Sirje Helme. Eesti kunsti 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-kunsti-100-aastat208 lk

Vahelduseks kergematele raamatutele ja graafilistele romaanidele kirjutan siin nüüd ühest tõsisemast raamatust. Selle lugemine võttis mul omajagu aega, nõudis süvenemist, aga mul oli vahepeal pea laiali otsas, nii et ei suutnud sellele keskenduda. Sellele aitas muidugi kaasa ka see, et kunsti osas olen ma võhik. Põhilisi kunstnikke ja stiile ikka tean, aga raamatus oli minu jaoks ka palju tundmatuid nimesid ja mõisteid. Nii et selle raamatu lugemine rikastas nüüd mu teadmiseid küll.

Nüüd natuke raamatust. Nagu pealkiri vihjab, siis kirjutatakse siin lihtsalt ja lühidalt Eesti kunstist saja aasta jooksul. Mainitakse peamisi kunstisuundi, mis selle aja jooksul on olnud, peamisi kunstnikke ja ka sündmuseid, mis Eesti kunstielu on selle saja aasta jooksul mõjutanud. Raamat on varustatud ka paljude piltidega, mis annavad aimu, milline kunst teatud perioodil oli. Kunsti all on raamatus silmas peetud nii maalikunsti, graafikat, skulptuuri kui tarbekunsti. Hiljem on lisandunud installatsioonid, fotokunst ja performance’id. Performance’itega seoses jäi mulle meelde selline fakt, et 60ndate lõpus saadeti paar kunstnikku selle eest kümneks päevaks Patarei vanglasse.

Kuigi oli raske lugemine, siis selle eest oli ta kasulik. Mulle endale meeldib rohkem klassikaline kunst. Tänapäevane jätab mind üsna külmaks, mõnede eranditega muidugi. Seepärast tuligi mulle üllatusena, et polnud mainitud Navitrollat, kelle kunst mulle meeldib. Sellegipoolest julgen raamatut soovitada, sest lühiülevaate Eesti kunstist saja aasta jooksul siit saab.

Aitäh Postimees Kirjastusele (Post Factum) raamatu eest! 🙂

Advertisements

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

minu-itaalia-magus-ja-mõru246 lk.

Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus “Minu Itaalia”, siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu.

Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest ja piirkondadest. Kõigepealt muidugi sellest, kuidas ta Itaaliasse sattus ja mis teda sinna muudkui tagasi tõmbas. Palju on juttu itaallaste kohalikust elust ja tegemistest, nende hoiakutest. Muidugi ei saa Itaaliast kirjutada, kui ei maini nende kokakunsti. Sellest on päris palju juttu ning raamatu lisas on toodud välja ka peamised toidud. Juttu on siin paljust muust ka. Näiteks miks itaallased ei taha ema-isa kodust lahkuda, miks on töötus suur ja haridussüsteemist. Itaalia on vastuolude maa.

Mulle meeldis, et raamat on peamiselt positiivsetes toonides. Autor kirjutab ka mitte nii positiivsetest asjadest, mis Itaalias toimuvad, aga need ei ole nii esiplaanil. Raamat sobib ideaalselt suvel lugemiseks. See on positiivne ja igav ei hakka. Seda lugedes nagu reisiks ise Itaalias, aga mitte tavapärast turistimarsruuti vaid peaaegu kohaliku inimese teekonda.

Joonas Sildre. Kahe heli vahel (Arvo Pärdi Keskus, 2018)

kahe-heli-vahel-graafiline-romaan-arvo-pärdist224 lk.

Kõik algas sellest, et 31. mail külastasime töökaaslastega Arvo Pärdi Keskust. See koht tekitas kuidagi nii rahuliku tunde. Ilus ja uus maja Laulasmaa mändide all. Vaatasime väikest filmi Pärdist ja külastasime raamatukogu. Meile näidati parajasti just Pärdi noodipäevikuid, kui ta ise järsku ühest uksest välja astus.

Raamatut tahtsin lugeda tegelikult juba siis, kui see ilmus, aga sinnapaika tookord see jäi. Järgmisel päeval pärast Keskuse külastust tööl üks kolleeg sirvis seda ja pakkus mulle, et kas ma tahan ka seda lugeda. Vastasin, et hiljem. Õhtul koduse raamaturiiuli ees seistes taipasin, et mul ei ole kodus muusikateemalisi raamatuid (nutika raamatukoguhoidja väljakutse) ja siis turgatas pähe, et raamat Arvo Pärdist sobib ju ideaalselt. Selline pikk eellugu siis.

Mulle väga raamat meeldis. See on selline soe ja siiras raamat heliloojast. Olgu öeldud, et tegu on graafilise romaaniga. See jutustab Arvo Pärdi muusikalistest otsingutest alates lapsepõlvest kuni 1980. aastani, mil Pärdi perekond Eestist välja saadeti. Siia vahemikku mahub nii palju. Kuidas ta leidis tee muusikani, kuidas ta hariduse sai ning rasketest otsingutest oma teeni. Samuti mis ja kes teda mõjutasid.

