Tana French. Peegelpilt (Päikese Kirjastus, 2019)

peegelpiltTõlkinud Bibi Raid
624 lk.

Ma mäletan, et selle sarja esimene osa ei meeldinud mulle eriti. Ei sobinud mulle autori stiil ega peategelane ja tookord, kui seda lugesin, tundus igav. Ma alguses ei plaaninud teist osa kätte võttagi. Mis mind siis ümber mõtlema pani? Esiteks üks kolleeg, kes oli õhinas selle raamatu saabumisest ja teiseks ma vaatasin, et peategelane on seekord teine. See sai otsustavaks.

Seekordseks peategelaseks on Cassie Maddox. Ta on peale rasket juhtumit Dublini mõrvarühmast lahkunud ning töötab koduvägivallaga tegelevas üksuses. Ta ei tunne mõrvarühmas töötamisest puudust. Kuni ühel hetkel tuleb mõrvarühmast kõne ja ta kutsutakse sündmuspaigale. Seal saab ta teada, et mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Lisaks selgub, et tema nimi on Alexandra Madison. See on nimi, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.

Politsei hakkab mõrvarit otsima, ülesande teeb raskemaks see, et surnud naise tõelist identiteeti on raske välja selgitada. Nii tuleb Cassie endine ülemus suurepärasele mõttele, et Cassie võiks astuda Lexie asemele. Teeselda, et ta ei saanud surma, vaid kõigest haavata ning oli vahepeal koomas. Nimelt elas Lexie koos oma sõpradega. See oli natuke nagu kommuuni moodi elu. Sõpruskonna moodustasid kaks naist ja kolm meest – Lexie, Abby, Daniel, Justin ja Rafe. Nad hoiavad kokku ja välismaailmaga eriti ei suhtle. Politsei tajub, et nad varjavad midagi, aga neil pole õnnestunud neid murda.

See oli palju parem, kui sarja esimene osa. Esiteks kõik see põnevus, kuidas Cassie saab hakkama Lexie’na. Teiseks, kuidas need inimesed mõjutavad Cassiet inimesena ja uurijana. Kõik see psühholoogiline pinge on siin väga hästi tajutav. Ja muidugi lõpplahendus on omamoodi. Ma ei saaks öelda, et see mulle väga meeldiks, aga ma saan mõnes mõttes vist aru, miks autor just nii tegi. Üldiselt on lugejale jäetud päris palju mõtlemisruumi, et mis siis lõpuks ikkagi juhtus. See on raamat nendele lugejatele, kes armastavad põnevat kassi-hiire mängu tõeline maiuspala.

Camilla Läckberg “Merineitsi” (Pegasus, 2018)

merineitsiTõlkinud Maiu Elken
400 lk

Kõigepealt ma tahaks kirjanikuga natuke kurjustada. No kes see lõpetab raamatu sellise koha pealt! Ma tahaks ju sellise lõpu peale haarata kohe järgmist osa. Kahjuks eesti keelde ei ole seda veel tõlgitud. 😦 Ma pidin oma südame rahustamiseks guugeldama järgmises raamatus toimuvat. Muidu oli raamat Läckbergile omaselt väga hea.

Fjällbackas jääb kadunuks üks mees. Patrik ja teised tema kolleegid otsivad meest, ent edutult. Ta oleks nagu jäljetult haihtunud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Mõned kuud hiljem ta siiski leitakse. Kahjuks surnult.

Samal ajal avaldab Erica sõber Christian Thydell oma raamatu “Merineitsi”. Esitluspeol saab Erica teada, et juba poolteist aastat on Christian saanud ähvarduskirju. Kuna Christian ja Magnus olid omavahel sõbrad, siis paneb see Erica muretsema. Kõigest hoolimata ei taha Christian aga politsei poole pöörduda. Nii asub uudishimulik Erica asja omal käel uurima.

Nagu eelmisedki Läckbergi raamatud oli ka käesolev nii põnev, et raske oli seda käest panna. Müsteerium oli päris uskumatu ning elu sees poleks seda ära arvanud. Nagu eelnevates osadeski, on ka siin inimesed nagu tavaelust pärit oma rõõmude ja muredega ning need mured panevad neile kaasa tundma. Ja nende rõõmude üle saab rõõmustada nii kaua, kuni tuleb mõni ootamatus.

“Merineitsi” läks mulle nii südamesse, et mul on nüüd hinges tühi tunne. Ei tahakski kohe järgmist raamatut võtta. Soovitan lugeda, kes ei ole seda veel lugenud ning kes armastavad põnevust ning mõnusaid karaktereid.

Eelnevad osad:
Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)
Sohilaps (2017)

Jan Stocklassa. Stieg Larssoni jälgedes (Pegasus, 2018)

stieg-larssoni-jälgedesTõlkinud Tõnis Arnover
368 lk.

Nii kui nägin, et selline raamat on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Eelkõige sellepärast, et mulle Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sari väga meeldib.

“Stieg Larssoni jälgedes” on jaotatud kahte ossa. Esimeses osas on kirjutatud sellest, kuidas Stieg huvitus Olof Palme mõrvast ja kuidas ta seda uuris. Teine osa raamatust on autori Jan Stocklassa enda uurimine sealt, kus Stieg Larssonil see pooleli jäi.

Olof Palme mõrvati 28. veebruaril 1986. Larssonil oli muljetavaldav arhiiv Olof Palme mõrva kohta. Olof Palme mõrv on huvitav teema. Ma ei teadnud sellest enne suurt midagi. Muidugi ma teadsin, kes ta oli ja teadsin ka, kuidas ta surma sai, aga lähemalt süvenesin sellesse nüüd antud raamatu kaudu.

Siin on mainitud mitmeid võimalusi, kes võis ta tappa ning miks, aga kuna mõrv on senini lahendamata, siis jääb see praegu ainult teoreetiliseks. Stieg mainib võimalustena kohalikke paremäärmuslasi, Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistust või siis pani teo toime mõni üksik hull. Jan Stocklassa jätkab uuringutega sealt, kus Stieg’il jäi pooleli ning läheb oma uurimisega veel kaugemale. Lõpuks ta esitab oma teooria, mis võib olla õige aga ei pruugi. Ta on esitanud oma nägemuse ka Rootsi politseile, aga need on senini loiud olnud uurimisega. Raamatust koorub välja mõte, et üldse on Rootsi politsei selle asjaga kuidagi saamatult hakkama saanud. Tehtud on tohutult palju vigu ning alguses keskenduti ainult ühele uurimissuunale.

Kõik see on kirja pandud põnevalt ning kaasahaaravalt nagu üks põnevusromaan või spiooniromaan olema peakski. Samuti sai mulle selgemaks Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sarja taust. Mulle tundub, et ta on päris palju oma uurimisest saanud ainest nende raamatute jaoks. Teema poolest soovitan lugeda. Nüüd tuleb aga üks suur AGA.

Raamatus on tohutult palju vigu. Üks organsisatsioon on kahes kohas erinevalt tõlgitud, kuigi on ilmne, et tegemist on ühe ja sama organisatsiooniga. Teiseks on palju hooletusvigu ja veidi kohmakat tõlget. Seda eriti raamatu teises pooles. Kolmandaks on ühes kohas väidetud ühe perekonna kohta, et kõik said õnnetuses surma, aga mõned lehed eespool väideti, et noorim tütar jäi ellu, kuigi eluks ajaks ratastooli. Ei tea, kas see oli autori viga või on siin ka tõlkija ning toimetaja viga. Ühesõnaga jäi mulle mulje, et toimetaja pole viitsinud raamatu teise poolde eriti süveneda, millest mul on ääretult kahju. Ma plaanisin seda raamatut endale osta, aga nüüd ei teagi, kas ostan või mitte.

Raamatut sisu poolest julgen soovitada, aga kes valdab rootsi keelt, siis võib-olla on parem lugeda originaali.

NB! Mind häiris raamatu juures üks asi veel. Ma ei tea, kuidas on õige. Eesti keelde on Stieg Larssoni esimene raamat tõlgitud kui “Lohetätoveeringuga tüdruk”, rootsi keelest otetõlge vist “Mehed, kes vihkavad naisi”. Siin raamatus oligi tõlgitud selle raamatu pealkirjaks “Mehed, kes vihkavad naisi”. Kas poleks olnud õigem, kui oleks tõlgitud nii nagu eesti keeles on raamat ilmunud?

Camilla Läckberg. Sohilaps (Pegasus, 2017)

lackberg2_kaas_final.inddTõlkinud Maiu Elken
463 lk.

Läckberg on üks mu headest leidudest sel aastal. Ta suudab krimiromaani kirjutada nii eluliseks ja inimlikuks. See haarab su nii endasse, et mõtled raamatule ka tükk aega peale selle lõpetamist.

