Indrek Hargla. Merivälja (Raudhammas, 2017)

merivälja559 lk.

Indrek Hargla raamatud on mulle enamasti ikka meeldinud. Erandiks ei ole ka “Merivälja”. Alguses 30-40 lehekülge olid igavavõitu, nii et uni kippus peale, aga edasi oli juba nii põnev, et ei tahtnud raamatut käest panna. Neelasingi selle paari päevaga läbi.

Nagu pealkirigi juba ütleb, toimub tegevus vaikses ja rahulikus piirkonnas Meriväljal. Ainult, et see rahu ja vaikus on kõik ainult pealispind. Nimelt olevat olnud Meriväljal ühe maja hoovis maa all UFO. Kohalikud räägivad sellest, Nõukogude võim on asja salastanud, aga tõde ei tea asjast mitte keegi. Selles majas elavad nüüd uued inimesed Indrek ja Inga, kes müüvad väidetavalt UFO-lt pärinevat tükki. Nad küsivad selle eest 10 miljonit krooni. Tegevus toimub 1990ndatel ning 10 miljonit on suur raha.

Keegi soovib seda tükki endale, aga ta ei taha selle eest maksta. Nii algavad Meriväljal väljapressimised. Need tunduvad kohati nagu süütud naljad, kuigi inimesed, kellele neid tehakse, on väga häiritud.

Oi, kuidas mulle see raamat meeldis. Kui alguse krambist olin üle saanud, siis oli see lihtsalt nii naljakas, et naersin omaette lugedes. Tegelased on muidu üldjoontes küllaltki tavapärased, kui välja jätta Karin (kes on nõid) ning abielupaar Inga ja Indrek. Kuigi ka teistel oli mingi oma eripära olemas. Nad olid lihtsalt nii omapärased tegelased. Mõlemad pidasid ennast hullult kavalaks inimeseks ja oma teistpoolt natuke ohmuks. Mõlemal olid oma plaanid tehtud, mida nad UFO-tüki eest saadud rahaga teha plaanivad. Ja see keel, milles nad suhtlesid. Tahtsid kangesti võõrsõnu kasutada, aga noh, ega see ei takista, kui päris täpselt õiget sõna ei tea. See tegi nad nii koomiliseks.

Siin raamatus on kuhjaga põnevust. Lisaks terve ports tugevaid karaktereid ning omapärane lugu.

Kuidas lugu lõppeb? Kes see väljapressija ikkagi on ning miks ta seda teeb? Kes on kadunud Viiuldaja ning miks on vaja teada saada, mis temaga juhtus? Miks väljapressija juhib inimesi kadunud Viiludaja saladuseni?

Mulle meeldis, et raamatus oli ka müstiline moment. See andis kogu sellele draamale ühe mõnusa nüansi juurde. Mulle igatahes meeldis ning soovitan teistelegi lugeda. Peale raamatu lugemist tekkis mul soov külastada Merivälja lähedal olevat raba. Ilmselt teen selle plaani peale puhkust ka teoks.

Ainuke, mis mind raamatu puhul natuke häiris, oli selle paksus. Kummaline on kurta, et head asja on liiga palju. 😀 Aga voodis oli seda paha lugeda, sest raamat on paks ning raske. Käsi väsis ära 😀

Valminud on ka samanimeline seriaal, mida ma küll näinud ei ole. Nii et ei oska seda kommenteerida, kui sarnane see raamatuga on.

Advertisements

Kairi Look. Härra Klaasi pöörane muuseum (Tallinna Keskraamatukogu, 2016)

härra-klaasi-pöörane-muuseumIllustreerinud Marge Nelk
72 lk.

Raamat jutustab meile Renest, Annast ja Augustist. Rene elab vanaema ja vanaisaga, sest ema on kaugel koolis. Anna ja August on rõõmsameelsed kaksikud. Nad käivad kõik koos esimeses klassis ning ühel päeval otsustab nende õpetaja Robert, et viib lapsed kunstimuuseumisse. Mõeldud-tehtud.

See pole aga tavaline muuseum. Seal juhtuvad igasugused imetabased asjad. Tegelased maalidelt suudavad maalidelt maha astuda ja pahandusi ning segadusi tekitada.

See on lugu Renest, kelle elu muutub peale muuseumikülastust palju helgemaks. Nimelt on Rene pettunud, et ta ema ei tule koolivaheajaks teda vaatama. Rene ei usu enam millessegi, mida pole võimalik näha. Ta tunneb ennast üksikuna ning sooviks leida sõpru, aga ta on teiste laste vastu okkaline. See aga tõukab klassikaaslased eemale.

Mõnus ja tore lasteraamat sõprusest ja unistustest. Lastele igati sobilik lugemine, aga miks mitte ka täiskasvanutele meelde tuletamaks, kui oluline on unistada.

Andrus Kivirähk. Kaka ja kevad (Varrak, 2009)

kaka-ja-kevadIllustratsioonid Heiki Ernits
95 lk.

Ma olin natuke hädas, mida valida FB Lugemise väljakutse grupis aprilli teemakuu alla lugemiseks. Tervisest, sünnist, vaimsest või füüsilisest ärkamisest ei olnud nagu üldse tuju praegu lugeda. Jäi üle lugeda ainult kevadest. Seekord läksin lihtsama vastupanu teed ning valisin selleks lasteraamatu . Kahetsema seda ei pidanud. Kivirähk oma tuntud headuses, lisaks veel toredad pildid.

See on üks omapärane raamat omapäraste tegelastega. Paljud neist olid kummalised. Päkapikk, kes kurtis oma raske töö üle; kass, kes tahtis olla jõuluvana; vanaema, kes kasvatas tonte; munevad sokid jne jne. Minu lemmik oli viiner, kellele meeldis lumelauaga mägedest alla sõita. Mägedeks olid tal kartulipudrumäed ja lumelauaks viilukas leiba. Ketšupist sai endale ilusad punased juuksed ka veel. Nii lahe 😀

Raamatu jutud olid humoorikad ja nii teistmoodi. Lugedes muhelesin pidevalt omaette. Mõnus, kiire paari tunni lugemine. Ma arvan, et lastele võiks see raamat väga meeldida, aga soovitan ka täiskasvanutele. Natuke raamist välja mõtlemist tuleb ainult kasuks. Lisaks teeb veel tuju heaks.

Leelo Tungal. Seltsimees laps (Tänapäev, 2018)

seltsimees-laps512 lk.

Käesolev raamat sisaldab ühes köites kõiki kolme triloogia osa: “Seltsimees laps ja suured inimesed” (2008), “Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed” (2009) ja “Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa” (2018).

Väikese Leelo ema on mõttetu süüdistuse alusel saadetud Siberisse vangilaagrisse ning tüdrukut jääb kasvatama isa. Teda aitavad mitmed tädid ja muud sugulased. Leelo igatseb tohutult oma memmet ning ootab teda tagasi, aga memmet ei tule ega tule.

Terve see ootamise aeg ei ole muidugi ainult kurb. Leelo püüab olla hea laps, et memme rutem tagasi tuleks, aga ega siis hea laps ole lihtne olla. Leelo ei ole tegelikult paha laps, aga temaga pidevalt juhtub igasuguseid asju. Kuidagi poolkogemata. Leelo elab alguses isaga kahekesi, pärast tulevad hoidjad ning mõnda aega käib ta pikemalt Tallinnas tädidel külas. Lõpuks mitme aasta pärast memme siiski tuleb tagasi.

See oli üks armas raamat väikese lapse vaatenurgast kirja pandud. Raamatu toon oli positiivsem kui filmi oma (samanimeline film linastus hiljuti kinodes). Oli küll negatiivseid sündmuseid, sest aeg oli selline, aga see ei olnud domineeriv. Alguses tundus, et film on küllaltki raamatule sarnane, aga tegelikult on sealt nii palju välja jäetud. Ilmselt ei olnud mõtet kõike filmi panna, aga palju väikeseid ja humoorikaid seiku on filmist puudu. Leelol on palju positiivseid mälestusi seoses isa ja tädidega. Kohati ajas isegi muigama väikese Leelo arvamus täiskasvanute asjadest.

