Ernesto Sábato. Tunnel (Postimees Kirjastus, 2019)

TunnelTõlkinud Asta Põldmäe ja Tiiu Põder
160 lk.

“Tunnel” on üks mu isiklikest raamatutest. Neid ma püüan sel aastal rohkem lugeda. Raamat kuulub Postimehe Kirjastuse romaanisarja, mis minu jaoks tundub üsna huvitav sari olevat. Olen nüüd lugenud kahte ning mitu on veel ees ootamas.

“Tunnel” räägib ühe mehe ebaõnnestunud armuloost. Juan Pablo Castel on maalikunstnik, kes saab tuntuks sellega, et mõrvab külmavereliselt Maria Iribarne. Ainsa naise, kes teda kunagi mõistnud on.

Vanglas otsustab Castel enda armuloo Mariaga kirja panna. Ta väidab, et püüab seda teha võimalikult ausalt, aga see on minu jaoks natuke kaheldav tema paranoiade ja sundmõtete tõttu. Castel kohtab Mariat esimest korda galeriis, kus tema maal oli välja pandud. Maria silmitses tükk aega maalil ühte detaili ning Castel soovis temaga rääkima minna. Enne jõudis Maria aga rahvahulka kaduda. Seejärel hulgub Castel sihitult linnatänavatel, et naist uuesti kohata, mis tal lõpuks ka õnnestub.

Ma ei ole päris kindel, mis tundeid see raamat minus tekitab. Kõige rohkem vist vastikust selle mehe ja tema käitumise vastu. See, kuidas ta kujutab kohe ette, et nad on nii armunud ja teineteise jaoks ideaalsed ning naine peab kohe tema jaoks kättesaadav olema. Ise ei tea naisest suurt midagi. Pluss kõik need paranoiad ja kahtlustamised. Iga väiksemgi naise sõna, tegu või pilk oli tema meelest Maria süüle viitav. Mees oli liiga pealetükkiv. Samas ei saanud ma väga hästi aru ka naisest, et miks ta jätkas suhet Casteliga.

Segaseid tundeid tekitav raamat, aga lugeda soovitan ikkagi. Hästi kirjutatud psühholoogiline romaan ja teema on ka praegusel ajal oluline, mis siis, et raamat on esmakordselt avaldatud üle 70 aasta tagasi.

Olavi Antons. Minu Tenerife (Petrone Print, 2019)

minu-tenerife-kompassiga-kliimapagulane327 lk.

Selle raamatu juures köitis mind alguses kaanepilt, kassiarmastaja nagu ma olen. Ja kollakat-oranžikat-punakat tooni kassid on mulle juba väikesest peale sümpatiseerinud. Õnneks raamat ise ka pettumust ei valmistanud.

Autor räägib mõnusa huumoriga, miks ta üldse Tenerifele läks, kuidas ta seal hakkama saab ja mis elu ta seal elab. Põhiliselt on juttu muidugi oma firma (Tenerife Kompass) asutamisest ja käima tõmbamisest ning erinevatest asjaajamistest Tenerife moodi. Oli väga omapärane lugemine näiteks sellest, kuidas autor tutvustab ühele turismitöötajale, mis asi on google maps ja imestust selle üle, et pangajuhataja laua peal ei ole arvutit. Veel räägib autor Tenerifel kohatud inimestest ja muidugi oma kassidest.

Mulle väga meeldis autori stiil. Jutt tal jooksis ja raamat on kirjutatud mõnusa huumoriga erinevatest seikadest Tenerifel. Raamatu algus meeldis mulle rohkem, lõpp vajus natuke ära, aga tegemist on siiski hea lugemiselamusega. Soovitan ikka lugeda! Hoopis teistsugune Tenerife koorub siit välja, mida tavaline turist ei pruugi märgata. Raamatu lõpus on ka mõned nõuanded Tenerife külastajatele.

Ildefonso Falcones. Mere katedraal (Kunst, 2017)

mere_katedraal_kaas_FINAL.inddTõlkinud Ruth Sepp
520 lk.

Aasta alguse raamatud on mul kuidagi masendavad sattunud. Erandiks ei ole ka käesolev romaan. Tegemist on ajaloolise romaaniga 14. sajandi Katalooniast. See on päris julm ajastu. Lihtinimese elu ei maksa suurt midagi, naistevastane vägivald on tavaline, vihatakse juute ja aadlikud võivad teha, mis tahavad.

