi. Või siis tuleks Agatha kloostrist oma isa apteeki üle võtma.

Vana Melchior on tolle aja kohta juba üsna eakas ning tema jõud pole enam endine. Alguses tundus mulle, et ta pole enam nii terav ka kuritegusid lahendama. Ta tunneb ennast ka üksi, sest tema lähedased sõbrad on tema ümbert kadunud. See muutis mu natuke kurvaks. Kangelane on minu silmis ikka noor ja ergas 😀 Ja apteeker Melchior on minu jaoks kangelane. Ma saan aru, et on loomulik, et inimene ka raamatus vananeb, aga ikkagi on see kurb.

Muidu pole raamatul häda midagi ja mõrvajuurdlus oli väga põnev. Nagu alati suutis Hargla ka seekord asja nii segaseks ajada, et ma päris täpselt mõrvarit ära ei arvanud, kuigi mingi kahtlus tekkis. Kuna asi oli põnev, siis mul tekkis kiusatus vahepeal noore Melchiori osa vahele jätta ja jätkata vana Melchiori looga. Soovitan kõigile krimilugude austajatele. Jään huviga ootama järgmist osa, kuigi seda ilmselt niipea ei tule. Kui üldse tuleb.

PS. Mulle väga meeldivad nimed, mida Hargla oma tegelastele on pannud.
Kaanepilt illustreerib väga hästi sisu.

Advertisements

Catherine Chanter. Kaev (Eesti Raamat, 2017)

kaevTõlkinud Piret Lemetti
351 lk.

“Kaev” on väga ilusa kaanekujundusega raamat, sisu raamatul nii kena ei ole ning minu jaoks oli tegu järjekordselt raske raamatuga. Teine raamat järjest, mille lugemine ei tahtnud kuidagi edeneda. Ängistav ja rusuv romaan, mis sisaldas enamasti ka liiga palju heietusi. Mingi põnevusmoment oli ka, sest tahtsin siiski saladusele jälile jõuda. Lõppkokkuvõttes valmistas see siiski mulle pettumuse.

Ruth ja Mark kolivad Londonist maale, tallu nimega Kaev. See on maaliline koht. Rohelise ja lopsaka loodusega idülliline koht. Koht, kus Ruth ja Mark saavad uuesti oma elu alustada. Koht, kus nad saavad hoolitseda oma tütrepoja Lucieni eest.

Kõik tundub suurepärane, kuni selle hetkeni, mil Inglismaad tabab põud. Põud on kestnud juba paar aastat. Loodus on hävinud, ärid läinud pankrotti, taludest pole enam midagi järel. Ainuke koht Inglismaal, mida põud pole puudutanud on Kaev. Seal on endiselt kõik roheline ja lopsakas ning sajab vihma.

Ümberkaudsed inimesed arvavad, et tegu on mingi nõidusega. Keegi mürgitab nende koera, inimesed tahavad tulla Kaevule, nad sätivad ennast Kaevu juurde laagritesse. Perekonnale tehakse pakkumine Kaevu müümiseks. Lõpuks on nad seal Kaevul nagu vangid. Välja nad minna ei saa ja sisse ei taha nad ka kedagi lasta. Lõpuks teeb Ruth erandi neljale nunnale.

Nende omavahelised suhted lähevad pingeliseks, mis on ka loogiline, kui inimesed on sunnitud sellises isolatsioonis olema. Ruth pühendab ennast usule ja on nii oma usus sees, et unustab isegi hoolitseda oma tütrepoja Lucieni eest. Ja siis ühel hetkel on Lucien kadunud ning tema mõrvas süüdistatakse Ruthi. Aga kas see siiski oli tema? Või oli tapjaks hoopis pedofiilias süüdistatud Mark või usuhullust nunn Amelia?

Ruth jutustabki oma lugu olles pärast mõrva Kaevul koduarestis. Ta üritab meenutada, mis juhtus ja kas ta tõesti meeltesegaduses tappis Lucieni.

Lugemise käigus püüdsin aru saada, mis žanri raamat kuulub. On ta ulme, krimi, psühholoogiline romaan või midagi muud? Ilmselt vist segu. Igatahes oli tegemist raske lugemisegea. Lisaks olid raamatus hooletusvead, mis lõpus natuke häirima hakkasid. Tegemist on autori debüütromaaniga, nii et ehk on järgmine juba natuke parem.