Raamatu pildikeel ja tekst moodustavad koos terviku. Lugedes jäi hinge hea tunne ja päris mitmes kohas kõlas lugedes peas Arvo Pärdi hääl. Ilmselt mõjutused filmist, mida Keskuses vaatasime. Kõrvale kuulasin veel tema muusikat ka. Kõik see andis kokku sellise elamuse, et mul pole sõnu selle kirjeldamiseks. Igaljuhul soovitan raamatut lugeda ja võimalusel külastada Arvo Pärdi Keskust.

Sirly-Ann Meriküll. Killuke sügavikku (S.-A. Meriküll, 2019)

killuke-sügavikkuIllustratsioonid Aybüke Karaaslan
81 lk.

Ma ei pea ennast eriliseks luulesõbraks, kuid viimasel paaril aastal olen siiski mõnikord luulet lugenud. Käesolev luulekogu on autori debüüt ning aitäh autorile, et ta saatis mulle ühe pühendusega eksemplari.

Autor on ise öelnud enda raamatu kohta nii:

Ma tahtsin, et raamat “Killuke sügavikku” peegeldaks täielikult mind. Et see olekski Mina. Kes mind piisavalt tunnevad, tunnevad siin raamatus ka minu ära.

Mina autorit ei tunne, aga ma tundsin ennast päris mitme koha peal ära. Lugedes tekkis mõnus äratundmine, et mina olen ka selliseid mõtteid mõelnud ja tundeid tundnud. Raamat algab positiivsete nootidega ning lõppeb süngelt.

Üheks olulisemaks teemaks on siin kohalolu, olemine siin ja praegu, mitte kusagil minevikus või tulevikus. On päris raske olla oma mõtete ja tunnetega siin ja praegu, nautida käesolevat hetke ja mitte mõelda sellele, mis homne toob. See teema kajastub mitmes luuletuses.

Teiseks oluliseks teemaks on armastus. Nagu elus ikka, alguses on kõik rõõmus ja hea, siis tekivad murepilved ja lõpuks lahkumine. Mulle meeldis raamatu ülesehitus positiivsest süngeks.

Siin leidub luuletusi ka argiteemadel, näiteks ühistransport ja pühapäeva hommikune Tallinn. See viimane meeldis mulle eriti, sest just nii ongi. Üks omapärane luuletus on “Ridade vahel”, mida ma lugesin kolme erinevat moodi. Väga äge lahendus.

Autor ütleb veel:

Meis kõigis on killuke sügavikku: paika, kus on parajalt pime ja üksik.

Minus on see tõesti olemas ja Sirly-Ann Meriküll’i luuletused puudutasid seda. Rohkem tundsin sidet süngemate luuletustega, positiivsemad ei läinud nii hinge. Igal juhul soovitan lugeda. Ma lugesin neid aegamisi, nautides, mitte kiirustades. Tuleb võtta see aeg ja peale lugemist natuke mõtiskleda.

Toon näitena ühe helgema luuletuse, mis mulle väga meeldis.

Hetk

Ma tahaksin olla lind,
kes hommikul päikesega ärkab;
või esimene lumikelluke,
kes lume alt tärkab;
või kass, kes laiskleb
pühapäeva lõunapoolikul;
või õunauss õunapoolikul…
või kui saaksin ma
 olla hoopis
hetk,
siis saaksin näha
kõike seda maailma ilu
ja iga hetk
vaadata sellega tõtt.
Iga vahune lainehari
ja tuules õõtsuv leht;
ja kibeda maitsega mari
või hoopis pilvekiud, ehk…
Kui ma oleksin Hetk
siis ükski vari, viiv ja päikesekiir
ei jääks märkamata –
isegi see lume sillerdav helk. 

(lk 23)

Igal juhul soovitan!

 

 

 

Karin Paulus. Eesti disaini ja reklaami 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat200 lk.

See on üks tänuväärt sari ja ilusa kujundusega veel pealekauba. Kohe kui nägin, et see sari ilmuma hakkab, teadsin, et tahan neid lugeda. Ilmselt ma siiski päris kõike ei loe, aga mõned on siiski veel silma jäänud, nendest juba edaspidi.

Käesolevas raamatus on koos Eesti disain ja reklaamikunst. Koos on nad sellepärast, et nad on väga läbipõimunud. Kui midagi uut luuakse, siis on vaja ju inimestele teadvustada, et selline asi olemas on. Nagu ikka algab tutvustamine Eesti iseseisvumisest ning lõppeb tänapäevaga.

Tutvustatakse erinevate alade nagu masinad, mööbel, kodutekstiil, kodutehnika, tarbekunst õnnestumisi ning tegijaid. Lisaks selgitatakse ka erinevaid probleeme, näiteks mida tõi endaga kaasa nõukogude aeg.