Katalaani pärisori Bernat Estanyol on sunnitud koos oma pisikese pojaga põgenema Barcelonasse, et päästa tema elu. Barcelonas ta püüab kindlustada oma pojale paremat elu, et ta ei oleks oma isanda tujudest sõltuv. Aga sellel teel on tal palju takistusi. Esiteks ta peab elama aasta ja ühe kuu Barcelonas, nii et teda ei tabataks, siis saavad temast ja tema pojast Arnaust vabad Barcelona kodanikud. Barcelona oli tol ajal rikas linn, aga mida edasi seda kehvemaks olukord muutus. Linna tabas näljahäda, seejärel katk ning lõpuks inkvisitsioon.

Raamatus kajastatakse Arnau elu sünnist kuni 63-aastaseni. Näeme tema rõõmusid ja muresid. Tema elu oluliseks osaks on Mere katedraal, mille ehitusel ta väikese poisina kaasa lööb, hiljem seda rahastab ning raamatu lõpus näeb seda valmimas.

Minu jaoks oli see ääretult masendav ja nukker lugemine. See, mis Arnau ja tema perekonnaga juhtus, tundus nii kurb ja ebaõiglane. Raske oli seda lugeda

Siis on veel raamatus pikad kirjeldused kuningatest ja nende sõjakäikudest. See oli ausalt öeldes natuke igav. Esiteks olid need nimed juba lohisevad ja keerulised, teiseks oli paljudel nii sarnane nimi, et need kippusid segamini minema.

Kätlin Kaldmaa. Hanneleele Kaldmaa. Kaks armastuslugu (Petrone Print, 2017)

kaks-armastuslugu270 lk.

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda. Olen Kätlin Kaldmaalt enne ühte raamatut lugenud, mis mulle erilist muljet ei jätnud ja mille pealkiri mulle ka praegu ei meenu. Kui aga tagakaanelt lugesin, et räägitakse oma camino-muljeid, siis ikka võtsin kätte. Ei kahetse seda otsust.

Nimelt on Hispaanias selline linn nimega Santiago de Compostela, mis on üks populaarsemaid palverännaku sihtpunkte. Sinna viivad erinevad teed, mida mööda siis minnakse, kogutakse templeid ning nauditakse retke. Ma ei mäleta enam täpset hetke, kust mul selle palverännaku vastu huvi tekkis. Igatahes tahan mina ka kunagi sinna minna.

Siinses raamatus kirjeldavadki ema ja tütar oma muljeid ja juhtumisi caminol. Alguses oli natuke häiriv lugeda peaaegu samu asju natuke erinevas sõnastuses, aga mingi aja pärast ma isegi enam ei märganud seda. Oli päris huvitav ja omapärane. Kätlin Kaldmaa on sellise luulelise keelega kirjutaja ja mulle väga meeldis ka see, kuidas kirjutas Hanneleele.

Camino-päeviku sissekannetele on vahelduseks jutud Kätlin Kaldmaa lapsepõlvest. Need olid minu meelest isegi huvitavamad, kui rännaku muljed. Ja mul hakkas kurb ja nukker. Nii trööstitu oli neid lugeda.

Raamatus on ka rohkelt lapsepõlvepilte ning neid, mis rännaku ajal tehtud. Mul on natuke kahju, et camino-pildid on mustvalged. Neid oleks tahtnud näha värvilisena. See on minu jaoks loomulik, et lapsepõlvefotod on mustvalged.

Üks sõna häiris mind pidevalt tekstis. See sõna on alberge. Tundus minule kuidagi nii vastuvõetamatu. Meil on selleks ju nii ilus sõna, öömaja. See minu mingi veider kiiks ilmselt. 😀

 

Eduardo Mendoza. Gurbilt teateid ei ole (Toledo Kirjastus, 2017)

gurbilt-teateid-ei-oleTõlkinud Maarja Paesalu
159 lk.

Oioi, ma pole siia juba peaaegu nädal aega midagi postitanud, aga nüüd õnneks parandan selle. Praegu mul on lihtsalt nii mitu rasket raamatut pooleli ja kuidagi üldse ei edene. Seekord on minu raamatututvustus ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused, aga lisan siiski siia ka kogu teksti. Soovitan Keskraamatukogu blogi ka jälgida, sest seal tutvustatakse ning soovitatakse palju erinevaid ja põnevaid raamatuid.