Mulle ei meeldinud ka raamatu peategelane Ruth. Ma ei suutnud teda mõista. Mis viib inimese nii kaugele, et ta hakkab lausa narruseni usklikuks, nii et unustab kõik muu enda ümber. Ma lihtsalt ei mõista neid usuhulle. Oma mõistust pole nagu üldse olemas ja ta usub pimesi, mida talle öeldakse. Ma arvan, et see ilmselt tegigi minu jaoks raamatu natuke vastumeelseks. Lõpuni lugesin tõesti ainult selle pärast, et tahtsin teada, mis müsteerium seal Kaevul valitseb ja isegi seda ei saanud teada. Nii et teos valmistas mulle pettumuse.

Mihkel Mutt. Mõtted (Kultuurileht, 2017)

e-raamat-mõtted104 lk.

See on esimene Mihkel Muti raamat, mida lugenud olen, aga tundub, et tuleb temaga veel tutvust teha, sest käesolev teos sobis mulle hästi. Õnneks on kodus ootamas üks tema populaarsematest raamatutest “Eesti ümberlõikaja”. Ehk jõuan varsti ka selleni.

Mida ikka teise inimese mõtetest arvata? Kas nendega nõustuda või mitte, sõltub juba inimesest endast. Mina üldjuhul jäin raamatuga rahule. Mõni arutelu läks minu jaoks natuke liiga filosoofiliseks ja oli raske süveneda.

Tegelikult ma lugesin seda e-raamatuna telefonist, siis kui parajasti oli nii palju aega, et üks või paar mõttekest läbi lugeda. Näiteks lõuna ajal tööl. Ja mul on tunne, et ma võiks nüüd jälle seda otsast alustada, mis siis, et alles lõpetasin. Tegemist on õhukese raamatuga, aga sellest hoolimata on autor jaganud oma mõtted kuude ossa.

Millest siis Mutt mõtleb? Või kellest? Eks ikka inimesest, ühiskonnast, ajaloost, usust ja kultuurist, inimese mälust, vananemisest. Väga palju on juttu kirjandusest, aga eks see ole ka arusaadav. Rohkem ei lahkakski neid. Lugege ja nautige! Mina soovitan.

Mõned mõtted ahvatluseks.

Lollidest

Loll on loll, ükskõik, kas noor või vana. Vana loll on sellepärast nukker nähtus, et näe, nii vana, aga ikka pole targaks saanud, surebki lollina. Aga vanal lollil on tulnud ajaga kaasa mõned omadused, mis siiski teda natuke huvitavamaks teevad. Aeg õilistab! Noor loll võib küll kunagi targaks saada, aga seni on just tema see pärisloll, ehe loll, see tähendab, kelle „tegemiseks” on kulunud 110 protsenti lollust. (e-raamatus lk. 24, paberkandjal võib see erinev olla).

Lugemine on vastutulek

Vanasti oli kindlaim viis, kuidas ebameeldivast isikust viisakalt vabaneda, talle raha laenata. Pärast seda vältis too sind tavaliselt tükk aega. Tänapäeval ei pruugi see võte nii hästi töötada, finantsmaailmast näeme, et võlg pole võõra, vaid ikka enda oma. Nüüd on üks teine võimalus, kuidas sama eesmärk saavutada. Tõsi, see kehtib ainult teatud ringkondades. Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda. (lk.44)

Valgustatud ja valgustamata rahvuslus

Rahvuslus on kopiraiterluse vorm. Intellektuaalne ausus ei lase arukal inimesel mõelda, et tema rahvus on teistega võrreldes midagi põhimõtteliselt erilist. Selle asemel – kui tal on süda õige koha peal – ta möönab, et ka tema rahvus on väärtuslik nagu teisedki. Sellest jääb aga turul väheks. Nii nagu konkureerivate brändide tootjad kuulutavad, et nende kaup on parim, ilma seda ise uskumata, nii ei saa ka valgustatud rahvuslane piirduda väärikalt tagasihoidliku väitega, et „meie oma pole teistest kehvem”, „Kas siis selle maa keel” ja muud seesugust. Temalgi tuleb oma trummi taguda, nii et ümberkaudsetel kõrvad lukus. (lk. 73)

Roberta Rich. Veneetsia ämmaemand (Petrone Print, 2016)

kaas.inddTõlkinud Kadri Metsma
319 lk.

Tegevus toimub 1575. aastal paralleelselt nii Veneetsias kui ka Maltal. Hanna ja Iisak on Veneetsia getos elav juudiperekond. Ühel päeval läheb Iisak kaubareisile aga Malta rüütlid võtavad ta kinni ja müüvad orjaks. Juutidel on oma ühing, mis neid sealt välja ostab, aga see kõik võtab aega.

