Gert Helbemäe. Öö nõiapoes (Eesti Raamat, 2002)

Öö nõiapoes318 lk

Helbemäe puges mulle hinge oma “Ohvrilaevaga” ja lugemise väljakutse andis kohe võimaluse ka teine tema raamat läbi lugeda. Seekord on tegemist novellidega. Ma tavaliselt eelistan romaane, aga need Helbemäe novellid on väga head. Mul on tunne, et mida rohkem ma tema raamatuid loen, seda rohkem ta mulle meeldima hakkab.

Sellesse kogusse on kokku koondatud kaheksa Helbemäe novelli. Mõni neist on pikem mõni lühem, aga kaasahaaravad on nad kõik. Tegelased on nendes näiteks välismaa puulõikemeister, kuulus kroonik Balthasar Russow, Raekooli õpilane Matthis, aga ka näiteks Surm Niguliste kiriku altarimaalilt ning katk. Kõiki neid novelle ühendab aga tegevuspaik, milleks on keskaegne Tallinn.

Need novellid haaravad su lugedes nii kaasa, nagu oleksid ise keskaegses Tallinnas. Kui alguses tundus, et lood on päris sünged, siis nii see siiski pole. Aga need sünged lood olid ka head. Neis oli midagi gootilikku ja nõiduslikku, mis mulle väga meeldis. Teistes oli jälle helgemaid noote, mis näitas, et keskaegses Tallinnas ei olnud ainult hall ja raske argipäev. Raamatu viimane lugu “Raekooli õpilane” oli lihtsalt armas. Mulle nii meeldis selle loo peategelane pisike poiss Matthis, kes püüdis äparduste ja krutskite kiuste oma eluga hakkama saada.

Mulle meeldib ka Helbemäe keelekasutus. Nii rikkalik ja natuke vanaaegne, silme ette tuleb pilt sellest, mida või keda ta kirjeldab. Kuigi keskaegset Tallinnat on mul natuke keeruline ette kujutada. Kirjelduse järgi tundus linn siis õige pisike. Kalamajas olid kalurihütid, Koplis metsad ja Lasnamäel kivimurrud.

Helbemäe on mul sellel aastal väga hea avastus. Plaanin lähitulevikus ka teised tema raamatud läbi lugeda. Loodan, et ma leian selleks ka aega. Soovitan tutvuda tema loominguga, kes veel seda teinud pole.

Advertisements

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (Raudhammas, 2017)

apteeker-melchior-ja-gotlandi-kurat.jpg558 lk.

See on kuues raamat apteeker Melchiori sarjast. Kes veel ei ole kursis selle sarjaga, siis tegemist on ajalooliste kriminaalromaanidega, kus peategelaseks on Tallinnas tegutsev apteeker Melchior. Ta ei ole lihtsalt apteeker, vaid ta lahendab ka kuritegusid.

Nagu eelnevateski osades toimuvad ka kuuendas mõned mõrvad, mis kõik lõpuks lahenduse leiavad. Seekord on lisaks veel üks kauge aja taha ulatuv mõrvalugu, mis vajab ka lahendamist. Ta ei tea, kes on tapetud, millal ja miks seda tehtud on, aga ühe sureva kaupmehe sooviks oli, et apteeker selles selgust saaks ja nii, et süütud ei kannataks. Seekord satub ohtu ka Melchiori enda elu. Väidetavalt ohustab seda keegi, keda nimetatakse Gotlandi kuradiks.  Samal ajal tapetakse keegi ka Melchiori kaasajal ning ta hakkab ka seda uurima.

Raamatus on ka teine tegevusliin, mis toimub Lübeckis. Seal on noorest Melchiorist saanud salamõrtsukate vennaskonna liige. Seal on tema armastatud naine, keda ta tahab endale kosida ning ta ei plaani Tallinnasse naasta, et isa apteek üle võtta. Kuigi vana Melchior seda ootab.

Selle raamatu keskseks teemaks võib pidada ka usku. Kõik tegevus toimub usulistel põhjustel. See muutis romaani mõnes kohas natuke igavaks. Kohati oli minu jaoks natuke palju heietusi ja filosoofiat usu teemal. Eks see ole ka arusaadav, sest tegevus toimub 1433. aastal.

Seekord võttis mul raamatusse sisse elamine ka kuidagi kaua aega. Alguses toimus pikalt mingi tegevus, mis tundus, et ei puutu nagu üldse asjasse. Eks lõpus muidugi selgus, miks seda vaja oli. Mind natuke pahandas autori teguviis, et kui on Tallinna tegevusliinis põnev koht, siis lõppeb peatükk ja järgmise peatüki tegevus toimub juba Lübeckis. Tundus nagu Hargla oleks teinud reklaamipausi ja kellele siis need meeldivad.

Üldse oli minu jaoks noore Melchiori tegevusliin natuke kahvatum. Mulle ei meeldi eriti, et ta tahab salamõrtsukaks saada. 😦 Ikka loodan veel, et kui autor peaks ka järgmise osa kirjutama, siis ta tuleks ikka Tallinnasse tagasi. Või siis tuleks Agatha kloostrist oma isa apteeki üle võtma.

Vana Melchior on tolle aja kohta juba üsna eakas ning tema jõud pole enam endine. Alguses tundus mulle, et ta pole enam nii terav ka kuritegusid lahendama. Ta tunneb ennast ka üksi, sest tema lähedased sõbrad on tema ümbert kadunud. See muutis mu natuke kurvaks. Kangelane on minu silmis ikka noor ja ergas 😀 Ja apteeker Melchior on minu jaoks kangelane. Ma saan aru, et on loomulik, et inimene ka raamatus vananeb, aga ikkagi on see kurb.

Muidu pole raamatul häda midagi ja mõrvajuurdlus oli väga põnev. Nagu alati suutis Hargla ka seekord asja nii segaseks ajada, et ma päris täpselt mõrvarit ära ei arvanud, kuigi mingi kahtlus tekkis. Kuna asi oli põnev, siis mul tekkis kiusatus vahepeal noore Melchiori osa vahele jätta ja jätkata vana Melchiori looga. Soovitan kõigile krimilugude austajatele. Jään huviga ootama järgmist osa, kuigi seda ilmselt niipea ei tule. Kui üldse tuleb.

PS. Mulle väga meeldivad nimed, mida Hargla oma tegelastele on pannud.
Kaanepilt illustreerib väga hästi sisu.