Madli Pesti. Eesti teatri 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-teatri-100-aastat208 lk.

Suve tõttu jäi see raamat natuke venima. Kuidagi ei tundunud õige aeg selleks, kuigi alustasin lugemist juba juulis. Nüüd ta siis sai läbi ja väike jalutuskäik Eesti teatrilukku tehtud.

Raamat alustab Eesti rahvusliku teatri sünnist  – selle arengutest ja edusammudest, samuti repertuaarist ja näitlejatest. Alustatakse juba enne esimest iseseisvuse aega, aga raamat keskendub rohkem ajavahemikule iseseisvumisest kuni tänase päevani. Kajastatakse teatrite alustamist ja nende kujunemislugu. Millised olid nende repertuaar ja mis suunad teatris valitsesid, kes olid lavastajad ja teatrijuhid ning näitlejad, erinevad näitlemistehnikad ja kuidas aeg erinevaid teatreid mõjutanud on. Välja on toodud ka olulisemad etendused. Siin ei kajastata ainult suuremaid teatreid, vaid ka pisemaid (välja on jäänud kahjuks teater “Varius”).

See on ülevaatlik raamat, mis on vähestele lehekülgedele olulisema info ära mahutanud. Põhjalikumaks teatriajalooga tutvumiseks tuleks lisa lugeda, aga ülevaate siit saab. Lisaks tekstile on raamatus fotod erinevatest etendustest. Lugemine ise oli lihtne ja ladus ning edenes kiiresti.

Ma ise pean ennast suhteliselt teatrikaugeks inimeseks, kes eriti teatris ei käi. Sellest hoolimata on siin nimetatud tegelased ja enamik näidenditest tuttavad. Mäletan, kuidas teismelisena vaatasin telekast “Armastus kolme apelsini vastu” ja naersin. See elamus on mul siiani meeles, kuigi ei näinud seda etendust teatris vaid hoopiski televiisorist.

Mulle väga meeldib selle sarja kujundus. 🙂

 

Advertisements

Ann Cleeves. Surnud vesi (Varrak, 2019)

surnud-vesiTõlkinud Lauri Vahtre
312 lk

Ma hakkasin seda raamatut väikese hirmuga lugema, sest sarja neljas osa lõppes nii nagu ta lõppes. Kuidas Jimmy Perez oma eluga hakkama saab ja kuidas sari edasi läheb. Cleeves õnneks mind alt ei vedanud.

Nagu ka eelnevates osades, siis siingi toimub kõigepealt üks mõrv. Asja asub uurima nooruke Willow Reeves või Reewes (ma ei tea, kumb õige on, sest tagakaanel on Reewes, aga raamatus Reeves). Teda abistab Sandy Wilson, kes püüab ka Jimmy Perez’t uurimisse kaasata. Jimmy põeb depressiooni ning pole alguses üldse huvitatud. Õnneks ta mingil hetkel võtab vedu, aga kahekesi koos Willow’ga asja uurides tekivad neil omavahel väikesed hõõrumised. Õnneks see uurimist ei sega, teeb raamatu hoopis huvitavamaks.

Nagu eelmistes osades, nii meeldis mulle ka siin see taust, mis siin tooni annab – see loodus ja ilm ning saarte inimesed ja suletud kogukond. Kõik see kokku moodustab mõnusa atmosfääri. Minul oli raske seda raamatut käest ära panna. Cleeves on suutnud jälle kirjutada mõnusa mõrvaloo, mille motiivi ja mõrvarit ma ära ei aimanud. Tegevus ja uurimine kulgeb küll aeglases tempos, aga lugedes oli ikka huvitav. Lihtsalt nii palju erinevaid seoseid ja inimesi. Tore oli ka näha, et Perez ei olnud omadega päris põhjas. Vaist töötab tal ikka samamoodi nagu enne. Ma loodan, et ehk varsti ilmub ka sarja järgmine osa eesti keeles.

Igatahes mina soovitan krimisõpradele seda lugeda, aga alustada tuleks sarja algusest.

Eelnevad osad:

Ronkmust
Valged ööd
Punased luud
Sinine välk

Tan Twan Eng. Õhtuste udude aed (Varrak, 2015)

Tan_Twan_Eng_Ohtuste_udude_aed_kaas.inddTõlkinud Triin Tael
375 lk.

Sain soovituse lugeda seda raamatut Lugemise väljakutse grupist. Tegelikult oli see raamat mulle silma jäänud juba siis, kui ta ilmus, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd. Tänu Varrakule on see raamat mu isiklikus raamaturiiulis olemas.

Malaisias Cameroni mäel elab üks mees, kes oli kord Jaapani keisri aednik. Sassi läinud suhted tõid ta Malaisiasse, kuhu ta on rajanud endale aia. Tema juurde tuleb Yun Ling, 27-aastane naine, kes soovib, et Aritomo tema vangilaagris hukkunud õe mälestuseks aia kujundaks. Aritomo keeldub, aga teeb Yun Lingile ettepaneku hakata tema õpilaseks, et ise oma õele aed kujundada.

See oli raske raamat, mitmekihiline. Ma lugesin seda praktiliselt kaks kuud. Siin on nii palju eri kihte. Tegevus toimub kord minevikus, kord olevikus. Oleviku Yun Ling meenutab oma õpipoisiaastaid Aritomo juures ning oma painavat minevikku vangilaagris. Lisaks sellele saab palju teada Aasia ajaloost ja eriti just, mis toimus Malaisias Teise maailmasõja ajal.

Keeleliselt oli väga nauditav lugemine. Mulle meeldis autori stiil – rahulik ja tüüne. See nagu voolas. Kuna raamatu teema oli raske, siis lugemine võttis tõesti kaua aega, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. See raamat nõuab mõtisklemist ning süvenemist.

NB! Tundub, et kõik juhib mind praegu põhjamaade mütoloogia suunas. Raamatu lõpus mainib autor ühte ansamblit – Yggdrasil Quartet. Pean nüüd selle youtube’ist üles otsima. 🙂

Karin Paulus. Eesti disaini ja reklaami 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat200 lk.

See on üks tänuväärt sari ja ilusa kujundusega veel pealekauba. Kohe kui nägin, et see sari ilmuma hakkab, teadsin, et tahan neid lugeda. Ilmselt ma siiski päris kõike ei loe, aga mõned on siiski veel silma jäänud, nendest juba edaspidi.

Käesolevas raamatus on koos Eesti disain ja reklaamikunst. Koos on nad sellepärast, et nad on väga läbipõimunud. Kui midagi uut luuakse, siis on vaja ju inimestele teadvustada, et selline asi olemas on. Nagu ikka algab tutvustamine Eesti iseseisvumisest ning lõppeb tänapäevaga.

Tutvustatakse erinevate alade nagu masinad, mööbel, kodutekstiil, kodutehnika, tarbekunst õnnestumisi ning tegijaid. Lisaks selgitatakse ka erinevaid probleeme, näiteks mida tõi endaga kaasa nõukogude aeg.

Tehnika arengu ja erinevate materjalide lisandumisega loodi uusi asju ning mõeldi, kuidas elu paremaks teha. Kuidas inimesteni oma uute toodetega jõuda? Selleks on muidugi reklaam. Alguses esimese vabariigi ajal mõeldi, et milleks seda vaja on, inimesed teavad ju niigi, et neil on väärt kaup, aga nagu selgus, siis reklaamist oli kasu küll. Nii et disain ja reklaam olid siis ja on ka praegu omavahel tihedalt seotud.

Raamatus leiavad kajastust erinevate toodete reklaamid, milliseid stiile ning kujundusi kasutati. Lisaks ei saa üle ega ümbert poliitilisest reklaamist. Kajastust leiab nii nõukaaegne poliitreklaam kui ka tänapäevane. Veel kirjutatakse kultuurireklaamist aga ka hiljuti tänavapildis nähtud sotsiaalreklaamidest. Rohkelt on juttu ka nõukogudeaegsest plakatikunstist.

Minu jaoks, kes ma sellest valdkonnast suurt midagi ei tea, oli tegemist väga hea raamatuga. Ma sain palju uut infot nii Eesti disaini kui ka reklaami kohta. Uuema aja toodete ja reklaamidega olen küll ka ise kursis ning siit loetu tekitas meeldiva äratundmise. Kui kirjutati mänguasjadest ja Salvo kelkudest, siis tuli selline meeldiv nostalgia peale, sest endale ka meenus nii mõnigi lelu lapsepõlvest.

Igatahes minu jaoks oli tegemist huvitava raamatuga, mida oli nauditav lugeda ning mis andis uusi teadmisi. Soovitan raamatut lugeda!

Aitäh Postimees Kirjastusele! 🙂

Taimi Paal. Eesti metsamarjad (Varrak, 2015)

eesti metsamarjad KAAS trykk.indd232 lk.

Mulle on hakanud see sari meeldima. Need on kasulikud ja vajalikud raamatud, millest saab oma teadmiseid värskendada ning lisaks ka midagi uut teada.

Raamatus tutvustab autor meile Eestis looduslikult kasvavaid marju. Siin ei kajastata ainult söödavaid marju vaid ka mürgiseid, mis on väga kasulik, siis teab, et ei tasu kõiki marju suhu toppida.

