Jan Stocklassa. Stieg Larssoni jälgedes (Pegasus, 2018)

stieg-larssoni-jälgedesTõlkinud Tõnis Arnover
368 lk.

Nii kui nägin, et selline raamat on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Eelkõige sellepärast, et mulle Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sari väga meeldib.

“Stieg Larssoni jälgedes” on jaotatud kahte ossa. Esimeses osas on kirjutatud sellest, kuidas Stieg huvitus Olof Palme mõrvast ja kuidas ta seda uuris. Teine osa raamatust on autori Jan Stocklassa enda uurimine sealt, kus Stieg Larssonil see pooleli jäi.

Olof Palme mõrvati 28. veebruaril 1986. Larssonil oli muljetavaldav arhiiv Olof Palme mõrva kohta. Olof Palme mõrv on huvitav teema. Ma ei teadnud sellest enne suurt midagi. Muidugi ma teadsin, kes ta oli ja teadsin ka, kuidas ta surma sai, aga lähemalt süvenesin sellesse nüüd antud raamatu kaudu.

Siin on mainitud mitmeid võimalusi, kes võis ta tappa ning miks, aga kuna mõrv on senini lahendamata, siis jääb see praegu ainult teoreetiliseks. Stieg mainib võimalustena kohalikke paremäärmuslasi, Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistust või siis pani teo toime mõni üksik hull. Jan Stocklassa jätkab uuringutega sealt, kus Stieg’il jäi pooleli ning läheb oma uurimisega veel kaugemale. Lõpuks ta esitab oma teooria, mis võib olla õige aga ei pruugi. Ta on esitanud oma nägemuse ka Rootsi politseile, aga need on senini loiud olnud uurimisega. Raamatust koorub välja mõte, et üldse on Rootsi politsei selle asjaga kuidagi saamatult hakkama saanud. Tehtud on tohutult palju vigu ning alguses keskenduti ainult ühele uurimissuunale.

Kõik see on kirja pandud põnevalt ning kaasahaaravalt nagu üks põnevusromaan või spiooniromaan olema peakski. Samuti sai mulle selgemaks Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sarja taust. Mulle tundub, et ta on päris palju oma uurimisest saanud ainest nende raamatute jaoks. Teema poolest soovitan lugeda. Nüüd tuleb aga üks suur AGA.

Raamatus on tohutult palju vigu. Üks organsisatsioon on kahes kohas erinevalt tõlgitud, kuigi on ilmne, et tegemist on ühe ja sama organisatsiooniga. Teiseks on palju hooletusvigu ja veidi kohmakat tõlget. Seda eriti raamatu teises pooles. Kolmandaks on ühes kohas väidetud ühe perekonna kohta, et kõik said õnnetuses surma, aga mõned lehed eespool väideti, et noorim tütar jäi ellu, kuigi eluks ajaks ratastooli. Ei tea, kas see oli autori viga või on siin ka tõlkija ning toimetaja viga. Ühesõnaga jäi mulle mulje, et toimetaja pole viitsinud raamatu teise poolde eriti süveneda, millest mul on ääretult kahju. Ma plaanisin seda raamatut endale osta, aga nüüd ei teagi, kas ostan või mitte.

Raamatut sisu poolest julgen soovitada, aga kes valdab rootsi keelt, siis võib-olla on parem lugeda originaali.

NB! Mind häiris raamatu juures üks asi veel. Ma ei tea, kuidas on õige. Eesti keelde on Stieg Larssoni esimene raamat tõlgitud kui “Lohetätoveeringuga tüdruk”, rootsi keelest otetõlge vist “Mehed, kes vihkavad naisi”. Siin raamatus oligi tõlgitud selle raamatu pealkirjaks “Mehed, kes vihkavad naisi”. Kas poleks olnud õigem, kui oleks tõlgitud nii nagu eesti keeles on raamat ilmunud?

Advertisements

Camilla Läckberg. Sohilaps (Pegasus, 2017)

lackberg2_kaas_final.inddTõlkinud Maiu Elken
463 lk.

Läckberg on üks mu headest leidudest sel aastal. Ta suudab krimiromaani kirjutada nii eluliseks ja inimlikuks. See haarab su nii endasse, et mõtled raamatule ka tükk aega peale selle lõpetamist.

Seekordses osas on Patrik hoopis kodus lapsehoolduspuhkusel ning Erica üritab kirjutada oma järgmist raamatut. Kirjutamine eriti ei õnnestu, sest sellelt tõmbavad tähelepanu eemale hoopis ema päevikud ning Erica hakkab uurima oma ema lugu. Miks ta oli tema ja Annaga nii külm ja kauge? Mis temaga juhtus?

Raamat algab aga hoopis sellega, kuidas kaks teismelist leiavad ühe mehe laiba. Selgub, et tegemist oli Erica ema Elsy sõbraga. Juurdlust juhib seekord Patriku asemel Martin, aga ka Patrik ei suuda eemale jääda. Tundub, et see, mis juhtus 60 aastat tagasi Teise maailmasõja lõpus, on oluline võti mõrva lahendamiseks. Aga mis juhtus 60 aastat tagasi? Asjaosalised ei taha rääkida.

Mulle väga meeldib Läckbergi oskus kirjutada nii, et see võib ka päriselt juhtuda. Samuti mulle meeldib, et ta laseb lugejal osa saada sellest, mis siis tegelikult juhtus, kajastades nii minevikku kui tänapäeva vaheldumisi. See ei olekski nagu enam kriminaalromaan vaid perekonnadraama. See dünaamika erinevate tegelaste vahel on lihtsalt nii hea. Ootan juba, millal saan järgmise osa sarjast kätte võtta.

Eelnevad osad:

Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)

Katrin Pauts. Marduse tänav (Varrak, 2018)

pauts_mardusetanav_KAANED_280x200_bleed4_tf.indd  256 lk.

“Marduse tänav” on romaan teleseriaali “Nukumaja” ainetel. Ma seriaali näinud ei ole, nii et alustasin lugemist puhtalt lehelt.

Ühes aedlinnas Marduse tänaval elab kirjanik Elisabeth. Ühel ööl juhtub Elisabethiga tema kodumaja ees tänaval õnnetus ning ta saab surma. Vanasse majja kolib ajutiselt Elisabethi õde Eeva koos oma mehe ja väikese pojaga. Eeva ei taha sinna tegelikult minna, sest tal ei ole majaga häid mälestusi, aga mees käib peale.

Naabrid on seal kummalised. Pealtnäha rikkad ja elus hästi hakkama saavad inimesed. Pealispinna all on aga palju erinevaid saladusi. Liiga palju on olnud erinevaid kahtlaseid surmasid, lisaks Eeva ja Elisabethi ema kadumine. Peale Elisabethi surma on kadunud ka tema arvuti, kus olevat tema viimane paljastusi tõotav raamat.

Mul oli alguses raske siia raamatusse sisse elada. Raske oli alguses seostada matuseid ja Elisabethi kummalist juttu. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma pole seriaali näinud, aga arvan, et asi oli pigem mu lugemisblokis. Kokkuvõtteks mulle siiski raamat meeldis ning mul on tunne, et kirjanik on endast siia päris palju sisse kirjutanud.

Raamat läheb vahepeal päris müstiliseks ning mul oli kohati õudne lugeda. Sellele aitas muidugi kaasa eile õhtune tugev tuul, mis kaeblikult mu akna taga ulgus. Lõpplahendust ma poleks vist iialgi ise ära arvanud.

Üks asi siiski häiris mind ka. Eeval oli väike poeg Aleksander. Mulle ei jäänud muljet nagu ta oleks poega väga kiindunud olnud, aga ikka kutsus teda hellitavalt Sassikeseks. Ei läinud minu peas Eeva tunnetega see hüüdnimi kokku.

Birk Rohelend. Kuldne laps (Helios, 2018)

Kuldne laps302 lk

Helios tegi mulle suurepärase üllatuse selle raamatu näol. Aitäh neile, et mul oli võimalus seda juba lugeda! “Kuldne laps” on teine raamat Silva Stökeli lugudest (esimene on “Sa pead suudlema Silvat“).

Selles loos on Silva kolinud lõplikult maale ja elab kahe lapse ja vanaemaga oma majas. Vaikne koht ja värske õhk, mida veel võiks elult tahta. Tundub ideaalne koht, kus lapsi kasvatada. Nagu teada, siis kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda teps mitte.

Ühel hommikul avastatakse surnukuuri eest  tänavalt väikese 8-aastase poisi surnukeha. Teda on tugevalt piinatud. Kes seda tegi ning miks? Ja miks keegi seda väikest last taga ei otsi. Seda juhtumit asub lahendama politseiuurija Paul Vender, kes tunneb, et ta ei suuda seda üksinda teha. Ta palub appi ajakirjaniku Silva, kes on saanud kohaliku Omavere Teataja peatoimetajaks. Silva alguses küll keeldub abistamast, aga kui ühel ööl üritatakse tema enda last röövida, siis ta ikkagi nõustub Pauli aitama.

