Andrus Kasemaa. Vanapoiss (Kultuurileht, 2019)

lrk-17-18-2019-andrus-kasemaa-vanapoiss108 lk

See on nüüd ilmselt selle aasta suurim pettumus. Täielik piin oli seda raamatut lugeda. Ma oleksin selle pooleli jätnud, aga ei viitsinud enam lugemise väljakutse teemasse sobivat raamatut otsima hakata. See raamat ajas mu kohati päris marru.

Mulle millegipärast jäid siit raamatust meelde ainult negatiivsed emotsioonid ja mõtted. Terve see raamat oleks nagu skisofreeniku kirjutatud. Ta kirjutab siin, kuidas ta vihkab inimesi, naisi, geisid  (kuigi see vanapoiss on siin ise gei) jne. Üldse vihkab kõike ja kõiki. Eesti on nii kole ja tema ei taha siin elada, aga samas kuskil mujal ka ei taha olla. Loodab, et tuleb Venemaa ja hävitaks siin kõik senise ära. See jääb mulle siit raamatust meelde. Siin oli muidugi ka natuke ilusamaid mõtteid looduse teemal, aga minu mõtteis jäi kajama see, kuidas kõik on nii kole ja vastik ja kuidas see vanapoiss midagi ei salli.

Ma ei tea, kas see peaks olema mingi sarkastiline vaade tänapäeva ühiskonnale, aga mulle selline stiil ei sobinud. Kõik see negatiivsus ja koledus, mis siin on. Mul on tunne nagu see valguks kõik mulle peale ja ma tahan peale selle lugemist minna duši alla ja selle kõik endalt maha pesta.

 

Edgar Valter. Pokuraamat (Rahva Raamat, 2019)

pokuraamatIllustreerinud Edgar Valter
144 lk

Vahelduseks üks selline tore lasteraamat. See on tõesti tore raamat, kus mitte midagi halba ei juhtu.

On ühed sellised tegelased nagu pokud. Nad näevad välja nagu mättad. Neile meeldib elada parajalt niiskel maapinnal, kus on ligidal nii mets kui lagedamaid alasid. Veekogu peab ka olema, muidu pokude jalatallad hakkavad kihelema. Ühel hetkel aga nende kodukoha muld muutub liiga kuivaks ning nad peavad endale uue elupaiga otsima. Muidu paikse eluviisiga Pokud asuvad rännakule. Ja jõuavad nad lõpuks ühe majakese juurde. See meeldib neile väga. Seal elavad kass ja koer ja üks vana mees.

Siin raamatus suurt midagi ei juhtu. Selline mõnus olesklemine ja loodusega kooskõlas oleva elu kirjeldus. Rahulik ja heatahtlik raamat. Kindlasti lastele mõnus lugemine. Valteri pildid on ka muidugi vaimustavad.

 

Öö: 18 tumedat lugu Eesti autoritelt (Kogu Lugu, 2013)

öö-18-tumedat-lugu-eesti-autoritelt142 lk.

No mis ma oskan selle kogu kohta öelda. Üldiselt ma ikka ei ole novellide lugeja. Mulle meeldivad ikka pikemad lood. Novellidega on nii, et ma olen jus sellesse sisse elanud, kui see juba läbi saab. Ma tavaliselt novelle ei loe, kui just erinevad väljakutsed seda ei nõua.

Siinses kogumikus on 18 lugu erinevatelt Eesti autoritel. Nagu raamatu pealkirjast võib järeldada, on nad kõik seotud ööga. Enamasti toimubki tegevus öösel. Need lood on natuke ulmelised ja samas ka maagilised, aga ma pean paraku tunnistama, et jätsid mind üsna külmaks. Mõni lugu haaras kaasa märksa enam kui teine, aga üldiselt on mul hea meel, et selle raamatu lõpuks läbi sain.

Siin on esindatud sellised kirjanikud nagu Maimu Berg, Eia Uus, Toomas Verrev, Andrei Hvostov, Justin Petrone, Peeter Helme, Mai Loog, Jan Beltran, Peeter Sauter, Armin Kõomägi, Kadri Kõusaar, Jüri Pino, Kaur Kender, Aita Kivi, Alan Adojaan, Ingrid Margus, Vello Vikerkaar ja Margus Karu.