Raha pärast võtabki Hanna vastu ühe kristlasest krahvi kutse abistada tema naist sünnitusel. Hanna on nimelt ämmaemand. 1575. aastal on Veneetsias seadus, et juudi arstid ei tohi abistada kristlaseid. Selle eest võib sattuda inkvisiitori kätte. Rabi keelab tal minna, sest ta paneb sellega terve geto elu ohtu.

Tegemist on äärmiselt raske sünnitusega. Perekond on juba leppinud nende surmaga. Krahv loodab muidugi parimat, aga tema vennad loodavad lapse surma. Kui laps sureks, siis päriksid vennad krahvi asemel isa varanduse ja ärid.

See on Hanna jaoks üldse väga riskantne, sest ta on loonud endale abiks sünnitustangid. Nendega on Hanna päästnud mitmeid lapsi ja emasid, kuid valedesse kätesse sattununa võivad need palju pahandust põhjustada.

Senini on Hanna olnud korralik juudi naine. On kuuletunud oma mehele ja rabile, aga seekord otsustab ta, et Jumalal ei saa midagi selle vastu olla, kui ta päästab ilmsüüta lapse.

Selles raamatus põrkuvad juudi ja kristluse kultuurid 16. sajandi Veneetsias. Hoolimata kõigist muredest ja probleemidest, mis Hannal tuleb ületada, püsib tal ikkagi siht silme ees. Pääseda Maltale suunduvale laevale ja mees sealt vabaks osta.

Samal ajal on Iisaki elu küll vähem seikluslikum kui Hannal Veneetsias. Ometigi on ka temal muresid küllalt. Ta ei taha sattuda Josephi orjaks, kes müüks ta esimesel võimalusel edasi galeeriorjaks, kust oleks väga raske eluga pääseda. Nii teeb ta kõik selleks, et sattuda ühe nunna orjaks. Tal on juba pilt silme ees, kuidas ta kloostris rahulikult tööd teeb ja ootab, kuni tema eest lunaraha makstakse.

Kõik aga muutub, kui nunn tahab, et Iisak vahetaks usku. Iisak ei suuda seda teha ja nii satub ta ikkagi Josephi juurde. Siis selgub, et tegelikult on raha tema vabastamiseks olemas, aga seda ei maksta enne, kui ta nõustub Hannast lahutama.

Äärmiselt põnev raamat, mis saab kiiresti läbi, sest lihtsalt raske on seda käest panna. Lugu ise on küllaltki naiivne ja uskumatu, aga kaasakiskuv ning nauditav lugemine. Kui tundus juba, et ühest olukorrast on eluga välja tuldud, siis kohe oli järgmine eluohtlik olukord ootamas. Kohati kartsin lugeda, et mis tegelastest saab. Peategelased olid mõlemad nii sümpaatsed, et kartsin, et nendega juhtub midagi halba. Soovitan lugeda, kellele meeldivad ajaloolised romaanid. Selles leidub nii armastust, usku kui ka mõrvu.

Kate Hamer. Tüdruk punases mantlis (Eesti Raamat, 2016)

tüdruk-punases-mantlis“Tüdruk punases mantlis” on järjekordne põnev raamat, mida lugema sattusin.

Beth ja Paul on äsja lahutanud oma abielu. Neil on väike tütar Carmel. Carmel on natuke eriskummaline ja oma mõtetesse kaduv ning armastab tohutult punast värvi. Peale lahutust klammerdub Beth oma tütre külge nagu kartes tedagi kaotada. Ja siis ühel päeval see juhtubki. Carmel kaob. Otsimine on pingeline, aga mitte ühtegi juhtlõnga ei ole.

Samal ajal viib mees, kes Carmelile tutvustas ennast tema vanaisana, tüdruku minema. Ta väidab Carmelile, et tema ema sai autoõnnetuses surma ja isa ei taha temast enam midagi teada, sest tal on uus elukaaslane. Carmel satub omapärasele teekonnale.

Ema muidugi süüdistab ennast, et ta oli lohakas ja vastutustundetu. Ei hoidnud tütrel piisavalt hästi silma peal. Kuid see kõik on kasutu. Ometi see vaevab teda. Tüdruku kadumise juures on ka üks hea külg. Beth ja Paul lepivad ära, ning Beth ja Pauli uus elukaaslane Lucy sõbrunevad.

Mind ajas vihale see mees, kes Carmeli minema viis.  Õige pea muidugi selgub ka, miks ta seda tegi.  Väga isekas mees. Ainult omakasu peal väljas. Kuidas saab üks inimene olla nii loll ja ajupestud? Arvata, et ainult sina elad õigesti ja sul on õigus teiste eludesse niimoodi sekkuda. Lugesin ja mõtlesin, et tahaks sellele mehele virutada.

