Tõlkinud Eve Sooneste
256 lk
Martin Kühn on 44-aastane politseinik. Ta on abielus ja kahe lapse isa. Kühn püüab rahulikult oma elu elada ja tööd teha, aga ta pea on igasuguseid heitlikke mõtteid täis. Need häirivad nii tema era- kui ka tööelu.
Martin Kühn elab koos oma perekonnaga Müncheni lähedal Weberhöhe uusasulas endise laskemoonavabriku territooriumil. Ühel hetkel leitakse sealt põõsastest surnuks pussitatuna vanem mees. Laip on otse Kühni aia taga põõsastes. Politseinikel on raske leida mõrvamotiivi ja nii asuvadki nad kõiki naabreid läbi küsitlema. Vahepeal juhtub muidki sündmuseid: Kühni poeg on ennast kirja pannud kahtlasesse organisatsiooni, isaga ta eriti rääkida ei taha. Mis sellest kõigest lõpuks saab, seda saate lugeda raamatust.
Lugemine läks mul alguses vaevaliselt. Ma ei saanud aru, miks oli vaja selle tehasehoone ajalugu nii põhjalikult lahata. Õnneks, kui raamatu algusest üle sain, siis edasi läks juba huvitavamaks. Süüdlane on tegelikult aimatav, aga põhjendus tema teole oli väga üllatav. Lõpuks mulle raamat isegi täitsa meeldis. Kühn on üks omapärane tegelane, kellel on oma probleemid, aga ta saab nendest vähemalt ajutiselt jagu. Raamat ei ole liiga jõhker ning siin on kajastamist leidnud ka aktuaalsed sotsiaalprobleemid.
Lõpetasin raamatu esmaspäeva hommikul ning kuidagi ei suutnud neid tegelasi ega tegevust peast välja saada. Raamat, mis alguses üldse ei köitnud ja hiljem ei tahtnud lahti lasta. Soovitan lugeda.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar