Rita Falk. Talvekartulikneedlid (Tänapäev, 2018)

talvekartulikneedlidTõlkinud Eve Sooneste
236 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Selle raamatu pealkiri on minu jaoks nii keeruline välja öelda. Eks see üks keeleväänaja ole. Ma ei plaaninud seda alguses üldse lugeda, aga siis kuulsin, et ühele lugejale väga meeldis. Samas oli kaanepilt ka kutsuv ja nii ta lugemisse sattuski.

Kaanel on kirjas, et tegemist on provintsikriminulliga. Tõesti, tegevus toimub Niederkaltenkircheni külas ja peategelaseks on politseinik Franz Eberhofer. Külas on oma peatänav, kõrts, lihapood ja vallamaja. Franz on Münchenist oma kodukülla pagendusse saadetud. Seal on tal elu üldjoontes rahulik, kui biitleid kuulav papa ja Neuhoferite kole lugu välja arvata.

Franz on üks väga kummaline tegelane. Ta ei ole just kõige kirkam kriit karbis. Puhkuse ajal nägin vilksamisi televiisorist sellist sarja nagu Naabriplika. Kes seda on vaadanud, siis minu meelest on Franz enam-vähem samasugune politseinik nagu seal. Ma ei saagi aru, kuidas ta raamatus oma juurdlusega üldse nii kaugele jõudis. Ta on väga omamoodi inimene. Elab koos papa ja kurdi vanaemaga. Muuhulgas suhtleb selliste tegelastega nagu küttevusserdis ja naisega, keda nimetab Ferrariks.

Alguses lugema hakates läksid silmad imestusest suureks, et mis asi see on. Tundus nii kummaline raamat, aga ajas mind ikka päris korralikult naerma. Franzi vanaema on nii äge tegelane. Juba selle pärast tasus raamat pihku võtta. Kes tahab tõsist kriminulli lugeda, siis neile ei soovita. Kes otsib aga lõbusamat ajaviidet, siis neile raamat ilmselt sobib, sest see on musta huumorit täis. Kui ma nüüd sellele raamatule tagantjärgi mõtlen, siis ikka ajab naerma. Ma siiralt loodan, et Tänapäev tõlgib ka järgnevad osad. Tahan teada, kas järgmine osa on sama hea kui esimene või tundub raamat nii hea, sest see on mu tavapärasest lugemisest niivõrd erinev.

Advertisements

Flake. Klahvkamees (Tänapäev, 2018)

klahvkameesTõlkinud Eve Sooneste
159 lk.

Postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Flake on Rammsteini klahvpillimängija ning see raamat on tema elust. Mulle meeldib Rammsteini muusika ja kui nägin, et „Klahvkamees“ on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Kui bändil tekkis tuuritamiste vahel pikem paus, siis Flake ei teadnud, mida selle ajaga peale hakata. Bändi kitarrist soovitas talle, et kirjutagu raamat.

Raamatu algus on naljakas. Lugesin ja muigasin omaette, kuidas Flake kirjeldab enda lapsepõlve Ida-Saksamaal. Seda, kuidas ta lapsena kartis kõike (näiteks lendamist) ja ta peab ennast hüpohondrikuks ning talle ei meeldi sporti teha. Lisaks lapsepõlvele kirjutab autor veel enda noorusest. Sellest, kuidas talle meeldivad autod ja mulle tuli meeldiva üllatusena, et Flake armastab lugemist ning raamatuid. Loomulikult ei saa jätta mainimata muusikat, millest ei saa siin raamatus üle ega ümbert. Kes nüüd soovib lugeda Rammsteinist, siis nemad peavad natuke pettuma. Autor küll natuke kirjutab sellest, aga bändi ei mainita nimeliselt. Küll aga mainib ta oma eelnevaid ansambleid.

Kõik on kirja pandud humoorikas võtmes, enda üle nalja visates. See ei tähenda, et kõik siin raamatus oleks nali. On ka tõsiseid teemasid. Flake kirjutab veel sellest, kuidas teda koolis kiusati, alkoholist ja narkootikumidest.

Kirjutamisstiil on lihtne ja lakooniline ning lugemine edeneb kiiresti. Tegemist on küllaltki õhukese raamatuga, kõigest 159 lehekülge. Mind natuke häiris see, et tekst on praktiliselt kõik ühes jorus, ei ole mingeid peatükke, aga muidu on tegemist toreda raamatuga ühest omapärasest isikust ja huvitavast ajastust.

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis” (Helios, 2017)

surm-pont-avenis-komissar-dupini-juhtumidTõlkinud Elina Adamson
272 lk.

See raamat jäi mulle kohe silma, kui ta raamatukokku saabus. Teadsin, et tahan seda mingi aeg lugeda. Selline tore krimiraamatuke. Cosy crime nagu ka kaanel kirjas. Pole palju verd ega vägivalda. Rahulikumat sorti raamat. Kohati isegi natuke igav.

Ühes idüllilises Prantsuse külas tapetakse eakas, 91-aastane hotelliomanik. Asja asub uurima komissar Dupin oma meeskonnaga. Kes ja mis põhjusel eaka mehe tappis? Kahtlusaluste ringi kuuluvad nii tema lähedased sõbrad kui ka perekond. Sellest juurdlusest ei tahagi rohkem kirjutada, saate ise lugeda sellest.

Hoopis omapärane oli siin peategelane komissar Dupin. Ta on Pariisist provintsi pagendatud. Tal on väga omapärased uurimismeetodid. Talle meeldib tihti üksi mõelda juhtumi üle. Sageli ta kaob mõneks ajaks mere äärde või metsa jalutama ning ei võta telefoni vastu. Ja kui võtabki telefoni vastu, siis sageli katkestab poole lause pealt kõne. Inimesed talle eriti ei meeldi. Vähemalt jäi raamatust selline mulje. Aga selle eest armastab ta kohvi ja süüa. Kõigest hoolimata sai juhtum siiski lahendatud.

Raamatu tegi minu jaoks natuke igavaks tegevuspaiga ajaloo ülistamine. Mitte, et selles oleks midagi halba olnud, aga see lihtsalt võttis tempot maha ja õhtul voodis lugedes ajas une peale.

Seda juttu siin kirjutama hakates alles taipasin, et tegu on saksa kirjanikuga mitte prantsuse omaga nagu arvasin.

Soovitan lugeda neil, kes armastavad rahuliku tempoga krimkasid. Suure põnevuseotsijate jaoks see ilmselt ei sobi.