Indrek Hargla. Merivälja (Raudhammas, 2017)

merivälja559 lk.

Indrek Hargla raamatud on mulle enamasti ikka meeldinud. Erandiks ei ole ka “Merivälja”. Alguses 30-40 lehekülge olid igavavõitu, nii et uni kippus peale, aga edasi oli juba nii põnev, et ei tahtnud raamatut käest panna. Neelasingi selle paari päevaga läbi.

Nagu pealkirigi juba ütleb, toimub tegevus vaikses ja rahulikus piirkonnas Meriväljal. Ainult, et see rahu ja vaikus on kõik ainult pealispind. Nimelt olevat olnud Meriväljal ühe maja hoovis maa all UFO. Kohalikud räägivad sellest, Nõukogude võim on asja salastanud, aga tõde ei tea asjast mitte keegi. Selles majas elavad nüüd uued inimesed Indrek ja Inga, kes müüvad väidetavalt UFO-lt pärinevat tükki. Nad küsivad selle eest 10 miljonit krooni. Tegevus toimub 1990ndatel ning 10 miljonit on suur raha.

Keegi soovib seda tükki endale, aga ta ei taha selle eest maksta. Nii algavad Meriväljal väljapressimised. Need tunduvad kohati nagu süütud naljad, kuigi inimesed, kellele neid tehakse, on väga häiritud.

Oi, kuidas mulle see raamat meeldis. Kui alguse krambist olin üle saanud, siis oli see lihtsalt nii naljakas, et naersin omaette lugedes. Tegelased on muidu üldjoontes küllaltki tavapärased, kui välja jätta Karin (kes on nõid) ning abielupaar Inga ja Indrek. Kuigi ka teistel oli mingi oma eripära olemas. Nad olid lihtsalt nii omapärased tegelased. Mõlemad pidasid ennast hullult kavalaks inimeseks ja oma teistpoolt natuke ohmuks. Mõlemal olid oma plaanid tehtud, mida nad UFO-tüki eest saadud rahaga teha plaanivad. Ja see keel, milles nad suhtlesid. Tahtsid kangesti võõrsõnu kasutada, aga noh, ega see ei takista, kui päris täpselt õiget sõna ei tea. See tegi nad nii koomiliseks.

Siin raamatus on kuhjaga põnevust. Lisaks terve ports tugevaid karaktereid ning omapärane lugu.

Kuidas lugu lõppeb? Kes see väljapressija ikkagi on ning miks ta seda teeb? Kes on kadunud Viiuldaja ning miks on vaja teada saada, mis temaga juhtus? Miks väljapressija juhib inimesi kadunud Viiludaja saladuseni?

Mulle meeldis, et raamatus oli ka müstiline moment. See andis kogu sellele draamale ühe mõnusa nüansi juurde. Mulle igatahes meeldis ning soovitan teistelegi lugeda. Peale raamatu lugemist tekkis mul soov külastada Merivälja lähedal olevat raba. Ilmselt teen selle plaani peale puhkust ka teoks.

Ainuke, mis mind raamatu puhul natuke häiris, oli selle paksus. Kummaline on kurta, et head asja on liiga palju. 😀 Aga voodis oli seda paha lugeda, sest raamat on paks ning raske. Käsi väsis ära 😀

Valminud on ka samanimeline seriaal, mida ma küll näinud ei ole. Nii et ei oska seda kommenteerida, kui sarnane see raamatuga on.

Advertisements

Eestid, mida ei olnud (Raudhammas, 2017)

eestid-mida-ei-olnud-ulmeantoloogiaKoostanud Indrek Hargla
409 lk.

Tegemist on alternatiivajalooga, kus kaksteist ulmekirjanikku kirjutavad ümber Eesti ajalugu ürgajast kuni tänapäevani välja. Kogumikus on kaksteist juttu ja need liiguvadki ajaliselt ürgajast kuni tänase päevani, viimane lugu suundub ka lähitulevikku.

Näiteks, milliseks oleks kujunenud Eesti, kui eestlased oleksid juba muinasajal ristiusu vabatahtlikult vastu võtnud? Kui Napoleon oleks vallutanud Eesti ja pärast oleksid hea rootsi aja asemel rääkinud hoopis heast prantsuse ajast. Ja lisaks inimestele oleksid tegelasteks ka libahundid, vampiirid, fööniksid ja muud sellised elukad.