Jutustus on kirjutatud vaheldumisi nii ema kui tütre pilgu kaudu. Autor annab hästi edasi ema kaotusvalu ja tütre leina ning igatsust ema järele.

Raamat on autori debüütromaan ja see on suurepäraselt kirjutatud. Hakkad vaikselt lugema ja pinge muudkui kerib ja kerib. Ootad, et millal see moment tuleb, kui tüdruk leitakse. Või siis ei leita. Tahad teada, millega see kõik lõppeb ja see sunnib lugema ka uneajast. Pinge ja põnevus säilib raamatu lõpuni. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust.

 

 

 

 

 

 

Frédéric Gros. Kõndimise filosoofia (Tallina Ülikooli Kirjastus, 2016)

gros_kaas_selg 30.inddKohe, kui nägin, et sellise pealkirjaga raamat on ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Mulle meeldib kõndida ja olla oma mõtetes, vahel ka lihtsalt muusikat kuulates ja ennast muudest asjadest välja lülitades.

Kõndimine on siiski ka tänapäeval väga suur osa meie igapäevaelust. Aitab meil peale pikka päeva lõõgastuda või lihtsalt mõtteid selgeks saada, annab meile energiat ja rõõmu ning pakub ilusaid vaateid, kui looduses käia. Või lihtsalt minna punktist A punkti B.

Autor räägib kõndimisest nii isiklike kogemuste kaudu kui ka erinevate filosoofide vaatenurgast. Ta selgitab, miks käimine on oluline. Mitte ainult meie füüsilise tervise seisukohast vaid ka vaimsest. Räägib kõndimise erinevatest vormidest – matkamine, palveränd, jalutamine ning lihtsalt ühest kohast teise liikumisviis.

Autor käsitleb oma raamatus mitmeid suuri filosoofe, kes armastasid kõndida (Nietzsche, Rimbaud, Rousseau, Thoreau, Nerval, Kant, Gandhi, Hölderlin). Tutvustab nende elu ja suhtumist kõndimisse. Ja nemad kõndisid palju ning pikki vahemaid. Ikka päevi ja sadu kilomeetreid. Kahjuks ei hellitanud saatus neid. Kes läks hulluks, kes jäi haigeks.

See raamat ei ole kindlasti mitte lihtne lugemine, aga samas on see keeleliselt nii ilus. Tänud tõlkijale. Peab kõvasti keskenduma, sest raamat on filosoofiline. Vähemalt mina pidin kohati mõnda lõiku mitu korda üle lugema. 😀 Samuti on see tihedalt seotud usuga. Ma veendusin jälle, et filosoofia ei ole siiski päris minu teema, kuigi raamatut soovitan lugeda! Ma sain siit palju häid mõtteid ja lugemissoovitusi.

 

Joris-Karl Huysmans. Äraspidi (Koolibri, 2013)

araspidiJärjekordne lugemise väljakutse raames loetud raamat. Ma poleks muidu seda kätte võtnud ja kui ka oleks, siis jätnuksin pooleli. See raamat on minu selle aasta kehvim lugemiselamus.

Teose peategelane on des Esseintes, kes põlgab oma ajastu väärtusi. Tema on aristokraat ja peab ennast teistest paremaks. Talle ei sobi lugeda neid kirjandusteoseid, mis on populaarsed. Samamoodi on kunstiga. Raamatus mingit erilist tegevust ei toimu. Ainult kirjeldatakse, kuidas ja mis värvidega ta toad sisustas, mis maalid seintel on ja millised kirjandusteosed tema raamatukogus on. Ja ma ei liialda, peaaegu terve raamat on sellel teemal. Vahele ka usu- ja filosoofilisi mõtisklusi.

Tegevust on ainult nii palju, et des Esseintes kolib Pariisist kuskile eraldatud kohta ning elabki oma eraldatud elu seal nii kaua, kuni tervis sunnib tagasi kolima. Selle aja jooksul ta ei teegi suurt midagi. Uneleb ja mõtiskleb seal. Üritab korra Inglismaale reisida, aga poole tee peal mõtleb jälle ümber.

Sageli on selles raamatus nii, et terve lõik on üks lause. Kasutatud on palju erinevaid võrdlusi ja ilukõnet. Seda oli minul igatahes väga raske lugeda. Mõte kippus kogu aeg kuskile mujale uitama. Raamat ilmus esimest korda 1884. aastal. Kes armastab filosoofiat, siis võib isegi see raamat meeldida.