Raamatus on kirjeldatud taime, milline ta on, millises kohas eelistab kasvada, millal viljad valmivad ja nii edasi. Samuti on autor kirjeldanud erinevate marjade koostist (nt. vitamiinide ja mineraalainete sisaldust) ning kas ja kuidas neid rahvameditsiinis kasutatud on ning kuidas neid folklooris kajastatakse. Raamat on varustatud paljude illustratsioonidega, mis teevad raamatu huvitavamaks ja näiteks metsas käies on lihtsam marju ära tunda. Tuntud taimede puhul ei ole see muidugi probleem, aga esineb ka vähem tuntud marju ning siinkohal on see raamat suureks abiks.

Mina sain siit oma teadmisi värskendada ning nii mõndagi kasulikku järgmiseks metsakülastuseks kõrva taha panna. Sain ka uusi teadmisi. Näiteks ei ole ma kunagi kuulnud sellisest marjast nagu lillakas, küll aga olen teda looduses näinud. Samuti ei oleks ma marjataime alla paigutanud maikellukest ja näsiniint. Kasulik raamat igaühele, nii et soovitan tutvuda.

Argo Kasela. Taevakirju (Petrone Print, 2017)

taevakirju192 lk.

Seekordne nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema pani mind alguses natuke kukalt kratsima, et mida ma küll selle raames lugeda võiksin. Midagi ei tulnud kohe meelde. Teemaks on lendavad masinad. Ma üritan nende teemade alla isiklikke raamatuid lugeda ja nii ma siis ühel õhtul vaatlesingi oma riiuleid, kui silma jäi paar aastat tagasi võidetud raamat “Taevakirju”.

See raamat räägib lennundusest. Võtab algusest kuni lõpuni välja erinevad lennukipersonali töö etapid, alates lennuki valmis seadmisest ja õhku tõusmist kuni maandumise ja koristamiseni välja. Mulle on alati pilootide, stjuuardite ja stjuuardesside elu tundunud päris ilusana. Muudkui aga lendad igale poole ja mis elul viga. Siit raamatust selgub, et nii see siiski pole. Vahel tuleb lennata päevas mitu lendu, aga see ei mõju tervisele kõige paremini. Esiteks vaevab paljusid unetus, sest graafik on ülimalt ebaregulaarne, lisaks veenilaiendid, traumad jne.

Lisaks sellele räägib autor erinevatest reisijatüüpidest ning ka kirjust seltskonnast, kes lennunduses töötavad. Ja muidugi kõige tähtsamast asjast – ohutusest. Sellest kirjutab autor päris põhjalikult. Ohutusjuhendid ei ole niisama välja mõeldud, sageli on mõni lisandunud nõude põhjuseks traagiline õnnetus.

Selline ülevaatlik raamat ja nüüd peale selle lugemist, vaatan neid inimesi hoopis teise pilguga. Pole see stjuuardi / stjuuardessi töö midagi nii meelakkumine kui alguses tundub, Kerge ja lihtne lugemine.

Epp Moks, Jaanus Remm, Oliver Kalda, Harri Valdmann. Eesti imetajad (Varrak, 2015)

eesti imetajad KAAS trykk OK.indd278 lk.

Mulle meeldib see sari. Mul on mõned selle sarja raamatutest veel kodus, mida plaanin läbi lugeda. Need on kasulikud raamatud, millest saab palju teadmisi.

Raamatust saab ülevaate imetajate tekkeloost, nende arengust ning anatoomiast. Milline on nende luustik, seedesüsteem, närvisüsteem? Millal tulid esimesed imetajad Eesti aladele? Nendele küsimustele annab käesolev raamat vastuse.

Edasi kirjeldatakse Eestis elavaid imetajaid seltside ja sugukondade kaupa. Ma ei aimanudki, et meil on nii palju erinevaid närilisi ja hiirlaseid, rääkimata nahkhiirtest. Ma ei arvanud üldse, et nahkhiired on imetajad.

Nende loomakeste kohta on kõik oluline süstemaatiliselt kirja pandud. Kõigepealt muidugi välimuse kirjeldus, siis leviala, milliseid elupaiku nad eelistavad ning millised on nende eluviisid. Loomulikult ei saa jätta mainimata imetajate sigimist ning arengut vastsündinust täiskasvanud loomaks ning kohta ökosüsteemis. Raamat on illustreeritud jooniste ning fotodega.

Eesti imetajatega tutvumiseks ideaalne raamat. Raamat aitas mälu värskendada ning sain ka uusi teadmisi. Soovitan raamatuga tutvuda.