Üldiselt jättis antud teos mind suhteliselt külmaks. Lootsin kiiret lugemist, aga raamat muudkui venis ja venis. Mulle meeldisid siin kõige rohkem neli juttu. Heinrich Weinbergi, Mart Sanderi, Maniakkide Tänava ja Siim Veskimehe omad. Kuigi kahe viimase mainitud loo lõpp oli küll nagu wtf. Teised lood ei olnud halvad, aga kuidagi antud momendil ei kõnetanud mind. Keeleliselt on tegemist küll suurepärase teosega. Kuidagi nii ilus ja voolav on see emakeel meil.

Kõige parem lugu oli siin minu jaoks Mart Sanderi oma. See kirjeldab nii ilmekalt praegust aega humoorikas võtmes. Üks väike katkend tema loost, kus saksa soost rahvas arutleb, kuidas nemad ikka kannatavad:

“Kui Napoleon Egiptusse tungis, siis hakkas sealt igasugu rämpsu Euroopasse põgenema – küll muumiaid ja mantikoorasid ja keda kõike veel. Kuna Euroopa ja ka Venemaa olid Prantsusega sõjajalal, siis võeti need pagulased kõik vastu. Poputati, anti elamisasemed, pandi meie, ausate inimeste, hulka. Ja hiljem ei saanud neist enam kuidagi lahti, kõik kohad olid neid täis! Muudkui tahtsid oma püramiide meie katedraalide vahele ehitada; kassid käisid neil nagu kuningad mööda tänavaid ringi ja meie ei tohtinudki enam neid kotiga rataskaevu uputada – korraga oli kassid pühad loomad! Mis meie eluviisist nii pidi saama, seda ei küsinud keegi! Ja siis imperaator lõpuks otsustas: aitab, ei mingeid kodukäijate klubisid, libahuntide liite, vampiiride öölaulupidusid, haldjate ja krattide ühinguid, näkkide spordiseltse, ebasurnute ärkamisliikumist, muumiate omakeelset haridust, marduste usuvabadust. Kui tahavad meie hulgas elada, siis võtavad omaks meie usu, keele ja kombed! Kui ei taha – Paksu Margareetasse ja sealt Siberisse! (lk 241-242)

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (Raudhammas, 2017)

apteeker-melchior-ja-gotlandi-kurat.jpg558 lk.

See on kuues raamat apteeker Melchiori sarjast. Kes veel ei ole kursis selle sarjaga, siis tegemist on ajalooliste kriminaalromaanidega, kus peategelaseks on Tallinnas tegutsev apteeker Melchior. Ta ei ole lihtsalt apteeker, vaid ta lahendab ka kuritegusid.

Nagu eelnevateski osades toimuvad ka kuuendas mõned mõrvad, mis kõik lõpuks lahenduse leiavad. Seekord on lisaks veel üks kauge aja taha ulatuv mõrvalugu, mis vajab ka lahendamist. Ta ei tea, kes on tapetud, millal ja miks seda tehtud on, aga ühe sureva kaupmehe sooviks oli, et apteeker selles selgust saaks ja nii, et süütud ei kannataks. Seekord satub ohtu ka Melchiori enda elu. Väidetavalt ohustab seda keegi, keda nimetatakse Gotlandi kuradiks.  Samal ajal tapetakse keegi ka Melchiori kaasajal ning ta hakkab ka seda uurima.

Raamatus on ka teine tegevusliin, mis toimub Lübeckis. Seal on noorest Melchiorist saanud salamõrtsukate vennaskonna liige. Seal on tema armastatud naine, keda ta tahab endale kosida ning ta ei plaani Tallinnasse naasta, et isa apteek üle võtta. Kuigi vana Melchior seda ootab.

Selle raamatu keskseks teemaks võib pidada ka usku. Kõik tegevus toimub usulistel põhjustel. See muutis romaani mõnes kohas natuke igavaks. Kohati oli minu jaoks natuke palju heietusi ja filosoofiat usu teemal. Eks see ole ka arusaadav, sest tegevus toimub 1433. aastal.

Seekord võttis mul raamatusse sisse elamine ka kuidagi kaua aega. Alguses toimus pikalt mingi tegevus, mis tundus, et ei puutu nagu üldse asjasse. Eks lõpus muidugi selgus, miks seda vaja oli. Mind natuke pahandas autori teguviis, et kui on Tallinna tegevusliinis põnev koht, siis lõppeb peatükk ja järgmise peatüki tegevus toimub juba Lübeckis. Tundus nagu Hargla oleks teinud reklaamipausi ja kellele siis need meeldivad.