Enamus neist on mulle tuttavad nimed ja olen neilt lugenud ka muid raamatuid. Näiteks Jan Beltrani looming mulle väga meeldib, samamoodi Petrone ja Adojaani oma. Hvostovilt on mul plaanis veel mõni tema raamat lugeda ja siit kogust oli hea avastus Peeter Helme. Tekkis tahtmine tema loominguga lähemalt tutvuda. Omapärane avastus oli Vello Vikerkaar.

Kõige rohkem meeldis mulle hoopis viimastel lehekülgedel autorite tutvustus ja see, kuidas nad kirjutasid enda suhetest ööga.

Mari-Liis Müürsepp. Blondiine armastav mees (M.-L. Müürsepp, 2019)

blondiine-armastav-mees74 lk.

Ma ei loe luulekogusid just tihti, aga sellel aastal nad kuidagi ise satuvad mu teele. Ja tegelikult on see mõnus vaheldus romaanidele.

See on autori teine luulekogu ja peamiseks teemaks on siin tänapäevane armastus. Suuremat rõhku on pandud just armastusele peale lahkuminekut. Luuletused on julged ja vabameelsed, autor ei pelga ka ropendada, aga see ei häiri. See on lihtsalt ilustamata tõde. Siit leiab ka luuletusi tänapäevasest elust ja kriitikat selle kohta.

Mulle meeldis. Lihtne, julge ja avameelne nägemus elust ja suhetest meeste ning naiste vahel. Mismoodi näeme meie enda paarisuhet ja mismoodi seda nähakse kõrvalt, milline on luuletaja elu ning mis mõju on punasel veinil.

Korraga ei saanud palju lugeda, muidu kippus mõte uitama minema. Väikeste doosidena olid need luuletused omapäraseks vaatenurgaks elule.

Veel meeldib mulle kaanepildi ja pealkirja vahel valitsev väike vastuolu (nimiluuletus annab sellele vastuse).

Mulle meeldisid siin mitmed luuletused. Näiteks Mõni eit on lamp, Vibraatorile, Millisena sa pead mind armastama, Naisele jne. Ühe lemmiku toon siin näiteks ka välja.

ELEKTER

hommikul
kui oled
ilma hüvasti jätmata
tööle läinud
teen voodit
saan tekikotilt särtsu
ja mõtlen et
siia
voodiriiete vahele
ongi siis kinni jäänud
kogu see elekter
mida meie vahel
enam ei ole
(lk. 6)

Peeter Võsa. Eesti rahva appikarje: “Võsareporteri lugu” (Paradiis, 2019)

eesti-rahva-appikarje-võsareporteri-lugu184 lk.

Eelmisel aastal avaldas Peeter Võsa raamatu “Politseikroonikast”. Nüüd on siis järg “Võsareporteri” käes. Juhtusin minagi omal ajal seda saadet vaatama, sest seal olid sellised inimesed ja olukorrad, mis tundusid uskumatuna.

“Võsareporter” oli eetris aastatel 2006-2012 ja see oli üks vaadatumaid saateid. Saates tegeleti pidevalt elu pahupoolega. Näidati, kuidas külad tühjenevad ja mis saab nendest inimestest, kes nendesse küladesse maha jäid. Töökohad kadusid, olulised teenused liikusid suurematesse asulatesse. Paratamatult jäid sellistes olukordades nõrgemad inimesed kaotajateks. Muidugi olid peamisteks probleemi põhjustajateks vaesus ja alkohol. Alkoholiga aga kaasnevad juba hulk lisaprobleeme.

Autor meenutab siin põhilisi teemasid, mis kajastust leidsid. Saatesse helistasid tihti inimesed, kes soovisid leida armastust, kellele oldi raha võlgu, kelle peresuhted olid sassi läinud, aga oli ka mitmeid teisi, kes tahtsid lihtsalt rääkida. Ühesõnaga erinevad sotsiaalprobleemid leidsid saates kajastamist.

