Ketlin Priilinn. Jenny Dahlgren (Tänapäev, 2018)

jenny-dahlgren286 lk

“Jenny Dahlgren” on Rebecca Lindebergi sarja neljas raamat. Eelmised osad on minu jaoks väga huvitavad olnud ja neljas osa oli samasugune. Haaras nii kaasa, et eile alustasin ja juba täna lõpetasin. Põhimõtteliselt ühe jutiga sai läbi loetud, sest oli lihtsalt nii põnev.

Harku järve äärest leitakse tapetuna noor naine. Politsei ei leia surnukeha juurest mitte ühtegi dokumenti, rääkimata telefonist. Ainus, mis nad leiavad on hõbedast medaljon, kuhu on graveeritud nimi Jenny Dahlgren.

Rebecca on küll sünnituspuhkusel, aga kui Martin ühel õhtul tema juurest läbi astub, siis ta ei suuda vastu panna ning tahab aidata. Politsei on omadega ummikus, ei näi leiduvat ühtki niidiotsa seni, kuni toimub järgmine mõrv. Aga kas see on ikka antud juhtumiga seotud? Seda asubki politsei uurima.

Mulle meeldib, et autor laseb lugejal ohvri hingeellu pilgu heita. Mul hakkab siis ohvrist muidugi kahju ja tunnen talle kaasa. Seekordsed ohvrid surid minu meelest nii mõttetult. Välja arvatud üks, kes oli küll surma ära teeninud (ei saa rohkem sellest kirjutada, muidu teil ei oleks põnev lugeda). Tegelikku lugu, miks need inimesed tapeti, ma aimata ei suutnud. Surnud tüdruku minevikuteema kohta olid mul aimdused olemas.

Päris jõhker raamat oli, aga minule meeldis. Lugemine edenes kiiresti ning oli kaasahaarav. See peaks olema sarja eelviimane osa ning autor peaks kirjutama viienda osa ka ja siis on kõik. Ma väga loodan, et Rebeccaga viiendas osas midagi lõplikult halba ei juhtu. Igatahes mina juba jään järgmist osa ootama.

Sarja kujundus ajab mulle judinad peale.

Eelnevad osad:
Enne kui on hilja
Kas keegi kuuleb mind?
Kommionu

Advertisements

Karl Adami. Eesti talvised metsalinnud (Varrak, 2018)

eesti talvised metsalinnud KAAS OK.indd272 lk.

Novembri lõpus juhtus minuga selline lugu, et võitsin Apollo ja Varraku kampaaniaga endale 100 Varraku raamatut. Ise saan need välja valida. Suurepärane auhind! Mul ei ole kõik veel välja valitud, aga üks on nüüd siin teie ees.

“Eesti talvised metsalinnud” on mõeldud mu õele kingituseks, sest teda huvitavad linnud. Eks ta saab oma kingituse kätte ka, kui juhtume kokku saama, aga ma ise ei suutnud oma käsi raamatust eemale hoida, sest see on lihtsalt nii ilus. Kõik need fotod. Ja tekst on ka suurepärane muidugi.

Karl Adami on noor mees, kellele meeldib metsas käia. Samuti meeldib talle linde vaadelda ning pildistada. Siin raamatus ta pajatabki lindudest, kes ei lenda talveks minema. Siit leiab 27 talvise metsalinnu kirjelduse, käitumise, leviku ja arvukuse. Lisaks sellele leiab siit autori juhiseid, kuidas lindudele läheneda ning neist häid fotosid saada. Millist varustust selleks vaja on ning millele tähelepanu pöörata, kui linde pildistad.

Mulle tohutult meeldivad raamatus olevad fotod. Linnud on nendel kuidagi mõjuvõimsad ja muidugi nunnud (mis siis, et osad on oma käitumiselt tegelikult päris riiakad). Lisaks meeldis mulle autori aupaklik suhtumine lindudesse, et ärge neid ehmatage ning tema muhe jutustamisstiil. Heale lugemiselamusele andis see ka palju juurde, et ma lasin netist selle linnu laulu, kelle kohta parajasti lugesin. Julgen soovitada. Üks väga mõnus raamat linnuhuvilisele fotograafile.

inBoil. Kaheksakümmend üheksa (Elmatar, 2006)

kaheksakümmend üheksa89 lk.

Selle raamatu valisin lugemiseks puhtalt Lugemise väljakutse pärast. Facebookis on selline grupp nagu Lugemise väljakutse (kes veel ei tea) ning seal on erinevad teemad, mille järgi raamatuid lugeda. Kuna mind absoluutselt ei kõnetanud teised selle teema alla sobivad raamatud, siis valisin suhteliselt suvaliselt ja et saaks kiiresti loetud. Teemaks oli, et pealkirjas peab olema sees number kaheksa.

Siia raamatusse on inBoil kogunud 89 luuletust, mis on kirjutatud ajavahemikus 1965 kuni 2006. Suurem osa neist on saanud ka lauludeks. Neid laulavad näiteks Tõnis Mägi, Riho Sibul, Kärt Johanson, Bonzo jne. inBoil ise on ka tuntud muusik.

Luuletusi oli kerge ja lihtne lugeda. Neis oli kirjeldatud tema tundeid ja mõtteid. Nende luuletustega võib igaüks ennast samastada, sest midagi sellist on peaaegu iga inimene läbi elanud. Pean tunnistama, et mind tema luuletused eriti köita ei suutnud. Neid oli küll mõnus lugeda, aga ma ilmselt unustan need õige pea.

Mis mulle selle raamatu puhul meelde jääb, on hoopis inBoili märkused luuletuste juures. Alguses ma arvasin, et mõni teine lugeja on need teinud, sest need oleks nagu harilikuga tehtud. Vaatasin seda raamatut ja mõtlesin, et issand jumal, terve raamat on ära soditud. 😀 Püüdsin neid kustutada, aga kustukumm ei teinud midagi, siis alles hakkasin mõtlema, et äkki need märkused peavadki seal olema. Kolleeg guugeldas ja nii ongi. Need märkused on lahedad, nii et nende pärast tasub küll raamat kätte võtta.

Inboilimärkused

 

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine (Petrone Print, 2018)

olla-üheksavägine168 lk

See raamat kuulub sarja “Aja lugu”. Ma olen valikuliselt selle sarja raamatuid lugenud. Neid, mis rohkem huvi pakuvad. Kuna ma olen nooruses tema luuletusi lugenud ja need kõnetasid mind (kes ma ei ole eriline luulesõber), siis tahtsin kindlasti seda äsja ilmunud raamatut lugeda.

Siin räägib Lehte Hainsalu enda sünnist, kooliteest, majadest, kus ta elanud on, loomingust, kirjandusest, enda ellu suhtumisest, loodusega suhestumisest, lastest, oma riigi loomisest ja paljust muust.

Minu jaoks oli huvitav, kuidas ta seda kõike on kirja pannud. Esiteks ta kirjutab endast kolmandas isikus. See oli omapärane nüanss ja tegi raamatu kuidagi siiraks, hea oli seda lugeda. Hainsalu keelekasutus on luuleline ja see oli nii hea. Ma plaanisin seda raamatut päeval lugeda, et enne magama minekut loen mingit kergemat raamatut, aga ei saanud. “Olla üheksavägine” haaras nii endaga kaasa, et ei tahtnudki vahepeal midagi muud lugeda. Mulle meeldis tema tekstis ka kerge eneseiroonia ja see, et ta ei ütle kõike alati päris otse, vaid natuke nagu ridade vahel.

Mul on tunne, et ma peaks tema luuletused uuesti üle lugema ja miks mitte ka proosa. Selline siiras lähenemine kõnetas mind.  Mina julgen soovitada seda raamatut!

