Madli Pesti. Eesti teatri 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-teatri-100-aastat208 lk.

Suve tõttu jäi see raamat natuke venima. Kuidagi ei tundunud õige aeg selleks, kuigi alustasin lugemist juba juulis. Nüüd ta siis sai läbi ja väike jalutuskäik Eesti teatrilukku tehtud.

Raamat alustab Eesti rahvusliku teatri sünnist  – selle arengutest ja edusammudest, samuti repertuaarist ja näitlejatest. Alustatakse juba enne esimest iseseisvuse aega, aga raamat keskendub rohkem ajavahemikule iseseisvumisest kuni tänase päevani. Kajastatakse teatrite alustamist ja nende kujunemislugu. Millised olid nende repertuaar ja mis suunad teatris valitsesid, kes olid lavastajad ja teatrijuhid ning näitlejad, erinevad näitlemistehnikad ja kuidas aeg erinevaid teatreid mõjutanud on. Välja on toodud ka olulisemad etendused. Siin ei kajastata ainult suuremaid teatreid, vaid ka pisemaid (välja on jäänud kahjuks teater “Varius”).

See on ülevaatlik raamat, mis on vähestele lehekülgedele olulisema info ära mahutanud. Põhjalikumaks teatriajalooga tutvumiseks tuleks lisa lugeda, aga ülevaate siit saab. Lisaks tekstile on raamatus fotod erinevatest etendustest. Lugemine ise oli lihtne ja ladus ning edenes kiiresti.

Ma ise pean ennast suhteliselt teatrikaugeks inimeseks, kes eriti teatris ei käi. Sellest hoolimata on siin nimetatud tegelased ja enamik näidenditest tuttavad. Mäletan, kuidas teismelisena vaatasin telekast “Armastus kolme apelsini vastu” ja naersin. See elamus on mul siiani meeles, kuigi ei näinud seda etendust teatris vaid hoopiski televiisorist.

Mulle väga meeldib selle sarja kujundus. 🙂

 

Advertisements

Lauri Räpp. Maailma lõpus on kohvik (Rahva Raamat, 2018)

maailma lõpus on kohvik192 lk

Ma ise poleks ilmselt veel niipea selle raamatu peale sattunud, kui kolleeg poleks seda soovitanud. Pean pärast puhkust teda tänama väga hea soovituse eest. Nii mõnus raamat.

Tegu on teatud moel reisiraamatuga. Kindlasti ei ole tegu klassikalise reisiraamatuga, kus kirjeldatakse erinevaid kohti, kuhu autor satub. Siin on rõhuasetus just isiklikel kogemustel ja juhtumistel, mis erinevatel reisidel juhtunud on. Neid oli väga mõnus lugeda. See raamat on humoorikas ja filosoofiline. Kirjutamisstiil on ladus ning lugemine edeneb kiiresti. Unenäoline ja muinasjutuline raamat.

Need kohad, kuhu autor satub, on ka muidugi erilised. Need ei ole tavalised turismisihtkohad, vaid sellised natuke kõrvalised. Enamus meist tõenäoliselt nendesse ei satu. Väikesed kohad Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Vietnamis. Soovitan lugeda!

Autor ise on öelnud oma raamatu kohta nii:

Kõik need lood on läbinisti tõsi, sest need on minuga juhtunud või olen ma neid sündmuseid vahetult pealt näinud. See, mis ei ole minuga juhtunud või mida ma ei ole pealt näinud, selle olen ma välja mõelnud. Need lood siin on faktsioon, kus piir päriselu ja fantaasia vahel ei ole selge. Mõne loo puhul on see isegi nii ka minu enda jaoks.

Lugege ja vaadake joonistusi. Need sobivad nii hästi nende juttude vahele. Ma avastasin, et tal on veel raamatuid. Nüüd ma pean need ka läbi lugema.

Katrin Pauts. Minu salajane elu (Rahva Raamat, 2019)

minu-salajane-elu-teekond-algab-alati-kusagilt-kaugemalt-kui-jaamast205 lk.

See raamat ilmus minu jaoks kuidagi märkamatult. Ühel hetkel märkasin, et Pauts on kirjutanud uue raamatu. Kuna tema eelmised raamatud on mulle meeldinud, siis võtsin ka selle plaani.

See raamat on Prahast ja autori enda hingeelust. See ei ole klassikaline reisiraamat, kus kirjeldatakse kohti, kuhu minna ja mida seal teha, vaid see on raamat sellest, kuidas autor leidis Prahas hingerahu. Sellest, kuidas antud linn mõjutas Pautsi.

See on avameelne ja sünge pihtimus, kuidas ta jõudis oma elus madalseisu ning kuidas kohavahetus aitas sellest välja rabeleda.  See on tõesti sünge raamat. Väga palju räägib autor surmast ja enesetapust. Keda sellised teemad häirivad, siis soovitan nendel raamatu lugemisest hoiduda. Lisaks muudele teemadele saab siit teada killukesi ajaloost ja Macura-nimelisest mehest.

Mulle raamat meeldis, mis siis, et see oli sünge. Mul on tunne, et mu enda hing on kohati sama sünge nagu Pautsil. Võib-olla sellepärast mulle tema raamatud ka meeldivad. Natuke igavaks läks vahepeal see Macura teema, aga lugeda oli ladus, sain uut informatsiooni ning mul tekkis tahtmine külastada Prahat ning neid veidraid skulptuure, mis linnas on, ise vaatama minna. Pauts tutvustab linna ka, nii et kes otsivad reisiraamatut, ei pea ka pettuma.

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

kirjad-maarale269 lk.

Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi “Kirjad Maarale”. Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab “Sillamäe passioon”, aga ilmselt võtan mingi aja pärast ka teised tema raamatud ette.

Maara on autori lapselaps. See raamat on pühendatud temale ja kaudselt ka teistele tema lapselapse põlvkonna inimestele. Siin on juttu meie lähiminevikust, aga samas püüab Hvostov ka tulevikku vaadata. Et mis küsimused ja teemad võiksid tulevikus olulised olla. Autor arutleb siin südamelähedaste teemade üle nagu kirjandus ja ajakirjandus, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, kaitseväest ja poliitikast.  Samuti on siin juttu meestest ja naistest ja päris isiklikest teemadest nagu autism, perekond ja õnn.

Mul oli seda huvitav lugeda. Jutustamise stiil oli kohati irooniline, aga see ei häirinud. Mitmel pool ajas muigama. Hvostov kirjutab julgelt isiklikel teemadel ning ei pelga ka inimeste nimesid avalikult kirja panna. See kõik kokku annab ühe nauditava lugemiselamuse. Ma soovitan seda lugeda, mis siis, et kõigega ei pruugi nõustuda, millest autor kirjutab.

Sirje Helme. Eesti kunsti 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-kunsti-100-aastat208 lk

Vahelduseks kergematele raamatutele ja graafilistele romaanidele kirjutan siin nüüd ühest tõsisemast raamatust. Selle lugemine võttis mul omajagu aega, nõudis süvenemist, aga mul oli vahepeal pea laiali otsas, nii et ei suutnud sellele keskenduda. Sellele aitas muidugi kaasa ka see, et kunsti osas olen ma võhik. Põhilisi kunstnikke ja stiile ikka tean, aga raamatus oli minu jaoks ka palju tundmatuid nimesid ja mõisteid. Nii et selle raamatu lugemine rikastas nüüd mu teadmiseid küll.

Nüüd natuke raamatust. Nagu pealkiri vihjab, siis kirjutatakse siin lihtsalt ja lühidalt Eesti kunstist saja aasta jooksul. Mainitakse peamisi kunstisuundi, mis selle aja jooksul on olnud, peamisi kunstnikke ja ka sündmuseid, mis Eesti kunstielu on selle saja aasta jooksul mõjutanud. Raamat on varustatud ka paljude piltidega, mis annavad aimu, milline kunst teatud perioodil oli. Kunsti all on raamatus silmas peetud nii maalikunsti, graafikat, skulptuuri kui tarbekunsti. Hiljem on lisandunud installatsioonid, fotokunst ja performance’id. Performance’itega seoses jäi mulle meelde selline fakt, et 60ndate lõpus saadeti paar kunstnikku selle eest kümneks päevaks Patarei vanglasse.