Gurbilt teateid ei ole“ on üks väga omamoodi raamat. Kirja on see pandud nagu logiraamat. Selle stiil ja keel on väga lakooniline. Kirjeldatakse tegelase mõtteid ja sündmuseid, mis temaga juhtuvad. Need sündmused on kohati ikka väga absurdsed ja haledalt lollakad, aga samas need mõjuvad naljakalt. Nii et seda raamatut lugedes saab päris palju naerda.

14.00   Mu keha ei pea enam vastu. Toetan põlved maha, kõverdan vasaku jala taha, parema jala ette, ja puhkan. Märgates mind sellises asendis, annab üks proua mulle kahekümne viie peseetase mündi, mille ma viisakusest kohe alla neelan. Temperatuur 20, kraadi, suhteline õhuniiskus 64 protsenti, nõrk lõunatuul, meri peegelsile. (lk 12)

Tegevus toimub Barcelonas enne 1992. aasta olümpiamänge, kui maanduvad kaks tulnukat. Ühe nimi on Gurb, teise nime me teada ei saagi, sest tema jutustab lugu ja oma nime ta ei maini. Nad on tulnud tutvuma planeediga Maa ning siinse eluoluga. Nende eesmärk on sulanduda inimeste hulka ja mitte tähelepanu äratada. Õnnetuseks antakse Gurbile blondi poplauljanna kuju. Gurb kaob õige pea Barcelonasse ära.

Otseselt siin mingit seoselist lugu pole, vaid lihtsalt kajastatakse teise tulnuka Gurbi otsinguid. Selleks kasutab ta mitmeid erinevaid inimkehastusi. Need otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse Barcelonas – restoranidesse, baaridesse, tänavatele, kraavidesse ja paar korda ka vanglasse. Nagu öeldud oli tema eesmärgiks mitte tähelepanu äratada ja massi sulanduda. See ei taha aga üldse õnnestuda, sest need tema juhtumised on lihtsalt nii omapärased. Näiteks satub ta asendama baaripidajaid:

07.19   Teen baaris ringkäigu ja kontrollin seadmeid. Usun, et saan need kõik käima, välja arvatud ühe väga keerulise masina, mida nimetatakse kraaniks.(lk 65-66)

08.05   Ma ei leia kusagilt õlleklaase. Joon, surudes huuled vastu õllevaadi kraani. Mu kõik poorid ajavad vahtu välja. Näen välja nagu lammas.(lk 66)

08.35   Serveerin esimesele kliendile piimakohvi. Suurest ärevusest loksutan poole maha. Elektrijuhe ripub mul ikka ninast välja ja taipan (liiga hilja), et panin kohvi sisse piima asemel Raidi. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 50 protsenti, nõrk kirdetuul, merel kerge värelus. (lk 67)

Autor ise on oma raamatu kohta öelnud, et see on kõige veidram raamat, mille ta kirjutanud on. Ma nõustun tema arvamusega, kuigi pole tema teisi teoseid lugenud. Veider raamat tõesti. Seda sellepärast, et tegu ei ole tervikliku teosega ja see pole sellisena mõeldudki. Eduardo Mendoza kirjutas selle loo ajalehes avaldamiseks, ühtseks raamatuks muudeti see alles hiljem. Selle raamatu veidrus teebki teose eriliseks, nii et soovitan lugeda. Lugemine edeneb kiirelt ja hea tuju on garanteeritud. Kes soovivad tujutõstmist, siis see raamat sobib ideaalselt.

Eduardo Mendoza ise ütleb oma raamatu kohta järgmist:

Kahtlen, kas kaasaegses kirjandusloos leidub kergemini loetavamat teost, ja seda eelkõige järgmisel lihtsal põhjusel, et raamat on kirjutatud kõnekeeles, selle sisu pole raske ja peatükid, millest see koosneb, pole pikale veninud. Peale selle on see raamat sama lootusrikas, nagu oli keskkond, kus selle kirjutasin  – tookord oli paljulubav kevad. Erinevalt teistest minu kirjutatud humoristlikest lugudest pole selles teoses kübetki kurvameelsust. See on hämmeldunud pilguheit maailmale, kohmetu vaatenurk, milles pole sellegipoolest midagi traagilist ega kammitsetut. (lk 158-159).