Ketlin Priilinn. Kas keegi kuuleb mind? (Tänapäev, 2017)

kas-keegi-kuuleb-mind296 lk.

Ma pole siia juba tükk aega midagi postitanud. Kuidagi märkamatult on aeg möödunud, aga nüüd teen selle tasa.

“Kas keegi kuuleb mind?” on Rebecca Lindebergi sarja teine raamat, kus juba esimesest osast (“Enne kui on hilja“) tuttavad tegelased uurivad järjekordseid mõrvu. Seekord kaob noor 17-aastane koolipoiss Stefan. Alguses arvatakse, et tüüp läks lihtsalt kodust minema, aga varsti leitakse metsast tema laip. Teda on päris jõhkralt piinatud. Õige varsti peale seda kaob noormehe isa jäljetult. Jälle kordub sama lugu. Mõne päeva pärast leitakse maantee äärest tema rohkete noahaavadega surnukeha. Ja siis kaob Stefani ema Mona Vaarmann.

Miks oli vaja tappa isa ja poeg? Kellele nad ette jäid? Ja kus on Mona? Nendele küsimustele hakkavadki Rebecca, Anders, Martin ja Maria vastuseid otsima. Lisaks jõuab Rebecca eraelu ootamatusse punkti.

Raamat on kirjutatud sama põnevalt ja huvitavalt nagu eelmine osagi. Väga nauditav oli seda lugeda ja pani mõtlema, et kes siis see mõrvar olla võiks. Pean tunnistama, et ma ei taibanudki seda enne, kui alles raamatu lõpus. Mõnus ajaviide, nii et soovitan lugeda.

Rebecca elus tekkis raamatu lõpus väga huvitav olukord ja siis jäi raamat pooleli. Suur oli minu rõõm, kui nüüd ühel päeval avastasin, et ilmunud on ka kolmas selle sarja raamat. Jään huviga ootama, millal seda lugeda saan.

 

Advertisements

Ketlin Priilinn. Enne kui on hilja (Tänapäev, 2015)

e-raamat-enne-kui-on-hilja262 lk

Pole tükil ajal midagi eesti autoritelt lugenud. See viga sai nüüd parandatud. Nagu kaanepildi põhjal järeldada võib, siis on tegemist krimiraamatuga. See on esimene raamat Rebecca Lindebergi sarjast. Praeguseks on ilmunud ka teine osa, aga rohkem vist ei ole.

Rebecca Lindeberg on algaja uurija, kes koos oma paarimehega asub uurima noore ema jõhkrat mõrva.

Kõrvaltegelasi on siin päris palju ja meil lastakse nende sisemaailmast natuke aimu saada. Tegu on ladusalt loetava ajaviitekirjandusega, mis haarab kaasa ning edeneb kiirelt. Mind küll natuke häirisid pidevad nii peategelase kui ka teiste tegelaste sisemonoloogid. See muutus kohati tüütuks heietamiseks. Ma saan aru, et on vaja tegelasi lahti kirjutada, mis neid tegutsema ajendab ja mis neid kujundanud on, aga seda oli liiga palju. Kohati tundus nagu tegelased oleksid liiga ideaalsed.

Muidu eesti kirjaniku kohta päris hea tulemus. Mõrvarit ma ei oleks osanud pakkuda, aga see ilmselt on hea. Ei ole etteaimatav. Võtan varsti ka sarja teise raamatu käsile. Julgen soovitada, kes soovivad mõnusat ja haaravat lugemist pimedateks õhtuteks.

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.

Mart Juur. IFF. Suur Loterii (Seashore Production, 2017)

iff-suur-loterii200 lk.

Raamat sisaldab läbilõiget Ivo Linna lauludest, mis on talle kõige olulisemad. Raamat ongi ülesehitatud nendele lauludele. Siin on välja toodud 36 laulu, nende sünnilugu ja loomulikult on raamatus palju fotosid.

Ma ausalt öeldes olin natuke pettunud. Ootasin, et tuleb natukene rohkem juttu ka Ivo Linnast endast, paraku seda ei juhtunud. Tutvustuses on öeldud, et tegemist on esimese ja tõenäoliselt ka viimase raamatuga Ivo Linnast. Ma siiski ootaks ühte raamatut veel. Mis teha, kui uudishimu on nii suur. 😀

Saan aru, et ta on tagasihoidlik mees ja ei pea oma isiklikku elu kõigi ette laotama. Pikka juttu siin ei olegi. Fotod on muidugi super ja laulud ka. Enamus on mullegi tuttavad, kuigi mõned olid ka sellised, millest ma midagi kuulnud polnud. Ma arvan, et esimene laul, mida ma temalt tean on “Kätte on jõudnud suvi”. Ma mäletan, et laulsin seda lapsepõlves, aga tol hetkel ma ei teadvustanud endale, kes seda laulab.