Kohe esimesest leheküljest peale haaras see raamat mind endaga kaasa. Päris magamata öid mulle ei põhjustanud nagu kirjas lubatakse, aga uneaega röövis küll. Mulle meeldis teine osa rohkem kui esimene ja just sellepärast, et see haaras kohe endaga kaasa. Birk Rohelend oskab sõnu seada, nii et need tungivad hinge. Lisaks kõik need erinevad tegelased. Nad on nii normaalsed, et võiks olla igaüks meist. Nad panevad nende saatusele kaasa elama. Autor avab nende hingeelu päris palju. See muudab romaani sügavamaks

Mulle meeldib, kuidas Rohelend kujutab väikese koha elu, kus kõik kõiki tunnevad ja teavad su elust peaaegu kõike ning arvavad, et nemad on õiged otsustama, kuidas just elama peab. Ja kui sa oled teistmoodi, kui nemad, siis sa oled automaatselt süüdi kõiges halvas, mis juhtub ning see annab neile õiguse kiusata endast erinevaid.

Kõige elulise kõrval on siin põhiteemaks mõrvamüsteerium . See oli põnev ja samas õõvastav ning ma ei suutnud ise ära mõistatada, kes see mõrvar olla võiks, kuni lõpuks autor ise kaardid avas. Vahepeal tekkis selline tunne, et loeks nagu George R. R Martinit, kes kõik meeldima hakanud tegelased mõne aja pärast surma saadab 😀 Soovitan kõigile, kes armastavad põnevust. Peale selle lugemist on sees tühi tunne, ei oska endaga midagi peale hakata. Tahaks juba järgmist osa, aga seda pole kahjuks veel võtta. Loodan, et autor kirjutab ikka edasi Silvast ja Omavere elust. Fantaasiat ja jutustamisandi tal on küllaga. Mina olen igatahes vaimustatud.

Imestama pani ainult see, et Silval peab küll kõva pea olema, et nii palju lööke välja kannatas.

Camilla Läckberg. Kiviraidur (Fookus Meedia, 2014)

kiviraidurTõlkinud Maiu Elken
431 lk.

Nii nagu ma septembrit alustasin Läckbergiga, siis samamoodi juhtus ka oktoobris. Raamat algab küllaltki tasases tempos, aga siis hakkab pinge ühel hetkel muudkui kerima ja kerima, nii et on raske raamatut enne selle lõpetamist käest panna. Läckberg on mul viimasel ajal üks parimaid avastusi.

Elu Fjällbackas kulgeb vaikselt omasoodu, kui järsku üks kalur leiab oma võrgust väikese tüdruku surnukeha. Kohale kutsutakse politsei eesotsas Patriku ja Martiniga. Kui alguses arvatakse, et tegu on õnnetusjuhtumiga, siis peale lahkamist selgub, et tegu on mõrvaga.

Patrik asub juurdlust juhtima. Asja teeb raskemaks see, et ta tunneb seda last ning tema perekonda. Lisaks on Patrik ise hiljuti isaks saanud, mis teeb talle olukorra keerulisemaks. Kergemaks ei tee Patriku elu ka see, et Erica ei tunne ennast pärast sünnitust vaimselt just kõige paremini.

Mulle tohutult meeldivad Läckbergi raamatud. Mõrvajuurdlused on põnevad ning kaasahaaravad, aga mitte ainult. Kasvõi need tegelased. Ka reaalses elus on selliseid tegelasi olemas – pahasid, häid ja koomilisi. Mulle meeldib, et autor on edasi andnud erinevate tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb asja inimlikumaks.

Mul oli raske aimata, kes mõrvar on. Ma küll kahtlustasin natuke seda tegelast, aga ei suutnud leida põhjust, miks ta seda tegema oleks pidanud. Lisaks ajas mind segadusse taustal jooksev minevikulugu. Ma ei suutnud kuidagi otsi kokku viia, et kellest see lugu räägib. Igatahes pani see kaasa elama ning mõtlema. Põnevuse austajatele suurepärane raamat. Kes veel lugenud pole, siis julgen soovitada.

Camilla Läckberg. Jutlustaja (Fookus Meedia, 2012)

jutlustajaTõlkinud Maiu Elken
352 lk.

Oi, see oli nii põnev raamat, et ma lugesin selle uskumatult kiiresti läbi. Eile õhtul alustasin ja täna õhtul lõpetasin.