Raamatust sain teada ka fakti, et Lehte Hainsalu on Ruja laulu “Teisel pool vett” sõnade autor. Sõnad olid ammu juba loodud, enne kui Alender selle avastas.

Katrin Pauts. Marduse tänav (Varrak, 2018)

pauts_mardusetanav_KAANED_280x200_bleed4_tf.indd  256 lk.

“Marduse tänav” on romaan teleseriaali “Nukumaja” ainetel. Ma seriaali näinud ei ole, nii et alustasin lugemist puhtalt lehelt.

Ühes aedlinnas Marduse tänaval elab kirjanik Elisabeth. Ühel ööl juhtub Elisabethiga tema kodumaja ees tänaval õnnetus ning ta saab surma. Vanasse majja kolib ajutiselt Elisabethi õde Eeva koos oma mehe ja väikese pojaga. Eeva ei taha sinna tegelikult minna, sest tal ei ole majaga häid mälestusi, aga mees käib peale.

Naabrid on seal kummalised. Pealtnäha rikkad ja elus hästi hakkama saavad inimesed. Pealispinna all on aga palju erinevaid saladusi. Liiga palju on olnud erinevaid kahtlaseid surmasid, lisaks Eeva ja Elisabethi ema kadumine. Peale Elisabethi surma on kadunud ka tema arvuti, kus olevat tema viimane paljastusi tõotav raamat.

Mul oli alguses raske siia raamatusse sisse elada. Raske oli alguses seostada matuseid ja Elisabethi kummalist juttu. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma pole seriaali näinud, aga arvan, et asi oli pigem mu lugemisblokis. Kokkuvõtteks mulle siiski raamat meeldis ning mul on tunne, et kirjanik on endast siia päris palju sisse kirjutanud.

Raamat läheb vahepeal päris müstiliseks ning mul oli kohati õudne lugeda. Sellele aitas muidugi kaasa eile õhtune tugev tuul, mis kaeblikult mu akna taga ulgus. Lõpplahendust ma poleks vist iialgi ise ära arvanud.

Üks asi siiski häiris mind ka. Eeval oli väike poeg Aleksander. Mulle ei jäänud muljet nagu ta oleks poega väga kiindunud olnud, aga ikka kutsus teda hellitavalt Sassikeseks. Ei läinud minu peas Eeva tunnetega see hüüdnimi kokku.

Gert Helbemäe. Öö nõiapoes (Eesti Raamat, 2002)

Öö nõiapoes318 lk

Helbemäe puges mulle hinge oma “Ohvrilaevaga” ja lugemise väljakutse andis kohe võimaluse ka teine tema raamat läbi lugeda. Seekord on tegemist novellidega. Ma tavaliselt eelistan romaane, aga need Helbemäe novellid on väga head. Mul on tunne, et mida rohkem ma tema raamatuid loen, seda rohkem ta mulle meeldima hakkab.

Sellesse kogusse on kokku koondatud kaheksa Helbemäe novelli. Mõni neist on pikem mõni lühem, aga kaasahaaravad on nad kõik. Tegelased on nendes näiteks välismaa puulõikemeister, kuulus kroonik Balthasar Russow, Raekooli õpilane Matthis, aga ka näiteks Surm Niguliste kiriku altarimaalilt ning katk. Kõiki neid novelle ühendab aga tegevuspaik, milleks on keskaegne Tallinn.

Need novellid haaravad su lugedes nii kaasa, nagu oleksid ise keskaegses Tallinnas. Kui alguses tundus, et lood on päris sünged, siis nii see siiski pole. Aga need sünged lood olid ka head. Neis oli midagi gootilikku ja nõiduslikku, mis mulle väga meeldis. Teistes oli jälle helgemaid noote, mis näitas, et keskaegses Tallinnas ei olnud ainult hall ja raske argipäev. Raamatu viimane lugu “Raekooli õpilane” oli lihtsalt armas. Mulle nii meeldis selle loo peategelane pisike poiss Matthis, kes püüdis äparduste ja krutskite kiuste oma eluga hakkama saada.