Mõnusa nostalgilise meeleolu lõi, nii et soovitan tutvuda. Minul olid ootused lihtsalt liiga kõrgel.

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. V (Avita, 2012)

e-raamat-tõde-ja-õigus-v376 lk. (e-raamatu aluseks on Avita 2004. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Lõpuks sain viimase viienda osa läbi. See viimane jäi natuke venima, kuigi raamat ei olnud halb, lihtsalt ei ole olnud nii palju aega lugeda.

Viimases osas on Indrek tagasi Vargamäel. Andres ja Pearu on jäänud vanaks, kuigi ega see neid väga muutnud ei ole. Omavahel nad ikka läbi ei saa. Ja ega nende peredki omavahel suurt läbi ei käi. Kui just vahel sunnitud pole. Andres on kolinud nüüd Vargamäe sauna ja Vargamäel elab Maret koos Sassi ning nende kahe lapsega.

Maale tuleb ka Indreku juures linnas lapsehoidjana töötanud Tiina, kellel on üks saladus. Neljandas osas võis juba aimata, mis saladus see selline on. Ka viiendas osas on olulisel kohal suhted nagu neljandaski. Seekord pööratakse rohkem tähelepanu nooremale põlvkonnale, aga mitte ainult. Noorte omavahelised suhted arenevad päris draamaks ja seda võib võrrelda isegi tänapäeva action’iga.

Pearu arvab, et Andres tegi valesti, et Vargamäe Sassile andis. Nii öelda võõrale verele. Mõne aja pärast aga avastab ta ennast samasuguse mure eest, et kellele jätta enda talu. Orul erab Karla oma perega, aga temal on ainult 2 tütart ja poeg Eedi, kes ei ole täie aruga. Pearu arvab, et tütardele ei saa jätta, nii langeb tema valik Joosepi ja Liisi teisele pojale. Selle vastu räägib aga see, et siis saaks Andrese suguvõsa terve Vargamäe endale. Seda ei või Pearu kannatada.

Andresel on jälle teised mured. Tema tunneb, et tema töö on kõik olnud üsna kasutu. Raamatu lõpus saab tema süda lõpuks rõõmustada, et üks tema suur soov siiski täitub. Oma elu lõpul arvavad mõlemad, et õigus ei olnud neil vaid vastasel.

Romaan lõpeb sümboolselt sellega, et Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt sama teed mööda, mille kaudu aastaid tagasi saabusid sinna Andres ja Krõõt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle meeldisid kõige rohkem I ja IV osa, nendele järgneb V ja siis II ning kõige vähem meeldis III.

 

Linda Järve. Nooruse lugu (Petrone Print, 2017)

nooruse-lugu232 lk.

“Nooruse lugu” räägib ajakirja Noorus eluloo. Ajakirja tegevusaastad on laias laastus 1946-1997. Ma ei oskagi öelda, millega see raamat mu tähelepanu köitis, et selle pihku haarasin. Ma ei mäleta, et ma ise oleksin Noorust lugenud. Küll aga mäletan, et lugesin Põhjanaela ja Meie Meelt. Nende uut numbrit ootasin põnevusega.

Linda Järve on ise olnud pikaaegne Nooruse peatoimetaja (aastatel 1984-1994). Raamatus kirjutatakse ajakirja sünniloost ja miks ajakiri tegevuse lõpetas, kui see oli nii populaarne. Sinna vahele leiavad kajastust teemad, millest kirjutati, samuti on pikalt ja põhjalikult juttu ajakirja tegijatest ja nendest, kes sinna artikleid kirjutasid.

Samas ei ole see ainult ajakirja lugu. Palju saab teada tolleaegsest ühiskonnast, mis teemad olid olulised ja populaarsed ning mis teemadel ei tohtinud kirjutada. Tsensuurist ja selle absurdsusest saab ka mõndagi teada.