Leelo pere on näinud ka raskeid sõjaaegu. Kaotanud lähedasi sõjas, neid on saadetud vangilaagritesse ja küüditatud. Leelo kuuleb neist oma sugulaste käest. Hoolimata hirmust, mida tekitab nõukogude aeg, on raamat siiski positiivne ning mõnusa ellusuhtumisega.

Soovitan kõigil lugeda seda.

 

Katrin Pauts. Hull hobune (Varrak, 2018)

pauts_hullhobune_KAANED_285x206_bleed15_tf.indd231 lk.

Ma rõõmustasin, kui kuulsin, et Katrin Pautsilt on ilmumas järjekordne raamat. Seekord siis Hiiumaa põnevik. Võib öelda, et ma olen saanud juurde ühe lemmikkirjaniku.

Tegevus toimub Hiiumaal ühes väikeses külas. Eelmisest kahest raamatust (“Politseiniku tütar” ja “Tulekandja“) tuttava Eva vend Tom on ostnud Hiiumaale turismitalu, et lappida enda perekonda ja saada eemale teisest naisest. Seal juhtub Evaga õnnetus. Ta kukub hobuse seljast maha ning on peale seda suht vegetatiivses olekus. Tomile on see raske koorem, lisaks veel pinged naisega.

Kui siis peale turismihooaja lõppu ilmub tema tallu üks sakslane, siis ta on rahul, et saab teenida lisaraha. Sakslast huvitab millegipärast üks vana legend Hiiumaa viimasest nõiast. Nimelt olevat too nõid Kaibaldi kõrbes põletatud ning ta karjunud seal oma tapjatele sajatusi. Tom peab sakslase huvi veidraks, aga noh, mis siis. Ta saab ju selle eest raha.

Turismitaluga ei taha asi kuidagi vedama minna. Juhtuvad õnnetused. Lisaks Eva omale, surevad veel kaks külalist tema talus. Lisaks toimub külas üks jõhker mõrv. Kas see on kõik needusest? Või on siiski asja taga inimese käsi. See selgub juba lugedes.

Minu jaoks oli see järjekordne põnev lugemine, kus ma lugesin raamatut poole ööni. Raske oli raamatut käest panna. Pauts on jällegi suutnud luua põneva ja natuke müstilise õhkkonna vanu legende teksti põimides. See on natuke teistsugune krimiromaan, sest otseselt uurijat siin ei ole. Tavalisele talupidajale kuidagi kukub kaela see juhtum ning asjad lähevad tema jaoks lihtsalt. Autor mind päris ära petta ei suutnud, aga huvitav oli sellegipoolest. Sarjale lubatakse ka järge, nii et jään põnevusega uut osa ootama.

Mind ajas millegipärast muigama Tomi ja tema poja omavaheline suhtlemine. Nad on nii erinevad ja see tekst oli koomiline.

Soovitan lugeda!

Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan (Vemsa, 2017)

Serafima_ja_Bogdan_rekl.cdrIllustreerija Peeter Allik
559 lk.

Raamat saavutas Eesti Kirjankike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha. Samuti pälvis Vahur Afanasjev sama raamatuga hiljuti ka Eesti Kultuurkapitali 2017. aasta  kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosa valdkonnas.

Tegu on päris mahuka raamatuga, mis hõlmab laia perioodi. Algab tegevus 1944. aastal ning lõppeb Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. Jälgitakse Peipsiveere vanausuliste külaelu. Ajaloo taustal kujutatakse nende inimeste rõõme ja muresid, kuidas aina enam ja enam kaugenetakse oma usust ning jäädakse kuskile triivima.

Päris masendav oli lugeda, kuidas osasid inimesi viis elus edasi ainult mõte kättemaksust. Eks see kättemaks viiakse täide ka ning selle lõpp on groteskne, et kas just nii pidi minema.