Seekordses osas on Patrik hoopis kodus lapsehoolduspuhkusel ning Erica üritab kirjutada oma järgmist raamatut. Kirjutamine eriti ei õnnestu, sest sellelt tõmbavad tähelepanu eemale hoopis ema päevikud ning Erica hakkab uurima oma ema lugu. Miks ta oli tema ja Annaga nii külm ja kauge? Mis temaga juhtus?

Raamat algab aga hoopis sellega, kuidas kaks teismelist leiavad ühe mehe laiba. Selgub, et tegemist oli Erica ema Elsy sõbraga. Juurdlust juhib seekord Patriku asemel Martin, aga ka Patrik ei suuda eemale jääda. Tundub, et see, mis juhtus 60 aastat tagasi Teise maailmasõja lõpus, on oluline võti mõrva lahendamiseks. Aga mis juhtus 60 aastat tagasi? Asjaosalised ei taha rääkida.

Mulle väga meeldib Läckbergi oskus kirjutada nii, et see võib ka päriselt juhtuda. Samuti mulle meeldib, et ta laseb lugejal osa saada sellest, mis siis tegelikult juhtus, kajastades nii minevikku kui tänapäeva vaheldumisi. See ei olekski nagu enam kriminaalromaan vaid perekonnadraama. See dünaamika erinevate tegelaste vahel on lihtsalt nii hea. Ootan juba, millal saan järgmise osa sarjast kätte võtta.

Eelnevad osad:

Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)

Katrin Pauts. Marduse tänav (Varrak, 2018)

pauts_mardusetanav_KAANED_280x200_bleed4_tf.indd  256 lk.

“Marduse tänav” on romaan teleseriaali “Nukumaja” ainetel. Ma seriaali näinud ei ole, nii et alustasin lugemist puhtalt lehelt.

Ühes aedlinnas Marduse tänaval elab kirjanik Elisabeth. Ühel ööl juhtub Elisabethiga tema kodumaja ees tänaval õnnetus ning ta saab surma. Vanasse majja kolib ajutiselt Elisabethi õde Eeva koos oma mehe ja väikese pojaga. Eeva ei taha sinna tegelikult minna, sest tal ei ole majaga häid mälestusi, aga mees käib peale.

Naabrid on seal kummalised. Pealtnäha rikkad ja elus hästi hakkama saavad inimesed. Pealispinna all on aga palju erinevaid saladusi. Liiga palju on olnud erinevaid kahtlaseid surmasid, lisaks Eeva ja Elisabethi ema kadumine. Peale Elisabethi surma on kadunud ka tema arvuti, kus olevat tema viimane paljastusi tõotav raamat.

Mul oli alguses raske siia raamatusse sisse elada. Raske oli alguses seostada matuseid ja Elisabethi kummalist juttu. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma pole seriaali näinud, aga arvan, et asi oli pigem mu lugemisblokis. Kokkuvõtteks mulle siiski raamat meeldis ning mul on tunne, et kirjanik on endast siia päris palju sisse kirjutanud.

Raamat läheb vahepeal päris müstiliseks ning mul oli kohati õudne lugeda. Sellele aitas muidugi kaasa eile õhtune tugev tuul, mis kaeblikult mu akna taga ulgus. Lõpplahendust ma poleks vist iialgi ise ära arvanud.

Üks asi siiski häiris mind ka. Eeval oli väike poeg Aleksander. Mulle ei jäänud muljet nagu ta oleks poega väga kiindunud olnud, aga ikka kutsus teda hellitavalt Sassikeseks. Ei läinud minu peas Eeva tunnetega see hüüdnimi kokku.

Birk Rohelend. Kuldne laps (Helios, 2018)

Kuldne laps302 lk

Helios tegi mulle suurepärase üllatuse selle raamatu näol. Aitäh neile, et mul oli võimalus seda juba lugeda! “Kuldne laps” on teine raamat Silva Stökeli lugudest (esimene on “Sa pead suudlema Silvat“).

Selles loos on Silva kolinud lõplikult maale ja elab kahe lapse ja vanaemaga oma majas. Vaikne koht ja värske õhk, mida veel võiks elult tahta. Tundub ideaalne koht, kus lapsi kasvatada. Nagu teada, siis kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda teps mitte.