Üldse oli minu jaoks noore Melchiori tegevusliin natuke kahvatum. Mulle ei meeldi eriti, et ta tahab salamõrtsukaks saada. 😦 Ikka loodan veel, et kui autor peaks ka järgmise osa kirjutama, siis ta tuleks ikka Tallinnasse tagasi. Või siis tuleks Agatha kloostrist oma isa apteeki üle võtma.

Vana Melchior on tolle aja kohta juba üsna eakas ning tema jõud pole enam endine. Alguses tundus mulle, et ta pole enam nii terav ka kuritegusid lahendama. Ta tunneb ennast ka üksi, sest tema lähedased sõbrad on tema ümbert kadunud. See muutis mu natuke kurvaks. Kangelane on minu silmis ikka noor ja ergas 😀 Ja apteeker Melchior on minu jaoks kangelane. Ma saan aru, et on loomulik, et inimene ka raamatus vananeb, aga ikkagi on see kurb.

Muidu pole raamatul häda midagi ja mõrvajuurdlus oli väga põnev. Nagu alati suutis Hargla ka seekord asja nii segaseks ajada, et ma päris täpselt mõrvarit ära ei arvanud, kuigi mingi kahtlus tekkis. Kuna asi oli põnev, siis mul tekkis kiusatus vahepeal noore Melchiori osa vahele jätta ja jätkata vana Melchiori looga. Soovitan kõigile krimilugude austajatele. Jään huviga ootama järgmist osa, kuigi seda ilmselt niipea ei tule. Kui üldse tuleb.

PS. Mulle väga meeldivad nimed, mida Hargla oma tegelastele on pannud.
Kaanepilt illustreerib väga hästi sisu.

Indrek Hargla. French ja Koulu (Raudhammas, 2016)

french-ja-koulu520 lk.

Indrek Harglalt on mul päris palju lugemata raamatuid. Tahaks need kunagi kõik läbi lugeda, kuigi “French ja Koulu” läks mul üle kivide ja kändude. Ma ei suutnud millegipärast sellesse raamatusse kuidagi sisse elada. Sain seda lugeda ainult siis, kui üksi olin, siis sain keskenduda. Muidu ei suutnud kohe üldse.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et romaan on seiklusrohke ja lõbus fantasy. Seikluseid on seal küll sajaga ja naljakas on ka, kuigi need naljad ei ajanud mind alguses üldse naerma. Viimase seiklusega asi muutus. Tegevus toimub väga huvitavas maailmas, oleks nagu etno, aga päris ei ole ka. Mõned ulmelised momendid on ka sees.

Peategelasteks on arbuja Koulu, tema ori French, libahunditüdruk Nell, rahumaleva pealik Leibo. Lisaks palju muid eripalgelisi ja omanäolisi tegelasi. French on lobeda keelega endine pisisuli, kes tahab olla kangelane ja ootab Koulult kiitust. Samas üritab ta Nelli südant võita.

Raamatus on kokku kolm erinevat seiklust, mis siiski kokku moodustavad ühtse terviku. Igas jutus võideldakse võimsa salaseltsi vastu, kes tahab endale saada erinevaid võluasju. Seiklused toimuvad nii Tarbatus, Sudulas kui ka Rävalis.

Esimese osa lõpp oli ikka täielik komöödia. Erinevad ümberkehastumised ja paha sai ikkagi jälle kotti. Selle pahalase üle sai ikka päris palju lõpuks naerda. Kogu aeg lendas niimoodi orki omadega ja oli üldse loll. 😀 French oli ka selline omamoodi libekeel, aga päris tark. Natuke snoob oli ka. Tema on ikka väljamaa mees ja mis kapsaid ja mugulaid te kogu aeg siin sööte.

Hargla ikka oskab oma raamatutes huvitavaid maailmu välja mõelda. See tundub nii tõetruu. Ja tema kirjeldused on ikka parimad. Mõnikord tundusid need mulle natuke pikad, võib-olla sellepärast ei suutnud ka hästi keskenduda. Kuigi esimene osa läks mul üle kivide ja kändude, tahan siiski lugeda ka järgnevaid osi.

Pean siiski tunnistama, et Apteeker Melchiori lood kõnetavad mind rohkem. Sellest hoolimata, ei ole “French ja Koulu” halb raamat, lihtsalt teistsugune.

Tegemist on kohendatud kordustrükiga. Esmakordselt ilmus “French ja Koulu” 2005. aastal ning see on võitnud Eesti ulmeauhinna “Stalker”.

Hargla on üks väheseid Eesti kirjanikke, keda julgen südamerahuga soovitada. Nii et kõik lugema. 🙂