Mulle meeldib ka Helbemäe keelekasutus. Nii rikkalik ja natuke vanaaegne, silme ette tuleb pilt sellest, mida või keda ta kirjeldab. Kuigi keskaegset Tallinnat on mul natuke keeruline ette kujutada. Kirjelduse järgi tundus linn siis õige pisike. Kalamajas olid kalurihütid, Koplis metsad ja Lasnamäel kivimurrud.

Helbemäe on mul sellel aastal väga hea avastus. Plaanin lähitulevikus ka teised tema raamatud läbi lugeda. Loodan, et ma leian selleks ka aega. Soovitan tutvuda tema loominguga, kes veel seda teinud pole.

Birk Rohelend. Kuldne laps (Helios, 2018)

Kuldne laps302 lk

Helios tegi mulle suurepärase üllatuse selle raamatu näol. Aitäh neile, et mul oli võimalus seda juba lugeda! “Kuldne laps” on teine raamat Silva Stökeli lugudest (esimene on “Sa pead suudlema Silvat“).

Selles loos on Silva kolinud lõplikult maale ja elab kahe lapse ja vanaemaga oma majas. Vaikne koht ja värske õhk, mida veel võiks elult tahta. Tundub ideaalne koht, kus lapsi kasvatada. Nagu teada, siis kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda teps mitte.

Ühel hommikul avastatakse surnukuuri eest  tänavalt väikese 8-aastase poisi surnukeha. Teda on tugevalt piinatud. Kes seda tegi ning miks? Ja miks keegi seda väikest last taga ei otsi. Seda juhtumit asub lahendama politseiuurija Paul Vender, kes tunneb, et ta ei suuda seda üksinda teha. Ta palub appi ajakirjaniku Silva, kes on saanud kohaliku Omavere Teataja peatoimetajaks. Silva alguses küll keeldub abistamast, aga kui ühel ööl üritatakse tema enda last röövida, siis ta ikkagi nõustub Pauli aitama.

Kohe esimesest leheküljest peale haaras see raamat mind endaga kaasa. Päris magamata öid mulle ei põhjustanud nagu kirjas lubatakse, aga uneaega röövis küll. Mulle meeldis teine osa rohkem kui esimene ja just sellepärast, et see haaras kohe endaga kaasa. Birk Rohelend oskab sõnu seada, nii et need tungivad hinge. Lisaks kõik need erinevad tegelased. Nad on nii normaalsed, et võiks olla igaüks meist. Nad panevad nende saatusele kaasa elama. Autor avab nende hingeelu päris palju. See muudab romaani sügavamaks

Mulle meeldib, kuidas Rohelend kujutab väikese koha elu, kus kõik kõiki tunnevad ja teavad su elust peaaegu kõike ning arvavad, et nemad on õiged otsustama, kuidas just elama peab. Ja kui sa oled teistmoodi, kui nemad, siis sa oled automaatselt süüdi kõiges halvas, mis juhtub ning see annab neile õiguse kiusata endast erinevaid.

Kõige elulise kõrval on siin põhiteemaks mõrvamüsteerium . See oli põnev ja samas õõvastav ning ma ei suutnud ise ära mõistatada, kes see mõrvar olla võiks, kuni lõpuks autor ise kaardid avas. Vahepeal tekkis selline tunne, et loeks nagu George R. R Martinit, kes kõik meeldima hakanud tegelased mõne aja pärast surma saadab 😀 Soovitan kõigile, kes armastavad põnevust. Peale selle lugemist on sees tühi tunne, ei oska endaga midagi peale hakata. Tahaks juba järgmist osa, aga seda pole kahjuks veel võtta. Loodan, et autor kirjutab ikka edasi Silvast ja Omavere elust. Fantaasiat ja jutustamisandi tal on küllaga. Mina olen igatahes vaimustatud.

Imestama pani ainult see, et Silval peab küll kõva pea olema, et nii palju lööke välja kannatas.