Oli omamoodi huvitav lugeda raamatut ja meenutada seda saadet. Esimene raamat meeldis mulle siiski veidi rohkem. Siin oli kuidagi liiga palju rõhku pööratud poliitikale. See on muidugi olulisel kohal, aga ma olen praeguseks sellest teemast tüdinud. Eks sellised inimesed on ka tänapäeval olemas ja ilmselt ei kao ka tulevikus. Nukker ja troostitu tunne tekkis seda raamatut lugedes.

 

Madli Pesti. Eesti teatri 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-teatri-100-aastat208 lk.

Suve tõttu jäi see raamat natuke venima. Kuidagi ei tundunud õige aeg selleks, kuigi alustasin lugemist juba juulis. Nüüd ta siis sai läbi ja väike jalutuskäik Eesti teatrilukku tehtud.

Raamat alustab Eesti rahvusliku teatri sünnist  – selle arengutest ja edusammudest, samuti repertuaarist ja näitlejatest. Alustatakse juba enne esimest iseseisvuse aega, aga raamat keskendub rohkem ajavahemikule iseseisvumisest kuni tänase päevani. Kajastatakse teatrite alustamist ja nende kujunemislugu. Millised olid nende repertuaar ja mis suunad teatris valitsesid, kes olid lavastajad ja teatrijuhid ning näitlejad, erinevad näitlemistehnikad ja kuidas aeg erinevaid teatreid mõjutanud on. Välja on toodud ka olulisemad etendused. Siin ei kajastata ainult suuremaid teatreid, vaid ka pisemaid (välja on jäänud kahjuks teater “Varius”).

See on ülevaatlik raamat, mis on vähestele lehekülgedele olulisema info ära mahutanud. Põhjalikumaks teatriajalooga tutvumiseks tuleks lisa lugeda, aga ülevaate siit saab. Lisaks tekstile on raamatus fotod erinevatest etendustest. Lugemine ise oli lihtne ja ladus ning edenes kiiresti.

Ma ise pean ennast suhteliselt teatrikaugeks inimeseks, kes eriti teatris ei käi. Sellest hoolimata on siin nimetatud tegelased ja enamik näidenditest tuttavad. Mäletan, kuidas teismelisena vaatasin telekast “Armastus kolme apelsini vastu” ja naersin. See elamus on mul siiani meeles, kuigi ei näinud seda etendust teatris vaid hoopiski televiisorist.

Mulle väga meeldib selle sarja kujundus. 🙂

 

Lauri Räpp. Maailma lõpus on kohvik (Rahva Raamat, 2018)

maailma lõpus on kohvik192 lk

Ma ise poleks ilmselt veel niipea selle raamatu peale sattunud, kui kolleeg poleks seda soovitanud. Pean pärast puhkust teda tänama väga hea soovituse eest. Nii mõnus raamat.

Tegu on teatud moel reisiraamatuga. Kindlasti ei ole tegu klassikalise reisiraamatuga, kus kirjeldatakse erinevaid kohti, kuhu autor satub. Siin on rõhuasetus just isiklikel kogemustel ja juhtumistel, mis erinevatel reisidel juhtunud on. Neid oli väga mõnus lugeda. See raamat on humoorikas ja filosoofiline. Kirjutamisstiil on ladus ning lugemine edeneb kiiresti. Unenäoline ja muinasjutuline raamat.

Need kohad, kuhu autor satub, on ka muidugi erilised. Need ei ole tavalised turismisihtkohad, vaid sellised natuke kõrvalised. Enamus meist tõenäoliselt nendesse ei satu. Väikesed kohad Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Vietnamis. Soovitan lugeda!

Autor ise on öelnud oma raamatu kohta nii:

Kõik need lood on läbinisti tõsi, sest need on minuga juhtunud või olen ma neid sündmuseid vahetult pealt näinud. See, mis ei ole minuga juhtunud või mida ma ei ole pealt näinud, selle olen ma välja mõelnud. Need lood siin on faktsioon, kus piir päriselu ja fantaasia vahel ei ole selge. Mõne loo puhul on see isegi nii ka minu enda jaoks.

Lugege ja vaadake joonistusi. Need sobivad nii hästi nende juttude vahele. Ma avastasin, et tal on veel raamatuid. Nüüd ma pean need ka läbi lugema.