Minu jaoks oli raamat natuke kuivalt kirjutatud. Selle eest oli küllalt põhjalik, aga ma ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Tähelepanu kandus mujale. Kõige põnevam osa oli minu jaoks see, kui Eesti iseseisvus. Tegelikult juba mõned aastad enne, kui tsensuur läks vabamaks ja tohtis juba kirjutada teemadel, mis veel mõned aastad enne seda oli rangelt keelatud. Ma arvan, et kes oli Nooruse lugeja, nendel on huvitav meenutada seda aega ja ajakirja. Kes ise ei ole ajakirja lugenud, siis võib-olla jääb teema natuke kaugeks.

Raamat on ilmunud sarjas Aja lugu, mis minu meelest on väga oluline, sest kajastab inimese jaoks, kes raamatu kirjutas, mingit olulist perioodi. Enamasti on tegu küll lapsepõlvelugudega, aga seekord on tegemist ühe konkreetse etapiga Linda Järve tööelus.

 

Mehis Tulk. Foogt. Maa ja taeva mõrsja (Varrak, 2017)

foogt-maa-ja-taeva-mõrsja464 lk.

Ma tavaliselt ei osta endale uusi ilukirjanduslikke raamatuid. Selle raamatu lihtsalt pidin ostma, kui kuulsin, et lugu toimub minu kodukohas. Tegevus toimub Saaremaal Pöidel. Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus tegevus algab 1342. aastal ja lõpeb 1343. aastal.

Aeg on rahutu. Erinevad võõrad võimud kemplevad omavahel ja lisaks ei ole ka Pöide mehed leppinud võõrvõimu all olemisega. Lisaks nõudis Pöide foogt Arnold vilja enne külvi, mida talupojad ei tahtnud anda. Maarahva viha õhutas ka kohtuprotsess, kus mõisteti surma eesti soost sepa poeg Meletu.

Teine liin raamatus keskendub Pöide kihlakunna ülikutütrele Marjale. Ootamatult on ka tema tegevuse keskel. Ta on noor, ilus ja hakkaja eesti soost neiu, kes on armunud oma peigmehesse. Samal ajal tahab teda kosida ka Pöide linnuse saksa soost vahtmeister Wolfhard Stecke.

Teos põhineb ajaloolistel faktidel (nendega on küll natuke vabalt ümber käidud), kuigi raamat on siiski ilukirjanduslik. Osad tegelased on näiteks ka päriselt olemas olnud, kes raamatuski esinevad. Näiteks Pöide foogt Arnold ja Pöide vanem Vesse. Lisaks on raamatus veel omapäraseid ja huvitavaid tegelasi.

Raamatu algus edenes mul aeglaselt. Oli kuidagi raske lugeda ja üldse ei suutnud süveneda. Aga mida rohkem raamatu lõpu poole, seda rohkem haaras kaasa. Nii, et nüüd pole muud, kui oodata järgmist osa. Esimese osa kirjutamine võttis autoril aega neli aastat. Loodan, et teise osaga nii kaua ei lähe.

Osa tegelasi meeldisid mulle algusest peale ja üks hakkas mulle hiljem ka meeldima, kuigi ta alguses head muljet ei jätnud. Üldse olid tegelased natuke labased. Ma ei tea, võib-olla sellel ajal inimesed olidki sellised, aga natuke kummaline oli lugeda, kuidas tegelased muudkui jõid, peeretasid (autor ütleb selle kohta küll püksituul), vandusid ja kusid. Lisaks olid tegelased ka tiirased. Okei meestest võib aru saada, kui nad seal linnuses omaette on jne, aga naised olid ka. Nii maarahvas kui saksad. 😀

Aga üldiselt siiski täitsa meeldiv lugemine. Autori keelekasutus on suurepärane. Palju huvitavad võrdluseid ja väljendeid. Kohati küll tundus, et kirjeldustega on natuke liiale mindud. Sellest hoolimata hoidis raamat mind pikalt enda kütkeis peale lõpetamist. Soovitan lugeda ajaloohuvilistel ja mulle tundub, et see on rohkem meestekas, mis ei takista küll naisi seda lugemast.

Raamatu taga on ära toodud ka kaart Saaremaa idapoolsest osast, nagu see võis olla 14. sajandi keskpaiku.

Teose aineteks olevatest sündmustest saab lugeda lisaks näiteks Wikipediast .
Raamatus on olulisel kohal ka Pöide kirik, mille kohta saab ka juurde lugeda Wikipediast.