Ühel hommikul avastatakse surnukuuri eest  tänavalt väikese 8-aastase poisi surnukeha. Teda on tugevalt piinatud. Kes seda tegi ning miks? Ja miks keegi seda väikest last taga ei otsi. Seda juhtumit asub lahendama politseiuurija Paul Vender, kes tunneb, et ta ei suuda seda üksinda teha. Ta palub appi ajakirjaniku Silva, kes on saanud kohaliku Omavere Teataja peatoimetajaks. Silva alguses küll keeldub abistamast, aga kui ühel ööl üritatakse tema enda last röövida, siis ta ikkagi nõustub Pauli aitama.

Kohe esimesest leheküljest peale haaras see raamat mind endaga kaasa. Päris magamata öid mulle ei põhjustanud nagu kirjas lubatakse, aga uneaega röövis küll. Mulle meeldis teine osa rohkem kui esimene ja just sellepärast, et see haaras kohe endaga kaasa. Birk Rohelend oskab sõnu seada, nii et need tungivad hinge. Lisaks kõik need erinevad tegelased. Nad on nii normaalsed, et võiks olla igaüks meist. Nad panevad nende saatusele kaasa elama. Autor avab nende hingeelu päris palju. See muudab romaani sügavamaks

Mulle meeldib, kuidas Rohelend kujutab väikese koha elu, kus kõik kõiki tunnevad ja teavad su elust peaaegu kõike ning arvavad, et nemad on õiged otsustama, kuidas just elama peab. Ja kui sa oled teistmoodi, kui nemad, siis sa oled automaatselt süüdi kõiges halvas, mis juhtub ning see annab neile õiguse kiusata endast erinevaid.

Kõige elulise kõrval on siin põhiteemaks mõrvamüsteerium . See oli põnev ja samas õõvastav ning ma ei suutnud ise ära mõistatada, kes see mõrvar olla võiks, kuni lõpuks autor ise kaardid avas. Vahepeal tekkis selline tunne, et loeks nagu George R. R Martinit, kes kõik meeldima hakanud tegelased mõne aja pärast surma saadab 😀 Soovitan kõigile, kes armastavad põnevust. Peale selle lugemist on sees tühi tunne, ei oska endaga midagi peale hakata. Tahaks juba järgmist osa, aga seda pole kahjuks veel võtta. Loodan, et autor kirjutab ikka edasi Silvast ja Omavere elust. Fantaasiat ja jutustamisandi tal on küllaga. Mina olen igatahes vaimustatud.

Imestama pani ainult see, et Silval peab küll kõva pea olema, et nii palju lööke välja kannatas.

Camilla Läckberg. Kiviraidur (Fookus Meedia, 2014)

kiviraidurTõlkinud Maiu Elken
431 lk.

Nii nagu ma septembrit alustasin Läckbergiga, siis samamoodi juhtus ka oktoobris. Raamat algab küllaltki tasases tempos, aga siis hakkab pinge ühel hetkel muudkui kerima ja kerima, nii et on raske raamatut enne selle lõpetamist käest panna. Läckberg on mul viimasel ajal üks parimaid avastusi.

Elu Fjällbackas kulgeb vaikselt omasoodu, kui järsku üks kalur leiab oma võrgust väikese tüdruku surnukeha. Kohale kutsutakse politsei eesotsas Patriku ja Martiniga. Kui alguses arvatakse, et tegu on õnnetusjuhtumiga, siis peale lahkamist selgub, et tegu on mõrvaga.

Patrik asub juurdlust juhtima. Asja teeb raskemaks see, et ta tunneb seda last ning tema perekonda. Lisaks on Patrik ise hiljuti isaks saanud, mis teeb talle olukorra keerulisemaks. Kergemaks ei tee Patriku elu ka see, et Erica ei tunne ennast pärast sünnitust vaimselt just kõige paremini.

Mulle tohutult meeldivad Läckbergi raamatud. Mõrvajuurdlused on põnevad ning kaasahaaravad, aga mitte ainult. Kasvõi need tegelased. Ka reaalses elus on selliseid tegelasi olemas – pahasid, häid ja koomilisi. Mulle meeldib, et autor on edasi andnud erinevate tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb asja inimlikumaks.

Mul oli raske aimata, kes mõrvar on. Ma küll kahtlustasin natuke seda tegelast, aga ei suutnud leida põhjust, miks ta seda tegema oleks pidanud. Lisaks ajas mind segadusse taustal jooksev minevikulugu. Ma ei suutnud kuidagi otsi kokku viia, et kellest see lugu räägib. Igatahes pani see kaasa elama ning mõtlema. Põnevuse austajatele suurepärane raamat. Kes veel lugenud pole, siis julgen soovitada.