Kuigi oli raske lugemine, siis selle eest oli ta kasulik. Mulle endale meeldib rohkem klassikaline kunst. Tänapäevane jätab mind üsna külmaks, mõnede eranditega muidugi. Seepärast tuligi mulle üllatusena, et polnud mainitud Navitrollat, kelle kunst mulle meeldib. Sellegipoolest julgen raamatut soovitada, sest lühiülevaate Eesti kunstist saja aasta jooksul siit saab.

Aitäh Postimees Kirjastusele (Post Factum) raamatu eest! 🙂

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

minu-itaalia-magus-ja-mõru246 lk.

Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus “Minu Itaalia”, siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu.

Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest ja piirkondadest. Kõigepealt muidugi sellest, kuidas ta Itaaliasse sattus ja mis teda sinna muudkui tagasi tõmbas. Palju on juttu itaallaste kohalikust elust ja tegemistest, nende hoiakutest. Muidugi ei saa Itaaliast kirjutada, kui ei maini nende kokakunsti. Sellest on päris palju juttu ning raamatu lisas on toodud välja ka peamised toidud. Juttu on siin paljust muust ka. Näiteks miks itaallased ei taha ema-isa kodust lahkuda, miks on töötus suur ja haridussüsteemist. Itaalia on vastuolude maa.

Mulle meeldis, et raamat on peamiselt positiivsetes toonides. Autor kirjutab ka mitte nii positiivsetest asjadest, mis Itaalias toimuvad, aga need ei ole nii esiplaanil. Raamat sobib ideaalselt suvel lugemiseks. See on positiivne ja igav ei hakka. Seda lugedes nagu reisiks ise Itaalias, aga mitte tavapärast turistimarsruuti vaid peaaegu kohaliku inimese teekonda.

Joonas Sildre. Kahe heli vahel (Arvo Pärdi Keskus, 2018)

kahe-heli-vahel-graafiline-romaan-arvo-pärdist224 lk.

Kõik algas sellest, et 31. mail külastasime töökaaslastega Arvo Pärdi Keskust. See koht tekitas kuidagi nii rahuliku tunde. Ilus ja uus maja Laulasmaa mändide all. Vaatasime väikest filmi Pärdist ja külastasime raamatukogu. Meile näidati parajasti just Pärdi noodipäevikuid, kui ta ise järsku ühest uksest välja astus.

Raamatut tahtsin lugeda tegelikult juba siis, kui see ilmus, aga sinnapaika tookord see jäi. Järgmisel päeval pärast Keskuse külastust tööl üks kolleeg sirvis seda ja pakkus mulle, et kas ma tahan ka seda lugeda. Vastasin, et hiljem. Õhtul koduse raamaturiiuli ees seistes taipasin, et mul ei ole kodus muusikateemalisi raamatuid (nutika raamatukoguhoidja väljakutse) ja siis turgatas pähe, et raamat Arvo Pärdist sobib ju ideaalselt. Selline pikk eellugu siis.

Mulle väga raamat meeldis. See on selline soe ja siiras raamat heliloojast. Olgu öeldud, et tegu on graafilise romaaniga. See jutustab Arvo Pärdi muusikalistest otsingutest alates lapsepõlvest kuni 1980. aastani, mil Pärdi perekond Eestist välja saadeti. Siia vahemikku mahub nii palju. Kuidas ta leidis tee muusikani, kuidas ta hariduse sai ning rasketest otsingutest oma teeni. Samuti mis ja kes teda mõjutasid.

Raamatu pildikeel ja tekst moodustavad koos terviku. Lugedes jäi hinge hea tunne ja päris mitmes kohas kõlas lugedes peas Arvo Pärdi hääl. Ilmselt mõjutused filmist, mida Keskuses vaatasime. Kõrvale kuulasin veel tema muusikat ka. Kõik see andis kokku sellise elamuse, et mul pole sõnu selle kirjeldamiseks. Igaljuhul soovitan raamatut lugeda ja võimalusel külastada Arvo Pärdi Keskust.