Tehnika arengu ja erinevate materjalide lisandumisega loodi uusi asju ning mõeldi, kuidas elu paremaks teha. Kuidas inimesteni oma uute toodetega jõuda? Selleks on muidugi reklaam. Alguses esimese vabariigi ajal mõeldi, et milleks seda vaja on, inimesed teavad ju niigi, et neil on väärt kaup, aga nagu selgus, siis reklaamist oli kasu küll. Nii et disain ja reklaam olid siis ja on ka praegu omavahel tihedalt seotud.

Raamatus leiavad kajastust erinevate toodete reklaamid, milliseid stiile ning kujundusi kasutati. Lisaks ei saa üle ega ümbert poliitilisest reklaamist. Kajastust leiab nii nõukaaegne poliitreklaam kui ka tänapäevane. Veel kirjutatakse kultuurireklaamist aga ka hiljuti tänavapildis nähtud sotsiaalreklaamidest. Rohkelt on juttu ka nõukogudeaegsest plakatikunstist.

Minu jaoks, kes ma sellest valdkonnast suurt midagi ei tea, oli tegemist väga hea raamatuga. Ma sain palju uut infot nii Eesti disaini kui ka reklaami kohta. Uuema aja toodete ja reklaamidega olen küll ka ise kursis ning siit loetu tekitas meeldiva äratundmise. Kui kirjutati mänguasjadest ja Salvo kelkudest, siis tuli selline meeldiv nostalgia peale, sest endale ka meenus nii mõnigi lelu lapsepõlvest.

Igatahes minu jaoks oli tegemist huvitava raamatuga, mida oli nauditav lugeda ning mis andis uusi teadmisi. Soovitan raamatut lugeda!

Aitäh Postimees Kirjastusele! 🙂

Taimi Paal. Eesti metsamarjad (Varrak, 2015)

eesti metsamarjad KAAS trykk.indd232 lk.

Mulle on hakanud see sari meeldima. Need on kasulikud ja vajalikud raamatud, millest saab oma teadmiseid värskendada ning lisaks ka midagi uut teada.

Raamatus tutvustab autor meile Eestis looduslikult kasvavaid marju. Siin ei kajastata ainult söödavaid marju vaid ka mürgiseid, mis on väga kasulik, siis teab, et ei tasu kõiki marju suhu toppida.

Raamatus on kirjeldatud taime, milline ta on, millises kohas eelistab kasvada, millal viljad valmivad ja nii edasi. Samuti on autor kirjeldanud erinevate marjade koostist (nt. vitamiinide ja mineraalainete sisaldust) ning kas ja kuidas neid rahvameditsiinis kasutatud on ning kuidas neid folklooris kajastatakse. Raamat on varustatud paljude illustratsioonidega, mis teevad raamatu huvitavamaks ja näiteks metsas käies on lihtsam marju ära tunda. Tuntud taimede puhul ei ole see muidugi probleem, aga esineb ka vähem tuntud marju ning siinkohal on see raamat suureks abiks.

Mina sain siit oma teadmisi värskendada ning nii mõndagi kasulikku järgmiseks metsakülastuseks kõrva taha panna. Sain ka uusi teadmisi. Näiteks ei ole ma kunagi kuulnud sellisest marjast nagu lillakas, küll aga olen teda looduses näinud. Samuti ei oleks ma marjataime alla paigutanud maikellukest ja näsiniint. Kasulik raamat igaühele, nii et soovitan tutvuda.

Argo Kasela. Taevakirju (Petrone Print, 2017)

taevakirju192 lk.

Seekordne nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema pani mind alguses natuke kukalt kratsima, et mida ma küll selle raames lugeda võiksin. Midagi ei tulnud kohe meelde. Teemaks on lendavad masinad. Ma üritan nende teemade alla isiklikke raamatuid lugeda ja nii ma siis ühel õhtul vaatlesingi oma riiuleid, kui silma jäi paar aastat tagasi võidetud raamat “Taevakirju”.

See raamat räägib lennundusest. Võtab algusest kuni lõpuni välja erinevad lennukipersonali töö etapid, alates lennuki valmis seadmisest ja õhku tõusmist kuni maandumise ja koristamiseni välja. Mulle on alati pilootide, stjuuardite ja stjuuardesside elu tundunud päris ilusana. Muudkui aga lendad igale poole ja mis elul viga. Siit raamatust selgub, et nii see siiski pole. Vahel tuleb lennata päevas mitu lendu, aga see ei mõju tervisele kõige paremini. Esiteks vaevab paljusid unetus, sest graafik on ülimalt ebaregulaarne, lisaks veenilaiendid, traumad jne.

Lisaks sellele räägib autor erinevatest reisijatüüpidest ning ka kirjust seltskonnast, kes lennunduses töötavad. Ja muidugi kõige tähtsamast asjast – ohutusest. Sellest kirjutab autor päris põhjalikult. Ohutusjuhendid ei ole niisama välja mõeldud, sageli on mõni lisandunud nõude põhjuseks traagiline õnnetus.

Selline ülevaatlik raamat ja nüüd peale selle lugemist, vaatan neid inimesi hoopis teise pilguga. Pole see stjuuardi / stjuuardessi töö midagi nii meelakkumine kui alguses tundub, Kerge ja lihtne lugemine.