Siin raamatus on kõike, on viha, armastust, ükskõiksust, ahnust, saamahimu, seksi ja vägivalda, julmust, joomist ja killuke rõõmugi. See ongi elu. Loomulikult on palju juttu usust. Usk ajab inimesed kohati hullukski, sama teeb ka kättemaks. Kurb on vaadata ühe jõulise küla allakäiku nõukogude ajal. Nagu teada, siis ei sallitud tol ajal võimude poolt usku. Hiljem küll õhkkond leeveneb, aga on juba hilja. Kombed on paljudel noortel meelest läinud ning nad ei soovigi esivanemate  kombel elada. Lahkuvad kodukohast linnadesse. Paljud on kaotanud pinna jalgade alt ja hakanud jooma ning lõpuks alla käinud. Ma arvan, et see on üsna tõetruu pildike Eesti maaelu hääbumisest.

Ma suhtusin raamatu lugemisse teatud kõhklustega. Olin enne lugenud tema raamatut “Minu Brüssel”, mis mulle ei meeldinud, aga alustades “Serafima ja Bogdani” lugemist, siis olin meeldivalt üllatunud. Mulle üldiselt meeldis, kuigi lugemine võttis aega, sest tekst oli tihe ja mahukas. Mulle meeldis see ajalooline taust ja see, kuidas kirjeldati vanausuliste kombeid. Mul jooksis nagu film silmade ees, kui seda lugesin. Tegelased olid ka huvitavad ja haarasid kaasa. Tekkis huvi, mis neist saab. Kuna käsitletakse nii pikka perioodi, siis on loomulik, et vanemad inimesed surevad, nende lapsed saavad vanaks ja lapselapsed suureks.

Natuke mind häiris, et päris palju mainiti mehekotte ehk siis meeste suguelundeid. Küll nad vahivad teiste omi ja võrdlevad enda omaga jne. Ma ei tea, võib-olla mehed päriselt ka võrdlevad niimoodi. 😀 See oli kohati muidugi koomiline, aga lõpuks muutus tüütuks.

Häirisid ka paljud kirjavead raamatus. Tundub nagu oleks toimetaja natuke lohakas olnud.

Loodan, et te nüüd ära ei ehmatanud nendest süngetest toonidest siin. Soovitan siiski raamatut lugeda. Natuke leidub positiivseid noote ka. Näiteks tegelased Feofan ja Varvara.

Indrek Hargla. French ja Koulu Tarbatus (Varrak, 2007).

french-ja-koulu-tarbatus404 lk.

Eelmisel suvel lugesin selle raamatu esimest osa “French ja Koulu“. Tol hetkel ilmselt ei olnud ajastus õige, igatahes jättis see mulle kahtlase mulje. Teist osa lugema hakates natuke kahtlesin, kas ikka tasub. Tasus küll, sest teine osa meeldis mulle oluliselt rohkem, kui esimene.

Siin raamatus on kolm erinevat seiklust, mis kõik toimuvad Tarbatus. Peategelasteks endiselt French ja Koulu. Lisaks veel Frenchi õpipoiss Tikk ja endine libahundipiiga Nell. Selle Nelliga saab siin ikka kõvasti nalja, sest Frenchil on tekkinud tema vastu tunded, aga Nell on tõrges ning ei võta vedu. Kõik, mis saab minna valesti, see valesti ka läheb. On palju mitte mõistmist ja ninanipse, lisaks veel mõrv ja armujook. Samuti luupainaja, kallistada armastav postiljon, lehkav sorts ning kari semiootikuid, kellel French kenasti naha üle kõrvade tõmbab. Nagu tal ikka kombeks. Ja kui kõik ei lähe plaanipäraselt või midagi on valesti, siis French ei ole kunagi süüdi. Alati on seda teised. 😀

Kui esimest osa sundisin ennast lõpuni lugema, siis teise osa lugemist ma nautisin. Lugesin seda ELLU-st ning sageli avalikus kohas. Pidin ennast mõnikord tõsiselt taltsutama, et mitte täiest kõrist üksi naerma hakata.

Hargla on väga omamoodi kirjanik, kes kirjutab nii erinevates stiilides, et lausa uskumatu. Soovitan tutvuda tema raamatutega. Väga mõnus ja muhe. Tuju teeb heaks.