Seekordses osas tuleb Patrikul silmitsi seista väga keerulise olukorraga. Nimelt leiab üks 6-aastane poiss kaljude juurest noore naise surnukeha. Kohale saabunud ametivõimud leiavad naise juurest veel kahe inimese skeletid. Arvatakse, et need kuuluvad üle 20-aasta tagasi kadunuks jäänud kahele naisele. Politseil on käed-jalad tööd täis selgitamaks välja, kes võiks olla mõrtsukas ja kuidas on seotud leitud skeletid ning tapetud noor naine. Pealegi on 20-aastat tagasi surnud ka see inimene, keda kahtlustati tookord nende naiste kadumises. Ja siis kaob järgmine teismeline neiu.

Patrikul pole ka eraelus just lihtne. Nad elavad Ericaga koos ning valmistuvad esimese lapse sünniks. On suveaeg ning tüütuid sugulasi pressib sisse ustest ning akendest. Mul vajus suu lahti, kui lugesin nendest, nii uskumatud tegelased tundusid. Aga ilmselt on sellised siiski olemas, sest igal suvel on ka delfis mitmeid kirjatükke, kus kaeveldakse sugulaste üle, kes nende maamajja on tulnud ning nõuavad tasuta majutust ning teenindamist.

Mulle meeldib Läckbergi võime kirjutada oma tegelased nii reaalseks. Kõik need erinevad inimesetüübid, mis siin raamatus on, tunduvad ka päriselt olemas olevat. Mulle meeldib, et ta avab paljude oma tegelaste hingeelu, see annab nii palju raamatule juurde. Kusjuures ma aimasin ka seekord mõrvari ära. Huvitav, kas ma olen vahepeal targaks saanud või ongi autor selle meelega küllaltki lihtsaks teinud. See aga ei võtnud põnevust vähemaks. Nii lugesingi peaaegu ühe jutiga läbi, et teada saada, kas mu aimdused olid õiged.

Varsti plaanin ka järgmised osad läbi lugeda, aga oleks ilmselt mõistlik vahepeal midagi muud lugeda. Igatahes julgen Läckbergi soovitada küll.

E. Lockhart “Ehtne petis” (Pegasus, 2018)

ehtne-petisTõlkinud Liina Saarm
252 lk.

Mulle meeldis Lockhart’i esimene raamat “Me olime valetajad” väga. Ootasin ka sellelt raamatult palju, aga kahjuks pidin seekord pettuma. Ma ei suutnud sellesse väga süveneda ja sündmustik oli nii etteaimatav. Ei olnud minu arvates nii meisterlik põnevusromaan. Tegu on noortele suunatud romaaniga, aga siiski liiga lihtsakoeline.

Raamat on selles mõttes omapärane, et kui tavaliselt algab tegevus algusest ning kulmineerub lõpus, siis siin on vastupidi. Toimub üks sündmus ja siis läheb tegevus kogu aeg ajas tagasi näidates, mis selle tegevuseni viis.

Peategelaseks on noor neiu Jule, kes peab ennast superkangelaseks. Noh ausalt öeldes on sellest asi ikka päris kaugel. Ta on lihtsalt üks katkine hing, kes valib väga kummalised vahendid, et elus edasi jõuda. Tema taust on suhteliselt segane. Lõpuks mingi paari lausega seda siiski selgitatakse, aga minu jaoks jäi kuidagi poolikuks. Miks temast sai selline nagu ta oli? Mis temaga juhtus? Kas vanemate kaotus võib tõesti niimoodi mõjuda?

Teiseks tähtsaks tegelaseks on Imogen ehk Immie. Mulle väga meeldib Imogeni hüüdnimi. Selline nunnu ja pani muigama. Immie ise just nunnu pole. Ka üks väga omapärane tegelane. Rikkast perest, kõik võimalused olemas, et elus läbi lüüa, aga teda lihtsalt ei huvita. Tuleb ülikoolist ära, põgeneb ühele saarele ning ei taha oma perekonnaga enam suhelda.

Jule ja Imogen on pidevalt ninapidi koos, kuni juhtub midagi, mis nad lahku viib. Juhtub veel mitmeidki asju. Surmad, kadumised, ebakindlus, eneseleidmine. Igatahes väga kummaline raamat, mis minu jaoks jääb natuke poolikuks. Jääb selline mulje, et autor on tahtnud midagi kiiresti paberile panna, et sellega ühele poole saaks. Autoril oli väga hea idee, ta oleks saanud sinna natuke veel nüansse lisada, et saaks tummisem värk. Ka lõpplahendus jäi minu jaoks natuke poolikuks. Kui läbi sain, siis esimene mõte oli, et kas jääbki siis nii. 😀 Ei tea, võib-olla kirjutab autor järje raamatule, kõik võimalused selleks on lahti.